TIIU TALU TÜTREKENE - Marje Ernits

Jätkub Eesti autorite loomingu lugemine ja loetud sai järjekordne jutustus Marje Ernitsa sulest, mis kannab pealkirja "Tiiu talu tütrekene." See on 18. raamat, mille Ernitsa sulest läbi lugenud olen. Tema raamatud on hästi lihtsad ja haakuvad, lausa jooksevad otsast lõpuni. Kaks õhtut ja ... See on isegi veidi mahukam, 191 lk. Aga enamus on õhemad. Samas ega pikka ja lohisevat raamatut parem lugeda ei ole, tavaliselt on tellisepaksustes raamatutest teksti ülearu palju, pideva lugejana olen seda korduvalt kogenud. Toimetaja kapsaaeda viskaks kivi. No ei ole olemas sõna "tekkiks!" Aga muidu on lugu, mida Ernits jutustab väga eluline, nagu kõik ta lood. Selles raamatus on rohkem nõidust, maagiat jne...eks vanasti juba öeldigi, et nõiad on punapäised rohesilmad. Aga ega seda üks ühelt võtta ei saa, sest enamus punapäid ongi rohesilmsed. Orvuks jäänud peategelane on üks mõistlikumaid tegelasi selles loos, tark ja järjekindel naine, kes näed asju ette, tihtilugu just unes. Kõik see on niivõrd tuttav maailm, et minu jaoks imestusmomendid jäid ära, aga eks raamatute tutvustav tekst kõnele juba ise. Minu poolt soovitus lugemiseks on olemas. Ühel õhtul põleb väikese Tiiu kodutalu maani maha ning ta ema ja väikevend hukkuvad. Orvuks jäänud tüdruk kasvab üles võimuka tädi peres koos täditütre ja kaksikutest tädipoegadega. Tal pole justkui millestki puudu, pigem vastupidi, sest saatuse poolt on talle antud erilised võimed. Samas on ta ilma jäänud ema õpetussõnadest, mida Tiiu talu naised põlvest põlve oma tütardele edasi andsid. Lõpetanud talutöö kõrvalt Maaülikooli, jääb neiu endiselt seotuks kasuvanemate taluga, kuid iidse suguvõsa otsese järeltulijana otsustab ta kunagise kodutalu taastada. Romaan toob haaravalt lugejani väikese tüdruku naiseks kujunemise loo ning kirjeldab tänapäeva maaelu rõõmusid ja muresid ning keerulisi inimsuhteid. 1. aprill 2025. Vana-Rääma

EGO - Kadri Kõusaar

"Ego" on Kadri Kõusaare debüütromaan, aga mina jõudsin selle lugemiseni alles nüüd, kuigi raamat ilmus juba aastal 2001. Muide, kirjanik Kõusaar oli siis alles 21 aastane. Ja üleüldse on ikka hästi kirjutatud küll debüüdi kohta. Kadril on rikkalik sõnavara. Oi, kuidas mulle hakkas meeldima paljutähenduslik sõna - mütlema. Seda kasutab autor julgelt, nagu ka muid väljendeid ja situatsioone. Tegelikult peab ka olema suur reisikogemuste pagas, et kirjutada selline raamat. Ja julges. Julgus on ka üks kirjanik Kõusaare teoseid iseloomustav sõna. Ja tarkus. Tark naine kirjutab selliseid raamatuid. Aga nagu me mõne päeva eest ühte seltskonda sattudes ja pimedas koju jalutades vestlesime, on Kadri tõesti reisinud palju ja eks need teosed kipuvad ka ju autorite nägu olema, kuid (kordan) mitte alati. See siin on natuke Kõusaare "Alfa" nägu, seega ... Süžee tiireb raamatu kirjutamise ümber ning kõneleb elust võõrsil ja endast 20 aastat vanema mehe armukeseks olemise staatusest. Kummastaval kombel laseb tugeva egoga tunduv naine ennast ikka ja jälle ära kasutada, aga eks naine on kord selline, et kui ta armastab siis ta armastab. Ja paraku kui armastus on ühepoolne, hakkab vastaspool seda oma kasuks ära kasutama. Üleüldse on see meespeategelane nii vastik tüüp (autor kutsub neid sägadeks), et ... no vähemalt Kadri oskab selle kõik esile tuua ja paljutki veel. Mulle meeldib kirjanik Kõusaare käekiri väga. Igatahes! Aitäh, Kadri! Ja nüüd kopeerin siia ka raamatu tutvustuse. Kadri Kõusaare esikromaan «Ego» ületab mitmeid kirjanduslikke vastandeid. Kui literaadid eristavad «keeletundjaid» ja «elutundjaid», annab Tartu ülikoolis hispaania keelt ja kirjandust õppiv Kõusaar silmad ette enamusele elulähedikele. Kõusaar on maailmarändur, mitte tugitooliharitlane. Tundes hästi siinset olustikku, omat ta ometi ka märksa avaramat kultuuritaju ning käsitleb terase kaasaelamisega kõiki ühiskonnakihte. Samas on tema stiil erakordselt särtsakas «Ego» intensiivsus tuleneb rohkeist vaimukaist kujundeist ja mõistujuttudest. Nõnda pakub teos huvi nii ideegurmaanile kui lihtlugejale. «Ego» on lugu dramaatilistest suhetest ja eksootilistest paikadest. Kuid see on ka romaan ühe romaani sünnist; see sünd lükkub aina edasi -- ent kui raamat lõpeb, avastab lugeja, et on just sedasama romaani lugenud. «Ego» on liikumise eleegia -- püsiv iha tabada midagi teispool silmapiiri, ühtviisi kauget ja hingelähedast nii tuhatnelja ratsutajale kui ratastooli aheldatule. Seda püüdlust ümbritsev maskeraad on kohati groteskne, kuid maskide alt kumavad põnevalt inimlikud pärisnäod. «Ego» särtsuva, sädeleva ja paiguti okkalise päälispinna all on soe süda. Berk Vaher 30. märts 2025. Vana-Rääma

