NEETUD - Kristel Kriisa

Oi kui hea on olla omas konditsioonis! Muudkui loed ja loed, ilma, et oleks hommikuse ärkamisega kiire. Jah, mul kestab hetkel veel vabadus, ühesõnaga olen kirjutamise ja lugemise lainel. Nagu eile ajajoonel vihjasin, kirjutan romaani "Jõulud suvilas," mis pikalt juba seisab. Vahepeal kirjutan edasi, siis jälle kogub või kogun ennast. Vahepeal sukeldun mõnda teise romaani jnejne...Aga kui sulle lugemiseks juhtub nii hea romaan, kui seda on "Neetud," siis sa ei vaatagi kella, loed ja loed, kuni tagakaas paistab. Aitäh selle raamatu eest! Ausalt öeldes Kristel Kriisa nime ma isegi ei olnud enne kuulnud, aga praeguse seisuga loeks kohe ta mõne järgmise raamatu otsa, kuid ma ei tea sedagi kas tal on neid veel ilmunud. Väga hea ja loetav käekiri, ladus ja haarav lugemine. Tegelaskujud on nii ehedad ja äratuntavad, nagu tunneks neid ise. Nagu oleks autor teose otse elust maha kirjutanud. On lahatud noorteprobleeme, korgijoogist alkoholismini. See näitab ka otse kui noorelt tänapäeval noored alkoholi pruukima hakkavad. Õudne! Ja lisaks veel ka narkootikumid. Lahti hargneb ka armastuslugu, mille lõpu ma täielikult küll ette aimasin, erinevalt Ketlin Priilinna järelsõnast. Ma südamest loodan, et noored armastajad saavad ja ikka ka jäävad kokku. Praegu lõppes lugu ikka väga valusalt. Ühesõnaga mõtlen ise uue lõpu sellele kaunile armastusloole. Ma rohkem ei reeda, sest kohe kopeerin raamatut tutvustava teksti ja see kõneleb niigi palju. Soovitan väga seda raamatut lugeda! Pärast isa surma ja põhikooli lõpetamist kolib Mirt koos ema ja vanema vennaga Lõuna-Eestist Tallinna ning hakkab käima ühe eliitkooli kümnendas klassis. Õige pea tekib tal lähedane suhe oma klassivenna, kooli direktori poja Ronaniga, kes on seni elanud ja õppinud Ameerikas. Ent Mirt ei saa uut suhet kaua nautida – varsti hakkab noorte idülli segama Ronani keerukas minevik, mis keerab pea peale nii mõnedki plaanid ja külvab segadust rohkem kui ühe inimese ellu. «Neetud» on tänapäeva koolinoorte elust ja probleemidest kõnelev romaan, mis saavutas Eesti Lastekirjanduse Keskuse ja kirjastuse Tänapäev 2009. aasta noorsooromaanivõistlusel III koha. 22. oktoober 2026. Vana-Rääma

VIVIAN - Leila Tael - Mikešin

No nüüd juhtus ikka kordi parem raamat lugemiseks. Eelnev pumpernikkeli lugu ehmatas ikka väga ära. Arvasin juba et peaks uuesti hakkama vaheduseks Cartlandi lugema. Õnneks "Vivian" kompenseeris eelneva. Tõsi küll, minu arvates on see Roberta ja Marianni lugu seal lõpus ülearune, ebavajalik. Jah, võibolla lesbide ja biseksuaalidele sobib, aga .. Muidu Viviani lugu oli põnev, omanäoline, pisut ulmeline ja muinasjutulinegi. Selliseid lugusid loen meelsasti. Ka kriminaalsed sugemed selles romaanis on omal kohal. Kaks vales kehas sündinud inimest tutvuvad ja armuvad. Ühe vanemad kohtlevad teda eriti võikalt. Lausa nii, et hermafrodiit on sunnitud mitmel korral eluga riskides põgenema...Aga rohkem ma ei reeda. Loe ise. Kopeerin siia vaid kirjanik Kadri Kõusaare kommentaari raamatu kohta: See on järgmine. „Vivian” on paeluv lugu kahe sugulashinge kohtumisest ja armastusest. Nad on naiselik mees ja tüdrukulik poiss, kuid sama hästi võiksid nad olla mehelik naine ja poisilik tüdruk. Nad on yin ja yang, kes teineteise kohe ära tunnevad ja ilma teineteiseta ei saa – vaid nii on neil mõlemal võimalik põgeneda kriipivast üksindusest ja minevikutraumadest. Mõnusalt unenäoline raamat, mis kutsub kohe algusest peale Kimile ja Vivianile kaasa elama. Mulle meeldib, kui unenäod ja reaalsus põimuvad, sest ... nad kuuluvadki ju kokku, rohkem, kui seda tunnistada tahame. Kadri Kõusaar. 20. oktoober 2026. Vana-Rääma

ÜLELAHE PUMPERNIKKEL. SOOME TÖÖLE - Kersti Salulaid

Oh jummel küll! Misasja ma nüüd siis lugesin? Oli seda nüüd vaja? Ju oli, kui raamat Uuskasutuskeskuses kätte juhtus. Tegelikult oli neid seal müügis lausa 2, aga üks maksis 2 eurot ja teine 5 eurot. Hea, et ma võtsin 2 eurose :D No sama raamat aga erinevad hinnad. Ausalt öeldes ma pole totakamat pealkirja enne ühelgi raamatul näinud, aga tahtsin teada mis elukaga tegu on ja sellepärast ohverdasin selle 2 eurot. Oli mulle seda vaja? Ehk oligi, kuigi ma ise seda ei tunneta. Olen see üks ja ainus inimene, kes pole Soomes käinud ja peale selle raamatu lugemist olen veel õnnelikum selle üle, sest see raamat peletab selle mõtte igaveseks. Ma ei lähe iialgi Soome! Kurb, et üks eestlasest kirjanik näitab kaasmaalast nii kohutavas valguses, isegi siis, kui sellel on tõsi taga. Kas sellisest rumalusest maksab raamatuid kirjutada, see on iseasi. Ausalt öeldes miski ega keski ei köitnud. See teema oleks sobinud jääda näiteks päevikusse, sest siin raamatus pole midagi harivat, mida ma ühest raamatust otsin. Lugedes kogu aeg lootsin, et ehk juhtub midagi, mis teeb raamatust raamatu, aga jäingi ootama... Kahjuks. Ja lisaks selle raamatu lugemisele tunnen seda vastikut tunnet: häbi on olla eestlane selliste ulliketes seas. Ausalt. Uhh! Õnneks ei lõppenud eline õhtu selle raamatu lugemisega, alustasin juba järgmisega, mis tundub sisuga olevat. Vabandan autori ees, aga tegu on minu kogemusest lähtuvalt halva raamatuga. Kirjutada ta ju oskasb, aga ootaks sisu ja mõtet ja pisutki harivat teksti. Praegu oleks nagu külamutt Maali seal poe taga oma lugu jutustanud, või siis kogu küla lugu. Paha-paha! Ei soovita lugeda! Ja nüüd tutvustus. „Uskumatu ikka, milliseid eestlasi on olemas! Eestis ei kohta kunagi selliseid.” Nii võiks kokku võtta arvamuse, mida kuuleb ühiskorterites, kus elavad meie Soomes töötavad kaasmaalased. Kuigi raamatu tegelased on kokku toodud Turusse, on osa lugusid pärit ka teistest Soome paikadest, kus elavad eestlaste suured kogukonnad. Raamatu autor Kersti Salulaid on õppinud EPAs agronoomiks ja töötanud eri ametites nii Eestis kui Soomes. Tema lahetagused kogemused on värvikad, lõpmatuks inspiratsiooniallikaks on aga välismaal töötavate eestlaste jututoad ja blogid. Pumpernikkel on Soome traditsiooniline küpsis, mida katab pealt paks suhkruvaap. See on nagu eestlase magus unistus Soomes töötamisest. 18. oktoober 2026. Vana-Rääma

