19.PEATÜKK
Direktor astus klassi. „Lapsed, teie õpetaja haigestumise tõttu
teil homme koolipäeva ei ole. Võite peale tunde koju minna!“
teatas ta. Mis sõnum sai veel rõõmustavam olla kui see? Esimese
klassi lapsi ootas ees lausa kaks koolivaba päeva, laupäev ja
pühapäev!
Ilma pikemalt mõtlemata tormas Petu garderoobi, haaras taas
üleriided kaenlasse ja jooksis internaati, sest loetud minutid olid
jäänud bussi tulekuni. Ta vahetas ahvikiirusel kooliriided dresside
vastu, sest neile oli lubatud päeval, mil kehalise kasvatuse tund
on, tulla dressides kooli. Ja esmaspäeval oligi keka tund. Õpikuid
ja vihikuid ta vahetma ei hakanud, kartes bussist maha jääda.
Poolpaljalt jõudis ta bussile, kuigi kuulis, et keegi hüüab ta
nime. See teda enam ei huvitanud, kuna koju sõiduga oli kiire.
Alles kodupeatuses bussist väljudes pani ta üleriided selga, sest
kartis ema käest sõneleda saada. Kodumajad olid tühjad ja külmad.
Ema ja nooremat venda ei olnud kodus, sest nad teadsid, et lapsed
jõuavad koolist alles laupäeva pärastlõunal.
Petu vahetas tubademajas dressid koduriiete vastu ja lonkis läbi
sopase hoovi Vana Kase juurde kiikuma ja pere ootama. Olles tunnijagu
seal kiikunud, ei näinud ta mitte kedagi kruusateel liikumas. Vaid
kaugustest kostus traktori mürinat. Hakkas jahe ja Petu läks
köögimajja. Ka seal oli jahe ja Petul oli tunne, et kodu on mitu
päeva kütmata olnud, sest kõik oli rõske ning potid ja pannid
olid ka tühjad. Ta võttis laua sahtlist taskulambi ja otsustas üle
põllu Salme- memme juurde minna, sest kartis üksinda ööseks külma
koju jääda.
Salme juurde jõudes rõõmustas Petu väga. Ema oli koos noorema
venna Madisega ka seal. Salme-memm oli tervise rikke tõttu haiglasse
sattunud ning ema läks sinna majja selleks ajaks perenaiseks. Petul
oli õigus, juba aesmaspäeval, kui lapsed olid kooli läinudd, sai
ema teada, et Salme viidi haiglasse ning taat ja tema poeg, ehk siis
Petu noorema venna isa vajasid naise kätt majja. Tüdruk oli muidugi
Salme tervise pärast väga mures, kuid ema kinnitas, et kõik saab
korda, et memm on juba paranemas. Petu soov, magada Salme voodis,
läks täide.
Tollel õhtul vaatasid nad taas taadiga koos televiisorit. Telekast
tuli Anton Hansen Tammsaare raamatu „Tõde ja õigus“ järgi
tehtud film „Indrek.“ Seda filmi nägi Petu juba mitmendat korda,
kuid ikka ei väsinud vaatamast. Selle stsenaristiks oli taas Arvo
Kruusement ja muusika oli teinud Veljo Tormis. Selles mängis ka
tolleaegne Petu lemmiknäitleja Kaljo Kiisk ning ka Heino Mandri,
kelle hääl tekitas millegipärast Petus alati mingisugust aukartust
või hirmu. See oli eriliselt sünge ja sügav. Tüdruk kujutas ette,
et sellise häälega räägivad hauatagused elanikud. Tema jaoks
kõnelesid ka need, kes olid juba siit ilmast lahkunud.
Ema lemmikud olid Ants ja Olev Eskola, kelle Petu kogu aeg ära
kippus vahetama. Alati kõneles ta Petule, et kõige andekamad
näitlejad on õppinud Voldemar Panso käe all. Pansol endal oli ka
sellel filmis väike roll mängida. Film kõneles maapoisi Indreku
eragümnaasiumi lõpuaastatest. Seal tuli läbida pikk teekond tõe
otsinguil ja stsenaarium oli nii huvitav, et igal järgmisel
vaatamisel avastas Petu filmist erinevaid tarkuseterasid ja stseene,
nagu vaataks igal korral uut filmi. Petu mäletas isegi seda, et ta
oli nelja aastane kui see film valmis ja tal oli uhke tunne, et ta on
Indrekust 4 aastat vanem.
