SOOVITUSKIRJAD. KÕIGILE, KES JÄÄVAD ÜKSKORD VANAKS - Merle Sild

Uhh, kuidas mulle ei meeldi sellised pikad ja lohisevad romaanipealkirjad! Oleks täiesti piisanud raamatu pealkirja esimesest lausest. teine lause ei anna mitte midagi juurde. Pigem on see isegi kentsakas, sest nooremaks ei saa meist keegi. Aga see selleks. Nagu näete, sain loetud Merle Silla romaani. Enne ma tema nimelisest kirjanikust midagi kuulnud polnud, nüüd siis olen. Käekiri on perfektne, loetav ja ka grammatiliselt korrektne. Pigem on selles raamatus sisu see, mis jubedalt venib, kirjeldatakse liiga palju spetsiifilisi asju, antud raamatus hooldaja ameti tagamaid. Jääb kohati mulje nagu oleks raamat selle ameti tarvis (reklaamiks) kirjutatud. Mis muu saab seletada pikka ja lohisevat kirjeldust. Aga raamatu küljendus mulle meeldib ka väga, sest on jäetud lugemiseks piisavalt õhku. Mind pigem ahistavad raamatud, mille eelneva peatüki lõppetdes kohe samalt leheküljelt järgmine peatükk algab ja kiri on tihedalt kokku pressitud, nagu minu blogipostitused siin, mis seda küll olude sunnil on, sest blogis ei ole juba aastaid võimalik kasutada taandridu. Ma võin taandridadena teksti siia kirja panna, aga ikka jääb ühe pika reana. Seega suured plusspunktid raamatu küljendajale! Mulle peaks see raamat pmst sobima, sest olen ise töötanud ka väga palju inimestega, alates lasteaias töötamisest kuni erivajadustega inimese isikliku abistajani ja ka hetkel abistan ja hooldan. Jah, mulle tõesti meedib seda tööd teha, ka inimestega suhelda ning alati, kui on võimalik, abikäsi ulatada. Torman tänaval ka asotsiaalsele inimesele appi, kui ta on hädas. Instinktiivselt. Seega läks see raamat mulle korda. Ainult sellest abielust ma aru ei saa, mida kogu stsenaariumi vältel vändatakse. See kõik on täiesti ebanormaalne. Samas mine tea, ehk ongi selliseid asju meil Eestis juhtunud, sest väga paljude perede üks pool elab ja töötab ühes riigis ja teine teises riigis. Raamatu oleks saanud veidi kompaktsemaks toimetada aga muidu pole midagi paha öelda, Merle Sild oskab kirjutada küll. Ja nüüd kopeerin raamatut tutvustava teksti ka siia. Palju mõtlemisainet pakkuv armastusromaan kõigile, kes on välismaal töötanud või kes kavatsevad sinna minna, ja neile, kes on mures oma vanade haigete vanemate pärast. Merle Sild kirjutab oma esikromaanis „Soovituskirjad“ töötu kõrgharidusega naise rasketest valikutest tänapäeva Eestis. Välismaise tööturu avanedes läheb ka peategelane Mari Kullerkupp vooluga kaasa. Viie aasta jooksul rännates satub Mari turvalisest Soomest Põhja-Inglismaa immigrantidevaenulikku väikelinna ja töötab seal dementsete psühhokroonikute hooldekodus koos teiste Eestist värvatud naistega. Maailmalinn London, kuhu Mari esimesel võimalusel põgeneb, tekitab samaaegselt unistusi nii kesklinna kunstigaleriist kui üksildasest maamajakesest Eesti vaiksete metsade keskel. Kui Alzheimeri-haige professoriproua hooldajat vajab, võtab Mari selle pakkumise vastu. Elu rahulikus mereäärses kuurortlinnas annab talle aega oma puruneva abielu üle järele mõelda. Ühel kaunil jõulueelsel päeval saadab klassiõde Birgit Anderson talle meili, mis nende mõlema üllatuseks muudab Mari elu igaveseks…. 28. juuli 2026. Vana-Rääma

DEKADENT PIMEDUSES - Rometh Torm

Loetud sai Rometh Tormi romaan "Dekadent pimeduses." Ausalt öeldes ma isegi ei oska liigitada, kas tegu on romaani või jutustusega, aga see selleks. On, mis ta on, aga raamat vajaks korralikku toimetamist. Keeletoimetus on kirjade järgi tehtud, aga tekst on ikka väga kaootiline ja segadust tekitav. Üks lõik räägib ühest situatsioonist, teine teisest, kolmas kolmandast. Hullem, kui Silja Vaheri esimesed raamatud. Lisaks jääb mulje nagu autor tahaks kirjutada midagi sarnast nagu Sass Henno kirjutanud on, näiteks romaani "Mina olin siin," aga selle üllitusega ei jõua ta antud romaanile ligilähedalegi. Muide, ta isegi mainib antud romaani selles raamatus. Aga võibolla on Rometh Tormil ka juba lugejaskonda. Mina lihtsalt olen nii suure lugevusega, et oskan terasid sõkaldest eraldada ja ... No ma loodan, et see raamat leiab lugejaid, sest ise kirjanikuna loodan seda alati, loomulikult ka oma raamatute puhul. Kusjuures asjast võib asja saada, kui autor neid järgmisi osi (mainib triloogiat) kirjutab ja leiab endale korraliku sisutoimetaja. Praegu on nagu on. Olemas juba on ju ja midagi enam muuta ei saa. Kaaned ei meeldi, ebaloomulikud ja AI tehtud Kohutavad! Üldiselt stsenaarium vestab narkomaanide ja kriminaalide elust, sisaldab liiga palju klišeed ja kohati kubiseb plagiaatidest, mida me minevikust teame ja ammu kuulnud oleme. Näiteks see Männiku teema, kassi süstimine jnene...Kaks pahelist noort armuvad, üks on joodikust kriminaal ja teine narkomaan. Nad soeavad veel lapse ka. Uhh! Nojah, kui tahta, saaks sellest vihjest hea raamatu. Aga see on pelgalt minu arvamus ja võimalik, et järgmisest antud autori raamatust saab nn kassahitt, mida peavoolumeedia pidevalt reklaamina hakkab. Võibolla ... Kuid jah, minu arvustus tuli selline. Igal juhul jätan autori nime meelde ja jälgin põnevusega, mis toimuma hakkab. Kopeerin ka raamatut tutvustava teksti siia. Alkohol ja narkootikumid, vargused ning peksmised, SMS-laenud ja valetamine … Tõsieluliste fragmentidega hoogne ning kaasahaarav lugu, jutustab nii üllatustest varastele, kui ka naiivsetest tütarlastest, kes pangakaardi võõrastele usaldavad jne … Vahelduseks pakub temaatika aga naistevastane vägivald, mis on alati olemas olnud. Ei kohtusüsteem ega ka avalik arvamus ei suuda selles osas midagi olulist ära teha või muuta. Teema on nii delikaatne ja tekitab ühiskonnas vastakaid arvamusi, kuni jõuame vaieldes ikka välja olukorrani, et naised ise on nii otseselt kui ka kaudselt süüdi – seega paratamatult vähemväärtuslikud … Siit ka olukord, et iga süsteemi saab manipuleerida, kuni jäädakse vahele, aga see viimane ei olegi oluline. Oluline on tunne, et midagi sai teha ja ette võtta ehk siis muuta ... Pikemas perspektiivis aga selle tundega kaua elada ei suudeta … Nii mõnigi mees saab oma karistuse, kuid mitte õigusriigile kohaselt – lugege ja otsusta. 25. juuli 2026. Vana-Rääma

