HUNDIHÜÜDJA - Mari Tammar

Loetud sai Mari Tammari romaan "Hundihüüdja." Jõudsin vahepeal ka guugeldada ning sain teada, et tal on ilmunud 3 raamatut. Teised vast huvi ei paku. Soovin nii väga, et kirjanik Tammar kirjutaks veel romaane. Väga põnev lugemine. Eks ikka hundiks käimisest. Mütoloogiale põhinevalt kirjutatud romaan on niivõrd kaasahaarav, paneb uneajast lugemisaega näpistama. No ei saa raamatut käest. Hakka või ise Hundihüüdjaks või Libahundiks, kuidas keegi nimetab. Nii mõnus, kui pärimis ehk folkloor ka tänapäeval ikka kirjanikke mõjutab ja seda kajastatakse. Aitäh selle võrratu raamatu eest, kirjanik Mari Tammar! Eks igas külas on mõni külanõid või teiste jaoks mõistmatu tegelane. Külal on oskus õli tulle valada, nii sünnib neid legende (ka rahvapärimust) üha juurde. Mõnes mõttes on see isegi põnev, kuigi ise küll küla põlu alla sattuda ei sooviks. Raske oli selle peategelase elu ja ta ta eelemade elu, küla kiusas, kool kiusas, kogu ühiskond kiusas. Pole siis ime ka inimene iseg ahastusse sureb. Rohkem ei reeda, võta see raamat ja loe. Poodides on hetkel alla hinnatud ja raamatukogudest saab ka laenutada. Lummavalt hea raamat! „Hundihüüdja” jutustab loo noorest naisest, kes on otsustanud pärast aastaid eemalolekut naasta oma kodutallu ja vaadata tõtt seal aset leidnud sündmustega. Tema mälestuste kaudu koorub lahti lugu ühest nõukogude külast ja seal elanud perekonnast, kellel on salapärane side huntidega. See on lugu armastusest, andestusest ja oma juurte leidmisest, loodusest, inimesest ja Jumalast, saatuslikest kohtumistest ja kolme inimelu ühtepõimumisest. „Siin ei ole midagi, isegi mitte toidupoodi, ometi on siin hingamisruum ning kontsentraat millestki, milles on kummaline vägi, mis paneb luuüdini tundma, et see on minu oma. See on miski, mida peidab maapõu, ürgmets ja meie enese veri.” 28. jaanuar 2026. Vana-Rääma

LOODUSKIRJU - Kristel Vilbaste

Alles hiljuti käisin Pärnu Keskraamatukogus Kristel Vilbaste raamatuesitlusel ning soetasin endale tema 2 raamatut, sest mulle pakub huvi kõik loodusega seonduv, eriti igasugused põnevad hiiekohad, allikad, ohvrikivid ja kõiksugu teised pühapaigad. Lisaks ka veel rahvalaulud ja rahvaluule. Viimasel ajal üha rohkem satub mulle lugemiseks just antud teemaga raamatuid. Põnev. Nagu ka see raamat on huvitav ja ma leian et iga eestlane võiks veidikenegi teada oma maa rahvapärimustest, ennast kurssi viia teatud asjadega, et hiljem ei jääks lolli olukorda. Näiteks ei läheks hiiepaigast muru (heina) niitma ega ohvrikivilt kopikaid korjama. Üleüldse annab raamat teada kus miski hiiepaik või allikas või näiteks kuldsed vood asuvad. Korraks põikab ka Saamimaale huvitavaid ajaloolisi ehk ka rahvapärimuslikke kohti avastama. Kas sina, põline tallinlane üldse tead kus asub Hiru (Iru) ämm? Kui ei tea, siis on päramine aeg endale seda (teda) tutvustada. Piinlik on ju kui näiteks väljamaalasest tuttav küsib ja sa pole sellest midagi kuulnudki. See on vaid üks näide paljudest siin raamatus, mida Kristel Vilbaste lahkab. Raamatut lugedes olin justkui taimede (odööri) lummuses ning tundsin ka nende taimede lõhna, mida ma kunagi tundnud, ega mõnda vast isegi näinud ei ole. Lisaks tundsin ka nende taimede lõhna, mida arvasin mittelõhnavat. Niisis! Võta see raamat lugemiseks ja tutvu meie oma maa loodusega ja see kõik ei võta sinult tükki küljest, pigem lisab tarkuseteri ja kustutab teadmistejanu. Minuga juhtus nii. Aitäh, Kristel! See raamat on pühendusega ja läheb mu eriliste raamatute riiulisse. Ja tutvustus ka. Kas puud kõnelevad Sinuga? Aga lilled, loomad, linnud ja veed? Muidugi! Kõigiga kõnelevad. Tuleb vaid kuulata nii, et kuuled. Ja näha nii, et näed. Nii nagu meie esivanemad. See aitab mõista meie haigusi ja hädasid, aga ka tunda rõõmu ja ilusat tulevikku. Siin raamatus on lugusid meie ravimtaimedest, nõiduslikest allikatest, pühadest kividest, salapärastest haldjatest, aga ka tervislikust toitumisest, keskkonnaprobleemidest, metsahoiust ja säästlikust majandamisest. Viimase foto autor: Heda Piiriste 26. jaanuar 2026. Vana-Rääma