MÕRSJALINIK- Karl Ristikivi

Siin on üks raamat, mida ei saa ega ei tahagi ühe hingetõmbega läbi lugeda. Lugesin seda mitu nädalat lausa, sest üle paarikümne lehekülje korraga ma ei lugenud, meelega ja heameelega. Tõsi on seegi, et ma muudkui kõnnin kirjanik Karl Ristikivi radadel, kes sündis Sipkta talus, Uue-Varbla asunduses, Saulepi vallas, Varbla kihelkonnas, Läänemaal. Ta suri küll 19. juulil 1977. aastal Rootsis, Solnas, aga ta urn tuhaga toodi 15. septembril 2017. aastal Eesti Kirjanike Liitu ning maeti 28. oktoobril 2017. aastal Paadremaa kalmistule. Karl Ristikivile püstitati 1987. aastal mälestusmärk Varblas. Tartus tegutses Karl Ristikivi muuseum Tähtvere linnaosas aadressil Hermanni 18 aastail 1987–2007.[6] 2003. aastal kavandati ka Uue-Varbla mõisa eraalgatusel Ristikivi muuseumi. Ühesõnaga Vikipeedias on piisavalt infot tema elutee kohta, uuri ise lähemalt. Mina nautisn lugemist, sest selliseid raamatuid suudab ja oskab kirjutada üksnes tark inimene. Teema on ka väga spetsiifiline, ulatub 14. sajandisse ning tegevus toimub põhiliselt Toskaanas ja peategelaseks on jumalakartlik piiga, lihtne ja kirjaoskamatu pühak, kes suudab muuta maailma. Nii võtaksingi sisu kokku. Ise nõuka ajal sündinud ja kasvanud inimesena paelub mind väga jumalakartlike teema, mis justkui nõuka ajal oleks tabu olnud. Oligi. Igal juhul põnev lugemine ja tark raamat. Võta kätte ja loe sinagi. Nüüd kopeerin siis ka sisututvustuse. Katarina, kellele kord oli valu teinud, kui Niccola Giannelli oli kasutanud vandesõnu, ei pannud nüüd enam tähelegi, missuguse sõnastusega vana krahv oma tõotuse andis. Selle sisu oli tähtsam kui vorm, ja polnud põhjust hakata arutama, missugune samm vana kirikuründaja ümberpööramisel pidi olema esimene. Räägitakse, et Francesco Saracini pidi auväärset isa Benedettot mööda kloostriõue taga ajama, et temalt lepitust otsida, sest viimane oli kindlas arvamises, et krahv tuli kurjade kavatsustega. Sellest võib järeldada, et isa Benedetto ei olnud Sienas eriti armastatud ja et Saracinid talle vahest põhjuseta viha ei kandnud. Aga selle lõpus oli igatahes ühe vana ja paadunud patustaja pöördumine ning nüüdsest peale ei seisnud vanahärra enam eemal, kui Katarina sõbrad ta tuppa kogunesid, vaid viibis sageli nende keskel. Vaatamata oma muutunud meelelaadile, oli ta siiski veidi reserveeritud jutlustajavendade suhtes, kes järjest suuremal hulgal Katarinat külastasid. Seda isalikumalt suhtus ta aadlinoormeestesse, nagu Neri või Francesco Malavolti. Eriti viimane muutus talle südamelähedaseks, sest tuliseloomuline noormees, kelle süda ja suu alati asusid väga lähestikku, näis talle meenutavat ta enda noorust. Ta oli sellepärast niisama kurb kui Katarina, kui Malavolti külaskäigud äkki katkesid. Ja siis ilmus ta ühel päeval jälle Saracini majja, otsides seekord üles vana krahvi. Ta oli kahvatu ja õnnetu näoga ega teadnud, kust otsast juttu alustada. Karl Ristikivi ajaloofilosoofiliste romaanide sarja biograafilise triloogia avateos jutustab 1347-1380 elanud ja 1461 pühakuks kuulutatud Caterina Benincasa eluloo. Triloogia järgmised romaanid on «Rõõmulaul» ja «Nõiduse õpilane». 15. oktoober 2026. Vana-Rääma

ELDAR RJAZANOV - Helle Tamm

Novot, oli üks teistmoodi põnev lugemine! Aitäh selle raamatu kinkimise eest, autor Helle Tamme sugulane! Jah, mulle kingiti see raamat, sest kinkija on teadlik minu lugemiskirest. Ja tõsi ta on, et ma ei oskagi lugemata olla. Raamatu autor Helle Tamme näol on tegu kirjastaja, biograafi, tõlkija ja ajakirjanikuga, kes on töötanud nii Pärnu Kommunistis, Pärnu Postimehes kui ka Eesti Raadios. Ta on avaldnud mitmeid elulooraamatuid tuntud avaliku elu tegelastest. Näiteks: Ülle Ulla, Vija Artmane, Ita Ever jt... Vene režissööri, stsenaristi, dramaturgi, kirjaniku, telesaadete autori ja juhi, näitleja, pedagoogi, talentide avastaja ja komöödiograafiga oli ta lausa isiklik tuttav. Siis hargneb lahti Eldar Rjazanovi elulugu ja just see niiöelda kulisside tagune elu. Siit elust võttis ta kaasa mahuka filmipagasi, mille stsenaristina ja režissöörina ta kogu elu tegeles, ka kõrges eas. Lisaks rullub lahti ka väike seos Pärnuga, näiteks kasvõi see, et siin elas Rjazanovi lemmikluuletaja David Samoilov ja teine tuttav David ka, David Oistrahh. Lisaks mainib raamatu autor ära ka selle, et "Briljantkäe" stsenaarium on kirjutatud Pärnus, A.H. Tammsaare puisteel, kus autor suvitas. Üleüldse kajastatakse raamatus väga palju põnevat, sest Rjazanovi elu oligi põnev. Ta oli täielik isiksus, kes endale pähe astuda ega istuda ei lasknud. Vene näitlejate näod on mullegi tuttavad mitte üksnes filmimaailmast vaid ka kodust, sest kallil Emal oli nendest fotokogumik. Nii pole võõrad mulle juba lapsepõlvest näiteks Vjatšeslav Tihhonov, Ljudmila Gurtšenko jt ... Rjaznov nimetab Tihhonovi liiga ilusaks näitlejaks mõne rolli tarvis. Aga ega ma rohkem ei pajatagi, lugege ise, sest raamatut tutvustus, mille kohe siia kopeerin, sisaldab niigi palju infot. Aga suured tänud raamatu eest Elvi! Vene režissöör, stsenarist, dramaturg, kirjanik, telesaadete autor ja juht, näitleja, pedagoog, talentide avastaja... Komödiograaf. Tema kuulsuse algusaeg on täpselt fikseeritud: 1956. aasta 28. detsember – päev, mil esilinastus tema esimene iseseisev täismetraažiline mängufilm, muusikaline komöödia «Karnevaliöö». See, mis juhtus selle eelreklaamita filmiga edasi, oli loojaid jahmatav. Lühidalt: avalikkusele tundmatud Eldar Rjazanov ja Ljudmila Gurtšenko võisid võtta uut aastat vastu tähtedena, tuntud Igor Iljinski aga nautida oma järjekordset töövõitu. Ühtekokku müüdi 48 640 000 kinopiletit... Eldar Rjazanovi edasistest filmitöödest on tuntumad «Husaariballaad» (1962), «Ettevaatust, auto!» (1966), «Õnne vembud» (1968), «Itaaallaste uskumatud seiklused Venemaal» (1973), «Saatuse iroonia» (1975), «Armastus tööpostil» (1977), «Garaaž» (1979), «Lugu vaesest husaarist» (1980), «Jaam kahele» (1982), «Julm romanss» (1984), 2Ununenud flöödiviis» (1987), «Tõotatud taevad» (1991), «Vanad kronud» (2000), «Võti magamistuppa» (2003). Enne oma 80ndat sünnipäeva tegi ta filmid «Andersen. Elu ilma armastuseta» ja «Karnevaliöö-2». Raamatu looja on üritanud näidata XX sajandi loovisiksuse elu ja tööd sellises riigis nagu NSVL – aega inimeses ja inimest ajas. Seetõtttu on antud rohkesti ruumi aja olulisemate tähiste ja isikute meenutamiseks. Pealegi, Eldar Rjazanovi töid ei ole võimalik täielikult mõista tausta tundmata. Suure osa haarab enda alla intervjuu asjaosalise endaga tema kodus. Raamatus esitatud filmograafiat ilmestavad sisu lühiseletused, kuulsate näitlejate arvamused Rjazanovist ja rohked fotod. Kuna raamat kirendab nimedest, on lisatud peatükk «Lisandusi» – tutvustatud filmitegijaid, kirjanikke, poliitikuid. «Eldar Rjazanovi nime asemel võiks öelda-kirjutada Mister Phenomenon – Eldar Rjazanov on nähtus ning tema täielikud õnnestumised või ebaõnnestumised ei ole esmatähtsad, need lihtsalt kuuluvad sellesse fenomeni. Kellele ma mõtlesin selle käsikirja avaldamisotsust langetades? Eelkõige oma põlvkonnale, põlvkond vanematele ja põlvkond noorematele inimestele – neile, kes olid sunnitud elama sellises riigis nagu Nõukogude Liit ja kes nii või teisiti Rjazanovi filmidega koos üles kasvanud. Olgu see meile-neile meeldetuletus ühest hea sõnaga meenutavast minevikupildist – portree persoonist nimega Eldar Rjazanov. Ja kindlasti mõtlesin ma Eestimaa venekeelsele elanikkonnale, kes oskab eesti keelt sedavõrd, et lugeda suudab, või alles õpib eesti keelt – end võõrkeeles täiendada on ju äärmiselt mõnus, kui see, kellest loed, on tegudelt tuttav. Rjazanov – arvatavasti? – seda on.» Helle Tamm. 3. oktoober 2026. Vana-Rääma

