LOOMING /4/2026 - Eesti Kirjanike Liidu ajakiri

See on üks neist ajakirjadest, mida võiks iga kirjanik lugeda. Nii tutvub lugeja ka noorautoritega, sest tihtilugu nende tähelend algabki sellest ajakirjast. Muidugi ka "Värskest Rõhust" ja "Sirbist." Kunagi ma ostsin järjepidevalt neid kõiki, aga nüüd ostan harva, loen pidevalt. Eks ikka elu kalliduse tõttu tuleb valikuid teha. Ja need 3 on ka ainukesed raamatud, mida veebis loen. Veebis loetud raamatuid ma ei blogi. Antud numbris arvustab kirjanik Sveta Grigorjeva möödunud aastal ilmunud luuleraamatuid, nende hulgas ka minu luulekogumikku "Valged varjud," mis on mu kõige värskem. Tegelikult on mitu käikirja juba ka toimetatud ja illustreeritud, kuid nende väljaandmine viibib lihtsalt sellesama elu kallinemise tõttu, pean valikuid tegema. Aga kui on õige aeg, kirjastan ja trükin. Selle "Loomingu" numbris lugesingi huviga Sveta luulearvustusi, sest need on nii sisukad, mõnusalt otsekohesed ja ma tean kui suure töö arvustaja enne pidi ära tegema, et selle tööga ühele poole jõuda. Sveta Grigorjeva arvustus "Ühe naise harali märkmed eelmise aasta luulest" algab leheküljel 510 ja lõppeb leheküljel 527. Väga põnev lugemine oli ka Mihkel Muti poolt kirjapandu Jüri Üdi eluradadelt. Sealt saab palju põnevat, mida meedia enne kajatanud ei ole. Vähemalt mina ei olnud teadlik, kuigi ma olen suure lugevusega. Piret Põldveri "Finaal" oli ka sisukas lugemine. Sobis. Lisaks veel Reeli Reinausi "Hiietantsijate" arvustus. Olen selle raamatu ise läbi lugenud ja tunded on sarnased arvustaja Elle-Mari Talivee omadega. Piret Jaaksi loen ka suurima heameelega. Aitäh! Poetessidest tõstan esile Aliis Aalmanni luule ning Eva Koffi proosa "Lõoke" on ka muljetavaldav. Sellega tõmban oma emotsioonid kokku aga kopeerin siia S.Grigorjeva arvustuse oma luuleramatu kohta, see õigus mul ju oma blogis on :) Aitäh! Margit Petersoni „Valged varjud” on aga täitsa terav tükk! Riimiline küll, aga selles ei aimu kellelegi meeldimise püüdu. Ma soovitaksin Petersonil rohkem vabavärssi viljeleda, tundub, et sealt saaks ehk midagi täitsa huvitavat tulla. Praegused riimid on küll kohati nauditavad, aga autori ühiskonnakriitilise luule kirjutamise potentsiaal peitub siiski teistsuguses vormilahenduses. Samuti oli raju lugeda luulet naisautori sulest, kes kirjutab nii ropendamisest, peeretamisest, lollusest, tahtmisest mitte kuhugi kuuluda – parajalt punk kogu! 28. aprill 2026. Vana-Rääma

ROHUTUUL - Heljo Mänd

Nautisin eilse päeva lõppu kirjanik Heljo Männi luuleraamatu "Rohutuul" seltsis. Heljo Mänd oli juba lapsepõlvest üks mu lemmikkirjanikke. Kui me "Raamatu ja roosi päeval" Pärnu Keskuse Apollo raamatupoes raamatutest vestlesime, meenus mulle seda raamatut peos hoides aeg, mil ma õppisin 1. klassis. Tollel ajal ma armastasin just antud autori teoseid lugeda jne... Ning paralleelselt Heljo Männiga meenus lapsepõlve lemmikillustraator - Elle Tikerpäe. Miks? Aga luuleraamatu "Rohutuul" illustratsioonid meenutavad natuke Tikerpäe käekirja, mis teeb hingele pai. Kuigi need on joonistanud andekas Maara Vint. Ei, mitte et ma teda plagieerimises kahtlustaks, kaugel sellest. Lihtsalt sarnasustel on võime tuua minevik pinnale ja antud juhul soe ja habras minevik. Aitäh selle eest! Lisaks sobiks minu meelest kogumikule nimeks ka "Eluring," sest ma lugesin selle luuleraamatu läbi niivõrd ruttu, see meenutab eluringi. Samas on luuletused siin kogumikus eraldiseisvalt loetavad, mina suutsin need üheks suureks poeemiks lugeda. Raamat ise on armas ruudukujuline ja kompaktne, minimalistlik ja mõjub nagu pehme kaisukaru või hoopis habras lumehelbeke. Heljo Männi käekiri on mulle tuttav, südamelähedane ja justkui pehme memme pai lapsepõlvest. Aitäh selle eest! Ja nüüd ka read raamatukaupluse lehelt. Tasa ja targu kahaneb armastuse argus. Kasvab midagi, mil pole veel nime. On ainult ime. On ainult huik, vere vastutuik. Kauguse kutse avab läheduse ukse. Heljo Männi loodusluulekogu jutustab loo Rohutuule elust ‒ lapsepõlvest, kosjadest, poegadest, muutustest, purunenud abielust, hingepiinadest. Mänd kirjeldab läbi õrna looduseprisma naiseks olemise muresid ja rõõme. Raamatule annavad kunstilise lisaväärtuse Maara Vindi meistrikäega loodud haprad illustratsioonid. „Rohutuul” ilmub esmatrükis ja selle väljaandmist toetab Eesti Kultuurkapital. 27. aprill 2026. Vana-Rääma

IGAVENE POISIKE - Andrus Eelmäe

Loetud sai Andrus Eelmäe elulooraamat "Igavene poisike." Kõigepealt tänan Sind Andrus, selle võrratu kingituse eest "Raamatu ja Roosi päeval!" Aitäh, aitäh, aitäh! Oli üks imehea lugemine! Veel eile ei olnud mul õrna aimugi, et satun seiklema just mööda Sinu koduradu, sest Taageperale sõites me ei saanud lossi juurde otset teed pidi, sild on remondis, teeviit näitas Holdre 7 km ja me isegi sõitsime Holdre suunas, et ehk läheb sealt mõni teine tee lossi juurde, aga ... tulime tagasi, siis leidsime ühe kitsukese tee, mis viis läbi Taagepera kalmistu ... Oleks teadnud, et Su armsa isakese juured Holdres on ja ta Taagepera kalmistul puhkab, oleks mõne metsalille ikka leidnud ja kalmugi üles otsinud. Aga miski kutsus just seda teed pidi Tartust Pärnus suunas sõitma ja Taageperra põikama. Alles eile õhtul mõistsin, mis see miski on. Sinu isapoolsed juured on seal. Ja mul oli Su elulooraamatu lugemine pooleli. Ma oleks selle juba vastu eilset peaaegu läbi lugenud, aga pidin sundima ennast magama, et hommikul Tartusse startida. Ma südamest tänan selle raamatu eest, hea Andrus! Oled meie pere silmis ja südames olnud väga hea näitleja ja olen mõelnud, miks Sind pole rohkem kaasatud rollidesse. Aga aitäh, et nende rollidega, mida sul mängida on tulnud, oled meie südameisse pugenud! Ega muidu Germo ei oleks küsinud, kuidas su Mihhailoval läheb! Lillelaps, nagu Germo mul on. Pean ennast ka kohati lillelapseks, sest luulehingega inimesed seda tõesti on. Teema tüürib raamatust eemale, aga ma ei saa oma emotsioone jagamata jätta, oma blogi, ehk oma elulooraamat, siia ju ometi võib! Lisaks teeb Kerttu Rakke ka võrratut kirjatööd, nii kirjanikuna kui ka toimetajana. Oleme koostööd teinud ja juba pikki aastaid suhelnud. Seega olete minu jaoks teie mõlemad üks imeline kooslus (täpsustan: Kerttu toimetas antud raamatu), mis ei pane üldse imestama, et niivõrd hea raamat sündis. Käisin aastate eest ka esitlusel, kirjutasin sellest isegi nupukese "Nelli Teatajasse" ning see on ka avaldatud minu artikliraamatu "Mööda käänulisi radu" 161-162 lehekülgedel. Igavesti kaante vahel! Ja no ei saa mainimata jätta ka tõsiasja, et Herta Elviste ja Lembit Eelmäe olid näitlejad, keda ma lapsena juba alt üles vaatasin (mitte selleks,e t ma laps olin), sest nad olid andekad. Oled ka sina andekas, Andrus! Lisaks mulle väga meeldivad positiivsed ja rõõmsameelsed inimesed, sest need eristuvad meie hallis ühikonnas ja seda kõike on ka Sinus. Ma usun, et vaatamata vintsutustele on ka Pärnu õnnelik, et ta andekas poeg koju tagasi naases. Võõrsil on põnev, aga kodus alati armsam. Raamatu kohta ei tahagi midagi rohkemat öelda, soovitan kõigil seda lugeda, sest see on kindlasti raamat, mis peaks panema inimesi mõtlema, oma käitumismustreid vaagima või ümber muutma, kui see võimalik on. Lisaks, Andrus, ma tunnen nii mõndagi näitlejat, kes on töötanud teatud ametis, näiteks varalahkunud Margus Oopkaup, kes sai ka kunagi teatrist sule sappa ning seisis valikute ees. Aga ta ei suutndu kaua antud töö teha, eriti siis kui ta silme ees kirstus lebas lapse surnukeha ... Sa oled nii vapper, sooja ja suure südamega ning ma julgen väita, et tegelikult eestlane armastab sind ja ainuüksi eestlased ei ole vaid need, kes on teatrite eesotsas, väga palju olulisem on tõsiaasi, kuidas sa saalisistujale mõjud ja hinge poed või siis ei poe, kuigi jah, ega saalisistuja näitlejatööle ei võta, aga temast võib ikkagi abi olla ja tulla. Ühesõnaga, ma võingi siia kirjutama jääda, sain nii suure ja positiivse energialaengu selle raamatu lugemisest, milles eest ma tõesti südamest Sind tänan! Ja nüüd kopeerin siia ka raamatut tutvustama teksti ning lisan pühenduse, sest see raamat on pühendusega ja läheb teiste saatusekaaslaste juurde riiulisse, kus ootavd teda kõik erilised raamatud. Aitäh! Näitleja Andrus Eelmäe elulugu. Kuulsate näitlejate Herta Elviste ja Lembit Eelmäe ainsa pojana on Andrus Eelmäel ainulaadne vaatenurk Eesti teatrimaailmale. Südamliku aususega jagab autor mälestusi nõukogudeaegsest Tartust, Vanemuise teatrist, omaaegsetest suurkujudest ja tollastest raskustest noorte elus, aga avab ka teemasid, millega tuleb kokku puutuda vabakutselisel näitlejal tänapäeva Eestis. See lugu näitab, et iial ei tohi lakata unistamast, kuna mõned unistused täituvadki alles pärast esimest noorust. Põhiline on aidata end ise, osata olla tänulik ja rõõmus, unustamata uudishimulikku poisikest enda sees. 26. aprill 2026. Vana-Rääma