NÄHTAMATUD TRAAGELNIIDID - Aita Kivi

Loetud sai järjekordne Aita Kivi romaan, sedakorda "Nähtamatud traagelniidid." Mõnus ja rahulik kulgemine ning julgemine. Ma arvan, et siin on autorit ennast väga palju sees. Tunnen. Tajun. Kuigi olen Aitaga vaid tunnijagu läbi telefoni suhelnud, kui ta kunagi ühte minust tehtud artiklit toimetas. Toona töötas ta ühe ajakirja peatoimetajana. Hetkel ma ei olegi tema tegemistega kursis, aga see ei olegi oluline. Kordi olulisem on tõik, et ta ikka raamatuid kirjutaks, sest mulle nii väga sobib tema käekiri. Jah, ongi rahulik kulgemine, mis paneb ka raamatut rahulikult lugema, mõtisklema, kaaluma, süžeesse nii detailselt sisse minema, nagu oleks ta kõik selle oma elust maha kirjutanud ja haarab lugeja sellest osa saama. Tõsiselt hea oskus stsenaariume luua ja detailselt ka "taust" kaasa tuua. Peategelase karater on nii võimsalt esile toodud, et mul on nüüd sihuke tunne nagu ma tunneks seda naist kogu elu. Vot nii! Alati (igas raamatus) seda ei juhtu. Loomulikult ma nautisin väga selle raamatu lugemist ja tahaks juba järgmist sama autori raamatut haarata, aga öökapil ei ole. Peab selle vea parandama. Minu poolt soovitus selle raamatu lugemiseks on suur! Aitäh, et kirjutad, hea Aita! Ja nüüd raamatu tutvustus ka. Romaani minategelane Kaari on pärast ema surma otsinud üles oma isa, et temaga kordki elus kohtuda. Kuid ühest päevast ei piisa mineviku selgeks rääkimiseks. Lugudes, mida naine isale ei jõudnud jutustada, analüüsib ta seni elatule tagasi vaadates olukordi, mil midagi tegi või tegemata jättis seetõttu, et kasvas üles ilma isata, kasulapsena. Kust tuli ebakindlus, mida ta püüdis summutada välimust täiuslikumaks tuunides? Või sage süütunne ja vajadus oma olemasolu üha otsekui õigustada? Miks lootis ta leida lohutust ja mõistmist suhtest põlvkond vanema mehega? Kõige tugevamini oleme minevikuga seotud sidemeid pidi, mida me tunnistada ei taha või mille olemasolust meil aimugi ei ole, mõistab Kaari. Kuulujutud, millega ta noored vanemad kord teineteisest lahutati, läbivad ka tema elu otsekui igavesti elujõulised nähtamatud traagelniidid. 24. jaanuar 2026. Vana-Rääma