PIPRATOOSI TONDID - Herta Laipaik

Loetud sai ühe oma lemmikkirjaniku Herta Laipaiga 6 jutukesest koosnev kogumik. Tõsi küll, lugemise käigus avastasin, et olin seda raamatut enne ilmselt lugenud. Mis muu selgitaks tõsiasja, et need lood on tuttavad. Või on ta neid ka mujal avaldanud? Igal juhul oli palju äratundmisrõõmu. Ja no kirjanik Laipaiga käekiri on klass omaette. Tema loomingus on kõike, pisut ka kriminaalseid sugemeid, müstikat ja elu ennast, kõige ehedamas tähenduses, ilma maskideta. Ma vist ei väsi iial ta teoseid lugemast. Lugesin just üle, mu koduraamatukogus on suisa 9 kirjanik Herta Laipaiga teost. Need lihtsast satuvad mu teele, kas taaskasutuskauplustest või netipoest Kaemus.ee. Ise ma naeran, et jätan Laipaiga raamatud magustoiduks ja tihtilugu nii ka teen. Selle raamatu lemmikuim on minule nimilugu, et "Pipratoosi tondid," mis kätkeb endas kurba lugu ühest lastekodulapsest. Rohkem ma ei reedagi, lugege ise, väga soovitan. Ja nüüd siia ka raamatut tutvustav tekst: Kogumikus on kolm päevateemalist ja kaks ajaloolist jutustust ning üks muinasjutt. Jutustusest «Nõiavits» kiirgub kodusoojust ja põlvkondade järjepidevuse turvalisust. Kahes järgmises tänapäevaloos valutab autor südant tõusikluse, sellest tuleneva südametuse pärast ning lastekodulapse kiivakiskunud lapsepõlve pärast. Nii ajalooainelistes jutustustes kui ka muinasjutus on ilmne rõhk eetikaprobleemidel. 27. september 2026. Vana-Rääma

SURMA RATSANIKUD - Karl Ristikivi

Loetud sai Pärnumaalt, Uue-Varbla asundusest pärit menukirjanik Karl Ristikivi romaanitriloogia kolmas raamat "Surma ratsanikud." Muide, ta lõpetas ka Varbla 6-klassilise algkooli. No on ikka andekaid kirjanikke meil olnud! Ma usun, et ükski teine /vähemalt ei meenu/ Eesti kirjanik ei ole nii veenvat ja usutavat ajaloolist triloogiat, mille tegevus toimub 14. sajandil, kirjutanud. Kataloonia palgasõdurid sõdivad rüütlitega, toimub verine võitlus türklaste vastu, samas ei saa nad vahepeal isegi aru, kes kelle vastu sõdib, nagu sõdades ikka - vend venna vastu. Aga väga kosutav lugemine oli vahelduseks nüüdisaegsele Eesti kirjandusele, sest teist Karl Ristikivi kindlasti enam ei sünni ja ma usun, et nii head rüütli ja surma ratsanike romaani ka enam mitte. On ikka uhke tunne küll, et meie maal on elanud palju andekaid kirjanikke! Oma maa ajalugu võiks iga endast vähegi lugupidav eestlane tunda ja sellest lugeda, eriti just läbi oma rahva kirjanike käe läbi kirja pandud teostest. Ja nüüd kopeerin ka raamatut tutvustava teksti. Kroonikate triloogia ("Põlev lipp", "Viimne linn", "Surma ratsanikud") viimane raamat viib meid 14. sajandi algusesse. Meie silmade ees elustuvad Katatoonia palgasõdurite lahingud franki rüütlitega, nende surmakülvav võitlus türklaste vastu, selle muutmine lõpuks mõttetuks tapmiseks. Kõige sellega käib kaasas moraalne kaos ja inimisiksuse laostumine. 22. september 2026. Vana-Rääma

