MERELOOD VANAST PÄRNUST - Olaf Esna

Parim ravim tõbisena vegeteerimiseks on loomulikult raamat. Kahtlemata ka ajalooraamat ja omaenda kodu- ja sünnilinna ajaloost kõnelev raamat. Aitäh laenamast, kallis Aili! Tõsi ta on, et ajalooraamatuid on hea lugeda niiöelda jupi kaupa ilukirjanduslike teoste vahele. Nii teen vähemalt mina. Ja ma sain Pärnu ajaloo suhtes kordi targemaks. Palju kordi. Mereajalugu on nüüd piltlikult mu silme ees, sest siin jagub andmeid ja seikulsi kogu ranniku kohta, Heinastest (Ainažist) Paatsaluni välja. Kõik tuttavad ja niiöelda kodused kohad: Heinaste, Treimani, Orajõe, Kabli, Häädemeeste, Pärnu, Liu, Kastna, Vaiste, Saulepi, Varbla, Paatsalu jne ... ühesõnaga seiklus mööda Liivi lahe rannikuala, mis on minu jaoks eriti põnev ja huvipakkuv. Endalgi enamvähem need rajad läbi käidud. Mõnuis. Sain ikka väga palju targemaks. Kas sina teadsid, et Kihnu on paras arhipelaag? Kui palju laide on selle saarestiku ümber? Oi, no see oli põnev. No bibliofiil Olaf Esna on ikka suurt, rasket ja tänuväärset tööd selle raamatu koostamisega teinud. Tohutult suur abi Pärnu ajaloo huvilistele. Kulda väärt, nagu öeldakse. No ja üldse tundub ta laia silmaringiga inimene ja tark mees olevat. Oleme kokku puutunud ja kunagi sain tihti ka antikvariaati külastatud. Mõne ajaloolise apsaks leidsin, ühe tegelased sünni- ja surmadaatumid olid sajandi võrra nihkes, aga vahel ikka juhtub. Nagu ka mõni täheapsakas sisse. Need kõik on andeks antavad selle suure ja mahuka töö juures. Olen igal juhul väga tänulik, et sain seda raamatut lugeda ja olen nüüd ka rikkam. Aitäh! Ja nüüd kopeerin raamatut tutvustava teksti ka. Legendaarse Pärnu bibliofiili pajatuste teise raamatusse on koondatud värvikad lood laevadest ja meremeestest. Need viivad lugeja tagasi purjelaevastiku kuldaegadesse, mil alused ei mahtunud Pärnu sadamasse ja jõele äragi ning Kihnut võis nimetada mereriigiks. Faktirohkest raamatust avastab ehk nii mõnigi lugeja, et temagi esivanemad on olnud reederid või laevasatside osanikud. Paraku ei jäänud saabumata ka viimane vaatus, kui suur punane karu kogu vaevaga kogutud vara kahe käpaga oma sülle kaapis. Raamatut illustreerivad rohked fotod ja merekaardid Olaf Esna erakogust. 5. september 2026. Vana-Rääma

PIANOBAAR BIZARRE - Eduard Tüür

Loetud sai Eduard Tüüri romaanitriloogia 3. raamat "Pianobaar Bizarre." Noh, ma ilmselt ei armasta eriti novellromaane, sest minu teadmiste põhjal see romaan koosnebki novellidest, iga uus novell on järgmine peatükk. Aga ju mõnele sobib ja lausa meeldib. Kahtlemata on kirjanik Tüüri näol tegu väga targa ja laia silmaringiga inimesega, aga kas klišeedest kubisev novellromaan just põnevust loob... kuidas kellelegi, minule kahjuks mitte. Olgu siis aus tunnistus ka, et ma enam ilmselt antud autori loomingut ei loe, sest tänaseks olen läbi lugenud 2 triloogia osa no ja üldse ei köida. Sõnavahtu ja kõike muud on rohkem, kui tahaks lugeda. Mõte jookseb liiva ja ma isegi kohati julgen väita, et kirjanik Tüür plagiateerib teisi teoseid või ütlusi. Võibolla ma eksin, aga no minu arust on nii. Vabandan otsekohesuse pärast, aga väga halb lugemine. Eks lugege ise, mina kiidukoori siia taustale laulma ei oota, sest ... Nüüd kopeerin ka raamatut tutvustava teksti. „Pianobaar Bizarre“ on Eduard Tüüri absurdilähedaselt humoorika novellitriloogia viimane osa, mille kaante vahel kohtub esimese teose „Nägemine on nähtamatu“ (2016) minategelane teise köite, „Mamma Engalandi miraaži“ (2017), Juliusega, kes oli Roland. Kolmekesi kokku saavadki – ikkagi triloogia. Üllatudes, et igaühes elab mitu inimest. Ka selline, kes seda ei usu. Tema ennekõike. Teose – milles puuduvad poolitatud lõigud või sõnad! – novellid ja laastud ei ole, nagu triloogia eelmisteski osades, süžeelt ajaldasa seotud, neid saab lugeda meelevaldses järjekorras – nagu ka triloogia eelmisi köiteid. 31. august 2026. Vana-Rääma

KUU TEINE POOL - Urmas Vadi

Kevadel soetasin Apollo kinkekaardi eest Urmas Vadi romaani "Kuu teine pool" ja hoidsin selle lugemist meelega niiöelda magustoiduks. Magustoit ta on, tõega. Sain loetud. Mahukas on ka, ligi 400 lk. Mõnus lugemine oli. Ehe pilt nõuka ajal kasvanud generatsioonist, kus isegi rääkimine tabu oli. Tean, olen ise sündinud ja kasvanud nõuka ajal. Autor Urmas Vadi ka, sestap ta teab, millest räägib või siis ei räägi. Vaikib. Raamat on läbi põimitud irooniaga, sest tagasi vaadates tundubki kõik irooniline, eriti läbi romaani autori silmade. Ta on need ehedad prototüübid nii elusalt esile toonud, et lausa kõhe hakkab. Ja tekib tunne, nagu oleks neid peategelasi (neid on mitu) ise tundnud või vähemalt kohanud. No oli sisukas, vaimukas ja põnev lugemine. Samas peategalased oleks nagu kõik bipolaarsed olnud. Tänapäeval on se ATH kuum teema, tolle aja inimesed oleks ilmselt kõik selle dioagnoosi saanud, kui oleks "osatud" diagnoosida. Just sõnale "osatud" panen rõhu, sest mulle tundub kentsakas, et iga teine on juba diagnoositud AHT -ks. Vadit olen ma ennegi lugenud ja loen edaspidi ka ning soovitan seda raamatut kõigil lugeda, sest tegu on tõesti väga he aja haarava raamatuga. Nüüd kopeerin ka raamatukaupluse lehelt veidi siia infot juurde, et saate ka aimu. Aasta Raamat 2024 võitja: Parim eesti autori ilukirjanduslik raamat. Aasta Raamat 2024: Rahva Lemmik. Kuula ka audioraamatuna Rahva Raamatu äpis! Urmas Vadi „Kuu teine pool“ juhib lugeja läbi ühe perekonna ja selle liikmete tavaliste ja mitte nii tavaliste lugude eelmise sajandi lõpuaastail ning uue sajandi alguses. Mõned asjad meie elus on kindlad, teised jällegi pole. On midagi, mis ei muutu kunagi, isegi kui me otsime teistmoodi teid, teeme jänesehaake, et elu ja ennast ja teisi ära petta. Ja sel hetkel, kui oleme jõudnud juba mõelda, et kogu see elamise asi tuleb päris hästi välja, vajume taas nendesse kulunud mustritesse justkui vankriratas roopasse. Ja pole kedagi, kes meid välja tõmbaks! Ning siis on asju, mis muutuvad hoolimata sellest, et me üldse ei taha. Inimesed, kes arvasid, et on teineteise jaoks loodud, kasvavad lahku, armastus saab otsa, kuigi seda oli ju kunagi nii palju! Käed hakkavad värisema, sõrmus tiliseb vastu teetassi, teksad kuluvad katki just sel hetkel, kui nad on hakanud kõige paremini jalas istuma! Loe „Kuu teine pool“ raamatut tutvustavat intervjuud Urmas Vadiga Rahva Raamatu blogis! Arst ja vaimse tervise koolitaja Ove Liis Mahhov soovitab: „Kuu teine pool“ on üks haaravamaid, elulähedasemaid ilukirjanduslikke eestikeelseid teoseid, mis viimastel aastatel kirjutatud. Loed ja mõtled, tunned ära ennast ja inimesi oma elust, naerad laginal. Peale läbilugemist vaatad mõnda aega elu teise pilguga, puurid inimesi – põnev, mis neil küll peas toimub? Autor näitab erakordset inimestetundmist, natuke psühhiaatriline ka. Lugemissaadik Liisi Voolaid soovitab: „Urmas Vadi on kirjutanud nii kauni ja naljaka ja tõsise romaani. Lahedate ent täiesti tavaliste juhtumitega loo perest, kes elab oma elu nõukaajast taasiseseisvunud Eesti Vabariigini koos hetkel trendikate 90ndate ja kogu kupatuseni, mis järgnes.“ Urmas Vadi (1977) on mitmeid kirjandusauhindu pälvinud autor, kes kirjutab nii draamat kui ka proosat. Temalt on muu hulgas ilmunud näidendid „Peeter Volkonski viimane suudlus“, „Millest tekivad triibud“, „Kus sa oled, Juhan Liiv?“, „Furby tagasitulek“ ja proosaraamatud „Neverland“, „Ballettmeister“, „Tagasi Eestisse“, „Hing maanteeserval“, „Elu mõttetusest". „Kuu teine pool“ on Urmas Vadi viies romaan. 28. august 2026. Vana-Rääma