KOIDIKUTE LUMMUSES - Marje Ernits

Sellise ilmaga on kõige targem tegu raamatute lugemine. Nii saigi loetud Marje Ernitsa romaan "Koidikute lummuses." Muide, ma pean tule ahju alla tegemise plaani. Külm on. Aga antud romaan ka sooja ei andnud, on nii teistsugune. Nagu poleks Ernitsa sulest tulnud. Aga on. Algul arvasin, et olen lasteraamatut lugema sattunud aga lõpp näitab, et lastekirjandusest on asi kaugel. Väga kaugel. Teose keskmeks on üks katkise hingega naine, kes pole tunda saanud vanemate armastust, ostides seda meestelt füüsilisel teel. Juhuste tahtel saab temast näitleja, kes elab oma rollidesse nii sisse, et armub partneritesse. Õigupoolest ühte neist. Pidevad kolimised ühe mehe juurest teise juurde viitavad tema labiilsele olekule ning ega siin midagi targemaks ei lähegi. Ütleks et tänapäev. Segane maailm. Nii ilmselt ongi. Aga ega ma rohkemat ei reedagi. Lugege ise. Nüüd kopeerin ka tutvustava teksti. Minule lugemiseks sobis. Mina ju ei unista. Pole kunagi unistanud. See on nõrkadele, kes ei suuda elus oma tahet teostada. Ma tean, mida ma tahan. Jah. Ma ei pruugi seda saavutada, mida ma tahan, aga teen kõik endast oleneva või … või siis vähemalt usun sellesse, kui saatus vastupidist ei väida. Ma tahan endale kodu, mille aknad avanevad hommikusse. Tahan ärgata vara ja näha, kuidas päike tõuseb. Tahan armastada ühte inimest, kes mind armastab ja … ja võibolla siis kunagi tahaksin ma endale ka last, kes ei unistaks, vaid oleks ka päriselt minust järgmine. Seda ma tahan, aga unistamine – see on mõttetu aja raiskamine. „Koidikute lummuses“ on lugu otsimisest – teise inimese otsimisest, elu mõtte otsimisest, oma koha ja kutsumuse otsimisest, armastuse otsimisest. Leidmine polegi alati nii tähtis, sest kui sa otsid, püsib vaim virge ja sa võid veel kaua elada … Eesti ühe loetuma kirjaniku Marje Ernitsa uue romaani peategelane on Rotinägu, väikelinna vaesest perest pärit Emma Lohor, kes saatuse kiuste sammub läbi elu parema tuleviku poole. Pärast kutsekooli lõpupidu satub Emma juhuslikult seltskonda, kus jääb silma filmiprodutsendile, kes pakub talle osa oma uues, viikingitest jutustavas filmis. Emmale hakkab elu filmimaailmas meeldima, ta läheb näitlemist õppima ning talle pakutakse ikka ja jälle uusi rolle. Kas oma kutsumuse leidmine sillutab ka teed armastusele ja unistuste kodule tõusva päikese majas? Marje Ernits on Eesti kunstnik ja üks produktiivseimaid kirjanikke. Tema sulest on ilmunud üle 50 teose: luuletusi, jutustusi ja romaane, sh kümme krimilugu uurija Ira Teveri põnevike sarjas. 21. juuli 2026. Vana-Rääma

VARJU ALL - Siiri Laidla

Loetud sai Siiri Laidla romaan "Varju all." Tundub et ka suvel ei tule mul lugemispausi. Ei oska enam üldse ilma raamatuta magama jääda. Tegelikult oleneb raamatust, mõnda ma ei suuda üle paarikümne lehe korraga lugeda ja mõne loen ühe õhtuga kaanest kaaneni läbi. Oleneb kas raamat haarab, köidab või üleüldse. Muidugi tempo paneb ka asja paika, sest osad raamatud on hoogsamad, osad niiöelda ajaviiteromaanid, viidavadki aega. Siiri Laidla romaane olen ennegi lugenud, aga see siin tekitas suurt segadust, sest tegu on lühiromaaniga aga tegelasi on mitme romaani jagu. No ei saa, ikka tuli uuesti ja uuesti hakata lugema kellest jutt käib ja ma usun, et sellega jäi nii mõnigi infokild poolikuks või uduseks. Kirjanik alustab igat peatükki (vihje pealkirjale ka) teatud tegelase kirjendamisega ja neid tegelasi on tõesti üliliigapalju. Ei saanudki seda romaanile omast kompaktsust kätte, kõik jäi harali ... valgub igalt poolt üle äärte. Jah, eks meil kõigil ole paremaid ja halvemaid raamatuid ning iga lugeja on ka erinev, kes eelistab üht stiili ja kes teistsugust. See stiil lihtsalt ei ole mulle sobilik.Nii ongi. Blogin alati ausalt. Ma küll ei julge väita kas mu kriitika konstruktiivsena kõlab, aga ma ei saa kiita ka raamatut, mis minu jaoks on toores ja ei haaku. Samas ma tean, et kirjanik Laidlal on ka väga häid raamatuid. Aga eks otsustage ise, kas tegu on armastusromaaniga (mida ma siit ostsisin tänu raamatut tutvustavale tekstile) või sulaselge (puht füüsilise ja ka vaimse) hooramisega, millel pole armastusega mingit pistmist. Seekord siis nii. Austus kirjanikust kolleegi vastu jääb alles. Kopeerin ka raamatut tutvustava teksti. VARJU ALL on psühholoogiline armastusromaan tänapäeva Eesti ühiskonnast - laste, nende vanemate ja õpetajate keerulistest omavahelistest suhetest, toimetulekust ja siseheitlustest. Lugeja ette ilmub toredasti koonduv galerii inimsaatusi, mis küll nii erinevad, samas aga üksteisega otsekui nähtamatute niitidega seotud, justkui asuksid nad ühe varju all: õpetajad, kunstnikud, lihtsad maainimesed... Huvitav on märkida, et ehkki romaani Varju all adressaatideks on täiskasvanud lugejaid, on paljud tegelased lugejatele juba tuttavad Siiri Laidla noorsoojuttudest Pärnaõietee, Pärnaõietee II ja Pärnaõietee III. 20. juuli 2026. Vana-Rääma

MUSTA OPAALI RADA - Herta Laipaik

Minuga veetis mitu õhtut Lemmes aega ka ühe mu lemmikkirjaniku Herta Laipaiga romaan "Musta opaali rada." Tegu on romaanitriloogia 3. raamatuga. Loetud on mul triloogiast veel "Angara ääres, Anno 1950" aga lugemata veel "Pärlid surevad pikkamisi," mille ilmumisaastaks loen siin 1993. Ehk saan ka selle endale soetada ja läbi lugeda. Antud romaan kõnelebki väga palju vääriskivide teemal ja üleüldse kivide. Aga ma ju olen ise ka paras kivihull. Meenub kuidas ma kunagi Tallinnas ära eksisin, suur kivikott ka kaenlas, aga minema neid visata ka ei täinud. Ja no veel mõne aasta eest valmistasin ma aktiivselt poolvääriskividest ehteid. Sestap on selles raamatus väga palju äratundmisrõõmu ja ma isegi mõistan peategelast, kuigi ei lepi ta alkoholilembusega, sest seda on nii raamatus nii palju, et jää või ise ka purju. Aga muidu on Hertal ülihea kirjakeel, mõnus müstika on põimitud ta toestesse ja aukohal on folkloor - rahvapärimus. Siin viljeleb autor ka libahundi teemat. Aga üldises on tegu siniverelistega, kes siniboad kannavad ja teatud tegelane magatab ka mehi kena kopika eest. Hull veidi! Rohkem kui veidi. Samas mind ei häiri ka need pahed, sest neid on kirjeldanud üks Eesti parimaid nais(romaani)kirjanikke. No on ikka andekas küll! Kui te ei ole ühtegi Herta Laipaiga teost lugenud, ei teagi te, mis on hea kirjandus. Stsenaariumi ma ümber kirjutama ei hakka. Mainisin piisavalt ja soovitan lugeda, sest tegu on väga hea raamatuga! Kopeerin raamatukaupluse lehelt teksti. Herta Laipaiga (sünd. 1921) "Musta opaali rada" lõpetab triloogia, kuhu kuuluvad 1992 ilmunud "Angara ääres, Anno 1950" ja 1993 ilmunud "Pärlid surevad pikkamisi". Sündmustiku loogika järgi oleks pidanud esimene olema "Pärlid surevad pikkamööda", ent iga triloogia osa on nauditav ka omaette ning peaasi, et nüüd on ilmunud kogu Freyja-saaga. 16. juuli 2026. Vana-Rääma