KÕIK, MIS ÜTLEMATA JÄI - Kertu Kändla

Nagu ma eile mainisin, on luuleraamatutel minu öökapil alati eesõigus, nii ka alles eile soetatud raamatul "Kõik, mis ütlemata jäi." Tõsi küll, ma alles hiljuti avastasin Kertu Kändla luule, aga tundub nagu oleksin kogu aeg seda lugenud, tundnud ja tajunud, sest selles on väga palju oma(st). Need troobid, mida autor julgelt kasutab, on niivõrd õiges kohas, loovad erinevaid nüansse ning isegi kohatine kaootilisus suudab tema loomes luua tervi(kli)ku, sünnitada luuletuse, milles on ka kompa paigas. Nagu ikka romaanis, sest luuletus on ju miniromaan, milles on olulisel kohal, sissejuhatus, sisu ja ka lõpupuänt. Seega kirjanik Kändla teab, mida ta teeb. Ta on andekas. Ta on luuletaja või poetess, kuidas kellelegi meeldib. Ja ma ei väsi kordamast, et ohtralt metafoore kasutades ei sünni luule, kui puudub terviklikkus, aga siin on kõik olemas, paigas. Ja autor on oskuslikult peitnud ka nõrgemad (ilmselt talle armsamad ja omasemad) luuletused tugevamate vahele, nagu me kõik teeme, sest need tugevamad seinad seal ümber varjutavad ja loovad kujutletava "sisu" või luulelisuse ka sellele "armsakesele." Leheküljel 72 on sõna "haisting." Ma ei tea, kas see on autori väljamõeldis (siis oleks eeldanud et luuletuse lõpus on kaldkirjas sõna tähendus) aga minu jaoks kõlab see siin (kon)tekstis isegi sobivalt. Seega ma ei näe erilist vahet sõnadel "aisting" või "haisting" sest ma tõlgendan sõna "haistingut" haistmisaistinguna. Või siis kui tegu on apsakaga (kahe silma vahele jäänud veaga) on see pigem (komistus)kivi toimetaja kapsaaega, mitte autori. Apsakaid ikka juhtub, inimlik. Tegelikult toimetamise kohapeal tahaks veel küsida. Kuna tegu on luuleraamatuga siis miks osad tekstid on hoopis miniatuurina trükitud? Tegelikult ei tarvitse see toimetaja otsus üldse olla, pigem küljendaja. Aga ka proosaluule ja vabavärss vormindatakse tupladena. Sellisel juhul koosneb raamatu esimene pool siiski miniatuuridest. Mõtlemisainet veidike. Aga üldpilt on väga hea ja tegu on kahtlemata väga hea luuletajaga, minu lemmik noorautoriga, kuigi ma nüüd isegi ei tea kas kolme raamatu omanikku sobib enam noorautoriks nimetada. See on siis minupoolne elamus. Aitäh! Raamat läheb eriliste raamatute riiulisse, kus teda ootavad veel sajad sama saatuses (pühendusega) raamatud ja lektüürid. Aitäh, armas poetess Kertu Kändla ja ootan põnevusega mida veel pakud! Tutvustus: Luulekogu „Kõik, mis ütlemata jäi” hõlmab elupilte ning tähelepanekuid, kätkedes minu Viljandis veedetud aega, kus kõik justkui alguse on saanud. See on minu kasvamise lugu, mis on läbi imbunud nii rõõmust kui ka kurbusest. Selles on igapäeva pihtimusi, kaduviku varje, mõtisklusi, inimhingede kuma ning hetki. Tõtt-öelda see on lihtsalt kulgemine läbi ajahetkede, mis on nii andnud kui ka võtnud, kuid aidanud ka väga palju leida ning märgata, luues minust selle, kes olen praegu. 20. jaanuar 2026. Vana-Rääma

