SKVOTTERID - Hugo Vaher

Loetud sai Hugo Vaheri romaan "Skvotterid." See on antud autori 15 ilmunud raamatust 3. mille olen läbi lugenud ja eranditult kõik 3 on mulle väga korda läinud. Sestap mõte liigub juba tema järgmise raamatu lugemise suunas. Väga haarav, tempokas, põnev ja kriminaalsete ja ajalooliste sugemetega romaan, mida nõrganärvilistele ma lugeda ei soovita. Kui te soovite teada, kas mulle miski ka selles raamatus ei meeldinud siis vastan jah, sest autor rõhutab väikekodanlust ja ise jääb kirjutades väikekodanliukuks selles suhtes, et tegelaste maailm muutub ühtäkki väikseks ja piiratuks. Kui raamatu algul saame teada, et iga tegelane õpib neist erineval erialal Tartus, siis pärast ei ole enam juttugi sellest. Mitte ütegi vihjet isegi loengutes kohal käimistest. Selles osas ma väga pettusin. Tõsi küll, peategelane alles õpib õigusteaduskonnas, aga kogu raamatu vältel saab ta vägeva praktika, aga see on ka kõik, kahjuks. Muus osas jään enda juurde, raamat väga-väga meedib, sest tegevust jagub, ei hakka igav, ei teki tunnet nagu oleks tahetud sõžeed pikemaks venitada. Domineerivate tegelaskujude karakterid on hästi välja joonistatud, sestap läks nendega tutvumine kergesti. Ma isegi tundsin selle vana maja lõhna ja kodutu mehe mustuse haisu. Hugo Vaher (see on ta kirjanikunimi) kirjutab väga hästi, ma julgen soovitada ning lähen peagi ta järgmise raamatu jahile. Aitäh! Ja nüüd raamatu tutvustus ka. „Skvotterid” on kaasahaarav noorsooromaan, mis sobib nii noortele kui nooremeelsetele lugejatele. Hando on just gümnaasiumi lõpetanud tavaline noormees. Või siis mitte päris tavaline. Aga selles eas on ju kõik pisut erinevad. Tartus endale elukohta otsides jõuab juurahuviline poiss koos sõpradega majani, mis peidab endas üht õudset saladust. „Punk ei ole surnud” autori Hugo Vaheri teine noorsooromaan räägib tühjana seisnud maja hõivanud hakkajatest noortest, kes vaatamata oma vanusele ise oma elu korraldamisega suurepäraselt hakkama saavad. See on jutustus suvest ja sõpradest, hoolimisest ja armastamisest, ei puudu ka tubli annus närvikõdi. „Mida peatükk edasi, seda põnevamaks sündmused lähevad. Mängu tulevad politseinikud, uurijad, toimub pussitamine, noori rünnatakse ja nad on sunnitud põgenema. Põgenemise käigus satuvad sõbrad vägagi hirmsale leiule. Sündmused arenevad kiirelt ja kulminatsioon on põnev…” – Marko lastekas.ee blogis. 15. märts 2026. Vana-Rääma

TANTSI TOLM PÕRANDAST - Kairi Look

4 õhtut lugesin seda õhukest, pisikest jutustust, millele on hingamisruumi jäetud tavalisest raamatust tunduvalt rohkem. Üksnes 197 lk on seda raamatut. Mind köidab kõige rohkem selle loo esimene pool, tunduvalt rohkem kui keskkoht, aga lõpuosas tuleb vanaema taas mängu, see paelub jälle. Ka mina olen 4 esimest eluaastat kasvanud koos vanavanaemaga, sestap tunnen ma siin suurt äratundmisrõõmu. Need lõhnad, need tegevused, kõnekäänud, meie oma folkloor, mis vaikselt kipub unustustehõlma haihtuma. Osad nüansid, mis viivad lapsepõlve tagasi, nende lõhn oli mul kogu aeg raamatut lugedes ninas ja ma tundsin ennast väikese tüdrukuna, samastusin Kairi Looki jutustuse Lapsega. Oi, no niivõrd palju äratundmist. Aitäh selle eest! Mina isiklikult otsisin küll kogu loo vältel sellist natuke selgemat ja edasiviivat narratiivi, kuid seda siin ei olegi, ei tulegi. Sestap see raamat eristubki teistest. Kohati lugesin nagu eraldiseivaid novelle, mis on kokku koondatud, milles jookseb küll ühine joon, pisut kaootiline ja eksitav, aga ometigi terviklik. Mind väga-väga paelub rahvaluule ja aegade alguse folkloor, seda oli siin piisavalt. Taas meenub vanavanema, kes mulle ja ilmselt, kellele ka mina olin mingil eluperioodil kõige olulisem inimene. Ta ei lasknud mind üldse silmist. Kui kadusin siis hakkas üks meelitamine;"Petukene (panin endale lapsena nimeks Petu), kallikene, kus sa oled, tule tuppa, sõõma kooki-moosiga!" No ja millisele lapsele ei meeldiks ülepannikook maasikamoosiga? See jutustus on läbi põimitud ka endisaegsest maagiast ja müstikast, need mantrad või võlusõnad elavad siin oma elu, oma aktiivset elu, igas lõigus, igas reas, igas tähes ja ka ridade vahel. Meie eellaste tarkus saabki edasi kesta igas sõnas ja ka tähes jne...Tõsi küll, minu jaoks muutus vahepealne osa raamatust natuke liiga meiditsiiniliseks. Ilmselt on Kairi väga hea füsioterapeut, sest see kumab tugevalt läbi kogu jutustuse, vahel isegi domineerib liiga ulatuslikult. Kohati on ka toas laialivalguv, aga minu taju põhjal taotluslikult. Lisaks veel ka poeetiline, sest ma lugesin kohati nagu proosaluulet. Veidike segadust tekitav ja segadusse ajav. Olgugi, et mind köidavad enamjaolt haaravamad romaanid, on siiski minu elus folklooril ja rahvaluulle suurem ja kandev roll, sestap tundsin ennast lugedes liigagi palju kodus. Tundsin ennast siin ära. Leidsin ennast (lapsepõlvest). Olgu siis mainitud, et seda õhukest jutustust ei saa hoogsalt lugeda, selleks kulub aega rohkem kui mõne mahukama raamatu lugemiseks. Näiteks eelmist raamatut, millel oli 631 lehekülge (Helju Pets "Ära unusta mind. Meelespead 2") lugesin ma ka läbi 4 õhtuga. Võta aega, loe, mõtiskle, adu, vaata kuhu ja kas raamat sind viib või siis ei vii, aga ta kõnetab ja kõneleb kindlasti, kõneleb endale omases keeles, mis ei tarviste igale lugejale sobida, aga minule sobib, sest ta eristub teistest proosaraamatutest, mis on ju erakordselt põnev. Aitäh, armas Kairi, et selle raamatu kirjutasid! Nii armas oli kohtuda ja ka tutvuda. Ja kuna see raamat on pühendusega, läheb riiulisse, kus teda juba üle 400 pühendusega raamatut ootavad. Lisaks lõppeb täna Eesti Raamatu Aasta ning väga armas on seda aastat lõpetada just selle raamatuga. Ja ma ei saa ka mainimata jätta, et taandridade panemata jätmine on minu blogi kiiks, juba aastaid ei lase blogger mul seda teha. Seega taas vabandused ette ja taha. Ja nüüd kopeerin ka raamatupoe lehelt tutvustuse. Aasta Raamat 2025 võitja: Parim eesti autori ilukirjanduslik raamat. Alguspunktiks korrusmaja pisike tuba, vaatleb Kairi Look oma esimeses romaanis ühe lapsepõlve ruume ja piire 1980ndate murenevas ühiskonnas ja taasiseseisvas Eestis. Vanavanaema elu ja õpetuste toel suundub peategelane välismaale otsima valgust, tantsu ja vabadust. Mõjuv emotsionaalne portree põimib 20. sajandi ajalugu lapse maailmanägemise ja noore naise eneseleidmisega. „Tantsi tolm põrandast” on ülemlaul inimese julgusele aina edasi minna ja lugu igatsusest kodu järele muutuvas maailmas. See on ühtaegu põlvkonnaportree, jõuduandev vaade üle õla, aga ka lootusrikas pilk tulevikku, mille jaoks autor on leidnud täpse ja poeetilise stiili, korraga õrna ja tormise nagu meie minevik. Romaan on saanud kiidusõnu nii lugejatelt kui ka kriitikutelt. 2025. aastal pälvis autor romaani eest aasta kirjaniku tiitli. „Heas ja säravas sõnas on palju jõudu.” Loe intervjuud kirjanik Kairi Loogiga Rahva Raamatu blogist. Kirjastaja René Tendermann soovitab: „Mööduv aasta oli ühe autori ühe romaani aasta – ilma igasuguse kahtluseta on selleks Kairi Loogi „Tantsi tolm põrandast”. Ma olen kindel, et „Tantsi tolm põrandast” leiab palju lugejaid, kel pärast raamatu lõpetamist on mõttes ainult üks küsimus: „Kairi, millal järgmine?”” „Tantsi tolm põrandast” destilleerib keele ja rafineerib mälestused, jättes alles loo põlvkondadeülesest sidemest, tugevatest naistest ning kõikehõlmavast armastusest elu vastu.“ (Tõnu Karjatse, ERR). „Tolmust ilmuvad me ette eri põlvkondade lood, aja pinged ja inimelu tähendus sündmuste keerises, mida me ise muuta ei saa. Kairi Loogi napp ja lihtne keel viib sügavama mõistmiseni, teksti jäetud pragudest immitseb sõnul väljendamatu – elu ise oma kihtidega.” (Rebekka Lotman, Tartu Ülikool). „Tundlik, mõjuv ja värske teos. Et püüda kinni eriline tavalises, on Look olnud julgelt otsinguline teose üldvormist kuni lausetasandini välja. Tulemuseks on jõuduandev tajumisümfoonia." (Eik Hermann, Vikerkaar). 14. märts 2026. Vana-Rääma