AHASVEERUSE UNI - Ene Mihkelson

Ühe hea ja mahuka romaani sain loetud. No täna ongi selline lugemise ilm. Tõsi küll, lugesin antud raamatut kaua, sest maakodu taastamise käigus ma lihtsalt olen õhtuti nii väsinud, et üle paarikümne lehekülje lugeda ei jaksa, silm vajub kinni. Eks see varajane tõusmine ole mulle raske. Olen ööinimene. Aga antud raamat on ligi 500 lehekülge pikk. Oli sisukas, mõtlemapanev ja tõsine lugemine. Eks tollest ajastust on jäänud nii mõnigi asi lahti rääkimata ja inimesed on oma saladused vedanud hauda kaasa. Teema kõneleb valdavalt repressioonist. Aga siin jookseb paralleelselt ka peategelase uni, mis on tähenduslik või lausa selgeltnägelik. Tuttav tunne, sest olen ise ka unenäos palju ette ja taha näinud, kuid alati ei oska seda kõike kohe tõlgendada. Igal juhul kirjutan kirjanik Mihkelson usutavalt ja ausalt, pisut isegi natuke liiga pikalt, aga antud (kon)teksti see sobib. Kindlasti loen tema raamatuid veel ning nüüd kopeerin siia raamatut tutvustava teksti, et blogi lugeja saaks ka aimu millest raamat kõneleb. Head lugemist! Romaani peategelaseks on umbes 1944. aastal sündinud naine, kes püüab iseseisvuse taastanud Eestis, 1990. aastate teisel poolel leida nõukogude aja arhiividest infot oma vanemate saatuse kohta pärast Teist maailmasõda. Tema isa Meinhard ja ema Vilma läksid pärast maailmasõda repressioonide hirmus metsa, isa hukkus segastel asjaoludel ja ema tuli hiljem metsast välja, kuid ei hakanud enam tütart kasvatama. Naine kasvab esmalt sugulaste juures, siis internaatkoolis. Vanemate käekäigu avanemise looga paralleelselt kulgeb peategelase mõistatusliku unehaiguse lugu, milles unenäod vahelduvad tegelikult toimunuga. 22. august 2026. Vana-Rääma

SÜDAMETAMMIDE TAGA - Kristiina Ehin

No küll oli lustakas lugemine! Jah, loetud sai Kristiina Ehini proosaraamat "Südametammide taga." Ma ütleks pigem et tegu on autobiograafilise jutustusega, aga see selleks, no oli mõnus lugemine küll. Kristiina lõbus loomus kumab siit läbi. Kuigi ta mainib korduvalt, et nad Silveriga ei ole pedandid, kumab siit see pedantsus siiski läbi. Just Kristiina puhul. Aga ausalt öeldes ei ole mina ka inimene, kes kogu aeg lapi ja harjaga ringi käib. Ma lihtsalt ei ole depressiivne, sest depressiivsed inimesed pidavat igapäevaselt koristama ja mõni kardab lausa baktereid. Kerge Segasummasuvila on palju kodusem ja mõnusam. Ju siis on minus ka seda bullerby last veidi. Mõnusalt on kirjanik Ehin kirjutanud elavaks lahkunud Tartu Vaimud. Just suure tähega - Tartu Vaimud, sest nende elu on kujundanud suurel määral Tartu vaimu ja vastupidi. Minu arvamust mööda sobivad Tartu Vaimu nimetust kandma kultuuritegelased, kes on üliharitud ja on meie kultuuri rikastanud, näiteks muusikud, kunstikud, kirjanikud, ajaloolased jt ... Kindlasti mitte stripparid ega baarmanid. Kristiina on need tegelased tänapäeva kaasa toonud ja seikleb nendega mööda Tartu ajaoolisi paiku, eriti mööda Jakobi mäge, kus tema ja Silveri kodu asub. Ka Kassitoomelt ja Toomemäelt leiame tihti ennast. Oi kui mõnus. Oleks nagu ise taas Tartus seiklemas ja sealsed kooliajad meenuvad. Ja üleüldse on kirjanik Ehinil väga rikkalik käekiri, vaimukas, hariv ja haarav. Iga sõna on läbi mõeldud enne kui välja öeldud. Ta loob läbi jutustuse nii ehedad karakterid, et mulle jäi tunne nagu ma tunneks Kristiinat ja Silverit lapsest saati, kogu elu. Lisaks on tema pihtimused nii ausad, otsekohesed ja targad, et panevad autorit teises valguses nägema. Et temas peitub veel rohkem sügavust ja tarkust, kui ta oma loomes välja toob. Ega üleni ennast lugejale ei ava ikka küll. Nii ongi õige. Lugege ise seda raamatut, ma tõsiselt soovitan. Jah, te saate naerda, mõtiskleda ja veidike piiluda kunstihingega inimeste maailma, koju ja hingekoju. Aitäh, armas Kristiina selle raamatu ja pühenduse eest! Kui enne ei näe, siis järgmisel suvel olen taas Treimanis kohal! Ja nüüd kopeerin raamatu tagakaanelt erinevata inimeste emotsioone selle raamatu kohta. Kuidas armastada teineteist koos kõigi vooruste ja puudustega? See autobiograafiline tragikomöödia on naise elu lõpututest rollidest ja sellest, kui lihtne tundub olla mees. „Et looming puudutaks hinge, pead julgema ja oskama olla aus. Kristiina on siin romaanis väga-väga aus.“ Jaan Tätte. „See romaan on eluloolise ja kultuuriloolise sujuv sulam. Ballaad Tartule. Hõrk ja sõnatundlk. Argine ja püha.“ Sirje Kiin, kirjandusteadlane. „Autori ülevõlli elupeol löövad teiste seas tantsu kirjanikud Contra, Lydia Koidula, Ludwig Sander ja Justin Petrone, aga sealt ei puudu ka Maardu Märt, peakangelase Silver Sepa rikas rivaal. See maagils-psühholoogilse realismi valdkonda kuuluv romaan pani mind juubeldama ja vahetevahel ka pidurdamatult naerma.“ Sirel Heinloo, kirjandusteadlane. "Lugedes haarasid mind ülevus, elevus ja sisemine lahke naer. See raamat on haaravas ilukirjanduslikus vormis armastamise ja elusolemise õpik, mis võiks meid kõiki inspireerida." Mare Pork, psühholoogiaprofessor. 10. august 2026.