JUMALAL EI OLE AEGA - Marje Ernits

Loetud sai valusalt psühholoogiline raamat, Marje Ernitsa sulest kirjutatud romaan "Jumalal ei ole aega." Selles loos on kõike, on sündi, surma, seksi, elu ... kus peategelasteks on kaks õde, kelle elusaatused on täiesti erinevad, edukal õel karmim kui nooremal ja vaesemal õel. Siit jookseb läbi ka aktuaalne teema - kuhu kaovad inimesed. Ja ka raamatu pealkirjale vihjav teema. Ernits kirjutaks nagu otse elust maha oma osad lood, need on niivõrd usutavad ja haaravad, et sa kasutad igat võimalust raamatu lugemiseks. See on 17. raamat Ernitsa sulest, mille olen läbi lugenud ja loen veel. Neile, kes ei armsata kriminaalsete sugemetaga raamatuid lugeda ma seda ei soovita, kuigi tegu ei ole krimkaga, aga teatud jooned jooksevad läbi. Raamat paneb mõtlema ja elu teises valguses nägema. Ausalt öeldes elu teeb meid kõiki stabiilsemaks, kui teeb. Eks nooremas eas oleme kõik kärsitumad, aga eluõppetunnid panevad maailma teise pilguga vaatama ning seda teab ka kirjanik Ernits hästi ning oskab meid juhendada läbi oma kogetu ja kirjutatu. Aitäh! Nüüd ka tutvustus. „Jumalal ei ole aega“ on kaasaegne lugu kahest väga erineva saatusega õest, kelle elu põimub olukordades, mida kumbki neist poleks osanud ette näha. Aet, õdedest vanem, on edukas ärinaine, tema nooremal õel Teal pole elus justkui mingeid ambitsioone. Aet on omandanud hea hariduse ning elab kiiret elu. Ta on oma neljakümne teiseks eluaastaks saavutanud pea kõik, mida soovis – jääb veel vaid lahutus tarbetuks muutunud mehest. Neli aastat noorem õde Tea pole aga suutnud selleks ajaks endale isegi peret luua, elukutse omandamisest rääkimata. Ometi on nad mõlemad pärit samast keskkonnast ja neis voolab ühiste vanemate veri. Ainus, mida neile pole võrdselt antud, on aeg. 25. märts 2025. Vana-Rääma

MEES - Merca (Merle Jääger)

Kunagi, tänaseks juba 10 aastat tagasi, aastal 2015, kui ma veel Pärnu Kirjandusõhtuid korraldasin, kutsusin ma oma uut raamatut esitlema ka Merca ehk Merle Jäägeri. Siis ilmusid tal "Jututulbad" ja seda esitlesime restoranais Kolhethi. Lisan siia ka paar fotot. Aga kunagi jäi mul Merca "Mehe" lugemine pooleli, sest hakkasin seda lugema vahetult peale Olavi Ruitlase "Naise" lugemist ja no ... aga eile õhtul sain selle loetud. Omamoodi raamat, pungilik, nagu Merca raamatud ikka. Tema luulet lugesin juba aastakümneid tagasi ning Mercaga esimene kohtumine jääb Tartu aegadesse sinna kaheksakümnendate lõppu. "Mees" on ikka läbi huumoriprisma kirjutatud. Kuigi autor väidab, et kõik on väljamõeldis, on osad teosed autori nägu, kas siis kaudselt või ... Ise kirjutades tean ka seda, et kõik raamatud ei ole autori nägu, autor loob prototüübi, kellest saab niiöelda ta muusa teose vältel. Aga selles raamatus on palju Mercat, isegi vägapalju. Aga, nagu ma juba mainisin, selline eriline lugemine, vahelduseks täitsa kosutav. Mercaga viimati kohtusime juba ligu 3 aastat tagasi ning sellest, kui me Luulelahingus fnaali jõudsime on ka juba hulga aastaid (2015). Mina kahjuks küll haiguse tõttu Tallinna finaalivõistlustele minna ei saanud. Aga nelja parema hulgas me olime. Finaalis olime koos Triin Tasuja, Johanna-Mai Vihalemi,(Margit Peterson ehk mina) ja Mercaga. Ilusad mälestused. Ja nüüd raamatut tutvustav tekst. See lugu on pullisitt, midagi sellist ei ole kunagi juhtunud, kirjeldatud tegelasi pole reaalelus olemas: ei Abielukat, ei Arvutiga Tehtud Meest, ei minu Vibraatori (selle suurema) Vanemat Venda, ei Sõbrannasid ega Mercat ehk mind ennast. Mulle meeldiks käsitlus, et sellel lool pole ka autorit. Iga lause taga on tarviline korrutada: fiktsioon ning kunstiline tõlgendus. Olgu see ilukirjandus või antropoloogiline uurimus, (nagu autorile meeldib rõhutada) pole kindlasti tegemist erootilise teosega. Nalja peaks keskmist sorti rammusa huumorisoonega inimene siiski saama.

OODATUD LAPS - Marje Ernits

Katsu sa magama jääda, kui su teele astub Eesti Miss Marple ehk Ira Tever! Jah katsu sa magama jääda, kui su kätte juhtub krimka, mille lugemise tarvis sul lihtsalt ei ole aega magada :) Marje Ernits on Eesti Ahatha Christie või Barbara Cartland. No on.Ja Cartlandi puhul ma ei vihja krimkadele, tema ei olnud krimikirjanik. Muide, neid krimkasid on tal mitu: Marje Ernitsa populaarsete inspektor Ira Teveri lugude sarjas on varem ilmunud viis raamatut: „Tapjakaev“ (2018), „Jänesehaak“ (2017), „Kaks lasku (2016), „Mees puukastis“ (2015) ja „Tüdruk mäelt“ (2014). Nagu ma juba mainisin, et ma ei jäänud enne magama kui raamat loetud sai, nii ongi. Tegelikult on tegu võika looga, psühholoogilise, seega ma ei tea kas see kõigile lugemiseks üldse sobib. Mind küll sellised lood haaravad, panevad mõtlema ja tegelikult ka imestama. Jah, pealkiri vihjab oodatud lapsele, aga kes või mis selle asja taga tegelikult peitub, sellest saad ise lugeda. Uhh! Nagu heas krimkas ikka hakkad sa kahtlustama kõiki, nii ka siin. Ja mõnikord võib mõrvariks osutuda kõige süütumana näiv tegelane. Ma olen ise mitmeid kordi peas krimkat kirjutanud, aga no ei ole tulnud, sest halba krimkat oleks piinlik kirjutada ja head oskavad vähesed. Algupäraseid ja kriminaalsete sugemetega teoseid on Eestis mitu, aga hea krimkat ... tjah...Suur austus minu poolt kolleeg Marje Ernitsale ja tänud, et kirjutad! Ja nüüd ka raamatu tutvustus. Politseiuurija Ira Teveri kuues juhtum menuautor Marje Ernitsalt. Loo sündmustik areneb väikeses maakonnalinnas, kus inspektor Ira Tever juba aastaid töötab. Tal tuleb koos jaoskonna uue ülemaga lahendada oma kodutrepist alla tõugatud naise surmajuhtum. Vägivallatunnused laibal viitavad nii mõnelegi lähikondsele, kuid faktiliselt pole kedagi süüdistada. Ainsad tunnistajad, kes võiksid juhtumi kohta midagi täpsemalt teada, on lapsed: naise väike poeg ja kõrvalmajas elav teismeline tüdruk, kes laiba leidis. Naabrid pole aga midagi näinud ega kuulnud, vaikivad või siis esitavad juhtunust oma versioone, mis osutuvad ebatõesteks. Nii jääb Irale mulje, nagu oleks noor naine ise teinud kõik selleks, et märkamatuks jääda ning seda ka oma elu viimasel hetkel.