ŠAMAAN EVALD PIIRISILD. KOTKASULE SÕNAD - Evald Piirisild

Selgus, et eelmisse postitusse kirjutasin niiöelda pooliku raamatu pealkirja, aga täielik pealkiri on nüüd siin ja see on "Šamaan Evald Piirisild. Kotkasule sõnad." Nii on Rahva Raamatu Kirjastus otsustanud. Nende kaudu see pisike aga tark taskuraamat ilmuski. Ja nagu arvata oli, ei saanud ma muudmoodi, kui lugesin juba eile selle läbi. Olgugi, et tgeu on pisikese raamatuga, võtab selle lugemine kauem aega kui mõne paksema ilukirjandusliku teose lugemine. Nagu ma juba mainisin, on tegu targa raamatuga, šamaanitarga. Šamaan on ju looduslaps ning antud taskuraamatus on palju loodustarkusi, eriti suurem rõhk on mõistagi ilmakaartel. Siin on ka näiteka "Palve Emakesel Maale," "Palve Päikesele ja Kuule," "Palve Naistele ja Meestele" jnene...Igaüks leiab siit midagi. Väge on siin võimsalt sees. Kui sina tunned, et su vaim on väsinud ja vägi olematu, võta ja loe seda pisikest lektüüri, sa tajud kuidas kõik taas tööle hakkab ja maailmast saab taas parim paik elamiseks. Sellest võiks saada su öökapi raamat. See pisike raamat läheb mu eriliste raaatute riiulisse, kuna ta on pühendusega. Lisaks ootab seal juba aastaid tema eelkäija "Kotkasule lend." Aitäh selle targa raamatu eest, hea Evald! ja nüüd väike tutvustus ka ikka. Kõik teed, mis sind on kandnud siia, on olnud vajalikud. Šamaani sõnad ei õpeta sulle midagi uut – nad tuletavad meelde seda, mis on alati olnud sinu sees. Suurim vägi ei tule sõnadest, vaid vaikusest nende vahel. See raamat sündis nendest vaikushetkedest – rännakutest, nähtud hingedest ja maa sügavast laulust. Kui avad selle raamatu, siis avad ka ukse omaenda hingemaailma. Võta need read kaasa nagu väike trumm, mis meenutab sulle sinu enda rütmi. Šamaan Kotkasulg. Evald Piirisild – šamaan, rändaja ja hingede kuulaja – on kogunud sellesse raamatusse oma aastate jooksul kirja pandud tarkused, palved ja õpetused, mis on sündinud tule ääres, rännakutel Põhja-Mongoolia tsaatanite maal ja Põhjala saamide pühal lumel. See ei ole lihtsalt raamat – see on hinge teejuht, mis aitab mõista elu nähtamatut poolt. Iga lehekülg kannab endas vaikuse väge, looduse tarkust ja esivanemate häält, mis kõneleb läbi sõnade otse südamesse. „Kotkasule sõnad“ toob lugejani: Šamaani õpetused ja elutarkused, mis aitavad leida sisemist rahu. Tulerituaalide ja suitsu sõnumid, mis juhatavad ühendusse looduse hingega. Rännakud ja nägemused Mongooliast kuni Põhjala valgusemaani. Inspiratsiooni, kuidas elada kooskõlas maa, taeva ja oma hingega. See raamat on neile, kes tunnevad, et elus on midagi enamat kui nähtav — neile, kes otsivad teed vaikusesse, väesse ja tagasi iseenda juurde. 18. jaanuar 2026. Vana-Rääma

KIRJAD KRISTOFERILE - Liine Roos

See on nüüd selline raamat, mille kohta ei suudagi eriti midagi öelda, ei soovi korral head ega ka soovi korral halba. Isiklik. Valus ... Aga üks on kindel, kirjarahva jaoks on endast väljakirjutamine teraapiline, seda julgen tunnistada. Antud raamat on minu arusaamist mööda tõsieluline. See kõneleb ema kirjadest pojale, kelle ta kaotas ja ma kujutan ette kui raske on oma lapse leinast üle saada, võimalik et lausa võimatu, nagu siin raamatus ema oma kogemusi jagab. Väga valus lugemine. Katkise hingega inimestele ma isegi ei soovitaks. Raamat toetab üllast eesmärki, juba sellepärast minge ja ostke see endale, hind on olematu. Hetkel Rahva Raamatus 99 senti, just vaatasin ja muidu 4.99. "Kirjad Kristoferile" märgiti ära ka 2019. aastal Eesti Kirjanike Liidu romaanivõistlusel tõsteti esile ja pälvis Margus Karu Sihtasutuse eriauhinna. Kopeerin siia ka tutvustuse. Ma ei oska oma üüratut kurbust ja segadust kuidagi enda sees taltsutada. Sellised asjad ei juhtu ju meiega, sellised asjad juhtuvad kellegagi kusagil kaugel. Meie ei pea ometi matma oma last? Isegi see on valus, kui seda peavad tegema teised kusagil kaugel. Kuidas ometi elada edasi teadmisega, et oled oma elu lõpuni surnud lapse ema? Liine Roosi tõsielul põhinev kiriromaan on siiras ja hingeminev lugu suurest kaotusest, igatsusest, leinast, segastest tunnetest ja sellest, kuidas leida jõudu edasi elamiseks. Ema avameelsed ja pihtimuslikud kirjad oma seitsmeaastasele pojale aitasid tal oma hingevaluga tegeleda ja sellega toime tulla. Kirjadest sai raamat lootuses, et sellest kurvast loost on abi ka teistele lähedase kaotanud inimestele. „Kirjad Kristoferile“ on Eesti Kirjanike Liidu 2019. aasta romaanivõistlusel esile tõstetud ja Margus Karu Sihtasutuse eriauhinna pälvinud teos. Raamatut ostes toetad lapse kaotanud vanemaid abistavat MTÜ-d Hingesillad. 17. jaanuar 2026. Vana-Rääma