NAERU ÕPILANE - Eeva Park

Loetud sai Eeva Pargi romaan "Naeru õpilane," mis on põige ühe pere ellu, õigupoolest kõneleb vanemate suhtumisest ja suhtlemisest lastega, mis pole just kõige meeldivam. Eks need varjuküljed jäävadki paljudel märkamata ja siis öeldakse, et oi kui armas pere teil on. Katkisest perest võivad vormuda väga katkised lapsed, kes ei ole vanemate armastusest mitte iialgi tunda saanud, ei oska ka ise armastada ning näevad kogu elu jooksul kolli seal, kus teda olnudki ei ole. Jälle need rääkimata loo, jälle need tegemata teod! Ühesõnaga väga ehe lugu ühest perekonnast, kus koheldi lapsi halvasti ning laps on, mõistagi - pere peegeldaja. Eks lugege ise. Minu on au olnud kirjanik Pargiga ühel päeval ühel laval raamatuid esitleda. See oli kunagi aastate eest Võtikvere külas, kus armas kirjanik üritusi korraldas. Küll oli ilusad ajad! Aitäh selle eest, kallis Imbi Paju! Nüüd siis raamatut tutvustav tekst ka. «Naeru õpilases» järgib autor oma tegelaskuju püüdu vabaneda vanemate verepärandist, mis kord on juba purustanud ta lapsemaailma (romaan «Tolm ja tuul», 1992). Nii perekonnas kui maailmas on ühtmoodi haiglaslikku hullust, inimesed on samavõrra iseenda kui süsteemi vangid, ning õnnemiraaž on alati puudutuse kaugusel. «Eeva Pargi proosal on omadus, mida eesti kirjanduses ei kohta just üleliia sageli: ta on põnev, kergesti loetav ja mõistetav, ta voolab iial igavaks muutumata, äratab uudishimu, mõjumata mingilgi viisil pealiskaudsena.» (Cornelius Hasselblatt). 24. aprill 2026. Vana-Rääma

NÄGU, MIS JÄI ÜLE - Armin Kõomägi

Loetud sai järgmine raamat Armin Kõomäe sulest. Sedakorda on taas tegu tema novellikoguga. Kui ma õigesti mäletan, on tal just novellikogusid kõigi rohkem ilmunud, aga ma võin ka eksida. Viimati kohtusime enamvähem aasta tagasi, kui kirjanik Armin Kõomägi käis Pärnu Keskraamatukogu lugemissaalis lugejatega kohtumas. Ja enne seda aastal 2012. JI kirjastuse suvepäevadel Kavastus. Mis siin ikka öelda, lugedes tuleb mõelda, sest ka kõige mitmemõttelised tekstid on kirjanik Kõomägi pannud kirja väga oskuslikult, sest nendest tõesti-tõesti leiab mitu mõtet ning ei puudu ka see erootiline iseloom, mis on kõomägilikult talle ju nii omane, ilma milleta tema tekste ette ei kujutagi. Aga kõige selle juures oskab kirjanik Kõomägi jääda intelligentseks tegelaseks, kes teab täpselt, mis ajal ja millisele nupule vajutada, et tema tekstid ei muutuks vulgaarseks. Ja tehke või tina, mina sain ka naerda ja mitte vähe. Väga hea fantaasia on Kõomäel või Kõomägil. Õige vist oleks mitte nimesid väga käänata või kes neid tänapäeva reegleid enam tead. Aga seda mina tean, et Armini raamatuid loen mina kindlasti veel. Aitäh naerutamast! Ja lisan siia ka ühe armsa foto eelmisest aastast. Aga enna kopeerin raamatut tutvustava teksti ka ikka. Keegi ei vaata sind. Sa märkad ukse kõrval seinal silti, mis käsib välisjalanõudest loobuda. Aga keegi ei vaata, ei näe. Sa jätad kingad jalga, astud igaks juhuks hästi õrnalt, proovid lausa inglina linoleumi kohal lennelda, et ühestki etteheitvast pilgust mitte häiritud saada ja leiad oma kapi. Kapi, mis on maailma kõige kitsam. Kui sa oleksid sumo-maadleja mõõtu, siis mahuks sinna ehk vaid sinu vasaku jala sokk. Parem jalg on ju enamikul inimestel vasakust suurem. Kuid väike kapike neelab aplalt kõik su kraami endasse. Sa seisad ja vaatad ennast peeglist. Vaatad, milline sa oled, kes sa oled. Kes sa siis oled selline? Hallil, päevitamata kehal Itaaliast ostetud tulevase hooaja ujukad. Number väikse-mad kui võiks. Või on siiski kõhulihased vaatamata regu-laarsele pingutusele üks number liiga suured. Ühe mõttena lipsab veel peast läbi võimalus, et need neoonkarva püksi-kesed on äkki paarkümmend aastat noorematele isastele mõeldud. Aga selle ebameeldiva mõtte viskad sa pealtnäha hooletult kõrvale. Silmad on sul imelikku värvi, püüavad olla rõõmsad. Vahel isegi on ka. Aga kindlam on nad läikivate, kastekindlate, kahe reguleeritava paelaga ujumisprillide taha peita. Ei lähe miskit silma ja ei kipita. Maailm tundub suitsuse klaasi tagant turvalisem ja rahulikum. Eriti kui su vanus algab numbriga neli. Tuglase novelliauhinna laureaadi Armin Kõomäe teine jutukogu sisaldab kümmet juttu. Võrreldes esikkogu „Amatööriga” on autori stiil läinud veel naturalistlikumaks ja julgemaks, tegelaskujud on värvikad ja sündmuspaigad konkreetsed, tegevustik kohati õõvastav, kuid samas jätkuvalt kaasahaarav. Teost ilmestavad Ivar Veermäe fotoillustratsioonid Mart Andersoni töötluses. 21. aprill 2026. Vana-Rääma