ÄRA UNUSTA MIND (MEELESPEAD 2) - Helju Pets

Ja loetud sai Helju Petsi romaan "Ära unustra mind. Meelespead 2," mis on järg tema raamatule "Meelepead," mille lugesin läbi juba 2018. aastal nagu blogi kõneleb. Esimene raamat oli 500 leheküljeline, aga see siin suisa 631 leheküljeline. Oi, kuidas mulle meeldib nii mahukaid raamatuid lugeda, ei saa ruttu läbi. Aga ausalt öeldes sai liiga ruttu mahukuse kohta, vaid mõningad (4) ööd ja...no ega ma viimastel öödel olen alles kell 3 raamatu suutnud käest panna, sest tegu on liiga hea raamatuga, et mitte näpistada selle lugemiseks öö(magamise)ajast veidikene rohkem tunde. Nüüd ma ei teagi kas suudan veel mõnda raamatut lugeda, igal juhul peab tegu olema väga hea raamatuga, siis suudan. Sest see läheb mu lemmikraamatute kategooriasse, nagu läks ka "Meelespead," mis küll on mu romaanivõistluse raamatute riiulis. Ja romaani "Meelespead" võrdlesin Leelo Tungali "Seltsimees lapsega," sest neil on sarnaseid jooni ja ma isegi ei oska öelda kumb parem on. Sama hea on ka see raamat. Ma ei vasi kiitmast, lugege ise. Tutvustuse kopeerin raamatupoe lehelt, see kõneleb ise millega tegu on, ma ei hakka siis topelt kirjutama. Teate, kui te enne pole aru saanud, siis need inimesed, kes loevad, on õnnelikumad ja elavad reaalsuses rohkem enda elu kui need, kes raamatu lugemist mõttetuks peavad. Lugejad elavad teise elu üksnes raamatut lugedes, ei muudmoodi. See on juba vana statistika ja peab vett. Ma julgen tunnstada, et ma olen õnnelik inimene ja suurt õnnepagasit täidan just lugemisega. Täitke teie ka, olgu see pagas või triiki täis, aga mitte kunagi tühi! Aitäh ja suur kummardus autorile! Romaani "Meelespead" järg jätkub sealt, kus esimene osa lõppes. Ede läheb Hiiumaalt Tallinna õppima ja seal ootab teda ees hoopis teistsugune maailm, kui kodukülas. Eneseleidmine, mured, rõõmud ja armumised ootavad siiski ka teda ning romaan ulatub läbi peategelase elu kuni eelmise sajandi üheksakümnendate aastateni. 9. märts 2026. Vana-Rääma

ARMUNÄLJASTE FESTIVAL - Evelin Kivimaa

Niisiis! Esimest korda lugesin Evelin Kivimaa sulest kirjutatud ilukirjanduslikku teost. Jah, see on ainuke romaan, mis tal ilmunud on, aastal 2011. Muidu olen lugenud üksnes ta artikleid, põgusalt suhelnud ja ka kohtunud. See oligi üks põhjus, mis ajendas mind seda raamatut ostma. Lisaks veel raamatu tutvustus, mis pajatab et siin tegutsevad Downi sündroomiga laps, HIV-positiivne, Kirjanik jt... Aga ütlen ausalt, mulle see raamat korda ei lähe. Otsisin lõpuni välja midagigi õpetlikku, mõningad nüansid leidsin aga üldiselt minu jaoks brutaalne raamat ja brutaalsed tegelased, kui mitte öelda kiiksuga tegelased, eranditult kõik. Selline raamat midagi ei anna, pigem võtab, masendab jne... Aga võimalik, et ka sellistele raamatutele on lugejaskonda. Ühesõnaga kogu raamatu vältel toimub üks jälk hooramine ning elu festivalilt festivalile, kus kõik magavad kõigiga, naised rasestuvad jne jne... Kohutav! Andke andeks! Ma ei teagi mis ajendas autorit seda raamatut kirjutama, pole minu asigi, aga imestama paneb natuke see, et autor, positiivne inimene ja hea ajakirjanik kirjutas (minu meelest) halva raamatu. Ehk siis see on romaan, mida mina isiklikult lugeda ei soovitaks, kui sa just ise pole armunäljane ja kiiksuga (loomastunud)tegelane, kelle jaoks on elu telkides ja festivalilt festivalile ainuõige normaalsus. Ja olgu ka öeldud, et just sealsamas saab ka üks alaealine HIV viiruse jne... Uhh! Kole! Ja tutvustus ka: Evelin Kivimaa romaan „Armunäljaste festival“ näitab rokkaritest sõpruskonda, kes otsustab, et edaspidi on kogu nende elu festival: pidev kulgemine ühelt muusikaürituselt teisele. Romaan vaatleb seda teekonda läbi 18 aasta. Keskne teema on elu mõte, mida iga tegelane otsib omal moel. Otsinguid mõjutavad probleemid ja tunded, millega keegi just kokku puutub: HIV-positiivsus, Downi sündroomiga lapse sünd, rahahimu, kehakaalumure, psüühikahäired, mittetunnustamine jm. Raamat on varem armastusnovelle ja luulekogu ilmutanud Evelin Kivimaa esikromaan. Kokkuvõtvalt: Muusikafestivalid. Armastus. Seks. Elu mõte. Sulatatud juust. Siit leiab seda kõike. Mida ühelt raamatult veel tahta? 4. märts 2026. Vana-Rääma