UNISTADES ÕNNEST - Ulvi Kullerkupp

Mul pole küll aimugi, kes on Ulvi Kullerkupp, aga kirjutada ta oskab. Väga hästi oskab. Ma kahtlustan, et tegemist on kellegi pseudonüümiga aga see polegi oluline. Oluline on see, et ta oskab häid ja haaravaid raamatuid kirjutada. Tõsi küll, selle romaani kohta öeldakse kindlasti naistekas, aga mina soovitaks just meestel seda lugeda, sest siin on piisavalt mõtlemisaine(s)t. Rohkem kui piisavalt. Ülihea raamat! Tormake nüüd poodi, sest näiteks Rahva Raamatus maksab see mahukas romaan hetkel vaid 3.80! Uhh! Mitte, et ma mehi alahindaks, aga siin koorub lahti üks lugu, kus perepea no üldse ei oska käituda. Täiesti mühakas ja loll mees, kes oma pere teisi liikmeid alahindab ja ilmselgelt on vaimse puudega. Armastab seltskonnas jätta muljet, et on õnnelikus abielus ja valetab sellega kõigile, eelkõige ka iseendale. Lisaks varastab naise firmast hiigelsummad ja laristab litside peale. Üleüldse ei ole tal mingisugust austust oma naise ja lapse vastu, ega ka millegi muu ning teiste inimeste vastu. Kuidas ja kas asi laheneb ja mis saab edasi, seda loe ise. Mina ei saanud magada, pidin selle kahe õhtuga läbi lugema. Tasus une arvelt näpistada. Ja rohkem ma ei ütle midagi, kopeerin raamatut tutvustava teksti ja soovitan kuumalt seda lugu lugeda! Anu on küll edukas äris – ta on turundusagentuuri omanik ja tegevjuht –, ent kodus kisub kõik järjest rohkem kiiva. Kümnenda kooselu aastapäeval kingib Anu abikaasale aastavahetuse reisi Kariibidele, millest peaks saama nende uus algus. Ta on otsustanud. Lisaks edule äris tahab ta armastust, intiimsust ja õnne oma mehega. Ja siis kohtub ta Andresega. Algab kassihiire mäng reaalsuse ja unistuse vahel, valede ja salakohtumistel nauditud suudluste vahel, südametunnistuse ja südamepiinade, lootusetuse ja lootuse vahel. Kuidas lahkuda suhtest lähedastele haiget tegemata, kunagi antud lubadusi murdmata ning kohustusi jätmata? 5. augusr 2026. Vana-Rääma

SOOVITUSKIRJAD. KÕIGILE, KES JÄÄVAD ÜKSKORD VANAKS - Merle Sild

Uhh, kuidas mulle ei meeldi sellised pikad ja lohisevad romaanipealkirjad! Oleks täiesti piisanud raamatu pealkirja esimesest lausest. teine lause ei anna mitte midagi juurde. Pigem on see isegi kentsakas, sest nooremaks ei saa meist keegi. Aga see selleks. Nagu näete, sain loetud Merle Silla romaani. Enne ma tema nimelisest kirjanikust midagi kuulnud polnud, nüüd siis olen. Käekiri on perfektne, loetav ja ka grammatiliselt korrektne. Pigem on selles raamatus sisu see, mis jubedalt venib, kirjeldatakse liiga palju spetsiifilisi asju, antud raamatus hooldaja ameti tagamaid. Jääb kohati mulje nagu oleks raamat selle ameti tarvis (reklaamiks) kirjutatud. Mis muu saab seletada pikka ja lohisevat kirjeldust. Aga raamatu küljendus mulle meeldib ka väga, sest on jäetud lugemiseks piisavalt õhku. Mind pigem ahistavad raamatud, mille eelneva peatüki lõppetdes kohe samalt leheküljelt järgmine peatükk algab ja kiri on tihedalt kokku pressitud, nagu minu blogipostitused siin, mis seda küll olude sunnil on, sest blogis ei ole juba aastaid võimalik kasutada taandridu. Ma võin taandridadena teksti siia kirja panna, aga ikka jääb ühe pika reana. Seega suured plusspunktid raamatu küljendajale! Mulle peaks see raamat pmst sobima, sest olen ise töötanud ka väga palju inimestega, alates lasteaias töötamisest kuni erivajadustega inimese isikliku abistajani ja ka hetkel abistan ja hooldan. Jah, mulle tõesti meedib seda tööd teha, ka inimestega suhelda ning alati, kui on võimalik, abikäsi ulatada. Torman tänaval ka asotsiaalsele inimesele appi, kui ta on hädas. Instinktiivselt. Seega läks see raamat mulle korda. Ainult sellest abielust ma aru ei saa, mida kogu stsenaariumi vältel vändatakse. See kõik on täiesti ebanormaalne. Samas mine tea, ehk ongi selliseid asju meil Eestis juhtunud, sest väga paljude perede üks pool elab ja töötab ühes riigis ja teine teises riigis. Raamatu oleks saanud veidi kompaktsemaks toimetada aga muidu pole midagi paha öelda, Merle Sild oskab kirjutada küll. Ja nüüd kopeerin raamatut tutvustava teksti ka siia. Palju mõtlemisainet pakkuv armastusromaan kõigile, kes on välismaal töötanud või kes kavatsevad sinna minna, ja neile, kes on mures oma vanade haigete vanemate pärast. Merle Sild kirjutab oma esikromaanis „Soovituskirjad“ töötu kõrgharidusega naise rasketest valikutest tänapäeva Eestis. Välismaise tööturu avanedes läheb ka peategelane Mari Kullerkupp vooluga kaasa. Viie aasta jooksul rännates satub Mari turvalisest Soomest Põhja-Inglismaa immigrantidevaenulikku väikelinna ja töötab seal dementsete psühhokroonikute hooldekodus koos teiste Eestist värvatud naistega. Maailmalinn London, kuhu Mari esimesel võimalusel põgeneb, tekitab samaaegselt unistusi nii kesklinna kunstigaleriist kui üksildasest maamajakesest Eesti vaiksete metsade keskel. Kui Alzheimeri-haige professoriproua hooldajat vajab, võtab Mari selle pakkumise vastu. Elu rahulikus mereäärses kuurortlinnas annab talle aega oma puruneva abielu üle järele mõelda. Ühel kaunil jõulueelsel päeval saadab klassiõde Birgit Anderson talle meili, mis nende mõlema üllatuseks muudab Mari elu igaveseks…. 28. juuli 2026. Vana-Rääma

