NÕIAORG - Urve Tinnuri

Mina olen see üks õnnelik inimene, kellel on kodus olemas kõik kirjanik Urve Tinnuri romaanid, nendes kõigis on sees ka pühendus (välja arvatud ühes, millesse autor vist unustas kirjutada) ja kõik on mul ka loomulikult loetud ning ilutsevad eriliste raamatute riiulis, kuhu kuulub päris mitusada autogrammide ja pühendustega raamatut. Sinna läheb ka see. Lisaks on seal mul ka osad kirjanik Urve Tinnuri lasteraamatud, mis ka kõik on loetud. Ma võin meelsasti lugeda nii lastekaid, romaane, elulooraamatuid, meediaväljaandeid, piiblit jne... Ütlen ausalt, ma olen vapustatud. Romaan "Nõiaorg" on niivõrd elutruu ja haarav romaan, nagu oleks otse kellegi elust maha kirjutatud, sajandi tagusest elust. Raamat nimelt kätkeb endas elu 20 sajandi kolmekümnendate elust Eestis. Olen selle ajaga nagunii kursis, sest mu kallis Ema sündis 1935. aastal ning ta on mulle tollest ajast palju pajatanud. Eks ilmselt sealt ka minu loome mõningane käekiri pärineb ja osade tegelaskujude karakterid samuti. Selles loos siin on valu ja on ilu, olgugi, et loo lõpp on õnnelik, jääb hinge siiski harras tunne, sest peretütar, kelle elulugu siin kaante vahel on, ei suutnud oma kallile isale tema uut abielu andestada isa elupäevade lõpuni. Ta nägi isas üksnes neid vigu, mis temas endas ka esiplaanis olid. Kahjuks peategelase ema lahkub siit ilmast ja mõne aja pärast suudab üks külahull isa pea sassi ajada ning võtab mehelt kõik maise vara, ilmselt ka elu. Kuidas üks noor peretütar metsaonni elama asub ning seal oma beebi kasvatamisega hakkama saab või ei saa, sellest lugege juba ise. Tohutult ilusvalus lugu koorub lahti. Lootus jääb, et ehk suudab peretütar isale ta eksimuse andestada vähemalt nüüd, kus isa postuumselt ta perekonna tulesurmast päästab. Aitäh, hea Urve. Ma olen ennegi öelnud ja ei väsi kordamast, sa oled mu lemmik Eesti naiskirjanik! Ja nüüd kopeerin ka raamatut tutvustava teksti. On eelmise sajandi 1930-ndate teine pool, mil esimene Eesti Vabariik läheneb oma vääramatule lõpule. Jalaka talu peretütar Kreet peab ema kaotuse tõttu jätma gümnaasiumiõpingud katki ja võtma enda õlule perenaisekohustused. Kui isa mõne aja pärast uuesti abiellub, tuleb tallu koos tema uue naisega ka tolle poeg Moorits. Kreeda elu pööratakse pea peale ja neiu otsustab kodust lahkuda, asudes elama üksildasse metsaonni. „Nõiaorg” räägib läbi katsumuste tugevaks kasvamisest, iseenda usaldamisest ja väärtustamisest ning sellest, kui vähe inimlaps ses maises elus tegelikult vajab, et õnnelik olla. 8. juuni 2025. Vana-Rääma

PÕLVILI - Endla Tegova

Vastuoluline raamat. Kõik on vastupidi. Peategelasest lektor Ärm Annup on energeetiliselt nagu naine ja tema kolme poja ema Kloo on vastavalt siis nagu mees. Perepea. Ma isegi ei tea kui palju Endla Tegova jõudis raamatuid kirjutada, tean vaid üht, enne olen läbi lugenud ta raamatu "Humala aias." Aga antud raamat siin kõnelebki sellest, kuidas teatud inimesed ja teatud riigikord inimest mõjutavad, lausa nii, et tal justkui polekski enam oma elu. Seda raamatut lugesin ma kaua, lausa nädalajagu päevi, sest tegu on raamatuga, mis ei haaku, kuid mille lugemist pooleli ka jätta ei taha, ei saagi. Teades Tegova rikkalikku sõnavara ja karakterite loomist, sa pead lihtsalt ta loo lõpuni lugema. Hea käekiri on (oli) kirjanik Endla Tegoval. Antud romaan osales ka 1985. aastal romaanivõistlusel ning saavutas seal auväärse 2. auhinna. Mis seal ikka, kirjutada Tegova oskas ja ilmselt nende väheste (kohe guugeldan) raamatutega oskas ta ennast nähtavaks teha. Mina mäletan teda aastakümnete tagant. Ja nüüd kopeerin ka raamatut tuvustava teksti. Isikuromaani keskseks kujuks on kutseline lektor Ärm Annup, kes vaatab tagasi oma eluteele. Kasvanud kodanlikus Eestis, satup Annup varakult kodanlik-natsionalistlike vaadete mõju alla ning jääb pärast murrangulisi sündmusi olude tõugata. Ärm Annup on saamatu, vastuoludest puretud inimene, kuid ometi võimeline tunnetama ja hindama endast suuremat ja tähtsamat, olgu selleks idee või armastus. 6. juuni 2025. Vana-Rääma

PILVEDE VARJUD - Marje Ernits

Mida ma lugesin... Liiga hea raamat! No tõsiselt hea raamat. Üks parimaid Marje Ernitsa raamatutest, mille läbi lugenud olen. Ja neid on lausa 22. Ehk see on 22. Lugu haarab nii, et ei saa raamatut enne käest panna, kui tagakaas paistab. Lisaks kui teie tutvusringkonnas on teismeline, kes ei taha mitte kuidagi raamatuid lugeda siis soovin just seda raamatut lugeda. Siin on nii palju õpetlikku. Eluline ja tohutult hea süžeega raamat. Vat just selline raamat võiks olla põhikooli lõpuklasside kohustuslik kirjandus. Siin on kõike, mida üks noor inimene võib läbi elada, või pigem ei soovitaks. Samas on jube kurb seda kõike lugeda, sest peategelane on aus, korralik, eeskujulik ja sõbralik tüdruk, kes pimesi armub ühte noormehesse, nagu ikka elus on (või siis ei ole). Mis aga juhtub siis kui mängu tulevad meelemürgid? Rohkem ma ei reeda. Lugege ise ja ma lisan siia vaid raamatu tutvustuse ning tänan Marje Ernitsat, et ta kirjutab! Inimese täiskasvanuks saamisel on oma roll nii vanematel kui vanavanematel, õdedest-vendadest rääkimata. Seda arengut kujundavad õpetajad, treenerid, kaaslased ja muidugi sõbrad ning interneti suhtluskeskkonnad. Vaatamata tehnoloogia arengule, generatsioonide ja kõige muu kiirele vaheldumisele on inimese elus midagi, mis ei muutu, aga kordub alati uues võtmes: see on esimene armumine. Anabelil on kõik olemas: turvaline kodu, hoolitsevad vanemad ja taibukas väikevend, sõpradest rääkimata. Miks siis ikkagi läheb nii, nagu ei peaks? Ühel ööl ärkab neiu võõra maja trepi all ega suuda meenutada, kuidas ta sinna sattus ja mis temaga juhtus. Kõik näib justkui korras olevat, sest ta on elus ja terve, kuid tema mälus on üks tühik … 28. mai 2025. Vana-Rääma