SOOMUSTÜDRUK - Leida Kibuvits

Lugeda ühte raamatut suisa 10 päeva, on minu puhul ebatavaline. Milles on asi? Jah, ma olen raamatu, millel on üle 600 lehekülje, lugenud läbi 4 õhtuga, aga ... nagu öeldakse "kõik päevad pole õed ja ööd ei ole vennad" (või on see vastupidi), kehtib see ka raamatute puhul. Mõni haakub, haarab ja kutsub kaasa, teine venib ja venib, hullemini kui närimiskumm, enamus süžeest koosneb olustiku kirjeldusest ja tegevus üldse edasi minna ei taha. Millise raamatu kohta kehtib viimane iseloom? Eks lugege raamatut või lugege see blogipostitus siin lõpuni. Ja antud raamat on 1932 (ligi sajand tagasi!) võitnud romaanivõistluse. Miks ma selle raamatu lõpuni lugesin, kuigi see üldse ei haakunud ja igal õhtul raamatukaasi sulgedes, mõtlesin, et järgmisel õhtul ma seda enam ei ava. Aga miks ma avasin ja lõpuni lugesin? Vaat sellepärast, et minu alateadvuses oli selline info, et antud teosel on mingi seos Tammsaare omadega. Ja ma ei eksinud. Aga mis osas? Vaat, ei ütle. Lugege ise raamt läbi! Kiusan? Las ma siis kiusan, teen seda väga harva, polegi vist aastakümneid teinud. Ja ei pea silmas muud kiusu, vaid just seda, mis puudutab raamatute lugemist. Kauem ma sellel teemal ei peatu. Ahjaa, eks ajad oli ja hulga teistsugused, inimestes elas pidev pelg. Tegelikult elab ka praegu, aga nüüd juba diagnoositakse ja sildistatakse emotsinaalsemad inimesed ATH-ks või suisa bipolaarseteks. Ja veel hämmastav on see, et need diagnoosi saanud inimesed selle üle veel uhkust tunnevad ja kuulutavad kõikjal, ka sotsiaalmeedias, kus kohast iga info kulutulena avalikku ruumi pääseb ja paljunema hakkab, nagu pandeemia. Minu jaoks on suur viga siin teoses see, et autor kirjeldab pidevalt ja liiga palju olustikku, mis muudab teose mitteloetavaks ning tekitab tunde nagu oleks tahetud meelega süžeed pikemaks venitada. Aga paraku ei too ta tegelaskujude iseloomu meie ette, no ei räägi lahti mitteühegi tegelase hingeelu, et miks ta on selline nagu on. Kahjuks liigitab autor inimesi kas halbadeks või headeks, see ongi kogu nende tutvustus. Mitte midagi tegelaste kohta teada ei saa, need jäävadki nagu udu sees vegeteerivateks tegelasteks, kelle olemasolu on isegi mitteusutav, olgugi, et mõningail andmeil on see teos autobiograafiline. No ei tea, aga ilukirjndus lubab palju, lubab kirjutada autobiograafilisi, poolautobiograafilisi ja väljamõeldud või kellegi eluloost spikerdatud ( inspiratsiooni saadud)teoseid. Kirjapilt ja sõnad ning sõnaseade oligi sajandijagu päevi tagasi teistugune, üsna mittehaakuv, nämmutav ja igav. Ometi oleks mina tahtnud just sellel ajal elada. Kummaline. Ma ei ole Leida Kibuvitsa teisi teoseid lugenud aga praegu ei loeks ka, kuid kunagi ehk isegi loeks. Nüüd tahaks midagi haaravat lugeda, sellist, mis ka köidab ja korda läheb. See raamat kahjuks ei lähe, olgu ta milline klassika tahes. No pole lihtsalt minu lemmik, nii ongi. Aga võibolla sinu lemmik on, ma aksepteerin seda, aga korduvlugema ma seda raamatut iial ei hakkaks, sest juba ajast on kahju. Aga tutvustav tekst ka siia. Autobiograafilisel ainesel põhinev sotsiaalne olustikuromaan, milles jälgitakse sitke ja trotsliku agulitütarlapse läbi raskuste kulgevat elu- ja arengukäiku. Romaani «Soomustüdruk» esitrükk (lühendatult) ilmus 1932. a., taastatud kärbetega ja ümbertöötatud teine trükk 1957. a. Kolmas trükk. 19. aprill 2026. Vana-Rääma

PEREKONNALOO UURIJA KÄSIRAAMAT - Aadu Must

Nädalajagu päevi olen tegelenud Aadu Musta koostatud ja kirjutatud raamatu "Perekonnaloo uurija käsiraamatu" lugemisega. Siin on väga palju fakte ja uurimustöid Eesti ajaloost, ka Liivimaa ja Moskva kubermangust, kus lõviosa arhiveeritud ajaloolisi käsiraamatuid asuvadki. Nii, et paraku neile, mis Moskvas asuvad, ilmselt meil enam ligipääsu pole. Või? Sain näiteks teada, et minu perekonnanimi oli juba sajandeid tagasi väga levinud perekonnanimi, seda ei soovitatud sellel põhjusel oma perekonnanimeks valida. Jah, raamat kätkeb ka neid aegu, kus meil perekonnanimesid ei olnudki veel, raske oli tuvastada, kus või millisest suguvõsast me põlvneme. Sellega olis uur segadus ning kui perekonnanimesid hakati panema, tekkis ka palju erinevaid segadusi, nagu on neid ka siiani igasugustes arhiivimatejalides, millest üks kõneleb ühes ja teine hoopistükkis teises keeles. Igal juhul, kui sul on huvi perekonnaloo vastu, loe seda raamatut, aga võib juhtuda, et sa ei saa siit vastust oma küsimusele, kuid lugeda võid ikka. Raamat sisaldab palju ka eelnevalt kirjutatud materjali antud teemadel ning pajatab sellest ajast, mil paljud eestlased mujale elama asusid, mitte üksnes repressioonist. Kas sina teadsid et ammustel aegadel suundus palju eestlasi Lätti elama? Salacgrivasse. Ühesõnaga loe ise, ma pikemalt ei peatu. Ja nüüd kopeerin ka raamatu tutvustuse: Oma perekonnaloo tundmine on võtmeks, mis aitab mõista kogu rahva ajalugu ja kultuuri. Meie esivanemate lood, põnevad ja õpetlikud, on paraku peidetud kümnete erinevate arhiivide sadadesse toimikutesse. Nende ülesleidmine on tõeline kunst. Aga just seda kunsti Tartu Ülikooli arhiivinduse professor Aadu Must meile käesolevas raamatus õpetabki. 9. aprill 2026. Vana-Rääma

KIVID, TULNUKAD JA SEKT - Reeli Reinaus

Reeli Reinausi raamatuid olen ma korduvalt lugenud ning alles jõulude eel sain ühele poole ta verivärske romaaniga "Hiietantsijad." Enne seda käisin ka autoriga kohtumisõhtul Pärnu Keskraamatukogu suures saalis. Oli põnev. Põnevad on ka tema raamatud. Antud raamat "Kivid, tulnukad ja sekt" kuulub ilmselt noortekirjanduse alla aga minu jaoks ei ole vahet millist raamatut ma loen. Loen ka meelsasti lasteraamatuid ja teaduslikke lektüüre, dokumentaalseid ajaloolisi jutustusi, luuleraamatuid jne ... Lisaks on kirjanik Reinausi raamatud põimitud läbi rahvaluulest, müstikast ja folkloorist, see kõik köidab mind väga. Aitäh, et jagad meile põnevust! Antud raamatus hargnebki (või siis ei hargne) lahti üks müsteerium, kus inimesed otseses mõttes ära pööravad, sest topivad oma nina sinna, kuhu ei tohiks, sest nõrganärvilistel tasuks veel eriti jääda niiöelda oma liistude juurde. Aga mürsiku eas noored ju tahavad elu ikka põnevamaks elada kui see on. Eriti veel need, kes on depressiivsemad ja tundlikumad. Nende närvikava on ka kõike muud, kui tugev. Raamat annabki mõista, et ära topi oma nina igale poole. Tegevus toimub Hiiumaal ja mängus on ka ufod, nõidumine, rituaalid, kuritegu jne... Eks loe ise, kui huvi pakub. Mina lugesin selle raamatu paari õhtuga läbi, sest igav ei olnud ja põnev oli. Nii lihtne see ongi. Ja nüüd kopeerin tutvustuse ka siia. Aga Tänaäeva kirjastuse kapsaaeda viskan küll suure kivi. Mis sõna on "sattuvad????" Reeli Reinausi noorsooromaanis „Kivid, tulnukad ja sekt” tegutsevad juba raamatust „Mõistatus lossivaremetes” tuntuks saanud Laura, Tanel ja Marten. Seekord puutuvad nad Hiiumaal suvitades kokku kosmilist jõudu sisaldavate kummaliste kividega ja tulnukaid kummardava salapärase sektiga. Juhuse ja uudishimu tahtel sattuvad sõbrad nii mõnessegi ohtlikku seiklusse. Nagu oma varasemates teostes, põimib autor ka selles raamatus köitval moel kokku reaalsuse, folkloori ja üleloomulikud nähtused. 5. aprill 2026. Vana-Rääma