ÖÖLIBLIKATANTS - Helju Pets

Loetud sai Helju Petsi romaan "Ööliblikatants." Olen enne läbi lugenud tema "Meelespead," mis mulle väga-väga meeldisid. Tõmbasin paralleele isegi "Seltsimees lapsega" (Leelo Tungal). "Ööliblikatantsuga" on aga vastupidi. Raamat kubiseb poliitilisest kantseliidist suurel määral, see segab tohutult lugemist. Imestan, et kirjastus "Tänapäev" sellise raamatu välja andis. Lisaks häirib mind tohutult ka see, et raamat on külamutilikult negatiivne, siin on nimeliselt välja toodud avaliku elu tegelase ebameeldiv intsident, mida tema tahaks unustada, aga nüüd on see raamatusse trükitud, igaveseks. Lisaks ka veel armastatud Jüri Aarma surm, mille teemal on veel oma eksliku arvamust avaldatud. Jääb mulje nagu oleks autor päevikut pidanud ja sealt kõik (isegi koroona statistika) raamatusse kopeerinud. Mina küll sellise sisuga raamatut oma kirjastuse alt mittemingil juhul trükkida ei laseks. Lisaks tegutseb siin ullike Sass, psüühiliselt haige inimene, nagu kõik selle raamatu tegelased. Õudne! Ma sain shoki. Ausõna. Kohutav elamus! Vabandust, aga ma blogin alati ausalt oma emotsioonidest. Harivat ei ole siin raamatus midagi ja olstikku on ka vähe. Kuulub kategooriasse, mida ma ei soovita lugeda. Kokkuvõte. Ruben ja Sigma, noor juristipaar, kolivad perelisa ja töö tõttu Tallinna oma elu peale. Elul aga on neile varuks mitmeid üllatusi, ent ka lihtsalt ... elu ennast. Kõige selle taustal on lähimineviku sündmused ja kuumad teemad valimistest koroonakriisini. 15. jaanuar 2026. Vana-Rääma

HUNDIRADA - Katrin Johanson

Loetud sai Katrin Johansoni romaan "Hundirada." Olen tänaseks kõik kirjanik Johansoni romaanid läbi lugenud, vaid jutukogumik on veel lugemata. Selle romaani 223 lehekülge said liiga ruttu loetud. Olgugi, et raamat haarab endasse, jäi õhku väga palju vastuseta küsimusi, mõne tegelaskuju kohta oleks tahtnud rohkem teada, aga ise raamatute autorina tean, et vahel jätan meelega mõne teema lõpuni rääkimata ja mõne tegelaskuju tutvustus jääb ka napisõnaliseks, meelega. Autor teab alati ise, kas või kui palju ta tahab või ei taha tegelaskuju karakterit nähtavamaks luua. Lugejal jääb vaid leppida olemasolevaga. Mina lepin ka. Samas oli ju põnev lugemine, sest lugemisega tegin algust eile ja täna juba blogin. Ja Johansonil on eriline käekiri, pisut müstilise alatooniga, pisut ka mütoloogiasse ja pärimusse kalduv, mis on juba iseenesest haakuv. Lugu algab sellega kuidas ühe meesterahva ellu satub üks lapsega naine, naine kaob ja eriskummaline laps jääb võõra mehe kasvatada. Mis saab edasi? Sellest loe juba ise. Aga tutvutus reedab juba mõndagi.„Hundirada” on lugu sellest, kuivõrd juhib meie elukulgu päritolu ja kui vaba on inimene ise oma elu üle otsustama. Paari aasta eest leseks jäänud Teppo on saanud talviseks ajaks tööotsa järve saarel. Ühel päeval haagib end Teppole sappa bravuurikas naine koos väikese lapsega. Üle öö muutunud ilmaolud on järgmiseks hommikuks tagasitee külla ära lõiganud ja Teppo on saanud endale vastu tahtmist uue perekonna. Kui naine ühel ööl kaob, jääb võõras veidralt tõsiste silmadega Sasha Teppo hooleks. Mida vanemaks Sasha saab, seda enam kerkivad üles küsimused tema päritolu kohta: kes ta on, kus on ta juured ja kes oli ta ema, see kummaline naine, kelles pulbitses ühteaegu nii meeletu elutahe kui ka raevukas enesehävituslikkus. Kui välja ilmub Gregor, ema kunagine kallim ja sõber, hakkab Sasha üha enam aimama, kuivõrd eriskummalist päritolu ta tegelikult on. Katrin Johanson (snd 1972) on lõpetanud Viljandi Kultuurikolledži näitekunsti erialal, töötanud õpetaja ja ajakirjanikuna ning illustreerinud raamatuid, praegu töötab ta inglise keele õpetajana. „Hundirada” on Katrin Johansoni kolmas romaan. Kirjastuses Varrak on varem ilmunud tema romaanid „Läbikäidavad toad” (2015) ja „Atlantis abajas” (2016). 11. jaanuar 2026. Vana-Rääma