HÕBETÄHEGA TAIGAS - Herta Laipaik

Loetud sai järjekordne Herta Laipaiga raamat, mis kannab pealkirja "Hõbetähega taigas." Olen seda ennegi lugenud, aga viimasest lugemisest on mitukümmend aastat möödas ja nüüd tundus kõik teistmoodi. Lapsena lugesin seda raamatut. Mind nii huvitas elu Siberis, taigas ja tundras, sest sellest maast räägiti tollal palju. Lisaks teenis mu kõige vanem vend Venemaal, jäi Doni äärde, Rostovisse lausa üleaja teenijaks. Mäletan selgelt selle raamatu lugemist, samal ajal oli vaja koolis "Vares" läbi lugeda, mis paraku mulle üldse pinget ei pakkunud, nagu ei pakkunud seda ka tolleaegne kohustuslik kirjandus, kui jätta välja sealt Honoré de Balzac "Isa Goriot," see mulle meeldis ja selle lugesin läbi Tartus keskkooli 9. klassis õppides. Toona oli põhikool ju kaheksaklassiline. Antud raamat kõneleb elust taigas ja tundras, suure Venemaa avarustes, kus oli päris raske ellu jääda, kus tegutsesid "libašamaanid" ja teised rõlged ja kurjad tegelased, kelle tegevusalaks oli küttimine, tapmine ja must maagia. Juhtumisi sattus sinna ka üks Eesti perekond, mille tütar Karin hakkas seda maad ja sealseid inimesi ning loomi armastama. Lisaks tuli välja, et seal elab ka kunagine eestlane - Hummuli Märt, kes on saatuse sunnil sinna jõudnud ning jäänudki. Tema tunneb elu taigas ja tundras, nii võtab ka enda juhatada ekspeditsiooni. Aga lugege ise, ma pikemalt ei peatuks, aga lugeda soovitan. Herta Laipaik on üldse üks eriliselt fenomenaalne kirjanik, kelle teosed elavad ka postuumselt edasi. Ta kirjutab ikka väga hästi! Muide, see raamat on minust ka vanem, välja antud aastal 1958. Seega üks vanemaid raamatuid minu riiulis. 22. märts 2025. Vana-Rääma

NEITSI - Tiit Sepa

Loetud sai Tiit Sepa romaan "Neitsi." Olgugi, et tegu on veidike ulmesse kalduva raamatuga (õnneks ainult veidike) veab autor selle kõik lõpuni välja ja lugedes jääb mulje nagu ta ise usuks ka, et temast sai läbi imede naine. Kuidas suudab naisekehas mees edasi elada, sellest kõigest saab siit raamatust lugeda. Siis on kõike, on sündi, seksi ja surma. Tegutsevad palgamõrvarid, mafioosnikud sealt Lasnamäe gängist, üheks lemmikkohaks on neil Männiku karjäär. Peategelane on küll firma boss, kuid käib ka jõhker musta raha pesu mööda maailma. Tutvust tal on, võimu ka. Rohkem ei reedaks, lugege ise. Mina lugemin raamaturiiulist üle mitmes Tiidu raamat see on, mille läbi lugenud olen, sain kena nubri - 9. Aga tal on neid rohkem ilmunud, küll jõuan järgmiseni ka. Kahju, et teda enam elavate kirjas ei ole, väga ahju, loen meelsasti tema raamatuid. Lisaks õnnestus mul kogemata kunagi temaga ka Pärnus tutvuda. Nüüd kopeerin ka raamatut tutvustava teksti. Tõnul on olemas kõik, mida maises elus saavutada – maja, kallis auto, ilus naine, kopsakas pangaarve, suvemaja Pärnus ja oma firma. Mees on oma eluga rahul. Ühel päeval kohtab Tõnu oma vana koolivenda, kellest on saanud teadur. Koolivend räägib, et ta on leiutanud inimese molekulaar-geneetilise muunduri, kuid tal puudub raha see leiutis ellu viia. Mõningase mõtlemise järel on Tõnu nõus koolivennale selleks vajaliku rahasumma annetama. Veelgi enam – kui teadur on lubanud ta muuta hurmavaks naisterahvaks, on mees nõus hakkama ka katsealuseks. 18. märts 2025. Vana-Rääma