KÄPAPIKK JA PIKAKÄPP MATKAMAS - Margit Peterson

Nagu ikka, loen ka paberkandjal oma raamatud läbi, nii ka sellel korral. Olen südamest tänulik oma andekale illustraatorile Jana Valgele, kes mu lasteraamatu tegelased elusaks joonistas. Janal on fenomenaalne võime joonistada just sellised tegelased, millistena ma neid ette kujutan. See ei ole esimene kord, on alati nii, sest Jana on illustreerinud paljud minu raamatud ning meie koostöö jätkub, sest antud lasteraamatust kirjutan ma sarja. Ja suured tänud ka mu kallile toimetajale Ülle Varikule, kellega on meil väga meeldiv koostöö. Aitäh, et olemas oled! Ja tänusõnad ka trükikoja Vali Press töökale kollektiivile, kelle tööga olen ka väga rahul ning ka nemad on äärmiselt vastutulelikud ja sõbralikud. Soovitan ka teil pöörduda just selle trükikoja poole raamatu väljaandmiseks, sest neil on väga sõbralikud hinnad ka. Selline siis ongi minu 42. raamat ehk 6. lasteraamat. Lisan siia ka raamatu tutvustuse ja veel saate seda raamatut ka minu käest osta 12.- eest, kuid neid ei ole palju. Kui raamatukauplused nüüd juurde tellivad siis enam minu käest osta ei saa. Kiirusta! Postiga lisandub ka postikulu. SISUTUTVUSTUS: Käpapikk ja Pikakäpp on sõbrad, kes kuuluvad ühte hõimkonda. Nad on inimesi ja Päkapikke meenutavad tegelased, elavad samasugust elu, käituvad samamoodi, ent ometi erinevad teistest. Nad omanäolised ja lapsemeelsed, kes kunagi täiskasvanuks ei saa. Ja neil on ka palju põnevaid sõpru, kellega läbi raamatusarja te ka tuttavaks saate. See on õpeliku raamatusarja esimene raamat lugemishimulistele lastele. Heade soovidega, autor. 3. aprill 2026. Vana-Rääma

MIKS NII? - Rebeka Kask, Lisandra Rits

Juba poolteist kuud tegelesin noorpoetesside Rebeka Kase ja Lisandra Ristu luuleraamatu arvustuse kirjutamisega. Ikka ja jälle ei olnud ma sellega rahul, aga täna sain selle lõpuks valmis. Ja kuna tegu on raamatu (sisu) arvustusega, lisan ma selle ka blogisse. Tüdrukutele soovin kõrget lendu luulemaastikul! Ja aitäh usaldamast! Siin see on: MIKS NII? Noorpoetessid Rebeka Kask ja Lisandra Rits andsid välja ühise luulekogumiku „Miks nii?“ mis koondab endasse nende parimad luulepalad, mille nad viimaste aastate jooksul endast välja kirjutanud on. Tegemist on kahe – ma ütleks -, et väljakujunenud poetessiga, kellega tutvusin mina just läbi nende loomingule, kui nad saavutasid märkimisväärseid tulemusi luuleetluskonkurssidelt „PRÕMM,“ mille žüriis ma juba aastaid tööd teen. Antud konkursil esitletakse oma ja ainult oma loomingut. Tõsi küll, Lisandra Rits on seal osalenud juba aastaid, aga sellel kevadel liitus temaga ka Rebeka ning selgus, et nemad on omavahel klassiõed ja plaanivad koos luuleraamatut välja anda, mis tänaseks ongi teoks saanud. Omaltpoolt soovin neile edu luulemaastikul, sest mõlema luule on küpselt poeetriline ja kõnekas. Poetess Rebeka luules esineb ohtralt erinevaid nüansse ja semantilisi külgi, mis vahepeal hajuvad nagu pilved uttu, aga ometi samas kerkivad pinnale ja loovad ühtse terviku, mis on kooskõlas luuleeetikaga. Tema viljeleb nii vabavärssi, proosaluulet kui ma räppluulet. Süli- ja vemmalvärssidel on oma rütm ja riim, aga Rebeka kasutab pigem räppluulet, sest lugedes sa lihtsalt hakkad räppima, riimid on olemas, aga lauseehitus ja erinevad semiootilised kujundid kulgevad oma rada ja venitavad laused pikemaks. Stroofid on hoopis teise iseloomu ja kõlaga kui näiteks süliriimis luule puhul. Ehk siis poetess Rebeka Kase poeesial on oma karakter, mis laseb vaadata tema varjulolevasse sisemaailma, mis kõneleb teises keeles, kui ta ise. Kohati veidike vasturääkivad nüansid imbuvad järgmistesse verbidesse ja loovad üha uusi kujundeid juurde. See teeb poetessi loome omanäoliseks. Kummalisel kombel on ühes luuletus koos nii optimistlikud kui ka pessimistlikud loomuomadused, mis näitab looja habrast hinge ja haavatavust. Poetess Lisandra Rits avab enda hingekambri salalaeka uksed ilmselt just läbi luule. Ma usun, et luule on aidanud kaasa tema kujunemisele ja vastupidi, sest ta värsside iseloom eristub tänapäeva proosaluulet viljelevate noorautorite omast. See on elutruum, optimistlikum, elujaatavam, valusalt aus ja oma sisepildi välja maalimine läbi luuleilma. Antud luuletused on suurel määral loodud nii valule kui ka armastusele, mis on omavahel kooskõlas. Olgu tegu armastusega oma vanemate või kallima vastu, poetess Lisandra Rits kõneleb sellest sügavast tundest üldisemas plaanis. Kogu tema looming, mis on valdavalt proosaline, ehk siis koosneb proosaluulest ja vabavärsist, on üks suur noorpoetessi kujunemise lugu, mille iga rida kannab endas neid tundeid, mida autor ei tarvitse suusõnaliselt välja öelda. Samas ma tooksin ka esile tema lühiluuletsued, mille ta on koondanud mõtete alla, ehk siis Mõte 1, Mõte 2 jne... Ehk siis poetess Lisandra Rits oskab ennast väljendada ka läbi riimiluule, mis on tal ka heal tasemel, sest riimiluules ei tohi jääda riim lauset juhtima. Seda tarkust poetess ilmselt teab. * * * Soovitan poeesia juurde jäädagi, sest, kes kord on poeesiasse armunud, see sellest enam lahti ei saa! Ja millised võrratud illustratsioonid! Tugev kooslus ja väga hea sümbolistika, mida igas luuleraamatus ei kohta. Tänutundega poetess, kirjanik ja kirjastaja Margit Peterson. 3. aprill 2026. Vana-Rääma

HALLID LUIGED - Herta Laipaik

Herta Laigapaiga teoste lugemine on kindla peale minek, sest tema teoste puhul pole mul iial tekkinud tunnet, et tahaks nende lugemise pooleli jätta. Kõik on nii haaravad ja haakuvad, et raske on öösel neid käest öökapile tagasi panna. Jah, tal on neid ilmunud väga palju ja mina olen läbi lugenud üksnes 7. On veel mida avastada. Teda ennast olen ma juba avastanud ning olen täheldanud ka seda, et ta paneb oma teostesse hästi palju ennast, teades põgusalt tema elulugu, nagu lemmikkirjanike oma ikka. Küll oleks tahtnud teda tunda! Kui ma kunagi Tallinna Metsakalmistule satun, lähen otsin üles tema haua. Kindlapeale! Ilmselt on teose prototüüp Herta ise, sest ka tema õppis Tartus meditsiini noil aastail, mil sama raamatu peategelanegi. Ja kogu see traagiline elu, teatud ajavahemik, millel polegi vaja pikemalt peatuda ja kogu see Tõrva-Hummuli energia vormub siin lahti. Küll harva, aga Herta teoste puhul tahaks käia nendel radadel, millest ta kirjutab ja seista ta Tõrva kodumaja ees. Kunagi ehk. Lootust ei tohi kaotada. Miski minu sees otsib tema lähedust, ka nüüd, kui suur kirjanik juba 18 aastat maamullas on. Väga palju soojust, äratundmist ja ülimõnus niiöelda vanaaegne kirjakeel, mis mulle kuidagi eriliselt hingelähedane on. Igal juhul mina ei peatu, pean saama läbi lugeda kõik Herta Laipaiga teoseid ja tahan neid ka omada! Kokku peaks neid olema 53. Mul on veel minna, sest kohe-kohe jõuab mu 43. raamat koju, kuller juba andiski teada. Mõnusat lugemist ja Herta Laipaiga võrratute teoste avastamist! Mina kopeerin siis taas teksti, et saaksite aimu millest raamat kirjutab, sest ise ma ei maininudki, emotsioon ja fookus oli mujal. Romaanis on kesksel kohal ühe noore inimese isiksuse kujunemine. Tegevus toimub Valgas 1942. aasta alguskuudel, mil peategelane Ingrid Hunnius viibib vanglas eeluurimise all. Seal üleelatu, samuti Ingridi suhted vanematega, oma keskkonnaga, ülikooli- ja vanglakaaslastega, «imeliku» sakslase Herbert Lemmiga – see kõik kokku viib tütarlapse tõdemuseni, mis on sõnastatud raamatu lõpus: «Ingrid tundis äkki teravalt, et tal ei ole enam tagasipöördumist endise muretu ja lapseliku elu juurde.» 2. aprill 2026. Vana-Rääma