PÄEV NAGU ELU - Angela Hofberg

Appikene, Angela Hofberg, kes sa selline oled, kes nii häid raamatuid kirjutab? No ausalt, huvi kasvab aga mul pole õrna aimugi kellega tegu ja üha enam veendun ma, et Angela Hofberg on kellegi pseudonüüm. Lisaks antud romaanile olen läbi lugenud ka tema romaanid "Sõpruses ja surmas" ning "Ikkagi." Kõik raamatud eranditult meeldivad, absoluutselt, otsast lõpuni ja olen juba korduvalt maininud, kuidas mulle antud autori käekiri ka sobib. Olen teda ka oma üheks lemmikautoriks nimetanud ja jään selle juurde. Küll ikka mõni kirjutab häid raamatuid! Ma riskisin sellega, et magasin öösel vaid 5 tundi, no ei saanud ju raamatute enne käest, kui tagakaas vastu vaatas. Aga nüüd olen juba töölt kodus, väsimust ei tunne ja ikka rõõmus. Lihtsalt nii kurb on, et õhtul ma anyud raamatut enam kätte ei võta. Tuhat tänud, et kirjutad, Angela Hofberg! Palun kirjuta mulle saladuskatte all, kes sa oled? :D Armastusromaanide fännidele ütlen, et see raamat on teile ja mitte üksnes teile, kõigile, sest siin on nii palju elu, niivõrd palju armastust, ikka seda hingelist, mis ei kao ka siis, kui elusaatused lahku kirjutatud on. Uhh, rphkem ma ei reeda, nagunii kopeerin siia ka tutvustuse. Mina soovitan seda raamatut lugeda 100%! Ja kuna see on romaanivõistlusel äramärgitud töö, läheb ta teiste sarnaste saatusega raamatute riiulisse. Taas tuleb tõdeda, et just äramärgitud tööd on kõige paremad ja kolmele esimesele kohale tulnud tööd jäävad pika puuga nendele alla. Aga nüüd tutvustus ja siis hakkan uurima kuskohast saaksin veel antud autori raamatuid ja kas tal on neid veel ilmunud. Aitäh! 2006. aasta romaanivõistlusel äramärgitud teos, mille otsene tegevus toimub küll ühe päeva jooksul, kuid hõlmab tagasivaateid peatetgelase elatud elule. Raamatu kangelannale helistab tema lahutatud mehe joomakaaslane ja ütleb, et mees suri ning viidi ilmselt ühte Tallinna surnukuuri. Nii hakkabki naine oma kunagise mehe surnukeha otsima ning selle käigus meenutab ta nende tutvumist, kooselu algust, häid ja halbu päevi, ning püüab mõista, miks nende elud on jõudnud säärasesse punkti. 25. veebruar 2026. Vana-Rääma

EBAPUNKTID - Katariina Libe

Tean et enamjaolt kirjutab kirjanik Katariina Libe laseraamatuid, nii ma seda raamatut lugedes segadusse sattusingi, arvates, et nüüd ostsin vale raamatu, sest esimene veerand raamatust ongi lasteraamat. Aga sammhaaval, nagu ka peategelased, saab raamatust täiskasvanu. Päris omapärane ja mõnus lugemine. Ütleks et liiga ruttu sai läbi, liiga õhuke. Aga nüüd olen kirjanik Libe käekirjaga tuttav ja ütlen ausalt, ma soetan ka teise tema romaani, sest minu teada on ta 2 romaani kirjutanud. See siin oma natukene nagu romaan novellides. Puhas eestlaslik armastuslugu koorub lahti. Tahaks öelda, et omad vitsad peksavad. Ja lõpp jääb õhku, on mitmeti mõistetav, nagu novellides. Põnev ju - novellromaan. Katariina Libel on tõesti põnev käekiri ja omanäoline lauseehitus ning süžee loomine. Ma ei olnud enne ta loomega kokku puutunud, kuna ma loen lasteraamatuid harva. Olgu siis mainitud et peategelasteks on kaks lapsepõlvesõpra, kelle karakterid on vastuolulised, tüdruk on poisilik ja poiss on tüdrukulik. Kui poiss oma perega kortermajast ära kolib, jääb nende sõprus katki, aga kuna neid seob tugev energeetiline side (tugev tõmme), hakkavad nad pidevalt juhslikult kohtuma, ka isegi Hispaanias, kuhu tüdruk emigreerub. Millega on tegu ja kas nendest saab paar või ei saa, sellest loe juba ise. Tegelikult sisemas ma nii ootan ja loodan, et autor kirjutaks sellele loole järje, sest lõpp jäi lahtseks. Samas... Igal juhul aitäh, et kirjutad! Nüüd kopeerin siis ka tutvustava teksti. Lenka ja Leon juhtuvad kasvama sama hoovi peal, ning kuigi nende elud kulgevad pärast lapsepõlve kuidagi paralleelselt, eri radu pidi, näib saatus neid teatud intervalliga ikka ja jälle kõige ootamatumates olukordades kokku viivat. Ja hoolimata sellest, et need kohtumised on põgusad ja juhuslikud, tundub neile, et midagi on justkui veel, midagi on kusagil sügaval ja kipub kõigele vaatamata pinnale. 22. veebruar 2026. Vana-Rääma

VABRIK - Avo Kull

Loetud sai Avo Kulli romaan "Vabrik." Avo Kull jõudis oma elu jooksul kirjutada 6 romaani, millest 5 on minul loetud ja ka koduraamatukogus olemas. Puudu ja lugemata on üksnes veel "Kaubamaja," aga ehk õnnestub mul endale ka see hankida ja läbi lugeda. Ma nii naudin tema loomingut, sest see on ajastutruu, kirjutatud lihtsas keeles ning antud raamat viib ka lugeja taasiseseisvunud Eesti algusesse, kus firma loomine, ehk kapitalistlikule elulaadile üleminek oli meile täiesti võõras, ei sujunud valutult, sestap pole ime, et nii mõnigi entusiastlik ärimees otseses mõttes ämbrisse astus ja laostus. Eks see nõuka mentaliteet ja surve annab siiani tunda, jääb vaid loota, et järeltulevad põlvkonnad oskavad maailma teise vaatenurga alt vaadata ja suhtuda. Pole midagi parata, tundugu see lause nii kulunud kui tahes, aga 50 aastat okupatsiooni on jätnud meile jälje. Nii on ja see kajastub ka raamatutetes, nagu paljudki ajastu karakterid ja samuti kiiksud. Väga hea lugemine. Soovitan! 1990. aastad oli karm aeg, mil murenesid aastatega kujunenud arusaamad, purunesid pikalt kehtinud tavad ja seniomandatud elutarkus kaotas olulise osa oma endisest väärtusest. Need olid aastad, mil läbi ületamatutena tunduvate raskuste, läbi valu ja vaeva, kujunesid uued omandi- ja inimsuhted, põrkusid ning purunesid vastandlikud huvid ja soovid, sünnitades vastasseise, mis tihti tervet ühiskonda vapustasid. Paljudele oli see suurte segaduste ja kurjade kannatuste aeg, kuid mitmetele enneolematute võimaluste, otsingute, leidmiste ja loomingu aeg. Selle romaani tegelased ujuvad oma äridega just selles segases vees, püüavad kapitaalselt muutunud olukorras kuidagi toime tulla ning alustada elu ja äri viisil, millist nad varem näinud ega kogenud pole. 21. veebruar 2026. Vana-Rääma

LAVASTAJA - Siiri Laidla

See on kirjanik Laidla romaanidest kolmas, mille läbi lugesin. Vähemalt bloginud raamatutest olen, sest ega kogu elu jooksul läbi loetud raamatute kokkuvõtet mul siin blogis ei ole. Nii nagu iga autori puhul mõni raamat kõnetab vähem, mõni rohkem. "Lavastaja" mulle meeldib väga, sest see on psühholoogiline romaan. Minu lemmikžanr. Olgugi, et peategelase näol on tegu ebastabiilse endise koorijuhiga, kes kohati on nii juhm, et paneb mõtlema kuidas ja kuskohast ta selle hariduse üldse sai. Tundub, et ta tütred, kellega tal head suhet ei ole, on ka temast targemad. Samas on ka teine peategelane, kelle näol on tegu erudeeritud lavastajaga, kes küll huvikorras veel lavastab, on samasugune ebastabiilne tegelane. Natuke häiribki just see nagu oleks loomeinimesed peadpidi pilvedes ja kohtlased, mis on vale. Ei ole ikka küll. Aga seda raamatut lugedes just sellised karakterid autor välja toob. Uhh! Samas süžee on hästi üles ehitatud, on sündi, on surma, on seksi. On ... Mina lugesin selle 407 leheküljelise raamatu vaid mõne õhtuga läbi, sest haaras mind. See ongi oluline. Miski ei veninud, kõik kulges tempokalt. Ja jätkuvalt kiidan kirjanik Laidla sõnavara, sest see on rikkalik. Igal juhul oli sisukas ja haarav lugemine. Aitäh! Keskikka jõudnud Eret on tammumas ummikteel. Juhuslik kohtumine kunagi tuntud, nüüd vananeva üksildase lavastajaga lisab naise ellu värsket hingust ning avab uusi väljavaateid. Ent kas me tegelikult ikka soovime seda, millest unistame? Kas oleme kindlad, et lavastame stseene oma elust ise? Või leidub kuskil Suur Lavastaja, kes ainsana otsustab, kas osaleme draamas või tragikomöödias? Kes ainsana teab, millal on õige aeg tõmmata ette eesriie? 16. veebruar 2026. Vana-Rääma