VALGED KILLUD - Lee Täht

Ülihea romaani lugemisega sain ühele poole. Kahju isegi, nagu ikka. Tõsi ta on, et reeglina meeldib mulle rohkem haaravaid ja tempokamaid romaane lugeda, aga see vaikne ja rahulik kulgemine oli niiiii mõnus. Jah, teema ise on kurb, isegi väga kurb. Tegu on psühholoogilise romaaniga, mis läbi loo kätkeb endas ühe naise saatust. Tihtilugu elus ongi nii, et kui sa pole kohtunud ühe oma esivanemaga ning ei tea isegi, kes ta on ja kus ta on, oleks sinust justkui mingi osa puudu või siis tahaks kasutada väljendit "peidus pool." Selles loos on asi veel dramaatilisem, aga ma üldse ei taha reeta kuhu asi tüürib, jätan selle lugeja avastada. Lihtsalt nii kurb, kui vanemad otsustavad oma lapsele mitte rääkida, kes on nende pärisvanemad, antud juhul peategelane ei tea, kes on ta isa. Lisaks sinna juurde veel see alandus, mida ta on pidanud kogu elu tundma, sest elumustrid kipuvad korduma ja reeglina korduvadki. Ohh, no ma ei saa rohkem kirjutada, muidu reedan veel midagi ette. See on raamat, mida soovitan lugeda kõigil. Autori nime lugesin ja kuulsin esmakordselt ning loodan, et ta kirjutab veel romaane. Tegu on väga hea romaaniga. Ja nüüd kopeerin ka tutvustuse. „Valged killud“ on lugu suurtest saladustest, rääkimata jäänud asjadest ja elu keerdkäikudest. See on ka lugu emade ja tütarde vahelistest keerulistest suhetest, eneseohverdusest, kannatustest ja armastusest. Elise elus on üleelamisi, mis on varjutanud ta tegemisi ning jätnud jälje igaveseks. Ta hinges on igatsus, mida elu ei ole suutnud täita. Ja just siis, kui ta arvab lõpuks rahu leidnud olevat, osutub see järjekordseks tragöödiaks. Lugeja otsustada jääb, kui palju on saatus Elisele liiga teinud ja milles on ta ise süüdi. 12. juuli 2026. Vana-Rääma

AJAVÄLJAD - Heiki Vilep

Nii hea oli üle hulga aja lugeda luulet ja veel riimiluulet, mis kahjuks iga päevaga muutub üha defitsiitsemaks. Väga kahjuks. Noored kipuvad rõhku panema üksnes proosaluulele või siis vabavärsile, aga meil on väga palju erinevaid luuležanre ja minu jaoks on Luuletaja (just suure algustähega) see, kes viljeleb erinevaid luuležanre. Vabandust mu otsekohesuse eest, aga see on pelgalt minu arvamus, mida ei muuda miski. Väga igav on lugeda luuleraamatut, mis koosneb vaid proosaluulest ja kus pole vaevutud seda luuležanri isegi panna salmideks ehk tulpadesse, vaid jäetakse üks pikk jutujoru. Siit üks suur ja raske kivi toimetaja kapsaaeda. Laseme luulel ikka luuleks jääda, ärme riku seda ära! Aga see eelnev tekst oli teemaväline, ei puuduta seda raamatut, kuid ma lihtsalt pidin selle endast välja kirjutama. Heiki Vilep kasutab "Ajaväljades" valdavalt ristriimi, sekka vemmalvärssi. Muide, sisukorra lehekülgedel annab pealkirjadest väga põnevad vabavärsid välja lugeda. Ma ei tea kas see on Heikil taotluslik, aga vähemalt mina lugesin ka selle osa raamatust luuleks. Kui üldse norida (mida ma tegelikult ei taha, sest nautisin selle luuleraamatu luegmist) siis luuletuses "Irooniline" on sõna "üle" ülearu. Kui see teises salmis ära võtta või jätta, ei muutu midagi halvemaks, pigem paremaks, sest rütm läheb paika ja kaob see sama sõna, mis antud (kon)tekstis vaid lohiseb või lohistab. Aga muidu ... aitäh selle luuleelamuse eest, hea Heiki! Raamat on pühendusega ja läheb teiste sama saatusega raamatute riiulisse. Nüüd kopeerin ka raamatukaupluse lehelt tutvustava teksti siia: Aeg, see salapärane ja kõikehõlmav mõiste, on inimkonna üks vanimaid uurimisobjekte. Filosoofid, teadlased ja luuletajad on aja olemust ja tähendust uurinud läbi sajandite. Kas aeg on lihtsalt üks jada sündmusi või midagi palju sügavamat? Inimesed tajuvad aega subjektiivselt. Meie igapäevaelu on seotud kellaaja, kalendri ja rutiinidega. Kuid inimlik aeg ei ole ainult numbrid – see on seotud mälu, emotsioonide ja kogemustega. Kuidas me tunnetame aja möödumist? Miks tundub aeg mõnikord venivat ja mõnikord lendavat? Lapsepõlves tundus suvi lõputu, täiskasvanuna aga lendab aeg käest. Me muudame maailma oma tegudega, aga me oleme ka muutuste all kannatajad. Me oleme aja loojad, aga ka aja ohvrid. Me oleme aja tunnistajad, aga samas ka aja saladused. Võtkem aega mõtisklemaks ajast koos ühe ajatust avastada püüdva luuletajaga! 7. juuli 2026. Vana-Rääma

VAREDA - Sven Mikser

Loetud sai Sven Mikseri romaan "Vareda" ja nüüd on kuidagi tühi tunne. Lugesin selle küll lausa kolme õhtuga läbi, sest tegu on mitte üksnes hea vaid väga hea romaaniga. Milline osav sõnakasutus, milline perfektne süžee areng, milline rikkalik sõnavara, kui hea lauseehitus. No ikka täielik tase. Kui te soovite peensusteni silutud romaani lugeda, lugege "Varedat!" Tõsi küll, ühelt maalt sain ma küll aru kuhu või mis suunas romaan tüürib ja see tegi natuke niiöelda nõutuks, sest heterona oleks ma meelsamini lugenud romaani noormehe ja neiu või naise ja mehe vahelisest tärkavast armastusest. Aga siit ehk järgmine idee kirjanik Mikserile. Ühesõnaga, las ma kõlan küüniliselt, aga minu seksuaalne orientatsioon on hetero ja ma usun vaid naise ja mehe vahelisse armastusse. Aga raamat on loetav, väga loetav. Ma loen selle kindlasti kunagi uuesti läbi. Käisin ka 2023. aastal esitlusel, kus Kaupo Meiel Sven Mikserit küsitles. Toona ma seda raamatut ei ostnud, nüüd ostsin ega kahetse üldse. Jääb vaid loota, et kirjanik Mikser pastakat nurka ei viska, et tema sulest sünniks raamatutid veel ja veel! Aitäh, et kirjutad! Nüüd kopeerin siis raamatukaupluse lehelt ka raamatut tutvustava teksti ja lisan foto, mille Pärnus esitlusel ise jäädvustasin. Ja siin samas blogis on ka sellelt esitluselt blogipostitus olemas, leiate sildi kaudu. Vahest ei tea kuueteistkümneaastane Johannes isegi, kas see on lõpuni läbi elamata lein surnud mentori pärast või hoopis segastest peresuhetest põhjustatud ängistus, mis ta keset palavat suve võõrasse maanurka pagendusse ajab. Siin, tühjas koolimajas, mis kunagi oli mõisahäärber, tahab ta püüda oma unistust, ainsateks seltsilisteks pliiatsid, pintslid ja raamatud, Raffael, Tizian ja Caravaggio – ning paar kentsakavõitu kohalikku vanainimest. Kusagil kaugel eemal pöörleb maailm meeletute muutuste keerises, aga Varedal seisab aeg otsekui paigal. Vähemalt niikaua, kuni ilmuvad Margit ja Andreas… «Vareda» on lugu mälestustest, unistustest ja armastusest. See on lugu suurest suvest ja ühe noore inimese eneseavastamisest, mis on ühekorraga vabastav ja hirmutav, joovastav ja segadusse ajav. Eesti Kirjanike Liidu 2023. aasta romaanivõistluse võitja Tegemist on küpse ja väljakujunenud stiiliga kirjanikuga, kes selle teosega astub kohe tänapäeva Eesti kirjanduse kõrgliigasse. Rein Raud, romaanivõistluse žürii esimees. 5. juuli 2026. Vana-Rääma