ANGARA ÄÄRES. ANNO 1950 - Herta Laipaik

Ühel päeval uurin ma järgi, kui palju üks mu lemmikkirjanik Herta Laipaik jõudis oma elu jooksul raamatuid kirjutada. Ma olen neid ikka palju lugenud aga jälle leian uusi ning ikka ja jälle leian lemmikuid. Kui hingestav ja tohutult rikkalik ning erilise karakteriga käekiri. Kui eriline kirjanik minu jaoks! Uhh! Jah, sain just loetud tema romaani "Angara ääres. Anno 1950." Teos kõneleb elust Siberis, kus peategelane läks oma küüditatud mehele vabatahtlikult järele. Kuidas see minek ja elu seal hargneb või ei hargne üldse, sellest loe ise. Minul on nii kahju, et raamat loetud sai, aga kuna ma ostsin selle, saan alati vajadusel uuesti lugeda, nagu ma lemmikraamatute puhul vahel teen. Kahjuks ei olnud mul au autorit tunda, aga ma julgen öelda, et meil on mingi sarnasus, vast hingesugulus, sest ma tunnen nii, tunnen temaga väga palju ühist. Oleksin kordi õnnelikum, kui oleksin teda tundnud aga olen õnnelik ka selle üle, et mul on läbi tema loomingu võimalik teda tundma õppida. Nii vähe ongi vahel õnneks vaja. See oli üks imeline seiklus Siberis ja mitte üksnes Siberis, see oli üks imeline avanemine, enese tundmaõppimine, kaotamine ja valguse ning selguse saamine. Selle raamatuga sai vast ka peategelane täiskasvanuks ning ma julgen ennustada et oht on ka lugejal täiskasvanuks saada seda lugu lugedes. Aitäh selle maailmatasemel raamatu eest, Herta! Ja nüüd kopeerin ka põgusa tutvutuse siia. Kuigi teose pealkiri viitab nn. laagriainestikule, on sedapuhku tegemist pigem isikuromaaniga. Peategelane Kirke, elukutselt kunstnik, sõidab vabatahtlikult Angara äärde oma asumisele saadetud mehe juurde, Siberi-piltides on esiplaanil Kirke läbielamised, keerulised suhted mehega, igatsus kodu ja tütre järele, loominguprobleemid. Teineteisele vastanduvad kaevandusasula ängistav räpasus ja hallus ning Siberi kaunis loodus, sunnitööliste ja väljasaadetute traagiline saatus ning mälestused kunagisest õnnelikust elust. 10. jaanuar 2026. Vana-Rääma

