Margit Petersoni kirjalaegas: raamatu arvustus

Olen Margit Peterson, kolumnist, literaat, poetess, kirjanik, lastekirjanik, Pärnu kirjandusõhtute peakorraldaja ja ema kahele täiskasvanud pojale. Minu sulest on ilmunud luuleraamatud: 1. "Õitsvate pärnade alleel" 2. "Avali aegadesse" 3. "Veerekese pääl" 4. "Külalood ehk vaaderpass" 5. "Ööde Tütar" 6. "Vana-Rääma uulitsal" Novellikogud: 1. "Virtuaalmees" Romaanid: 1. "Segavereline" 2. "Rist teel" (2015) 3. "Westoffhauseni häärberi saladus" (2017) Lasteraamat: 1. "PETU"

Kuvatud on postitused sildiga raamatu arvustus. Kuva kõik postitused

kolmapäev, 29. oktoober 2025

VALGED VARJUD - Margit Peterson

Nagu ma ennegi maininud olen, loen ma ka kõik enda raamatud läbi, olgugi, et need on käsikirjana juba sadu kordi loetud. No ok, veidi liialdan, aga no on. Raamatust lugeda on hoopis teine tera ning luuleraamatud on öökapil lugemise esmajärjekorras. Julgen öelda, et "Valgud varjud" on minu 17. ilmunud luuleraamatust kõige romantilisem. Siin on ka palju otseütlemisi, sõnamängu, palju erinevaid luuležanre ja neid kõiki ilmestavad võrratud Jana Valge illustratsioonid, mis ehivad ka kaasi. Jana Valge ongi selle luuleraamatu illustraator. Tal on väga hea käekiri, oskab hästi luule sisse minna ja üleüldse on ta andekas. Toimetas jälle minu armaskallis Ülle Varik, kellega on nii sobiv koostöö. Tasa ja targu ning kõik lahkame omavahel läbi, et miks üks lull selline on, teine tolline ja kolmas kolline :) Olgu-olgu, Üllega on tõesti väga hea koostööd teha. Aitäh, et olemas oled! Ja minu 3 viimast luuleraamatut, mille olen enda kirjastuse KRÖÖMIKE poolt välja andnud, on sarnased, ka formaadilt ja kujunduselt. See on taotluslik ning seda kõike võimaldab võrratu trükikoda "Vali press," kes on enamuste minu kirjastuse poolt välja antud raamatute trükkija. Meie koostöö jätkub kindlasti, sest mulle sobib see. Aga lugege ise, siis veendute. Usun, et saate elamuse. Tiraaž on väike, aga hetkel saab veel minu käest ka oasta, sest raamat ilmus eile, 28. oktoobril 2025. aastal. 29. oktoober 2025. Vana-Rääma

class="separator" style="clear: both;">

pühapäev, 26. oktoober 2025

PRUUDIRÖÖV - Mika Keränen

Loetud sai Mika Keräneni Supilinna salaseltsi 12. raamat. Supilinna salaseltsi tegelastega olen ma tuttav juba aastast 2014, sest just sellest ajast troonib mu eriliste raamatute riiulis kirjanik Keräneni raamat "Kuldne Lurich" ja nüüd siis lisandub sinna "Pruudirööv."Ehk siis pühenduste ja autogrammidega raamatute riiulisse. Umbes enamvähem samast ajast oleme ka tuttavad. Mõnus on Tartu teemalisi raamatuid lugeda, Tartu ajad tulevad meelde. Üleüldse on Mikal hea eesti keel ning ta tunneb ka oma kodulinna ajalugu hästi, kuigi juurtelt on ta ju üldse Soomest (karjalane), Helsingist. Palju tuttavaid paiku jookseb raamatust läbi. Ja päris põnev lugemine oli, mis kõneleb ühest koera vargusest ning taas tegeleb ka juhtumiga Supilinna salaselts nimega - Ramps. Politsei muidugi ka. Kuidas asi lõppeb ja mis üldse toimub sellest loe ise. Mikale suured tänud raamatu ja taaskohtumise eest! Uute raamatuteni ja uute kohtumisteni! Ja nüüd veidike raamatust. Aasta Raamat 2024 võitja: Parim eesti autori laste- või noorteraamat. Kuula ka audioraamatuna Rahva Raamatu äpis! "Pruudirööv" on salaselts Rampsu 12. juhtum. Tartu koertenäitusel läheb kaotsi Prantsuse buldog Anne. Paistab nii, et kutsa ei pannud ise puurist plehku, vaid keegi on hinnalise koera ära varastanud. Supilinna noordetektiivid Mari, Reilika, Sadu, Olav, Anton ja Prantsuse buldog Mati alustavad otsinguid, mis viivad neid nii maaülikooli kampuse padrikutesse kui ka Tartu lemmikloomade turvakodusse. 26. oktoober 2025. Vana-Rääma

laupäev, 25. oktoober 2025

LIPAMÄE - Wimberg

Loetud sai Wimbergi ehk kodanikunimega Jaak Urmeti debüütromaan "Lipamäe," mis ilmus küll väga ammu juba, mäletan et kusagil selle sajandi algul, aga mina lugesin antud romaani läbi alles nüüd. Tegelikult tahaks millegipärast liigitada selle raamatu üldse novell-romaaniks. Sihukest kirjandusžanri minu teada ei ole olemas, aga ma lugesin seda teost tõesti nagu novell-romaani. Minu kiiks. Samas lõpuks kisub see üldse ühe suguvõsa kroonikaks, aga seda omanäolisem ongi see raamat, mis on kunagi korjanud ka kirjandustunnustuse. Wimbergiga olen kunagi hääästi ammu viibinud peamiselt Tartu NAKI-i pundiga kirjanduslaagris "Lätete peal." Lisaks on veel ette tulnud mitmeid kohtumisõhtuid. Antud romaani sain soetada vahetult enne oktoobrikuu "Sõnarändu" Pärnus, kus ka Wimberg osales, seekord koos Allani ja Mikaga. Nii saingi kohe ka pühenduse raamatusse ja see raamat ei lähe mul romaanivõistluste raamatute riiulisse vaid eriliste raamatute riiulisse, kus on kõik mu raamatud, millel on pühendus sees. Wimbergi olen enne ka korduvalt lugenud. Kodus on olemas tema luulekogu "Kärppsed" ja ka üks proosaraamat (nimi ei meenu hetkel), mille ta kirjutas hoopis teise pseudonüümi alt. Mõni raamat peaks veel olema. Nüüd siis lisaks ka "Lipamäe." See silmatagune maailm on siin põnev ja olustiku ning nõukaaegse elu kirjeldus ka. Maaelu. Minu juured on ka maal, seega oli siin palju äratundmist. Mõnes mõttes on tegu kohati ulmeromaaniga, kuigi ma alles siiani analüüsin kus maalt see ulme hakkab ja kus maal lõppeb, kui üldse. Igal juhul värvikas lugemine ja mind väga paelub Jaak Urmeti kirandusajaloo tundmine, see on tõeliselt fenomenaalne ja huvitav, ka romaanis teatud teemadele lähenemine. Ma võin küll spekuleerida, kuid millegipärast arvan, et Jaak Urmet on üks vähestest eesti kirjanikust, kes tunneb paremini meie oma kirjandusajalugu. Andekas kirjanik ja hea suhtleja. Loeb palju, teab palju ja vestleb palju. Aga samas huvitavat inimest ei ole kunagi palju. Aitäh! Raamatu tutvustus ka siia. 2000. aasta romaanivõistlusel auhinnalise koha eest võidelnud "Lipamäe" on eesti noore kirjaniku debüütromaan. Äsjamöödunud sajandi lõpul aset leidva tegevuse keskmes olev minategelane, 20-aastane linnapoiss jääb pärast vanaisa surma maale inimtühja külla ja hakkab peremeheks talus, kus möödusid ta lapsepõlvesuved. Paraku on seal võimu enese kätte haaranud üdini paheline kirikuõpetaja. 25. oktoober 2025. Vana-Rääma