ELU LEHEKÜLGI LEHITSETAKSE KIIRESTI - Jaak Jõerüüt

Loetud sai Jaak Jõerüüdi proosateos, mis kooneb kaheksast novellist ja ühest lühiromaanist. Algus tekitas segadust, sest ma ei jõudnud kokku lugeda ega ei tundnud tegelikult ka huvi kuimitu korda raamatu autor esimeses novellis kasutas sõnaühendit "istus kohvikus..." Ütlen ausalt, muutus lausa tüütuks. Aga eks meil kõigil ole oma stiil, käekiri ja lemmikväljendid ning nii lausete kui terviku ülesehitus. Mis sobib ühele, see ei tarvitse teisele sobida. Samas kõik teised novellid olid minu jaoks väga loetavad, sellised aeglased ja hingamisruumikad. Aga ... No see lühiromaan, küll kogu austusest kolleegi vastu lugesin ka selle otsast lõpuni, kuigi see pole üldse minu stiil, ka minu lugemisstiil mitte. No ei sobi lihtsalt mulle. Mitte millestki ei saanud vahepeal aru. Ma olen aktiivne lugeja ja mu lugemus on suurem kui väga paljudel teistel, seega olen lugenud ka enne neid romaane, mis on koostatud nagu kirjavahetuse põhjal, aga sellisel juhul on kuupäevad, aastaarvud ja kellaajad isegi just need, mis stsenaariumile juurde annavad, ei võta. Aga kui neid ei ole, muutub lugetavus väga halvaks ja palju läheb kaotsi, nagu antud lühiromaani puhul. Ja ma juba isegi kahtlen, kas seda saab ikka romaani alla liigitada. Kahtlemata on kirjanik Jõerüüdil oma käekiri välja kujunenud ja ta on väga tark mees. Olen ennegi ta raamatuid ja ka luulet lugenud. Minu jaoks on antud lühiromaanis liiga palju lembelüürilist luuleiseloomu. Kogu teos on häirivalt kaootiline ja segadust tekitav. Jäigi lõpuni arusaamatuks, kes neist tegelastest antud lõigu kirjutas ja see pole ka kindlasti romaan, mida ma korduvlugeda sooviksin. Sestap pean aususega nentima, et see raamat mulle ei meeldi, vähemalt lõpuosa. Novellid on loetavad ja mõtlemapanevad. Omanäolised. Aga teades kui suur töö on raamatu kirjutamine, siis midagi halba ma ei ütle, ega mõtle. Pigem ehk loen veel mõne kirjanik Jõerüüdi raamatu tulevikus läbi. Ja nüüd kopeerin raamatut tutvustava teksti ka. Jaak Jõerüüdi uus raamat sisaldab novelle ja lühiromaani. Kõik tegelased on kaasaegsed inimesed kaasaegses keskkonnas oma kaasaegsete harjumustega. Kuid nende elu, mis võtab vahel ka tragöödia või draama kuju, on ikkagi ajatult üldinimlik, kätkedes kirge ja võõrandumist, jõhkrust ja ilujanu, valelikkust ja alandlikkust, surma ja armastust. "Kodune pank Milanos tundus asuvat sama kaugel kui lõunapoolus, kas ta kunagi sinna enam tagasi jõuab? Selline kaugus on ohtlik, niisugune tunne tuli. „Ohutu kaugus”, aga kellest või millest? Tegelikult? Mida need kirjanikud mõtlevad oma fraase pildudes? Ta lülitas konditsioneeri välja, ja lükkas hotellitoa akna praokile. Piiritaja vihises õhku lõigates välgukiirusel otse akna tagant läbi nagu Jaapani mõõgameistri Hattori Hanzō võitmatu mõõk, mida jumaldasid kõik kultusfilmi „Kill Bill” peategelased-tapjad." 2. juuli 2026. Vana-Rääma

MAKAAGID JA MAJAD - Kerli Altmart

Loetud sai Kerli Altmardi romaan "Makaagid ja majad," mis on Eesti Lastekirjanduse Keskuse ja kirjastuse Tänapäev 2008. aasta noorsooromaanivõistluse äramärgitud töö. Ma küll peast täpselt ei mäleta, kas olen 2008. antud võistluse teisi töid lugenud, aga see raamat on väga hea, igatahes! Samas olen ma juba nii harjunud, et need äramärgitud teosed meeldivad mulle kordi rohkem, kui kolmele paremale kohale tulnud romaanid. Tihti nii on. Küll aga olen lugenud enne Kerli Altmardi raamatuid ja loen neid kindlasti veel, sest tema käekiri mulle sobib ja ta kirjutab hästi, lihtsalt, haaravalt. Tema teostesse on ka peidetud huumorisoon, mille pead ise üles leidma. Antud noorteromaani võib liigitada omakorda veel noormeesteromaani alla, sest peateglasteks on 5 sõpra, poisid, kes teevad ühiselt bändi. Kus, kuidas ja kas asi sujub, sellest lugege juba ise. Mina lugesin ja tundsin ennast ka keskkooliõpilasena. Ajas tagasi astuda on mõnus, seega on mõnus lugeda ka noorteromaane. Nagu ikka, on mõni tegelane paadunud elumees ja mõni süütu poisike, kes pole veel isegi tüdrukit suudelnud. Kuidas ja kas kulgeb see stsenaarium edasi, loe ise. Mina kopeerin siia vaid raamatu tutvususe ja lähen piilun milliseid raamatuid Altmart veel kirjutanud on. Aitäh selle eest! P. S. Ainuke miinus on see, et pealkiri on sisu kohta kuidagi tavaline, mitte just õnnestunud. Soovitan pealkirjadele rohkem rõhku panna. Olla või mitte olla? Loomulikult olla ja kindlasti olla oma kooli kõige popim bänd Monkey House. Populaarsuse ja meluga kaasnevad muidugi kuulsus, au ja tüdrukud, lisaks mõnus sõpruskond ja muusika… Aga kui prožektorituled laval kustuvad, on seal viis tavalist kümnenda klassi poissi – Markus, Olari, Esso, Vladi ja Janek – oma igapäevaste murede ja rõõmudega koolis ja eraelus. 28. juuni 2026. Vana-Rääma