MATS ALATI ON TUBLI MEES - Mati Soonik

Loetud sai Mati Sooniku murdekeeles kirjutatud lühijuttude kogumik "Mats alati on tubli mees." Nagu ma ennist juba mainisin, et tegu on kogumikuga ja lühijuttudega, siis neid on siin suisa 59. Tahaks nii öelda, et need on ennemuistsed lood, aga annan plusspunktid autorile, et ta sellised lood välja mõelnud on ja läbi huumoriprisma. Eriline raamat eriliste lugudega. Hariv ka selles mõttes, et hoiab murdekeeli au sees. Tegevus toimub Hiiumaal ja lähipiirkonnas ning ilmselt on autor saanudki kõneainest mingil määral muistenditest või muistsetest olukordadest. See viib meid sellisesse aega, kus haritust ja haridust oli vähe, inimesed olid rumalamad aga samas ausamad ja otsekohesemad. Olgugi, et osad situatsioonid on ulmelised, on ju tegelikult ka elu seda. Tunnistame endale või mitte, aga meil kõigil on mõni luukere kapis või koguni padja /teki/ all ja sealt me teda välja lasta ei taha. Kirjanik Soonikul on eriline käekiri, kuna blogi on mu spikker, piilusin, et olen enne 8 raamatut tema varamust läbi lugenud, samas võimalik, et ka rohkem, sest kunagi ma ju ei bloginud. Kui sa soovid midagi teistsugust lugeda, selliseid "lorilaulu" või rahvaluule stiilis lugusid, siis loe seda raamtut. Nüüd siis tutvustav tekst ka. Kolmas raamat Hiiumaal elanud ja tegutsenud legendaarset jõumehest Matsist, kel lisaks kasvule ja tohutule jaksule on ka veel terane mõistus ja hea huumorimeel, mis aitavad teda kõiksugu olukordades. 26. mai 2025. Vana-Rääma

MÖÖDA KÄÄNULISI RADU - Margit Peterson

Ma vist olen harva esinev nähtus, sest loen ka enda kirjutatud raamatud läbi, kuigi enne valmimist saab ju sada korda käsikirja loetud, ikka ja jälle mõni apsakas leitud jne... Aga no minu kiiks. Lisaks on paberraamatu lugemine hopis midagi muud, sest mina pole inimene, kes e-raamatuid ka näiteks loeb. No ei loe. Hakkavad jubedalt silmadele ja mulle meeldib raamatu lõhn nagunii. Pole vahet, kas leian vigu veel või mitte. Kui leiangi, jäävad veidi kripeldama, aga rõõm raamatu sünnist kaalub sellest kripeldamisest rohkem ning positiivsus jääb pinnale. See on minu esimene raamat, mis kuulub kultuuri ja ühiskonna (meedia) kategooriasse ja Rahva Raamatust leiad selle rahvakultuuri riiulilt. Raamat sisaldab endas suuremal määral artikleid, mis on läbi aegade erinevates väljaannetes ilmunud, ajalehtedes Pärnu Postimees ja Nelli Teataja ning ajakirjades Lemmik, Vaimupuu, Saatus & Saladused ning Müstilised lood. Tegin nende väljaannetega ( v.a Pärnu Postimees) kaua aastid koostööd ehk oli kaasautor. Minu koostöö lõppes kahe aasta eest, kui lahkus (enamuse neist) peatoimetaja Anne-Mari Alver ning väljaanded läksid hingusele, vaid Nelli Teataja müüdi maha ja see on üksnes veebipõhine ja sinna ma enam kirjutanud ei ole. Nagu lõikas see kurb uudis ka minu novellikirjutamise läbi, kuid umbes kuu aja eest kirjutasin peale kahe aasta möödumist siiski ühe novelli. Loodan, et ka see žanr jõuab minu juurde tagasi. Jah, minu kirjažanrite ampluaa on rikkalik, olen selle üle vaid uhke. Kirjutamine on minu kirg, on seda kogu elu olnud. Aga pean ennast ikka ja jälle kordama, ma ei ole elulooraamatute kirjutaja. Jah, kohati kalli ema raamatut kirjutasin, aga tema pani suurema osa siiski ise kirja. Andsin ka välja sugulase Arkadi elu puudutava raamatu, aga selle kirjutas ta ise ning tulin väljaandmise suhtes talle vastu. Aga ma siiski kirjastan vaid oma raamatuid ja ei pane teie elulugu kirja. Pakkumisi tuleb ja tuleb, lõputult tuleb, aga minu vastus on kindel EI, kuigi tuleb ka tuntud tegelastelt, kes kõik ennustavad eduikat müüki, aga ma jään EIle truuks. Tänud pakkumast! Aga nii on siis lood. Ma sisukorda siia kopeerima ei hakka, võimatu, pdf lihtsalt sõidab kopeerides eest ära. Aga selles raamatus on kõike. Välja jätsin vaid teatud persoonid, negatiivse energiaga inimesed, sest elus on tulnud ette ka nendest kirjutamist ja just kõige rohkem. Aga inimesed, keda sa oled promonud ja upitanud ning viskavad sulle niiöelda noa selga, ega neid ei taha enam tunda ka. Ma enam ei ole saladust teinudki kellest jutt käib, minu sõbralisti rahvas on nende negatiivsust saanud ka sotsiaalmeedias lugeda. Valesid, millel on lühikesed jalad. Sestap tegin valiku ja jätsin välja 3 persooni pluss ühe, keda kahjuks enam meie hulgas ei ole. Eks inimesed teevad ikka valikudi ja need, keda me oma energiaväljas hoiame, mõjutavad ka suuremal või väiksemal määral meie elu, seega mõelge teie ka, sõbrakesed. Tunnistan ausalt, minu elu on läinud kordi kvaliteetsemaks ja tõusvamas joones, kui olen oma fb sõbralisti puhatanud ja ka elus omad korrektiivid teinud. Olge hoitud ja tänud lugemast ning tagasiidet andmast, mu sõbrad! Nüüd väike raamatu tutvustus ka, nagu ikka. Te hoiate käes raamatut, mis koondab endasse valiku läbi aastate minu kirjutatud artikleid erinevatesse väljaannetesse, mille kaasautor ma olin. Ajalehtedesse Pärnu Postimees ja Nelli Teataja ning ajakirjadesse Vaimupuu,Lemmik, Müstilised lood ning Saatus & Saladused. Juhin tähelepanu daatumitele, mis võivad esialgu lugejas segadust tekitada. Kõik daatumid on välja toodud iga artikli alguses kaldkirjas. 22. mai 2025. Vana-Rääma

GUNNAR AARMA. Täiesti vaba mees - Ivar Tröner (koostaja)