POOLTOONID - Annika Lõhmus

Täiesti kogemata kutsus ennast ostma ja lugema romaan "Pooltoonid," mis on selline mahukas, ligi 400 lk paksune, aga no nii haarav, et raske on seda käest enne panna, kui tagakaas paistab. Armsaks üllatuseks tuli peale lugemist info, et tegu on pärnakaga. Rõõm. Mitte, et mittepärnakad mind ei rõõmustaks, aga üha enam tutvun (kasvõi läbi loome) pärnakatega, kes on endale nime teinud. Annika Lõhmusest ma enne tõesti midagi ei teadnud, vaid romaan reetis, et tegu on üdini muusikuga ja lugemisjärgne info tõestas seda. No aitäh selle võrratu lugemiselamuse eest! Kindlasti loen ma ka antud autori teisi raamatuid. Ütlen kohe ära, et kui te soovite armastusromaani lugeda, siis siin ongi tegu 100% armastusega, seda mitmes mõttes, nii mehe ja naise vahelise kui ma armastusega muusika vastu. Tohutu kirg vaatab siit ka vastu, seega... Lugema! Niivõrd hea käekiri, teema loomine, igasugune arranžeering, muusikamaailma pisinüansside tundmine, inimese psühholoogia tundmine. Oehh ... Ma olen tõesti õnnelik selle raamatu lugemise üle ja loodan siiralt, et kunagi saan selle sisse ka pühenduse. Lootma peab ju, onju? ;) „Pooltoonid” on mitmekihiline raamat, mis räägib ennekõike armastusest – armastusest mehe ja naise vahel ning armastusest muusika vastu. Ent teose peateemaks kujuneb tahes-tahtmata lähisuhtevägivald, mis kipub varjutama kõike muud. Raamatu peategelane, nooruke Elis õpib laulmist ja saab töökoha mainekas barokkansamblis. Elis on õnne tipul, kuid muusikamaailma telgitagused ei osutugi teab kui roosilisteks: siin tuleb ette nii intriige, haiglast auahnust kui ka kadedust. Ka Elise armuasjad hakkavad tegema kummalisi siksakke ja mõne aja möödudes avastab ta, et elab koos mehega, kes kasutab tema kallal vägivalda. Raamat näitab ilmekalt, kuidas mõjub lähisuhtevägivald naise psüühikale – veel aastaid hiljem on Elisel raske elust rõõmu tunda. Et traumast üle saada, läbib ta pika ja keerulise tee, mis nõuab tohutut tahtepingutust. Tumedast alatoonist hoolimata mõjub romaan elujaatavalt ja helgelt ning sisaldab ka kelmikaid ja humoorikaid noote. „Pooltoonid” on Annika Lõhmuse esimene romaan. Varem on tema sulest ilmunud luulekogu „Halo” ja reisinippide käsiraamat „Passist reispassini”. 11. veebruar 2026. Vana-Rääma

VAHI KUUE PAIKU. VAATA UMBES KELL KUUS VALVURI PINTSAKU PARANDUSLAPPE - Tõnu Oja, Laur Lomper

Jah, nädalajagu päevi ja öid lugesin seda vaimukat, paksu ja sisukat luule-, lugude- ja tõdemuste raamatut, mis läheb ka nüüd mu eriliste raamatute riiulisse, kus teda ootavad sajad teised sama saatusega raamatud, ehk siis need, milles ilutseb nimeline pühendus. Õigupoolest on see raamat teistest rikkam, sest selles ilutsevad kaks pühendust, nimelist ikka ka. Tõnu Oja kirjutas ühele poole ja Laur Lomper teisele poole. See raamat ongi selline krutskiraamat nagunii, loed ühelt poolt ja siis loed teiselt poolt. Eriline. Aitäh, Tõnu, et kirjutad! Aitäh, Laur, et kirjutad! Ohh, no seda lugedes käisin ajas tagasi, kaheksakümnendates suisa, sest raamat kannab endas neid lugematuid lugusid, mille sõnad Tõnu "Kuldsele Triole" kunagi kirjutas, ent paraku andmed on ekistavad, nagu Tõnu jagas. Smeljandki olevat kunagi pannud sõnade auroriks - Kuldne Trio, nii jäid õigel autoril kahjuks suured honorarisummad saamata, sest kõik me teame kui menukas antud bänd kunagi oli. Ja väga paljud ja vinged sõnad on tulnud just Tõnu Oja pastakast. Kahjuks juhtub ka selliseid kurva kõlaga asju, sõnade autorile tõmmatakse justkui vesi peale. Nagunii kirjanikud on meil siin vaeselapse kingades ja väga vähe tasustatud. Me ju saame ainult korra aastas palka ehk raamatute laenutuste pealt honorari. Pigem võiks autorikaitseseadus asju põhjalikumalt uurida, mitte ülekäe oma tööd teha. Sest sama kurtis ka Villu Kangur, ka temal jäid suured honorarid saamata. Kurb on seda kõike kuulda, sest tegu on andekate autoritega. Ja esitlus Pärnu Keskraamatukogus oli ka väga vahva, sest autori suust tema enda loomingut kuulda ja näha on vapustav! Nii rullusid silme ees lahti, lisaks "Kuldsele Triole" ka Olavi Kõrre oma "Zorbasiga" ja ka Andres Raag, Sepo Seeman jt... Kõigil neil on oma oluline roll Tõnu elus ja ka vastupidi. Üleüldse on autoril Pärnuga ja tundub et ka pärnakatega eriline side. Kui te soovite ennast heast meelolust leida, lugege just seda raamatut! Aitäh! Lugulaule. Tõdemusi. Ligi 40 aastat on keegi salapärane Laur Lomper kirjutanud laulutekste erinevatele Eesti ansamblitele, tõlkinud muusikale, seadnud sõnu lavastustesse ja multifilmidesse ning loonud isegi ooperile libreto. Milline on aga Laur Lomperi seos näitleja ja harrastuspoeedi Tõnu Ojaga? Või kas ta üldse harrastaja ongi? Aeg on maha võtta mask, nii naerev kui ka nuttev – pole siin mingit komöödiat ega tragöödiat! „Laur Lomperiga koos töötamine on suur nauding kõigile, kes oskavad hinnata head seltskonda, nalja, kannatust ja vaeva.“ Rasmus Puur. „Oma healt sõbralt olen õppinud lihtsust ja ausust, sõna väärtust nii laval kui kirjasõnas.“ Villu Kangur. „Ta oskab ühe reaga öelda rohkem kui mõni terve lehekülje rind-, põim- ja kiillausetega.“ Sepo Seeman. „Tänu meie koostööle on Tõnu endas kreeka mässajale/hipile (rembetis) iseloomu leidnud ja andnud inspiratsiooni ka Laur Lomperile.“ Olavi Kõrre. „Mitte ainult peenelt pikantseid vemmaldusi ei vormi Laur laulu sisse, vaid ka väga siiraid, südamlikke ja armsaid värsse.“ Andres Raag. „Sellise haarde ja tunnetusega võib päris huvitav olla siin ilmas elada. Ma loodan, et saan Tõnu hingekriipivast loomingust veel puudutatud saada.“ Juuli Lill. 7. veebruar 2026. Vana-Rääma