TINNITUS. DJ ON JUMAL ON DJ - Tarmu Kurm

Teate, ma lugesin just romaani läbi. Õigupoolest öösel kell 2.15 lõpetsin. Niiäge! Ma jumaldan romaane! Tarmu Kurmi nimelisest kirjanikust ei teadnud enne ma midagi, aga nüüd tean. Tean ka seda, et enne selle romaani sündi on tal veel üks romaan sündinud. Tänaseks ehk veel mõni? Loeks selle /need/ ka läbi. Võibolla see, et ma antud romaani lugemist nautisin, tuleneb sellest, et me oleme enamvähem üheealised ja mäletame (tõsi on see, et selle raamatu autor teab rohkem antud ameti varjukülgi) aegu, mis diskod olid oma tippajas. Isegi üks Pärnust pärit (või lausa mitu) diskor meenub seda raamatut lugedes. Oli au ka teda tunda. Aga eks lugege ise, siis saate aimu. Igal juhul on autor ilmselt selle disko(ri)maailma telgitagustega vägagi kursis. Lugemine oli ladus, sekka on põimitud ühe olulisema tegelaskuju vanemate vana kirjavahetus, mis kindlasti annab sisule iseloomu juurde. Karakterid on ka hästi välja joonistatud ning ma isegi viibisin seda raamatut lugedes ajas ammuses, kui Pärnumaa trahteris "Kuld Lõvi" leidsid aset kurikuulsad Mart Pordi ja Margus Turu diskod, kolmapäeviti. Kohal käis rahvas Eesti erinevaist paigust. Andsin vast piisavalt vihjeid, nüüd võta kätte ja loe see raamat ise ka läbi. Mina enne käest ei pannud kui tagakaas pasitis. Aitäh, et kirjutad, kirjanik Kurm! Tutvustus ka siia. 2022. aastal möödus Eestis esimese disko tegemisest pool sajandit. Peaaegu sama vana on ka raamatu peategelane Maarius, kelle diskovaimustus ja diskoriks saamise ihalus ilmnes uue pöörase diskoajastu alguses 1990ndate esimeses pooles. Lugejad saavad kaasa elada sündmustikule, mis leiab aset kuue aastakümne kestel: värvikad episoodid viivad vaheldumisi 1990ndatesse, mil Maariusest sai staardiskor, ja praegusesse aega, mil vaimselt ja füüsiliselt kulunud mees vaevleb rusuva üksilduse, pakitseva songa ja undav-kohiseva tinnituse küüsis ning on löönud käega peaaegu kõigele. Varasemale minevikule heidavad valgust Maariuse isa ja ema kirjad enne tema sündi. Kuna romaani teiseks peategelaseks on muusika, siis on peatükkide vahele põimitud ka põgusaid muusikalisi ääremärkusi. Tarmu Kurm (45) on suhtekorraldaja ja ajakirjanik. „Tinnitus. DJ on JUMAL on DJ“ on tema teine raamat. Debüütteos „Kahe matuse vahel“ ilmus 2022. aasta kevadel. 25. juuni 2026. Vana-Rääma

NIRVAANA RADA - Raivo Seppo

Loetud sai Raivo Seppo romaan "Nirvaana rada." Tuleb tunnistada, et raamatut ostma kutsus selle pealkiri sellel korral. Uurisin, et samal autoril on päris mitu raamatut ilmunud, aga antud raamat on esimene, mille ma tema omadest läbi lugesin. Võibolla loen veel Raivo Seppo raamatuid, võibolla mitte. Eks ma tunde, pealkirja, kaantel ja sisututvustuse järgi neid soetan. Aga sellel korral pettis raamatu pealkiri mind ära, sest see just kutsus ostma, aga süžee kahjuks üldse ei kõneta. Andke andeks, aga no ei kõneta. Ma ei saa sinna midagi teha. Käekiri on kuidagi nii teine, stsenaariumi ülesehitus ei haara, ei haaku. Teema on selline, et tekitab küsimusi: miks, milleks, mida sellega öelda tahetakse? Jne ... Võimalik, et mõni teine Raivo Seppo raamat kõnetaks, haaraks ja paneks koguni mitmel korral lugema, aga antud raamatuga on nii. Ütlen alati enda subjektiivse arvamuse ja emotsiooni välja, mis ei tarvitse teiste omadega ühtida, aga ega igale lugejale oma. Võibolla mu parim sõber loeb selle läbi ja kiidab taevani. Tore. Aga au ja plusspunktid autorile, et ta seda suurt tööd teeb - kirjutab! Pikemalt ma siin ei peatu, kohe kopeerin tutvustava teksti, eks siis ise otsustate, kas loete või mitte. Pöörane lugu elukutselisest hädavaresest, vanemapoolsest tibist, kes kirjutab viisteist aastat korstnasse ja kihutab Londonisse, otsustades oma sõbranna, ettevõtlikuma tibi kõrval eluga uuesti alustada. Paraku selgub, et hiidlinnaski on juba kohad kinni ja kaunis pealispind hoolikalt võõbatud. Peab muidugi katsetama mitmetel aladel, millest ükski ei passi või ei vasta standarditele, mida valgel inimesel on õigus nõuda. See-eest suhtluseks rikkalikus keskkonnas kohtab tibi põnevaid inimtüüpe, armastust, vihkamist, armukadedust ja igasuguseid kahtlasi harrastusi, kuhu temagi kaasa haaratakse. Lõpuks kohtab ta oma unistuste ametit, rolli, mida ta on elus põhimõtteliselt siiani täitnud ka rahata. Kuid vahele astub hirm, tavaline, inimlik, nii oleviku kui tuleviku ees. 20. juuni 2026. Vana-Rääma

VASTUVOOLU - Anu Jänes

Loetud sai Anu Jänese jutustus "Vastuvoolu." See kajastab ühe vabameelse ent tagasihoidliku kunstniku, kes usaldab üksnes ennast ja vennanaist, kujunemisloost, ühiskonna ja inimeste pahupooltest ning kaootilisest eluteest tervikuna. Tänapäevalgi on meie ühiskonnas loomeinimestel raske toime tulla. Midagi pole muutunud. Ikka ja jälle nähvatakse neile; "minge tööle!" ega suudeta leppida tõsiasjaga, et ka maalimine ja kirjutamine on töö. On selline töö, mida väga paljud, just need nähvajad, teha ei oska. Nagu mingist trotsist või kadedusest viibutatakse pahatahtlikult loomeinimeste suunas näppu. Paratamatus. Nonsenss! Elage ise ja laske teistel ka elada! Ausõna. Kirjanik Anu Jänes on pannud selle raamatu kirja sõltuvalt oma teadmistest ja kogemustest, aga tegu ei ole kohe kindlasti autobiograafilise raamatuga, millest pajatab ka tutvustus. Kui sulle meeldib selline aegalne kulgemine ja julgemine, on see raamat sulle lugemiseks sobiv. Ma usun, et just loomeinimesed leivad seda lugedes ennast tuttavatest situatsioonidest ja hinge seisunditest. Mina täitsa nautisin lugemist, kuigi mulle meeldivad tempokamad raamatud rohkem. Aga jah, olen ju ka loomeinimene. Soovitan seda raamatut lugeda. Eelnevalt olin läbi lugenud sama autori raamatu "Õuekummelist kaduvikku" 2020. aastal. Kopeerin ka tutvutuse. Romaan „Vastuvoolu“ heidab valgust ühe unustatud kunstniku eluteele ning põhineb tema päevikus ja kirjavahetuses talletatul. Põimides mälestusi lapsepõlvest, sõjast ja vangipõlvest Karjalas ning õpingutest kunstikoolis Pallas, kirjeldab autor kaasahaaravalt noore inimese kujunemise lugu; mehe, kellel keeruliste aegade kiuste oli silme ees üksainus siht – saada kunstivallas korralik haridus. Selle tundliku natuuriga looja unistusi ja püüdlusi pärssisid heitlikest aegadest tingitud kitsendused: tal tuli üle elada neli järjestikust riigikorda, mille kõigiga ta pidi kohanema. Tema pealtnäha pehme koore all peitus vastuoluline isiksus, kes ei ajanud taga kerget edu ja kuulsust, vaid jäi kõiges täiuse poole püüeldes ustavaks oma tõekspidamistele ja kunstnikukreedole. Kogenud elu jooksul rohkesti saatuselööke, ei lasknud ta väliselt end neist heidutada, kuid hinge jätsid need seda sügavama jälje. Anu Jänes (snd 1948) on pärit Jõgevamaalt, omaaegsest Laiuse kihelkonnast. Ta on õppinud Tartu ülikoolis ajakirjandust. Varem on temalt ilmunud 1950. aastatest jutustav „Õuekummelist kaduvikku“, luulekogu „Kord olen sirelisuru“ (mõlemad 2018) ja ema noorpõlvemälestustel põhinev „Kaugel tuikab tähesilm. Koolitüdruku radu sõjaeelses Taaralinnas“ (2019). 16. juuni 2026. Vana-Rääma