Aitäh, hea Ivar Tröner, et nii hea raamatu koostasid ja tänud Helena, et selle mulle kinkisid! Vastu tänast sai see raamat loetud. Tegu ei ole ilukirjandusliku raamatuga, mida igal õhtul endasse ahmid. Tegu on siiski eluloo kategooriasse kuuluva teosega, mida sobib lugeda nn peatükkhaaval. Nii minagi ikka ja jälle Gunnar Aarma sõnadele mõeldes magama jäin. Ta on mu eeskuju olnud kaua aastaid ja mul oli au teda ka tunda. Lisaks on mul koduraamatukogus ka temast päris mitu raamatut. Kõige õhem on "Kõnelused Gunnar Aarmaga," mille andis välja 1998. aastal Intuitiivteaduste kool. Lisaks ilutsevad veel mu riiulis "Mõtlemise salapära" ja "Mida paljud ei tea." Kõik need on korduvalt loetud, sest Gunnari elutarkus kutsub neid ikka ja jälle lugema. Nüüd siis ka antud raamat, milles leiduvad elutõed ja tsitaadid on paljud mulle ammu tuttavad, aga korduvlugemisel mõjuvad nagu mantrad. Ja omaette mantra staatus on kallistamises, mida guru Gunnar Aarma ei väsinud oma loengutel ja ka päriselu kordamast. Nagu ka kõik muud teemad, mida raamat sisaldab. Minu jaoks sisaldab väga palju tuttavat, mis igal korduvlugemisel aina uuesti ennast meelde tuletavad. Kahtlemata oli Gunnar Arma üks elutark inimene, üks targemaid mehi üldse eelmisel sajandil ja selle sajandi alguses. Suurkuju, kellest räägitakse veel sajandeid. Küll oli neid armas koos Heljoga vaadata, alati armsalt käsikäes ja kallistades. Tingimusteta armastus armastatkse tänapäeval selle kohta öelda. Aitäh selle fantastilise elamuse eest! Ja nüüd kopeerin ka raamatut tutvustava teksti. Selle raamatu lehekülgedelt õhkub meelekindlust, rõõmsameelsust ja armastust. Ristteedel eksinu leiab siit oma hingele abi. Teadjamees, ravitseja ja filosoof Gunnar Aarma (1916–2001) oli Eesti tuntud tekstiilivabrikandi August Abrami ja lauljanna Liisi Abrami (Aarma) poeg ja Westholmi Gümnaasiumi kasvandik. Koguteosest leiab lugeja Gunnar Aarma loomingulise pärandi selle osa, mis on seni olnud varjul vaid erakogus või mida on korjanud ja säilitanud Eesti Kirjandusmuuseumi teadurid ning Rahvusarhiiv. Aarma mõttevaramu kõrval on raamatus ka Gunnari abikaasa Heljo (1915–2009) mälestused, mis ilmuvad esmakordselt, nagu ka Jaak Lõhmuse pikk eluloointervjuu Gunnar Aarmaga. Esmakordselt on avaldatud ka Aarmate perekonna kirjavahetus ajast, mil nii Gunnari kui ka tema venna Sulho (1912–1987) perekonnad olid aastatel 1941–1957 sundasumisel Venemaal (Gunnar vahepeal ka vangilaagris Siberis). Mõlemad perekonnad vahistati Nõukogude repressiivorganite (NKVD) poolt 14. juunil 1941 ning küüditati Venemaale, Kirovi oblastisse. Perekonnalugu selles raamatus on lahutamatult seotud Eesti ajaloo ja eestlaste saatuse looga. Aarmate perekonna kirjavahetuses aastatel 1943–1955 räägitakse omavahel justkui igapäevastest asjadest. Ometi kiirgub neist kirjadest vaprust ja väärikust – Venemaa kolkaelu viletsused ja hädad jäid alla Aarmate pere sihikindlusele rajada isegi seal endale kodu. Perekonna omavaheline kirjavahetus ajal, mil Gunnar oli vangilaagris Siberis, on väga liigutav. Raamatu koostamisel on kasutatud Gunnari ja Heljo poja August Aarma erakogu, Kirjandusmuuseumi ja Rahvusarhiivi kogusid. Ilmuvad paljud seni avaldamata unikaalsed fotod ja dokumendid. Kaks maakaarti köite sisekaantel on kõnekad – esimesel ajaloo ilu, teisel ajaloo traagika. Gunnar Aarma: Kindlasti aitab kõiki inimesi positiivne ellusuhtumine. Kallista oma partnerit, kui ta sul on olemas, iga tund. Ja kui teda ei ole, siis muretse ta endale. Kas või koera või kassi näol. Anna talle oma armastust edasi. 21. mai 2025. Vana-Rääma

PIDU - Marje Ernits

Ikka jätkuvalt tegelen meie oma autorite loomingu lugemisega. Loetud sai minu poolt Marje Erintsa kirjutatud raamat "Pidu," mis on 22. raamat, mille antud autori omadest läbi lugenud olen. Tuleb tunnistada, et ajastus oli nii õige. Selle raamatu lugemisaegu külastasin ise pmst sama paika, kus raamatu tegevus toimub. Ehk siis kulges teekond siin raamatus ka läbi Ikla piiripunkti, kus ma üleeile viibisin. Ning 4 km Iklast Läti suunas, Laimja mõisas. Tuttavad rajad seal ja ... eks see üks suur Liivimaa seal kunagi oli. Tõsi küll, mingil ajal kuulus ka Ainaži Eestile ja me teame seda paika Heinastena. No igal juhul väga põnev lugemine, aga ka samas kohutav, kriminaalsete sugemetega, kuigi seal ei tegutse ühtegi politseinikku ega uurijat. Neid lihtsalt pole asjasse kaasatud ja alati ei peagi, kui lool on kriminaalsed sugemed. Mõnes mõttes tahaks öelda selle kõigi kohta õudus kuubis. Jah, alkohol võib viia mõistuse, aga kui sind uimastatakse teistsuguste meelemürkidega ja vägisi, siis ... ma ei taha rohkem mitte midagi reeta, kopeerin vaid raamatut tutvustava teksti ja soovitan teil endil seda lugeda. Aitäh, Marge Erinits, et kirjutad! Et sõbrannadele muljet avaldada, korraldab Liina oma kolmekümnenda sünnipäeva puhul peo. Ta valib selle toimumise paigaks Läti piiri ääres üksildases paigas asuva maamõisa, sest tahab oma sõpradele pakkuda midagi väga erilist. Peojärgsel hommikul üksi ja poolalasti mererannas ärgates ei tunne ta ümbrust ära ning arvab, et sõbrad on ta maha jätnud. Peost ja läinud ööst ei suuda ta suurt midagi meenutada. Ekselnud mõnda aega tühjal rannal, leiab ta lõpuks ulualuse tillukeses räämas rannamajakeses, kus juba elab keegi. Peagi selgub, et ka mõis, kus pidu peeti, ei asu kaugel, kuid seal pole enam ainsatki hingelist. Hüljatud paigast lahkumiseks võimalusi otsides leiab Liina majakeses elava võõra mehe magamisaseme peatsist tolle kirjutatud päevikud ning hakkab neid salaja lugema. 17. mai 2025. Vana-Rääma