SELMA BRIGAAD - Heili Müüripeal

See on nii naljakas. Kunagi kirjutasin Varblast romaani "Kaks kuud Eestimaa Siberis" ja alles eelmisel kuul jõudsin neid radu seal käima, kus romaani tegevus toimus. Jah, ma polnud tõesti enne Varbla rannikuäärel käinud, läksin meelega neid avastama. Seda tehes sattusin kogemata Taaratamme talu maile, kus elas antud raamatu autor Heili Müüripeal ja nüüd sattus mulle lugemiseks tema romaan "Selma brigaad." Tema abikaasa oli loodusmees Villu Müüripeal ja seal taga-Varblas, Taaratammel nad elasid. Praegu sealt mööda kõndides oli näha, et talus elu käib ja noored veavad seda aktiivselt. Minul isiklikult oli au tunda Villu Müüripeali sõpra Ilo Kinksaart, veel Osvald Müüripeali, kes oli kunagi Koonga kooli direktor ja siis veel ühte nende lähedast, aga ma arvan, et mul pole paslik temast rääkida, sest kõike ei pea maailmale kuulutama. Aga tegu oli nende suguvõsa võsukesega, keda ka kahjuks enam ei ole. Rahu neile kõigile sinna, kus nad iganes viibivad! Oli omamoodi lugemiskogemus, sest sovhoosid ja kolhoosid ei ole ka mulle võõras teema, sest sündisin ja elasin oma 20 esimest eluaastat ju okupatsiooniajal. Lisaks on mu juured maal, ja nüüd siis lausa samas maakonnas, kus raamatu autor ja ta abikaasa elasid, nemad küll endises Varbla vallas Taaratammel, mina endises Koonga vallas. Täna on see üks suur Lääneranna vald. Seega ... Elu on täis üllatusi. Onju? Muide, antud raamat sattus mu teele kogemata, ajal, mil kondasin Kaemuse leheküljel ja sorteerisin milliseid raamatuid osta. Muide, Müüripeal ei ole ainuke autor, kelle raamatu ma soetasin Kaemuse kauplusest. Aga sellest juba siis kui saan ühe teise sama valla autori raamatu leotud. Olgu öeldud, et neid autoreid, kes Varbla kandis on elanud või suisa sündinud, jagub. Ju see läänerannik on ikkagi inspireeriv asupaik kirjanikele. Põnev-põnev! Seda raamatut võiks lugeda ka nooremad lugejad, siis saavad aimu kuidas nende vanemad ja vanavanemad nõuka aja üle elasid. Ja elasid. Antud raamat toob pinnale ka need tõed, mida kiivalt varjata püüti, aga me kõik teame kuidas asjalood tegelikult olid. Majandist loomasööda vargus oli sama tavaline nagu ülemuse purjus olek puldi taga. Ja noh, mida kõike veel. Aga samas mina küll ei kurda lapsepõlve üle nõuka ajal, see oli vägagi ilus, sest minu ealised ei teadnud veel seda valu nii süvenenult, mida meie esivanemad tundsid. Pean silmas represseerimist jne ... Igal juhul lugege seda raamatut, saate teistsuguse kogemuse. Ja üks armastuslugu jookseb ka läbi süžee. Nüüd kopeerin ka raamatut tutvustava teksti. „Selma brigaad“ on Heili Müüripeali romaan, mis ilmus 1978. aastal Eesti Raamatu kirjastuses. Teos kuulub oma aja realistliku proosa hulka ja vaatleb argist elu nõukogude ühiskonna raamides. Pealkiri viitab kollektiivile, kus peategelasteks on inimesed, kes igapäevatöö kaudu loovad suhteid, lahendavad pingeid ja otsivad oma kohta muutuvas keskkonnas. Autor kujutab töökollektiivi kui väikest mudelit suuremast ühiskonnast, kus erinevad iseloomud ja elukäigud põimuvad. Romaani keskmes on inimeste omavahelised suhted, koostöö ja ka konfliktid. Müüripeal toob esile nii brigaadi tugevuse kui ka nõrkused, näidates, kuidas ühised eesmärgid võivad inimesi liita, aga ka lahku viia. Argised olukorrad ja tööalased probleemid saavad sümboolse mõõtme, peegeldades laiemalt ühiskondlikke muutusi ja väärtusi. Autor kasutab realistlikku jutustamislaadi, mille kaudu avanevad tegelaste iseloomud ja nende sisemised vastuolud. Heili Müüripeal (1937–2006) oli eesti proosakirjanik, kes avaldas mitmeid romaane ja jutte. Tema loomingus on kesksel kohal igapäevaelu kujutamine ning inimestevaheliste suhete psühholoogiline lahtimõtestamine. „Selma brigaad“ on üks näide tema panusest eesti kirjandusse, pakkudes ühtaegu nii ajastutruud pilti kui ka arutlust inimlike väärtuste ja valikute üle. 14. september 2026. Vana-Rääma

MERELOOD VANAST PÄRNUST - Olaf Esna

Parim ravim tõbisena vegeteerimiseks on loomulikult raamat. Kahtlemata ka ajalooraamat ja omaenda kodu- ja sünnilinna ajaloost kõnelev raamat. Aitäh laenamast, kallis Aili! Tõsi ta on, et ajalooraamatuid on hea lugeda niiöelda jupi kaupa ilukirjanduslike teoste vahele. Nii teen vähemalt mina. Ja ma sain Pärnu ajaloo suhtes kordi targemaks. Palju kordi. Mereajalugu on nüüd piltlikult mu silme ees, sest siin jagub andmeid ja seikulsi kogu ranniku kohta, Heinastest (Ainažist) Paatsaluni välja. Kõik tuttavad ja niiöelda kodused kohad: Heinaste, Treimani, Orajõe, Kabli, Häädemeeste, Pärnu, Liu, Kastna, Vaiste, Saulepi, Varbla, Paatsalu jne ... ühesõnaga seiklus mööda Liivi lahe rannikuala, mis on minu jaoks eriti põnev ja huvipakkuv. Endalgi enamvähem need rajad läbi käidud. Mõnuis. Sain ikka väga palju targemaks. Kas sina teadsid, et Kihnu on paras arhipelaag? Kui palju laide on selle saarestiku ümber? Oi, no see oli põnev. No bibliofiil Olaf Esna on ikka suurt, rasket ja tänuväärset tööd selle raamatu koostamisega teinud. Tohutult suur abi Pärnu ajaloo huvilistele. Kulda väärt, nagu öeldakse. No ja üldse tundub ta laia silmaringiga inimene ja tark mees olevat. Oleme kokku puutunud ja kunagi sain tihti ka antikvariaati külastatud. Mõne ajaloolise apsaks leidsin, ühe tegelased sünni- ja surmadaatumid olid sajandi võrra nihkes, aga vahel ikka juhtub. Nagu ka mõni täheapsakas sisse. Need kõik on andeks antavad selle suure ja mahuka töö juures. Olen igal juhul väga tänulik, et sain seda raamatut lugeda ja olen nüüd ka rikkam. Aitäh! Ja nüüd kopeerin raamatut tutvustava teksti ka. Legendaarse Pärnu bibliofiili pajatuste teise raamatusse on koondatud värvikad lood laevadest ja meremeestest. Need viivad lugeja tagasi purjelaevastiku kuldaegadesse, mil alused ei mahtunud Pärnu sadamasse ja jõele äragi ning Kihnut võis nimetada mereriigiks. Faktirohkest raamatust avastab ehk nii mõnigi lugeja, et temagi esivanemad on olnud reederid või laevasatside osanikud. Paraku ei jäänud saabumata ka viimane vaatus, kui suur punane karu kogu vaevaga kogutud vara kahe käpaga oma sülle kaapis. Raamatut illustreerivad rohked fotod ja merekaardid Olaf Esna erakogust. 5. september 2026. Vana-Rääma

PIANOBAAR BIZARRE - Eduard Tüür

Loetud sai Eduard Tüüri romaanitriloogia 3. raamat "Pianobaar Bizarre." Noh, ma ilmselt ei armasta eriti novellromaane, sest minu teadmiste põhjal see romaan koosnebki novellidest, iga uus novell on järgmine peatükk. Aga ju mõnele sobib ja lausa meeldib. Kahtlemata on kirjanik Tüüri näol tegu väga targa ja laia silmaringiga inimesega, aga kas klišeedest kubisev novellromaan just põnevust loob... kuidas kellelegi, minule kahjuks mitte. Olgu siis aus tunnistus ka, et ma enam ilmselt antud autori loomingut ei loe, sest tänaseks olen läbi lugenud 2 triloogia osa no ja üldse ei köida. Sõnavahtu ja kõike muud on rohkem, kui tahaks lugeda. Mõte jookseb liiva ja ma isegi kohati julgen väita, et kirjanik Tüür plagiateerib teisi teoseid või ütlusi. Võibolla ma eksin, aga no minu arust on nii. Vabandan otsekohesuse pärast, aga väga halb lugemine. Eks lugege ise, mina kiidukoori siia taustale laulma ei oota, sest ... Nüüd kopeerin ka raamatut tutvustava teksti. „Pianobaar Bizarre“ on Eduard Tüüri absurdilähedaselt humoorika novellitriloogia viimane osa, mille kaante vahel kohtub esimese teose „Nägemine on nähtamatu“ (2016) minategelane teise köite, „Mamma Engalandi miraaži“ (2017), Juliusega, kes oli Roland. Kolmekesi kokku saavadki – ikkagi triloogia. Üllatudes, et igaühes elab mitu inimest. Ka selline, kes seda ei usu. Tema ennekõike. Teose – milles puuduvad poolitatud lõigud või sõnad! – novellid ja laastud ei ole, nagu triloogia eelmisteski osades, süžeelt ajaldasa seotud, neid saab lugeda meelevaldses järjekorras – nagu ka triloogia eelmisi köiteid. 31. august 2026. Vana-Rääma

