KASEVÄLJA - Erik Tohvri

Spikerdasin blogist, see on kolmas Erik Tohvri romaan, mille läbi lugenud olen. Ma naudin just seda, et romaane, mis on mu lemmikžanr, saab harva lugeda, sest enamus Eesti kirjanikke kirjutab siiski jutustusi, mitte romaane. Ma usun, et Tohvri menu fenomen seisneb sellest, et tema teoseid loevad just vanemad inimesed. Olen seda meelt, et umbes 20 aasta pärast hakkavad need ka mulle meeldima. Aga paralleele ja sarnasust ma neis oma romaanidega ei näe, ei tuvasta, väga kaugel sellest. Meil on siiki täiesti erinev maailm, sest Tohvri looming on liiga reaalne minu jaoks, aga minu loomingus on alati ka see müstiline joon sees. Kuid jah, kordan ennast, armastan romaane! Siin on mingi kummaline stsenaarium, üks naaber paneb ühte, teine teist, üks paras segasummasuvila. Samas saaks öelda et tegu on tüüpilise külaeluga. Kui saab. Vastik. Vastik on ka see, kui su vanemad sinu elu elavad ja su elukaaslast tunnistada ei taha. Kunagi ei tohiks ükski lapsevanem kindlameelselt oma arvamust peale suruda, see peletab lapsed just kodust eemale. Nii on. Aga see on tegelikult teema, m illest peab kirjutama. Minule isiklikult selline naabermagabnaabriga teema üldse ei sobi. Lõpp jäi ka minu jaoks segaseks. Lahti võib ta jääda, lugejale fantaasiaks, mis on tegelikult novellidele omasem, kui romaanidele, aga siiski soovin teada, mis siis lõpuks sai. Kuidas asi lehenes või siis ei lahenenud. Romaan jäi minu jaoks poolikuks. Aga muidu on ladus, läheb kenasti edasi, ei ole üleliigset nämmutamist ja ilmselt staažikas kirjanik teadis, kuidas ja millest kirjutada. Minu austus selles suhtes ja loodan, et ta saab seal pilvepiiril postuumselt mu kiidusõnad kätte. Tohvri kindlasti rikatsab oma raamatutega eakmate lugejate maailma. Eks lugege ise ka. Sisu: Kes luges romaani «Kollaste lehtede aegu», on Kasevälja ja Otsa talu elanikega juba tuttav. Uues romaanis näeme, kuidas nad näpivad lahti vanu keerdsõlmi ja pistavad rinda uute probleemidega. Nende kõrval otsivad oma kohta noored ning põlvkondadevaheline üksteisemõistmine ei tule kergelt. Realistlikus elupildis annavad tooni soojus ja muhedus ning traditsiooniliste eluväärtuste hindamine. 11. juuni 2026. Vana-Rääma

MINA OLIN SIIN - Sass Henno

Mul on nii selgelt meeles aeg ja koht, kui ma selle raamatu esmakordselt läbi lugesin. See leidis aset Lavassaares, kui ma öösel valvur/dispetserina töötasin. Värisesin putka seinte vahel, ei julgenud objektilegi minna. Aga olin sunnitud minema, mis muutis paranoiliseks, kartsin, et iga põõsa ju nurga taga varitseb mind keegi :) Praegu on isegi mõelda naljakas, aga toona (umbes 20 aastat tagas) oli asi ikka naljast kaugel. Lugesin enne raamatu läbi, alles siis sattusin kinno seda vaatama (Rassi mängis Ramus Kaljujärv). Praegu tabasin, et tegu on nimede ühtivusega, Rasmuseid ka minu teada kutsutakse Rassi(de)ks. Igal juhul ma nii fännasin seda raamatut. Toonkord laenutasin, aga nüüd otsustasin selle Uuskasutusest 4 euro eest osta ja uuesti lugeda. Enam hirmu ei tekkinud, kuigi mõni üllatusmoment juhtus sekka, mida ma ei mäletanudki. Eks 20 aastaga muutub kõik, ka oma tõekspidamised ja arusaamad, me ise. Samas olen ma jätkuvalt seda meelt, et Sass Henno on üks minu lemmikumaid meeskirjanikke Eestis, sest ta kirjutab nii lihtsalt, vabalt ja asjadest täpselt nii, nagu need on. Ei mingit peenutsemist, ilutsemist, valehäbi ega (lugejale) pugemist. Suur tänu selle eest! Nüüd on raamat mu riiulis olemas, ehk õnnestub kunagi ka pühendus sisse saada. Lootus sureb viimasena. Aitäh! Kirjuta veel, Sass! Ja nüüd kopeerin ka raamatut tutvustava teksti siia. Ühelt poolt on see lugu noortest, kes elavad väljaspool kehtivaid seadusi, käibetõdesid ja moraalinorme. Teiselt poolt on see ühe poisi ülestunnistus sündmustest, mis on jäänud piisavalt kaugele, et neid saaks valutult jutustada. Sass Henno „Mina olin siin“ võitis 2004. aastal romaanivõistluse ja saavutas ilmudes kohe lugejate tulise poolehoiu. Toona nimetas üks kriitikuist autorit tuleviku klassikuks. Nüüd on see tulevik käes. 2007. aastal valmis romaani põhjal mängufilm ja juba peaaegu 20 aastat kuulub „Mina olin siin“ soovitusliku koolikirjanduse nimekirja. Sass Henno (snd 1982) esimene noorteromaan kandis pealkirja „Elu algab täna“ ja see märgiti ära 2002. aasta romaanivõistlusel. Kaks aastat hiljem pani Sass põnevikuga „Mina olin siin. Esimene arest“ romaanivõistluse kinni, olles tänaseni noorim võitja läbi aegade. Lisaks kirjanikutööle tegeleb ta reklaami- ja kinnisvaraäris ning on suhte- ja seksuaalvägivalla vastu võitleva ühingu MTÜ Julge Rääkida asutaja. 8. juuni 2026. Vana-Rääma