ROOMAJA - Peep Ehasalu

Loetud sai Peep Ehasalu romaan "Roomaja." Romaan, nagu ikka on proosatekstidest mu lemmik kirjandusžanr. Sobib minuga lihtsalt paremini kokku. Peep Ehasalu raamatuid ma enne lugenud ei olnud, see on siis esimene. Ausalt öeldes selle raamatu põhjal öeldes ma olen pettunud, sest üks mu Tartu tuttav kiitis ja ülistas seda raamatut taevani. Tänaseks ma tean, et mu tuttav ja selle raamatu autor on peresõbrad ja olen veel rohkem pettunud. Mina ei kiida kunagi raamatu lugemise järel inimest sellepärast, et ta tuttav on. Mina arvustan raamatut, ütlen otse välja oma emotsioonid ja arvamuse. Me kõik olemegi erinevad, aga mina paraku armastan ausust ja otseütlemist, mitte lipitsemist ega seljataga keerutamist. Seega ütlen otse välja, et see raamat mind ei kõneta, olgugi, et eesmärk on üllas. No kohe mitte üldse ei kõneta, ei haara, venib ja sada korda tahtsin lugemist pooleli jätta, aga austusest kolleegi vastu (kirjanikud ja on kolleelgid) lugesin lõpuni. Maailma kõige tobedam eesmärk asja püsima jäämiseks. Alandav ja üleüldse süžee nii tohutult venib, liiga igavaks muutus lugemine. Jääb vaid mulje nagu käsikirja oleks soovitud pikemaks venitada. Kogu austusest autori vastu, et ta kirjutab, ütlen otse, see läheb minu nende raamatute hulka, mis on mittesoovitatavate riiulis. Ehk loen mõnikord mõne järgmise Peep Ehasalu raamatu läbi, aga kohe seda teha ei suuda. Siiski kõike kaunist sovides. Kopeerin siis ka tutvustuse. „Roomaja. Romaan armastusest” on lõbus ja samas nukker lugu, kus rahvuslik identiteet, rändrahnud ja kuulus siil kohtuvad kõige absurdsema ja liigutavama protestiaktsiooniga, mis Eesti ilukirjanduses nähtud. Kui ühte väikelinna muusikakooli ähvardab rahapuudusel sulgemine, ei sobi see kuidagi häbelikule viiuliõpetajale Matile. Ta võtab endale ülesande protestiks roomata põiki läbi Eesti, Haapsalust Mustveesse, et sel uudsel moel tähelepanu tõmmata ja kooli päästmiseks tarvilik raha koguda. Meest saadab teekonnal kolleeg, vanaldane klaveriõpetaja Hilja. Samal ajal paneb Eesti professionaalseim reklaamigurude töörühm kokku uut Eesti brändi... Muhedatest metafooridest küllastunud „Roomaja” haarab Eesti lähiminevikuga tuttava lugeja hetkega endasse. Raske on käest panna romaani, kus omavahel põimuvad liinid viivad uskumatu ja nutika lahenduseni. 5. veebruar 2026. Vana-Rääma

NELJAS VARBLANE - Varbla kooli almanahh

Ja loetud saigi viimane - neljas varblane! Minu arvestamise järgi sünnib viies varblane juba tuleval aastal, siis peaks Varbla koolil (mis tänaseks kuulub Lihula Gümnaasiumi alla) tulema 170. juubel. Nii palju olen targemaks saanud :) Aga asun kohe asja juurde. Esimesena jääb kohe silma 4. klassi tüdruku Brita Põldaru jutuke "Liina ja Siim lähevad kooli," mis on ilmselt inspiratsiooni saanud Punamütsikesest. Ja siis järgmised tekstid puudutavadki juba distantsõpet, sest kestis ju koroona aeg ning lapsed jagavad oma kogemusi, tundmusi ja arvamusi. Hea spikker tulevastele põlvedele. Lihtsalt võrratu maal Kirke Kaasikojalt, kes õppis siis 7. klassis. "Kiikuja talves" võiks maali nimeks olla. Ja selle maali kõrval on kohe väga hea arvamus Mareena Metsmaalt (8.klass), mis kannab pealkirja "Koolikiusamine ja -vägivald kui igapäevaprobleem." Ja ka Kirke Kaasikoja (8.klass) "Koolikiusamise vältimine" on hästi kirja pandud. Huvitav ja ka hea käega joonistus Otto Ulrich Horst Hartmannilt (9.klass). Robin Sireli "Kui ma oleksin kooli direktor" on ka omamoodi nägemus või unistus. "Eile nägin ma Eestimaad" luuletuste hulgast tõstaksin esile Bamela Suti (8.klass) oma. Patrik Lage (8.klass) "Eestlane enne ja nüüd" teksti lõpupuänt on omamoodi eriline aga tõene. Kregor Ojala "Eile nägin ma Eestimaad" on ilusvalus tõde, ajastu hõnguline luuletus. Selle kõrval on Kirke Kaasikoja (8.klass) võrratu joonistus rahvatantsuseelikust ja tennisejaltsitest. Ja kohe järgmisel leheküljel on mõnus udu sees maal Anett Ojalt (5. klass). Olen ennegi maininud, et Kirke Kaasikoja on tugev humanitaarainetes ja siin on hästi armas "Lugu konnadest, kes võtsid ette pika teekonna." Ja siis mõnus pisike ja paljuütlev luuletus "Karu" Adeele Adlerilt (2. klass). Ning veel tabavam lühiluuletus "Kanavaras" Piret Padult (2. klass). "Kolm kassi" Rivo Sireli sulest on ka mõnus ja õpetlik. Mirjam Arusalu puulehtedest tehtud pildike (jänes) on imekena. Kateriin Schäri (9.klass) luuletus "Talveööd" on juba nagu päris väljakujunenud luuletaja kirjutatud. Aplaus! Ja siis ülinunnu Lisette Nüüdi (3. klass) luuletus "Jõuluhommik." Ülivinge luuletuse "Jõuluvana tööpäev" on kirjutanud 5. klassi poiss Kaupo Kallasmäe. Ka stema jutuke "Seiklus," mille ta on kirjutanud 4. klassi õpilasena, on väga hea ja südamlik. Ly-Ann Liiva (9.klass) jutuke "Kolm hunti" on ka südalik ja armas. Mõnusalt piltik ja täpse kokkuvõtte väikesest Kihnu saarest on kirjutanud Anett Oja (5.klass) ja see kannab pealkirja "Reis Kihnu saarele." Aplausi teen veel ka Gregor Meriorule (9.klass) "Noored ja tervislik eluviis" eest. Aitäh armas Varbla kooli pere, et andsite mulle lugemist neljaks õhtuks! Olen nüüd 4 varblast kinni püüdnud ja lasen nad lendu tagasi! :) See, et kool neid almanahhe välja annab, on igati tänuväärne tegevus, mõnus mälestus ning ehk annab see mõnele lapsele ka tuule tiibadesse. Vähemalt mina, kes lapsena salja unistas kirjanikuks saamisest, olin väga põnevil, kui midagi minu sulest avaldati, see inspireeris ja motiveeris edasi kirjutama. Siiani tegelikult. Ja nii mu 41. raamatut sündinud ongi! Aitääääääh, võrratu Varbla! 3. veebruar 2026. Vana-Rääma