esmaspäev, 20. oktoober 2025

HÄRGAMISI - Kalju Saaber

Loetud sai Kalju Saaberi romaan "Härgamisi," mis saavutas märtsis 1979. aastal vabariiklikul romaanivõistlusel 3. auhinna. Mõistagi siis ENSV-s. Jah, mida lehekülg edasi, seda tuttavam tundus lugedes selle raamatut süžee mulle kuni ühelt maalt taipasin, et olen selle lapsena läbi lugenud. No mulle pakkusid lapsena täiskasvanute raamatud rohkem huvi, sest meeldivamad lasteraamatud olid loetud ning meil oli kodus suur raamatukogu. Seda traditsiooni olen ka mina oma kodus jätkanud. Mul on suur raamatukogu. Juba ainuüksi pühenduseta romaanivõistluse raamatuid on 43 aga mul on neid ka pühendustega raamatute hulgas. Paras kollektsioon juba. Aga selline omamoodi lugemine, mõnes mõttes viis tagasi lapsepõlve, sest okupatsiooniaastatel oli see elu selline nagu antud raamatus. Ka klassi-, massi- ja rassivahe olid teised. Kõik oli teine. Aga jätkuvat ei kaeba ega kurda ma oma lapsepõlve üle, aeg lihtsalt oli selline. Nüüd on seda niiöelda tarbimiskultuuri liiga palju, toidud on säilitusaineid täis jne ... Mul oli õnn kasvada maal, kus lauadas kasvas alati 2 siga, seega oli puhas sealiha omast tünnist võtta ning aiasaadused tulid aiamaalt, põllumaalt ning puhas ja solkimata piim otse suurfarmist. Vaat kuhu ühe raamatu lugemine viib. Tegelikult nautisin. Selline teistmoodi raamat ja antud juhul õigustab ka oma saavutust. Aitäh! Nüüd ka raamatut tutvustav tekst siia. Romaan käsitleb eesti talurahva saatust Saksa okupatsiooni lõpul ja sõjajärgseil aastail kuni kolhooside loomiseni Eestimaal. Sündmusi ühendavaks lüliks on «ei jõuka ega vaese» talupoja Esko Sõmera elukäik, mis sümboliseerib suure hulga eesti talurahva ellusuhtumist ja vaateid sel pöördelisel ajal. Küllalt palju käsitletud ainesele on autor osanud läheneda uudsest vaatenurgast. Teos sai vabariiklikul romaanivõistlusel III auhinna. 20. oktoober 2025. Vana-Rääma

pühapäev, 12. oktoober 2025

TÕRJUTUD MÄLESTUSED - Imbi Paju

Ei taha klišeelikult öelda, et aastad kaovad nii ruttu, aga ei saa ka sellest ümber. Nii ongi läinud, et alles nüüd sain ma loetud raamatu, mida olen tahtnud ammu lugeda. Nagu näete, on selleks "Tõrjutud mälestused," mille autoriks on Imbi Paju. See on tohutult valus raamat, mida ma lugesin lausa nädalajagu päevi, sest mõnikord ma lihtsalt ei suutnud edasi lugeda, silmad olid pidevalt pisarais ja hing hell. Autor kõneleb läbi oma pere ja lähisuguvõsa oma lähedaste tohutult kurvast saatusest ja mitte üksnes nende omast. Siin lahkab ta detailselt kogu meie ajalugu, milline see oli okupatsiooni ajal. Puudus inimlikkus ja tolle aja inimestel ei lastudki justkui oma elu elada, kõik käis teatud tegelaste taktikepi järgi. See sügavuti Eesti ajalugu puudutav teos võiks olla iga eestlase kohustuslikuks kirjanduseks. Ka nende, kes siiani väidavad, et lugemine ei hari, on nõme, ei vii kusagile. Ehk paneb see raamat teisitimõtlejad ümbermõtlema. Sellel raamatul on väga oluline roll meie ühiskonnas, et ka aastasadade pärast mäletaks ühiskond ajaloost midagigi, soovitan ka seda kõikidel lugeda. Ehk mõistab siis ka noorem generatsioon milline elu nende esivanematel olnud on, mõistab ajalugu paremini. Olen väga nõus tänaseks lahkunud kirjaniku Vahur Afanasjevi väitega, et kindlasti on veel rääkimata lugusid ja tõrjutud mälestusi, mida me ei tea ja ma usun, et need ei tule ka kunagi päevavalgele. Aga kirjanik Imbi Paju on teinud väga suure töö ära, minu suurim lugupidamine ja suur aitäh selle raamatu eest! Ka minu kallis Ema kunagi pajatas nendest aegadest palju, tema sündis 1935. aastal, tänaseks puhkab... Lisaks saab mu kallis ämm 15. oktoobril 85 aastaseks ning tema noorusaeg möödus just seal Siberis, kus kohast ta naases 14 aastasena, ilma kahe väiksema õeta. See teema puudutab kaudselt või otseselt meid kõiki, meie rahva saatust. Lugege, palun! Kunagi loodan ka samanimelist filmi näha. Armas Imbi, mul on au sind tunda. Aitäh, et kutsusid mind kunagi Võtikvere raamatulaadale mu esimest romaani "Segavereline" esitlema! Sellesse aega jääb ka tutvumine teise armsa inimesega, andeka Soome-Rootsi kirjaniku Emma Jusliniga. Ja nüüd ka raamatut tutvustav tekst. 2005. aastal linastus Imbi Paju samanimeline film, mis kajastab tema ema ja tädi ning paljude teiste inimeste saatust, millele jättis jälje Nõukogude okupatsiooni aegne terrorirežiim. Raamatus läheb autor veel sügavamale Eesti ajalukku ja hakkab otsima okuptasiooniaegadel kaduma läinud eesti identiteeti. Loosse mahuvad teiste hulgas ka Eesti rootslased, vanausulised, juudikogukond jt vähemusrahvad. Raamatule on kirjutanud eessõna president Toomas Hendrik Ilves, kes ütleb muuhulgas: » ... «Tõrjutud mälestused» on impressionistlik teos, mis ettekujutuse loomiseks hülgab traditsioonilise ajalookirjutise reeglid ja tehnika ning kasutab psühholoogiat ja psühhoanalüüsi, ilukirjandust, filosoofiat, ajaloolaste korjatud fakte ja üksikinimeste mälestusi.» Autor usub, et alles läbi valulise ajaloo tungides võime me jõuda inimlikuma ja õnnelikuma ajaloo lätteni. «Tõrjutud mälestused» ilmus soome keelde tõlgituna 2006. aasta detsembris ja on saanud soome lugejaskonna sooja vastuvõtu. Sel aastal ilmub raamat lisaks eesti keelele ka rootsi keeles ja seda tutvustatakse septembris Göteborgi raamatumessil. 12. oktoober 2025. Vana-Rääma