NAISED, KES ASTUVAD TULLE - Aile Parts

Loetud sai Aile Partsu loovtööks kirjutatud raamat "Naised, kes astuvad tulle," mis koondab endasse mitmekümne naispäästja lugusid, kõneleb sellest, kuidas nad jõudsid päästetööni. Kahju, et esitlusinfo minuni alles peale esitlust jõudis, oleksin väga tahtnud kohal olla, sest mul on au tunda Ailet ja Kairet aastakümneid. Jah, Kairet tunnen ma juba sellest ajast, kui Aile ei olnud veel sündinudki. Kunagi, kui ma töötasin ajakirjas "Vaimupuu," kirjutasin ma ka nende armsast perest sinna artikli. Seda saate lugeda selle lingi alt: chrome-extension://efaidnbmnnnibpcajpcglclefindmkaj/https://vaimupuu.ee/wp-content/uploads/2020/10/2016-jaanuar-veebruar-ajakiri-Vaimupuu.pdf / / / Aile, armas, aitäh selle emotsionaalse ja südamliku raamatu eest! Teen siit suured tänukallid selle eest. Oled saanud suure ja tänuväärse tööga hakkama, sest sellel teemal lausa on vaja kirjutada. Soolist diskrimineerimist ei pea ükski indiviid kaasaja maailmas tundma, sest naised ei ole kohe kindlasti nõrgamad kui mehed. Kohati on nad isegi tugevamad. Usun, et sinu jõudmises päästenaiste koosseisu on suur roll ka selles, kuidas sa oled aidanud kasvatada oma kallist õde Kellit, tänu kellele olete te koos kalli ema Kairega saanud mõlemad tegelda sellega, mis on teile südamelähedane. Kaire on teist nii vaprad inimesed kasvatanud, juba tema väärib ülipirakat tunnustust selle eest, sest see bürokraatia, mis valitseb maailma, on kahtlemata kõike muud, kui sõbralik. Tulla kõigest sellest välja võitjana, on õnne küsimus. Olgugi, et me ei kohtu tihti ja viimastel aastatel olen ise ka perekesksemaks muutunud, on teie armsal pesakonnal alati koht minu südames alles. Ise erivajadustega last kasvatades ja oma meelistegevusele keskendudes tean, kui raske see kõik tegelikult on, aga samas eluvitsutused panevad proovile ja sinust saabki kiiremini see, kes sa olla tahad, isiksus, kes julgeb öelda ja tunda seda, mida ütleb ja tunneb. Kes julgeb otse tulle astuda, mis on ka selle raamatu juhtlause. Üks väike trükikurat on natuke tööd teinud ja pealkirjast koma pihta pannud, aga ma panin selle ise sinna, et oleks korrektne. Ega raamatu kirjutamine ja kõik sinna juurde kuuluv ei ole kerge, eriti veel siis, kui oled selles osas igas mõttes debütant. Oled kenasti hakkama saanud, armas Aile! Loodan, et kirjutamispisik jäi sulle verre ja sa teed seda tööd veel. Kahjuks ei näe ma neid raamatuid müügis hulgimüügifirmades (Apollo ja Rahva Raamat), kus need lausa peaksid olema, et see info jõuaks kõikidele, kes soovivad. Et see raamat motiveeriks, inspireeriks ja julgustaks ka neid naisi, kes siiani endas kahelnud on, tulle astuma. Olen ise salamisi kogu elu sellest unistanud, aga tänaseks on fookus mujale suunatud, aga mõttes olen ikak teie elupäästva pundiga koos, saadan head energiat juurde. Õiglusmeel ja empaatia on ma minus olemas, sestap võitlen teisi radu pidi elu kestma jäämise eest ning tegelen tõesti täna ka sellega, mis mulle südamelähedane on, nagu teile kõigile, 34 päästenaisele on südamelähedane see, millest te selles raamatus kirjutasite. Jõudu, vastupidamist ja jätkuvat armastust oma töö ja kogu univetsumi vastu. Kummardan maani, kuuni ja tagasi! 4. juuni 2026. Vana-Rääma P.S. Ave, kallis, aitäh ka sulle!

PÜHA HIIE KUTSE - Urve Tinnuri

Ma tänan Sind südamest, kallis Urve, et sa niivõrd häid raamatuid kirjutad! See raamat on niinii oma, nii minule sobilik. Urve, kallis, sa oleksid kirjutanud justnagu kõigest sellest, mis kuulub minu maailma. Kes vähegi tajub, tunnetab või usub, et on olemas paralleelmaailmad, eelmised- ja järgmised elud, sellel soovitan siiralt seda raamatut lugeda! Siin jooksevadki paralleelselt kaks maailma, kaks elu, eelmine ja hetkeline. Samas on raamatu lõpp veel nii üllatuslik, mis seletab mõndagi. Ma elasin nendele tegelastele siin niivõrd elavalt kaasa, nagu oleks kõik toimunud minuga. Need tajud, need lõhnad, need ... eks need inimesed, kes isegi midagi sarnast kogenud on, mõistavad seda raamatut paremini, kui need, kes on skeptikud. Ega inimene ei tahagi endale paljusid asju tunnistada, kui tal puudub kogemus. Mina võin öelda, et mind pani luuletama vanavanaema lahkumine ja ma siiani tunnen, et igas mu luulereas on ta kohal. Lugege seda raamatut, siis saate aimu millest ma räägin. Rohkemmat ma ei reeda, sest kopeerin nagunii raamatu tutvustuse siia. Üteln vaid, et sain võimsa elamuse ja jään kannatamatult järgmist Urve raamatut ootama, aga selle lisan nüüd eriliste raamatute riiulisse, kus teda ootavad mitmeid sajad teised sama saatusega raamatud. Kniks ja südamest tänud selle raamatu eest Sulle, kallis Urve! Kolinud põlise linnapargi lähedal asuvasse majja, hakkab Jeete kuulma salapärast, kutsuvat kohinat. Teda kipuvad kummitama katkelised mälestuspildid, mis seostuvad püha hiiega, mille kõrval Jeete arvab end kunagi elanud olevat. Ent millal? Naine võtab vastu otsuse maksku mis maksab see hiiesalu üles otsida. Müstilise maiguga, kahel erineval ajastul paralleelselt aset leidva tegevustikuga romaan tõstatab küsimuse, kas meil lisaks praegusele on olnud ka eelmine elu, ja kui, siis kas leidub võimalus, et me seda elu mäletame. 3. juuni 2026. Vana-Rääma

KOLMAS PRINTSESS -- Kerttu Rakke

Ja nii ruttu see loetud saigi, Kerttu Rakke lühiromaan "Kolmas printsess." Lugesin üle, mul on kodus 10 Kerttu raamatut ja tänaseks siis kõik läbi loetud. Kirjuta veel! Ma niiväga naudin kirjanik Rakke raamatuid ja ootan juba kannatamatult järge tema "küpsistele." Ütlesin ka seda Kerttule ja ta arvas, et varsti sobikski kirjutama hakata. Nagu ma aru sain on antud raamat tema esimene romaan, aga no kui sulle autori käekiri sobib ja meeldib, siis ta meeldib päriselt ka. Siis sa jätad ta raamatud niiöelda magustoiduks. Soetasin selle vahetult peale "Raamatu ja Roosi päeva," mille raames me koos Kerttuga Pärnus PK Apollos mõned tunnid tööd tegime, aga nüüd jääb see raamat ka pühendust ootama, sest kõigil teistel tema raamatutel on pühendused olemas ja need teosed asetsevad erilises raamaturiiulis. Antud romaanis keskmes on üks noor naine, kes otsib armastust, ta ei ole huvitatud tööl käimisest. Ta unistab rikkast mehest ja muretust elust. Kuni saatus teisiti talle kaardid ette laob, vähemalt näiliselt. Ma ei tahagi rohkemat reeta, loe ise. Igal juhul kumab siit läbi Kerttu järjekindlat karakterit, ausat ja otsekohest naist, kes ütlebki kõik otse välja, ilutsemata. Ja see on üks peamine põhjus, miks ma Kerttut niiväga armastan! :) Aitäh, et kirjutad! Ja raamatut tutvustav tekst ka. Kerttu Rakke – viimase aja eesti kirjanduse nõutavamaid autoreid – on seni tuntud noorte naiste skandaalsevõitu probleemide avastajana. Esimene täispikk romaan "Kolmas printsess" viib aga esmapilgul tuntud ja isegi igapäevasesse keskkonda. "Unistuste peadpööritav loogika teeb sellest loost tuhande-ühe-öö-jutu, mida lugedes igale leheküljele järge ootad. Klassikalisele vaeslapse-muinasjutule kohaselt kulgeb kauni kangelanna saatus läbi raskuste õnne poole tänu ta enda südikusele ja nutikusele" – arvab sellest kaasa haaratud ja rõõmsalt üllatunud lugeja. 30. mai 2026. Vana-Rääma