KUU TEINE POOL - Urmas Vadi

Kevadel soetasin Apollo kinkekaardi eest Urmas Vadi romaani "Kuu teine pool" ja hoidsin selle lugemist meelega niiöelda magustoiduks. Magustoit ta on, tõega. Sain loetud. Mahukas on ka, ligi 400 lk. Mõnus lugemine oli. Ehe pilt nõuka ajal kasvanud generatsioonist, kus isegi rääkimine tabu oli. Tean, olen ise sündinud ja kasvanud nõuka ajal. Autor Urmas Vadi ka, sestap ta teab, millest räägib või siis ei räägi. Vaikib. Raamat on läbi põimitud irooniaga, sest tagasi vaadates tundubki kõik irooniline, eriti läbi romaani autori silmade. Ta on need ehedad prototüübid nii elusalt esile toonud, et lausa kõhe hakkab. Ja tekib tunne, nagu oleks neid peategelasi (neid on mitu) ise tundnud või vähemalt kohanud. No oli sisukas, vaimukas ja põnev lugemine. Samas peategalased oleks nagu kõik bipolaarsed olnud. Tänapäeval on se ATH kuum teema, tolle aja inimesed oleks ilmselt kõik selle dioagnoosi saanud, kui oleks "osatud" diagnoosida. Just sõnale "osatud" panen rõhu, sest mulle tundub kentsakas, et iga teine on juba diagnoositud AHT -ks. Vadit olen ma ennegi lugenud ja loen edaspidi ka ning soovitan seda raamatut kõigil lugeda, sest tegu on tõesti väga he aja haarava raamatuga. Nüüd kopeerin ka raamatukaupluse lehelt veidi siia infot juurde, et saate ka aimu. Aasta Raamat 2024 võitja: Parim eesti autori ilukirjanduslik raamat. Aasta Raamat 2024: Rahva Lemmik. Kuula ka audioraamatuna Rahva Raamatu äpis! Urmas Vadi „Kuu teine pool“ juhib lugeja läbi ühe perekonna ja selle liikmete tavaliste ja mitte nii tavaliste lugude eelmise sajandi lõpuaastail ning uue sajandi alguses. Mõned asjad meie elus on kindlad, teised jällegi pole. On midagi, mis ei muutu kunagi, isegi kui me otsime teistmoodi teid, teeme jänesehaake, et elu ja ennast ja teisi ära petta. Ja sel hetkel, kui oleme jõudnud juba mõelda, et kogu see elamise asi tuleb päris hästi välja, vajume taas nendesse kulunud mustritesse justkui vankriratas roopasse. Ja pole kedagi, kes meid välja tõmbaks! Ning siis on asju, mis muutuvad hoolimata sellest, et me üldse ei taha. Inimesed, kes arvasid, et on teineteise jaoks loodud, kasvavad lahku, armastus saab otsa, kuigi seda oli ju kunagi nii palju! Käed hakkavad värisema, sõrmus tiliseb vastu teetassi, teksad kuluvad katki just sel hetkel, kui nad on hakanud kõige paremini jalas istuma! Loe „Kuu teine pool“ raamatut tutvustavat intervjuud Urmas Vadiga Rahva Raamatu blogis! Arst ja vaimse tervise koolitaja Ove Liis Mahhov soovitab: „Kuu teine pool“ on üks haaravamaid, elulähedasemaid ilukirjanduslikke eestikeelseid teoseid, mis viimastel aastatel kirjutatud. Loed ja mõtled, tunned ära ennast ja inimesi oma elust, naerad laginal. Peale läbilugemist vaatad mõnda aega elu teise pilguga, puurid inimesi – põnev, mis neil küll peas toimub? Autor näitab erakordset inimestetundmist, natuke psühhiaatriline ka. Lugemissaadik Liisi Voolaid soovitab: „Urmas Vadi on kirjutanud nii kauni ja naljaka ja tõsise romaani. Lahedate ent täiesti tavaliste juhtumitega loo perest, kes elab oma elu nõukaajast taasiseseisvunud Eesti Vabariigini koos hetkel trendikate 90ndate ja kogu kupatuseni, mis järgnes.“ Urmas Vadi (1977) on mitmeid kirjandusauhindu pälvinud autor, kes kirjutab nii draamat kui ka proosat. Temalt on muu hulgas ilmunud näidendid „Peeter Volkonski viimane suudlus“, „Millest tekivad triibud“, „Kus sa oled, Juhan Liiv?“, „Furby tagasitulek“ ja proosaraamatud „Neverland“, „Ballettmeister“, „Tagasi Eestisse“, „Hing maanteeserval“, „Elu mõttetusest". „Kuu teine pool“ on Urmas Vadi viies romaan. 28. august 2026. Vana-Rääma

AHASVEERUSE UNI - Ene Mihkelson

Ühe hea ja mahuka romaani sain loetud. No täna ongi selline lugemise ilm. Tõsi küll, lugesin antud raamatut kaua, sest maakodu taastamise käigus ma lihtsalt olen õhtuti nii väsinud, et üle paarikümne lehekülje lugeda ei jaksa, silm vajub kinni. Eks see varajane tõusmine ole mulle raske. Olen ööinimene. Aga antud raamat on ligi 500 lehekülge pikk. Oli sisukas, mõtlemapanev ja tõsine lugemine. Eks tollest ajastust on jäänud nii mõnigi asi lahti rääkimata ja inimesed on oma saladused vedanud hauda kaasa. Teema kõneleb valdavalt repressioonist. Aga siin jookseb paralleelselt ka peategelase uni, mis on tähenduslik või lausa selgeltnägelik. Tuttav tunne, sest olen ise ka unenäos palju ette ja taha näinud, kuid alati ei oska seda kõike kohe tõlgendada. Igal juhul kirjutan kirjanik Mihkelson usutavalt ja ausalt, pisut isegi natuke liiga pikalt, aga antud (kon)teksti see sobib. Kindlasti loen tema raamatuid veel ning nüüd kopeerin siia raamatut tutvustava teksti, et blogi lugeja saaks ka aimu millest raamat kõneleb. Head lugemist! Romaani peategelaseks on umbes 1944. aastal sündinud naine, kes püüab iseseisvuse taastanud Eestis, 1990. aastate teisel poolel leida nõukogude aja arhiividest infot oma vanemate saatuse kohta pärast Teist maailmasõda. Tema isa Meinhard ja ema Vilma läksid pärast maailmasõda repressioonide hirmus metsa, isa hukkus segastel asjaoludel ja ema tuli hiljem metsast välja, kuid ei hakanud enam tütart kasvatama. Naine kasvab esmalt sugulaste juures, siis internaatkoolis. Vanemate käekäigu avanemise looga paralleelselt kulgeb peategelase mõistatusliku unehaiguse lugu, milles unenäod vahelduvad tegelikult toimunuga. 22. august 2026. Vana-Rääma