kolmapäev, 8. oktoober 2025

LICHEN / SAMBLIK - Adam Cullen

Olen alati maininud, et luuleraamatuid loen ma esmajärjekorras, sest luule on mu lemmik kirjandusžanr, nii ka seekord panin ühe proosaraamatu veidikeseks kõrvale ja neelasin endasse Minnesotast pärit kirjaniku Adam Culleni luuleraamatu, mis on kakskeelne. Päris kosutav oli oma vigast inglise keelt meelde tuletada. Ega ma eriti seda rääkima ei kipu, puudub praktika ja kooli lõpetamisest on väga palju möödas ning ma olen sellest põlvkonnast, kus venekeelele pandi suuremat rõhku. Aga raamatus on võrdlusmoment olemas, sest osad luuletused on tõesti kakskeelsed, eesti ja inglise. Mulle meeldib Adama luulestiil. Juba eile kohtumisõhtul, kus ta oma luuleraamatut esitles, tundsin, et tahan seda omada, omangi. Pühendusega. Seega läheb eriliste raamatute riiulisse. Ja üleüldse räägib nii perfektselt meie emakeelt, hämmastav. Adam Cullen elab Eestis, Haapsalus. Aga eks lugege ise. Minul oli rõõm kohtuda ja tutvuda ka. Aitäh! Ja raamatu tutvustus ka siia. Noore kuid hirmutavalt teeneka eesti kirjanduse ingliskeelsesse maailma vahendaja Adam Culleni (tõlkinud autoreid: Mihkel Mutt, Rein Raud, Emil Tode, Indrek Hargla, Elo Viiding jt) esimene päris enda luulekogu, kirjutatud eesti ja inglise keeles, risti-rästi tõlgitud ja tõlgendatud. Minneapolis meets Tallinn, Suur Järvistu lõimub Noa-Rootsiga, samblik ühendab, katab ja tervendab. Ridade vahelt aimdub Adami Iiri ning Lapimaa tausta ja verd, keelepagulase karmi ja kaunist saatust. Hingepelg merel, / iidsete aegade laulud / kumisevad / kõrvus sel / ajastul, / mis oli siis ja mis on / nüüd. / Kas joiu / lained / liigutavad poid? / Sõnulseletamatud sügavused / seavad neid sõnule. // Solace on the sea, / songs of distant ages / ringing / in ears in this / time, / which is then and which is / now. / Do the waves of / yoik / stir the buoys? / Depths untold / hold them to their word. 8. oktoober 2025. Vana-Rääma

class="separator" style="clear: both;">

pühapäev, 5. oktoober 2025

JAANIK(A) - Kadri Pettai

Ohh, no päris põnev lugemine oli! No mind lihtsalt paelub see Näkimaailm. „Jaanik(a)” on Eesti Lastekirjanduse Keskuse ja kirjastuse Tänapäev 2011. aasta noorsooromaanivõistlusel äramärgitud töö, aga kõlbab ideaalselt lugemiseks ka täiskasvanutele, kes tunnistavad ka teiste maailmade olemasolu. Antud raamatus tegutsevad Näkid paralleelselt inimestega, segaverelised, nagu autor neid nimetab. No lugege! Kirjanik Kadri Pettaiga oleme kunagi viibinud ühes kirjanduslaagris, Lätete peal 2011. aastal, 8 ja 9. juulil Lilli külas, Nava talus, kirjanik Jaak Kõdari valdustes. Mõnus koht oli, metsas liikudes olime juba otsapidi Lätis ja marjulised tulid ka just Läti poolelt. Contra kutsus. Oli üks armas laager. Armas mälestus. Aitäh! See raamat siin kõneleb just Näki ja inimese vaheliselt armastusest, sõprusest ja vihkamisest. Ema kolib oma tütrega maale, kodutallu, mis on aastaid tühjana seisnud. Juba see kujund kõneleb ja kõnetab. Loe ise, mis toimuma hakkab. Mina nautisin aga liiga ruttu sai otsa. Samas raamat lõppeb sõnaga ... Järgneb ... seega? Aitäh, Kadri, et kirjutad! Ja siis väikene tutvustus ka. 17-aastane Jaanika ja tema 35-aastane ema saavad läbi nagu parimad sõbrannad. Ent alati, kui Jaanika küsib kas või ääri-veeri oma isa kohta, keda ta kunagi näinud ei ole, muutub ema vaikivaks kivikujuks. Ühel suvel, kui Jaanika sõidab maale, ema lapsepõlvekoju, hakkab ta tasapisi mõistma, et vastused tema isa puudutavatele küsimustele peituvad nende majalähedases kummalises metsas ... „Jaanik(a)” on Eesti Lastekirjanduse Keskuse ja kirjastuse Tänapäev 2011. aasta noorsooromaanivõistlusel äramärgitud töö. 5. oktoober 2025. Vana-Rääma