KUI TULED, ÄRA KOPUTA - Kätlin Kontor - Kirss

Kui sulle lugemiseks satub niivõrd hea raamat, nagu seda on Kätlin Kontor-Kirsi debüütromaan "Kui tuled, ära koputa," loed sa selle paari õhtuga lihtsalt läbi ja jääd põnevusega uut osa ootama. Jah, tegu on sarjaraamatu esimese osaga, sest autor tunnistas, et ta on harjunud sarju kirjutama, sestap ei saanud ka kogu stsenaariumi ühte raamatusse panna. Ehk siis, kes veel ei tea, kirjanik Kätlin Kontor-Kirss kandis kunagi pseudonüümi Eleonora Berg. See nimi peaks eestlasele väga palju ütlema. Näiteks "Kelgukoerad," "Kartulid ja apelsinid," "Pilvede all" jne... Aga raamatuid kirjutab autor nüüd oma nime alt ja hästi kirjutab. Väga hästi. No lihtsalt niivõrd hea sõnavara ja niivõrd põnev teema arendus, lause ülesehitus, haarav süžee, tohutult hea psühholoogiline tundmus jnejne... Ühesõnaga kõik on väga paigas. Kui vaid millegi kallal norida, siis toimetaja kapseaeda viskasks kivi. Aga ma ei loobi neid ka, sest raamat läheb kindlasti mu lemmikute hulka, eriliste riiulisse ka, sest on armsa pühendusega ja seal riiulis ootavad teda juba teised sama saatusega raamatud, mida on kaugelt üle 400. Võin põgusa raamatuesitluse järel öelda, et tegu on siira ja sooja inimesega, sellise positiivse ja jutuka naisega, keda tunneks juba ammu-ammu. Vat selline tundmine siis. Ja ma üldse ei imesta, et see raamat läheb ka meeslugejatele peale, nagu Kätlin kohtumisel mainis. Lähebki, sest siin on väga palju mõtlemisainest just meestele. Ei ole tegu naistekaga. Pigem kogupere raamatuga. Jah, kui inimene on eelnevalt kirjutanud aastakümneid mitmeid telesarju, kajastubki see suurel määral tema loomes, sest ka neid telesarju kirjutas ta kogu perele. Kusjuures raamat pole raskesti loetav, haarab kohe ja on kirja pandud lihtsas ja armsas eesti keeles. Suured tänud Kätlin, et selle loo meieni tõid! Aga nüüd jään pingsalt ootama õhku visatud lubaduse täitmist, kaugel see aasta lõpp enam on! :) Ja ma ei hakka raamatut ümber kirjutama, jagasin üksnes enda emotsiooni, sest tutvustus, mille kohe siia kopeerin, kõneleb juba ise. Aitäh! Oma sünnipäeval teeb Linda endalegi ootamatult kingituse hoopis abikaasale. Selleks on ettepanek kuulutada nende veerandsajandit kestnud abielu lõppenuks. Tunnistamata endale, et see on viimane, mida ta tegelikult tahab. Kuidas eksisteerida edasi, kui “meie” on korraga kadunud ning alles on jäänud vaid “mina”, keda õigupoolest ei tunnegi? Mida teha, kui tulevik näib sõltuvat kõigist teistest, kuid mitte sinust? Keda usaldada, kui lähimateks sõpradeks on korraga su enda enesehaletsus, süütunne ja ebakindlus? Endine abikaasa liigub oma eluga jõudsalt edasi, täiskasvanud lapsed elavad välismaal, saamatu vend tekitab probleeme, veider naabrimees jälgib … “Kui tuled, ära koputa” on uue raamatusarja esimene teos. “Autori tundlik oskus märgata elu ja inimest avab tee mõistmisele. Aus kohalolu ilma hinnanguteta annab võimaluse samastuda. Kindlasti jään järge ootama.” Rita Rätsepp – psühholoog, näitleja ja koolitaja. “Mees, tee nagu mina. Loe seda raamatut oma naisele.” Rauno Märks – raadiosaatejuht, abikaasa ja kolme tütre isa. “Kätlin Kontor-Kirss kui kogenud telesarjade stsenarist teab, millistele nuppudele vajutada.” Lauri Liiv – laulja ja näitleja. Kätlin Kontor-Kirss sündis 24.03.1979 Tartus, kasvas üles väikelinnas Elvas ning sai kõrghariduse Tallinnas, kus elab siiani. Tema teekond elukutselise lugudejutustajana sai alguse 2006. aastal, kui tele-eetrisse jõudis esimene Kätlini kirjutatud seriaal, krimisari “Kelgukoerad”. Stsenaristina on ta Eesti telemaastikule toonud sarjad “Pilvede all”, “Kartulid ja apelsinid”, “Üheotsa pilet”, “Sinu. Minu. Meie”, “Kümnest kümme” ja “Mees majas” ning mängufilmid “Pilvede all. Neljas õde”, “Õigus õnnele” ja “Salmonid. 25 aastat hiljem”. Ka telesaated ja dokumentaalfilmid on olnud Kätlini viis tuua inimesteni lood, mis väärivad jagamist. Nüüd on aeg küps esimeseks raamatusarjaks. Lisaks lugude jutustamisele läbi erinevate meediumite on Kätlin tegev turundaja, õpetaja ning produtsendina. Ta on ema kahele täiskasvanud lapsele, tädi kolmele õelapsele ning perenaine ühele corgi tõugu koerale. 29. märts 2026. Vana-Rääma

FÖÖNIKSI VIIMANE LEND - Helen Käit

Tahaks öelda, et sellest sarjast, aga see oleks vale. Ütlen siis teisiti, mul on peaaegu ühtemoodi kaantega (sellega sarnaseid) riiulis juba 13. Need kõik on Tänapäeva romaanivõistlustel märgilisele kohale tulnud teosed. Muljeid jagub äärest äärde. See on üks neist raamatutest, mis mulle korda läheb ja mille lugemist ma nautisin ning mõne õhtuga ka läbi lugesin. Jutt on sorav, haakuv, edasiviiv, ei veni ega nämmuta ühel kohal. Kui kogu aeg midagi toimub, on raamat minu jaoks korda läinud ja hea. Olgugi, et sellel romaanil on eriline sisu, aga tegu on romaaniga, minu lemmikžanriga, mida ma ei väsi kordamast. Erilisuse annab sellel teosele tõik, et iga peatükk võtab ette ühe tegelastest, laseb teda peensusteni tundma õppida, siis võtab järgmise prototüübi ja järgmise. No väga hästi toimib nii raamat, kutsub lugema. Seega oli see väga hea vaheldus eelmise raamatu lugemisele. Ja teos on ka ära märgitud sealsamal romaanivõistlusel, millest ennegi pajatasin. Ühiseks nimetajaks on lend ühes lennukis, kus ernevast rahvusest tegelased tutvuvad, hakkavad oma lugu jutustama. Millega kõik lõppeb või ei lõppe, sellest loe juba ise, ma ei raatsi midagi ette reeta. Hea raamat on. Kolm erinevast rahvusest, erineva vanuse ning elusaatusega naist – eakas hispaanlanna, noor eestlanna ja plikaohtu sakslanna –, istuvad Barcelonas lennukile, et lennata Saksamaale. Saatuse tahtel kõrvuti istuma sattunud naised otsustavad lennuaja lõbusamaks muuta ning räägivad üksteisele lugusid oma elu olulisematest ning meeldejäävamatest seikadest, alates varasest lapsepõlvest kuni kõige värskemate juhtumisteni välja. Paralleelselt jutustatud lugudega arenevad sündmused lennukis aga omasoodu, võttes ühel hetkel täiesti ootamatu pöörde ning liikudes seejärel kindlalt, ent vääramatult vältimatu lõpplahenduse suunas. Helen Käit on üks neist autoritest, kes alustas oma kirjanikukarjääri lasteraamatutega, mis pälvisid mitmetel võistlustel auhinnalisi kohti. „Fööniksi viimane lend” on tema esimene täiskasvanutele mõeldud lugu. Romaan sai ära märgitud Tänapäeva 2016. aasta romaanivõistlusel. 27. märts 2026. Vana-Rääma