LÄHEDAL - Aita Kivi

Loetud sai Aita Kivi poolt kirjutatud romaan "Lähedal." Vaatasin Vikipeediast järgi, kirjanik Kivil on ilmunud 6 romaani ja mina olen vaid ühe läbi lugenud, oi-oi-oi. :) Tegelikult ma olen veidi tema asjadega kursis, lihtsalt pole ühtegi ta romaani enne kätte juhtunud. Üksnes üks ühiskogumik aasta alguses, mille mulle hea Elme Väljaste saatis, kus on ka Aita Kivi looming sees. Ma ise kahtlustan, et ta novelle olen lugenud, mitmeid, aga see selleks. Kunagi, kui Aita Kivi oli Eesti Naise peatoimetaja, vestlesime me läbi telefoni temaga lausa terve tunni. See oli juba 13 aasta eest kui sai koostatud pärnakate pungikogumik "Sõnaga näkku" (millega Belkaga Terevisioonis ka käisime), tuli Kati Murutar minust artiklit Eesti Naisesse tegema ja peatoimetaja Kivi oli nii põhjalik, et me võtsime läbi telefoni ristipõiki Kati kirjutatu ette. Oli üks mahukas ja tore vestlus, aga ajakirja läks "Sõnaga näkku" asemel ikkagi "Sõraga näkku." :) Mõnus meenutus. Nostalgia. Nagu leidub nostalgiat ka antud romaanis. Romaan on see kahtlemata, võibolla isegi mitu romaani ühes, kuigi autor on oma ema novellid süžee sisse põiminud. Miks ma mainin, et isegi mitu romaani? No lugedes tõdesin seda. Siit saaks tõesti mitu eraldiseisvat lühiromaani. Nii lihtsalt on. Lugeja ise lugedes tajub miks. Aga tegevuse keskmes on ikka suhted, lähisuhted, armukeserollid, abordid, olustik, elukeskkond, haritus, haritus, harimatus. Ühesõnaga siin on kõike, mida sisaldab ka tänapäeva elu. Inimlikud lood kokku köidetud. Usutavad ja reaalsed. Nii vähemalt tunduvad. Lugemist on. Vaikselt kulgevad teekonnad, teelahkmed, pikitud sisse ka reis Kreetale, meeste oskamatus naistega käituda. Rääkimata lood. Isa liiderlikkus ja see, kuidas ta igale uuele naisele lapse nikerdab, siis pole ka imestada kui üks tütardest sama rada läheb. Narkootikumid, vägivald jnejne... natuke kaootiline süžee aga täiesti loetav raamat, sest Aita Kivil on hea käekiri. Eks lugege ise. Ja nüüd kppeerin ka raamatut tutvustava teksti. Töösõltlasest naine sõidab koondamisraha eest Kreetale, et lõpuks iseendas selgusele jõuda. Vahelduvad eneseiroonilised meenutuspildid eri aastatest: vanemate lahkuminek, valusad suhted poolõdedega, noorusarmastuse kaotus, viljatud armukese-aastad, haarav töö ajakirjanduses, mis asendas puuduvat perekonda... Ja muidugi muljed maaliliselt Kreetalt. 12. mai 2025. Vana-Rääma

VÄGISTATUD JÄÄMÄGI - (:)kivisildnik

Aitäh naerutamast, Sven! Hakka nüüd ometi uuesti luuletama! See raamat oligi puudu, aga täna õnnestus olla õigel ajal ja õiges kohas, nii ma selle omanikuks saingi. Üleüldse pean ma sind, Sven millalgi kinni püüdma, mul on terve ports sinu autogrammita raamatuid kodus, see viga tuleks parandada. Aga no seda jäämäge lugedes ma lausa südamest naersin, Germo tuli vaatama, kas ma hakkan juba hulluks minema. Kahju, et ma ei saa korralikult mõnda luuletust siia blogisse jäädvustada, tulpadena, aga ma siiski tükin, jätan kaldkriipsud ridade vahedeks. Lk 39 /Lumehelbeke/ Tasuta / Tasuta /Ei ärge/ Ostke/ ..... või siis Lk 51 / Muresid mul / Mitusada/ On kuis / Mahajäetud ma/ Kivi kukkus / Kivi juure / Mardi juure / Mõistate/ ... ja samalt ehk LK 51 /Kui mina / Olin veel/ Väikene mees/ Siis oli mul/ Brežnev rinna sees / Ja kui mina sirgusin / Suuremaks läks/ Brežnev/ Mulle hinge/ Brežnevi viis on see/ jnejne...no esimese osa raamatust võtavad enda alla jaapanipärase haikud ja tankad, mis on ühed minu lemmikuid luule lühižanre. Muide, ka minu luuleraamat "Külalood ehk vaaderpass" on (:)kivisildniku toonase kirjastuse Ji ehk Jumalikud Ilmutused kaudu välja antud, kulub samasse sarja. Aitäh, Sven, ootan su uuemat loomet! :) 10. mai 2025. Vana-Rääma

ME VEEL NÄEME - Helen Eelrand

Loetud sai kurblik ja ulmelise alatooniga romaan, mis on saavutanud 2013. aastal Tänapäeva romaanivõistlusel 3. koha. Romaani autoriks on Helen Eelrand, kelle loomingust olen eelnevalt läbi lugenud romaani "Pasodoble," peale mille lugemist viskasin vist lausa silda, no nii väga-väga meeldib see raamat. Kirjanik Eelrannal on väga omanäoline käekiri, kujundirikas ja kõnetav. Ütleb nii, et käib hingest läbi. Antud romaan kaldub küll suurelt jaolt ulmesse, sest stsenaarium on üles ehitatud koomaseisundis patsiendi elule, kus ta tutvub nii mõnegi lahkunud sugulasega. Ju autor kujutles, et selline võibki olukord olla antud situatsioonis. Vahepeal jäi küll palju segaseks, aga ulme on ulme, ei peagi me seda jagama. Kõik koomaväline (eetriväline) on ju reaalne ja loomulik. Pole mingi ime ka kui arst armub ära tantsijasse. Inimesed mõlemad. Aga lugu on kurb muidugi, sest ma tean mida tähendab kooma. Olen elanud üle ka situatsiooni, kuidas oma käte vahel oma poeg koomast naaseb. Seda tunnet ei saa kirjeldada, saab üksnes tunda. Pikemalt ma ei peatusk sellel, natuke rebis arme haavale. Aga lugesin ta kohe läbi, eile alustasin ja vastu tänast lõpetasin. Ei ole tegu mahuka teosega. Kuid nüüd siis kopeerin taas raamatut tutvustava teksti. Seitsmeaastane Laura jääb auto alla ja langeb koomasse. Tüdruk kõigub teispoolsuse piiril, tema vanemad aga võitlevad oma suhte pärast, mille traagiline olukord on proovile pannud. Samal ajal kerkib esiplaanile süüdlase karistamise küsimus. „Me veel näeme” pälvis kirjastuse Tänapäev 2013. aasta romaanikonkursil kolmanda koha. 8. mai 2025. Vana-Rääma