DEKADENT PIMEDUSES - Rometh Torm

Loetud sai Rometh Tormi romaan "Dekadent pimeduses." Ausalt öeldes ma isegi ei oska liigitada, kas tegu on romaani või jutustusega, aga see selleks. On, mis ta on, aga raamat vajaks korralikku toimetamist. Keeletoimetus on kirjade järgi tehtud, aga tekst on ikka väga kaootiline ja segadust tekitav. Üks lõik räägib ühest situatsioonist, teine teisest, kolmas kolmandast. Hullem, kui Silja Vaheri esimesed raamatud. Lisaks jääb mulje nagu autor tahaks kirjutada midagi sarnast nagu Sass Henno kirjutanud on, näiteks romaani "Mina olin siin," aga selle üllitusega ei jõua ta antud romaanile ligilähedalegi. Muide, ta isegi mainib antud romaani selles raamatus. Aga võibolla on Rometh Tormil ka juba lugejaskonda. Mina lihtsalt olen nii suure lugevusega, et oskan terasid sõkaldest eraldada ja ... No ma loodan, et see raamat leiab lugejaid, sest ise kirjanikuna loodan seda alati, loomulikult ka oma raamatute puhul. Kusjuures asjast võib asja saada, kui autor neid järgmisi osi (mainib triloogiat) kirjutab ja leiab endale korraliku sisutoimetaja. Praegu on nagu on. Olemas juba on ju ja midagi enam muuta ei saa. Kaaned ei meeldi, ebaloomulikud ja AI tehtud Kohutavad! Üldiselt stsenaarium vestab narkomaanide ja kriminaalide elust, sisaldab liiga palju klišeed ja kohati kubiseb plagiaatidest, mida me minevikust teame ja ammu kuulnud oleme. Näiteks see Männiku teema, kassi süstimine jnene...Kaks pahelist noort armuvad, üks on joodikust kriminaal ja teine narkomaan. Nad soeavad veel lapse ka. Uhh! Nojah, kui tahta, saaks sellest vihjest hea raamatu. Aga see on pelgalt minu arvamus ja võimalik, et järgmisest antud autori raamatust saab nn kassahitt, mida peavoolumeedia pidevalt reklaamina hakkab. Võibolla ... Kuid jah, minu arvustus tuli selline. Igal juhul jätan autori nime meelde ja jälgin põnevusega, mis toimuma hakkab. Kopeerin ka raamatut tutvustava teksti siia. Alkohol ja narkootikumid, vargused ning peksmised, SMS-laenud ja valetamine … Tõsieluliste fragmentidega hoogne ning kaasahaarav lugu, jutustab nii üllatustest varastele, kui ka naiivsetest tütarlastest, kes pangakaardi võõrastele usaldavad jne … Vahelduseks pakub temaatika aga naistevastane vägivald, mis on alati olemas olnud. Ei kohtusüsteem ega ka avalik arvamus ei suuda selles osas midagi olulist ära teha või muuta. Teema on nii delikaatne ja tekitab ühiskonnas vastakaid arvamusi, kuni jõuame vaieldes ikka välja olukorrani, et naised ise on nii otseselt kui ka kaudselt süüdi – seega paratamatult vähemväärtuslikud … Siit ka olukord, et iga süsteemi saab manipuleerida, kuni jäädakse vahele, aga see viimane ei olegi oluline. Oluline on tunne, et midagi sai teha ja ette võtta ehk siis muuta ... Pikemas perspektiivis aga selle tundega kaua elada ei suudeta … Nii mõnigi mees saab oma karistuse, kuid mitte õigusriigile kohaselt – lugege ja otsusta. 25. juuli 2026. Vana-Rääma

KOIDIKUTE LUMMUSES - Marje Ernits

Sellise ilmaga on kõige targem tegu raamatute lugemine. Nii saigi loetud Marje Ernitsa romaan "Koidikute lummuses." Muide, ma pean tule ahju alla tegemise plaani. Külm on. Aga antud romaan ka sooja ei andnud, on nii teistsugune. Nagu poleks Ernitsa sulest tulnud. Aga on. Algul arvasin, et olen lasteraamatut lugema sattunud aga lõpp näitab, et lastekirjandusest on asi kaugel. Väga kaugel. Teose keskmeks on üks katkise hingega naine, kes pole tunda saanud vanemate armastust, ostides seda meestelt füüsilisel teel. Juhuste tahtel saab temast näitleja, kes elab oma rollidesse nii sisse, et armub partneritesse. Õigupoolest ühte neist. Pidevad kolimised ühe mehe juurest teise juurde viitavad tema labiilsele olekule ning ega siin midagi targemaks ei lähegi. Ütleks et tänapäev. Segane maailm. Nii ilmselt ongi. Aga ega ma rohkemat ei reedagi. Lugege ise. Nüüd kopeerin ka tutvustava teksti. Minule lugemiseks sobis. Mina ju ei unista. Pole kunagi unistanud. See on nõrkadele, kes ei suuda elus oma tahet teostada. Ma tean, mida ma tahan. Jah. Ma ei pruugi seda saavutada, mida ma tahan, aga teen kõik endast oleneva või … või siis vähemalt usun sellesse, kui saatus vastupidist ei väida. Ma tahan endale kodu, mille aknad avanevad hommikusse. Tahan ärgata vara ja näha, kuidas päike tõuseb. Tahan armastada ühte inimest, kes mind armastab ja … ja võibolla siis kunagi tahaksin ma endale ka last, kes ei unistaks, vaid oleks ka päriselt minust järgmine. Seda ma tahan, aga unistamine – see on mõttetu aja raiskamine. „Koidikute lummuses“ on lugu otsimisest – teise inimese otsimisest, elu mõtte otsimisest, oma koha ja kutsumuse otsimisest, armastuse otsimisest. Leidmine polegi alati nii tähtis, sest kui sa otsid, püsib vaim virge ja sa võid veel kaua elada … Eesti ühe loetuma kirjaniku Marje Ernitsa uue romaani peategelane on Rotinägu, väikelinna vaesest perest pärit Emma Lohor, kes saatuse kiuste sammub läbi elu parema tuleviku poole. Pärast kutsekooli lõpupidu satub Emma juhuslikult seltskonda, kus jääb silma filmiprodutsendile, kes pakub talle osa oma uues, viikingitest jutustavas filmis. Emmale hakkab elu filmimaailmas meeldima, ta läheb näitlemist õppima ning talle pakutakse ikka ja jälle uusi rolle. Kas oma kutsumuse leidmine sillutab ka teed armastusele ja unistuste kodule tõusva päikese majas? Marje Ernits on Eesti kunstnik ja üks produktiivseimaid kirjanikke. Tema sulest on ilmunud üle 50 teose: luuletusi, jutustusi ja romaane, sh kümme krimilugu uurija Ira Teveri põnevike sarjas. 21. juuli 2026. Vana-Rääma