SÜDAMETAMMIDE TAGA - Kristiina Ehin

No küll oli lustakas lugemine! Jah, loetud sai Kristiina Ehini proosaraamat "Südametammide taga." Ma ütleks pigem et tegu on autobiograafilise jutustusega, aga see selleks, no oli mõnus lugemine küll. Kristiina lõbus loomus kumab siit läbi. Kuigi ta mainib korduvalt, et nad Silveriga ei ole pedandid, kumab siit see pedantsus siiski läbi. Just Kristiina puhul. Aga ausalt öeldes ei ole mina ka inimene, kes kogu aeg lapi ja harjaga ringi käib. Ma lihtsalt ei ole depressiivne, sest depressiivsed inimesed pidavat igapäevaselt koristama ja mõni kardab lausa baktereid. Kerge Segasummasuvila on palju kodusem ja mõnusam. Ju siis on minus ka seda bullerby last veidi. Mõnusalt on kirjanik Ehin kirjutanud elavaks lahkunud Tartu Vaimud. Just suure tähega - Tartu Vaimud, sest nende elu on kujundanud suurel määral Tartu vaimu ja vastupidi. Minu arvamust mööda sobivad Tartu Vaimu nimetust kandma kultuuritegelased, kes on üliharitud ja on meie kultuuri rikastanud, näiteks muusikud, kunstikud, kirjanikud, ajaloolased jt ... Kindlasti mitte stripparid ega baarmanid. Kristiina on need tegelased tänapäeva kaasa toonud ja seikleb nendega mööda Tartu ajaoolisi paiku, eriti mööda Jakobi mäge, kus tema ja Silveri kodu asub. Ka Kassitoomelt ja Toomemäelt leiame tihti ennast. Oi kui mõnus. Oleks nagu ise taas Tartus seiklemas ja sealsed kooliajad meenuvad. Ja üleüldse on kirjanik Ehinil väga rikkalik käekiri, vaimukas, hariv ja haarav. Iga sõna on läbi mõeldud enne kui välja öeldud. Ta loob läbi jutustuse nii ehedad karakterid, et mulle jäi tunne nagu ma tunneks Kristiinat ja Silverit lapsest saati, kogu elu. Lisaks on tema pihtimused nii ausad, otsekohesed ja targad, et panevad autorit teises valguses nägema. Et temas peitub veel rohkem sügavust ja tarkust, kui ta oma loomes välja toob. Ega üleni ennast lugejale ei ava ikka küll. Nii ongi õige. Lugege ise seda raamatut, ma tõsiselt soovitan. Jah, te saate naerda, mõtiskleda ja veidike piiluda kunstihingega inimeste maailma, koju ja hingekoju. Aitäh, armas Kristiina selle raamatu ja pühenduse eest! Kui enne ei näe, siis järgmisel suvel olen taas Treimanis kohal! Ja nüüd kopeerin raamatu tagakaanelt erinevata inimeste emotsioone selle raamatu kohta. Kuidas armastada teineteist koos kõigi vooruste ja puudustega? See autobiograafiline tragikomöödia on naise elu lõpututest rollidest ja sellest, kui lihtne tundub olla mees. „Et looming puudutaks hinge, pead julgema ja oskama olla aus. Kristiina on siin romaanis väga-väga aus.“ Jaan Tätte. „See romaan on eluloolise ja kultuuriloolise sujuv sulam. Ballaad Tartule. Hõrk ja sõnatundlk. Argine ja püha.“ Sirje Kiin, kirjandusteadlane. „Autori ülevõlli elupeol löövad teiste seas tantsu kirjanikud Contra, Lydia Koidula, Ludwig Sander ja Justin Petrone, aga sealt ei puudu ka Maardu Märt, peakangelase Silver Sepa rikas rivaal. See maagils-psühholoogilse realismi valdkonda kuuluv romaan pani mind juubeldama ja vahetevahel ka pidurdamatult naerma.“ Sirel Heinloo, kirjandusteadlane. "Lugedes haarasid mind ülevus, elevus ja sisemine lahke naer. See raamat on haaravas ilukirjanduslikus vormis armastamise ja elusolemise õpik, mis võiks meid kõiki inspireerida." Mare Pork, psühholoogiaprofessor. 10. august 2026.

UNISTADES ÕNNEST - Ulvi Kullerkupp

Mul pole küll aimugi, kes on Ulvi Kullerkupp, aga kirjutada ta oskab. Väga hästi oskab. Ma kahtlustan, et tegemist on kellegi pseudonüümiga aga see polegi oluline. Oluline on see, et ta oskab häid ja haaravaid raamatuid kirjutada. Tõsi küll, selle romaani kohta öeldakse kindlasti naistekas, aga mina soovitaks just meestel seda lugeda, sest siin on piisavalt mõtlemisaine(s)t. Rohkem kui piisavalt. Ülihea raamat! Tormake nüüd poodi, sest näiteks Rahva Raamatus maksab see mahukas romaan hetkel vaid 3.80! Uhh! Mitte, et ma mehi alahindaks, aga siin koorub lahti üks lugu, kus perepea no üldse ei oska käituda. Täiesti mühakas ja loll mees, kes oma pere teisi liikmeid alahindab ja ilmselgelt on vaimse puudega. Armastab seltskonnas jätta muljet, et on õnnelikus abielus ja valetab sellega kõigile, eelkõige ka iseendale. Lisaks varastab naise firmast hiigelsummad ja laristab litside peale. Üleüldse ei ole tal mingisugust austust oma naise ja lapse vastu, ega ka millegi muu ning teiste inimeste vastu. Kuidas ja kas asi laheneb ja mis saab edasi, seda loe ise. Mina ei saanud magada, pidin selle kahe õhtuga läbi lugema. Tasus une arvelt näpistada. Ja rohkem ma ei ütle midagi, kopeerin raamatut tutvustava teksti ja soovitan kuumalt seda lugu lugeda! Anu on küll edukas äris – ta on turundusagentuuri omanik ja tegevjuht –, ent kodus kisub kõik järjest rohkem kiiva. Kümnenda kooselu aastapäeval kingib Anu abikaasale aastavahetuse reisi Kariibidele, millest peaks saama nende uus algus. Ta on otsustanud. Lisaks edule äris tahab ta armastust, intiimsust ja õnne oma mehega. Ja siis kohtub ta Andresega. Algab kassihiire mäng reaalsuse ja unistuse vahel, valede ja salakohtumistel nauditud suudluste vahel, südametunnistuse ja südamepiinade, lootusetuse ja lootuse vahel. Kuidas lahkuda suhtest lähedastele haiget tegemata, kunagi antud lubadusi murdmata ning kohustusi jätmata? 5. augusr 2026. Vana-Rääma

SOOVITUSKIRJAD. KÕIGILE, KES JÄÄVAD ÜKSKORD VANAKS - Merle Sild

Uhh, kuidas mulle ei meeldi sellised pikad ja lohisevad romaanipealkirjad! Oleks täiesti piisanud raamatu pealkirja esimesest lausest. teine lause ei anna mitte midagi juurde. Pigem on see isegi kentsakas, sest nooremaks ei saa meist keegi. Aga see selleks. Nagu näete, sain loetud Merle Silla romaani. Enne ma tema nimelisest kirjanikust midagi kuulnud polnud, nüüd siis olen. Käekiri on perfektne, loetav ja ka grammatiliselt korrektne. Pigem on selles raamatus sisu see, mis jubedalt venib, kirjeldatakse liiga palju spetsiifilisi asju, antud raamatus hooldaja ameti tagamaid. Jääb kohati mulje nagu oleks raamat selle ameti tarvis (reklaamiks) kirjutatud. Mis muu saab seletada pikka ja lohisevat kirjeldust. Aga raamatu küljendus mulle meeldib ka väga, sest on jäetud lugemiseks piisavalt õhku. Mind pigem ahistavad raamatud, mille eelneva peatüki lõppetdes kohe samalt leheküljelt järgmine peatükk algab ja kiri on tihedalt kokku pressitud, nagu minu blogipostitused siin, mis seda küll olude sunnil on, sest blogis ei ole juba aastaid võimalik kasutada taandridu. Ma võin taandridadena teksti siia kirja panna, aga ikka jääb ühe pika reana. Seega suured plusspunktid raamatu küljendajale! Mulle peaks see raamat pmst sobima, sest olen ise töötanud ka väga palju inimestega, alates lasteaias töötamisest kuni erivajadustega inimese isikliku abistajani ja ka hetkel abistan ja hooldan. Jah, mulle tõesti meedib seda tööd teha, ka inimestega suhelda ning alati, kui on võimalik, abikäsi ulatada. Torman tänaval ka asotsiaalsele inimesele appi, kui ta on hädas. Instinktiivselt. Seega läks see raamat mulle korda. Ainult sellest abielust ma aru ei saa, mida kogu stsenaariumi vältel vändatakse. See kõik on täiesti ebanormaalne. Samas mine tea, ehk ongi selliseid asju meil Eestis juhtunud, sest väga paljude perede üks pool elab ja töötab ühes riigis ja teine teises riigis. Raamatu oleks saanud veidi kompaktsemaks toimetada aga muidu pole midagi paha öelda, Merle Sild oskab kirjutada küll. Ja nüüd kopeerin raamatut tutvustava teksti ka siia. Palju mõtlemisainet pakkuv armastusromaan kõigile, kes on välismaal töötanud või kes kavatsevad sinna minna, ja neile, kes on mures oma vanade haigete vanemate pärast. Merle Sild kirjutab oma esikromaanis „Soovituskirjad“ töötu kõrgharidusega naise rasketest valikutest tänapäeva Eestis. Välismaise tööturu avanedes läheb ka peategelane Mari Kullerkupp vooluga kaasa. Viie aasta jooksul rännates satub Mari turvalisest Soomest Põhja-Inglismaa immigrantidevaenulikku väikelinna ja töötab seal dementsete psühhokroonikute hooldekodus koos teiste Eestist värvatud naistega. Maailmalinn London, kuhu Mari esimesel võimalusel põgeneb, tekitab samaaegselt unistusi nii kesklinna kunstigaleriist kui üksildasest maamajakesest Eesti vaiksete metsade keskel. Kui Alzheimeri-haige professoriproua hooldajat vajab, võtab Mari selle pakkumise vastu. Elu rahulikus mereäärses kuurortlinnas annab talle aega oma puruneva abielu üle järele mõelda. Ühel kaunil jõulueelsel päeval saadab klassiõde Birgit Anderson talle meili, mis nende mõlema üllatuseks muudab Mari elu igaveseks…. 28. juuli 2026. Vana-Rääma