KASEVÄLJA - Erik Tohvri

Spikerdasin blogist, see on kolmas Erik Tohvri romaan, mille läbi lugenud olen. Ma naudin just seda, et romaane, mis on mu lemmikžanr, saab harva lugeda, sest enamus Eesti kirjanikke kirjutab siiski jutustusi, mitte romaane. Ma usun, et Tohvri menu fenomen seisneb sellest, et tema teoseid loevad just vanemad inimesed. Olen seda meelt, et umbes 20 aasta pärast hakkavad need ka mulle meeldima. Aga paralleele ja sarnasust ma neis oma romaanidega ei näe, ei tuvasta, väga kaugel sellest. Meil on siiki täiesti erinev maailm, sest Tohvri looming on liiga reaalne minu jaoks, aga minu loomingus on alati ka see müstiline joon sees. Kuid jah, kordan ennast, armastan romaane! Siin on mingi kummaline stsenaarium, üks naaber paneb ühte, teine teist, üks paras segasummasuvila. Samas saaks öelda et tegu on tüüpilise külaeluga. Kui saab. Vastik. Vastik on ka see, kui su vanemad sinu elu elavad ja su elukaaslast tunnistada ei taha. Kunagi ei tohiks ükski lapsevanem kindlameelselt oma arvamust peale suruda, see peletab lapsed just kodust eemale. Nii on. Aga see on tegelikult teema, m illest peab kirjutama. Minule isiklikult selline naabermagabnaabriga teema üldse ei sobi. Lõpp jäi ka minu jaoks segaseks. Lahti võib ta jääda, lugejale fantaasiaks, mis on tegelikult novellidele omasem, kui romaanidele, aga siiski soovin teada, mis siis lõpuks sai. Kuidas asi lehenes või siis ei lahenenud. Romaan jäi minu jaoks poolikuks. Aga muidu on ladus, läheb kenasti edasi, ei ole üleliigset nämmutamist ja ilmselt staažikas kirjanik teadis, kuidas ja millest kirjutada. Minu austus selles suhtes ja loodan, et ta saab seal pilvepiiril postuumselt mu kiidusõnad kätte. Tohvri kindlasti rikatsab oma raamatutega eakmate lugejate maailma. Eks lugege ise ka. Sisu: Kes luges romaani «Kollaste lehtede aegu», on Kasevälja ja Otsa talu elanikega juba tuttav. Uues romaanis näeme, kuidas nad näpivad lahti vanu keerdsõlmi ja pistavad rinda uute probleemidega. Nende kõrval otsivad oma kohta noored ning põlvkondadevaheline üksteisemõistmine ei tule kergelt. Realistlikus elupildis annavad tooni soojus ja muhedus ning traditsiooniliste eluväärtuste hindamine. 11. juuni 2026. Vana-Rääma

MINA OLIN SIIN - Sass Henno

Mul on nii selgelt meeles aeg ja koht, kui ma selle raamatu esmakordselt läbi lugesin. See leidis aset Lavassaares, kui ma öösel valvur/dispetserina töötasin. Värisesin putka seinte vahel, ei julgenud objektilegi minna. Aga olin sunnitud minema, mis muutis paranoiliseks, kartsin, et iga põõsa ju nurga taga varitseb mind keegi :) Praegu on isegi mõelda naljakas, aga toona (umbes 20 aastat tagas) oli asi ikka naljast kaugel. Lugesin enne raamatu läbi, alles siis sattusin kinno seda vaatama (Rassi mängis Ramus Kaljujärv). Praegu tabasin, et tegu on nimede ühtivusega, Rasmuseid ka minu teada kutsutakse Rassi(de)ks. Igal juhul ma nii fännasin seda raamatut. Toonkord laenutasin, aga nüüd otsustasin selle Uuskasutusest 4 euro eest osta ja uuesti lugeda. Enam hirmu ei tekkinud, kuigi mõni üllatusmoment juhtus sekka, mida ma ei mäletanudki. Eks 20 aastaga muutub kõik, ka oma tõekspidamised ja arusaamad, me ise. Samas olen ma jätkuvalt seda meelt, et Sass Henno on üks minu lemmikumaid meeskirjanikke Eestis, sest ta kirjutab nii lihtsalt, vabalt ja asjadest täpselt nii, nagu need on. Ei mingit peenutsemist, ilutsemist, valehäbi ega (lugejale) pugemist. Suur tänu selle eest! Nüüd on raamat mu riiulis olemas, ehk õnnestub kunagi ka pühendus sisse saada. Lootus sureb viimasena. Aitäh! Kirjuta veel, Sass! Ja nüüd kopeerin ka raamatut tutvustava teksti siia. Ühelt poolt on see lugu noortest, kes elavad väljaspool kehtivaid seadusi, käibetõdesid ja moraalinorme. Teiselt poolt on see ühe poisi ülestunnistus sündmustest, mis on jäänud piisavalt kaugele, et neid saaks valutult jutustada. Sass Henno „Mina olin siin“ võitis 2004. aastal romaanivõistluse ja saavutas ilmudes kohe lugejate tulise poolehoiu. Toona nimetas üks kriitikuist autorit tuleviku klassikuks. Nüüd on see tulevik käes. 2007. aastal valmis romaani põhjal mängufilm ja juba peaaegu 20 aastat kuulub „Mina olin siin“ soovitusliku koolikirjanduse nimekirja. Sass Henno (snd 1982) esimene noorteromaan kandis pealkirja „Elu algab täna“ ja see märgiti ära 2002. aasta romaanivõistlusel. Kaks aastat hiljem pani Sass põnevikuga „Mina olin siin. Esimene arest“ romaanivõistluse kinni, olles tänaseni noorim võitja läbi aegade. Lisaks kirjanikutööle tegeleb ta reklaami- ja kinnisvaraäris ning on suhte- ja seksuaalvägivalla vastu võitleva ühingu MTÜ Julge Rääkida asutaja. 8. juuni 2026. Vana-Rääma