VARJU ALL - Siiri Laidla

Loetud sai Siiri Laidla romaan "Varju all." Tundub et ka suvel ei tule mul lugemispausi. Ei oska enam üldse ilma raamatuta magama jääda. Tegelikult oleneb raamatust, mõnda ma ei suuda üle paarikümne lehe korraga lugeda ja mõne loen ühe õhtuga kaanest kaaneni läbi. Oleneb kas raamat haarab, köidab või üleüldse. Muidugi tempo paneb ka asja paika, sest osad raamatud on hoogsamad, osad niiöelda ajaviiteromaanid, viidavadki aega. Siiri Laidla romaane olen ennegi lugenud, aga see siin tekitas suurt segadust, sest tegu on lühiromaaniga aga tegelasi on mitme romaani jagu. No ei saa, ikka tuli uuesti ja uuesti hakata lugema kellest jutt käib ja ma usun, et sellega jäi nii mõnigi infokild poolikuks või uduseks. Kirjanik alustab igat peatükki (vihje pealkirjale ka) teatud tegelase kirjendamisega ja neid tegelasi on tõesti üliliigapalju. Ei saanudki seda romaanile omast kompaktsust kätte, kõik jäi harali ... valgub igalt poolt üle äärte. Jah, eks meil kõigil ole paremaid ja halvemaid raamatuid ning iga lugeja on ka erinev, kes eelistab üht stiili ja kes teistsugust. See stiil lihtsalt ei ole mulle sobilik.Nii ongi. Blogin alati ausalt. Ma küll ei julge väita kas mu kriitika konstruktiivsena kõlab, aga ma ei saa kiita ka raamatut, mis minu jaoks on toores ja ei haaku. Samas ma tean, et kirjanik Laidlal on ka väga häid raamatuid. Aga eks otsustage ise, kas tegu on armastusromaaniga (mida ma siit ostsisin tänu raamatut tutvustavale tekstile) või sulaselge (puht füüsilise ja ka vaimse) hooramisega, millel pole armastusega mingit pistmist. Seekord siis nii. Austus kirjanikust kolleegi vastu jääb alles. Kopeerin ka raamatut tutvustava teksti. VARJU ALL on psühholoogiline armastusromaan tänapäeva Eesti ühiskonnast - laste, nende vanemate ja õpetajate keerulistest omavahelistest suhetest, toimetulekust ja siseheitlustest. Lugeja ette ilmub toredasti koonduv galerii inimsaatusi, mis küll nii erinevad, samas aga üksteisega otsekui nähtamatute niitidega seotud, justkui asuksid nad ühe varju all: õpetajad, kunstnikud, lihtsad maainimesed... Huvitav on märkida, et ehkki romaani Varju all adressaatideks on täiskasvanud lugejaid, on paljud tegelased lugejatele juba tuttavad Siiri Laidla noorsoojuttudest Pärnaõietee, Pärnaõietee II ja Pärnaõietee III. 20. juuli 2026. Vana-Rääma

MUSTA OPAALI RADA - Herta Laipaik

Minuga veetis mitu õhtut Lemmes aega ka ühe mu lemmikkirjaniku Herta Laipaiga romaan "Musta opaali rada." Tegu on romaanitriloogia 3. raamatuga. Loetud on mul triloogiast veel "Angara ääres, Anno 1950" aga lugemata veel "Pärlid surevad pikkamisi," mille ilmumisaastaks loen siin 1993. Ehk saan ka selle endale soetada ja läbi lugeda. Antud romaan kõnelebki väga palju vääriskivide teemal ja üleüldse kivide. Aga ma ju olen ise ka paras kivihull. Meenub kuidas ma kunagi Tallinnas ära eksisin, suur kivikott ka kaenlas, aga minema neid visata ka ei täinud. Ja no veel mõne aasta eest valmistasin ma aktiivselt poolvääriskividest ehteid. Sestap on selles raamatus väga palju äratundmisrõõmu ja ma isegi mõistan peategelast, kuigi ei lepi ta alkoholilembusega, sest seda on nii raamatus nii palju, et jää või ise ka purju. Aga muidu on Hertal ülihea kirjakeel, mõnus müstika on põimitud ta toestesse ja aukohal on folkloor - rahvapärimus. Siin viljeleb autor ka libahundi teemat. Aga üldises on tegu siniverelistega, kes siniboad kannavad ja teatud tegelane magatab ka mehi kena kopika eest. Hull veidi! Rohkem kui veidi. Samas mind ei häiri ka need pahed, sest neid on kirjeldanud üks Eesti parimaid nais(romaani)kirjanikke. No on ikka andekas küll! Kui te ei ole ühtegi Herta Laipaiga teost lugenud, ei teagi te, mis on hea kirjandus. Stsenaariumi ma ümber kirjutama ei hakka. Mainisin piisavalt ja soovitan lugeda, sest tegu on väga hea raamatuga! Kopeerin raamatukaupluse lehelt teksti. Herta Laipaiga (sünd. 1921) "Musta opaali rada" lõpetab triloogia, kuhu kuuluvad 1992 ilmunud "Angara ääres, Anno 1950" ja 1993 ilmunud "Pärlid surevad pikkamisi". Sündmustiku loogika järgi oleks pidanud esimene olema "Pärlid surevad pikkamööda", ent iga triloogia osa on nauditav ka omaette ning peaasi, et nüüd on ilmunud kogu Freyja-saaga. 16. juuli 2026. Vana-Rääma

VALGED KILLUD - Lee Täht

Ülihea romaani lugemisega sain ühele poole. Kahju isegi, nagu ikka. Tõsi ta on, et reeglina meeldib mulle rohkem haaravaid ja tempokamaid romaane lugeda, aga see vaikne ja rahulik kulgemine oli niiiii mõnus. Jah, teema ise on kurb, isegi väga kurb. Tegu on psühholoogilise romaaniga, mis läbi loo kätkeb endas ühe naise saatust. Tihtilugu elus ongi nii, et kui sa pole kohtunud ühe oma esivanemaga ning ei tea isegi, kes ta on ja kus ta on, oleks sinust justkui mingi osa puudu või siis tahaks kasutada väljendit "peidus pool." Selles loos on asi veel dramaatilisem, aga ma üldse ei taha reeta kuhu asi tüürib, jätan selle lugeja avastada. Lihtsalt nii kurb, kui vanemad otsustavad oma lapsele mitte rääkida, kes on nende pärisvanemad, antud juhul peategelane ei tea, kes on ta isa. Lisaks sinna juurde veel see alandus, mida ta on pidanud kogu elu tundma, sest elumustrid kipuvad korduma ja reeglina korduvadki. Ohh, no ma ei saa rohkem kirjutada, muidu reedan veel midagi ette. See on raamat, mida soovitan lugeda kõigil. Autori nime lugesin ja kuulsin esmakordselt ning loodan, et ta kirjutab veel romaane. Tegu on väga hea romaaniga. Ja nüüd kopeerin ka tutvustuse. „Valged killud“ on lugu suurtest saladustest, rääkimata jäänud asjadest ja elu keerdkäikudest. See on ka lugu emade ja tütarde vahelistest keerulistest suhetest, eneseohverdusest, kannatustest ja armastusest. Elise elus on üleelamisi, mis on varjutanud ta tegemisi ning jätnud jälje igaveseks. Ta hinges on igatsus, mida elu ei ole suutnud täita. Ja just siis, kui ta arvab lõpuks rahu leidnud olevat, osutub see järjekordseks tragöödiaks. Lugeja otsustada jääb, kui palju on saatus Elisele liiga teinud ja milles on ta ise süüdi. 12. juuli 2026. Vana-Rääma