KUUM. LUGU NOOREST ARMASTUSEST - Jaan Undusk

Ja lõpuks sai öösel läbi loetud Jaan Unduski raamat "Kuum. Lugu noorest armastusest." Jah, ma lugesin seda kaua, sest tahaks nii öelda, et seda raamatut on väga kaua kirjutatud. Või üldse, minu jaoks ei ole tegu romaaniga. Tundub nagu kaks (või enam) eraldiseisvat novelli oleks põimitud omavahel, sooviga nendest romaani luua. Väga vabandan, aga no romaan on minu lemmikžanr ja siin ma romaani ei lugenud. Nii suurt kirjanduskorüfeed ei taha ju kritiseerida. Kes mina tema kõrval olen. Aga ma olen eelkõige inimene, lugeja, kes väga palju loeb ja, mõistagi, on kujunenud mul välja oma lemmikkirjanikud, lemmikžanrid jne... Optimistliku inimesena ja otseütlejana ütlen, et mind see raamat üldse ei köida, no tõesti, ei köida. Venib ja venib, ei taha see tegevus üldse edasi minna, on tüütult igav ja nämmutav. Oi, nüüd ma saan selle otsekohesuse eest! Lihtsalt lepin tõsiasjaga et igale lugejale on omad lemmikud, minu lemmikute hulka see raamat ei kuulu, kuigi austusest kirjaniku vastu lugesin ma selle lõpuni. Ka lootuses, et ehk hakkab midagi toimuma. Lõpus natuke toimus. Kindlasti on sellele raamatule ka lugejaid, sest sai ju nii suure kirjadusauhinna. Teist korda ma seda ei loeks ja minu soovitatud raamatute hulka ta ka ei kuulu. Lisaks ma ei leia siin armastusest midagi, ausõna. Kuid ma ei ole armastusspetsialist, ei oska võibolla seda ülevat tunnet lahti kirjutada, sestap ma ei ütle taas midagi. Aga olengi juba palju öelnud, nüüd kopeerin raamatupoe lehalt ka teksti. Raamat sisaldab romaani „Kuum. Lugu noorest armastusest” (1990, Betti Alveri kirjandusauhind) ja seitset novelli, mille seas on ka 1986. aastal teravaid vaidlusi põhjustanud „Sina, Tuglas” (Friedebert Tuglase novelliauhind 1987). Köite lõpetab esmakordselt ilmuv pikem proosakatke „Vienna”. KUUM, OLI KUUM Kuulsid, kord olid sammud, kord oli suvi, kord oli kuumav trepp, leekis su elu frontoon? Hingede aeg küpses õelalt, mühinal laulsid lipud, näppudes valutas õnn, sõnus ei luksunud vaht. Meil oli koridor linnas, kus valgust jäi üle, needusest taotud kui torn, kurbusest vaba kui lill. Saigi ju üllas Helveetsia, muusikat saigi kui vihma. Saigi ju Paabeli torn, tundus kui sõrgade lõhn. Murti me lipp ja me suled, kuminal uttu veeti me kilgete torn. Rahutus lakkus maad, viljus kui salalik loom ja hõivas me rõõmude koja: sääl sul nüüd oblika-aas, sääl sul nüüd hapu ja hää. 25. märts 2026. Vana-Rääma

PAJATUSI VANAST PÄRNUST - Olaf Esna

Vastu tänast sain loetud bibliofiili Olaf Esna raamatu "Pajatusi vanast Pärnust," mille on koostanud Anu Jõesaar. See on üks ütlemata tänuväärne teos neile, kes soovivad Pärnuga tutvuda. Raamat pajatab sajandite tagusest ajaloost, sekka ka mõni lõik tänapäevast. Autor seletab lahti kuidas ja kus kohast said teatud hooned endale nime, mida need ka tänapäeval kannavad, näiteks Aspe maja, Arenti maja, Bathelti maja jt... Räägib neist aegadest kui Pärnu jõe ületamiseks tuli nahksilda kasutada ning plaaniti Siimo (Siimu) silla ehitust. Ka meie esimese presidendi Konstantin Pätsi aegadest, tema viibimisest Pärnus, riigi juhtimisest just Eesti vabariigi sünnilinnast. Siin on veel kõike-kõike muud. Lihtsalt niivõrd põnev ja sisutihe lugemine,seda raamatut ühe korraga läbi lugeda oleks patt. Mina lugesin pikalt, vahelduva eduga ilukirjanduse vahele ja nii see loetud sai, ikka huviga ja püüdsin midagi ehk ka ajusagarate vahele salvestada. Ikkagi oma kodulinn, sünnilinn. Enne olin ma umbes sama palju infot saanud üksnes ajakirjnik Tõnu Kannilt (Kannult?), kes tegelikult ise juurtelt on tartlane, aga tal on lihtsalt sügav huvi oma aastatepikkuse kodulinna ajaloo vastu. Päris mitu tundi tegi ta meile kunagi ammu suusõnalist Pärnu eskskursiooni ja see juhtus ühel kuumal suvepäeval, kui me korraks Gildi päevadelt Veerevasse Õlusse põikasime, et täita pudelid külma veega. Eluks ajaks jääb see põnev ajalooline retk meelde. Aga bibliofiil Olaf Esna teeb ka tänuväärset tööd. Olen korduvalt käinud ka tema antikvariaadis, no küll on põnev kohake! Igal juhul soovitan ma seda raamatut kõigile, kellel on huvi ajaloo vastu ja Pärnu vastu ka, lugeda! Aitäh raamatut laenamast, kallis Aili! Teise võtan nüüd järgmisena lugeda, kunagi saan ka selle loetud. Ja nüüd mõned raamatut tutvustavad laused ka. Kuulsa Pärnu bibliofiili Olaf Esna sadadest lugudest on raamatusse valitud 120 pajatust, mis on ilmunud aastatel 2002 kuni 2016. Need jutustavad Pärnu kui supellinna ajaloost, kesklinna hoonetest ja parkidest, tõsisematest ja lõbusamatest seikadest linna arenguloos ning tuntud pärnakatest. Kõik see kokku moodustab omamoodi tõsipärnaka piibli, kust leiab kasulikku teavet ja meelelahutust nii puhkaja kui püsielanik, nii koduloouurija kui ka linnaametisse pürgija. Raamatut illustreerivad fotod ja linnaplaanid Olaf Esna erakogust. Jaak Juske soovitab: “Pärnu on üks vanemaid Eesti linnasid, mis keskajal jagunes Uus- ja Vana-Pärnuks, ordu- ja piiskopilinnaks, 19. sajandil tõusid aga populaarseks kuurortiks. Olaf Esna on oma raamatus toonud lugejateni kokku 120 põnevat lugu Pärnu ajaloost, hoonetest, inimestest, sündmustest. Moodustavadki ju vanad lood ajaloo. Lisaks veel rida vanu linnavaateid ja -kaarte. Nii ärkab ellu suvepealinna kunagine melu.” 20- märts 2026. Vana-Rääma