DEKADENT PIMEDUSES - Rometh Torm

Loetud sai Rometh Tormi romaan "Dekadent pimeduses." Ausalt öeldes ma isegi ei oska liigitada, kas tegu on romaani või jutustusega, aga see selleks. On, mis ta on, aga raamat vajaks korralikku toimetamist. Keeletoimetus on kirjade järgi tehtud, aga tekst on ikka väga kaootiline ja segadust tekitav. Üks lõik räägib ühest situatsioonist, teine teisest, kolmas kolmandast. Hullem, kui Silja Vaheri esimesed raamatud. Lisaks jääb mulje nagu autor tahaks kirjutada midagi sarnast nagu Sass Henno kirjutanud on, näiteks romaani "Mina olin siin," aga selle üllitusega ei jõua ta antud romaanile ligilähedalegi. Muide, ta isegi mainib antud romaani selles raamatus. Aga võibolla on Rometh Tormil ka juba lugejaskonda. Mina lihtsalt olen nii suure lugevusega, et oskan terasid sõkaldest eraldada ja ... No ma loodan, et see raamat leiab lugejaid, sest ise kirjanikuna loodan seda alati, loomulikult ka oma raamatute puhul. Kusjuures asjast võib asja saada, kui autor neid järgmisi osi (mainib triloogiat) kirjutab ja leiab endale korraliku sisutoimetaja. Praegu on nagu on. Olemas juba on ju ja midagi enam muuta ei saa. Kaaned ei meeldi, ebaloomulikud ja AI tehtud Kohutavad! Üldiselt stsenaarium vestab narkomaanide ja kriminaalide elust, sisaldab liiga palju klišeed ja kohati kubiseb plagiaatidest, mida me minevikust teame ja ammu kuulnud oleme. Näiteks see Männiku teema, kassi süstimine jnene...Kaks pahelist noort armuvad, üks on joodikust kriminaal ja teine narkomaan. Nad soeavad veel lapse ka. Uhh! Nojah, kui tahta, saaks sellest vihjest hea raamatu. Aga see on pelgalt minu arvamus ja võimalik, et järgmisest antud autori raamatust saab nn kassahitt, mida peavoolumeedia pidevalt reklaamina hakkab. Võibolla ... Kuid jah, minu arvustus tuli selline. Igal juhul jätan autori nime meelde ja jälgin põnevusega, mis toimuma hakkab. Kopeerin ka raamatut tutvustava teksti siia. Alkohol ja narkootikumid, vargused ning peksmised, SMS-laenud ja valetamine … Tõsieluliste fragmentidega hoogne ning kaasahaarav lugu, jutustab nii üllatustest varastele, kui ka naiivsetest tütarlastest, kes pangakaardi võõrastele usaldavad jne … Vahelduseks pakub temaatika aga naistevastane vägivald, mis on alati olemas olnud. Ei kohtusüsteem ega ka avalik arvamus ei suuda selles osas midagi olulist ära teha või muuta. Teema on nii delikaatne ja tekitab ühiskonnas vastakaid arvamusi, kuni jõuame vaieldes ikka välja olukorrani, et naised ise on nii otseselt kui ka kaudselt süüdi – seega paratamatult vähemväärtuslikud … Siit ka olukord, et iga süsteemi saab manipuleerida, kuni jäädakse vahele, aga see viimane ei olegi oluline. Oluline on tunne, et midagi sai teha ja ette võtta ehk siis muuta ... Pikemas perspektiivis aga selle tundega kaua elada ei suudeta … Nii mõnigi mees saab oma karistuse, kuid mitte õigusriigile kohaselt – lugege ja otsusta. 25. juuli 2026. Vana-Rääma

KOIDIKUTE LUMMUSES - Marje Ernits

Sellise ilmaga on kõige targem tegu raamatute lugemine. Nii saigi loetud Marje Ernitsa romaan "Koidikute lummuses." Muide, ma pean tule ahju alla tegemise plaani. Külm on. Aga antud romaan ka sooja ei andnud, on nii teistsugune. Nagu poleks Ernitsa sulest tulnud. Aga on. Algul arvasin, et olen lasteraamatut lugema sattunud aga lõpp näitab, et lastekirjandusest on asi kaugel. Väga kaugel. Teose keskmeks on üks katkise hingega naine, kes pole tunda saanud vanemate armastust, ostides seda meestelt füüsilisel teel. Juhuste tahtel saab temast näitleja, kes elab oma rollidesse nii sisse, et armub partneritesse. Õigupoolest ühte neist. Pidevad kolimised ühe mehe juurest teise juurde viitavad tema labiilsele olekule ning ega siin midagi targemaks ei lähegi. Ütleks et tänapäev. Segane maailm. Nii ilmselt ongi. Aga ega ma rohkemat ei reedagi. Lugege ise. Nüüd kopeerin ka tutvustava teksti. Minule lugemiseks sobis. Mina ju ei unista. Pole kunagi unistanud. See on nõrkadele, kes ei suuda elus oma tahet teostada. Ma tean, mida ma tahan. Jah. Ma ei pruugi seda saavutada, mida ma tahan, aga teen kõik endast oleneva või … või siis vähemalt usun sellesse, kui saatus vastupidist ei väida. Ma tahan endale kodu, mille aknad avanevad hommikusse. Tahan ärgata vara ja näha, kuidas päike tõuseb. Tahan armastada ühte inimest, kes mind armastab ja … ja võibolla siis kunagi tahaksin ma endale ka last, kes ei unistaks, vaid oleks ka päriselt minust järgmine. Seda ma tahan, aga unistamine – see on mõttetu aja raiskamine. „Koidikute lummuses“ on lugu otsimisest – teise inimese otsimisest, elu mõtte otsimisest, oma koha ja kutsumuse otsimisest, armastuse otsimisest. Leidmine polegi alati nii tähtis, sest kui sa otsid, püsib vaim virge ja sa võid veel kaua elada … Eesti ühe loetuma kirjaniku Marje Ernitsa uue romaani peategelane on Rotinägu, väikelinna vaesest perest pärit Emma Lohor, kes saatuse kiuste sammub läbi elu parema tuleviku poole. Pärast kutsekooli lõpupidu satub Emma juhuslikult seltskonda, kus jääb silma filmiprodutsendile, kes pakub talle osa oma uues, viikingitest jutustavas filmis. Emmale hakkab elu filmimaailmas meeldima, ta läheb näitlemist õppima ning talle pakutakse ikka ja jälle uusi rolle. Kas oma kutsumuse leidmine sillutab ka teed armastusele ja unistuste kodule tõusva päikese majas? Marje Ernits on Eesti kunstnik ja üks produktiivseimaid kirjanikke. Tema sulest on ilmunud üle 50 teose: luuletusi, jutustusi ja romaane, sh kümme krimilugu uurija Ira Teveri põnevike sarjas. 21. juuli 2026. Vana-Rääma