AJAVÄLJAD - Heiki Vilep

Nii hea oli üle hulga aja lugeda luulet ja veel riimiluulet, mis kahjuks iga päevaga muutub üha defitsiitsemaks. Väga kahjuks. Noored kipuvad rõhku panema üksnes proosaluulele või siis vabavärsile, aga meil on väga palju erinevaid luuležanre ja minu jaoks on Luuletaja (just suure algustähega) see, kes viljeleb erinevaid luuležanre. Vabandust mu otsekohesuse eest, aga see on pelgalt minu arvamus, mida ei muuda miski. Väga igav on lugeda luuleraamatut, mis koosneb vaid proosaluulest ja kus pole vaevutud seda luuležanri isegi panna salmideks ehk tulpadesse, vaid jäetakse üks pikk jutujoru. Siit üks suur ja raske kivi toimetaja kapsaaeda. Laseme luulel ikka luuleks jääda, ärme riku seda ära! Aga see eelnev tekst oli teemaväline, ei puuduta seda raamatut, kuid ma lihtsalt pidin selle endast välja kirjutama. Heiki Vilep kasutab "Ajaväljades" valdavalt ristriimi, sekka vemmalvärssi. Muide, sisukorra lehekülgedel annab pealkirjadest väga põnevad vabavärsid välja lugeda. Ma ei tea kas see on Heikil taotluslik, aga vähemalt mina lugesin ka selle osa raamatust luuleks. Kui üldse norida (mida ma tegelikult ei taha, sest nautisin selle luuleraamatu luegmist) siis luuletuses "Irooniline" on sõna "üle" ülearu. Kui see teises salmis ära võtta või jätta, ei muutu midagi halvemaks, pigem paremaks, sest rütm läheb paika ja kaob see sama sõna, mis antud (kon)tekstis vaid lohiseb või lohistab. Aga muidu ... aitäh selle luuleelamuse eest, hea Heiki! Raamat on pühendusega ja läheb teiste sama saatusega raamatute riiulisse. Nüüd kopeerin ka raamatukaupluse lehelt tutvustava teksti siia: Aeg, see salapärane ja kõikehõlmav mõiste, on inimkonna üks vanimaid uurimisobjekte. Filosoofid, teadlased ja luuletajad on aja olemust ja tähendust uurinud läbi sajandite. Kas aeg on lihtsalt üks jada sündmusi või midagi palju sügavamat? Inimesed tajuvad aega subjektiivselt. Meie igapäevaelu on seotud kellaaja, kalendri ja rutiinidega. Kuid inimlik aeg ei ole ainult numbrid – see on seotud mälu, emotsioonide ja kogemustega. Kuidas me tunnetame aja möödumist? Miks tundub aeg mõnikord venivat ja mõnikord lendavat? Lapsepõlves tundus suvi lõputu, täiskasvanuna aga lendab aeg käest. Me muudame maailma oma tegudega, aga me oleme ka muutuste all kannatajad. Me oleme aja loojad, aga ka aja ohvrid. Me oleme aja tunnistajad, aga samas ka aja saladused. Võtkem aega mõtisklemaks ajast koos ühe ajatust avastada püüdva luuletajaga! 7. juuli 2026. Vana-Rääma

VAREDA - Sven Mikser

Loetud sai Sven Mikseri romaan "Vareda" ja nüüd on kuidagi tühi tunne. Lugesin selle küll lausa kolme õhtuga läbi, sest tegu on mitte üksnes hea vaid väga hea romaaniga. Milline osav sõnakasutus, milline perfektne süžee areng, milline rikkalik sõnavara, kui hea lauseehitus. No ikka täielik tase. Kui te soovite peensusteni silutud romaani lugeda, lugege "Varedat!" Tõsi küll, ühelt maalt sain ma küll aru kuhu või mis suunas romaan tüürib ja see tegi natuke niiöelda nõutuks, sest heterona oleks ma meelsamini lugenud romaani noormehe ja neiu või naise ja mehe vahelisest tärkavast armastusest. Aga siit ehk järgmine idee kirjanik Mikserile. Ühesõnaga, las ma kõlan küüniliselt, aga minu seksuaalne orientatsioon on hetero ja ma usun vaid naise ja mehe vahelisse armastusse. Aga raamat on loetav, väga loetav. Ma loen selle kindlasti kunagi uuesti läbi. Käisin ka 2023. aastal esitlusel, kus Kaupo Meiel Sven Mikserit küsitles. Toona ma seda raamatut ei ostnud, nüüd ostsin ega kahetse üldse. Jääb vaid loota, et kirjanik Mikser pastakat nurka ei viska, et tema sulest sünniks raamatutid veel ja veel! Aitäh, et kirjutad! Nüüd kopeerin siis raamatukaupluse lehelt ka raamatut tutvustava teksti ja lisan foto, mille Pärnus esitlusel ise jäädvustasin. Ja siin samas blogis on ka sellelt esitluselt blogipostitus olemas, leiate sildi kaudu. Vahest ei tea kuueteistkümneaastane Johannes isegi, kas see on lõpuni läbi elamata lein surnud mentori pärast või hoopis segastest peresuhetest põhjustatud ängistus, mis ta keset palavat suve võõrasse maanurka pagendusse ajab. Siin, tühjas koolimajas, mis kunagi oli mõisahäärber, tahab ta püüda oma unistust, ainsateks seltsilisteks pliiatsid, pintslid ja raamatud, Raffael, Tizian ja Caravaggio – ning paar kentsakavõitu kohalikku vanainimest. Kusagil kaugel eemal pöörleb maailm meeletute muutuste keerises, aga Varedal seisab aeg otsekui paigal. Vähemalt niikaua, kuni ilmuvad Margit ja Andreas… «Vareda» on lugu mälestustest, unistustest ja armastusest. See on lugu suurest suvest ja ühe noore inimese eneseavastamisest, mis on ühekorraga vabastav ja hirmutav, joovastav ja segadusse ajav. Eesti Kirjanike Liidu 2023. aasta romaanivõistluse võitja Tegemist on küpse ja väljakujunenud stiiliga kirjanikuga, kes selle teosega astub kohe tänapäeva Eesti kirjanduse kõrgliigasse. Rein Raud, romaanivõistluse žürii esimees. 5. juuli 2026. Vana-Rääma

ELU LEHEKÜLGI LEHITSETAKSE KIIRESTI - Jaak Jõerüüt

Loetud sai Jaak Jõerüüdi proosateos, mis kooneb kaheksast novellist ja ühest lühiromaanist. Algus tekitas segadust, sest ma ei jõudnud kokku lugeda ega ei tundnud tegelikult ka huvi kuimitu korda raamatu autor esimeses novellis kasutas sõnaühendit "istus kohvikus..." Ütlen ausalt, muutus lausa tüütuks. Aga eks meil kõigil ole oma stiil, käekiri ja lemmikväljendid ning nii lausete kui terviku ülesehitus. Mis sobib ühele, see ei tarvitse teisele sobida. Samas kõik teised novellid olid minu jaoks väga loetavad, sellised aeglased ja hingamisruumikad. Aga ... No see lühiromaan, küll kogu austusest kolleegi vastu lugesin ka selle otsast lõpuni, kuigi see pole üldse minu stiil, ka minu lugemisstiil mitte. No ei sobi lihtsalt mulle. Mitte millestki ei saanud vahepeal aru. Ma olen aktiivne lugeja ja mu lugemus on suurem kui väga paljudel teistel, seega olen lugenud ka enne neid romaane, mis on koostatud nagu kirjavahetuse põhjal, aga sellisel juhul on kuupäevad, aastaarvud ja kellaajad isegi just need, mis stsenaariumile juurde annavad, ei võta. Aga kui neid ei ole, muutub lugetavus väga halvaks ja palju läheb kaotsi, nagu antud lühiromaani puhul. Ja ma juba isegi kahtlen, kas seda saab ikka romaani alla liigitada. Kahtlemata on kirjanik Jõerüüdil oma käekiri välja kujunenud ja ta on väga tark mees. Olen ennegi ta raamatuid ja ka luulet lugenud. Minu jaoks on antud lühiromaanis liiga palju lembelüürilist luuleiseloomu. Kogu teos on häirivalt kaootiline ja segadust tekitav. Jäigi lõpuni arusaamatuks, kes neist tegelastest antud lõigu kirjutas ja see pole ka kindlasti romaan, mida ma korduvlugeda sooviksin. Sestap pean aususega nentima, et see raamat mulle ei meeldi, vähemalt lõpuosa. Novellid on loetavad ja mõtlemapanevad. Omanäolised. Aga teades kui suur töö on raamatu kirjutamine, siis midagi halba ma ei ütle, ega mõtle. Pigem ehk loen veel mõne kirjanik Jõerüüdi raamatu tulevikus läbi. Ja nüüd kopeerin raamatut tutvustava teksti ka. Jaak Jõerüüdi uus raamat sisaldab novelle ja lühiromaani. Kõik tegelased on kaasaegsed inimesed kaasaegses keskkonnas oma kaasaegsete harjumustega. Kuid nende elu, mis võtab vahel ka tragöödia või draama kuju, on ikkagi ajatult üldinimlik, kätkedes kirge ja võõrandumist, jõhkrust ja ilujanu, valelikkust ja alandlikkust, surma ja armastust. "Kodune pank Milanos tundus asuvat sama kaugel kui lõunapoolus, kas ta kunagi sinna enam tagasi jõuab? Selline kaugus on ohtlik, niisugune tunne tuli. „Ohutu kaugus”, aga kellest või millest? Tegelikult? Mida need kirjanikud mõtlevad oma fraase pildudes? Ta lülitas konditsioneeri välja, ja lükkas hotellitoa akna praokile. Piiritaja vihises õhku lõigates välgukiirusel otse akna tagant läbi nagu Jaapani mõõgameistri Hattori Hanzō võitmatu mõõk, mida jumaldasid kõik kultusfilmi „Kill Bill” peategelased-tapjad." 2. juuli 2026. Vana-Rääma