SKVOTTERID - Hugo Vaher

Loetud sai Hugo Vaheri romaan "Skvotterid." See on antud autori 15 ilmunud raamatust 3. mille olen läbi lugenud ja eranditult kõik 3 on mulle väga korda läinud. Sestap mõte liigub juba tema järgmise raamatu lugemise suunas. Väga haarav, tempokas, põnev ja kriminaalsete ja ajalooliste sugemetega romaan, mida nõrganärvilistele ma lugeda ei soovita. Kui te soovite teada, kas mulle miski ka selles raamatus ei meeldinud siis vastan jah, sest autor rõhutab väikekodanlust ja ise jääb kirjutades väikekodanliukuks selles suhtes, et tegelaste maailm muutub ühtäkki väikseks ja piiratuks. Kui raamatu algul saame teada, et iga tegelane õpib neist erineval erialal Tartus, siis pärast ei ole enam juttugi sellest. Mitte ütegi vihjet isegi loengutes kohal käimistest. Selles osas ma väga pettusin. Tõsi küll, peategelane alles õpib õigusteaduskonnas, aga kogu raamatu vältel saab ta vägeva praktika, aga see on ka kõik, kahjuks. Muus osas jään enda juurde, raamat väga-väga meedib, sest tegevust jagub, ei hakka igav, ei teki tunnet nagu oleks tahetud sõžeed pikemaks venitada. Domineerivate tegelaskujude karakterid on hästi välja joonistatud, sestap läks nendega tutvumine kergesti. Ma isegi tundsin selle vana maja lõhna ja kodutu mehe mustuse haisu. Hugo Vaher (see on ta kirjanikunimi) kirjutab väga hästi, ma julgen soovitada ning lähen peagi ta järgmise raamatu jahile. Aitäh! Ja nüüd raamatu tutvustus ka. „Skvotterid” on kaasahaarav noorsooromaan, mis sobib nii noortele kui nooremeelsetele lugejatele. Hando on just gümnaasiumi lõpetanud tavaline noormees. Või siis mitte päris tavaline. Aga selles eas on ju kõik pisut erinevad. Tartus endale elukohta otsides jõuab juurahuviline poiss koos sõpradega majani, mis peidab endas üht õudset saladust. „Punk ei ole surnud” autori Hugo Vaheri teine noorsooromaan räägib tühjana seisnud maja hõivanud hakkajatest noortest, kes vaatamata oma vanusele ise oma elu korraldamisega suurepäraselt hakkama saavad. See on jutustus suvest ja sõpradest, hoolimisest ja armastamisest, ei puudu ka tubli annus närvikõdi. „Mida peatükk edasi, seda põnevamaks sündmused lähevad. Mängu tulevad politseinikud, uurijad, toimub pussitamine, noori rünnatakse ja nad on sunnitud põgenema. Põgenemise käigus satuvad sõbrad vägagi hirmsale leiule. Sündmused arenevad kiirelt ja kulminatsioon on põnev…” – Marko lastekas.ee blogis. 15. märts 2026. Vana-Rääma

TANTSI TOLM PÕRANDAST - Kairi Look

4 õhtut lugesin seda õhukest, pisikest jutustust, millele on hingamisruumi jäetud tavalisest raamatust tunduvalt rohkem. Üksnes 197 lk on seda raamatut. Mind köidab kõige rohkem selle loo esimene pool, tunduvalt rohkem kui keskkoht, aga lõpuosas tuleb vanaema taas mängu, see paelub jälle. Ka mina olen 4 esimest eluaastat kasvanud koos vanavanaemaga, sestap tunnen ma siin suurt äratundmisrõõmu. Need lõhnad, need tegevused, kõnekäänud, meie oma folkloor, mis vaikselt kipub unustustehõlma haihtuma. Osad nüansid, mis viivad lapsepõlve tagasi, nende lõhn oli mul kogu aeg raamatut lugedes ninas ja ma tundsin ennast väikese tüdrukuna, samastusin Kairi Looki jutustuse Lapsega. Oi, no niivõrd palju äratundmist. Aitäh selle eest! Mina isiklikult otsisin küll kogu loo vältel sellist natuke selgemat ja edasiviivat narratiivi, kuid seda siin ei olegi, ei tulegi. Sestap see raamat eristubki teistest. Kohati lugesin nagu eraldiseivaid novelle, mis on kokku koondatud, milles jookseb küll ühine joon, pisut kaootiline ja eksitav, aga ometigi terviklik. Mind väga-väga paelub rahvaluule ja aegade alguse folkloor, seda oli siin piisavalt. Taas meenub vanavanema, kes mulle ja ilmselt, kellele ka mina olin mingil eluperioodil kõige olulisem inimene. Ta ei lasknud mind üldse silmist. Kui kadusin siis hakkas üks meelitamine;"Petukene (panin endale lapsena nimeks Petu), kallikene, kus sa oled, tule tuppa, sõõma kooki-moosiga!" No ja millisele lapsele ei meeldiks ülepannikook maasikamoosiga? See jutustus on läbi põimitud ka endisaegsest maagiast ja müstikast, need mantrad või võlusõnad elavad siin oma elu, oma aktiivset elu, igas lõigus, igas reas, igas tähes ja ka ridade vahel. Meie eellaste tarkus saabki edasi kesta igas sõnas ja ka tähes jne...Tõsi küll, minu jaoks muutus vahepealne osa raamatust natuke liiga meiditsiiniliseks. Ilmselt on Kairi väga hea füsioterapeut, sest see kumab tugevalt läbi kogu jutustuse, vahel isegi domineerib liiga ulatuslikult. Kohati on ka toas laialivalguv, aga minu taju põhjal taotluslikult. Lisaks veel ka poeetiline, sest ma lugesin kohati nagu proosaluulet. Veidike segadust tekitav ja segadusse ajav. Olgugi, et mind köidavad enamjaolt haaravamad romaanid, on siiski minu elus folklooril ja rahvaluulle suurem ja kandev roll, sestap tundsin ennast lugedes liigagi palju kodus. Tundsin ennast siin ära. Leidsin ennast (lapsepõlvest). Olgu siis mainitud, et seda õhukest jutustust ei saa hoogsalt lugeda, selleks kulub aega rohkem kui mõne mahukama raamatu lugemiseks. Näiteks eelmist raamatut, millel oli 631 lehekülge (Helju Pets "Ära unusta mind. Meelespead 2") lugesin ma ka läbi 4 õhtuga. Võta aega, loe, mõtiskle, adu, vaata kuhu ja kas raamat sind viib või siis ei vii, aga ta kõnetab ja kõneleb kindlasti, kõneleb endale omases keeles, mis ei tarviste igale lugejale sobida, aga minule sobib, sest ta eristub teistest proosaraamatutest, mis on ju erakordselt põnev. Aitäh, armas Kairi, et selle raamatu kirjutasid! Nii armas oli kohtuda ja ka tutvuda. Ja kuna see raamat on pühendusega, läheb riiulisse, kus teda juba üle 400 pühendusega raamatut ootavad. Lisaks lõppeb täna Eesti Raamatu Aasta ning väga armas on seda aastat lõpetada just selle raamatuga. Ja ma ei saa ka mainimata jätta, et taandridade panemata jätmine on minu blogi kiiks, juba aastaid ei lase blogger mul seda teha. Seega taas vabandused ette ja taha. Ja nüüd kopeerin ka raamatupoe lehelt tutvustuse. Aasta Raamat 2025 võitja: Parim eesti autori ilukirjanduslik raamat. Alguspunktiks korrusmaja pisike tuba, vaatleb Kairi Look oma esimeses romaanis ühe lapsepõlve ruume ja piire 1980ndate murenevas ühiskonnas ja taasiseseisvas Eestis. Vanavanaema elu ja õpetuste toel suundub peategelane välismaale otsima valgust, tantsu ja vabadust. Mõjuv emotsionaalne portree põimib 20. sajandi ajalugu lapse maailmanägemise ja noore naise eneseleidmisega. „Tantsi tolm põrandast” on ülemlaul inimese julgusele aina edasi minna ja lugu igatsusest kodu järele muutuvas maailmas. See on ühtaegu põlvkonnaportree, jõuduandev vaade üle õla, aga ka lootusrikas pilk tulevikku, mille jaoks autor on leidnud täpse ja poeetilise stiili, korraga õrna ja tormise nagu meie minevik. Romaan on saanud kiidusõnu nii lugejatelt kui ka kriitikutelt. 2025. aastal pälvis autor romaani eest aasta kirjaniku tiitli. „Heas ja säravas sõnas on palju jõudu.” Loe intervjuud kirjanik Kairi Loogiga Rahva Raamatu blogist. Kirjastaja René Tendermann soovitab: „Mööduv aasta oli ühe autori ühe romaani aasta – ilma igasuguse kahtluseta on selleks Kairi Loogi „Tantsi tolm põrandast”. Ma olen kindel, et „Tantsi tolm põrandast” leiab palju lugejaid, kel pärast raamatu lõpetamist on mõttes ainult üks küsimus: „Kairi, millal järgmine?”” „Tantsi tolm põrandast” destilleerib keele ja rafineerib mälestused, jättes alles loo põlvkondadeülesest sidemest, tugevatest naistest ning kõikehõlmavast armastusest elu vastu.“ (Tõnu Karjatse, ERR). „Tolmust ilmuvad me ette eri põlvkondade lood, aja pinged ja inimelu tähendus sündmuste keerises, mida me ise muuta ei saa. Kairi Loogi napp ja lihtne keel viib sügavama mõistmiseni, teksti jäetud pragudest immitseb sõnul väljendamatu – elu ise oma kihtidega.” (Rebekka Lotman, Tartu Ülikool). „Tundlik, mõjuv ja värske teos. Et püüda kinni eriline tavalises, on Look olnud julgelt otsinguline teose üldvormist kuni lausetasandini välja. Tulemuseks on jõuduandev tajumisümfoonia." (Eik Hermann, Vikerkaar). 14. märts 2026. Vana-Rääma