VÕR(G)UTAMINE - Triin Katariina Tammert

Kuigi Vikipeedia kõneleb, et selle raamatu autori nimi on Triin Tammert, kirjanikunimega Triin Katariina Tammert, on ta vähemalt kahe raamatu puhul (mille olen läbi lugenud) kasutanud oma kirjanikunimena Katariina Tammertit, aga selle jutustuse puhul on kirjanikunimi see, millest Vikipeedia kõneleb. Tekkis väike segadus, aga panen siiski vana sildi siia postituse juurde, ehk siis Katarinna Tammerti, sest see silt on juba ammu mu blogis, kuna olen läbi lugenud ka ta raamatud "Paarismäng" ja "Lenda minuga." Niisiis. Antud jutustus on sellepoolest natuke kentsakas, et iga peatükk algab emale kirja kirjutamisega. Natuke raske on uskuda, et üks inimene kirjutab kogu oma elu peensusteni lahti emale kirjateel. Isegi intiimsetest seiklustest, millest võiks jätta kirjutamata. Mina küll ei sooviks, et mu laps oma intiimseid seksiasju minuga lahkab. Õudne! Ja raamat on kirjutatud päevikuna, kõneleb see polüamoorsetest suhetest, mis on nagu mingi hullus tänapäeval, kuid minule täiesti vastuvõetamatu ning ma ei suuda mõista neid inimesi, kes on polüamoorset armastust (vabandust, siin pole mingit seost armastusega, tegu on truudusetuse ja haiglase lihahimuga) kogu maailmaga jagavad. See on ikka väga inetu. Las ma tunduda vanamoodne, aga ma leian, et musta pesu võiks igaüks meist ise ära pesta. Sestap ei anna ka see raamat mulle mingit positiivset emotsiooni, pigem vastupidi, sest ma olen inimene, kes eelkõige austab oma partnerit, olgu tegu vabas suhtes oleva kaaslasega võib abieluinimesega. Miski siin kaoses võiks püha olla ja ka pühaks jääda. Amoraalsus trügib maailma üha enam ja mehe/naise vaheline armastust kipub devalveeruma, jääma vaid sõnakõlksuks, sest partneritel puudub austus oma kaaslase vastu. Mõnes mõttes autor kirjutab seda teemat lahti, et nende pidevates tüldis Ivoga on ka ta ise süüdi. Mulle tundubki et just naissoost peategelane on labiilse närvisüsteemiga või suisa bipolaarse häirega. Igal juhul täiesti ebastabiilne ja vanasti öeldi selliste naiste kohata litsakas. Ju oli vaja ka sellel teemal raamat kirjutada. Mind muidugi paelub rohkem Võru ja Võrumaa, see suhte sasipudar selles teoses on pigem teose halvem külg, ei anna midagi juurde. Aga eks igale oma, mina ütlen oma blogis välja oma arvamuse ja emotsiooni, mille lugedes saan ning jään sellele kõigele truuks ka siis, kui sina teistmoodi arvad, tunned ja raamatust välja loed. Aga muidu mulle Tammerti käekiri sobib ja kindlasti loen ma tema teoseid veel ja veel. Kuidas alustada otsast peale uues linnas? Mida teha, kui selgub, et eelmine eluja armastus ei taha sind füüsilisest kaugenemisest hoolimata sugugi minna lasta? Kuidas ajada kõigi meeste pead segi ja leida uus peika, kes kannab sind kätel sellest hoolimata, et teed, mida tahad? Kui palju peaks kooselus kompromisse tegema? Kui palju peaks andestama? Kuidas saada mehele? Kas kõrvuti saavad eksisteerida kaks suurt armastust – see, kes päevast päeva su kõrval elab, ja see, kes kaugelt sind hoiab kannab ja inspireerib? „Minu esialgne plaan Tallinnast Võrru kolinud laulja Ingli tegelaskuju luues oli kirjutada midagi ilusat Võrust. Peategelase armastuslugu linnaga seda ongi, aga raamatu lehtedele trüginud mehed hakkasid kohe ootamatuid tempe tegema.“ – Triin Katariina Tammert. Triin Katariina Tammertilt on varem ilmunud armastusromaanid „Lenda minuga“, „Paarismäng“ (koos Mart Kadastikuga) ja „Inglid & kelmid“, lisaks Igor Mangi elulooraamat ning inspiratsiooniraamat „Küsi ja Sulle antakse“. Ta on Tartu Ülikooli kirjanduse ja kultuuriteaduste doktorant. 28. mai 2026. Vana-Rääma

ISATÜTRED - Reet Kudu

Vaatasin blogist, olen blogi andmetel lugenud läbi 8 Reet Kudu raamatut, aga usun, et tegelikult olen rohkem, esimeste lugemise aegu ma lihtsalt veel ei pidanud raamtublogi. Mulle väga meeldib kirjanik Kudu käekiri ja tema raamatud on huvitavad, eriti need otseütlemised ja oskus tuua tegelaste karakterid nii ehtsalt esile, et ma nagu tunneksin neid kõiki. Aitäh! Oi, kui palju on selles raamatus tuttavat! Ka minu lapsepõlv möödus Häädemeeste vallas, Häädemeeste-Penu-Kabli .... Lemme-Treimani-Metsapoole-Ikla kandis ja ka praegu viibin selles vallas, sest mu suvila asub seal. Aga need metsad ja meri sealt lapsepõlvest ja joonistamine, joonistamine ja pidev joonistamine, päevade kaupa ja täis joonistatud vihikuid oli meeletult. Ja lugemine juba 3 aastasena, kui Orajõelt lemmiktädi Linda Aabram raamatuid kinkis, kõik jääb sinna radadele, nagu ka selle raamatu sisu. Seega on siin niivõrd palju tuttavat, ma nagu tunneksin peategelast või suisa raamatu autorit, sest ta oleks nagu poole minu lapsepõlvest kirja pannud. Õudsalt põnev ja kodune oli lugeda. Juba järgmisel või ülejärgmisel nädalal lähen Lemme-Orajõele. Muidugi ootuses ja lootuses, et suvi ikka saabub. Fb just andis teada et 2024. aastal oli suur suvi juba ja rahvas ujus. No eelmisel aastal jäi vahele, ehk saabub sellel aastal ikka. Külma ja tuulega ma seal Liivi lahe kaldal olla ei suuda, ei talu. Aga hing on seal aastaringselt. Aitäh, Reet Kudu, et viisid mind lapsepõlveradadele! Tutvustsu ka siia. Reet Kudu kümnes romaan „Isatütred“ toob välja nii autori kui ka paljude tema kaasaegsete ühe suure eluprobleemi – ustavate isade ustavad tütred jäid nõukogude süsteemi hammasrataste ehk tsensuuri vahele, sest sinna jäi igaüks, kes ei tahtnud olla üksnes inimmutrike tohutus sotsrealistlikus masinavärgis. Kahjuks räsivad neid vastuhakkajaid moraalituse hammasrattad tänaseni. See on lugu spordilegendist Kalev Tammepojast ja tema tütrest Katariinast, kes tahab pühendada isa sajandale juubelile maalinäitust, aga ta ei saa maalida isa ehitatud suvemajas Lõuna-Eestis, kust vennapoeg on ta riided ja näitusevisandid remondi ettekäändel välja visanud, vaid rahvusvaheliselt tuntud kunstnik peab seda tegema võhivõõras suvilas Ida-Virumaal. Just sealt algab Katariina uus lugu, mis võiks ehk ka teistele isatütardele anda jõudu, sest kunagi pole liiga hilja... 27. mai 2026. Vana-Rääma