MAKAAGID JA MAJAD - Kerli Altmart

Loetud sai Kerli Altmardi romaan "Makaagid ja majad," mis on Eesti Lastekirjanduse Keskuse ja kirjastuse Tänapäev 2008. aasta noorsooromaanivõistluse äramärgitud töö. Ma küll peast täpselt ei mäleta, kas olen 2008. antud võistluse teisi töid lugenud, aga see raamat on väga hea, igatahes! Samas olen ma juba nii harjunud, et need äramärgitud teosed meeldivad mulle kordi rohkem, kui kolmele paremale kohale tulnud romaanid. Tihti nii on. Küll aga olen lugenud enne Kerli Altmardi raamatuid ja loen neid kindlasti veel, sest tema käekiri mulle sobib ja ta kirjutab hästi, lihtsalt, haaravalt. Tema teostesse on ka peidetud huumorisoon, mille pead ise üles leidma. Antud noorteromaani võib liigitada omakorda veel noormeesteromaani alla, sest peateglasteks on 5 sõpra, poisid, kes teevad ühiselt bändi. Kus, kuidas ja kas asi sujub, sellest lugege juba ise. Mina lugesin ja tundsin ennast ka keskkooliõpilasena. Ajas tagasi astuda on mõnus, seega on mõnus lugeda ka noorteromaane. Nagu ikka, on mõni tegelane paadunud elumees ja mõni süütu poisike, kes pole veel isegi tüdrukit suudelnud. Kuidas ja kas kulgeb see stsenaarium edasi, loe ise. Mina kopeerin siia vaid raamatu tutvususe ja lähen piilun milliseid raamatuid Altmart veel kirjutanud on. Aitäh selle eest! P. S. Ainuke miinus on see, et pealkiri on sisu kohta kuidagi tavaline, mitte just õnnestunud. Soovitan pealkirjadele rohkem rõhku panna. Olla või mitte olla? Loomulikult olla ja kindlasti olla oma kooli kõige popim bänd Monkey House. Populaarsuse ja meluga kaasnevad muidugi kuulsus, au ja tüdrukud, lisaks mõnus sõpruskond ja muusika… Aga kui prožektorituled laval kustuvad, on seal viis tavalist kümnenda klassi poissi – Markus, Olari, Esso, Vladi ja Janek – oma igapäevaste murede ja rõõmudega koolis ja eraelus. 28. juuni 2026. Vana-Rääma

TINNITUS. DJ ON JUMAL ON DJ - Tarmu Kurm

Teate, ma lugesin just romaani läbi. Õigupoolest öösel kell 2.15 lõpetsin. Niiäge! Ma jumaldan romaane! Tarmu Kurmi nimelisest kirjanikust ei teadnud enne ma midagi, aga nüüd tean. Tean ka seda, et enne selle romaani sündi on tal veel üks romaan sündinud. Tänaseks ehk veel mõni? Loeks selle /need/ ka läbi. Võibolla see, et ma antud romaani lugemist nautisin, tuleneb sellest, et me oleme enamvähem üheealised ja mäletame (tõsi on see, et selle raamatu autor teab rohkem antud ameti varjukülgi) aegu, mis diskod olid oma tippajas. Isegi üks Pärnust pärit (või lausa mitu) diskor meenub seda raamatut lugedes. Oli au ka teda tunda. Aga eks lugege ise, siis saate aimu. Igal juhul on autor ilmselt selle disko(ri)maailma telgitagustega vägagi kursis. Lugemine oli ladus, sekka on põimitud ühe olulisema tegelaskuju vanemate vana kirjavahetus, mis kindlasti annab sisule iseloomu juurde. Karakterid on ka hästi välja joonistatud ning ma isegi viibisin seda raamatut lugedes ajas ammuses, kui Pärnumaa trahteris "Kuld Lõvi" leidsid aset kurikuulsad Mart Pordi ja Margus Turu diskod, kolmapäeviti. Kohal käis rahvas Eesti erinevaist paigust. Andsin vast piisavalt vihjeid, nüüd võta kätte ja loe see raamat ise ka läbi. Mina enne käest ei pannud kui tagakaas pasitis. Aitäh, et kirjutad, kirjanik Kurm! Tutvustus ka siia. 2022. aastal möödus Eestis esimese disko tegemisest pool sajandit. Peaaegu sama vana on ka raamatu peategelane Maarius, kelle diskovaimustus ja diskoriks saamise ihalus ilmnes uue pöörase diskoajastu alguses 1990ndate esimeses pooles. Lugejad saavad kaasa elada sündmustikule, mis leiab aset kuue aastakümne kestel: värvikad episoodid viivad vaheldumisi 1990ndatesse, mil Maariusest sai staardiskor, ja praegusesse aega, mil vaimselt ja füüsiliselt kulunud mees vaevleb rusuva üksilduse, pakitseva songa ja undav-kohiseva tinnituse küüsis ning on löönud käega peaaegu kõigele. Varasemale minevikule heidavad valgust Maariuse isa ja ema kirjad enne tema sündi. Kuna romaani teiseks peategelaseks on muusika, siis on peatükkide vahele põimitud ka põgusaid muusikalisi ääremärkusi. Tarmu Kurm (45) on suhtekorraldaja ja ajakirjanik. „Tinnitus. DJ on JUMAL on DJ“ on tema teine raamat. Debüütteos „Kahe matuse vahel“ ilmus 2022. aasta kevadel. 25. juuni 2026. Vana-Rääma