SIDRUNID JA SIILID - Tiina Laanem

Sai loetud Tiina Laanemi romaan "Sidrunid ja siilid." Eelnevalt olen läbi lugenud sama autori kirjutatud romaani "Väikesed vanamehed" ja novellikogu "Öised hääled." Neinde kõikide raamatute ühiseks nimetajaks on huumor. Aga, nagu ma ausalt alati blogin, siis vanamehed ja hääled meeldisid mulle üliväga, kuid "Siilid ja sidrunid" hakkasid minu jaoks tööle alles viimasel veerandikul raamatust. Asi venis ja venis nii, et pidin juba vahepeal selle raamatu panema kõrvale, et ehk kunagi ... No ma väga austan selle raamatu autorit, sestap üritasin vähehaaval ikka edasi lugeda, mõnel õhtul piirdusin vaid 30 leheküljega, aga õnneks lõpu poole asi muutus positiivses suunas. Ja raamatut käest pannes tundsin, et tahaks hoopis edasi lugeda, et jäi poolikuks, kuid sama ka ei jäänud, jättis lugejale mõtlemisainet. Siis selline novellilik romaan. Aga siiski romaan. Jah, tean omast käest, et samal autoril mõni raamat on paremini õnnestunud kui teine. Kõik oleme inimesed ja tegelikult ka lugejad on erinevad. Mina avaldasin üksnes enda arvamust ja selline see tuli. Samas kui ikka pihku juhtub sama autori järgmine raamat siis loen ja ostan kindlasti. Kahtlemata. Mul ei ole üldse kahju igakuiselt raamatuid osta. Ostan vahel soodukaga lausa üle 10 raamatu kuus. Soovtan lugeda teil ise! Kopeerin ka raamatut tutvustava teksti. Ralf, Nora, Martin, Uku, Robert – terve rida tervetes kolmekümnendates Eesti inimesi elavad kriisieelses oravarattas, suutmata, tahtmata või oskamata sest võidujooksust välja astuda. Ralf korraldab uue partei suhteid ning rassib äririndel siin- ja sealpool piiri. Nora on näitleja, kelle üks roll ajab teist taga, ometi tunneb ta juba aastaid, et ei suuda enam ühtegi osatäitmisse sisse elada ega areneda. Martin kükitab pärast lahkuminekut päevad läbi arvuti taga ja põgeneb virtuaalreaalsusse, Uku aga elab oma alaväärsuskompleksi välja armastatud naise peal. Ainus, kes oma eluga paremini hakkama saab, on Robert, kes küll palju töö teeb, aga ka igal aastal paar kuud ilma mööda ringi rändab. Kõik nad kardavad, et elu jookseb eest ära, iga viimane kui hetk tuleb korrakski mõtlemata kinni püüda, seismajäämine on selles maailmas kõige suurem patt. Uus partei, uus etendus, uus kodu – kõik, kõik on uus aastas 2006. Toredate kõrvaltegelastena astuvad raamatust läbi hirmust hullunud varesepoeg, ammulahkunud vanaisa ja Lurichi poeg. 7. mai 2025. Vana-Rääma

SÕBRAD JA HALLIKIRJU KOERAKE - Erik Tohvri

Loetud sai Erik Tohvri romaan "Sõbrad ja hallikirju koerake." See on kõigest teine romaan, mille selle autori sulest läbi lugenud olen, aga tekkis sügavam huvi, kindlasti loen tema teoseod veel. Tema romaane, sest romaane kirjutatakse väga harva ja ma pean jälle ennast kordama, romaan on mu lemmik proosažanr. Enamus kirjutab jutustusi. Mina kirjutan ka romaane, sestap ongi ilmselt Tohvri raamatud mulle südamelähedased. Aga, nagu ma mainisin, olen ainult 2 tema teost läbi lugenud ja Wikipediast sain teada, et tal on ilmunud lausa 37 raamatut, kuid juurde neid enam ei tule, sest menukirjanik lahkus juba ligi viie aasta eest kahjuks. Just menukirjanik, sest mul on veel selgelt meeles, kuidas Erik Tohvi nimi troonis laenuedetabeli tipus. Hästi kirjutab, väga hästi kirjutab. Eks siin on ka suur kogemustepagas, sest veel kõrges eas kirjutas ta romaane. Minu mäletamist mööda lausa nii, et tema dikteeris ja abiline pani kirja, sest lõpuks ta jäi diabeedist pimedaks ...Ma loodan, et ma mäletan õigesti. Antud raamat on niivõrd eluline. Lisaks tundub, et autor on väga hea psühholoog, oskab peensusteni lahata inimpsüühikat. Paneb tähele igat peenematki meelemuutust, detaili ja oskab vaadata perskektiivselt positiivses suunas. Tema tegelaskujud on huvitavate ja värviliste karakteritega, alati väljapeetud ja targad, erudeeritud ja haritud inimesed. Imehästi on põimitud oamvahel minevik, olevik ja tulevik, ehk siis elu täpselt sellisena nagu ta kirjutamise hetkel on, oli või tuleb. Väga ladus ja haarav lugemine. Soovitan siiralt ja lähen ise ka järgmise raamatu jahile. Eelnevalt olen läbi lugenud Erik Tohvri "Irdabielu." Ja kopeern ka raamatut iseloomustava teksti siia. Küllap tahaks iga inimene, et elu kulgeks rahulikus rütmis, ilma järskude kurvide ja muutusteta. Paraku alati ja kõigil see ei õnnestu – ja tavaliselt just mingi elumuutuse korral rändab mõte kõigepealt minevikku, tuues sealt esile palju niisugust, mis juba ajalukku peaks kuuluma. Olev ja Ervin olid noorpõlves töökaaslased ja lahutamatud sõbrad, aga nende eluteed hakkasid ühtäkki mitmeti erinevalt kulgema. Mehed jäid teineteisele võõraks, kuni aastakümnete pärast ootamatult kohtusid – mõlemad juba teist korda abielus ja täiesti erinevat elu elanud. See kohtumine tõi jällegi mõlemale põhjuse minevikku meenutada, möödunu üle järele mõelda ja nentida, et elu on olnud hallivõitu, aga ometi ka huvitavalt kirjulaiguline nagu Olevi koerake Muki, kelle mees on endale vanaduspäevil seltsiliseks võtnud. Nende elust läbi käinud naised ja suhted nendega on üks teemasid, millest kumbki meestest üle ega ümber ei saa – isegi siis mitte, kui juba paarkümmend aastat pensionil oldud. Sisust sõltuvalt on romaan omalaadse hakitud kompositsiooniga, mis on ajaliselt mitte-kronoloogiliselt ritta lükitud. 3. mai 2025. Vana-Rääma

MINU EROOTIKA SALADUS - Armin Kõomägi

Loetud sai üks omanäoline novellikogumik, mis koosneb 16 novellist. Autoriks on Armin Kõomägi, kelle raamatuid olen ennegi lugenud ja temast olen ma ka bloginud, nii kohtumisõhtust kui ka kunagi 2012. aastal ühes kirjanduslaagris viibimisest. Õigupoolest JI kirjastuse suvepäevadest Kavastus, aga see oli tõesti väga ammu, ligi 13 aastat tagasi, kuigi tundub, et alles. Armini käekiri on mulle vägagi meelepärane. Ta kirjutab lihtsas aga põnevas keeles. "Soovilugu" on siit mu lemmik ja omanäoline on "Getteri evangeelium," mis on kirjutatud gooti kirjas ehk rahvakeeli piiblikirjas, mida õppisin mina isiklikult lugema juba 4 aastasena. Mõnus äratundmine üle pika aja. Ja kirjutamisstiil (ning tulbad) on ka aegadest ammustest. Taotluslikult ilmselgelt. Novellid on valdavalt erootilised, millele vihjab ka raamatu pealkiri. Igal juhul põnev lugemine ja soovitan! Raamatu tutvustus: Naised on igal pool. Mitte miski ei aita. Isegi pealtnäha nii igav ja turvaline formaat nagu uudistesaade. Kui naine neid loeb, siis ma kujutan teda endale ette voodis minu all, minu ees käpukil, minu süles, valgustamas selle sama malbe ja neutraalse häälega mind kogu maailma olulisematest sündmustest. Minus lahvatab pöörane soov lasta käiku kogu oma erootiliste oskuste arsenal, et tuua sellesse tämbrisse midagi, mis kombekad vaatajad minestama sunnib. Ma tahan, et ta kiljuks järjekordse maakooli sulgemisest, et ta huilgaks iga pommirünnaku peale, et ta kraabiks mu selga verised vaod vaid seetõttu, et järgmisel päeval on oodata poolpilves ilma ja väheseid sademeid. Romaanivõistluse võitja Armin Kõomägi värskes jutukogus on 16 novelli. 30. aprill 2025. Vana-Rääma