KOLMAS VARBLANE - Varbla kooli almanahh

Ja loetud sai "Kolmas varblane." Mida almanahh edasi, seda (otsin õiget kirjeldust) professionaalsemaks tekstid lähevad. Ausalt. Usun, et siia sõeluti neid ka natuke "karmima" pilguga, sest tegu on kooli 160. aasta sünnipäevaks koostatud kogumikuga. Ja tore on ka koostajate nimekiri on almanahhis, sest nemad teevad ja ka ikkagi suurt tööd. Ja minagi nüüd sain teada, kes neid armsaid Varbla kooli lapsi juhendab. Aitäh! Kohe üsna almanahhi alguses üllatab mind meeldivalt 2. klassi õpilase Brita Põldaru luuletus "Varblane," millel on kõik riimid, silbid ja ka rütm paigas, nagu riimiluuletusele omane. Super! Aplaus! Sellist asja kohtab harva! Tihtilugu kipuvad erinevad salmid olema erineva rütmiga ning ka silbiliselt ebakorrektsed, aga siin on kõik paigas, kõikides ridades on on 7 silpi. Lisaks on tore teada, et õpilased kirjutavad ka regivärssi ja vemmalvärssi, taas aplaus! Kahjuks neid värsivorme tänapäeval kasutatakse aina vähem. Hästi õnnestunud on ka Grete Albergi (6. klass) "K tähe jutt", ka Jaanus Põldaru luuletus "Kodu," Risto Brandmani (9.klass) luuletus "Sügis, sügis külmakene..." ja Ken Albergi (7. klass) joonistus, millel nime pole. Üldse on enamus luuletusi head. Väga inspireeriv on Kateriin Schäri (5.klass) meremaal purjekatega. Tüdrukul on hea käsi ja silm maalikunstis. Eestimaine ja sotsiaalse alatooniga jutuke "Mulle meeldib Eestis elada?" on ka 7. klassi tüdrukul Helina Valguril õnnestunud. Tema otsene tunnetus ja arvamus riigis toimuva kohta. "Eesti keele klassi unustatud õpik" on väga hea. Selle kirjutas 7 klassi õpilane Katrin Veinšteins. Lool on hing sees. Samuti ka 7. klassi õpilase Janno Põldaru jutukesel "Kuupäev tahvlil." Võrratu rõngastest koosnev pildike Helena Vallimäelt on imeilus! Oi, no ühe tuttava piiga jutukese leidsin ka siit. Kirke Kaasikoja (4.klass) ma ei teadnudki, et sa nii andekas humanitaarainetes oled! Küll on armas "Nõia lugu" siin! Reimo Lopsik ja Tauno-Priidik Tambre (9.klass) on vist kahepeale selle põneva loo "Õudne tagajärg" kirjutanud, nagu nimed kõneöevad. Õpetlik lugu, aga kurva lõpuga. Aga hingega kirjutatud, seda on tunda. Marie-Eliise Suti (5. klaas) joonistatud rasvatihane on nii loomulik, nagu tõuseks kohe siit pildilt lendu. Imeline! Ja taas Kirke Kaasikoja hästi kirjutatud jutuke "Imesõrmus." Kirke võiks kirjutamisega täitsa tegelda, annet jagub. Appike, no nüüd Biibe. Olgu siis mainitud, et Biibe ja Kirke on mulle tuttavad, aga mul ei olnud enna aimugi, et nad humanitaarainetes tugevad on. Pole jutuks tulnud. Kuid nüüd vaatab siit vastu Biibe Treli joonistatud portreemaal, see on usutav ja pilk kõneleb. Kersti Veinšteinsi jutuke "Klassiruumis ringi lendav kärbes" paneb ka mõtlema. Siis on siin mõningad luuletused, kus on pikad numbrid (arvud) sees. Üldiselt luuleuses oleks kenam numbreid ja arve tähtedega kirjutada, mitte numbritega, see teeb luuletuse kuidagi tehniliseks milline tegelikult luuletuse iseloom ei ole. Arvud ja numbrid jäägu matemaatikasse! Urmet Kaisi "Kumb on targem - inimene või loodus?" lugu läheb ka korda. Ja Helena Vallimäe ning Marian Shäri (9.klass) jutuke "Metsavaim" samuti. Tänase raamatu arvustus läks pikemaks, oli ka palju häid tekste. Aitäh selle lektüüri eest! 2. veebruar 2026. Vana-Rääma

TEINE VARBLANE - Varbla Põhikooli almanahh

Ja teine varblane pihus! :) No siin on juba tase kõrgem. Ma lugesin lausa põnevusega osasid lühijutte. Andra Vaima näol on tegu justkui välja kujunenud krimikirjanikuga, tehes oma lühijutustusega isegi mõnele täiskasvanud krimikirjanikule silmad ette, kuigi "Hauakaevajaid" kirjutades õppis ta alles 6. klassis. Ma nii väga soovitan, et ta ei unustaks kirjutamist. Ka mina kirjutasin selles vanuses, lisaks luuletustele, jutukesi, romaane, novelle jne... aga ma ei julgendu neid avaldada. No tõsiselt, öelge talle edasi, et jätkaku oma ande kasutamist, sest siin on tõesti tegu andega. Hästi hea kunstnikukäsi on Kaidy Õismetsal, Marelle Palmistel, Kati Müüripealil, Kaja Põldarul, Hendrik Tõnissonil, Reimo Lopsikul, Allan Vallimäel ja Olav Tagakülal. No 3. klassi poiss Allan Vallimäe on ikka väga andekas! 6. klassi tüdrukud Elise Holter ja Erlyn Mugu on teinud väga vahva möngu, milliseid ise sai lapsena tihti mängitud. Esimesena meenub "Tsirkus." Ausa ja ja südamesulega kirjuatud tekstile annaks 5+ ning selle autor on Kaidy Õismets ja pealkirjaks "Kas on kerge olla 13-aastane." Hästi südamlik on ka Biibe Treli jutuke "Klassiruumis ringi lendav kärbes." Mulle tohutult meeldib ka Karl-Erik Kaldi (1.klass) kirjutatud teksti ja illustratsiooni kombo ehk siis kooslus, mis kannab pealkirja "Susver-Jusver." Nüüd sain selle tegelase kohta kogu tõe teada :) Kersti Veinšteinsi luuletus "Kodumaa" on ka usutav ja mõnusa rütmiga. Samuti Madis Veeääre "Eestimaa" luuletus. Haikude puhul on see koht, et haikudes ei nimetata kunagi aastaaegu: kevad, suvi, sügis, talv. Jaapani luuletus haiku vihjab aastaaegadele, aga mitte kunagi ei kirjutata aastaaegu luulesse. Ning silbid on vastavalt siis 5+7+5. Haiku on 3 realine luuletus. Kuna siin on kirjutatud luuletused mitmest haikust aga reeglitelt on kõige õigem Sergo Berggrünfeldti haikuuuletus, sest ta ei maini aastaaegu ja ka skeem 5+7+5 on paigas. Maarja Tobreluts on kirjutanud ka hästi südamliku jutukese "Üksik kinnas garderoobi põrendal." Tänaseks aitab. Ma tean, et Varbla kool loeb neid blogisid. Igaks juhuks mainin ära, et mu blogi ei võimalda taandridu panna, sestap on kogu tekst üksteise otsas, aga ehk saate aru. Ei oska keegi mind aidata ka, et saaks selle taandrea asja korda, sestap olen juba mõned aastad sellist "ühehingetõmbe" teksti siin viljelenud. Aga ehk on arusaadav. Kui mõnda täheapsakat näete siis mulle võib alati öelda, parandan. Autor tavaliselt ei tarvitse ise neid näha. Aga aitäh Varblaste eest ja juba õhtul võtan kolmanda Varblase kaissu :) 1. veebruar 2026. Vana-Rääma

ESIMENE VARBLANE - Varbla Põhikooli almanahh

Ma olen siiralt tänulik koolidele ja raamatukogudele, kus lugejatega kohtumas käies kingitakse erinevaid almanahhe ja valla, küla või linna eluolust kõnelevaid raamatuid. Nii armas on läbi lugemise tutvuda oma armsa Eestimaa ja meie koolide tegevusega - eluga. Neid almanahhe on mu riiulites juba päris palju ja loomulikult olen ma need kõik läbi lugenud. Vaatasin, kõige rohkem on Häädemeeste valla omi ja nüüd siis lisanduvad ka Lääneranna valla omad. Eile kinkis Varbla kooli armas kollektiiv mulle neid lausa 4 ning ühe neist lugesin eile õhtul läbi. Almanahh sisaldab luuletusi, jutukesi, novelle ja ümberjutustusi. Need kõik on kenasti põimitud õpilaste enese kunstiga. Siim Tõnissoni joonistused on nii erilised ja ehedad, ma loodan et ta tegeleb endiselt kunstiga, sest antud almanahh anti välja 2007 aastal. Ja milline põnev pealkiri! Varbla ja Varblane. Varblane võiks olla näiteks Lääneranna lind :) Ma tõstaksin esile veel mõned autorid, kellel on annet humanitaarvaldkonnas. Need on: Taivi Kaljura, Carina Holter, Marie Selberg, Sandra Soomre, Tarvo Albri, Anni Müüripeal, Margit Treinberg, Kristiina Vassiljeva, Meriliis Soomre, Hardi Vassiljev jt ... Osade tekstid on nii head, et raske on uskuda, et tegu on lapse käekirjaga. Aga ma tõesti naudin selliste almanahhide lugemist, see oleks nagu osake minu žüriitöödest, mida ma aastate lõikes pidevalt tihti teen, Pärnu ja Pärnumaa koolinoortega seotud kirjadusžüriides, nagu näiteks jutuvestjad, Liivi luule konkurss, Koidula luule konkurss ja Prõmm. Aitäh! 31. jaanuar 2026. Vana-Rääma