NIRVAANA RADA - Raivo Seppo

Loetud sai Raivo Seppo romaan "Nirvaana rada." Tuleb tunnistada, et raamatut ostma kutsus selle pealkiri sellel korral. Uurisin, et samal autoril on päris mitu raamatut ilmunud, aga antud raamat on esimene, mille ma tema omadest läbi lugesin. Võibolla loen veel Raivo Seppo raamatuid, võibolla mitte. Eks ma tunde, pealkirja, kaantel ja sisututvustuse järgi neid soetan. Aga sellel korral pettis raamatu pealkiri mind ära, sest see just kutsus ostma, aga süžee kahjuks üldse ei kõneta. Andke andeks, aga no ei kõneta. Ma ei saa sinna midagi teha. Käekiri on kuidagi nii teine, stsenaariumi ülesehitus ei haara, ei haaku. Teema on selline, et tekitab küsimusi: miks, milleks, mida sellega öelda tahetakse? Jne ... Võimalik, et mõni teine Raivo Seppo raamat kõnetaks, haaraks ja paneks koguni mitmel korral lugema, aga antud raamatuga on nii. Ütlen alati enda subjektiivse arvamuse ja emotsiooni välja, mis ei tarvitse teiste omadega ühtida, aga ega igale lugejale oma. Võibolla mu parim sõber loeb selle läbi ja kiidab taevani. Tore. Aga au ja plusspunktid autorile, et ta seda suurt tööd teeb - kirjutab! Pikemalt ma siin ei peatu, kohe kopeerin tutvustava teksti, eks siis ise otsustate, kas loete või mitte. Pöörane lugu elukutselisest hädavaresest, vanemapoolsest tibist, kes kirjutab viisteist aastat korstnasse ja kihutab Londonisse, otsustades oma sõbranna, ettevõtlikuma tibi kõrval eluga uuesti alustada. Paraku selgub, et hiidlinnaski on juba kohad kinni ja kaunis pealispind hoolikalt võõbatud. Peab muidugi katsetama mitmetel aladel, millest ükski ei passi või ei vasta standarditele, mida valgel inimesel on õigus nõuda. See-eest suhtluseks rikkalikus keskkonnas kohtab tibi põnevaid inimtüüpe, armastust, vihkamist, armukadedust ja igasuguseid kahtlasi harrastusi, kuhu temagi kaasa haaratakse. Lõpuks kohtab ta oma unistuste ametit, rolli, mida ta on elus põhimõtteliselt siiani täitnud ka rahata. Kuid vahele astub hirm, tavaline, inimlik, nii oleviku kui tuleviku ees. 20. juuni 2026. Vana-Rääma

VASTUVOOLU - Anu Jänes

Loetud sai Anu Jänese jutustus "Vastuvoolu." See kajastab ühe vabameelse ent tagasihoidliku kunstniku, kes usaldab üksnes ennast ja vennanaist, kujunemisloost, ühiskonna ja inimeste pahupooltest ning kaootilisest eluteest tervikuna. Tänapäevalgi on meie ühiskonnas loomeinimestel raske toime tulla. Midagi pole muutunud. Ikka ja jälle nähvatakse neile; "minge tööle!" ega suudeta leppida tõsiasjaga, et ka maalimine ja kirjutamine on töö. On selline töö, mida väga paljud, just need nähvajad, teha ei oska. Nagu mingist trotsist või kadedusest viibutatakse pahatahtlikult loomeinimeste suunas näppu. Paratamatus. Nonsenss! Elage ise ja laske teistel ka elada! Ausõna. Kirjanik Anu Jänes on pannud selle raamatu kirja sõltuvalt oma teadmistest ja kogemustest, aga tegu ei ole kohe kindlasti autobiograafilise raamatuga, millest pajatab ka tutvustus. Kui sulle meeldib selline aegalne kulgemine ja julgemine, on see raamat sulle lugemiseks sobiv. Ma usun, et just loomeinimesed leivad seda lugedes ennast tuttavatest situatsioonidest ja hinge seisunditest. Mina täitsa nautisin lugemist, kuigi mulle meeldivad tempokamad raamatud rohkem. Aga jah, olen ju ka loomeinimene. Soovitan seda raamatut lugeda. Eelnevalt olin läbi lugenud sama autori raamatu "Õuekummelist kaduvikku" 2020. aastal. Kopeerin ka tutvutuse. Romaan „Vastuvoolu“ heidab valgust ühe unustatud kunstniku eluteele ning põhineb tema päevikus ja kirjavahetuses talletatul. Põimides mälestusi lapsepõlvest, sõjast ja vangipõlvest Karjalas ning õpingutest kunstikoolis Pallas, kirjeldab autor kaasahaaravalt noore inimese kujunemise lugu; mehe, kellel keeruliste aegade kiuste oli silme ees üksainus siht – saada kunstivallas korralik haridus. Selle tundliku natuuriga looja unistusi ja püüdlusi pärssisid heitlikest aegadest tingitud kitsendused: tal tuli üle elada neli järjestikust riigikorda, mille kõigiga ta pidi kohanema. Tema pealtnäha pehme koore all peitus vastuoluline isiksus, kes ei ajanud taga kerget edu ja kuulsust, vaid jäi kõiges täiuse poole püüeldes ustavaks oma tõekspidamistele ja kunstnikukreedole. Kogenud elu jooksul rohkesti saatuselööke, ei lasknud ta väliselt end neist heidutada, kuid hinge jätsid need seda sügavama jälje. Anu Jänes (snd 1948) on pärit Jõgevamaalt, omaaegsest Laiuse kihelkonnast. Ta on õppinud Tartu ülikoolis ajakirjandust. Varem on temalt ilmunud 1950. aastatest jutustav „Õuekummelist kaduvikku“, luulekogu „Kord olen sirelisuru“ (mõlemad 2018) ja ema noorpõlvemälestustel põhinev „Kaugel tuikab tähesilm. Koolitüdruku radu sõjaeelses Taaralinnas“ (2019). 16. juuni 2026. Vana-Rääma

KASEVÄLJA - Erik Tohvri

Spikerdasin blogist, see on kolmas Erik Tohvri romaan, mille läbi lugenud olen. Ma naudin just seda, et romaane, mis on mu lemmikžanr, saab harva lugeda, sest enamus Eesti kirjanikke kirjutab siiski jutustusi, mitte romaane. Ma usun, et Tohvri menu fenomen seisneb sellest, et tema teoseid loevad just vanemad inimesed. Olen seda meelt, et umbes 20 aasta pärast hakkavad need ka mulle meeldima. Aga paralleele ja sarnasust ma neis oma romaanidega ei näe, ei tuvasta, väga kaugel sellest. Meil on siiki täiesti erinev maailm, sest Tohvri looming on liiga reaalne minu jaoks, aga minu loomingus on alati ka see müstiline joon sees. Kuid jah, kordan ennast, armastan romaane! Siin on mingi kummaline stsenaarium, üks naaber paneb ühte, teine teist, üks paras segasummasuvila. Samas saaks öelda et tegu on tüüpilise külaeluga. Kui saab. Vastik. Vastik on ka see, kui su vanemad sinu elu elavad ja su elukaaslast tunnistada ei taha. Kunagi ei tohiks ükski lapsevanem kindlameelselt oma arvamust peale suruda, see peletab lapsed just kodust eemale. Nii on. Aga see on tegelikult teema, m illest peab kirjutama. Minule isiklikult selline naabermagabnaabriga teema üldse ei sobi. Lõpp jäi ka minu jaoks segaseks. Lahti võib ta jääda, lugejale fantaasiaks, mis on tegelikult novellidele omasem, kui romaanidele, aga siiski soovin teada, mis siis lõpuks sai. Kuidas asi lehenes või siis ei lahenenud. Romaan jäi minu jaoks poolikuks. Aga muidu on ladus, läheb kenasti edasi, ei ole üleliigset nämmutamist ja ilmselt staažikas kirjanik teadis, kuidas ja millest kirjutada. Minu austus selles suhtes ja loodan, et ta saab seal pilvepiiril postuumselt mu kiidusõnad kätte. Tohvri kindlasti rikatsab oma raamatutega eakmate lugejate maailma. Eks lugege ise ka. Sisu: Kes luges romaani «Kollaste lehtede aegu», on Kasevälja ja Otsa talu elanikega juba tuttav. Uues romaanis näeme, kuidas nad näpivad lahti vanu keerdsõlmi ja pistavad rinda uute probleemidega. Nende kõrval otsivad oma kohta noored ning põlvkondadevaheline üksteisemõistmine ei tule kergelt. Realistlikus elupildis annavad tooni soojus ja muhedus ning traditsiooniliste eluväärtuste hindamine. 11. juuni 2026. Vana-Rääma