KIUSAMINE EESTI MOODI EHK ÜKS ELU VEEL- Marje Ernits

Loetud sai järjekordne Marje Ernitsa raamat, mis kannab liiga lohisevat pealkirja "Kiusamine Eesti moodi ehk üks elu veel." Esimesest poolest pealkirjast oleks piisanud. Ilmselgelt on selle raamatu kirjutamist inspireerinud A.H.Tammsaaare epopöa "Tõde ja õigus," mis kirjutati enamvähem sajandijagu päevi tagasi, nagu paljud toonased menukid. Annab tänapäevalgi palju endast märku nagu ka kirjanik Erinitsat on inspireerinud see nii, et ta lausa liiga palju rõhutab seda siin raamatus. Jah, tean, ma ise ka kipun teatud asju rõhutama, aga olen ülimalt tänulik, kui toimetaja sellest teada annab. Autor on ju tekstis nii sees, et ei tarvitse ise märgata teatud puudusi või lausa ülevoolavust. Tõsi ta on, et probleemid, mis olin sajandi eest, on ka nüüd. Olgugi, et maailm on muutuses (mis on tavaline), muutume meie ja muutub kõik."Suvitajad" (mängufilm) tulid silme ette. Ma olen siiani harjunud vaatama "Siin me oleme" filmi teiste näitlejatega, kuigi ega ka uuel filmil viga ei ole, see ongi kaasaegseks tehtud, sest (kordan!) maailm on muutumises. Muidu elu nagu elu ikka. Pedagoogist peateegane on natuke liiga sinisilmne. Olles kogu elu õpetajana töötanud, peaks ta ometi olema kursis sõnavaraga, mida teismeeas tegelased kasutavad ja mitte üksnes sõnavaraga. Julm on see elu, väga julm, sest tundub et üha rohkem sünnib siia maailma indiviide, kes ei oska hoolida ega armastada. Osad asjad on ikka meile sünniga kaasa antud, kuid tõsi ta on, et olustik ja pere, kus sa kasvad, mõjutab seda. Aga raamat on õpetlik ja mõtemapanev, nagu Ernitsa raamatud ikka. Ja kirjutatud on see lihtsas käekirjas, ei midagi arusaamtut. Ka teismelised võiks seda lugeda, ehk ometi ... Aga mis ma ikka, kopeerin ka raamatut tutvustava teksti ja kirjanik Ernitsat loen ka edaspidi veel, varsti juba, sest tema raamatuid on mul öökapil veel päris mitu. Head lugemist! Väikse maakooli õpetaja kolib pärast pensionile jäämist ühest Eesti servast teise, et vanaduspõlves oma lastele lähemal olla. Ta planeerib maalt ära kolimist hoolega ette ning loodab, et saab aleviku kortermajas inimeste keskel elades veel ühe elu, et väärikalt vananeda. Kuid oma suureks üllatuseks peab ta taluma hoopis midagi sellist, millega polnud arvestanud – kiusamist. Kohalike meelest pole selles midagi erilist, et naabrid tülitsevad ja ropendavad ning noored samamoodi käituvad, aga seda vaid seni, kuni juhtub midagi, mis kõiki vapustab. 16. märts 2025. Vana-Rääma

PRÜGIMÄGI - Ave Alavainu

Loetud sai Ave Alavainu romaan "Prügimägi," mis on Faatumi romaanivõistlusel äramärgitud teos. Kuidas meeldis? Noohh... kui ma oleks selle lugemata jätnud või lugemise pooleli jätnud, poleks ka midagi hullu olnud. Hetkel on pigem selline masendav olek, nagu oleks ise prügihaisust ja alkoholist läbi imbunud. Õudne! Kohutav! Vabandust, aga just sellise tunde ja meeleolu see raamat tekitas. Kogu süžee tiirlebki prügimäe ümber ning kogu aeg käib pidev joomine, mitte midagi harivat ma siit küll ei leidnud. Jah, peategelane, kes on kohe-kohe resile sõitmas, kus tegu pole puhkusereisiga, vastupidi, kaotab kilekotti pandud käsikirja ning läheb koos prügimäekollidega seda otsima. Nendega ta joob koos, magab ja ... no vastk, väga vastik lugu. Rõlge, nilbe ja madal. Ausõna. Olen läbi lugenud ka samal aastal Faatumi romaanivõistlusel äramärgitud raamatu "Abitu" Kati Murutari sules, see on hea. Aga antud raamatut ma ei soovi kellelegi lugeda ja mina sain suure pettumuse osaks. Ju pidin selle läbi lugema, aga see on üks halvemaid raamatuid, mida lugenud olen. Ma ei ütleks, et käekirigi hea oleks, vastupidi. Niisiis ...14. märts 2025. Vana-Rääma

ENNOSAARE AIN. ANNA DOROTHEA - Elisabeth Aspe

Ja loetud sai Pärnu kultuskirjaniku Elisabeth Aspe kahest jutukesest koosnev raamat "Ennosaare Ain. Anna Dorothea." Aspe lugudes on avaldatud raamatuna vähesed, vast 5 vaid, kuigi ta kirjutas neid lugusid rohkem. "Anna Dorothea" viib meid suisa 18. sajandisse, Põhjasõja aegsesse Eestisse, täpsemalt ikka Pärnusse, millest kõnelevad mõlemad antud raamatus olevad jutukesed. Ja see raamat, mille mina loetud sain, on trükitud aastal 1984. Esimene jutustus "Ennosaare Ain" viib meid sajandi tagusesse Pärnusse, no vast aastatesse 1908-1910. sest Elisabeth Aspe lahkus ise 1927. aastal. Muide, Vana-Pärnus, mitte kaugel Siimu sillast on ta mälestuspink, mida olen palju jäädvustanud ja kus ka mõne päeva eest taas käisin. Oma linna kirjanikud on minu eelkäijad ja minu jaoks suurkujud, kellele mõtlemine paneb juba tibutagi kandma. Nii ka Aspe puhul. Muide, ma ei julge väga kindlalt väita, loodan vaid, et ehk elab nende suguvõsa vaim ka meie majas, sest meie maja omanik on ka Aspe nimeline inimene, kes küll elab Rootsis, aga mine tea, ikkagi Pärnu ja... ma tahaks nii loota ja mitte üksnes ei tahaks, ma loodangi, et ... ;) Väga põnev lugemine oli Pärnu ajaloost, Sauga mõisa ümbrusest ja ka Pärnu linnast, kalmistust jne... Sauga mõisa varemete vahel oleme meiegi korduvalt käinud ja miski kutsub tagasi. Kahjuks on vaid lagunenud varemed nendest järgi. Kirjanik Elisabeth Aspe on pärit Vana-Pärnust ja ta on maetud Vana-Pärn kalmistule. Ja nüüd väike tutvustus ka raamatukaupluse lehelt: Kaks eesti kirjandusklassiku Elisabeth Aspe (1860-1927) ajaloolist jutustust, mida ühendab ühine tegevuspaik -- Pärnu ja selle lähim ümbrus. Kirjaniku peateos «Ennosaare Ain» loob pildi esimeste eesti haritlaste kujunemisteest teoorjuse ajal. «Anna Dorothea» tegevus toimub aga hoopis kauges minevikus, XVIIII sajandi esimesel poolel, mille kirjapanekuks on autor inspiratsiooni saanud ühest vanast maalist. 12. märts 2025. Vana-Rääma