neljapäev, 2. oktoober 2025

KULDNE TRIO. AUSALT JA AVAMEELSELT - Jüri Vlassov, Mihkel Smeljanski

Ma loen üliharva niiöelda elulooraamatute kategooriasse kuuluvaid raamatuid, kuigi see ilmselt klassifitseerub biograafia ja memuaaride alla, kuid ma täpselt ei tea ka. Aga ega vahet ei olegi. Häid raamatuid loen ma meelsasti. Ja hea see raamat on. Kahtlemata. Kaks Kuldse Trio liiget - Jüri Vlassov ja Mihkel Smeljanski, kes on selles bändis tegutsenud algusest saati, panid oma memuaarid kirja. Õigesti tegid, sest muidu oleks need ägedad seiklused lihtsalt ajaloo prügikasti sattunud. On mida meenutada, keda meenutada, millist ajastut meenutada. Mõistagi ei olnud suures Nõukogude Liidus igaühele piirid niiöelda valla, vähe sai reisida ja Ameerikasse pääses enamus unistajaid üksnes unistustes. Sain palju telgitagustest asjadest teada, näiteks tõe, et veidike nende ühisesinemiste algatajana on "süü" armastatud näitlejal Lembit Mägedil. Mina isiklikult sattusin Kuldse Trio kontserdile Oidremaa klubisse ja olin üsna laps alles, kaheksakümnendatel. Oi, no olid ikka kuumad poisid küll! :) Ja no, kes meist ei mäletaks Kuld Lõvi aegu. Selgelt ja helgelt on mul meeles kuidas legendaarne Margus Turu mulle Kuld Lõvi trahteris sünnipäevaks jambolayat laulis. Kõvasti ja valesti, aga laulis. Margus Turu ja Mart Pordi diskod kolmapäeviti toonases Eesti kuumimas trahteris on legend omaette. Ja sealsamas üleval Valerka ja Marko baaris tutvusin ma ka kunagi legendaarse Jüri Vlassoviga, mida ei pea tema mäletama, sest mina olin pisike hall hiireke legendi kõrval. Aga lõbus oli ja nalja sai. Aitäh saatus selle eest! Järgmisel päeval olid suunurgad naerust kanged ja pikemaks ajaks ülespidi :) Antud raamat viib ajas tagasi, sinna seitsmekümnendate algusesse, kui bänd alustas ja veel kaugemale. Mäletan juba lapsepõlvest (olles ise sündinud 1971. aastal) kuidas poisid meid naerutasid. Ja annan au Jürile, et ta siiani bändi au sees hoiab ja Kuldse Trio lugusid ikka ja jälle elavaks laulab. Tal on täielik õigus esineda ka üksinda selle bändi nime alt, sest ta lihtsalt ongi Kuldri Trio, vähemalt minu jaoks, sest nii kutsusin ma elavat legendi juba lapsena. Oi, no mäletan Murumaa aegu, Toomemetsa ja Oja Petsi muidugi ka, aga kui Kuld Lõvi mingil ajal taasavati, oli bändiga liitunud ka juba Elmar Tura (Sepo Seeman) ning pidu trahteris sai võimsa hoo. Mul on sellest õhtust isegi füüsilised fotod kodus. Ühe leidsin ka siit netiavarustest, oma albumist, see on tehtud 1. jaanuaril 1996. Kuld Lõvi trahteris koos Mihkel Smeljanskiga. Just seal samas võtsime me õega koos uue aasta vastu. Väike tutvus oli, õemees töötas taasavatud Kuld Lõvis. Muljed jaguks väga pika teksti jaoks aga siinkohal aitab. Lugege raamatut ja te saate aru miks ma seda kõike meenutan ja ajas tagasi lähen. Aitäh selle võrratu raamatu eest! Nüüd pean tulema autogrammijahile, Jüri! Ja tutvustus ka. / ja vabandan, et mu blogi endiselt taandridu ei tunnista!/ Kuidas “usin” koolipoiss Mihkel keemiaeksamiks valmistus? Kes kuulusid Peedikate Ühingusse? Mis juhtus Karglas? Kuidas valmisid laulud “Iina Mokacholla”, “Kušat ja hotšu”? Mis on Mungali Jätk?… Mihkel Smeljanski ja Jüri Vlassov on kirja pannud oma muusikukarjääri eredamad hetked. Lugeja saab teada, kuidas nad leidsid tee muusika ja teatri juurde, ülevaate ansambli Kuldne Trio erinevatest koosseisudest ning bändimeeste värvikatest seiklustest kodu- kui välismaal. Triolaste tegemistest pajatav raamat on humoristlik pilguheit pillimeeste igapäevaellu. 2. oktoober 2025. Vana-Rääma

pühapäev, 28. september 2025

RASKE TEE TÕENI - Sirje Piht, Imre Kaas

Täna on Estonia huku 31. aastapäev ja just sain loetud teemakohase raamatu "Raske tee tõeni," mille on kirja pannud Sirje Piht ja Imre Kaas. Imre Kaasi liblikaid olen ka kunagi lugenud, seega pole see esimene raamat tema sulest, mille loetud sain. Imre on hea ajakirjanik, kirjanik ja teleajakirjanik. Pole ühtegi halba sõna öelda. Muidugi on teema, mida siin raamatus käsitletakse kurb, nagu kõik parvlaev Estoniaga seonduv. Mina isiklikult tundsin põgusalt õdesid Hanka-Hannika ja Hannely Veidet ning olen ka käinud nende kodus pärast nende kadumist. Eks täit tõde ei tea meist keegi, raamatuid üha kirjutatakse, kõige taga on ka väga palju spekulatsiooni, oletust, külajutte ja selliseid saladusi, milleni meie iial ei küündi. Sestap jäägu igale ühele oma arvamus, mis ei tarvitse teps mitte meelekohane olla. Aga antud raamat lahkab süvitsi teatud teemasid ning siin pihib ka kapten Avo Pihti abikaasa kõigest, mille või kellega ta teemakohaselt kokku puutunud on. Mina isiklikult tajun, et tõde on seal kusagil vahepeal, aga eks tunnetage teie ka. Hauarahu on hauarahu ja kõik see sinna juurde, aga väga palju on rääkimata lugusid, mis uppusid koos parvlaeva Estoniga ega tule iialgi avalikuks. Mäletan seda aega nii selgelt. 28. septembril 1994. aastal pidi sündima mu noorem poeg, mul algasid mingid maovalu moodi asjad ja mul ei olnud und. Kella 1 paiku öösel arvasin, et raadiokanal on millegipärast paigast nihkunud, sealt tuli muudkui" mayday, mayday..." aga, jah ... Ma ei saanudki öösel aru mis tegelikult juhtunud oli, sest selle kutsungiga ma ei olnud üldse kursis. Õnneks poeg sündis hiljem, mitte samal kuupäeval. Sattusin temaga Tallinna Reginaalhaigla imikute osakonda, kus kuulsin igasuguseid asju, sest identifitseerimine toimus ka toona selle haiga juures. Saatus tahtis nii, et mu poeg ei kanna õnneks sama sünnidaatumi, olen selle üle õnnelik. Jube ilm oli, torm ja raju...Rahu neile, kelle saatus jäi õhku rippuma ja neile, kelle viimaseks kodusks sai Läänemeri. Aitäh raamatu eest Imre ja Sirje! Ja nüüd raamatute tutvustav tekst ka. Estonia kapten Avo Piht jäi pärast laevahukust pääsemist kadunuks. Kapteni abikaasa Sirje Piht räägib raamatus sellest, mis on teda hukujärgsetel aastatel komisjoniliikmete ütluste õigsuses ning valitsuste esindajate siiruses kahtlema pannud. Kas kõik on ikka nii nagu paistab? Ajakirjanduses Estonia-teemal kirjutanud Imre Kaas toob välja fakte kadunud pääsenute, rahvusvahelise uurimiskomisjoni ning hukupõhjuste kohta. Lõplik tõde Estonia hukkumisest ei selgu sellestki raamatust, ometi ärgitab nende kaante vahele kogutu sel teemal edasi mõtlema. 28. september 2025. Vana-Rääma

reede, 26. september 2025

NÕNDA KA MAA PEAL - Henn Risto Mikelsaar

Ausalt öeldes ma ei teadnudki selle nimega autorist enne midagi, kuigi ta on kahel korral isegi oma teostega auhindu noppinud. Kummaline, sest siin on raamat, mis on minu viimase aja kõige halvem niiöelda lugemiselamus. No mitte midagi ei toimu, ahjaa, kordub kogu aeg Suure Paugu teooria, nagu autor tahaks vanu niiöelda klassikute teooriaid ümberkirjutama hakata. Lisaks on pidevalt lahkamisel kvanfüüsikaga seonduv. No ma ei tea. Kolm vanameest leierdavad teatud teemasid ja mitte midagi muud ei toimugi. Õudne. See on veel hullem nendest raamatutest, mis kubisevad kantseliidist. Ise autor üritab remargilikult teatud teemasid väljendada, aga ka need ei kuku välja. Lisaks on kohutav selle autori käekiri ka tervikuna. Mina oleksin selle raamatu poole õhemaks toimetanud. Aga mis seal ikka, igale oma ja ma usun, et ka sellel autoril ja raamatul on lugejaid. Mine tea, ehk loen isegi veel mõne ta teose läbi. See on vaid üksiti minu arvamus pärast lugemist. Ja nüüd väike tutvustus ka. Kaks romaanivõistlust (1994, 1998) võitnud ja 2000. aasta Eduard Vilde kirjanduspreemia pälvinud autori üheksanda romaani („Kirjailm kastepiisas“, 2017) viimistlemise ajal andsid kirjandussõbrad 3. augusti 2016 Postimehe leinakuulutuste rubriigis üllatuslikult mõista („Mälestame … laureaati …“), et sulemees on juba manalateele lahkunud. Eksitus mõjus täie tervise juures autorile meeltülendavalt – lõpetanud vaimustusega käsiloleva romaani, inspireeriti teda äkki süvenema Stephen Hawkingi töödesse, küsimustesse Kõige algusest ja Jumala olemasolust või olematusest. Romaan kujutab kolme pensionieas sõbra rännakuid Eestimaal. Üks neist on füüsikateoreetik, teine teoloog, kolmas bioloog. Nähakse palju kummalist „nagu taevas, nõnda ka maa peal“ ning vahetatakse hulgaliselt teadmisi ja mõtteid. Dialoogides on kasutatud – sageli üsna meelevaldselt ehk pehmemalt öeldes mänguliselt – ohtralt detaile, tsitaate ja parafraase eesti keeles kirjutatud või eesti keelde tõlgitud asjasse puutuvast kirjavarast. 26. september 2025. Vana-Rääma

esmaspäev, 22. september 2025

ÕILIS METSLANE JA SISEMINE DEEMON - Saamuel Pliuhkam

Hiljaaegu käisin selle raamatu esitlusel. Nüüd tean ka mina kes ja milline on Saamuel Pliuhkam. Kui sina ei tea, siis oleks päramine aeg temaga tuttavaks saada, sest ta viib sind argielust eemale, ajalukku. Toob avalikkuse ette faktid ja saladused, mida me tuntud ühiskonnategelaste kohta enne ei teadnud, aga oioi, kuidas sooviksime teada! Jah, sina soovid, tema soovib ja mina ka. Ärge tulge mind ümber veenma, et teid ei huvita teatud inimeste elulugu või saatus tervikuna. Huvitab ikka küll. Aga Saamuel Pliuhkam teab, teab liigagi palju ja jagab seda ka meiega. Selgus, et see on tema sulest juba viies sarjaraamat. Esimest (vist) olen kunagi lugenud, sada prossa ei julge väita, aga tuttav ta tundub. Üldiselt olen ma tuttav enamuse Gutenbergi poegade trükikoja poolt välja antud teostega. Ka oma üks raamat trükiti just selles trükikojas. Aga mis ma siin ikka lobisen, raamat ilmus alles ja on ka Apollodes sõbraliku hinnaga (13.95) saadaval. Osta või laenuta! Minul on pühendusega ja läheb eriliste raamatute riiulisse. Aitäh selle raamatu eest! Ja nüüd ka kokkuvõte.Saamuel Pliuhkam on üks tagasihoidlikumaid kirjamehi. Seda enam on aga tema raamatud vahedad ning tema sulg igavesti terav. Tema järjekordse raamatu nimi on "Õilis metslane ja sisemine deemon." Nagu ikka, käsitleb ta meie kultuurilugu lühikeste ja ootamatute sissevaadetega. Kuna me saame tänu tema raamatule eneste kohta teada seda, mida me enne ei teadnud, siis viib see meid pikka mõtisklusse teemal, et kuidas me üleüldse ilma nende teadmisteta seni elada saime. No tõepoolest - kuidas? 22. september 2025. Vana-Rääma

laupäev, 20. september 2025

IKKAGI - Angela Hofberg

Ohh, ma olen nüüd nii õnnelik, loetud sai minu poolt Angela Hofbergi järgmine romaan. Kordan ennast, tegu on minu jaoks ühe parima kirjanikuga meie kaunil kodumaal. No superhea käekirjaga ja haarava sulega kirjutab ka. Ma isegi ei tea kas sellenimeline inimene olemas on või on see kellegi pseudonüüm, aga see ei olegi oluline. Olen Angela Hofbergi nime oma mällu salvestanud kui andeka sulega kirjanaise nime ja niikui seda raamatut Uuskasutuskeskuses müügil nägin, pikalt mõtlemata ära ostsin ja õigesti tegin ka. Antud korral õigustab Tänapäeva 2008. aasta romaanivõistlusel esimese koha saanud raamat ennast ära. Võit läks ilmselt õigesse kohta. Kuigi ma ei tea, kas ma 2. ja 3. koha raamatuid lugenud olen, kuigi mul on kodus juba 39 romaanivõistlustel erinevatele kohtadele tulnud raamatuid, nende tarvis on mul lausa eraldi riiul. Antud romaan kõneleb armastusest, kannatustest, valedest, kirest ja lisaks religioonile veel ka esoteerilisest maailmast. Noor pereema, kes kasvatab saatuse tahtel üksi oma haiget poega, hakkab lisaks meditsiinile abi otsima ka mujalt, nii sensitiividelt kui ka vaimulikult. Nii tutvubki ta õigeusu preestriga, kellega saab alguse kirglik armuvahekord, kuigi mees on temast ligi 30 aastat vanem ja ta on abielus. Aga usk ega vanusevahe ei takista suhte sündi. Sellel suhtel on liiga palju varjukülgi ja vastusteta küsimusi, sestap tunneb naine kohutavaid hingepiinu ning talle tundub, et preester on südametu ja kalk ning valelik vanamees, kes kasutab tema, kui noore naise seksuiaalsust ära. Mis saab edasi ja kas peategelase Ruti soovid lähevad täide sellest loe juba ise. Soovitan väga seda raamatut lugeda! Ja nüüd kokkuvõte ka. Tänapäeva romaanivõistluse võiduteos. „Ikkagi“ on eesti kirjanduses tavatu religioosne kireromaan – lugu armastusest, kannatusest, võitlusest, süüst ja surmast. Püüdes päästa oma lootusetult haiget poega, satub raamatu kangelanna Rutt kokku sensitiivide ja nende kaudu vaimulikuga, kes lapse ristib. Poeg terveneb seejärel ja Ruti elu muutub täielikult, selle peamiseks sisuks saab preester Aleksander. Isata kasvanud Ruti jaoks on mees algul õpetaja ja tugi, kuid peatselt kujuneb nende vahekord tormiliseks armusuhteks. Tagaplaanil valitsevad Ruti pingelised suhted emaga ning süütundest varjutatud armastus poja vastu. 20. september 2025. Vana-Rääma

esmaspäev, 15. september 2025

ETTURID - Eno Raud

Kui ma olin laps, lugesin läbi kõik Eno Raua raamatud, ka täiskasvanutele kirjutatud raamatuid, mida oli tal vähe. Ta oli lihtsalt toona üks mu lemmikkirjanikke. Tegelikult on ka praegu. Lisaks ma lugesin meelsamini ka koolis kohustusliku kirjanduse asemel kas Eno Rauda, Anna Haavat, Heljo Mändi, Venda Sõelseppa või ...Aga "Etturid" sai lapsena läbi loetud. Oi, ma nii mäletan kuidas ma peale selle raamatu lugemist metsas liikuda ei julgenud, kartsin metsavendi. Nüüd enam ei karda :) Aastakümneid hiljem lugedes julgen endiselt öelda, et tegu on väga hea raamatuga, ühe mu lemmikuga. Sain selle hiljuti soetada endale Pärnust Uuskasutuskeskusest vaid 5 euro eest ja olen õnnelik. Raud on ja Raud jääb. Või peaks ütlema, et Rauad on ja Rauad jäävad, sest kogu nende kirjanikupere on andekas. Aino, Eno, Mihkel, Rein, Anu, Piret jne... Aitäh selle aramatu eest! Soovitan kõigil kasvõi korra selle läbi lugeda! Ja tutvustav tekst ka lisaks. Peamiselt lastekirjanikuna tuntud Eno Raua romaan „Etturid” ilmus esmakordselt 1968. aastal, olles esitatud romaanivõistlusele. Oma aja kohta äärmiselt julge temaatikaga teos – Saksa ja Soome mundris sõdinud meeste metsavendadeks hakkamine ning nende elutraagika – on oma väikesele mahule vaatamata võimas. See on lugu kolme mehe võitlusest iseendaks jäämise nimel, kui ümbritsev tegelikkus seda üha vähem võimaldab. Autori poeg Mihkel Raud on nimetanud „Ettureid” isa parimaks raamatuks ning kirjutanud nüüdsele väljaandele ka järelsõna. 15. september 2025. Vana-Rääma

reede, 12. september 2025

KODUKÄIJA KOODEKS - Valdur Mikita

Mõne päeva eest täienes mu pühendustega raamatute kogu ja vastu tänast sai loetud Valdur Mikita raamat "Kodukäija koodeks." Hea ja ladus on lugeda positiivseid raamatuid ja kui oskad ka ridade vahelt lugeda, siis naerad ka juba iseennast. Ma arvan, et ma pole midagi kaotanud, kui oskan või julgen ka iseenda üle naerda. Aitäh, hea Valdur Mikita selle raamatu eest ja muidugi ka esitluse eest! Lisaks tekitab Mikita nimi juba Germole hea enesetunde, sest talle meenuvad need karudega seonduvad lood, mida ta esitlusel pajatas. Nii vähe ongi rõõmuks vaja. Aga ma pikemalt ei peatukski sellel siin, sest raamatut tutvustav tekst ütleb nii mõndagi. Trükin siia lisaks enda lemmitsitaadi. Lk 36 "Viitsimine on kõikide tegevuste ema." Ja siis see tutvustav tekst siia otsa. Kes me oleme? Kust me tuleme? Kuhu me läheme? Üks küsimus neist saab raamatus vastatud. Ent milline? Eesti Põhjaseaduses on kirjas see kõige põhilisem vanaisade tarkus, mille järgi kujundada tulevaste põlvede elu. See aitab vastust leida igipõlisele küsimusele: kuidas olla päriselt see, kes sa tegelikult ei ole. Kodukäijad sammuvad vaikides, Eesti Põhjaseadus pihus, mööda Eesti Nuhtluste Alleed. Kuu paistab, käes on XXI sajandi esimese veerandi lõpp. Maailm on hulluks läinud. Kõigele vaatamata armastavad inimesed üksteist. Töö käib. Inimeste elujõud kasvab. Selline on Koodeks. Sisukord I osa – Kodukäija koodeks Eesti Vabariigi Põhjaseadus / 7 Codex somnambulicus / 7 Codex somnambulicus somnambulicus / 57 Lõputa lugu / 70 II osa – Kaval-Antsu koodeks / 73 III osa – Kodumesilase koodeks Eestlase test / 85 Eesti kultuur algajale / 93 IV osa – Koperdaja koodeks Eesti rahvussport / 99 Kuidas võita sõpru ja mõjustada inimesi / 106 Sammuvad kadakad / 111 12. sepmtember 2025. Vana-Rääma

kolmapäev, 10. september 2025

EESTI VERI - Anna - Maria Penu

Loetud sai Anna-Maria Penu romaan "Eesti veri." Enne ma selle autori loomingut lugenud ei olenud ja ausalt öeldes lugesin ma seda raamatut kaua sellepärast, et see ei haakunud, ei meeldinud, ei arenenud ja üleüldse ma ei teagi mida autor sellega öelda tahab, ei saanudki teada. Aga ühes olen ma kindel, et edaspidi ma ei loe ühtegi romaani, kus autor kirjeldab kui palju tal kuupuhastuse ajal verd tuli, millised klimbid olid jne ... Andke andeks, see on rõve! Vabadan autori ja ta fännide ees, aga see raamat läheb minu poolt mittesoovitatvate hulka. Ma võin tunduda kuri, aga ma kommenteerin alati ausalt. Tühjus on, mitte midagi positiivset see raamat mulle ei andnud, pigem küll negatiivset, sest magasin selle raamatu lugemisöödel väga halvasti. Kindlasti on sellel raamatul ka lugejaid, minule lihtsalt ei sobi, nii on ja nii jääb. Heade soovidega Margit. Ja nüüd kopeerion ka tutvustuse. Romaan „Eesti veri“ uurib teravmeelse huumoriga isikliku elu võimalikkust lähituleviku Eestis. Ennekõike just naise keha otseselt puudutavaid otsuseid, aga ka teatud majanduslike, tööalaste ja poliitiliste valikute kaalu ning nende tagajärgi inimestele. See on Eesti, kus noor peaminister Vamps keelab esimese asjana ära raseduse vabatahtliku katkestamise, mis romaani sündmustiku ka käivitab. Enam hullemaks minna ei saa, arvavad Eesti elanikud. Kuid küünikud vastavad, et saab. Hullemaks saab alati minna. Ja lähebki. Igas kodus peab olema tulirelv, kuriteoks muutuvad töötus, abielurikkumine ning võõrkeeltes rääkimine. Kui palju võivad valitsuse otsused mõjutada inimeste eraelu, nende tundeid ja valikuid? Kuivõrd seotud on poliitika ja intiimsus? Raamatu peategelane Eeva kirjutab poliitilisi kõnesid opositsiooni suurimale parteile, mida juhib tema ema. Samal ajal on ta isiklik elu ühe meeletu eksperimendi tõttu karile jooksmas. Kõige taga tuksleb Eeva püüd trotsida neoliberaalset maailma, mille vastu ta tuliselt sõna võtab ja kust ta väljapääsu otsib. Vabadusel on aga väga kõrge hind. Sest vabadus pole kunagi olnud reegel, vaid alati erand. 10. september 2025. Vana-Rääma

teisipäev, 2. september 2025

IGAVESTI SÕBRAD - Ketlin Priilinn

Loetud sai Ketlin Priilinna noorteromaan "Igavesti noored," mis on seitsmes Priilinna raamat, mille läbi lugesin aga esimene noorteromaan. Kahtlemata on tema teostest siiani minu lemmikuks krimisari aga loen meelsasti ka Ketlini teisi teoseid. Antud juhul on tegu psühholoogilise noorteromaaniga, mida võiks lugeda ka kõik lapsevanemad, et nad mõistaks teismelisi paremini. Et nad ei suruks peale sellist kasvatust, mis tekitab suuri lahkhelisid peres ning võib viia näiteks suitsiidini. Jah, meile kõigile meeldib korrata, et meie lapsepõlves oli nii ja nii, et see tänapäeva vabakasvatus on jube jne ... aga püüame ikka mõista ka ajastu erinevusi ja meil kõigil on suu peas, et rääkida. Muidu meie võsukesed pöörduvadki abi otsima mujale, olgu selleks kasvõi virtuaalmaailma põhised foorumid. Õpetajad võiks seda raamatut koolis lastele lugemiseks soovitada ja see teos võiks olla ka kohustusliku kirjanduse nimekirjas. Väga õpetlik ja positiivse lõpuga raamat. Soovitan! Ja nüüd ka raamatut tutvustav sisu. Noorsooromaani „Igavesti sõbrad” peategelane on 12-aastase Stella, kelle ema on pärast rasket autoõnnetust sügavas depressioonis – ta ei suuda leppida oma invaliidsusega ega oska eluga edasi minna. Stellal tuleb üksinda hakkama saada nii masenduses ema kui ka segaduses kasuisaga. Kogu kodune majapidamine ja ka väikese õe kantseldamine on järsku üksnes tema kaelas. Kõige hullem on aga see, et Stellal pole ainsatki sõpra, kellega oma muresid jagada. Siis aga tutvub ta internetifoorumis Saaraga, omavanuse särtsaka tüdrukuga, kelle hädad on samuti tingitud emast. Kuid need hädad on sootuks teist laadi ja Stellal pole neid sugugi kerge mõista. Ketlin Priilinn on kirjutanud raamatuid nii lastele, noortele kui ka täiskasvanutele. Noortele on tema sulest varem ilmunud „Maarjamäe kägu” (2007), „Mustlasplikad” (2009) ja „Sefiirist loss” (2010). 2. september 2025. Vana-Rääma

