Täna öösel sain loetud armastatud Ellen Niidu elulooraamatu, mille on kirjutanud tema tütar Maarja Undusk. Jah, ma sain selle raamatu omanikuks juba ligi 9 kuud tagasi, Pärnus Raamatu ja Roosi päeval Pärnu Keskuse Apollo raamatukaupluses, kus me koos Maarjaga lugejatega kohtusime. Raamat oli üsna alles ilmunud ning loomulikult palusin ka Maarjal pühenduse kirjutada ning nüüd läheb see mu öökapilt eriliste raamatute riiulisse, kuhu mul on asetatud kõik pühendustega raamatud ning ma julgen ennustada, et neid on ligi 300. Ühel päeval loen üle. Kuna (jah, kordan ennast) mu blogi ei võimalda korrektselt (taandread jne...) postitust kirjutada, siis vabandan, et tekst tuleb ühes pikas jorus. Lasin ühel asjatundjal hiljuti asja uurida, aga ka tema ei saanud süsteemi paremaks. Aga raamatust ja veidike blogida ikka saan. Miks ma lugesin seda raamatut nii kaua? Jah, tegu on 632 leheküljelise raamatuga, aga lugeja jaoks pole see probleem, pigem vastupidi. Olin mina ka mõne aasta eest aktiivne lugeja, lugedes vähemalt 100 raamatut aastas, aga paraku diabeet kärbib silmanägemist ja viimastel aastatel olen laisemaks lugejaks jäänud. Kuigi ma väga-väga soovin seda teha ja teen ka, võimete kohaselt. Tolle raamatuga aga ongi nii, et sa loed mingid leheküljed läbi ning enne magama jäämist hakkab raamat veel peas oma elu elama. Ise veidike kirjanikueluga kursis olles leidsin väga palju äratundmist. Ja nii ongi. Päriselt. Mitte keegi ei tohi mind loomeperioodil segada! Aga katsu sa seda teostada, kui sul on poeg, keda sa pead 24 h niinimetatud valvama. Nii ongi kujunenud, et ma olen kirjutamisaega näpistanud ööune ajast. No öölane olen ma niikuinii. Lisaks on ju kahju ka, et ta enam mu öökapil, käeulatuses ei ole. Maarja Undusk on nii haaravalt ja detailselt lahti kirjutanud oma vanemate eluloo, et lugeja saab osa kirjanikepaari elust, nagu oleks ühe katuse all elanud. Tundsin Ellenis ära ka ennast, sest meie pere vastutus on üleni minu turjal, aga ma ihkan kirglikult ka kirjutamist ja seda juba lapsest saati. Juba mu kooliaegne eestikeele õpetaja ütles, et ma oskan elutud pildid elavaks muuta nii joonistades kui kirjutades, see süüvis sügavle mällu. Maarja Unduski käekiri on hästi loetav otsekõne, ilutsemata ja aus. Lisaks rikkalik fotogalerii, mis Ellen Niidu ja Jaan Krossi eluloo kirjeldamisele palju juurde annab ning Elleni luule, mis on nii eriliselt kujundlik ja omanäoline. Ümberjutustust ma tegema ei hakka, pigem soovitan kõigil seda raamatut lugeda, ka neil, kes muidu elulooraamatuid ei loe. Siit saab hingekosutust. Lisaks on see raamat nüüd mul kodus olema,siis kui tuleb tahtmine uuesti lugeda, leian alati riiulist. Oli ju kirjanik ja tõlkija Ellen Niit juba lapsepõlves üks mu lemmikuid. Äärmiselt armas inimene, tõdesin seda taas ja taas. Aiäh! Ja nüüd kopeerin ka raamatupoe lehelt tutvustuse siia: See on raamat luuletaja ja tõlkija Ellen Niidu (1928–2016) elust ja loomingust. Raamatu autor on Ellen Niidu kunstnikust tütar Maarja Undusk, kellel muude allikate kõrval on olnud kasutada rikkalik kodune arhiiv ja perekondlik pärimus. Maarja Undusk: „Inimese elu igast päevastki oleks võimalik kirjutada terve raamat, nii et kirjutades tervest elust ühe raamatu on valik paratamatult subjektiivne. Lootkem, et Ellen Niidu olemus joonistub nende lehekülgede toel välja võimalikult eredal kujul.“
Kirjandusloolane Toomas Haug: „Meie ees avaneb meisterlikult lõimitud suur pannoo, mis kujutab eesti kirjanduse arengut ja kullaprooviga inimeste käekäiku neile osaks langenud nuripidisel ajajärgul. Autori lähenemisviisi suurim võlu seisneb tasakaalu leidmises intiimse ja objektiivse vahel. Ja sellepärast võib teost lugeda nagu põnevat dokumentaalromaani, mis on kirja pandud kunstniku käega.“ 16. jaanuar 2023.a. Vana-Rääma