MINU PÄRNUMAA - Kristel Vilbaste

Loetud sai Kristel Vilbaste kirjutatud raamat "Minu Pärnumaa. Karulaante keskel, soode süles." Liiga ruttu sai loetud. Jagus vaid kaheks õhtuks. Pärnumaa on tegelikult väga suur ja sellest annaks vähemalt 3 sama paksu raamatut kirjutada, aga Kristel Vilbaste pani suurema rõhu oma kodukandile, Kilingi-Nõmme ja selle lähiümbruse piirkonnale ja ka oma suguvõsale, kellest suurem osa on meie oma kauni loodusega väga suurelt seotud, kõik on looduslapsed niikuinii, osad ka loodusteadlased. Eks mina paneks ka rohkem rõhku oma kodukandile, kunagisele Koonga vallale, millest on nüüd juba aastaid ühtne Lääneranna vald saanud. Mina hoian ikka neid eraldi, endist Läänemaa osa ja Pärnumaa osa, nagu ka Vilbaste selle kohta oma arvamuse mainis. Endisest Koonga vallast oleks armas olnud lugeda pikemalt ka näiteks ajaloolisest Oidremaa mõisast (kirjutan Oidremaa meelega lõpus kahe aa-ga, sest kunagi kirjutati nii ja mulle sobib nii paremini), Veltsa pargist, Mihklist jne...Aga kui mina peaksin sellise raamatu kirjutama siis paneksingi nendele kohtadele rohkem rõhku. Lisaks ka veel Kablile, Lemmele, Orajõele, Treimanile jne...neid kohti on vähe mainitud ja Kabli pagar just väga ajalooline koht ei ole, kui mina lapsena Kablis elasin, ei olnud seda olemaski. Ja tegelikult Kosmonautika suvila asub ikka Penu külas. Kuid samas oli haarav lugemine ikka. Lihtsalt meie maakond ongi nii suur, et kuu ajaga seda raamatu tarvis läbi ei käi. Selleks on vaja palju rohkem aega, aga autorile, nagu ma ta jutust aru sain, antigi 1 kuu raamatu kirjutamiseks. Sellest on ikka väga vähe, samas Kristel jõudis väga palju kohti läbi käia ja mina sain lugedes paljde kohtade kohta veelrohkem teda, kui enne teadsin. Mul endal on Pärnumaa risti-põiki läbi käidud, siin oma mu juured, olen päris mitmes kohas elanud, nüüd juba ligi 21 aastat pärnakas, muidu ikka pärnumaakas. Aga mitte kunagi pole ma sõnade lõppu pannud t tähte, nagu Kristel mainib. Ausalt öeldes polnud ma sellest enne midagi kuulnudki. Ilmselt siis vaid seal Kilingi-Nõmme kandis on see komme. Pigem paneksin rõhku tõsiasjale et Kabli kandis jäetakse d lõpust ära, näiteks; käinud-käinu, näinud-näinu, tulnud-tulnu, olnud-olnu jnejne...ee on selline omapära või eripära, mis tasuks mainimist. Kõige naljakas et Kabli asub suht Läti piiri ääres, oleks loogilisem kui näiteks s lisanduks, aga võetakse hoopis d ära. Liskas kuulus Ainaži kunagu Eestile ja kandis nime Heinaste. Palju-palju oleks veel Pärnumaast kirjutada, aga Kristel tegi alguse, keegi võiks nüüd kirjutada "Minu Pärnumaa 2." Ja liskas veel legendaarne Varbla küla, seal ligidal Tõstamaa. Legendaarne Pärlselja pioneerilaager, Palusalu, Ristikivi jne... aa nendest mainin oma romaanis "Kaks kuud Eestimaa Siberis." Lugege! Raamat pani mind meenutama, aga muidu on siin lugemist küllaga ja ma olen raamatuga väga rahul. Kristel Vilbaste tegi suure töö ära, loodan, et keegi kirjutab kunagi järje. Esitlus oli ka põnev, käisin oma silmaga kaemas ja kõrvaga kuulamas. Ostsin raamatud, võtsin pühendused ja need täiendavad nüüd mu pühendustega raamatute riiuleid. Muide, sellest sarjast on minu riiulis olemas veel ( pühendustega) "Minu Brüssel"-Vahur Afanasjev ja "Minu Ghana"- Ethel Aoude. Öeldakse, et kõik inimesed lähevad lõpuks oma sünnipaika tagasi. Julgen öelda, et Pärnumaa on minu jaoks tuhat korda huvitavam Itaalia mäetippudest ja Rooma vanalinnast, Pariisi tänavamelust ning Vahemere kuldsetest liivadest. Pärnumaal on kõike. Siin saab kõhuliblikad rippsillal kõikudes, muistse maailmaga aitavad ühenduse luua allikad ja hiiesaared. Kui linnamelust on küllalt saanud, võivad Soonatagana raba metsisekuked hoopis teistlaadse elu keskel olemise elamuse pakkuda. Pärnumaa liivarannad võtavad põlved nõrgaks ka palju näinud rannalõvidel ning marjasood ja Nedrema seeneniit teevad hinge hellaks korilastel. Pärnumaal on veel võimalik saada ettekujutus, kuidas oli aururongiga jaamast jaama kulgeda, ja proovida tundma õppida Tori hobuse maailma. Sindi taastatud kärestik on süstaslaalomi harrastajate Meka ja Kabli küla pirukasõprade paradiis, kõheduseotsijatel õnnestub Kihnus ja Puhtus vaimudega trehvata ... 29. jaanuar 2026. Vana-Rääma.

HUNDIHÜÜDJA - Mari Tammar

Loetud sai Mari Tammari romaan "Hundihüüdja." Jõudsin vahepeal ka guugeldada ning sain teada, et tal on ilmunud 3 raamatut. Teised vast huvi ei paku. Soovin nii väga, et kirjanik Tammar kirjutaks veel romaane. Väga põnev lugemine. Eks ikka hundiks käimisest. Mütoloogiale põhinevalt kirjutatud romaan on niivõrd kaasahaarav, paneb uneajast lugemisaega näpistama. No ei saa raamatut käest. Hakka või ise Hundihüüdjaks või Libahundiks, kuidas keegi nimetab. Nii mõnus, kui pärimis ehk folkloor ka tänapäeval ikka kirjanikke mõjutab ja seda kajastatakse. Aitäh selle võrratu raamatu eest, kirjanik Mari Tammar! Eks igas külas on mõni külanõid või teiste jaoks mõistmatu tegelane. Külal on oskus õli tulle valada, nii sünnib neid legende (ka rahvapärimust) üha juurde. Mõnes mõttes on see isegi põnev, kuigi ise küll küla põlu alla sattuda ei sooviks. Raske oli selle peategelase elu ja ta ta eelemade elu, küla kiusas, kool kiusas, kogu ühiskond kiusas. Pole siis ime ka inimene iseg ahastusse sureb. Rohkem ei reeda, võta see raamat ja loe. Poodides on hetkel alla hinnatud ja raamatukogudest saab ka laenutada. Lummavalt hea raamat! „Hundihüüdja” jutustab loo noorest naisest, kes on otsustanud pärast aastaid eemalolekut naasta oma kodutallu ja vaadata tõtt seal aset leidnud sündmustega. Tema mälestuste kaudu koorub lahti lugu ühest nõukogude külast ja seal elanud perekonnast, kellel on salapärane side huntidega. See on lugu armastusest, andestusest ja oma juurte leidmisest, loodusest, inimesest ja Jumalast, saatuslikest kohtumistest ja kolme inimelu ühtepõimumisest. „Siin ei ole midagi, isegi mitte toidupoodi, ometi on siin hingamisruum ning kontsentraat millestki, milles on kummaline vägi, mis paneb luuüdini tundma, et see on minu oma. See on miski, mida peidab maapõu, ürgmets ja meie enese veri.” 28. jaanuar 2026. Vana-Rääma