TÕMBA UTTU! - Helga Nõu

Loetud sai traagiline lugu noormehest, kes tunneb ennast peres musta lambana ja mitte üksnes peres. Tegelikult hargneb siin mitme inimese traagiline lugu saatus või jookseb hoopis kinni. Igal juhul väga südamlik ja haarav lugemine, kiskus ka pisarakanalid mitmel korral kalkvele. Kirjanik Helga Nõul on väga hea käekiri, lihtne, ahastavalt südamlik ja põnevust kruttiv. Seda raamatut peaks kõik pereliikmed lugema, et nad oskaksd ennast kõrvalt vaadata, mida on hädasti vaja. Väga-väga hea lugemine, soovitan soojalt, kuumalt! Ehk koputab nii mõnegi lapsevanema südametunnistusele ja mitte üksnes lapsevanema. Ma ei tahagi rohkem reeta, kopeerin tutvustuse, is annab aimu. Aitäh selle raamatu eest, kirjanik Helga Nõu! Mida teha, kui koolis läheb halvasti ja armastuses ei vea? Kui keha kasvab kiiremini kui hing? Joonas, Evelin, Liana, Marko ja teised elavad ühes Eesti väikelinnas ja käivad kaheksandas klassis. Milline tulevik ootab neid? Igaühel on oma unistus ja igaüks püüab probleeme omamoodi lahendada. Mõnele neist saavad aga nende enda kavatsused saatuslikuks... «Tõmba uttu!» on põnev lugu tänapäeva noortest, ühtaegu naljakas ja tõsine, koomiline ja traagiline, peaaegu õudukas... Võib-olla on pärast lugemist isegi põhjust hakata võimatut uskuma. Tsau! 6. jaanuar 2026. Vana-Rääma

TUULTE LINN - Kersti Kivirüüt

Mu erinevatel kirjandusvõistlustel paremaks tunnistatud riiulis on juba 43 raamatut (seal pole pühendustega raamatuid, need on eraldi riiulis) ja järjest tuleb lisa, aga väga harva lisan ma sinna raamatu, mis mulle tõeliselt korda läheb või meeldib, sest paraku enamus neist paneb imestama hea saavutuse üle. Aga eks see hindamine olegi suhteline. Igal juhul antud romaan sai ilukirjndusžanris 2017. aastal Bestselleri konkursil 1. koha ja ma olen sellega täiesti rahul. Tegu on tõeliselt põneva kriminulliga. Kahju on vaid, et juba loetud sai. Ajalugu mulle väga meeldib, on kogu aeg meeldinud. Siis on niiöelda maailmaajaloost aga ka Eesti omast. Kas sina tead kus asub Odini haud? Oled käinud Osmussaarel? Ka sina tead, kes ja kus elavad või asuvad mägilased ehk Mägede Pojad? Oi, no ma ei tahagi rohkem reeta, ütlen vaid niipalju, et üks Tartu tüdruk satub vahetusõpilasena õppima ja elama Bakuusse. Mis seal toimuma hakkab või ei hakka, sellest loe juba ise. No on tõeliselt põnev seiklus, mis viib sind ühest ajast teise. Iga peatüki pealkiri reedab kuhu järgnev teekond sind viib. Põnev ülesehitus ja taas romaan, mu lemmik proosažanr. Hea käekiri on kirjanik Kivirüüdil, soovitan seda raamatut lugeda, saad elamuse! Ja nüüd raamatut tutvustav tekst ka siia. Pimeduse varjus veereb tühermaale auto, mis jätab endast maha kolm väikest kuivetunud surnukeha. Ainult ühel poisil on veel eluvaim sees. Tema nimi on Orhan ja ta on kõige võti. Kui Euroopa Noorte vabatahtlik Anneliis ja tema sõber Rufat saavad ootamatult ülesandeks Orhan haiglast ohutusse kohta toimetada, kohtuvad nad Andersiga, kes on tulnud peatama oma onu hullumeelseid plaane. Vana Robertsoni plaanide keskmes on müütiline kvasirikaev, mis lubab sellest jooja maailmavalitsejaks teha. Ohtlik teekond viib seltskonna modernsest Bakuust kõrgele mägedesse, kus iidses linnas elav rahvas austab punast värvi ja hoiab tallel legendi Badkube valitseja Odini saavutustest, mille jäljed suunduvad otse Läänemere kallastele. 4. jaanuar 2025. Vana-Rääma