KATKENUD ARMASTUS - Ulvi Kullerkupp

Kui su kätte juhtub Ulvi Kullerkupu romaan "Katkenud armastus," arvesta magamata ööga. Olgu-olgu, tegelikult ma lugesin selle haarava romaani (pmst naisteka) läbi kõigest 3 tunniga, sest no tõesti ei raatsinud enne magama jääda, kui raamatu tagakaas paistis. Ülihea oli üle pika aja lugeda naistekat, mis tõesti on haarav ja ilus lugemine. Ausalt öeldes polnud ma enne Ulvi Kullerkupu nime isegi kuulnud, lugenud ammugi mitte. Ja nüüd guugeldates näitab, et ta on ühe raamatu veel kirjutanud. Ta võiks neid rohkem kirjutada. Kui keegi juhtub kirjanik Kullerkuppu tundma, öelge mu sõnad edasi. Millegipärast arvan, et see on kellegi pseudonüüm, aga see selleks. Kirjutada ta oskab. Lugu kõnelebki sellest, kuidas üks eestlannast kunstnik võtab aja maha ja üürib Hispaaniasse maja, kus hakkab uuesti maalima. Seal soojal maal jookseb ta juhuslikult kokku oma noorepõlvearmastusega, kellega neid teed lahku läksid, kui noormees vene sõjaväkke värvati. Mis juhtub ja mis ilmsiks tuleb, sellest loe juba ise. Aitäh selle elamuse eest! Pärast tütre välismaale õppima saatmist sõidab Anna Hispaaniasse, et lõpuks ometi pühendada aega iseendale. Väljasõidul ühte mägilinna kohtub ta ootamatult oma nooruspõlve armastusega, avanevad vanad haavad ning sünged saladused. Mõlema elu jõuab teelahkmele, kus peab tegema raske valiku. 24. mai 2026. Vana-Rääma

VALLAKIRJUTAJA KÄSIRAAMAT EHK MÄÄRDEMEISTRI MÄLESTUSED - Hugo Vaher

Käisin vahepeal lugemas, kirglik lugeja, nagu ma olen. Hugo Vaher on kirjutanud päris mitu raamatut ja neli neist on minul läbi loetud. Äsja panin öökapilt riiulisse tema jutustuse "Vallakirjutaja käsiraamat ehk määrdemeistri mälestused." Ma ise arvan, et poleks mõtet olnud seda raamatu pealkirja nüüd nii pikaks venitada, oleks täiesti piisanud ainult pealkirja esimesest poolest. Aga nii nagu pealkiri juba vihjab, sisaldab raamat just antud teemal kõiksugu mahhinatsioone, mis toimub sooja vallapirukat sisse ahmides. Ausalt öeldes raamat kubiseb kantseliidist, kahjuks. Lugesin raamatu lõpuni ühel ainsal põhjusel, olles eelnevalt Hugo Vaheri raamatuid lugend, on kõik teised mulle väga-väga meeldinud aga ... noh, ma ütlen otse, see raamat pakubki laialdasemat huvi ilmselt valla- või millise omavalitsuse tegelastele iganes või siis poliitikutele. Teiste jaoks on see lihtsalt igav. Lootsin väga, et lõpus koorub midagi põnevat välja, aga ... Samas on Vaheril väga loetav käekiri, aga antud teemaga on nagu on. Sellegi poolest loen ma ta raamatuid veel. Hugo Vaheri näol on tegu kirjanikuga, kes kuulub minu leemikute hulka. Eks meil kõigil ole paremaid ja halvemaid teoseid. Aitäh, et kirjutad! Väikeses omavalitsuses kantseleiülema ametit pidanud Toomas saab ühel päeval ettepaneku poolte kokkuleppel töölt lahkuda. Et valge paberilehe asetab Toomase ette endine hea kolleeg, on pakkumine seda ootamatum. Romaan jutustab ühe „omal soovil lahkumise” loo kahel paralleelsel ajateljel, mis lõpuks üheks põimuvad. Varjatud kavatsused, nurjatud poliitikamängud, alaväärsuse väljaelamine kaaslaste peal – need on vaid mõned nähtused, mille koorma all noor idealistlik teenistuja oma karjääri kestel peab ägama ja millest lahtisaamine saab ühel hetkel tema ainsaks eesmärgiks. Hugo Vaheri sulest on varem ilmunud romaanid „Punk ei ole surnud” ja „Skvotterid.” 23. mai 2026. Vana-Rääma

JOONIK KIVI - Enn Põldroos

Loetud sai Enn Põldroosi romaan "Joonik kivi." Tegu on järjekordse raamatuga, mis on osalenud romaanivõistlusel ning noppinud sealt suisa 3. koha. Aastal 2002. Ütlen kohe alguses ära, et tegu on raamatuga, mis kohe kindlasti ei kuulu minu lemmikute hulka. Puudub see haaravus, kompaktsus ja kõik venib, kogu süžee venib, hakib, vajub laiali, jookseb minema. No ei ole üldse seda romaanile omast haaravust. Üks lõik räägib ühest ajastust, teine teisest, kolmas kolmandast. Sellise romaani juures oleks nummerdatud peatükid lausa hädavajalikud. Vabandust, aga sellise skeemi järgi kirjutatud raamatut on lausa vastik lugeda. Nagu ma aru saanud olen, on see erudeeritud ja tunnustatud kirjanikul (kunstnikul) ka ainus romaan, mille ta kirjutanud on. Ju ei sobinud see romaani formaat talle. Ega ei sobigi igale ühele. Romaani tuleb osata kirjutada. Paljud tänapäeva kirjanikud ei teagi mis asi see romaan on. Annavad raamatu välja, väidetavalt romaani, aga romaanist on asi väga kaugel, enamus on jutustused. Novellid samuti, aga romaane kirjutavad siiski vähesed. Palun, head proosakirjanikud, tehke omale selgeks romaani olemus! Polegi midagi nagu lisada, sest tegu on raamatuga, mida ma lugeda ei soovita ja pikemalt kommenteerima ka ei hakka, lisan vaid tutvustuse. Eks valik on teie. “Joonik kivi” on põnev ja intrigeeriv romaan, mis viib lugeja maailma täis saladusi, seiklusi ja ootamatusi. See raamat on täis põnevust ja mõistatusi ning jälgib peategelase Jooniku seiklusi, kui ta avastab müstilise kivi. Teos saavutas 2002. aasta romaanivõistlusel III koha. 21. mai 2026. Vana-Rääma

KOHTUMINE EMAGA. JUTUSTUSI JA LAASTE - Helgi Soots

Ja nagu ikka, loen ma jätkuvalt Eesti autorite raamatuid. Helgi Sootsist ma polnud enne midagi kuulnud, aga just sain loetud ta lühijutukogumiku "Kohtumine emaga. Jutustusi ja laaste." Kogumik koosneb 11 lühijutust, millest esimene on kõige pikem, 30 lk. Teised on vägagi miniatuursed. Aga ega alati ei peagi pikka jutukest kirjutama, kui saab lühidalt öeldud kõik, mida öelda soovid. On ju luuletuski nagu üliminiromaan, vähesega kõik öeldud. Tean, millest räägin, kuna kirjutan ju ise ka luuletusi, novelle, jutustusi, romaane, vesteid följetone, artikleid jne ... Ja just kunagi ajakirjade "Saatus & Saladused" ning "Müstilised lood" tarvis ma neid tellimuslugudena kirjutasin. Ongi kuidagi kentsakas, et Anne-Mari Alveri lahkumise järel pole ma enam neid peaaegu üldse kirjutanud, olen keskendunud romaanidele ja luulele. Üks jutustus on ka poolik. Aga Helgi kirjakeel on väga lihtne, kohati isegi lapsemeelne, seega loetav kõigile. Iseasi, kuidas ja kas lugeja ta jutukesed omaks võtab või ei võta. Mina, kes ma olen suure lugevusega, võtsin lihtsast keeles ja lapsiku süžeega jutukesi, mis ei vajanud pikalt mõtlemist, sest need on pmst puust ette tehtud ja suisa punaseks ka värvitud. Aga mis seal ikka. Kopeerin ka teksti: „Kohtumine emaga” on liigutav perelugu: täisealiseks saanud tütar otsib üles oma ema, kes ta tädile kasvatada oli jätnud. Ema elu on läinud aasta-aastalt allamäge, kuid tänu tütre abile suudab ta emotsionaalselt ja füüsiliselt terveneda ning omakorda tütrele ja poegadele toeks olla. Kõik Helgi Sootsi lood on kantud pereväärtustest ning püüdlusest läbi eluraskuste edasi areneda ning uuele põlvkonnale parem elu jätta. 19. mai 2026. Vana-Rääma