ÄRA UNUSTA MIND (MEELESPEAD 2) - Helju Pets

Ja loetud sai Helju Petsi romaan "Ära unustra mind. Meelespead 2," mis on järg tema raamatule "Meelepead," mille lugesin läbi juba 2018. aastal nagu blogi kõneleb. Esimene raamat oli 500 leheküljeline, aga see siin suisa 631 leheküljeline. Oi, kuidas mulle meeldib nii mahukaid raamatuid lugeda, ei saa ruttu läbi. Aga ausalt öeldes sai liiga ruttu mahukuse kohta, vaid mõningad (4) ööd ja...no ega ma viimastel öödel olen alles kell 3 raamatu suutnud käest panna, sest tegu on liiga hea raamatuga, et mitte näpistada selle lugemiseks öö(magamise)ajast veidikene rohkem tunde. Nüüd ma ei teagi kas suudan veel mõnda raamatut lugeda, igal juhul peab tegu olema väga hea raamatuga, siis suudan. Sest see läheb mu lemmikraamatute kategooriasse, nagu läks ka "Meelespead," mis küll on mu romaanivõistluse raamatute riiulis. Ja romaani "Meelespead" võrdlesin Leelo Tungali "Seltsimees lapsega," sest neil on sarnaseid jooni ja ma isegi ei oska öelda kumb parem on. Sama hea on ka see raamat. Ma ei vasi kiitmast, lugege ise. Tutvustuse kopeerin raamatupoe lehelt, see kõneleb ise millega tegu on, ma ei hakka siis topelt kirjutama. Teate, kui te enne pole aru saanud, siis need inimesed, kes loevad, on õnnelikumad ja elavad reaalsuses rohkem enda elu kui need, kes raamatu lugemist mõttetuks peavad. Lugejad elavad teise elu üksnes raamatut lugedes, ei muudmoodi. See on juba vana statistika ja peab vett. Ma julgen tunnstada, et ma olen õnnelik inimene ja suurt õnnepagasit täidan just lugemisega. Täitke teie ka, olgu see pagas või triiki täis, aga mitte kunagi tühi! Aitäh ja suur kummardus autorile! Romaani "Meelespead" järg jätkub sealt, kus esimene osa lõppes. Ede läheb Hiiumaalt Tallinna õppima ja seal ootab teda ees hoopis teistsugune maailm, kui kodukülas. Eneseleidmine, mured, rõõmud ja armumised ootavad siiski ka teda ning romaan ulatub läbi peategelase elu kuni eelmise sajandi üheksakümnendate aastateni. 9. märts 2026. Vana-Rääma

ARMUNÄLJASTE FESTIVAL - Evelin Kivimaa

Niisiis! Esimest korda lugesin Evelin Kivimaa sulest kirjutatud ilukirjanduslikku teost. Jah, see on ainuke romaan, mis tal ilmunud on, aastal 2011. Muidu olen lugenud üksnes ta artikleid, põgusalt suhelnud ja ka kohtunud. See oligi üks põhjus, mis ajendas mind seda raamatut ostma. Lisaks veel raamatu tutvustus, mis pajatab et siin tegutsevad Downi sündroomiga laps, HIV-positiivne, Kirjanik jt... Aga ütlen ausalt, mulle see raamat korda ei lähe. Otsisin lõpuni välja midagigi õpetlikku, mõningad nüansid leidsin aga üldiselt minu jaoks brutaalne raamat ja brutaalsed tegelased, kui mitte öelda kiiksuga tegelased, eranditult kõik. Selline raamat midagi ei anna, pigem võtab, masendab jne... Aga võimalik, et ka sellistele raamatutele on lugejaskonda. Ühesõnaga kogu raamatu vältel toimub üks jälk hooramine ning elu festivalilt festivalile, kus kõik magavad kõigiga, naised rasestuvad jne jne... Kohutav! Andke andeks! Ma ei teagi mis ajendas autorit seda raamatut kirjutama, pole minu asigi, aga imestama paneb natuke see, et autor, positiivne inimene ja hea ajakirjanik kirjutas (minu meelest) halva raamatu. Ehk siis see on romaan, mida mina isiklikult lugeda ei soovitaks, kui sa just ise pole armunäljane ja kiiksuga (loomastunud)tegelane, kelle jaoks on elu telkides ja festivalilt festivalile ainuõige normaalsus. Ja olgu ka öeldud, et just sealsamas saab ka üks alaealine HIV viiruse jne... Uhh! Kole! Ja tutvustus ka: Evelin Kivimaa romaan „Armunäljaste festival“ näitab rokkaritest sõpruskonda, kes otsustab, et edaspidi on kogu nende elu festival: pidev kulgemine ühelt muusikaürituselt teisele. Romaan vaatleb seda teekonda läbi 18 aasta. Keskne teema on elu mõte, mida iga tegelane otsib omal moel. Otsinguid mõjutavad probleemid ja tunded, millega keegi just kokku puutub: HIV-positiivsus, Downi sündroomiga lapse sünd, rahahimu, kehakaalumure, psüühikahäired, mittetunnustamine jm. Raamat on varem armastusnovelle ja luulekogu ilmutanud Evelin Kivimaa esikromaan. Kokkuvõtvalt: Muusikafestivalid. Armastus. Seks. Elu mõte. Sulatatud juust. Siit leiab seda kõike. Mida ühelt raamatult veel tahta? 4. märts 2026. Vana-Rääma

PÄEV NAGU ELU - Angela Hofberg

Appikene, Angela Hofberg, kes sa selline oled, kes nii häid raamatuid kirjutab? No ausalt, huvi kasvab aga mul pole õrna aimugi kellega tegu ja üha enam veendun ma, et Angela Hofberg on kellegi pseudonüüm. Lisaks antud romaanile olen läbi lugenud ka tema romaanid "Sõpruses ja surmas" ning "Ikkagi." Kõik raamatud eranditult meeldivad, absoluutselt, otsast lõpuni ja olen juba korduvalt maininud, kuidas mulle antud autori käekiri ka sobib. Olen teda ka oma üheks lemmikautoriks nimetanud ja jään selle juurde. Küll ikka mõni kirjutab häid raamatuid! Ma riskisin sellega, et magasin öösel vaid 5 tundi, no ei saanud ju raamatute enne käest, kui tagakaas vastu vaatas. Aga nüüd olen juba töölt kodus, väsimust ei tunne ja ikka rõõmus. Lihtsalt nii kurb on, et õhtul ma anyud raamatut enam kätte ei võta. Tuhat tänud, et kirjutad, Angela Hofberg! Palun kirjuta mulle saladuskatte all, kes sa oled? :D Armastusromaanide fännidele ütlen, et see raamat on teile ja mitte üksnes teile, kõigile, sest siin on nii palju elu, niivõrd palju armastust, ikka seda hingelist, mis ei kao ka siis, kui elusaatused lahku kirjutatud on. Uhh, rphkem ma ei reeda, nagunii kopeerin siia ka tutvustuse. Mina soovitan seda raamatut lugeda 100%! Ja kuna see on romaanivõistlusel äramärgitud töö, läheb ta teiste sarnaste saatusega raamatute riiulisse. Taas tuleb tõdeda, et just äramärgitud tööd on kõige paremad ja kolmele esimesele kohale tulnud tööd jäävad pika puuga nendele alla. Aga nüüd tutvustus ja siis hakkan uurima kuskohast saaksin veel antud autori raamatuid ja kas tal on neid veel ilmunud. Aitäh! 2006. aasta romaanivõistlusel äramärgitud teos, mille otsene tegevus toimub küll ühe päeva jooksul, kuid hõlmab tagasivaateid peatetgelase elatud elule. Raamatu kangelannale helistab tema lahutatud mehe joomakaaslane ja ütleb, et mees suri ning viidi ilmselt ühte Tallinna surnukuuri. Nii hakkabki naine oma kunagise mehe surnukeha otsima ning selle käigus meenutab ta nende tutvumist, kooselu algust, häid ja halbu päevi, ning püüab mõista, miks nende elud on jõudnud säärasesse punkti. 25. veebruar 2026. Vana-Rääma