LIIVAKELLA HELINAL - Tuule Lind

Loetud sai Tuule Linnu järgmine raamat, sedakorda "Liivakella helinal." Olen ennegi tema teoseid lugenud, vaimustunud ja bloginud. Üks Tuule Linnu raamatutest ilutseb ka mu pühendustega raamatute riiulis. Antud raamat on teistsugune, õhuke ja ma ütleks, et selline naistekas, mida ma eriti lugeda ei viitsi, aga kuna ta on õhuke ja juba austusest autori vastu lugesin ikka lõpuni ja muidugi ka ootuses ja lootuse, et ehk hakkab ometi midagi toimuma. Aga samas on see väga eluline ja oluline raamat, mis hoiatab igasuguste internetitutvuste eest. Mitte ükenes naisi, vaid ka mehi, iial ei tea milliste otsa võime kukkuda. Reaalsus on reaalsus ikka. Antud juhul on tüütuks tegelaseks peategelasest ja naisterahvas, Õudne! Olgugi, et autor on selle kirja pannud läbi huumoriprisma, on see peategelane üks tüütumatest tüütum tegelane, lausa piinlikult labane ja tüütu. Sestap mehed, olge ka teie ettevaatlikud internetitutvustega! Raamat ei köitnud, aga autori inimestet tundmise oskus on fenomenaalne. Eks lugege ise! Ja nüüd tutvustus. Et mida ma siis kardan? Ilmselt muutusi, mis võivad mu igapäevasest rutiinist välja kiskuda. Kardan avada hinge ja südame seni veel võõrale inimesele, kes erineb täiesti mehest, kellega aastaid koos sai elatud. Kes tuleb su ellu hoopis teistsuguste arusaamade ja harjumustega, paneb sind tundma tundeid, mis ammu varjusurmas olnud, paiskab segi su näiliselt rahuliku kulgemise läbi igatsus- ja erutus­vaese elu. Kas ma olen selleks valmis? Pean ju olema, ega mul siis enam esimene noorus pole. Kardan ma veel ühte asja. Nimelt tean – ja see on puhtalt minu eripära, arvan ma –, et kui esimene mulje uuest tuttavast pole hea, läheb mul esialgu ikka väga kõva aur mulje tagant inimese loomuse ülesleidmiseks. Ma seletan. Kui minu eas naine läheb teisele ringile, on ju loomulik eeldada, et potentsiaalne kavaler kannab endas kindlaid ealisi muutusi: kurrud näos on sügavad, juuksed on pealaega hüvasti jätnud, vaadet kinganinadele varjab kõht, lõua all on lott ja oma teed on läinud vasakult viies ülahammas. Võibolla koguni mitu hammast ... Sooja huumoriga räägib peategelane, naine 50 +, oma otsingutest. Tema hing keeldub vanust tunnis¬tamast ja süda ei loobu unistamast ... 26. aprill 2025. Vana-Rääma

PUNANE POLÜGOON - Marje Ernits

No vahepeal käisin ja lugesin lõpuni Marje Ernitsa järgmise raamatu "Punane polügoon," mis vihjab teadagi millele. Eks see punane värv või teema on meile, kes me oleme nõuka ajal sündinud või kasvanud inimestele väga tuttav teema. Nii on ka see raamat täis tuttavaid punaseid situatsioone, kuigi peategelane sündis vast minust umbes 20 aastat enne, aga ajad olid enamvähem samad, need ajad, kus me kõik seltsimehed olime. Nii meenus ka seda raamatut lugedes "Seltsimees laps" sest neil kahel raamatul on sarnaseid jooni väga palju. Samas on süžee täiesti erinev. Lisaks on mu oma kallis ema rääkinud nendest aegadest palju, aegadest, kus meid punaseks sunniti, tõesti sunniti. Mina olen sündinud siis, kui see aeg juba käes oli ja ei oskagi niiväga lapsepõlve üle kurta, kui need, kes elasid alles eesti ajas kui see kohutav kommunisma maailma lõhkuma hakkas. Aga oli ikka põnev lugemine küll. Aitäh, Marje Ernits! Ja nüüd raamatut tutvustav tekst ka siia. Mitte kõik eestlased ei pagenud välismaale, mitte kõiki ei saadetud Siberisse, kõiki ei pistetud vangi ega tapetud ka maha. Kõigist ei saanud kolhoosnikke ja kõik ei kolinud linnadesse. Mõned jäid kodumaale koju, maale metsa ning elasid seal elu, mis neile antud oli. Meie oleme need inimesed, kes jäid, ja kui me vahepeal pole ära surnud, elame siin ikka edasi - aegade lõpuni. 24. aprill 2025. Vana-Rääma

PARDIKE JA MOONIÕIS - Siiri Laidla

Loetud sai Siiri Laidla romaan "Pardike ja mooniõis." tegu on siiski täiskasvanuetele mõeldud romaaniga, lastel ma seda küll lugeda ei soovita. Olgugi, et sellel autoril on enamuses ilmunud raamatutest just lasteraamatud, kirjutab ta ka täiskasvanuetele ja see on tema teine romaan, mille ma läbi lugenud olen. Romaane kirjutatakse väga vähe, mis on mu lemmikžanr proosas, aga Laidla kirjutab. Enamus meie enda autoreid, kes väidavad, et kirjutasid järgmise romaani, kirjutavad tegelikult jutustusi ja ainult jutustusi, neil žanritel on ikka väga suur vahe. Viige ennast kurssi. Antud raamat on küll minu lemmikžanris kirjutatud ja kahtlemata on kirjanik Laidlal rikkalik sõnavara, aga mind häirisid seda raamatut lugedes need ülipikad kirjeldused, mis panid vahepeal isegi unustama millest süžee kõneleb. Ma ise leian, et need pikad kirjeldused ei anna midagi juurde, pigem venitavad teksti pikemaks, seega väldin. Piisab paarist lausest kirjeldamiseks. Ja noh, see kalmistusseiklus, piinlik hakkas, no ausõna ... ei taha isegi mainida, lugege ise. Ühesõnaga naudin antud kirjaniku sõnavara aga see raamat ei lähe mu lemmikute hulka. Kogu austusest kirjaniku vastu ütlen, et mõne seiga võiks kirjutaamta jätta, mina olen niivõrd empaatiline inimene, et mul hakkab lugedes lausa halb, eriti kui tegu on kalmuaia rahu rikkumisega, rüvetamisega. Vabandust, aga vastik! Ja vanuritel peaks ikka juba mõistus peas olema. Ja nüüd kopeerin raamatut tutvustava teksti. Romaani tegelasteks on erinevas vanuses inimesed kooliõpilastest pensionärideni, nende rõõmud ja mured on ühtaegu tavalised ja samas nii ainulaadsed - nagu meil kõigil. Värvikaks mustriks põimuvad tegelaste elusaatused pakuvad muhedaid muigeid, kaastunnet ja nukrat äratundmisrõõmu. Toimuva üle peab valvet elutarkusest pakatav tõupuhas krants František, kelle õpetussõnad perepoeg Velvole kõlavad nii: "Peaksid endale selgeks tegema, mistarvis sa tegelikult õpid. Mina näiteks tean alati, mistarvis paremaid palukesi peidan ja matan. Nii tee sinagi: haridus on nagu peidetud kont, mida tulevikus võib vaja minna!" 22. aprill 2025. Vana-Rääma