TÄISKUU JA TÄNAVALATERN - Reet Kudu

Reet Kudu raamatuid olen ma ennegi lugenud ja ka nendest bloginud. Eks muljeid jagub äärest äärde, nagu iga kirjaniku teoste puhul - üks kõnetab rohkem, teine vähem. Antud Kudu romaan on sajandi algul romaanivõistlustel äramärgitud teos. Raamatu tutvustus räägib natuke teises keeles, millest mina blogin, aga las ta siis räägib. Minu jaoks domineerivad siin 2 tegelast, kes on omavahel sugulased, üks on üles kasvanud Siberis ja teine Ameerikas. Kokku saavad nad Eestis, kus siberlane oma hullu venelasest naisega elab. Ameeriklane sõidab oma sugulasele Eestisse külla ja see, mis juhtuma hakkab, juhtubki. Ehk siis siin jooksevad kokku isegi kõik külajutud, mis toona ENSV kohta räägiti. Tegelikult domineerib ka alkohol, seks ja alkoholism ning mingi maniakaalne vene eit, kes kepib kõigiga, kes ette juhtuvad, ka oma mehe parima sõbraga ning üritab ka mehe sugulasest oma armukest teha. Üks segane lugu, mitte haarav, aga samas eluline. Mäletan sellist nõukaaegset elu, sest olen ka erinevates külades lapsena elanud ning nii mõnigi tegelane pani, otseses mõttes, ahhetama. Eks selliseid lugusid peab ka vahel kaanetama, et jääb ka selline kultuuriosa kaante vahele ning lugeja saaks tõdeda, et elu ei olegi must/valge. Nõndaks. Nüüd kopeerin ka raamatut tutvistava teksti. Romaanivõistlusel äramärgitud teos jutustab paneelmajadest, kus inimesed end siiski koduselt tunnevad, sest kodutunne on tihti samavõrd seletamatu nagu kodumaa-armastus. Väike ja vaene küll, aga ikkagi oma. Korterid on kogunud elanikeks vägagi erineva kultuuritaseme ja saatusega inimesi, kelle arusaamatused saavad alguse just erinevast suhtumisest nii kodusse, rahasse, tähistaevasse kui ka armastusse. 19. mai 2026. Vana-Rääma

SEE TEINE TÜDRUK - Marje Ernits (26)

Sai loetud Marje Ernitsa romaan "See teine tüdruk." Tõsi küll, see nr 26 seal autori nime taga ei tähenda romaani numbrit, sest antud romaan on selle autori 13. Mina olen tänaseks läbi lugenud Marje Ernitsa 26 raamatut. On neid, mis panevad õhku ahmima, mis on niivõrd head, et jätad kasvõi öö magamata, et lugeda saaksid, aga on ka neid, mis väga ei haaku. Nagu meil kõigil. Ja lugejad on ka erinevad. Antud raamat on minu jaoks kenstsakas, otseses mõttes kummaline ja mitte just haakuv. Aga selle kohta ütleks, et õnneks õhuke. Samas selliseid prototüüpe on ehk isegi olemas. Jätkuvalt ei saa ka aru, miks naised elavad koos kasimata ja vägivaldsete joodikutega. See ongi antud raamatu teemaks ja loomulikult ka nende võsuke, kes ei oska elus hakkama saada, sest ta pole kodust head vundamenti alla saanud. Õudne! Kahju! Aga eks lugege ise. Kirjutada ju Marje Ernits oskab ja tal on väga lihtne ja loetav kirjakeel ka. Nüüd kopeerin ka raamatut tutvustava teksti. Romaanis keskendub autor probleemses kodus kasvanud Irja koolipõlve ja neiuks sirgumise aastatele. Paraku on tüdruku saatus keeruline, ta põgeneb kodust, kus isa on tihti purjus ja ema väsinud raskest lüpsjatööst. Juba teismelisena on Irja varastanud, valetanud, raha eest seksinud, võõrsilt armastust ning õnne otsinud. Ta on kõigist ja kõigest, mis talle ei meeldi, üle astunud. Pöörde toob Irja ellu armumine ausasse noormehesse. Emotsionaalselt ja sügava kaasaelamisega kujutab kirjanik selle lapseohtu neiu karastumist raskes eluvõitluses kuni oma koha leidmiseni teatri lavalaudadel. 16. mai 2026. Vana-Rääma

ÖÖEMA - Lilli Luuk

Lilli Luugi "Ööema" on esimene teos tema seni ilmunute hulgast, läbi mille mina kirjanik Luugiga tutvusin, läbi lugesin. No muidugi käisin ma eelnevalt ka temaga kohtumisel ning soetasin sealt raamatu ning see raamat läheb mu eriliste raamatute riiulisse, sest on pühendusega. Pean mainima ka, et ma oma raamatublogi kirjutan ka rohkem enda tarvis, et oleks hea spikker läbiloetud raamatutest siit võtta, enne kui hakkan uusi raamatuid soetama. Siltide järgi on hea vaadata ja silte kasutan ma iga blogipostituse juures. Kui minu käest tellitakse arvustus, kirjutan sisukama ja konstruktiivsema arvutuse, aga siin blogis ma reeglina panen kirja oma emotsioonid, mis mind neid raamatuid lugedes valdavad. Sestap ei pruugi need emotsioonid ühtida sinu omadega. Me kõik oleme erinevad, võimalik, et saame raamatutest aru ka erineval moel ning see, mis ühele meeldib, ei tarvitse teisele meelejärgi olla ja vastupidi. Ise ma aktsepteerin samuti konstruktiivsemat laadi arvustust, kuigi autori jaoks võiks iga arvutus vajalik olla, nii saab ta läbi teise inimeste teada ka oma nõrgematest ja tugevamatest külgedest läbi loome. Aga see kõik on pelgalt minu arvamus ja taju. Olen kiire aga emotsinaalne lugeja. Kui ühe autori raamat väga meeldib, ei pea ma paljuks soetada koju kõik tema raamatud, mida olen ka teinud. Aga suure lugemusega, nagu ma olen (vähemalt 100 raamatut aastas) ei jaksa ma kõiki kalleid raamatuid osta, sestap ostan neid soodukaga ja loen aastaid hiljem, sest tahan endiselt raamatuid omada ja mu koduraamatukogu kasvab aastas lausa 100 raamatu võrra. Mõnus! Ja no boonuseks veel need pühendustega raamatuid, mida mul on kodus mitusada. Pean varsti uuesti üle lugema, enam täpset arvu ei mäleta, sest neid tuleb pidevalt juurde. Mulle tundub, et ma ise tunnen juba pooli Eesti kirjanikke, osadega me vahetame raamatuid. Aga see selleks, nüüd raamatu juurde. Aga näete, mille see raamat esile kutsus. Nii kutsus "Öööema" lugemine esile ka minu lapsepõlve, sest oleme autoriga pmst ühevanused. Ma täiesti jahmusin, sest suuremalt jaolt oleks see raamat kirjutatud nagu minu lapsepõlvest. Olin siiani 100% kindel, et mittekeegi peale minu (ja mu õe) pole iialgi maal piimapukil istudes autosid loendanud, aga võta näpust! Siin raamatus üks tegelane tegi sama. Lisaks ühtib veel nii mõnigi seik, mulle on lausa uskumatu, et keegi suudab nii minu lapsepõlve jäädvustada, lisaks veel ka mu vanemate ja vanavanemate lapsepõlve, nooruspõlve, aga mis teemal, seda ma ei ütle, sellest saab aimu iga lugeja ise, kui saab. Ma olen nii seda usku, et see raamat hakkaks loorbereid lõikama ka paljudes teistes tuhendetes keeltes, sest see on ülihea raamat. On igasugust tunnustust väärt. No ausõna. Aitäh, Lilli, et kirjutad ja meie lugemielamusi täiendad. See kõik on nii oluline iga eestlase jaoks, vähemalt võiks olla. Oma isamaa ajalugu võiks iga endast lugupidav eestlane teada, kasvõi põgusalt, kasvõi läbi "Ööema." Ma ei taha üldse millelgi ega kellelgi kauem peatuda, lihtsalt soovitan raamatut lugeda ja mõelda ja mõelda ning vajadusel ka öelda, kuigi mina ise tahaks sellest arvustusest vaikselt mööda põigelda, mõne aja pärast taas selle raamatu lugeda võtta ja ... õnneks on ta mu raamaturiiulis olemas! Tänud univensum, Pärnu Keskraamatukogu ja kirjnik Lilli Luuk selle raamatu eest! Nüüd kopeerin ka tutvustuse. „Ööema“ on romaan naiste ja meeste võimatutest valikutest II maailmasõja järgses Eesti külas, lugudest, mida ei räägita, ja küsimustest, millele pole õigeid vastuseid. Ääretute rabade ja hämarate metsade keskel tuleb elada ja elu edasi kanda ka siis, kui sõda on senise elukorralduse purustanud. „SEL talvel oli kõik raskem, vaevalisem kui eelmistel, selle talvega oli midagi valesti. Ehk oli viga selles, et Leo oli olnud kindel, et seda talve enam ei tule. Et seda ei tule enam metsas, midagi muutub, maailm pöördub, teisiti pole lihtsalt võimalik, see, mis toimub, ei saa kestma jääda. Aga lehed kolletasid, langesid, lumi tuli maha ja kõik jäi samaks. Õigemini läks halvemaks, surve oli läinud kõvemaks, kand kõri peal raskemaks. Uue punkri saare teise serva olid nad ehitanud kiiruga veel hilissügisel, vahepeal jõudis lumigi korraks maha sadada.“ Lilli Luuk (1976) tuli eesti kirjandusse 2017. aastal. Tol hetkel veel tundmatu autori debüütnovell „Auk“ pälvis Tuglase novelliauhinna ning mõni aasta hiljem sai sama tunnustuse osaliseks tekst „Kolhoosi miss“. 2022. aastal ilmunud samanimeline novellikogu nomineeriti Eesti Kultuur kapitali kirjanduse sihtkapitali aastapreemiale. 2023. aastal sai Luuk Loomingu aastapreemia novelli „Mäed“ eest. Luugi esimene romaan „Minu venna keha“ võitis 2022. aastal ajalooliste romaanide võistlusel III koha, nomineeriti Tammsaare kirjandusauhinnale ning 2023. aastal pälvis Luuk sama teosega aasta kirjaniku tiitli. „Ööema“ on Luugi teine romaan. 14. mai 2026. Vana-Rääma

NELI LIHTSAT JUTTU -- Kerttu Rakke

Loetud sai Kerttu Rakke proosaraamat "Neli lihtsat juttu," mis koosneb neljast lihtsast aga haaravast jutust. Ma kõigepealt, enne kui meelest läheb, kiidan väga seda tagakaane portreefotot, mille minu arusaamist mööda on autor ise joonistanud. Super! Palju efektsem ja usutavam kui mõni pärisfoto. Oled ka andekas kunstnik, Kerttu! Jutud on tõesti haaravad, ma elasin need kõik ise läbi, lasin raamatu läbi enese või lasin ennast läbi raamatu. Võta siis kinni kumb variant, aga no elasin kaasa ja samastusin. Koroona teemas olen nii sinuga ühte meelt, sest olen ka see, kes ei lasknud ennast vaktsineerida ning sattusin paljus mõttes põlu alla. Karm, aga tõsi! Koroona muutis elusid ja võibolla aitaski välja selekteerida need, eks su ellu kuuluma ei pea? Võibolla ja võibolla mitte, kuid karm reaalsus, millele tuleb otsa vaadata. Nii kuradima ausalt ja hästi oled kirjutanud sellest ühe jutukese. Teine lugu on selline psühholoogilisem aga ka omanäoline ja aus. Aga kolmanda looga... vaat see on kõige erilisem siin. Tundsin selles ära sind ennast - Kerttu ja muutusin ka ise HullaHellaks. No ausõna! Oled ennast hästi palju sellesse jutukesse kirjutanud, nii palju või vähe kui ma sind tunnen. Ja üks põnev matemaatika jookseb selle looga paralleelselt. Nüüd saab lause või väite "igas külas oma ullike" ümber ristida "igas külas oma HullaHella!" Ilmselt ma samastusin ka sellepärast, et me oleme peaaegu sinuga ühevanused ka, aasta vahet aga samast tähtkujust. Neitsi-naised on sarnased. Neil on kriitikameelt ja ausust, otsekohesust ja võitlusvaimu. Iseloomu ka (karsklust ka). :) Vimane lugu läks minu jaoks natuke tehniliseks, samas on see väga ajakohane ehk aktuaalne. Aga mina tehnikavõhikuna ei jaga lihtsalt seda AI matsu, seega ei paku teema erilist huvi, kuigi sinu käekiri ja loo ülesehitus on alati omamoodi põnev ja üllatav. Aitäh, et kirjutad ja aitäh selle raamatu eest sulle, armas Kerttu! Läheb teiste sama saatusega raamatute riiulisse, kus ootavad paljud (ka sinu) pühendustega raamatud. Ja nüüd kopeerin ka lühitutvutuse raamatust. Lood räägivad tavalistest inimestest erilistes ja vähem erilistes olukordades, nende muredest, rõõmudest, hirmudest ja unistustest. 11- mai 2026. Vana-Rääma

NEITSI MAARJA NELI PÄEVA

Kunagi lapsena, ehk seal kaheksakümnendate keskpaigas sai läbi loetud see sama raamat, Leelo Tungla "Neitsi Maarja neli päeva." Mäletan, et ma lugesin seda suisa mitu korda, sest meeldis väga. Aga siis oli tegu vanema versiooniga, ka raamatu kaaned olid teistsugused. Antud versioon on trükitud 2008. aastal. Lihtsalt Uuskasutuskeskuses oli see vaid 2 euroga saadaval, ma pidin soetama ja uuesti läbi lugema. Aga raamat on nii ajastutruu, nagu räägiks nüüdisajast, kuigi selles on ka palju vihjeid nõuka aja kohta ning peategelases tundsin ma veidike Leelo Tungla "Seltsimees lapse" tegelaskuju, ehk siis autor paneb ikka ennast raamatu prototüübi rolli, isegi siis, kui väidab mittepanevat ja ei tee seda meelega. Loomust ei muuda. Väike Leelo tegutseb jälle! :) Väga armas lugemine oli ja ma loen ka meelsasti lasteraamatuid ning noorsooraamatuid, just noorsooramat see ongi, noortekirjandus. Praegugi võiksite oma murdeeas lastele või lastelastele seda lugeda soovitada. Rohkem ma ei reedagi, sest kopeerin siia raamatut tutvustava teksti ja see kõneleb juba ise. Aitäh, armas Leelo, et kirjutad! Maarja on sõnakas ja nutikas neiu, kel just läbi saanud esimene keskkooliklass. See aasta ei ole olnud kerge, maalt linnakooli asudes tuleb seljatada hulk takistusi ja muresid. Ettevõtlikkus ja kohati sarkastiline huumorimeel aitavad Maarjal siiski hästi toime tulla ning nüüd on olemas nii sõbrannad kui ka austajad, kes omavahel neiu tähelepanu pärast võistlema kipuvad. Käes on suvi ja Maarja asutab end sõbrannadega bussireisile Riiga, aga ootamatult leiab end hoopis seiklusrohkelt rännakult läbi suvise Eesti. "Neitsi Maarja neli päeva" on hoogne ja värvikas kajastus 1980. aastate algupoole noorte ja täiskasvanute maailmast, kus ei räägita olustiku taagast, vaid suhetest ja muljetest, saatjaks soe suveilm ja rohkelt huumorit. 6. mai 2026. Vana-Rääma