LOODUSKIRJU - Kristel Vilbaste

Alles hiljuti käisin Pärnu Keskraamatukogus Kristel Vilbaste raamatuesitlusel ning soetasin endale tema 2 raamatut, sest mulle pakub huvi kõik loodusega seonduv, eriti igasugused põnevad hiiekohad, allikad, ohvrikivid ja kõiksugu teised pühapaigad. Lisaks ka veel rahvalaulud ja rahvaluule. Viimasel ajal üha rohkem satub mulle lugemiseks just antud teemaga raamatuid. Põnev. Nagu ka see raamat on huvitav ja ma leian et iga eestlane võiks veidikenegi teada oma maa rahvapärimustest, ennast kurssi viia teatud asjadega, et hiljem ei jääks lolli olukorda. Näiteks ei läheks hiiepaigast muru (heina) niitma ega ohvrikivilt kopikaid korjama. Üleüldse annab raamat teada kus miski hiiepaik või allikas või näiteks kuldsed vood asuvad. Korraks põikab ka Saamimaale huvitavaid ajaloolisi ehk ka rahvapärimuslikke kohti avastama. Kas sina, põline tallinlane üldse tead kus asub Hiru (Iru) ämm? Kui ei tea, siis on päramine aeg endale seda (teda) tutvustada. Piinlik on ju kui näiteks väljamaalasest tuttav küsib ja sa pole sellest midagi kuulnudki. See on vaid üks näide paljudest siin raamatus, mida Kristel Vilbaste lahkab. Raamatut lugedes olin justkui taimede (odööri) lummuses ning tundsin ka nende taimede lõhna, mida ma kunagi tundnud, ega mõnda vast isegi näinud ei ole. Lisaks tundsin ka nende taimede lõhna, mida arvasin mittelõhnavat. Niisis! Võta see raamat lugemiseks ja tutvu meie oma maa loodusega ja see kõik ei võta sinult tükki küljest, pigem lisab tarkuseteri ja kustutab teadmistejanu. Minuga juhtus nii. Aitäh, Kristel! See raamat on pühendusega ja läheb mu eriliste raamatute riiulisse. Ja tutvustus ka. Kas puud kõnelevad Sinuga? Aga lilled, loomad, linnud ja veed? Muidugi! Kõigiga kõnelevad. Tuleb vaid kuulata nii, et kuuled. Ja näha nii, et näed. Nii nagu meie esivanemad. See aitab mõista meie haigusi ja hädasid, aga ka tunda rõõmu ja ilusat tulevikku. Siin raamatus on lugusid meie ravimtaimedest, nõiduslikest allikatest, pühadest kividest, salapärastest haldjatest, aga ka tervislikust toitumisest, keskkonnaprobleemidest, metsahoiust ja säästlikust majandamisest. Viimase foto autor: Heda Piiriste 26. jaanuar 2026. Vana-Rääma

NÄHTAMATUD TRAAGELNIIDID - Aita Kivi

Loetud sai järjekordne Aita Kivi romaan, sedakorda "Nähtamatud traagelniidid." Mõnus ja rahulik kulgemine ning julgemine. Ma arvan, et siin on autorit ennast väga palju sees. Tunnen. Tajun. Kuigi olen Aitaga vaid tunnijagu läbi telefoni suhelnud, kui ta kunagi ühte minust tehtud artiklit toimetas. Toona töötas ta ühe ajakirja peatoimetajana. Hetkel ma ei olegi tema tegemistega kursis, aga see ei olegi oluline. Kordi olulisem on tõik, et ta ikka raamatuid kirjutaks, sest mulle nii väga sobib tema käekiri. Jah, ongi rahulik kulgemine, mis paneb ka raamatut rahulikult lugema, mõtisklema, kaaluma, süžeesse nii detailselt sisse minema, nagu oleks ta kõik selle oma elust maha kirjutanud ja haarab lugeja sellest osa saama. Tõsiselt hea oskus stsenaariume luua ja detailselt ka "taust" kaasa tuua. Peategelase karater on nii võimsalt esile toodud, et mul on nüüd sihuke tunne nagu ma tunneks seda naist kogu elu. Vot nii! Alati (igas raamatus) seda ei juhtu. Loomulikult ma nautisin väga selle raamatu lugemist ja tahaks juba järgmist sama autori raamatut haarata, aga öökapil ei ole. Peab selle vea parandama. Minu poolt soovitus selle raamatu lugemiseks on suur! Aitäh, et kirjutad, hea Aita! Ja nüüd raamatu tutvustus ka. Romaani minategelane Kaari on pärast ema surma otsinud üles oma isa, et temaga kordki elus kohtuda. Kuid ühest päevast ei piisa mineviku selgeks rääkimiseks. Lugudes, mida naine isale ei jõudnud jutustada, analüüsib ta seni elatule tagasi vaadates olukordi, mil midagi tegi või tegemata jättis seetõttu, et kasvas üles ilma isata, kasulapsena. Kust tuli ebakindlus, mida ta püüdis summutada välimust täiuslikumaks tuunides? Või sage süütunne ja vajadus oma olemasolu üha otsekui õigustada? Miks lootis ta leida lohutust ja mõistmist suhtest põlvkond vanema mehega? Kõige tugevamini oleme minevikuga seotud sidemeid pidi, mida me tunnistada ei taha või mille olemasolust meil aimugi ei ole, mõistab Kaari. Kuulujutud, millega ta noored vanemad kord teineteisest lahutati, läbivad ka tema elu otsekui igavesti elujõulised nähtamatud traagelniidid. 24. jaanuar 2026. Vana-Rääma

KÕIK, MIS ÜTLEMATA JÄI - Kertu Kändla

Nagu ma eile mainisin, on luuleraamatutel minu öökapil alati eesõigus, nii ka alles eile soetatud raamatul "Kõik, mis ütlemata jäi." Tõsi küll, ma alles hiljuti avastasin Kertu Kändla luule, aga tundub nagu oleksin kogu aeg seda lugenud, tundnud ja tajunud, sest selles on väga palju oma(st). Need troobid, mida autor julgelt kasutab, on niivõrd õiges kohas, loovad erinevaid nüansse ning isegi kohatine kaootilisus suudab tema loomes luua tervi(kli)ku, sünnitada luuletuse, milles on ka kompa paigas. Nagu ikka romaanis, sest luuletus on ju miniromaan, milles on olulisel kohal, sissejuhatus, sisu ja ka lõpupuänt. Seega kirjanik Kändla teab, mida ta teeb. Ta on andekas. Ta on luuletaja või poetess, kuidas kellelegi meeldib. Ja ma ei väsi kordamast, et ohtralt metafoore kasutades ei sünni luule, kui puudub terviklikkus, aga siin on kõik olemas, paigas. Ja autor on oskuslikult peitnud ka nõrgemad (ilmselt talle armsamad ja omasemad) luuletused tugevamate vahele, nagu me kõik teeme, sest need tugevamad seinad seal ümber varjutavad ja loovad kujutletava "sisu" või luulelisuse ka sellele "armsakesele." Leheküljel 72 on sõna "haisting." Ma ei tea, kas see on autori väljamõeldis (siis oleks eeldanud et luuletuse lõpus on kaldkirjas sõna tähendus) aga minu jaoks kõlab see siin (kon)tekstis isegi sobivalt. Seega ma ei näe erilist vahet sõnadel "aisting" või "haisting" sest ma tõlgendan sõna "haistingut" haistmisaistinguna. Või siis kui tegu on apsakaga (kahe silma vahele jäänud veaga) on see pigem (komistus)kivi toimetaja kapsaaega, mitte autori. Apsakaid ikka juhtub, inimlik. Tegelikult toimetamise kohapeal tahaks veel küsida. Kuna tegu on luuleraamatuga siis miks osad tekstid on hoopis miniatuurina trükitud? Tegelikult ei tarvitse see toimetaja otsus üldse olla, pigem küljendaja. Aga ka proosaluule ja vabavärss vormindatakse tupladena. Sellisel juhul koosneb raamatu esimene pool siiski miniatuuridest. Mõtlemisainet veidike. Aga üldpilt on väga hea ja tegu on kahtlemata väga hea luuletajaga, minu lemmik noorautoriga, kuigi ma nüüd isegi ei tea kas kolme raamatu omanikku sobib enam noorautoriks nimetada. See on siis minupoolne elamus. Aitäh! Raamat läheb eriliste raamatute riiulisse, kus teda ootavad veel sajad sama saatuses (pühendusega) raamatud ja lektüürid. Aitäh, armas poetess Kertu Kändla ja ootan põnevusega mida veel pakud! Tutvustus: Luulekogu „Kõik, mis ütlemata jäi” hõlmab elupilte ning tähelepanekuid, kätkedes minu Viljandis veedetud aega, kus kõik justkui alguse on saanud. See on minu kasvamise lugu, mis on läbi imbunud nii rõõmust kui ka kurbusest. Selles on igapäeva pihtimusi, kaduviku varje, mõtisklusi, inimhingede kuma ning hetki. Tõtt-öelda see on lihtsalt kulgemine läbi ajahetkede, mis on nii andnud kui ka võtnud, kuid aidanud ka väga palju leida ning märgata, luues minust selle, kes olen praegu. 20. jaanuar 2026. Vana-Rääma