THORI PÄEV - Tiit Sepa

Loetud sai Tiit Sepa raamat "Thori päev," mille ma liigitaksin täiskasvanute muinasjutu alla ja ütlen ausalt, et väga-väga põnev oli seda lugeda! Ma pole kunagi numbrit teinud sellest, et müstika ja maagia on minu elu igapäevased osad, olulised osad, seda kõik on selles raamatus rohkem kui küll. Tegu on lausa nõidusega, suuremalt jaolt musta maagiaga. Julma musta maagiaga, satanismiga ja tontteab veel millega. Tegu on siiski ilukirjandusliku teosega, selles võib autor kajsatada mida iganes ja keda iganes. Me võime ka ennast mõnest raamatust ära tunda, aga kui meie nime pole sees, pole ka õigus süüdistada jnejne...Ühesõnaga oli päris seiklusrikas lugemine. Lisaks olen ma ka enne maininud, et ma kunagi kogemata ehk siis juhuslikult tutvusin kirjanik Tiit Sepaga keset Pärnut. Kaabu peas ja piip suus, sellisena ta tutvuma tuli, selline müstiline tegelane ta oli. Kahju on temast minevikus rääkda ja veel suurem kahju on sellest, et ta ju enam ei kirjuta, kuigi postuumselt tajun ta kohalolu alati, kui tema teoseid loen. Ma tõesti ei tea kui palju tal neid ilmnud on, sest Vikipeedia on poolik, väga poolik, pole seal kõiki andmeid kahjuks tema kohta, ka kõiki raamatuid, mis tal elu jooksul ilmusid. 10 neist on minul kodus olemas ja loetud ka aga nendest vaid mõni on vikis kirjas. Keegi võiks ometi seda Vikipeediat hallata. Aga ma olen siiki uhke, et mul oli au Tiitu tunda ja mul on kodus olemas tema 10 romaani, ka romaanitriloogia "Eelsoodumus armastada." Aitäh Tiit, et olid ja jäid! Soovitan teil ka ennast Tidu looominguga kurssi viia! Ja nüüd raamatu tutvustus ka: Oma eluga puntrasse jooksnud mees leiab end ühel lumisel novembriööl konutamas väikelinna pargis. Juhuslikult märkab teda seal üks mööduv naine. Üllatusega tunneb mees ära oma endise armukese, kelle ta seitse aastat tagasi maha jättis. Halastusest ja kartuses, et mees pargis ära külmub, viib naine mehe enda poole. Taaskohtumine on valus, ent nad suudavad teineteist uuesti leida. Ämm ei ole aga noormehele andestanud. Ehkki ta kutsub taasarmunud enda poole, osutub see kavalaks lõksuks, sest selgub, et ämm on võimas nõid. 19. aprill 2025. Vana-Rääma

LIHTSATE ASJADE TÄHTSUS - Lauri Räpp

Üleeile käisin raamatuesitlusel ja kohe samal õhtul hakkasin seda raamatut ka lugema. Eile hilisõhtul sain loetud. Tunnistan ausalt, ma ei olnud enne Lauri Räpi loominguga kursis, sest uut kirjarahvast tuleb massiliselt juurde ja raamatuid samuti. Kuigi ma olen keskendunud viimastel aastatel just eestlastest kirjanike loomingu lugemisele. No vahel harva sekka ka mõni teisest rahvusest autori raamat, aga väga harva, vaid siis kui lugemisnälg on suur ja oma autorite loomingut käepärast ei ole. Tõsi ta on, et Lauri Räpi nime olin kuulnud, sest see on pidevalt meedia huviorbiidis olnud ja nüüd sain alles teada, et antud raamat Aasta Raamatu: 2022 Rahva Lemmikuks. Tore. Eriti suur pai autori hingele, sest seda me vajame kõik, eranditult. Lisaks tõdesin raamatuesitlusel, et Lauri on siira ja avatud hingega inimene, kes vahetult kõneleb rahvaga oma kirjanikuks kujunemisest. Tõsi küll, ta ei soovi, et teda kirjanikuks või luuletajaks kutsutakse, aga see on tema soov ja õigus. Las see siis olla, meil kõigil on oma soovid ja põhjused. Aksepteerin. Antud kogumik sisaldab nii luulet, kui ka proosateksti. Võiks öelda miniatuurtekste. Samas osad on neist kohe kindlasti vabavärsid, osad proosaluuletused, aga need kõik on millegipärast pandud ühte pikka teksti, mitte tulpadesse, nagu luuletused tavaliselt. Aga autor ise mainis, et ta ei kirjuta klassikalist ja žanritele omast luulet, vaid sellist, mis tuleb. No osade luuležanrite puhul on see vajalik, sest osad luuletused (nagu näiteks, sonett, haiku, tanka) peaksid mahtuma raamidesse, muidu ei ole tegu antud žanrisse kuuluva luuletusega ja neid ei saa ka määratleda. Tegelikult autor, kes luulet kirjutab, võiks ennast natuke kurssi viia meie eelkäiajte poolt looduga, et ei kaoks meie rahvaluule (ja mitte üksnes) omapära, eripära. Mida rohkem žanreid luuletaja viljeleb seda huvitavam on tema looming, kaasa arvatud raamat. Ainuüksi ristriimis või süliriimis luuletused muutuvad üksluiseks. Tohheused ja jambid võiks endale iga luuletaja selgeks teha. Ja, no Lauri Räpp mainis tõesti mitu korda, et ta ei pea ennast luuletajaks. Aga ometi ta luuletab. Kas see raamat just minu lemmik luuleraamat on, seda ma öelda ei saa, siis ma valetaksin, aga seda oli hea lugeda, kuigi siin on ka palju kurbust (ilmselt eesti lugeja toitub kurbusest, olen seda ennegi tõdenud) ja leina, lahkunule järelhüüdeid jne...ehk siis sellist isiklikku teksti, mida autor ilmselt südamest väga soovis raamatusse kirjutada ja ma mõistan teda väga. Siin on lapsepõlvelõhnasid, ilu, valu, rõõmu, armastust ja kõike seda, mida saab elu alla liigitada. Elu ennast loomulikult. Minu lemmikuks osutusid järelhüüe vennale ja üks lühiluuuletus, mille siia trükin, aga panen ridade vahele kaldkriipsud, sest mu blogi kahjuks ei lase luuletust siia tulpadena trükkida. Lk 26. /kaalusin oma/mõtete raskust/mõnes mõttes/peaksin/alla võtma/. See luuletus töötab kujundiga, milleks luuletuse juures on kaal, mille üks kauss on suunatud allapoole, just selle kausi peal asetsevad luuletuse viimased sõnad. Samas saab luuletust tõlgendada mitmeti, mis on ühe hea luuletuse juures väga teretulnud. Lisaks muidugi plusspunktid raamatu kujundajale ja küljendajale, see on tõesti hea, nagu autor ka kiitis. Olen nõus. Ainuke asi, mida mina luuleraamat lugedes väga otsin ja vajan on sisukord, mida siin ei ole. Võiks olla. Aga olengi liiga pikalt blogima jäänud, mahutan siia ka mahuka kommentaariumi ja tutvustuse raamatukogu lehelt, mis on tõesti erakordselt mahukas. Tänan pühenduse ja kohtumisõhtu eest. See oli südantsoojendav! Läheb mu eriliste raamatute riiulisse, sest on pühendusega. Aasta Raamat 2022 võitja Aasta Raamat 2022: Rahva Lemmik "“See, mis sa endast välja annad, tuleb ühel päeval su juurde tagasi,“ kordas mu kadunud vanaema, pisike kui kirsikivi, aga sisimas suur nagu ilmaruum. See lause on minu piibel, mu usk, mu mantra. Sest kõik tuleb ringiga tagasi. Ja läheb edasi. Vaenamine vaenlastena. Vimm vihkamisena. Hea headusena. Soe soojusena. Elu peegeldab alati vastu. Milline kergendus on mõista nende kõige lihtsamate asjade võlu." Lauri Räpp "Mulle tundub, et see, mida me elus, väljaspool endid otsime, on äratundmine – on see siis kunst, teater, kino, raamatud, muusika või teised inimesed… Me tahame äratundmist! Selle puudutust. Ja see raamat pakub kaanest kaaneni äratundmist. Selles äratundmises on ilu, valu, pisaraid ja naeru. Veel enam, need tekstid, need sõnad mõjuvad justkui puhastavalt ja tervendavalt! See on rännak lapsepõlvest küpsemiseni, kevadest talveni ja maapinnalt taevalaotuseni." Natali Väli, näitleja "Elu on pidev areng. On paremaid ja halvemaid aegu, aga lõpuks läheb kõik alati nii, nagu minema peab. Vahel on hea, kui keegi midagi su lennuteele kaasa ütleb või mõtleb koos sinuga. Täpselt selline tunne tekib Lauri tekste lugedes, ta on nagu kaasaelaja, lohutaja, motiveerija. Tema tekstidel on kummaline mõju – siis, kui sul on elus keerulised ajad, mõjuvad ta tekstid lohutavalt ja lootust andvalt, ja lihtsamatel aegadel annavad ta tekstid sulle hoogu juurde." Rain Siemer, kirjastaja Autorist: Lauri Räpp on avaldanud mitmeid raamatuid, mida on müüdud kokku tuhandeid eksemplare. Tal on Instagramis üle 25 000 jälgija, mis teeb temast Eesti suurima jälgijaskonnaga tekste ja luuletusi postitava inimese. Lugejate tagasiside: Suur tänu Sulle lihtsaid asju armsal riimuval viisil edasi andmast. Suur anne ja heatahtlikkus, usaldus ja usk, arm, armastus ja valu, kaunilt kujundatud read, mis kõnetavad ja liigutavad. AITÄH! *** Aitäh, et jagad oma mõtteid! *** Aitäh, et oled loonud hingele taas midagi nii ilusat. *** Tänan Teid, Lauri, erinevate mõtete, tekstide, ideede ja sõnulseletamatult kaasahaaravate ridade eest, mille lugemise võimalust kogu lugupidamisega väärtustan ja hindan. *** Aitäh õigete mõtete eest, täpselt õigel ajal! *** Suur tänu, Lauri! Sul on hingeminevad ja -puudutavad luuletused. *** Imetlen kõrgelt sinu oskust sõnu nii kaunilt ritta seada ning neid omavahel põimida! Aitäh Sulle! *** Sinu sõnades on nii palju ilusat! Aitäh! ❤️ *** Aitäh nende alati hinge puudutavate sõnade eest. *** Mõtted, luuletused ja sõnad puudutavad niigi väga palju! Kasutan võimalust ja ütlen – aitäh rasketesse hetkedesse ja rõõmsatesse päevadesse emotsioonide saatmise eest :) *** Käesolev teos on kui luule- ja lühiproosa vormis enesearenguraamat, mis aitab toime tulla eluraskuste ja kaotustega ning näitab, et alati on lootust ja et kõik on võimalik. 17. aprill 2025. Vana-Rääma