Tegelikult oli emal palju kodus erinevate näitlejate pilte ja Petu
tundis paljusid neist telekast nähes siirast rõõmu. Nagu tunneks
neid isiklikult. Ema kogus näitlejate fotosid, kuid eriti palju oli
tal just toonase Nõukogude Liidu, Vene vabariigi näitlejate
fotosid. Ilmselt toodeti neid ka rohkem. Eriti nalja pakkusid vene
komöödianäitlejad Gerog Vitsin, Juri Nigulin ja Jevgeni Morgunov.
Nende kolmik oli isegi tummfilmi vaadates nii naljakas, et tõi
naerupisarad silma. Ja alati, kui telekas näidati komöödiat Ervin
Abeli, Sulev Nõmmiku ja Eino Baskiniga, oli Petu justkui naelutatud
teleka ette. Peagi sai ta lemmikuks komöödiafilm „Siin me oleme,“
mis isegi korduval vaatlusel ikka ja jälle naerma. See film sündis
1979 aastal ja Petu tundis taas, et keegi või miski on temast
noorem, et tema on suur tüdruk.
„Taat, kas näitlejad sünnivad näitlejaks, või peavad nad seda
õppima?“ uuris petu taadilt, sest ta kuulis kuidas taat alati
ütleb teatud näitlejate kohta „sündinud näitleja!“
„Ei, Petuke, näitlejaks siiski õpitakse. Aga sündinud
näitlejaks kutsutakse näitlejat kes on ütleja silmis tema lemmik,
ehk siis keda televaataja jumaldab. Tegelikult kestab õppimine ikka
aastaid, kui mitte ütelda terve elu. Nii on paljude asjade puhul,
sest inimene õpibki tegelikult kogu elu. Tihti õpilased kordavad,
et saaks see kool ometi läbi, siis ei peaks enam õppima. Aga ega
kooli lõpetamisega ei lõppe õppimine. Õpi sina ka hästi, siis
võib ka sinust näitleja saada!“ muigas taat.
Tegelikult unistas Petu kirjanikuks saamisest juba väga varakult,
aga ta ei julgenud seda välja ütelda. Tema jaoks olid nii
kirjanikud kui näitlejad üliinimesed. Petu tahtis midagi veel taadi
käest uurida, kuid taat katkestas tüdruku mõttelõnga.
„Petu, ole hea laps ja lülita filmi lõppedes telekas kenasti
kinni ja tõmba kastile lina ka peale. Head ööd!“ ja taat tõmbas
teki kõrvale.
Petu silmad hakkasid toast kasti otsima. Taati ta enam tüüdata ei
julgenud. Ainuke kast asus ahju kõrval ja seal olid hakatuseks
mõeldud ajalehed sees. Petu ei mõistnud miks sellel kastile lina
peale panna tuleb. Pealegi ei teadnud ta kus kohast lina leida. Taadi
toas akna all oli veel üks kast, kuid sellel oli juba lina peal.
Petu ei suutnud enam isegi filmi jälgida, kuna silmad otsisid seda
õiget kasti ja lina. Kui voodist kostus taadi norinat, läks Petu
kikivarvul Salme-memme tuppa ja võttis kapist lina ja asetas selle
ahju kõrval olevale kastile peale ning süvenes uuesti filmi kuni
leidis ennast mõtlemast taadi öeldud elutarkusele; „Su
vanavanaema ju elabki igavesti. Kui inimene sureb, lahkub kõigepealt
hing ta kehast ja siis sureb keha. Hing läheb taevasse ja sealt
teisi inimese sisse, nii sünnime uuesti, sama hingega, aga teises
kehas. Füüsiline keha lihtsalt vananeb ja väsib ning kõik organid
lakkavad töötamast. See maetakse küll mulla alla, millest saab
tema viimane kodu, aga hing elab igavesti ja juhendab meid sealt
ülevalt kaua, kaua. Sellepärast sa kogu aeg tunnedki oma vanavanema
lähedust, ta ongi sinu lähedal, tema hing on see kes sind juhendab.
Ta ei ole sinu jaoks kunagi surnud, surnud on vaid ta endine keha.“
Ühtäkki valdas tüdrukut hirm, sest Salme-memm oli ju haiglas.
Petu kartis, et äkki Salme füüsiline keha hakkab ka surema. Ta ei
suutnud enam filmi vaadata, pani teleka kinni ja vajus kiiktooli
mõttesse, kuni uinus. Tüdruk ärkas selle peale, kui taat võttis
kasti pealt lina ja asetas selle teleka peale. Seda kõike nägi
unine Petu silmanurgast. Ta keeras ennast kiiktoolis teistpidi kerra
ja uinus. Taat võttis tualetist tulles lemmuiklapse sülle ja viis
teise tuppa magama.
„Maga, armas Petu, maga! Sa oled nagu pisike armas Ingel!“
25. jaanuar 2017.a.
Vana-Rääma
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar