IGAVESTI SÕBRAD - Ketlin Priilinn

Loetud sai Ketlin Priilinna noorteromaan "Igavesti noored," mis on seitsmes Priilinna raamat, mille läbi lugesin aga esimene noorteromaan. Kahtlemata on tema teostest siiani minu lemmikuks krimisari aga loen meelsasti ka Ketlini teisi teoseid. Antud juhul on tegu psühholoogilise noorteromaaniga, mida võiks lugeda ka kõik lapsevanemad, et nad mõistaks teismelisi paremini. Et nad ei suruks peale sellist kasvatust, mis tekitab suuri lahkhelisid peres ning võib viia näiteks suitsiidini. Jah, meile kõigile meeldib korrata, et meie lapsepõlves oli nii ja nii, et see tänapäeva vabakasvatus on jube jne ... aga püüame ikka mõista ka ajastu erinevusi ja meil kõigil on suu peas, et rääkida. Muidu meie võsukesed pöörduvadki abi otsima mujale, olgu selleks kasvõi virtuaalmaailma põhised foorumid. Õpetajad võiks seda raamatut koolis lastele lugemiseks soovitada ja see teos võiks olla ka kohustusliku kirjanduse nimekirjas. Väga õpetlik ja positiivse lõpuga raamat. Soovitan! Ja nüüd ka raamatut tutvustav sisu. Noorsooromaani „Igavesti sõbrad” peategelane on 12-aastase Stella, kelle ema on pärast rasket autoõnnetust sügavas depressioonis – ta ei suuda leppida oma invaliidsusega ega oska eluga edasi minna. Stellal tuleb üksinda hakkama saada nii masenduses ema kui ka segaduses kasuisaga. Kogu kodune majapidamine ja ka väikese õe kantseldamine on järsku üksnes tema kaelas. Kõige hullem on aga see, et Stellal pole ainsatki sõpra, kellega oma muresid jagada. Siis aga tutvub ta internetifoorumis Saaraga, omavanuse särtsaka tüdrukuga, kelle hädad on samuti tingitud emast. Kuid need hädad on sootuks teist laadi ja Stellal pole neid sugugi kerge mõista. Ketlin Priilinn on kirjutanud raamatuid nii lastele, noortele kui ka täiskasvanutele. Noortele on tema sulest varem ilmunud „Maarjamäe kägu” (2007), „Mustlasplikad” (2009) ja „Sefiirist loss” (2010). 2. september 2025. Vana-Rääma

TÄISKUU, REEDE 13. - Elme Väljaste

Üle mitme-setme aja lugesin läbi midagi mõnusat. Aitäh, hea Elme, et selle raamatu kirjutasid! See on 9. Elme Väljaste raamat, mille olen läbi lugenud ja kindlasti loen tema teoseid veel. Antud raamatu näol on tegu kriminaalromaaniga, mis ei ole ka nõrganärviliste jaoks võigas. Jess, just romaaniga! Toimub kerge kulgemine ja julgemine eradetektiiv Denno teekonnal, kus ta lahendab (koos esoteerikust kaksikõe ja emaga) juhtumit, kus õnnetusel on mitmekordne inimelude pitsat peal. Kuidas ja mis radupidi teekond kulgeb ja kas mõrvad leiavad lahenduse, sellest loe juba ise. Minu jaoks on meil siin väiksel kodumaal 2 head naiskirjanikku, kes kirjutavad krimiromaane, need ongi Elme Väljaste ja Ketlin Priilinn. Mina igatahes nautisin sajaga! Ja nüüd kopeerin ka raamatut tutvustava teksti. On reede, 13. kuupäev ning taevas sirab täiskuu… Denno Silm on sarmikas 32-aastane mees, kes julgelt sekkub tänaval ühe tundmatu tüübi tagaajamisse ning saab selle tulemusel kipsis jala. Veel sama päeva õhtul lahvatab pealinna lähistel tulekahju ning erinevatel asjaoludel saab surma mitu inimest. Denno Silm on äsja avanud konsultatsioonifirma, kus pakub ka eradetektiivi teenust. Juhuse tahtel jõuavad tulekahjuga looritatud surmajuhtumid tema töölauale. Algajat eradetektiivi asuvad abistama õde Õnne, sensitiivsete võimetega ema Maie ning kihlatu Hedvig. Kas noorel eradetektiivil õnnestub keerulised juhtumid lahendada? 30. august 2025. Vana-Rääma

MUSTIKAKUNINGAS - Monika Rahuoja - Vidman

Sellised õhukesed lektüürid on vaid ühe õhtu lugemiseks. Saad alles lugema hakata ja juba tagakaas paistab. Tegu on Monika Rahuoja - Vidmani lühijutustusega, milles on vaid 162 lehekülge lugemist. Antud autor kirjutabki lühijutustusi, mitte romaane. Peategelaseks on psühhopaadist asutuse juht, julm, loll, vägivaldne ja poolemeelne. Lisaks peksab ja alandab naisi. Vastik! Tema ongi see Mustikakuningas. Tegevus toimub nii Eestis kui Rootsis ja põhiteemaks on marjakorjamine. See lühijutustus mulle ei imponeerinud, aga kindlasti on ka sellel raamatul lugejaid. Teema (lühitutvustus tagakaanel) kutsub lugema, laenutama ja ostma. Kaugel Põhja-Rootsi metsades on suviti tuhandeid marjakorjajaid Ida-Euroopast ja Aasiast, kes kõik loodavad marju korjates raha teenida. Paljudele on see ainuke teenistus, millest peab jätkuma terveks aastaks. Siiski pole kedagi marjulistest kunagi nimetatud Mustikakuningaks. 23. august 2025. Vana-Rääma

KARUTAPJA - Jüri v. Grauberg

Loetud sai järjekordne Jüri v. Graubergi romaan. Eks ma neid Graubergi ja Rahuoja-Vidmani raamatuid Uuskasutuskeskusest ostmas käisin, sealt saab soodsalt. Olgugi, et osad neist on lausa pühendusega (loomulikult mitte mulle), ei lähe need mu autogrammidega raamatute kollektsiooni. Minu jaoks on kummaline, et pühenduse ja autogrammiga raamat pannakse müüki. Ausalt. Ära siis palu autogrammi sisse. Üht enda raamatut olen ka seal müügil näinud, see oli ka (olnud) pühendusega, aga pühenduse võtja oli pühenduselehekülje välja lõiganud. See on isegi mõistlikum. Samas ise olen ma see inimene, kes mitte kunagi mulle pühendatud raamatuid müüki ei pane, ei raatsigi panna. Võtan seda nagu südamest tulnud kingitust. Aga inimesi on igasuguseid, mina lihtsalt avaldan oma arvamust. Minu jaoks kentsakas on ka vabandus, et ma ei saa (su) raamatuid osta, ei mahu koju ära. Lugeja nii ei ütle ega arva. Mittelugejal pole ju mõtet raamatut koju soetada sest lugejad soetavad juba sellepärast, et kunagi neid taas kasvõi ülelugeda ja nad armastavad raamatuid nagu oma lapsi. Aga antud raamatust siia ikka ka. Tegu on täiskasvanutele mõeldud muinasjutuga, aga ilusa lõpuga muinasjutuga ja ilusa lõpuga muinasjutud mulle sobivad. Raamatu tutvustus. Armuda võib ka poisike kõige ebasobivamal hetkel ja ootamatult. Keegi pole armastuse eest kaitstud! Kuid kas poisina juhuslikult karu tapnud ja seetõttu praegu armilise näoga mees võib taas pälvida kunagise armastatu armastuse? Kas armastus, mis on aastaid olnud varjusurmas, võib lahvatada põlema pärast juhuslikku kohtumist? 21. august 2025. Vana-Rääma

KULDSE DRAAKONI SALADUS - Monika Rahuoja - Vidman

Loetud sai järjekordne Monika Rahuoja - Vidmani romaan, mis kannab pealkirja "Kuldse draakoni saladus." Tõsi küll, pealkirja viitab justkui oleks tegu muinasjutuga aga lugu ise on kaugel sellest. Tegu on põnevikuga, kriminaalsete sugemetega romaaniga. Peategelane Mirjam läheb Sudaani tööle ja kaob. Teda hakkab otsima tema kallim, kes salajase info põhjal saab teada, et ta pruut on juba teel Hongkongi. Kus ja kas nad kohtuvad ning kas lugu lõppeb õnnelikult või mitte, seda loe juba ise. Vihjeks on inimkaubandus. Rohkem ei tahagi reeta. Lugemine oli ladus ja raamat sai liiga ruttu otsa, seega meeldib. Tutvustus ka nüüd siia. Abitöölisena Sudaanis töötanud Mirjam on kadunud. Viimases tema saadetud sõnumis on kirjas, et ta sõidab Hongkongi, kuid pärast seda on neiu telefon välja lülitatud ning kellelgi ei õnnestu temaga kontakti saada. Tahtes teada, miks Mirjam Sudaanist ootamatult lahkuma pidi ning kõigi jaoks kättesaamatu on, sõidab Filip asja uurima neiu põhilise tööandja, abiorganisatsiooni Toxfam Hongkongi kontorisse, kuid igasugust teavet andmata visatakse ta sealt välja. Murelik noormees ei tea, mida ette võtta, kui märkab korraga kontorimajast väljumas teda abistamast keeldunud kommunikatsiooniosakonna juhatajat. Meest jälitades jõuab noormees kuldse draakoni pildiga hoone ette, kus ootamatult avaneb salauks ning noormees seisab silmitsi inimkaubitsejatega, kellede jaoks röövid, mõrvad ja manipulatsioon on osa argipäevast. Olukord tundub lootusetu, kui abi saabub sealt, kust seda oodatagi ei oska. 19. august 2025. Vana-Rääma

SUNE - Jüri v. Grauberg

Sellel korral juhtus Jüri v. Graubergi romaaniga nii, et ma enne ei pannud seda käest kui loetud sai. Eile õhtul alustasin ja ka lõpetasin. Ladus ja lihtne lugemine ning kirjutatud minu lemmikžanris, ehk tegu on romaaniga. Just romaaniga, mitte jutustusega, mida enamus meie autoreid kirjutab, kuigi need on liigitatud romaani žanri alla. Isegi romaanivõistluste kohti on noppinud tegelikult jutustused, mitte romaanid. Tuleb tunnistada, et Graubergi loominguga ma alles tutvun. Polnud tema raamatutega üldse enne kursis, kui Uuskasutusest ta raamatud avastasin ja ostsin. Üks neist ei pakkunud üldse pinget aga eks meie kõigi raamatud ongi erinevad, teemad ka, süžeed loomulikult ja üleüldse kõik, mõni raamat õnnestub ja teine samas ebaõnnestub mõnes mõttes. Tegelikult asi on ka lugejas, mõni teema haakub ja mõni mitte. Antud romaani läbivaks teemaks on rassism ehk siis lugu kõneleb ühest negriidse rassi tüdrukust, kes on kasvanud Eesti lastekodus, sattunud kurjategijate käte vahele ilmselt oma välimuse pärast ning ta leitakse otseses mõttes metsast. Mis hakkab edasi toimuma sellest loe juba ise. Mulle see raamat meeldib. Aitäh! Ja nüüd ka raamatu tutvustus. Sune on ebatavaline tüdruk ja seda mitte paljalt tumeda nahavärvi tõttu ja selle pärast, et ema ta lastekodu kasvatada jättis. Ta on tüdruk, kes väljub võitjana hirmudeemonite vastasest võitlusest. Ta on tüdruk, kel jagub kindlat meelt ja otsustavust ja kelle hoolivus, soojus ja tarkus sulatavad ka talupidaja Jarmo südame. Tee õnnele pole lihtne. Jarmol tuleb õpetada Sunet tulistama, nad saavad hakkama jälitajatega, on sunnitud tegelema vodooga, lahendavad kooselu probleemi, kuid üheskoos on nad õnnelikud ja võitmatud. 16. august 2025. Vana-Rääma

AUSAMMAS - Avo Kull

Avo Kull on ikka väga hea romaanikirjanik, kuigi kahjuks ta kirjanikuteekond jäi lühikeseks ning oma eluaja jooksul suutis ta valmis kirjutada üksnes 6 romaani, millest olen 4 läbi lugenud ja just panin käest riiulisse tema romaani "Ausammas." Lugemata on üksnes veel "Kaubamaja" ja "Vabrik." Nii hea rahulik kulgemine, mis ei muutu igavaks ega venivaks. On tunda, et kirjanik kirjutab suurel määral oma elukogemustest ning üleelamistest. Tark mees, kes antud teemasid ja olukordi valdab ja suudab nii süvitsi antud situatsioone lahti lahata, et .. Ja muidugi teab ja aimab ta ka mis toimub suure Venemaa telgitagustes. Mäletan minagi seda rublaaja lõppu ja kuidas valuutapoode tekkis nagu seeni peale vihma. Ega see pangandus oli ka alles lapsekingades, nii saigi juhtuda midagi seesugust, millest antud romaan pajatab, aga ma pikemalt ei räägi, kopeerin siia raamatu tutvustuse, see reedab nii mõndagi ja hoian nüüd silmad lahti, et nee kaks lugemata romaani ka minuni jõuaks. Aitäh Avo, et sa kunagi nii põnevaid karektereid lõid ja romaane kirjutasid! Rublaaja lõpu segaduses juhtus kummalisi asju. Olukorras, kus miski ei olnud kindel, valuutakursid käisid ettearvamatuid radu, pangandus oli lapsekingades ja mingisugusest majandusest ei saanud rääkidagi, võis leidlik inimene väikese õnne toetusel väga kiiresti rikkaks saada. Aga mis siis, kui see inimene oli parandamatu unistaja ning õnne asemele astus kellegi teise eksitus? Siis hakati väikelinna ehitama rahvusvahelise haardega filmistuudiot ja endale nii-öelda eluajal ausammast püstitama. 15. august 2025. Vana-Rääma

KORTER - Monika Rahuoja-Vidman

Spikerdasin just oma blogist, et sama autori (Monika) ühe teose, mille ta teise autoriga kahasse kirjutas, olen enne läbi lugenud. Siis lubasin veel antud autori teoseid lugeda ja nüüd 6 aastat hiljem ma siis seda ka tegin. Loetud sai Monika Rahuoja-Vidmani romaan "Korter," on on tõesti põnevik, kriminull. Küll õhuke, aga ütleme, et tegu on lühiromaaniga. Mõnikord ei olegi neid sõnu ülearu vaja, saab ka vähemaga kõik ära öeldud, nagu selles romaanis. Siin tegutseb üks sarimõrvar, psüühiliselt haige inimene, süüdimatu ja külmavereline, kes ei heitu millegi ees. Kummalisel kombel on ta firma boss. Ma ei tea mida see nüüd siis tähendab, aga viimaste loetud raamatute peategelased on kiiksuga firmade bossud. Kokkusattumus ... Aga ma tegelikult täitsa huviga lugesin ja sellist hirmu ei tekkinud, et öösel oleks kõhe hakanud, kaugel sellest, kuigi ööuni jäigi vaid 3 tunni pikkuseks, sest täiskuuöösiti ma lihtsalt ei maga. Aga loe ka sina seda raamatut ja anna teada kuidas meeldis. Mulle isegi meeldis, kuigi alati saab paremini. Aga nüüd kopeerin siis ka raamatut tutvustava teksti. Uurija Marje Selter, kel on küll teatud kahtlused, saadab Julia toimiku siiski arhiivi, kirjutades surma põhjuseks õnnetusjuhtum ja omanik saab oma Kalamajas asuva korteri taas välja üürida. Lindi on väga rõõmus, kui ta leiab uue üürikorteri ja seda lausa mõistliku hinnaga. Kõik paistab olevat nüüd hästi, lisaks vürtsitab neiu argipäeva ka uus silmarõõm. Rahutuks teeb teda vaid kellegi kummaline, nähtamatu juuresolek tema korteris. Kui Lindi kuuleb majanaabrilt, et tema üüritavas korteris on umbes aasta tagasi surnud üüriline, noor neiu, tekitab see temas kõhedust. 9. august 2025. Vana-Rääma

COUGAR - Helene Moss

Jeerum, mis jaburat raamatut ma nüüd lugesin? On teist keegi lugenud? Mida arvate? Ma ei tea miks mu öökapil on viimasel ajal raamatud, mis ajavad öökima. Ja kunagi ometi olin ma oma mällu salvestanud soovi, et ma soovin lugeda kõiki selle triloogia osasid. No nüüd on neid tegelikult juba 4. Aga tänan jumalat, et ma soetasin vaid 1. osa, järgmisi lugeda ma ei soovi. Nilbe ja labane lugu. Ilmselt puudega inimene juhib firmat, naispedofiil, kes vägistab isegi oma sõbranna süütu poja. Käib mööda maailma keppimas, lõpuks teeb seda ka naisega, igal nädalapäeval on erinev sekspartner. Tagatipuks jääb veel rasedaks, 43 aastane ajudeta haige tegelane, kes ei tea ka seda kellest ta rase on. Lisaks on ta tarbinud ka korgijooki, ise läks ööklubisse keppi otsima. Täiesti loll naine. Õudne! Huvitav, kas selliseid on reaalselt ka olemas? Kahtlen. Vähemalt firma eesotsas küll mitte. Igasugused algharidusega, madalalubalisi ja lõdva püksikummiga ullikesi küll, aga ... Lisaks ajab öökima asjaolu, kuidas autor kirjeldab detailselt sekuaalvahekordi, nagu oleks tegu pornoajakirjaga, mitte romaaniga. Siin ma ei imesta, et autor ei julge oma nime alt sellist lugu välja anda. Minul oleks ka piinlik sellise raamatu üle. Jah, tutvustus ütleb et ei sobi konservatiivsete seksuaaleluliste vaadetega inimestele, aga mina ennast selleks ei pea. Lihtsalt ütlen otse, et teatud teemad jäägu poronoajakirjadesse, siin on nii palju väiklust, vasturääkimist, lauslollust ja haigeid fantaasiaid. Üks halvemaid raamatuid, mille olen läbi lugenud. Nüüd mõtlen, et oleks hea, et ma ei tunneks autorit. Mõningatel andmetel pidvat autor olema Pärnu elanik. Eks lugege ise, mina sain shoki! Tutvustus on järgmine. Eesti autori poolt pseudonüümi all kirjutatud triloogia „Cougar“ esimene osa räägib kaasahaaravalt ühe naise kujunemisloost noorte meeste seksuaalseks võrgutajaks ehk cougar’iks. Viktoria on 43-aastane kena välimusega, nooruslik, enesekindel ning majanduslikult iseseisev naine. Vaatamata äsja läbielatud valusale lahkuminekule pikast abielust, hakkab tal firma jõulupeol arenema ootamatult imeilus suhe 17 aastat noorema kolleegi Robertiga. Viktoria hirm vanusevahe ees tundub esialgu asjatu, kuni ühel päeval sarnaselt keskeakriisis eksabikaasaga jätab ka Robert ta noorema naise pärast maha. Tundes, kuidas ta enam mitte kellelegi vajalik ei ole, paistab ainsa pääseteena vabasurm. Kas võivad aga olla elul loo peategelasega hoopis teised plaanid? Nurjata haavatud hingega olendi enesetapukatse, saates ta seejärel etturina Seksijumala malelauale, tehes temaga käike aina nooremate ja nooremate meeste käte vahel? Pimestades õnnetut järjest suureneva seksuaalse iha ja naudingujanuga noormeeste järele, kohkumata seejuures tagasi ohtliku mänguga kaasnevate tagasilöökide eest? Peita ta puuma rüüsse, pannes murdma metsiku kaslasena lubadusi ja põhimõtteid, mille järgi on elatud rangelt kogu elu? Rohkete intiimstseenidega vürtsitatud romaan ei ole soovitatav alla 18-aastastele ega konservatiivsete seksuaaleluliste vaadetega lugejatele.

KÕRTSI - Jüri v. Grauberg & Viivika Vester

No see oli nüüd tsipa parem romaan, kui eelnev, mille läbi lugesin ja millest ka blogisin. Olgugi, et läbiv teema ajab iiveldama, sest mul puudub vähimgi huvi zoofiilia ja zoofiilide vastu. Väkk! Haiged inimesed! Aga eks see zoofiil siin ongi haige, timukas, madalalaubaline ullike, kelle jaoks inimelu midagi ei maksa. Üleüldse on kogu seltskond siin teoses kohtlane. Eranditult. Aga hea fantaasia peab autoril olema. Punktid annangi fantaasiale, ei muule.Läbi lugesin ja tutvustasin endale ka autoreid, no ma tõesti ei teadnud neist enne midagi. Ei kuulu mu lemmikute hulka, aga ega ma ei loegi üksnes lemmikautoreid, sest olen sooviks võtnud lugeda kõiki kohalikke autoreid ja seda ma ka järjepidevalt teen. Eks lugege ise, võibolla teile sobib ja isegi mleedib. Austus autori vastu siiski on. Ja nüüd raamatut tutvustav tekst ka. Jüri v.Graubergi 11. ja Viivika Vesteri 1. romaan taastatud Eesti Vabariigi taluelust. Hoogne teos kirjeldab tänapäevast hinge- ja pangaorjust, puudutades ühiskonna valusaid probleeme. Romaan väärtustab tugevat isiksust ja toimetulekut igas olukorras. 2. august 2025. Vana-Rääma

MATE HARI - Jüri v. Grauberg & Viivika Vester

Läbi sai loetud Jüri v. Graubergi ja Viivika Vesteri romaan "Mate Hari." No see kuulub nende raamatute hulka, mida ma enam ei loeks. Miks? Lihtsalt liiga igav raamat minu jaoks ja ainuke seik, mis huvi pakkus oli vanaisa ja tütretütre tutvumine. Muu on nagu on. Ei viitsi isegi pikemalt lahata. Jagage muljeid, kes sea lugenud on? Üks samade autorite romaan on veel öökapil, ehk on see loetavam. Ega kõik raamatud ei olegi kõigile lugemiseks, sestap paukub huvi ka teie arvamus. Ja kopeerin ka raamatut tutvustava teksti. Kollaazromaan „Mate Hari” on pühendatud neile töövõtjaile kellele on tööandja kunagi öelnud: "Kes sa niisugune oled, et suuremat palka tahad? Ole õnnelik, et sul üldse on võimalus meie firmas töötada." Romaani „Mate Hari” järg on romaan „Olle” (ehk „Voliniku saatus”). 30. juuli 2025. Vana-Rääma

TUHAT NUGA SELGA. Kerdo Mölder. Elulugu - Verni Leivak

Vastu tänast sai loetud Verni Leivaku poolt koostatud ansambel Respekti liidri Kerdo Möldri elulooraamat "TUHAT NUGA SELGA. Kerdo Mölder. Elulugu." Nagu pealkirigi ütleb, on tegu elulooraamatuga. Neid ma loen vähe, väga harva, aga valikuliselt. Kerdo lihtsalt on igas mõttes nii värvikas kuju, eristub pika puuga hallist massist ning juba see kutsub lugema. Mulle meeldivad inimesed, kes julgevad olla need, kes nad on! Mulle meeldivad ausad, julged ja hea kirjasõnaga inimesed, positiivsed ja rõõmsameelsed, kes on elu näinud rohkem, kui mõned inimesed kokku. Vaatamata eluvitsutustele, mis on küll üldistav iseloomustus, suudab Kerdo kõige juures jääda ikka Kerdoks, kes ei karda maske, julgeb ennast alasti kiskuda kogu universumi ees ja kõnnib sealjuures püstipäi edasi. Olgugi, et see raamat võib paljudele tunduda iluskirjandusliku fiktsioonina, tajun ma, et Kerdo ongi selline, milliseks raamat teda identsifitseerib. Ta ongi justkui teise temperamendiga indiviid, mitte tüüpiline eestlane, kes paljudes olukordades jaanalinnu kombel pea liiva peidab. Mul on olnud läbi pikkade aastate võimalus osa saada Kerdo Möldri tegemistest läbi sotsiaalmeedia, meedia, bändiga esinemiste, Diana sünnipäevade ja ka armsate Diana ja Kerdo pulmade, sestap võin öelda, et tunnen teda põgusalt, nagu enamus Eesti inimesi. Ausalt öeldes ei jõua ma ära imestada, kui negatiivsed on inimesed, ise loevad kõike toimuvat ja loobivad endast välja kogu sapi ja lausa nii, et organismi jääb alles nende endi negatiivne pool. Nad ei kujuta ettegi, et see negatiivsus, mida nad loobivad, tuleb neile justkui bumerangi efektina tagasi. Tuleb veel valusamini. Mitmekordselt. Aga inimesed, kas te selleks loetegi teiste elulugu, mida nad siiralt jagavad, et näidate seeläbi oma kurja loomust? Tean, et kaldusin raamatu teemast kõrvale, aga Kerdo on siin siiski "peasüüdlane" ja ma ei saa teatud teemadest üle ega ümber. Ärge lihtsalt lugege, kui ei meeldi, nii lihtnee see ongi. Astuge edasi ja püüdke oma eludega hakkama saada. Kerdo on avaliku elu tegelane ja veel selline tegelane, kes müüb ning seda mitmes mõttes. Tean ka neid, kes salaja naudivad Respekti lugusid aga selga pöörates valavad inimese sõnnikulaviiniga üle. Ütlen ausalt, kõik ei peagi kõigile meeldima ja eks inimene näeb teise vigu ikka oma peegelpildina, kuid ei taha seda endale tunnistada. Pigem ausad ja avalad inimesed, kui lipitsejad ja silmakirjalikud, kes tagantselga neidsamu nuge selga loobivad. Kallis blogilugeja, võta see raamat kätte ja loe. Kui sa ka siis elu järele mõtlema ei hakka, millal siis veel? Lisaks on Verni Leivak superhea sõnakasutusega ning üks parimaid elulooraamatute koostajaid Eestis. Verni Leivak ja Kerttu Rakke, pärsispäris hea kirjasõnaga ja lemmikud minu jaoks. Ja siia juurde lisan ka väikese fotogalerii, kus kõige vanem pilt neist on tehtud aastal 2015 ehk siis juba 10 aasta eest Salme kultuurikeskuses, kus oli ajakirja "Vaimupuu," kus ma toona kaasautorna töötasin pidu ning seal astus üles ka ansambel Respekt. Lisaks veel 4 aasta eest Kihnus, kus Respekt ja Daina üles astusid. Ja üks jäädvustus ka 4 aasta eest ühel (mitmest) armsa Diana sünnipäeval. Ja kõige värskem paari kuu eest kallite Diana ja Kedro pulmas. Kahjuks teatud asjaoludel ei saa ma homme sõita Diana sünnipäevale, aga mõtteis ja parimate soovidega olen kohal. Kerdo, kirjuta veel! Olen ka sotsiaalmeedias su kirjastiili jälginud, see on kaugel üle keskmise, see on fantastiline. Ja kokkuvõttes sosistaan samad sõnad, mille sulle pulmas ütlesin;" Ära rohkem lollusi tee!" :) Aitäh selle raamatu sünni eest ja aitäh raamatut laenamast ka sulle, Annika! Raamatu tutvustus. "Tuhat nuga selga" on Kerdo Möldri raputav ja avameelne elulooraamat, mis viib lugeja läbi keeruliste elusündmuste – lapsepõlves kogetud raskuste, eneseotsingute ja lõpuks muusikuks saamise teekonna. See on lugu võitlusest ja eneseületusest, mis ei hoia tagasi, vaid räägib valusad lood nii, nagu need olid. Raamat puudutab sügavalt nii neid, kes on oma elus pidanud võitlema, kui ka neid, kes otsivad lootust ja jõudu raskustest üle saamiseks. See on tunnistus inimhinge tugevusest ja unistuste poole püüdlemisest, ükskõik kui võimatuna see ka ei tunduks. 26. juuli 2025. Vana-Rääma

SÄDEMED TUHA ALL - Adena Sepp

Loetud sai Adena Sepa poolt kirja pandud lühiromaan "Sädemed tuha all." Selle autori teosed ma mäletamist mööda enne lugenud ei ole. Ma ei tea, kas tal on neid veel ilmunud, aga kui on siis loeksin ilmselt ikka, kuigi see raamat mind ei köitnud, ei haaranud. Ilmselt on ka sellel raamatul lugejaid. Minu puhul ongi nii, osasid raamatuid, mida ma kaua loen, ma niiöelda fännan ja osasid, mida ma kaua loen, ei fänna. Osad vajavad pikemalt läbimõtlemist, neelan neid meelega kauem, aga osade lugemine ei suju. Selle puhul on tegu teise variandiga. Igav oli ning süžee venis ja venis, olgugi et raamatus on vaid 112 leheküge. Austusest kolleegi vastu lugesin siiski lõpuni ja lahendus ka tuli. Teema ka ei paelu, sest elus on neid alkohoolikuid ja petmisi liiga palju ning siin tegelikult ei ole midagi taunivat, aga ka midagi harivat. Ühesõnaga emotsioon, kui selline ei jõudnud minuni, mis ei tarvitse tähendada ka seda, et emotsioon raamatus puudus, pigem võib ka tegu olla sellega, et ta ei haakunud minuga. Ühesõnaga lugege ise, mida ma siin ikka heietan. Aga austus autori vastu jääb, sest ta kirjutab ning ma tean mida tähendab kirjatöö. Nüüd kopeerin ka raamatut tutvustava teksti, mis iseenesest kutsub lugema. Saaremaal elava kirjaniku kolmanda romaani peategelaseks on lihtne ja kuldsete kätega maapoiss Kevin, keda huvitavad autod. Maale vanavanemate juurde suvitama sõitnud tudengineiu Laura ja Kevini vahel lööb lõkkele armuleek... Samal ajal hakkavad aga töökojas hargnema kriminaalsed sündmused: Kevinit rünnatakse öösel, mängu tulevad narkootikumid... Ja järsku tundub kõik ilus purunevat... Kas jääbki nii alatiseks? Vastuse leiate päris viimastelt lehekülgedelt. 23. juuli 2025. Vana - Rääma

PÄIKSETA PARADIIS - Marek Kahro

Loetud sai Marek Kahro romaan "Päikseta paradiis." Just vaatasin, olen läbi lugenud Marek Kahro raamatutest 4, viki näitab, et ilmunud on 7, aga vikit ei saa alati uskuda, sest selle info automaatselt ei uuene. Tuleb uuendada. Mulle tohutult-tohutult meeldib kirjanik Kahro käekiri. Olgugi, et antud raamat ei ole teemal, mis mulle huvi pakuks, on ometi mu sõpruskonnas ka erinevate seksuaalsete sättumustega inimesi ning antud raamat annab sissevaate homoseksuaalsesesse subkultuuri ehk kõneleb mehest, kes avastab endas omasooihaleja, ta põhimõtteliselt hüljatakse ka pere poolt. Noormees asub elama Tartusse - Supilinna, astub ülikooli, tegevus toimub ka kurikuulsas Zavoodis jnejne... lugege ise. Mina naudin kirjanik Kahro käekirja ja ei väsi tema teoseid lugemast. Lähen nüüd järgmise jahile. Kummaline on tegelikult see, et nüüd järjest juhtus kätte mul 2 raamatut, mis kõnelevad seksuaalvähemustest, aga no see raamat siin on eelmisest raamatust pika puuga üle. Tohutult hästi on lahti kirjutatud ka peategelse hingemaailm. Ma ütleks, et selle raamatut lugemine oli nauditav, sest tahaks ju teada mis toimub erinevat seksuaalse sättumusega inimese hinges, mitte voodis. Sain teada. Aitäh selle raamatu eest, aitäh, et kirjutad Marek! Ja nüüd tutvustus ka ikka.Uku Ratt vihkas juute, vabamüürlasi, sante, venelasi, neegreid, muhameedlasi, hiinlasi ja sotsialiste – kõige enam aga homosid. Ta olevat kunagi ühe kaheksateistaastase homopoisi auto peale võtnud, oma garaaži viinud ja seal kõvasti „töödelnud”. Viimaks olevat ta sinikalisele poisile harjavarre pärakusse torganud. Marek Kahro romaan „Päikseta paradiis” on ilukirjanduslik sissevaade homoseksuaalsesse subkultuuri. Raamatu tegevus leiab aset Tartu ülikoolis, Supilinnas, Zavoodis ja muudes Tartuga seotud tuntud paikades. Kahro eelmine romaan „Kaljud ja kameeleonid” saavutas kirjastuse Tänapäev 2010. aasta romaanivõistlusel III koha. 17. juuli 2025. Vana-Rääma

VABA TÕUS - Kadri Kõusaar

Vastu tänast sai loetud Kadri Kõusaare romaan "Vaba tõus," mille autor 23 aastasena kirjutas. Väga sujuv ja tark kirjakeel ja millised teadmised ja kogemused juba nii noorel naisel. Kahtlemata on Kadri Kõusaar omanäoline autor, tuntav nii kirjapildi, kui reaalelus. Mina lugesin seda teost haaravalt, nagu on see ka kirja pandud. Pisut poeetiliselt suisa. Huvitav on olnud lugeda läbi Kadri Kõusaare kolme romaani noore naise kujunemist. Kahtlemata on tema teostes sarnaseid jooni, nagu enamvähem kõigi autorite puhul. Peategelas(t)eks on noor naine ja alfa-tüüpi mehed. Ka selles teoses, millest osa on mõnes mõttes fiktsioon. Jah, ma saan aru, et enamus ilukirjanduslikke teoseod on fiktsioon, aga ma pidasin siin silmas seda sõna natuke sügavamas tähenduses. Teemaks surm. Tegelikut raamatu viimane veerand pöörab ulmeliseks ehk siis süžee hüppab justkui teise žanrisse, aga üsna pea saab selgust miks see selliseks läheb, mis tegelikult toimub. Põnev kulgemine ja julgemine igal juhul. Nautisin selle raamatu lugemist, nagu ka Kadri eelnevate romaanide "Alfa" ja "Ego" lugemist. Aitäh, et kirjutad! Lugemata on Kadri raamatutest üksnes veel "Kirjavahetus 2007-2021," aga küll ma ka selline jõuan. Ootan järgmist teost, Kadri! Ja nüüd raamatut tutvustav tekst ka siia juurde. "Vaba tõus" on Kadri Kõusaare teine raamat, keskendudes peamiselt hea elu ja hea surma filosoofilisele teemale. "Vabas tõusus" on sõna otseses mõttes kõik võimalik neile, kes seda väärivad. Peategelase diagnoosiks võiks olla depressiivne selgeolek: pärast elukaaslase enesetappu ei suuda ta enam elu nautida, ta on absoluutne võõras ja kardab metsikult, isegi haiglaselt surma. Talle tundub, et surra suudavad vaid ülimad, et ta ei saa suremisega hakkama. Või siiski? Autor ise nimetab seda hoiatusromaaniks, mis mitte ei vasta küsimustele, vaid mängib nendega ausat, kuid meeletut mängu. "Vaba tõusu" kirjanduslikud lätted on Michel Houellebecq, Camus "Võõras", Fernando Pessoa ja Astrid Lindgreni "Vennad Lõvisüdamed". Kadri Kõusaar (23) hakkas ajakirjanduses artikleid avaldama juba 13-aastaselt. 2001. aastal ilmus tema omapärase keelekasutusega debüütromaan "Ego", mis räägib noore tüdruku eneseotsingutest ja kirglikust suhtest endast poole vanema psühhoterroristist advokaadiga.

PÖÖRATUD KUU - Tuule Lind

Tuule Linnul on hea käekiri, sestap ikka loen tema raamatuid, kui need kätte satuvad. Blogi kõneleb, et see on neljas raamat, mille antud autori sulest läbi lugenud olen, aga ma olen kindel, et lugesin ta raamatuid ka enne blogimist. Aga vahet ei ole. See raamat on nüüd selline, mille lugemisse tegin natuke isegi meelega kahe õhtuse pausi, sest osad teemad ajavad mind lihtsalt öökima. Vabandust, aga nii on. Antud raamat kõneleb ühe abielupaari elust, neil on 3 last ja terve pagasitäis probleeme. Tundub, et probleemsem osapool on siiski pereema. Mitte ei tundu vaid ongi. Olen sada prossa kindel, et biseksuaaliks ega omasooihalejaks ei hakata, selleks sünnitakse. No ei saa nii olla, et üks normaalne pereema hakkab ühtäkki lesbiks ja isegi tema lapsed saavad talle teisejärguliseks, või suisa kolmandajärguliseks. On ikka kiiksuga küll! Ükski normaalne ema ei vaheta lapsi uue suhte vastu. No ausõna. Väkk. Mind ajab isegi praegu iiveldama. Ühesõnaga vastik süzee minu jaoks, vastuvõtmatu. Aga siiski Tuule Lind kirjutab hästi. Kuigi tal on palju paremaid raamatuid on see raamat taas romaanivõistluse äramärgitud töö. Nagu ikka just need raamatud, mis mulle korda ei lähe ja mille süzee ei ole paeluv, saavad seal võistlusel mingi koha või äramärgitud. Lisaks rebis see raamat lahti mu haavad, mis mind siiani öökima ajavad, ma olen kunagi olnud hädas nii biseksuaalidega kui lesbidega. Minu pärast on tahetud ühe sellise tegelase poolt endalt isegi elu võtta, et ma ei vastanud ta tunnetele või ihadele. Saage ometi aru, mind ei tõmba grammigi mitte naiste poole, täielikult 0 tõmme. Ma sündisin heterona ja olen seda ka kogu aeg olnud. Naised ei ahvatle ka mind seksuaalselt, puudub lihahimu nende vastu ja ma ei armasta naisi ihuliselt. Ma võin öelda ja reeglina ka ütlen selle välja, kui mõni naine on ilus, aga see ei ole minu jaoks sekuaalne ilu, ehk siis ma olen ja jään kindlaks, et seksuaalvähemuseks ei hakata, sünnitakse. Õudne! Ma ei saa jääda tolerantseks, kui olen selle välja öelnud, aga mingi naisterahvas vaatab ikka mind ilase pilguga ja mitte üksnes ei vaata vaid üritab serva teha. See on jälk minu jaoks. Kunagi üle 10 aasta tagasi viibsisin ma ühes kõrtsus, kus vahest karaooket laulmas käisime, ühes lauas biseksuaalide ja lesbidega, need hakkasid omavahel armukadedusest kaklema. Piinlik oli. Tulin koju ja eemaldasin nad isegi fb sõbralistist, sest millegipärast on nii, et kui ühega suhtled, haakuvad ka teised kõik su külge ja hakkab üks sahmerdamine pihta. Jälk! Sestap suhtlen ma ühe vähem biseksuaalidega ja eelistan rohkem heterote seltskonda. Jah, võibolla see lahterdamine ei ole õige, aga oma kogemus ka midagi maksab. Mul on nii palju halbu seiku seoses nendega elus olnud. Ka ei julge ma enam mõnele naisele öelda et ta ilus on, jätan lihtsalt ütlemata, sest seda tõlgendatakse valesti. Jagage oma kogemust kommentaaris? Aga ju selles raamatus siis midagi on, et see mälestused elustas. Kahjuks vastikud mälestused. Ja ega need tegelased siin pole ka normaalsed, nad on psüühiliselt haiged inimesed, kes vajaks psühhiaatri abi. Psühholoog neid aidata enam ei saa. Ja nüüd kopeerin ka raamatut tutvustava teksti. Selles romaanis on peategelane abielunaine, kes oma kodu ja pere kõrvale äkki midagi enneolematut ihkama hakkab. Mida, seda ei tea ta algul isegi. Pärast seda, kui ta tutvub huvitava Teresaga, saab naine aru – just nende omavaheline suhe on see, mis võib ta elu muuta. Ja muudabki. Pöörab selle lausa teistpidi. Kuid kas see on elu või selle tagakülg? Tänapäeva romaanivõistlusel äramärgitud töö. 6. juuli 2025. Vana- Rääma.

TAPJAKAEV - Marje Ernits

Ekslen endiselt kriminaalmaailmas ehk loetud sai minu poolt Marje Ernitsa 24. raamat ja tegu on taas siis kriminulliga, Ira Teveri viienda raamatuga "Tapjakaev," kus nimigi juba kõneleb kus ja kuidas sündmustik võiks areneda. Õuduste õudus! Kui tahad midagi jõledat aga põnevat kogeda, võta see raamat lugeda! Uhh ... Õnneks selle raamatu tegevus ei toimu Lemmes, võib vist ennast hakata maale pakkima :) Suvi on, tahaks lugemispausi teha, no ei õnnestu, ju läks siis täistambiga edasi. Ausalt öeldes ega ma lugemata magama jääda ei oskagi, vähemalt tunni loen, aga vahel juhtub, et suisa kolm tundi, siis ärkan ka hommikul hilja. Nagu täna ajasin ennast alles kell 10.30 voodist välja ja alles joon hommikukohvi, sest ma ei söö ega joo koos. Marje Ernitsa raamatud said nüüd öökapilt otsa, aga kindlasti loen teda veel ja soetan endi juurde, peaks jaguma. Soovitan teil ka lugeda, just kriminullide armastajail ja teistel ka, sest Ernits kirjutab elust enesest ja ka aktuaalsematel teemadel. Kõigest. Aitäh! Ja nüüd ka raamatut tutvustav tekst. Ira Tever läheb bossi palvel uurima maakonna äärealal juhtunud lugu tapetud koerast. See tundub esmapilgul lihtsa ülesandena, ent töö käigus sattub ta ise eluohtlikku olukorda, kukkudes heinamaal surnud looma jälgi otsides mahajäetud talukoha vanasse kaevu. Toibudes avastab ta õudusega, et lamab pimedas augus kellegi teise laibal. Ootamatult keeruliseks muutunud juhtumit peab tema asemel asuma lahendama kolleeg Anti Saam meeskonnaga, ent see ei tähenda, et kannatanu rolli sattunud Ira saaks ise uurimisest kõrvale jääda. 30. juuni 2025. Vana-Rääma

UINUNUD, MITTE SURNUD - Marje Ernits

Loetud sai Marje Ernitsa jutustus ehk järgmine osa tema krimisarjast, kus tegutseb Ira Tever. See on 23. raamat, mille antud autori omadest läbi lugenud olen ja kindlasti loen veel. Juba loen. Ira Teveri sarjast on see 8. raamat. Teate kus tegevus toimub? Prrr .... muide, laip leitakse minu Lemme kodust 3 kilomeetri kauguselt ja tegevus toimubki Liivi lahe ääres, Häädemeeste vallas. Uhh, aga no põnev-põnev! Kõik see rannajoon, minu lapsepõlvemaa, isegi toonane kosmonautide suvila on sisse kirjutatud. Sellised lood. No Ira Tever vahetab elu- ja töökohta, satub elama Pärnusse ja antud juhtum leidis siis aset just seal kus mainisin. Leitakse ühe tippsportlase laip, mis on rüvetatud. Kes on süüdi? Eks loe ise, ma ei reeda midagi. Põnev lugemine igataes ja minu lugupidamine autorile. Aitäh! Politseiuurija Ira Teveri kaheksas juhtum. Pärast võistlusi leitakse rannast kõrkjate vahelt teisele kohale jäänud lohesurfari rüvetatud surnukeha. Juhtumis on midagi, mis Irat päris korralikult ärritab – tippsportlase surmast on tehtud lavastus! Mehe kulmud on vildikaga üle joonistatud ja suunurgad naerule seatud, rinnaesine punase värviga kaetud ja parem käsi asetatud südame kohale. Kõike seda on tehtud oskamatu räpakusega, aga sõnum on siiski olemas, kuigi mitte üheselt mõistetav. Kuna tegu on noore ja heas füüsilises vormis noormehega, võib oletada, et see lavastus on seotud mõne konkurendi kättemaksu või rituaalse meeldetuletusega. Ira Teveri lugude kaheksandas raamatus toimub tegevus uues keskkonnas. Ira on vahetanud elu- ja töökohta ning asunud vanemuurijana ametisse oma endise kolleegi Anti Saami alluvuses, kellest on vahepeal saanud Lääne prefektuuri jaoskonnaboss. Uurimistöö käigus tuleb Iral kohaneda uute oludega, selles endale koht leida ja vastsetele kolleegidele oma võimekust tõestada. 28. juuni 2025. Vana-Rääma

VIOLA - Mare Raidma

Loetud sai Mare Raidma esimene romaan, nii on tagakaanel kirjas. Ma ei tea kas tal neid rohkem ilmunud on, aga mina rohkem lugenud ei ole. Vist ei loeks ka, sest segasema süžeega raamatut annab kirjutada. Või noh, võimalik, et on ka sellele raamatule lugejaid. Igatahes minu jaoks jäigi raamat lõpetamata, pettusin. Ja kui aus olla siis algus ka venis ja venis ja üleüldse, ma tahtsin päris mitmele korral selle raamatu lugemist pooleli jätta, aga ikka punnitasin edasi, vahepeal hakkas juba looma aga siis läks jälle segaseks, koos segaste tegelastega ja üleüldse on siin enamus tegelasi nagu vaimse puudega. No annab ikka nii loll olla. Või ongi meie ühiskond teel sinna .... lollidemaale? Sorry, ma vahel võin ka terav olla, aga ma ütlen alati välja oma arvamuse. Minu jaoks läbikukkunud raamat aga juba jälle romaanivõistlusel osalenud raamat ja saanud ka äramärgituks. Jan Kaus (kelle arvamust ma üldiselt väga hindan) on öelnud, et sellest raamatust saaks hea filmi. Võibolla saaks, aga kas ma sellise süžeega filmi vaatamisest ka huvitatud oleksin, usun, et mitte. Mine tea. Aga pika ponnitsusega see teos loetud sai ja läheb mu raamaturiiuli sinna riiulisse, kus ootavad teda väga paljud romaanivõistlustel osalenud raamatud, millest vähemalt pooled kuluvad minu meelest kõige halvemate raamatute hulka. . Raamatuid seal on 38. Kummaline. Kusjuures ma ei ole ainuke, kes nii arvab, mul on selles osas väga palju lugejatest mõttekaaslasi. Aga autorile austuspunktid ikka, et ta nii mahuka raamatuga hakkama sai, sest ma tean kui mahukas töö on ühe romaani kirjutamine. Ja nüüd kopeerin ka raamatu kokkuvõtte: Viola on tütarlaps, kel ühel hetkel oma turvalisest ja igavast elust villand saab. Ta jätab kooli pooleli, põgeneb kodust ja hakkab ise ümbritsevat avastama. Paraku lõppeb suure tuhinaga alustatu esialgu juhuslikus katlamajas ööbimisega. Ajalehekuulutuse peale läheb Viola tööle teatri kostüümilattu, kus tema ees avaneb rõivaste ja teatri müstiline maailm. Armumine, intriigid, pisarad ja õnnehetked saadavad Violat täiskasvanuks saamise keerulisel teel, millele lisab salapära vanaema pärandus. Raamatu autor Mare Raidma on teatri- ja kostüümikunstnik. "Viola" on tema esimene romaan. See leidis äramärkimist 2002. aasta romaanivõistlusel. 23. juuni 2025. Vana-Rääma

ÜKS INIMELU - Marje Ernits

Loetud sai Marje Ernitsa raamat "Üks inimelu," mis on tema 23. romaan, mille olen läbi lugenud. Selle lugemine mind väga endasse ei haaranud, sest millegipärast satuvad viimasel ajal mulle lugemiseks ette raamatuid, mis kõnelevad suurest Nõukogude Liidu ajast. Aga samas tekib siis võrdlusmoment. Lisaks olen ise ka sellel ajal sündinud ja kasvanud ning ajalugu peaks meist igaüks teadma, olgu tegu mis ajastuga tahes. Samas üha enam tundub mulle, et nende elu, kes sündisid 40.-50. oli kordi hullem. Nii palju kokkupõrkeid pole mina küll oma elus kogenud, pean silmas kokkupõrkeid, mis on riigikorraga seotud. Lisaks, mina ei saa ka öelda, et mu lapsepõlv sügaval nõuka aja õnnetu oleks olnud, vastupidi. Tarbimist oli lihtsalt vähem, defitsiit, mis oli leti all, langes sulle sülle tutvuse kaudu ja kõike oligi vähem. Aga mis siis praegu targem on, inimesed upuvad oma riidehunnikutesse jne... Ma isegi ütleks, et kurjust ja kadedust on rohkem. Austust vanemate vastu palju vähem. Viisakusest rääkimata. Peretunne häguneb, hävineb, omakesed visatakse kergekäeliselt riigi hoole alla, sugulased on mööda maailma laiali jnejne... ehk siis minu jaoks on paljud nõuka ajast kõnelevad raamatud üledramatseeritud. Kindlalt. Antud teos kõnelebki sellest, kuidas noor perenaine elab üle mitu riigikorda, satub ohtlikesse olukordatesse, austab vanu traditsioone, näiteks seda, et enne pulmi mehega ei maga, aga jääb mehest seetõttu üldse ilma. Kohati tundub, et niiöelda hea peaga peategelane on veidi kentsakas, huumorivaene ja mõistmatu inimene, kes peab ennast teistest paremaks. Ta on ka mõjutatav, läheb kaasa uue riigikorraga, võiks öelda isegi et paras pugeja, saab asutoostuloa, nagu nõuka ajal neid anti jnejne... Lõpuks jääbki õnnetuks vanatüdrukuks, kellel pole ka lapsi. Kahjuks tänapäeval paljud naised, kes võiks meie iivet tõsta, otsutavad karjääri kasuks ja ei saagi iial emaks. Las ma kõlada vanaaegsena, aga mina pole nii rikutud, olen pigem sedamoodi mõtlev naine, et iga naine võiks ühe lapse kasvõi ilmale tuua, siis ta mõistaks emaks olemist. Vastasel korral jääb ta paljust ilma. Ma ei viibuta näppu nendele, kes tervislikel põhjutel emadust tunda ei saa. Aga kaldusin nüüd isiklikuks, kuid antud teos tõi need emotsioonid esile ja ma pidin kirja panema. Nüüd kopeerin ka raamatu kokkuvõtte. Eestis on veel inimesi, kelle elu on kulgenud läbi kolme riigikorra – Eesti esimene omariiklus, teine maailmasõda, saksa ja sellele järgnenud nõukogude okupatsioonid. Amanda Kirchberg, teose peategelane, on üks neist. Tema vanemate talukoht oli heal järjel ja põllumajandus tõusuteel ning peretütrele loodeti helget tulevikku. Kui Eesti valitsus Nõukogude Liidu sõjaväebaaside sissetoomise lepingule alla kirjutas, muutus elu kogu maal. Sama laastavalt kui sõda, mõjutasid rahva elukorraldust ka riigikorra muutustega kaasnenud repressioonid. Peretütar pidi ellu astuma riigis, mis polnud enam see vaba riik, milles elamiseks teda ette oli valmistatud. Inimesed harjusid ja õppisid teistmoodi hakkama saama ning kes seda ei suutnud, need surid, või siis suretati välja. Oma elutee lõpusirgel asutas Amanda pansionaadi ja fondi Üks Inimelu, et kindlustada väärikas vanaduspõlv kõigile neile eakatele inimestele, kelle suhtes saatus sama karm oli olnud. 17. juuni 2025. Vana-Rääma