IGAL ÕHTUL SOLENZARAS - Nasta Pino

Loetud sai Nasta Pino romaan "Igal õhtul Solenzaras," mis on 1985. aastal romaanivõistlusel äramärgitud teos. Olen ennegi Nasta Pino raamatuid lugenud, näiteks "Trepikoda," mis oli minu jaoks kordi huvitavam. Antud teos minu jaoks venib, heietab ühte ja sama situatsiooni mitmeid korda, nagu mantrat, kuigi ega mantra halb ei ole. Nojah, põhiline raamatutegevus toimub kaheksakümnendatel, kuhu jääb ka minu lapsepõlv, sestap leidsin siit ka palju tuttavat ja nostalgilist, aga see kõik kuidagi on liiga isklik, nagu oleks autor selle oma elust maha kirjutanud ja sellepärast arvan ma, et raamat pakuks rohkem huvi teatud setskonnale, mitte üldsusele. Aga ju tollane romaanivõistluse žürii nii ei arvanud, ju oli lihtsalt vähe häid konkurente sellel võistlusel osalemas, et see töö äramärgituks sai. Muidu on Nastal ka paremaid teoseid. Aga lugemist kannatab, kuigi teisel korral ma enam ei loeks. Ja nüüd ka raamatut tutvustav tekst. 1985. aasta romaanivõistlusel äramärgitud teose teemaks on meie tänane külaelu, põimituna tagasivaadetega sõja lõpuaastatesse. Arutlustele sõja ja rahu üle on taustaks autori mure maailma püsimajäämise pärast. 16. aprill 2025. Vana-Rääma

KORDUSTRÜKK - Kerttu Rakke

Loetud sai Kerttu Rakke "Kordustrükk." Raamat koosneb 7 jutukesest, millest nii mõnigi oli mulle juba tuttav. Lisaks lugesin ma just hiljuti läbi ka eraldi ilmunud raamatu "Seitse päeva." Aga kerttulikke tekste oli teisigi tuttavaid. Kivi puudutav jutuke on nii iseenesest mõistetav, see nn kivitamine oleks nagu elu osa, tähtis roll, mis käib päevaga kaasas. Kerttu on selle nii enda omaks ja tavaliseks teinud, nagu seda on suitsetamine, mida olen ka mina kirglikult kaua aastaid harrastanud. 2 kõhvi olen isegi teadmatusest kanepit tõmmanud, aga ma ei tundnud mingit maitset või oli lihtsalt vastik mekk, sestap ma rohkem pole tahtnud proovida. Lihtsalt olukord oli selline, et ühes laagris ostsime küla poe sigarettidest tühjaks, pakuti kahte kõhvi, proovisin ja ... No ma ju olin tõesti kirglik nikotoiinik. Kohe saab 4 aastat nikotiinivaba elu ja see maitseb mulle kordi paremini. Lisaks 8 aastat ilma alkoholita, mida ma kogu elu olen sisemas jälestanud, aga kunagi ikka tarbinud. Elukvaliteet on täna kordi parem. Kaldusin teemast kõrvale, aga see raamat tuletas meelemürkide aega meelde. Kerttu kirjutab üldse väga hästi ja otse asjadest ja ka teemadest, mis tihtilugu kipuvad tabud olema. Nii seksist, armastusest kui kõigist intiimeluga seonduvast. Tahate midagi originaalset lugeda? No siis lugege! Lugege "Kordustrükki"! Ja raamatupoe lehelt. Sellesse raamatusse on koondatud Kerttu Rakke tuntumad tekstid, mis on ka varem kusagil ilmunud -- kas siis raamatukaante vahel või ajakirjanduses. Sellepärast kannabki raamat pealkirja «Kordustrükk». Sisukord: Kalevipoeg. 7 päeva. Kevadväsimus. Kivised unenäod. Nagu iga teinegi. Noore õpetaja hommik. Sadamas. 13. aprill 2025. Vana-Rääma