VANA ARMASTUSKIRI - Tiina Tamman

Loetud sai Tiina Tammani romaan "Vana armastuskiri," mis, -mõistagi- kõneleb armastusest. See on esimene raamat, mille ma tema ilmunud raamatust läbi lugenud olen ja Vikipeedia kõneleb, et ta 10-st ilmunud raamatust on 6 romaanid. Ma usun, et loen kindlasti veel tema raamatuid, sest antud raamat avaldas muljet. "Vana armastuskiri" viib meid enamvähem sajandi tagusesse aega, niiöelda Pätsi (Pätsu?) aega. Kas on tegu väljamõeldisega või on teatud situatsioonid aset leidnud, seda ma ei ütle. Loe ise. Aga raamat kõneleb sellest kuidas üks noor naisterahvas avaldab Konstantin Pätsile armastust ning soovib temaga abielluda. Kuidas asi laheneb ja mis toimuma hakkab, sellest lugege juba ise. Igal juhul põnev lugemine ja eriti neile, kellele pakub ajalugu huvi, kas lähiajalugu või veel pikem periood. Ma praegu mõtlen, et kui läheb sajand edasi, kas siis ka meie riigijuhtidest ja nende salaseiklustest hakatakse raamatuid kirjutama ning olen arvamusel et hakatakse. Ma olen ka veendunud, et raamat ei kao kusagile, et ühelt maalt tuleb rahval mõistus tagasi ja nad hakkavad lugema. Igal juhul head lugemist. Kopeerin ka tutvustava teksti. Ah, see kiri, see kiri! Olen kindel, et see on adresseeritud Konstantin Pätsile, sest selles on viide riigivanemale, ja ometi olen täielikus segaduses, kuidas niisugune kiri Giffeyde paberite hulka sattus. Oletasin kirja silmates, et see on Giffey kiri Pätsile. Siis plahvataski mu peas uskumatuna tunduv lootus, sellepärast tahtsingi kirja endale. Oletasin, et Giffeyl oli mingi põhjus Pätsile kirjutamiseks ja et üks väike avastus viib järgmiseni ... Aga tegelikkus on karm: kiri ei ole Giffeylt, autoriks on keegi tundmatu. Allkirjaks on märgitud vaid üks täht – L. Kindlasti naisterahvas, see on kirja sisust selge. See on armastuskiri. Käsitsi kirjutatud, vene keeles, Tallinnas, ilusa käekirjaga, kuupäevaks 6. veebruar 1931, algab sõnadega „Kallis Konstantin“. Tiina Tamman (sünd 1948) käis koolis Türil, õppis inglise keelt Tartus ja ülikooli lõpetamise järel läks elama Inglismaale. Mitu aastat töötas ta ühes Londoni veiniäris, siis kakskümmend aastat BBC-s, kus tema ülesandeks oli Eesti Raadio uudiste kuulamine. Seejärel kaitses ta Glasgow’ Ülikooli juures doktorikraadi. Väitekiri ilmus ka eestikeelse raamatuna „August Torma – sõdur, saadik, salakuulaja“ (2011). Järgnesid veel kaks biograafiat: ingliskeelne „Portrait of a Secret Agent“ (2014) ja eestikeelne „Paul Oras – punane admiral“ (2016). Tamman on kirjutanud ka romaane: „Ärkamine“ (1999), „Tihe udu Tallinnas“ (2000), „Õie teekond“ (2001) ja „Pärandus“ (2018). 3. mai 2026. Vana-Rääma

LOOMING /4/2026 - Eesti Kirjanike Liidu ajakiri

See on üks neist ajakirjadest, mida võiks iga kirjanik lugeda. Nii tutvub lugeja ka noorautoritega, sest tihtilugu nende tähelend algabki sellest ajakirjast. Muidugi ka "Värskest Rõhust" ja "Sirbist." Kunagi ma ostsin järjepidevalt neid kõiki, aga nüüd ostan harva, loen pidevalt. Eks ikka elu kalliduse tõttu tuleb valikuid teha. Ja need 3 on ka ainukesed raamatud, mida veebis loen. Veebis loetud raamatuid ma ei blogi. Antud numbris arvustab kirjanik Sveta Grigorjeva möödunud aastal ilmunud luuleraamatuid, nende hulgas ka minu luulekogumikku "Valged varjud," mis on mu kõige värskem. Tegelikult on mitu käikirja juba ka toimetatud ja illustreeritud, kuid nende väljaandmine viibib lihtsalt sellesama elu kallinemise tõttu, pean valikuid tegema. Aga kui on õige aeg, kirjastan ja trükin. Selle "Loomingu" numbris lugesingi huviga Sveta luulearvustusi, sest need on nii sisukad, mõnusalt otsekohesed ja ma tean kui suure töö arvustaja enne pidi ära tegema, et selle tööga ühele poole jõuda. Sveta Grigorjeva arvustus "Ühe naise harali märkmed eelmise aasta luulest" algab leheküljel 510 ja lõppeb leheküljel 527. Väga põnev lugemine oli ka Mihkel Muti poolt kirjapandu Jüri Üdi eluradadelt. Sealt saab palju põnevat, mida meedia enne kajatanud ei ole. Vähemalt mina ei olnud teadlik, kuigi ma olen suure lugevusega. Piret Põldveri "Finaal" oli ka sisukas lugemine. Sobis. Lisaks veel Reeli Reinausi "Hiietantsijate" arvustus. Olen selle raamatu ise läbi lugenud ja tunded on sarnased arvustaja Elle-Mari Talivee omadega. Piret Jaaksi loen ka suurima heameelega. Aitäh! Poetessidest tõstan esile Aliis Aalmanni luule ning Eva Koffi proosa "Lõoke" on ka muljetavaldav. Sellega tõmban oma emotsioonid kokku aga kopeerin siia S.Grigorjeva arvustuse oma luuleramatu kohta, see õigus mul ju oma blogis on :) Aitäh! Margit Petersoni „Valged varjud” on aga täitsa terav tükk! Riimiline küll, aga selles ei aimu kellelegi meeldimise püüdu. Ma soovitaksin Petersonil rohkem vabavärssi viljeleda, tundub, et sealt saaks ehk midagi täitsa huvitavat tulla. Praegused riimid on küll kohati nauditavad, aga autori ühiskonnakriitilise luule kirjutamise potentsiaal peitub siiski teistsuguses vormilahenduses. Samuti oli raju lugeda luulet naisautori sulest, kes kirjutab nii ropendamisest, peeretamisest, lollusest, tahtmisest mitte kuhugi kuuluda – parajalt punk kogu! 28. aprill 2026. Vana-Rääma