LAULUD VÕI NII - Vladislav Koržets

Liiga ruttu sai loetud. Olgu-olgu, eile me jõudsime pisut varem kohtumisele ning ma hakkasin juba peale raamatu ostu seda lugema, hirmus luulelugemise nälg oli vist :) Hämmastav! Kui valdav enamus Koržetsi ridu siin raamatus on pigem sürrealistlikud või koguni morbiidsed, kõlavad need autori suust lustakaina. Fenomenaalne! Tõsi ta on, et eile kui autor meile neid Pärnu Keskraamatukogu suures saalis esitas, ajasid isegi kurvad lood muigama, aga ilmselgelt on asi selles, et me oleme harjunud autorit nägema humoristina ja tema humoreskid on ka ju ägedad, nagu ka vested ja följetonid jne... Vladislav Koržets ei kirjuta üksnes laulusõnu ja luulet, tema kirjutamisampluaa on kordi mahukam ja laiahaardelisem. Minu lemmik on sellest raamatust kahtlemata luuletus "Aed," mille Riho Sibul väga enda omaks laulis ning raske on leppida, et need sõnad ei olegi tema kirjutatud, pigem on need mõistagi ilmunud kirjanik Koržetsi sulest. Selles raamatus on palju neid lugusid, mille andekas Riho Sibul elavaks laulis, kuigi Sibula lood on enamus nukrad. Aga nagu Vladislavgi mainis, et eestlastele läheb kurb sõnum peale, nii ka on. Ma kahjuks ei saa siia blogisse ühtegi luuletust trükkida, sest blogi e võimalda neid salmidena ehk tulpadena lisada, nagu ei lase ta ka taandridu panna, sestap jääb teil üle ise luuleraamatuga tutvuda. Ja jätkuvalt olen ma seda meelt, et Koržetsi luules domineerib sõnamängulisus, mis on ju hea, põnev isegi, aga õnneks on ka ikka puändid olemas, kuigi nii mõnegi luuletuse lõpp jätab fantaasia õhku ning üks nendest on tema tuntuim luuletus "Sõnum." Aga ka nii saab. Niisiis, antud raamat läheb teiste kollektsioonis olevate pühendustega raamatute sekka, kus teda juba rõõmsalt oodatakse. Aitäh! Ja nüüd kopeerin ka raamatukaupluse lehelt tutvustuse. Oma esimesse ja tõenäoliselt ainsasse luuleraamatusse on Vladislav koondanud Joel Sanga abil paremiku oma luuletustest. Valdav enamus nendest ei ole varem trükivalgust näinud, kuid mitmed tekstid on saanud tuntuks lauludena. 12. märts 2025. Vana-Rääma

POOLPÄRIS - Margaret Kalm

Loetud sai Margaret Kalmu kirjutatud romaan "Poolpäris." Selle autori teoseid ma enne lugenud ei olnud. Ma kahtlustan, et tegu on väga noore inimese kirjutatud raamatuga ja ma ei oska liigitada, kas on tegu laseraamatuga või ... ma ise ütleks, et see sobib lugemiseks kogu perele. Või siis naistele, aga kindlamalt ulmefännidele, sest tegu on poolulmega, sellest ka raamatu pealkiri ilmselt. No sobis täitsa lugeda. Lisaks on see ka mõnes mõttes õpetlik isegi, igal juhul mõtlemapanev. Kuhu kaovad inimesed? Igal juhul on autoril hämmastav oskus sellist süžee luua ja ka sellega lõpuni minna. Aplaus igal juhul! Kohati pani mind mõtlema, et sellised juhtumused ongi ehk varsti osa meie tulevikust, ma üldse ei kahtle. Maailm on hullumas ja ulme pressibki ennast reaalsuse vahele ja seda isegi mitte kaudses mõttes. Tulnud on aeg, mil kõik see, mis alles aastate eest tundus võimatu, on nüüd juba võimalik. Mis veel Veevalaja ajastul toimuma hakkab seda ei taha teadagi. Indigolapsed on juba ammu ilmavalgust näinud, vikerkaarelapsed ka, seega ... Aga mis seal ikka, kiidan noorautorit ja kopeerin ka raamatut tutvustava teksti ning soovitan seda lugeda ulmefännidel või isegi ulmikutel endal. Ühel tavalisel suveõhtul kaob paljutõotav noor kunstnik Claire Gelling jäljetult ja on põhjust arvata, et ta on röövitud. Kui Claire aasta hiljem ootamatult koju naaseb, asendub vanemate rõõm peagi hämmelduse ja õudusega, sest nende tütrega on midagi väga valesti. Claire on tuim, ükskõikne ja käitub masinlikult. Ta on justkui … robot. Nagu sellest veel vähe oleks, on naise näol sügavad lõikehaavad ja ta ei mäleta juhtunust midagi. Kas Claire üldse on Claire? Mis on päris ja mis mitte? Algab vanemate visa võitlus tütre päästmise nimel. Psühhiaater Adam Loori abil jõutakse aastatetaguse tragöödia ja uskumatuna näiva tõeni. Noore autori Margaret Kalmu põnevikus „Poolpäris” põimuvad ulme ja tegelikkus, pannakse proovile peresidemed ning näidatakse, kui õrn on piir armastuse ja kinnisidee ning geniaalsuse ja hulluse vahel. 10. märts 2025. Vana-Rääma