NAISED, KES ASTUVAD TULLE - Aile Parts

Loetud sai Aile Partsu loovtööks kirjutatud raamat "Naised, kes astuvad tulle," mis koondab endasse mitmekümne naispäästja lugusid, kõneleb sellest, kuidas nad jõudsid päästetööni. Kahju, et esitlusinfo minuni alles peale esitlust jõudis, oleksin väga tahtnud kohal olla, sest mul on au tunda Ailet ja Kairet aastakümneid. Jah, Kairet tunnen ma juba sellest ajast, kui Aile ei olnud veel sündinudki. Kunagi, kui ma töötasin ajakirjas "Vaimupuu," kirjutasin ma ka nende armsast perest sinna artikli. Seda saate lugeda selle lingi alt: chrome-extension://efaidnbmnnnibpcajpcglclefindmkaj/https://vaimupuu.ee/wp-content/uploads/2020/10/2016-jaanuar-veebruar-ajakiri-Vaimupuu.pdf / / / Aile, armas, aitäh selle emotsionaalse ja südamliku raamatu eest! Teen siit suured tänukallid selle eest. Oled saanud suure ja tänuväärse tööga hakkama, sest sellel teemal lausa on vaja kirjutada. Soolist diskrimineerimist ei pea ükski indiviid kaasaja maailmas tundma, sest naised ei ole kohe kindlasti nõrgamad kui mehed. Kohati on nad isegi tugevamad. Usun, et sinu jõudmises päästenaiste koosseisu on suur roll ka selles, kuidas sa oled aidanud kasvatada oma kallist õde Kellit, tänu kellele olete te koos kalli ema Kairega saanud mõlemad tegelda sellega, mis on teile südamelähedane. Kaire on teist nii vaprad inimesed kasvatanud, juba tema väärib ülipirakat tunnustust selle eest, sest see bürokraatia, mis valitseb maailma, on kahtlemata kõike muud, kui sõbralik. Tulla kõigest sellest välja võitjana, on õnne küsimus. Olgugi, et me ei kohtu tihti ja viimastel aastatel olen ise ka perekesksemaks muutunud, on teie armsal pesakonnal alati koht minu südames alles. Ise erivajadustega last kasvatades ja oma meelistegevusele keskendudes tean, kui raske see kõik tegelikult on, aga samas eluvitsutused panevad proovile ja sinust saabki kiiremini see, kes sa olla tahad, isiksus, kes julgeb öelda ja tunda seda, mida ütleb ja tunneb. Kes julgeb otse tulle astuda, mis on ka selle raamatu juhtlause. Üks väike trükikurat on natuke tööd teinud ja pealkirjast koma pihta pannud, aga ma panin selle ise sinna, et oleks korrektne. Ega raamatu kirjutamine ja kõik sinna juurde kuuluv ei ole kerge, eriti veel siis, kui oled selles osas igas mõttes debütant. Oled kenasti hakkama saanud, armas Aile! Loodan, et kirjutamispisik jäi sulle verre ja sa teed seda tööd veel. Kahjuks ei näe ma neid raamatuid müügis hulgimüügifirmades (Apollo ja Rahva Raamat), kus need lausa peaksid olema, et see info jõuaks kõikidele, kes soovivad. Et see raamat motiveeriks, inspireeriks ja julgustaks ka neid naisi, kes siiani endas kahelnud on, tulle astuma. Olen ise salamisi kogu elu sellest unistanud, aga tänaseks on fookus mujale suunatud, aga mõttes olen ikak teie elupäästva pundiga koos, saadan head energiat juurde. Õiglusmeel ja empaatia on ma minus olemas, sestap võitlen teisi radu pidi elu kestma jäämise eest ning tegelen tõesti täna ka sellega, mis mulle südamelähedane on, nagu teile kõigile, 34 päästenaisele on südamelähedane see, millest te selles raamatus kirjutasite. Jõudu, vastupidamist ja jätkuvat armastust oma töö ja kogu univetsumi vastu. Kummardan maani, kuuni ja tagasi! 4. juuni 2026. Vana-Rääma P.S. Ave, kallis, aitäh ka sulle!

PÜHA HIIE KUTSE - Urve Tinnuri

Ma tänan Sind südamest, kallis Urve, et sa niivõrd häid raamatuid kirjutad! See raamat on niinii oma, nii minule sobilik. Urve, kallis, sa oleksid kirjutanud justnagu kõigest sellest, mis kuulub minu maailma. Kes vähegi tajub, tunnetab või usub, et on olemas paralleelmaailmad, eelmised- ja järgmised elud, sellel soovitan siiralt seda raamatut lugeda! Siin jooksevadki paralleelselt kaks maailma, kaks elu, eelmine ja hetkeline. Samas on raamatu lõpp veel nii üllatuslik, mis seletab mõndagi. Ma elasin nendele tegelastele siin niivõrd elavalt kaasa, nagu oleks kõik toimunud minuga. Need tajud, need lõhnad, need ... eks need inimesed, kes isegi midagi sarnast kogenud on, mõistavad seda raamatut paremini, kui need, kes on skeptikud. Ega inimene ei tahagi endale paljusid asju tunnistada, kui tal puudub kogemus. Mina võin öelda, et mind pani luuletama vanavanaema lahkumine ja ma siiani tunnen, et igas mu luulereas on ta kohal. Lugege seda raamatut, siis saate aimu millest ma räägin. Rohkemmat ma ei reeda, sest kopeerin nagunii raamatu tutvustuse siia. Üteln vaid, et sain võimsa elamuse ja jään kannatamatult järgmist Urve raamatut ootama, aga selle lisan nüüd eriliste raamatute riiulisse, kus teda ootavad mitmeid sajad teised sama saatusega raamatud. Kniks ja südamest tänud selle raamatu eest Sulle, kallis Urve! Kolinud põlise linnapargi lähedal asuvasse majja, hakkab Jeete kuulma salapärast, kutsuvat kohinat. Teda kipuvad kummitama katkelised mälestuspildid, mis seostuvad püha hiiega, mille kõrval Jeete arvab end kunagi elanud olevat. Ent millal? Naine võtab vastu otsuse maksku mis maksab see hiiesalu üles otsida. Müstilise maiguga, kahel erineval ajastul paralleelselt aset leidva tegevustikuga romaan tõstatab küsimuse, kas meil lisaks praegusele on olnud ka eelmine elu, ja kui, siis kas leidub võimalus, et me seda elu mäletame. 3. juuni 2026. Vana-Rääma

KOLMAS PRINTSESS -- Kerttu Rakke

Ja nii ruttu see loetud saigi, Kerttu Rakke lühiromaan "Kolmas printsess." Lugesin üle, mul on kodus 10 Kerttu raamatut ja tänaseks siis kõik läbi loetud. Kirjuta veel! Ma niiväga naudin kirjanik Rakke raamatuid ja ootan juba kannatamatult järge tema "küpsistele." Ütlesin ka seda Kerttule ja ta arvas, et varsti sobikski kirjutama hakata. Nagu ma aru sain on antud raamat tema esimene romaan, aga no kui sulle autori käekiri sobib ja meeldib, siis ta meeldib päriselt ka. Siis sa jätad ta raamatud niiöelda magustoiduks. Soetasin selle vahetult peale "Raamatu ja Roosi päeva," mille raames me koos Kerttuga Pärnus PK Apollos mõned tunnid tööd tegime, aga nüüd jääb see raamat ka pühendust ootama, sest kõigil teistel tema raamatutel on pühendused olemas ja need teosed asetsevad erilises raamaturiiulis. Antud romaanis keskmes on üks noor naine, kes otsib armastust, ta ei ole huvitatud tööl käimisest. Ta unistab rikkast mehest ja muretust elust. Kuni saatus teisiti talle kaardid ette laob, vähemalt näiliselt. Ma ei tahagi rohkemat reeta, loe ise. Igal juhul kumab siit läbi Kerttu järjekindlat karakterit, ausat ja otsekohest naist, kes ütlebki kõik otse välja, ilutsemata. Ja see on üks peamine põhjus, miks ma Kerttut niiväga armastan! :) Aitäh, et kirjutad! Ja raamatut tutvustav tekst ka. Kerttu Rakke – viimase aja eesti kirjanduse nõutavamaid autoreid – on seni tuntud noorte naiste skandaalsevõitu probleemide avastajana. Esimene täispikk romaan "Kolmas printsess" viib aga esmapilgul tuntud ja isegi igapäevasesse keskkonda. "Unistuste peadpööritav loogika teeb sellest loost tuhande-ühe-öö-jutu, mida lugedes igale leheküljele järge ootad. Klassikalisele vaeslapse-muinasjutule kohaselt kulgeb kauni kangelanna saatus läbi raskuste õnne poole tänu ta enda südikusele ja nutikusele" – arvab sellest kaasa haaratud ja rõõmsalt üllatunud lugeja. 30. mai 2026. Vana-Rääma