laupäev, 30. august 2025

TÄISKUU, REEDE 13. - Elme Väljaste

Üle mitme-setme aja lugesin läbi midagi mõnusat. Aitäh, hea Elme, et selle raamatu kirjutasid! See on 9. Elme Väljaste raamat, mille olen läbi lugenud ja kindlasti loen tema teoseid veel. Antud raamatu näol on tegu kriminaalromaaniga, mis ei ole ka nõrganärviliste jaoks võigas. Jess, just romaaniga! Toimub kerge kulgemine ja julgemine eradetektiiv Denno teekonnal, kus ta lahendab (koos esoteerikust kaksikõe ja emaga) juhtumit, kus õnnetusel on mitmekordne inimelude pitsat peal. Kuidas ja mis radupidi teekond kulgeb ja kas mõrvad leiavad lahenduse, sellest loe juba ise. Minu jaoks on meil siin väiksel kodumaal 2 head naiskirjanikku, kes kirjutavad krimiromaane, need ongi Elme Väljaste ja Ketlin Priilinn. Mina igatahes nautisin sajaga! Ja nüüd kopeerin ka raamatut tutvustava teksti. On reede, 13. kuupäev ning taevas sirab täiskuu… Denno Silm on sarmikas 32-aastane mees, kes julgelt sekkub tänaval ühe tundmatu tüübi tagaajamisse ning saab selle tulemusel kipsis jala. Veel sama päeva õhtul lahvatab pealinna lähistel tulekahju ning erinevatel asjaoludel saab surma mitu inimest. Denno Silm on äsja avanud konsultatsioonifirma, kus pakub ka eradetektiivi teenust. Juhuse tahtel jõuavad tulekahjuga looritatud surmajuhtumid tema töölauale. Algajat eradetektiivi asuvad abistama õde Õnne, sensitiivsete võimetega ema Maie ning kihlatu Hedvig. Kas noorel eradetektiivil õnnestub keerulised juhtumid lahendada? 30. august 2025. Vana-Rääma

laupäev, 23. august 2025

MUSTIKAKUNINGAS - Monika Rahuoja - Vidman

Sellised õhukesed lektüürid on vaid ühe õhtu lugemiseks. Saad alles lugema hakata ja juba tagakaas paistab. Tegu on Monika Rahuoja - Vidmani lühijutustusega, milles on vaid 162 lehekülge lugemist. Antud autor kirjutabki lühijutustusi, mitte romaane. Peategelaseks on psühhopaadist asutuse juht, julm, loll, vägivaldne ja poolemeelne. Lisaks peksab ja alandab naisi. Vastik! Tema ongi see Mustikakuningas. Tegevus toimub nii Eestis kui Rootsis ja põhiteemaks on marjakorjamine. See lühijutustus mulle ei imponeerinud, aga kindlasti on ka sellel raamatul lugejaid. Teema (lühitutvustus tagakaanel) kutsub lugema, laenutama ja ostma. Kaugel Põhja-Rootsi metsades on suviti tuhandeid marjakorjajaid Ida-Euroopast ja Aasiast, kes kõik loodavad marju korjates raha teenida. Paljudele on see ainuke teenistus, millest peab jätkuma terveks aastaks. Siiski pole kedagi marjulistest kunagi nimetatud Mustikakuningaks. 23. august 2025. Vana-Rääma

neljapäev, 21. august 2025

KARUTAPJA - Jüri v. Grauberg

Loetud sai järjekordne Jüri v. Graubergi romaan. Eks ma neid Graubergi ja Rahuoja-Vidmani raamatuid Uuskasutuskeskusest ostmas käisin, sealt saab soodsalt. Olgugi, et osad neist on lausa pühendusega (loomulikult mitte mulle), ei lähe need mu autogrammidega raamatute kollektsiooni. Minu jaoks on kummaline, et pühenduse ja autogrammiga raamat pannakse müüki. Ausalt. Ära siis palu autogrammi sisse. Üht enda raamatut olen ka seal müügil näinud, see oli ka (olnud) pühendusega, aga pühenduse võtja oli pühenduselehekülje välja lõiganud. See on isegi mõistlikum. Samas ise olen ma see inimene, kes mitte kunagi mulle pühendatud raamatuid müüki ei pane, ei raatsigi panna. Võtan seda nagu südamest tulnud kingitust. Aga inimesi on igasuguseid, mina lihtsalt avaldan oma arvamust. Minu jaoks kentsakas on ka vabandus, et ma ei saa (su) raamatuid osta, ei mahu koju ära. Lugeja nii ei ütle ega arva. Mittelugejal pole ju mõtet raamatut koju soetada sest lugejad soetavad juba sellepärast, et kunagi neid taas kasvõi ülelugeda ja nad armastavad raamatuid nagu oma lapsi. Aga antud raamatust siia ikka ka. Tegu on täiskasvanutele mõeldud muinasjutuga, aga ilusa lõpuga muinasjutuga ja ilusa lõpuga muinasjutud mulle sobivad. Raamatu tutvustus. Armuda võib ka poisike kõige ebasobivamal hetkel ja ootamatult. Keegi pole armastuse eest kaitstud! Kuid kas poisina juhuslikult karu tapnud ja seetõttu praegu armilise näoga mees võib taas pälvida kunagise armastatu armastuse? Kas armastus, mis on aastaid olnud varjusurmas, võib lahvatada põlema pärast juhuslikku kohtumist? 21. august 2025. Vana-Rääma

teisipäev, 19. august 2025

KULDSE DRAAKONI SALADUS - Monika Rahuoja - Vidman

Loetud sai järjekordne Monika Rahuoja - Vidmani romaan, mis kannab pealkirja "Kuldse draakoni saladus." Tõsi küll, pealkirja viitab justkui oleks tegu muinasjutuga aga lugu ise on kaugel sellest. Tegu on põnevikuga, kriminaalsete sugemetega romaaniga. Peategelane Mirjam läheb Sudaani tööle ja kaob. Teda hakkab otsima tema kallim, kes salajase info põhjal saab teada, et ta pruut on juba teel Hongkongi. Kus ja kas nad kohtuvad ning kas lugu lõppeb õnnelikult või mitte, seda loe juba ise. Vihjeks on inimkaubandus. Rohkem ei tahagi reeta. Lugemine oli ladus ja raamat sai liiga ruttu otsa, seega meeldib. Tutvustus ka nüüd siia. Abitöölisena Sudaanis töötanud Mirjam on kadunud. Viimases tema saadetud sõnumis on kirjas, et ta sõidab Hongkongi, kuid pärast seda on neiu telefon välja lülitatud ning kellelgi ei õnnestu temaga kontakti saada. Tahtes teada, miks Mirjam Sudaanist ootamatult lahkuma pidi ning kõigi jaoks kättesaamatu on, sõidab Filip asja uurima neiu põhilise tööandja, abiorganisatsiooni Toxfam Hongkongi kontorisse, kuid igasugust teavet andmata visatakse ta sealt välja. Murelik noormees ei tea, mida ette võtta, kui märkab korraga kontorimajast väljumas teda abistamast keeldunud kommunikatsiooniosakonna juhatajat. Meest jälitades jõuab noormees kuldse draakoni pildiga hoone ette, kus ootamatult avaneb salauks ning noormees seisab silmitsi inimkaubitsejatega, kellede jaoks röövid, mõrvad ja manipulatsioon on osa argipäevast. Olukord tundub lootusetu, kui abi saabub sealt, kust seda oodatagi ei oska. 19. august 2025. Vana-Rääma