PEEP PATISONI ELUSÕLMED - Marje Ernits

Loetud sai Marje Ernitsa sulest ilmunud "Peep Patisoni elusõlmed." Kiidan pealkirja, sest märgilised on siin tõesti need elusõlmed ehk pidepunktid, mis alkohoolikust peategelast hinges hoiavad. Raamatu sisu on masendav, seega depressiivsetel inimestel ma seda lugeda ei soovita, ka alkohoolikutel mitte, sest siin ei ole midagi õpetlikku, pigem süvendab see kõik neid pahesid või haigusi. Tõesti-tõesti, peategelane Peep justkui elaks selle nimel, et saaks aeg-ajalt läbi astuda kohast, kus ta sündis, juba see on hirmus, kus ta vaeseke ilmavalgust nägema pidi ning pidev kodu ja kodutunde kaotamine süvendab alkoholismi veelgi. Hämmastav, kuidas üks eesrindlikust ema ei näe, et ta lapsest juba varakult alkohoolik kujuneb. Ema muidugi vahetab neid mehi ka nagu aluspesu, niikui kellegi voodisse saab, sellega kohe kooselu alustab ja üsna varsti on titt taga. Loll naine ja seda otseses mõttes. Sünnitada ilmale lapsi ükses meeste kinni hoidmiseks, see on nõmeduse tipp. Nagunii need mehed lasevad jalga või surevad maha, sest Peebu ema hoolib vaid oma tööst, ei muust. Kahju. Kurb. Aga ju on ka selliseid peresid olemas. Raamat ise on ju elulik, selliseid elusid ilmselt on olnud. Ja Ernitsa käekiri on usutav, haarav ja loetav. Loen minagi teda meelsasti veel ja veel. Raamatu tutvustus: „Peep Patisoni elusõlmed“ on lugu mehest, kes sündis ühe Lõuna-Eesti kolhoosi suurfarmi esilüpsja ja karjaku neljanda lapsena ning elas kogu oma lühikeseks jäänud elu samas kohas ning samade inimeste keskel. Peebust oleks võinud kasvada tubli inimene – teadlane, muusik või kes tahes, kuid seda ei juhtunud, sest temast sai alkohoolik. Ta ei olnud õnnetu ega tundnud millestki puudust, kuid kas sellest piisas, et olla lihtsalt inimene? 9. märts 2025. Vana-Rääma

LIBLIKAS ÕLAL - Marje Ernits

Loetud sai Marje Ernitsa novellikogu "Liblikas õlal." Pean tunnistama, et ma ei teadnudki, et kirjanik Ernits ka novelle kirjutab, aga samas ma üldse ei imesta, sest novell ongi natuke nagu lühem romaan või pigem jutustus. Tegelikult kirjutabki Ernits jutustusi, mitte romaane. Jälle see žanrimääratlus, aga need kõik ongi erinevad žanrid ja ise romaanikirjanikuna oskan vahet teha. Ma ikka püüan ka kunagi mõne jutustuse ehk valmis kirjutada. Novelle olen väga-väga palju kirjutanud ja nendest ka niiöelda meestesarja välja andnud. Aga see selleks, tulen nüüd tagasi Ernitsa novellikogu juurde. Neid jutukesi läbib ühine teema, aastaid kestnud koroonapandeemia, millest kaasaja kirjanik ei saa üle ega ümber, tean omast käest. Ehk siis ma nimetaksin seda teemat antud raamatus ühisnimetajaks. Aga Ernitsa käekiri mulle meeldib, ta jutustab nii tõetruult oma jutukesi, et jäädki uskuma, et kõik need lood on päriselust otse maha kirjutatud. Kahjuks ei ole mul ühtegi Marje Ernitsa pühendusega raamatut kodus, sest pole olnud au temaga kohtuda, kuigi mõne aasta eest oli tal Fb konto ja kirjateel suheldes sain teada, et ta ise oma raamatute müügiga üldse ei tegele. Olen läbi lugenud Ernitsa mahukast raamaukogust tänaseks 13 raamatut ning õnneks on mul öökapil neid veel ootamas. Vähemalt ühe Ernitsa aastas kavatsen läbi lugeda, kuigi alati loen rohkem, aga Eesti produktiivsemal naiskirjanikul on neid ka väga palju ilmunud, vist suisa üle 50. Väga tubli kirjanik ja andekas kunstni ka! Soovitan siiralt ka sinul tema loominguga tutvust teha! Ja nüüd raamatu tutvustus ka: Meie elu oli pikka aega ilus ja kerge kanda – see oli nagu liblikas õlal. Kuid miski siin elus ei püsi igavesti … Kogumik „Liblikas õlal“ koosneb tosinast novellist, mis kõik on omavahel seotud, sest jutustavad inimeste elust (ja surmast) koroonapandeemia ajal. Samas ei ole need kurvad ja masendavad lood, küll aga nihkes, nagu ikka, kui negatiivset tulemust hinnatakse positiivsest ülemaks. Raamatust leiab nii tõsiseid ja mõtlema panevaid (nt „Liblikas õlal“ ja „Esimene viimane suudlus“) kui ka humoorikaid ja ootamatu puändiga jutte („Kassi kodu“ ja „Nähtamatu armuke“). Kõiki novelle ühendab aga Marje Ernitsale omane ladus jutustamisstiil ja hea inimeste tundmine. 7. märts 2025. Vana-Rääma

LAIP RAAMATUKOGUTOAS - Agatha Christie

No krimkad saavad liiga ruttu läbi loetud, ega neid ongi raske käest panna, kui juba lugema hakkasid. Kunagi olid need ajad, mil ma hullumoodi just Christiet ja ka Cartlandi neelasin. Ei teagi palju ma neid läbi lugenud olen ja ei oska öelda kas ma ka enne selle raamatu läbi lugenud olin, aga lugemine oli värskendav, igatahes! No siin tegutseb ju paljudele tuttav Miss Marple ka! Nagu krimkade puhul ikka, kahtlustad sa igaüht, isegi juba ka uurijaid ja politseinikke, nii ka selles raamatus. Põnev on see, kui süüdlane tuleb ilmsiks nende hulgast, keda sa kõige vähem kahtlustad. Ma isegi ei oska öelda, kas ma nendest tegelaskujudest just antud kurjategijat kõige vähem kahtlustasin, aga põnevust pakkus see raamat kahtlemata, nagu kõik Christie lood. Vahelduseks eestlastest autoritele on kosutav ka väljamaa autoreid lugeda. Nüüd aga kopeerin ka siia raamatut tutvustava teksti ja soovin põnevat lugemist! Eramaja raamatukogutoas tapetakse inimene, kuna igavas alevikuelus sageli midagi nii põrutavat ei juhtu, siis otsustab majapernaine toimuvat nautida ning kaasab lisaks politseile mõrva uurima oma sõbranna miss Marple 5. märts 2025. Vana-Rääma