VÕR(G)UTAMINE - Triin Katariina Tammert

Kuigi Vikipeedia kõneleb, et selle raamatu autori nimi on Triin Tammert, kirjanikunimega Triin Katariina Tammert, on ta vähemalt kahe raamatu puhul (mille olen läbi lugenud) kasutanud oma kirjanikunimena Katariina Tammertit, aga selle jutustuse puhul on kirjanikunimi see, millest Vikipeedia kõneleb. Tekkis väike segadus, aga panen siiski vana sildi siia postituse juurde, ehk siis Katarinna Tammerti, sest see silt on juba ammu mu blogis, kuna olen läbi lugenud ka ta raamatud "Paarismäng" ja "Lenda minuga." Niisiis. Antud jutustus on sellepoolest natuke kentsakas, et iga peatükk algab emale kirja kirjutamisega. Natuke raske on uskuda, et üks inimene kirjutab kogu oma elu peensusteni lahti emale kirjateel. Isegi intiimsetest seiklustest, millest võiks jätta kirjutamata. Mina küll ei sooviks, et mu laps oma intiimseid seksiasju minuga lahkab. Õudne! Ja raamat on kirjutatud päevikuna, kõneleb see polüamoorsetest suhetest, mis on nagu mingi hullus tänapäeval, kuid minule täiesti vastuvõetamatu ning ma ei suuda mõista neid inimesi, kes on polüamoorset armastust (vabandust, siin pole mingit seost armastusega, tegu on truudusetuse ja haiglase lihahimuga) kogu maailmaga jagavad. See on ikka väga inetu. Las ma tunduda vanamoodne, aga ma leian, et musta pesu võiks igaüks meist ise ära pesta. Sestap ei anna ka see raamat mulle mingit positiivset emotsiooni, pigem vastupidi, sest ma olen inimene, kes eelkõige austab oma partnerit, olgu tegu vabas suhtes oleva kaaslasega võib abieluinimesega. Miski siin kaoses võiks püha olla ja ka pühaks jääda. Amoraalsus trügib maailma üha enam ja mehe/naise vaheline armastust kipub devalveeruma, jääma vaid sõnakõlksuks, sest partneritel puudub austus oma kaaslase vastu. Mõnes mõttes autor kirjutab seda teemat lahti, et nende pidevates tüldis Ivoga on ka ta ise süüdi. Mulle tundubki et just naissoost peategelane on labiilse närvisüsteemiga või suisa bipolaarse häirega. Igal juhul täiesti ebastabiilne ja vanasti öeldi selliste naiste kohata litsakas. Ju oli vaja ka sellel teemal raamat kirjutada. Mind muidugi paelub rohkem Võru ja Võrumaa, see suhte sasipudar selles teoses on pigem teose halvem külg, ei anna midagi juurde. Aga eks igale oma, mina ütlen oma blogis välja oma arvamuse ja emotsiooni, mille lugedes saan ning jään sellele kõigele truuks ka siis, kui sina teistmoodi arvad, tunned ja raamatust välja loed. Aga muidu mulle Tammerti käekiri sobib ja kindlasti loen ma tema teoseid veel ja veel. Kuidas alustada otsast peale uues linnas? Mida teha, kui selgub, et eelmine eluja armastus ei taha sind füüsilisest kaugenemisest hoolimata sugugi minna lasta? Kuidas ajada kõigi meeste pead segi ja leida uus peika, kes kannab sind kätel sellest hoolimata, et teed, mida tahad? Kui palju peaks kooselus kompromisse tegema? Kui palju peaks andestama? Kuidas saada mehele? Kas kõrvuti saavad eksisteerida kaks suurt armastust – see, kes päevast päeva su kõrval elab, ja see, kes kaugelt sind hoiab kannab ja inspireerib? „Minu esialgne plaan Tallinnast Võrru kolinud laulja Ingli tegelaskuju luues oli kirjutada midagi ilusat Võrust. Peategelase armastuslugu linnaga seda ongi, aga raamatu lehtedele trüginud mehed hakkasid kohe ootamatuid tempe tegema.“ – Triin Katariina Tammert. Triin Katariina Tammertilt on varem ilmunud armastusromaanid „Lenda minuga“, „Paarismäng“ (koos Mart Kadastikuga) ja „Inglid & kelmid“, lisaks Igor Mangi elulooraamat ning inspiratsiooniraamat „Küsi ja Sulle antakse“. Ta on Tartu Ülikooli kirjanduse ja kultuuriteaduste doktorant. 28. mai 2026. Vana-Rääma

ISATÜTRED - Reet Kudu

Vaatasin blogist, olen blogi andmetel lugenud läbi 8 Reet Kudu raamatut, aga usun, et tegelikult olen rohkem, esimeste lugemise aegu ma lihtsalt veel ei pidanud raamtublogi. Mulle väga meeldib kirjanik Kudu käekiri ja tema raamatud on huvitavad, eriti need otseütlemised ja oskus tuua tegelaste karakterid nii ehtsalt esile, et ma nagu tunneksin neid kõiki. Aitäh! Oi, kui palju on selles raamatus tuttavat! Ka minu lapsepõlv möödus Häädemeeste vallas, Häädemeeste-Penu-Kabli .... Lemme-Treimani-Metsapoole-Ikla kandis ja ka praegu viibin selles vallas, sest mu suvila asub seal. Aga need metsad ja meri sealt lapsepõlvest ja joonistamine, joonistamine ja pidev joonistamine, päevade kaupa ja täis joonistatud vihikuid oli meeletult. Ja lugemine juba 3 aastasena, kui Orajõelt lemmiktädi Linda Aabram raamatuid kinkis, kõik jääb sinna radadele, nagu ka selle raamatu sisu. Seega on siin niivõrd palju tuttavat, ma nagu tunneksin peategelast või suisa raamatu autorit, sest ta oleks nagu poole minu lapsepõlvest kirja pannud. Õudsalt põnev ja kodune oli lugeda. Juba järgmisel või ülejärgmisel nädalal lähen Lemme-Orajõele. Muidugi ootuses ja lootuses, et suvi ikka saabub. Fb just andis teada et 2024. aastal oli suur suvi juba ja rahvas ujus. No eelmisel aastal jäi vahele, ehk saabub sellel aastal ikka. Külma ja tuulega ma seal Liivi lahe kaldal olla ei suuda, ei talu. Aga hing on seal aastaringselt. Aitäh, Reet Kudu, et viisid mind lapsepõlveradadele! Tutvustsu ka siia. Reet Kudu kümnes romaan „Isatütred“ toob välja nii autori kui ka paljude tema kaasaegsete ühe suure eluprobleemi – ustavate isade ustavad tütred jäid nõukogude süsteemi hammasrataste ehk tsensuuri vahele, sest sinna jäi igaüks, kes ei tahtnud olla üksnes inimmutrike tohutus sotsrealistlikus masinavärgis. Kahjuks räsivad neid vastuhakkajaid moraalituse hammasrattad tänaseni. See on lugu spordilegendist Kalev Tammepojast ja tema tütrest Katariinast, kes tahab pühendada isa sajandale juubelile maalinäitust, aga ta ei saa maalida isa ehitatud suvemajas Lõuna-Eestis, kust vennapoeg on ta riided ja näitusevisandid remondi ettekäändel välja visanud, vaid rahvusvaheliselt tuntud kunstnik peab seda tegema võhivõõras suvilas Ida-Virumaal. Just sealt algab Katariina uus lugu, mis võiks ehk ka teistele isatütardele anda jõudu, sest kunagi pole liiga hilja... 27. mai 2026. Vana-Rääma