ROHUTUUL - Heljo Mänd

Nautisin eilse päeva lõppu kirjanik Heljo Männi luuleraamatu "Rohutuul" seltsis. Heljo Mänd oli juba lapsepõlvest üks mu lemmikkirjanikke. Kui me "Raamatu ja roosi päeval" Pärnu Keskuse Apollo raamatupoes raamatutest vestlesime, meenus mulle seda raamatut peos hoides aeg, mil ma õppisin 1. klassis. Tollel ajal ma armastasin just antud autori teoseid lugeda jne... Ning paralleelselt Heljo Männiga meenus lapsepõlve lemmikillustraator - Elle Tikerpäe. Miks? Aga luuleraamatu "Rohutuul" illustratsioonid meenutavad natuke Tikerpäe käekirja, mis teeb hingele pai. Kuigi need on joonistanud andekas Maara Vint. Ei, mitte et ma teda plagieerimises kahtlustaks, kaugel sellest. Lihtsalt sarnasustel on võime tuua minevik pinnale ja antud juhul soe ja habras minevik. Aitäh selle eest! Lisaks sobiks minu meelest kogumikule nimeks ka "Eluring," sest ma lugesin selle luuleraamatu läbi niivõrd ruttu, see meenutab eluringi. Samas on luuletused siin kogumikus eraldiseisvalt loetavad, mina suutsin need üheks suureks poeemiks lugeda. Raamat ise on armas ruudukujuline ja kompaktne, minimalistlik ja mõjub nagu pehme kaisukaru või hoopis habras lumehelbeke. Heljo Männi käekiri on mulle tuttav, südamelähedane ja justkui pehme memme pai lapsepõlvest. Aitäh selle eest! Ja nüüd ka read raamatukaupluse lehelt. Tasa ja targu kahaneb armastuse argus. Kasvab midagi, mil pole veel nime. On ainult ime. On ainult huik, vere vastutuik. Kauguse kutse avab läheduse ukse. Heljo Männi loodusluulekogu jutustab loo Rohutuule elust ‒ lapsepõlvest, kosjadest, poegadest, muutustest, purunenud abielust, hingepiinadest. Mänd kirjeldab läbi õrna looduseprisma naiseks olemise muresid ja rõõme. Raamatule annavad kunstilise lisaväärtuse Maara Vindi meistrikäega loodud haprad illustratsioonid. „Rohutuul” ilmub esmatrükis ja selle väljaandmist toetab Eesti Kultuurkapital. 27. aprill 2026. Vana-Rääma

IGAVENE POISIKE - Andrus Eelmäe

Loetud sai Andrus Eelmäe elulooraamat "Igavene poisike." Kõigepealt tänan Sind Andrus, selle võrratu kingituse eest "Raamatu ja Roosi päeval!" Aitäh, aitäh, aitäh! Oli üks imehea lugemine! Veel eile ei olnud mul õrna aimugi, et satun seiklema just mööda Sinu koduradu, sest Taageperale sõites me ei saanud lossi juurde otset teed pidi, sild on remondis, teeviit näitas Holdre 7 km ja me isegi sõitsime Holdre suunas, et ehk läheb sealt mõni teine tee lossi juurde, aga ... tulime tagasi, siis leidsime ühe kitsukese tee, mis viis läbi Taagepera kalmistu ... Oleks teadnud, et Su armsa isakese juured Holdres on ja ta Taagepera kalmistul puhkab, oleks mõne metsalille ikka leidnud ja kalmugi üles otsinud. Aga miski kutsus just seda teed pidi Tartust Pärnus suunas sõitma ja Taageperra põikama. Alles eile õhtul mõistsin, mis see miski on. Sinu isapoolsed juured on seal. Ja mul oli Su elulooraamatu lugemine pooleli. Ma oleks selle juba vastu eilset peaaegu läbi lugenud, aga pidin sundima ennast magama, et hommikul Tartusse startida. Ma südamest tänan selle raamatu eest, hea Andrus! Oled meie pere silmis ja südames olnud väga hea näitleja ja olen mõelnud, miks Sind pole rohkem kaasatud rollidesse. Aga aitäh, et nende rollidega, mida sul mängida on tulnud, oled meie südameisse pugenud! Ega muidu Germo ei oleks küsinud, kuidas su Mihhailoval läheb! Lillelaps, nagu Germo mul on. Pean ennast ka kohati lillelapseks, sest luulehingega inimesed seda tõesti on. Teema tüürib raamatust eemale, aga ma ei saa oma emotsioone jagamata jätta, oma blogi, ehk oma elulooraamat, siia ju ometi võib! Lisaks teeb Kerttu Rakke ka võrratut kirjatööd, nii kirjanikuna kui ka toimetajana. Oleme koostööd teinud ja juba pikki aastaid suhelnud. Seega olete minu jaoks teie mõlemad üks imeline kooslus (täpsustan: Kerttu toimetas antud raamatu), mis ei pane üldse imestama, et niivõrd hea raamat sündis. Käisin aastate eest ka esitlusel, kirjutasin sellest isegi nupukese "Nelli Teatajasse" ning see on ka avaldatud minu artikliraamatu "Mööda käänulisi radu" 161-162 lehekülgedel. Igavesti kaante vahel! Ja no ei saa mainimata jätta ka tõsiasja, et Herta Elviste ja Lembit Eelmäe olid näitlejad, keda ma lapsena juba alt üles vaatasin (mitte selleks,e t ma laps olin), sest nad olid andekad. Oled ka sina andekas, Andrus! Lisaks mulle väga meeldivad positiivsed ja rõõmsameelsed inimesed, sest need eristuvad meie hallis ühikonnas ja seda kõike on ka Sinus. Ma usun, et vaatamata vintsutustele on ka Pärnu õnnelik, et ta andekas poeg koju tagasi naases. Võõrsil on põnev, aga kodus alati armsam. Raamatu kohta ei tahagi midagi rohkemat öelda, soovitan kõigil seda lugeda, sest see on kindlasti raamat, mis peaks panema inimesi mõtlema, oma käitumismustreid vaagima või ümber muutma, kui see võimalik on. Lisaks, Andrus, ma tunnen nii mõndagi näitlejat, kes on töötanud teatud ametis, näiteks varalahkunud Margus Oopkaup, kes sai ka kunagi teatrist sule sappa ning seisis valikute ees. Aga ta ei suutndu kaua antud töö teha, eriti siis kui ta silme ees kirstus lebas lapse surnukeha ... Sa oled nii vapper, sooja ja suure südamega ning ma julgen väita, et tegelikult eestlane armastab sind ja ainuüksi eestlased ei ole vaid need, kes on teatrite eesotsas, väga palju olulisem on tõsiaasi, kuidas sa saalisistujale mõjud ja hinge poed või siis ei poe, kuigi jah, ega saalisistuja näitlejatööle ei võta, aga temast võib ikkagi abi olla ja tulla. Ühesõnaga, ma võingi siia kirjutama jääda, sain nii suure ja positiivse energialaengu selle raamatu lugemisest, milles eest ma tõesti südamest Sind tänan! Ja nüüd kopeerin siia ka raamatut tutvustama teksti ning lisan pühenduse, sest see raamat on pühendusega ja läheb teiste saatusekaaslaste juurde riiulisse, kus ootavd teda kõik erilised raamatud. Aitäh! Näitleja Andrus Eelmäe elulugu. Kuulsate näitlejate Herta Elviste ja Lembit Eelmäe ainsa pojana on Andrus Eelmäel ainulaadne vaatenurk Eesti teatrimaailmale. Südamliku aususega jagab autor mälestusi nõukogudeaegsest Tartust, Vanemuise teatrist, omaaegsetest suurkujudest ja tollastest raskustest noorte elus, aga avab ka teemasid, millega tuleb kokku puutuda vabakutselisel näitlejal tänapäeva Eestis. See lugu näitab, et iial ei tohi lakata unistamast, kuna mõned unistused täituvadki alles pärast esimest noorust. Põhiline on aidata end ise, osata olla tänulik ja rõõmus, unustamata uudishimulikku poisikest enda sees. 26. aprill 2026. Vana-Rääma