REPORTER - Avo Kull

Loetud sai järjekordne romaan Avo Kulli sulest. Kirjanik Kull kirjutab neid ehedaid romaane, mitte jutustusi, novelle jmm...ikka romaane, mis on ka minu lemmikžanr. Tema teosed on niivõrd elulised, lähiajaloolised. Antud raamat kätkeb ennast aega, kui meie vabariik taasiseseisvus, oli alles lapsekingades. Teos kajastab endas ka jäägrite konflikti Pullapääl ja Estonia hukku, mis kõik 90-il aset leidsid. Alles olime nagu lahti pääsenud puurilinnud pärast 50 aastat kestnud okupatsiooni, selle vabadusega oli raske algul midagi peale hakata, sest seadused enam ei kehtinud, kõik oli muutuses, maffia tegutses aktiivselt, mis on ka seda teost läbiv teema. Pisut kriminulli sugemetega. Olen läbi lugenud Avo Kulli 3 romaani ja ma pean saama läbi lugeda ka need mõned teised, mille ta oma elu jooksul valmis kirjutada jõudis, sest mulle väga-väga meeldib tema käekiri. 2 eelnevat, HAIGLA ja MUST KLAASMAJA on ka minul kodus olemas, mõlemad on romaanivõistluse paremiku tööd, mis tõesti väärivad seda tiitlit. Kahju et Avo Kull avastas endas kirjutamisoskuse kõrges eas, aga rõõm, et ta suudab siiani lugejaid rõõmustada ja ennast lugema panna, ehk saab ka tänusõnad postuumselt kätte. Aitäh! RAAMATUKAUPLUSE LEHELT: Avo Kulli neljanda romaani peategelased töötavad ühe maakonnalehe toimetuses 1990. aastatel. See oli segane, ent tohutult dünaamiline aeg, mil oma tööd tõelise ja täieliku sõnavabaduse tingimustes alles õppival Eesti ajakirjandusel oli kajastamismaterjali tavaliselt enam kui küll, oskusi seda teha aga mõnevõrra vähem. Selle katse ja eksituse meetodil õppimise kõrval arenesid aga tihti ajastule sobiliku tormilisusega ka inimeste omavahelised suhted. 3. märts 2025. Vana-Rääma

MÄLESTUSTETA MAJA - Merike Jürjo

Loetud sai Merike Jürjo poolt kirjutatud romaan "Mälestusteta maja," mis on saavutanud Tänapäeva romaanivõistlustel 2008. aastal 3. koha. Muide, see on mu koduraamatukogus 31. romaanivõistlusel osalenud raamat, mis on paremikku jõudnud. Antud raamat küll minu lemmikute hulka ei kuulu, lõpp jäi veel eriti venivaks ja igavaks, kuigi lahendus saabus hoopis teist radapidi, aga ka see ei üllatanud mind. Olgugi, et mind väga paeluvad ajaloolised raamatud, jätab see siin mind külmaks. Vaid üks tõsiasi paelub, see on tõik, et autar oskab tolleaegset aega käsitleda. No kõigega annab tööd teha, ei ole nii, nagu üks kirjanik (nimesid nimetamata ) mainis, et autor saab kirjutada vaid sellel teemal mida ta valdab. No ei ole kaugeltki mitte nii. Võibolla see on tema puhul nii, aga antud juhul ta ikka teiste eest kõnelda ei saa. Tegelasteks on abielupaarist naiskodukaitsja ja politseinik ja teemaks 30date sisepoliitika. Aga mis seal ikka, enam ammu ei üllata mind tõsiasi, et romaanivõistluste paremikku jõudnud tööd ei haara mind. Samas tean käsikirju, mis on nendest võistlustest välja jäänud, kuid on nii haaravad ja põnevad, et neid ei saagi enne käest panna, kui raamatu tagumised kaaned paistavad. Nüüd ka tutvustus raamatukaupluse lehelt. On aasta 1938, laulupeoaasta. Ühes Eesti väikelinnas on loomulikult käimas kibekiire ettevalmistustöö, sest naiskodukaitsjad sõidavad Tallinna peo korraldamises abistama. Siis aga raputab linnakest midagi täiesti ootamatut: oma majast leitakse vaikselt pensionipõlve veetva härra Sandersoni laip. Tegu paistab olevat enesetapuga, aga asja uurides leiab kohalik politsei nii mõnegi kummalise asjaolu. 25. veebruar 2025. Vana-Rääma

JÕGI VOOLAB - Marje Ernits

Loetud sai Marje Ernitsa romaan "Jõgi voolab." Ütlen ausalt, iga raamat antud autoril läheb järjest paremaks. No ma ei saanud enam, eile õhtul tegin lugemisega algust ja läbi ta saigi. Kahju lausa. Tegu on väga hea raamatuga. Siia on põimitud minevik ja olevik. Ühiseks nimetajaks on meie pärinemine. Kuidas ja kus kohast stsenaarium hargnema hakkab ja mis suunas, seda saad ise lugeda. Üks teose peategelastest on 100 aastane memm ja teised on laulva revolutsiooni ajal sündinud, kes ennast laulva revolutsiooni lasteks nimetavadki. Sisse on ka põimitud covidi teema, sest raamat ilmus just pandeemia ajal, aastal 2021. Teema käsitleb ka seda, kuidas nõuka alguaastail koolitati lastekodudes või kolooniates tulevasi ideolooge, kes pidid juba sünnilt olema paadunud kommunistid, kellel ei tohtinud olla vanemaid, seepärast tehti meestele teatud vanuses vasektoomia ja naised steriliseeriti. Uhh! No aitab lugege ise. Mina olen täielikus hämmingus, üks mu viimase aja vapustavaid lugemisi on see raamat terviklikult. Loen kindlasti veel Marje Ernitsat. Mul on tema teostest eraldi riiul ja seal on 12 raamatut, aga tal on neid väga palju ilmunud ja ilmub järjest veel. Kõik tahan läbi lugeda! Ja nüüd ka tutvustus raamatukaupluse lehelt. Mõnda aega pärast ülikooli lõpetamist kolib Esta pealinnast alevisse. Ta müüb maha oma vanematekodu, sest sel pole ilma vanemateta enam mõtet ja üksinda ta seal elada ei taha: liiga palju mälestusi, mida aeg pole veel kustutada või kaunistada suutnud. Kohanemine uues paigas võtab aega, kuid eneselegi ootamatult sõbruneb ta Hullaga, 97-aastase keerulise elusaatusega naabrinaisega. Marje Ernitsa uue raamatu teemaks on pärinemine ja suhted eri põlvkondade vahel. Vanad ja noored ei erinekski nii väga, kui neid ei lahutaks üksteisest aeg, mis muudab nende füüsilist olekut. Olemuselt oleme kõik oma ajas nii otsijad kui ka leidjad, kuid selles ei pruugi tekkida järjepidevust. Katkemise põhjused võivad olla väga isiklikud, aga ka globaalsed, ent nõnda kui jõgi aina edasi voolab, kulgeb ka inimese elu ja alati leidub keegi, kes peab silmas tulevikku, aga oskab hinnata minevikku. 22. veebruar 2025. Vana-Rääma