VARJU ALL - Siiri Laidla

Loetud sai Siiri Laidla romaan "Varju all." Tundub et ka suvel ei tule mul lugemispausi. Ei oska enam üldse ilma raamatuta magama jääda. Tegelikult oleneb raamatust, mõnda ma ei suuda üle paarikümne lehe korraga lugeda ja mõne loen ühe õhtuga kaanest kaaneni läbi. Oleneb kas raamat haarab, köidab või üleüldse. Muidugi tempo paneb ka asja paika, sest osad raamatud on hoogsamad, osad niiöelda ajaviiteromaanid, viidavadki aega. Siiri Laidla romaane olen ennegi lugenud, aga see siin tekitas suurt segadust, sest tegu on lühiromaaniga aga tegelasi on mitme romaani jagu. No ei saa, ikka tuli uuesti ja uuesti hakata lugema kellest jutt käib ja ma usun, et sellega jäi nii mõnigi infokild poolikuks või uduseks. Kirjanik alustab igat peatükki (vihje pealkirjale ka) teatud tegelase kirjendamisega ja neid tegelasi on tõesti üliliigapalju. Ei saanudki seda romaanile omast kompaktsust kätte, kõik jäi harali ... valgub igalt poolt üle äärte. Jah, eks meil kõigil ole paremaid ja halvemaid raamatuid ning iga lugeja on ka erinev, kes eelistab üht stiili ja kes teistsugust. See stiil lihtsalt ei ole mulle sobilik.Nii ongi. Blogin alati ausalt. Ma küll ei julge väita kas mu kriitika konstruktiivsena kõlab, aga ma ei saa kiita ka raamatut, mis minu jaoks on toores ja ei haaku. Samas ma tean, et kirjanik Laidlal on ka väga häid raamatuid. Aga eks otsustage ise, kas tegu on armastusromaaniga (mida ma siit ostsisin tänu raamatut tutvustavale tekstile) või sulaselge (puht füüsilise ja ka vaimse) hooramisega, millel pole armastusega mingit pistmist. Seekord siis nii. Austus kirjanikust kolleegi vastu jääb alles. Kopeerin ka raamatut tutvustava teksti. VARJU ALL on psühholoogiline armastusromaan tänapäeva Eesti ühiskonnast - laste, nende vanemate ja õpetajate keerulistest omavahelistest suhetest, toimetulekust ja siseheitlustest. Lugeja ette ilmub toredasti koonduv galerii inimsaatusi, mis küll nii erinevad, samas aga üksteisega otsekui nähtamatute niitidega seotud, justkui asuksid nad ühe varju all: õpetajad, kunstnikud, lihtsad maainimesed... Huvitav on märkida, et ehkki romaani Varju all adressaatideks on täiskasvanud lugejaid, on paljud tegelased lugejatele juba tuttavad Siiri Laidla noorsoojuttudest Pärnaõietee, Pärnaõietee II ja Pärnaõietee III. 20. juuli 2026. Vana-Rääma

MUSTA OPAALI RADA - Herta Laipaik

Minuga veetis mitu õhtut Lemmes aega ka ühe mu lemmikkirjaniku Herta Laipaiga romaan "Musta opaali rada." Tegu on romaanitriloogia 3. raamatuga. Loetud on mul triloogiast veel "Angara ääres, Anno 1950" aga lugemata veel "Pärlid surevad pikkamisi," mille ilmumisaastaks loen siin 1993. Ehk saan ka selle endale soetada ja läbi lugeda. Antud romaan kõnelebki väga palju vääriskivide teemal ja üleüldse kivide. Aga ma ju olen ise ka paras kivihull. Meenub kuidas ma kunagi Tallinnas ära eksisin, suur kivikott ka kaenlas, aga minema neid visata ka ei täinud. Ja no veel mõne aasta eest valmistasin ma aktiivselt poolvääriskividest ehteid. Sestap on selles raamatus väga palju äratundmisrõõmu ja ma isegi mõistan peategelast, kuigi ei lepi ta alkoholilembusega, sest seda on nii raamatus nii palju, et jää või ise ka purju. Aga muidu on Hertal ülihea kirjakeel, mõnus müstika on põimitud ta toestesse ja aukohal on folkloor - rahvapärimus. Siin viljeleb autor ka libahundi teemat. Aga üldises on tegu siniverelistega, kes siniboad kannavad ja teatud tegelane magatab ka mehi kena kopika eest. Hull veidi! Rohkem kui veidi. Samas mind ei häiri ka need pahed, sest neid on kirjeldanud üks Eesti parimaid nais(romaani)kirjanikke. No on ikka andekas küll! Kui te ei ole ühtegi Herta Laipaiga teost lugenud, ei teagi te, mis on hea kirjandus. Stsenaariumi ma ümber kirjutama ei hakka. Mainisin piisavalt ja soovitan lugeda, sest tegu on väga hea raamatuga! Kopeerin raamatukaupluse lehelt teksti. Herta Laipaiga (sünd. 1921) "Musta opaali rada" lõpetab triloogia, kuhu kuuluvad 1992 ilmunud "Angara ääres, Anno 1950" ja 1993 ilmunud "Pärlid surevad pikkamisi". Sündmustiku loogika järgi oleks pidanud esimene olema "Pärlid surevad pikkamööda", ent iga triloogia osa on nauditav ka omaette ning peaasi, et nüüd on ilmunud kogu Freyja-saaga. 16. juuli 2026. Vana-Rääma

VALGED KILLUD - Lee Täht

Ülihea romaani lugemisega sain ühele poole. Kahju isegi, nagu ikka. Tõsi ta on, et reeglina meeldib mulle rohkem haaravaid ja tempokamaid romaane lugeda, aga see vaikne ja rahulik kulgemine oli niiiii mõnus. Jah, teema ise on kurb, isegi väga kurb. Tegu on psühholoogilise romaaniga, mis läbi loo kätkeb endas ühe naise saatust. Tihtilugu elus ongi nii, et kui sa pole kohtunud ühe oma esivanemaga ning ei tea isegi, kes ta on ja kus ta on, oleks sinust justkui mingi osa puudu või siis tahaks kasutada väljendit "peidus pool." Selles loos on asi veel dramaatilisem, aga ma üldse ei taha reeta kuhu asi tüürib, jätan selle lugeja avastada. Lihtsalt nii kurb, kui vanemad otsustavad oma lapsele mitte rääkida, kes on nende pärisvanemad, antud juhul peategelane ei tea, kes on ta isa. Lisaks sinna juurde veel see alandus, mida ta on pidanud kogu elu tundma, sest elumustrid kipuvad korduma ja reeglina korduvadki. Ohh, no ma ei saa rohkem kirjutada, muidu reedan veel midagi ette. See on raamat, mida soovitan lugeda kõigil. Autori nime lugesin ja kuulsin esmakordselt ning loodan, et ta kirjutab veel romaane. Tegu on väga hea romaaniga. Ja nüüd kopeerin ka tutvustuse. „Valged killud“ on lugu suurtest saladustest, rääkimata jäänud asjadest ja elu keerdkäikudest. See on ka lugu emade ja tütarde vahelistest keerulistest suhetest, eneseohverdusest, kannatustest ja armastusest. Elise elus on üleelamisi, mis on varjutanud ta tegemisi ning jätnud jälje igaveseks. Ta hinges on igatsus, mida elu ei ole suutnud täita. Ja just siis, kui ta arvab lõpuks rahu leidnud olevat, osutub see järjekordseks tragöödiaks. Lugeja otsustada jääb, kui palju on saatus Elisele liiga teinud ja milles on ta ise süüdi. 12. juuli 2026. Vana-Rääma