MUSTRIMUUTJAD - Kati S. V. Murutar

Loetud sai Kati S. V. Murutari järjekordne raamat, mis kannab pealkirja "Mustrimuutjad." Olin kunagi enne seda lugema hakanud, aga siis jäi mu lugemine pausile, nii ta ootaski taaslugemist, järjehoidja järge hoidmas. Aga eks ma hakkasin ikkagi uuesti algusest, sest kui on pikka aega tagasi lugemine katki jäänud, alustan alati algusest, et olen süžee selgem. Katit olen ma lugenud palju, aga autogrammidega raamatute riiulis on vaid "Anita ja Ufo" ning "Tuusik teisele kaldale," seega pean Kati kinni püüdma ja ka teistele raamatutele väikesed pühendused võtma, siis on kõik tema raamatud kompaktselt ühte riiulisse kokku koondatud. Antud raamat ongi niiöelda mitmetahuline. Osa sellest jutustab meile ilukirjanduslikukest mustrimuutjatest ning osa tutvustab tegelasi, kes antud teoses rolli mängivad ja seda otseses mõttes, sest seda "tükki" on ka lavastatud ja mängitud. Mäletan isegi kui autor sotsiaalmeedias seda ka oma sõpradele jagas. Selline teistsugune lugemine vahelduseks tavailukirjandusele. Ja nii mõnegi rollitäitjaga on olnud ka minul au tutvuda ja kohtuda. Valged tõesti võidavad. Olgu siis mainitud, et tegu on sellist vaimset laadi raamatuga, mis ei tarvitse paljudele lugemiseks sobida, minule sobib. Samas sobivad mulle ka Kati ilukirjanduslikud teosed ja siiani on mu lemmikud "Ettevaatust, Emma" ja "Abitu." Need on mul ka kodus riiulis olemas, ootavad pühendust :) Aitäh Kati, et kirjutad! Nüüd kopeerin ka raamatukaupluse lehelt teksti, mis tutvustab antud teost. Mustrimuutjate lugu räägib Sinust. See lugu juhtub mõne aasta pärast Eestimaa viimses metsas. Linnad on täidetud värviliste sisserändajatega, eestlased elavad reservaadis. Kohtuvad Metsavaht ja Ärimees, Poliitik ja Nunn, Moslemitarist teadlanna ning Nõiast ja Väemehest koosnev paar. Seitsme inimese kahevaatuselises emotsioonide läbiseedimise ja mustrite muutmise pillerkaaris selgub, kes on viimne eestlane. Igaüks, kes seda raamatut loeb, sukeldub heade, paremate ja parimate muutumiste keerisesse. Õnne sellele teele astumisel! 2.muudetud ja täiendatud trükk 21. veebruar 2025. Vana-Rääma

KIMBATUS - Elme Väljaste

Appi, nüüd ma olen ise tõelises kimbatuses, sest Elme Väljaste raamatud said öökapilt otsa! :) Loetud sai tema triloogia teine raamat "Kimbatus." Olgugi, et kirjanik Väljaste paneb ka tõsiseid teemasid pisikese (võibolla ridade vahele peidetud) huumoriga kirja, tõi see osa minus esile ka minu pahupoole, teadagi kelle suhtes. Oi, kuidas mulle ei meeldi silmakirjalikkus ja petmine! Kindlasti kuulub minu poolehoid Helenale, sest ta on positiivne ja heatahtlik (kindlasti ka kena) naine, kes on aastakümneid pidanud oma abikaasa ükskõiksust, valesid ja apaatsust taluma. See vaimne vägivald on ikka üks himus asi küll. Taas tõdesin, et meestel ja naistel oleks nagu eraldi maailm, nad ei räägi ühte keelt ega astu ühte sammu. Ei kõla kokku, moodsalt öeldes. Olen seda isegi kogenud, sestap hoiangi madalat profiili, olen ligi 20 aastat visiitsuhtes ja enam siduma ei kipu. Hingamisruumi on vaja. Naised on naised ja nad tahavad naised olla kogu elu. Mehed ei saa sellest aru, sest nad on ju mehed :) Jah, siin võikski targutama jääda, aga eks igalühel on oma arvamus. Mulle see triloogia väga meeldib, sest Elme Väljaste oskab sisu luua, kirjutab haaravalt ja joonistab ka erinevad karakterd ehedalt välja. Aitäh! Raamatut tutvustav tekst tuleb taas siia raamatukaupluse lehelt. Järg raamatule "Kiusatus". Juba tuntud tegelased Helena ja Harry elavad raamatu alguses läbi hirmu täis päevi, mil peaks selguma, kas mehe juhuslik vahekord on toonud peresse aidsi. Koos püütakse kokku lappida ka mõraseid peresuhteid. Kuid ühel hetkel hakkab mees jälle tegutsema nagu kass, kes kõnnib omapead. Ja tema armuke on ootustest tulvil. Ja Helena peab taas otsustama, kuidas edasi toimida. 18. veebruar 2025. Vana-Rääma