ÜMBER AHJU PAREMALE - Geidi Raud

Nonii! Kui te soovite lugeda romaani "võrumaagiast," siis just see on selleks sobiv. Mõnusalt humoristlik folkloorisugemetega ulmesse kalduv raamat, kus tegutsevad lisaks peategelastele veel ka Järvevana, Mürriisand, Napoleon, salaviinamüüja Pekko, nõid Samaara ja teised tegelased. Kohati oli nii lustakas lugemine, et ma ei raatsinud magadagi. Hea fantaasia on autoril. Ma jäin kohati neid tegelasi uskuma ja kujutasin ette et ma tunnen ka neid ning oskan suhelda ja näen. Põnev ülesehitus, sisu ja ka üllatav lõpp. Oi, no mida muud ma oskan öelda, autor võiks veel raamatuid kirjutada, muudaks halli argipäeva värviliseks. Oli tõesti kosutav. Aitäh! Minu soovitus lugemiseks tuleb siit kaasa ja lisaks kopeerin ma ka siia raamatut tutvustava teksti, et saaksite aimu millest või kellest see kõneleb. Raamatus, mis kannab žanrimääratlust „võrumaagia“ on Kagu-Eesti elust inspireeritud ja üle vindi keeratud huumoriga lood, kus sulandub maaelu argipool ja fantaasiamaailm. Kuidas panna aru pähe end sortsiks pidavale külamehele, kes naiivseid naisi ära kasutab? Kuidas päästa surmasuust ahne Järvevana, kes pole nõus mürgitatud metsajärvest kullakotita lahkuma? Milline needus on tabanud jänesekasvatajat Ats Pehmet, kelle nudisaba surnust üles tõuseb? Millist imerohtu saab metsamürridelt, millist aga tarenähki küünepurust? Kõigile sellele peab lahenduse või vastuse leidma 74-aastane Võrumaa teadjamees Heino Vaim. Nelja naise telefoniraamatus kannab härra Vaim tiitlit „laste isa”, ühe õnneliku jaoks on ta tegevabikaasa. Ta on Võrumaa metsade kõige targem mees, kes ei jäta abita kedagi – olgu selle mure siis küünemusta suurune või pirakam kui elu ise. 2. jaanuar 2025. Vana-Rääma

HIIETANTSIJAD - Reeli Reinaus

Kui on tegu põneva raamatuga siis ei ole vahet, kas sellel on 200 või 367 (nagu sellel) lehekülge, sa lihtsalt loed ta ruttu läbi. Nii saigi vastu tänast loetud järjekordne Reeli Reinausi romaan. Oi, kuidas ma jumaldan just romaane! Ja veel mütoloogilisi ning folkloristlikke romaane, mis viimasel ajal mu öökapile järjest tulevad. Meil Eestis on ikka väga häid kirjanikke! Ja kirjanik Reinausi loen ma ka meelsasti. Selles loos on siin niivõrd palju põnevust, koos autoriga reisid samaaegselt mööda Eesti pühapaiku, hiiekohti, kus kohtud legendaarsete tegelastega, kes on pärit aegade algusest. Jah, kes on pärimusega vähekenegi kursis, teab, et haldjad, keda võhik kirjendab ainult heas võtmes, ei tarvitse üldse head olla. Ja ma usun, et ka meie kõigi seas on neid, kes "kogemata" on sattunud mõnda hiiepaika, mille tunneb ära kasvõi selle järgi et puude all ei kasva taimestikku, laiutab näiteks must maa ehk mullale pind. Siis kohtuvad ja tutvuvad 6 erinevat tegelast, kes kõik ajavad erinevat asja. Kirjanik Reinausiga kohtudes uurisin, kas mõni tegelane, kelle ta on kirjutamise käigus käsikirjast eemaldanud, tuleb kunagi mõnda teise käsikirja, mille peale ta vastas, et ei tule. Minul endal on teine kogemus, sellepärast tahtsin teada. Ma ei raatsi kunagi ühtegi tegelast jäädavalt tappa, nad tulevad järgmistesse romaanidesse, luuletustesse või kasvõi novellidesse. Lihtsalt tulevad ja jäävad. Aga põnev on teada ka teiste kirjanike kogemusi. Romaanis tegutsevad kunstnik Jane, robootikat õppiv Rasmus, folklorist Katriin, tema õetütar Mona, pensionär Harald, loodussaateid tegev Kaarel ja muidugi veel ka palju teisi tegelasi, ka mütoloogiast. Mis neid seob või siis ei seo sellest lugege juba ise. Romaan põimub läbi ajaloost ja tänapäevast. Väga hea käekirjaga kirjutatud, haarav ja mõtlemapanev süžee. Aga eks saate ise nautida, kuid mina kopeerin siia veel vaid raamatut tutvustava teksti ja tänan kirjanikku selle loo eest! Raamat läheb ka eriliste raamatute riiulisse, sest on pühendusega. Romaan „Hiietantsijad“ jälgib kuue tegelase elu nende jaoks murrangulisel ajal. Kunstnik Jane on koroonahirmus kolinud maale ja valmistub maailmalõpuks. Rasmus teab robotitest ja tehisintellektist rohkem kui inimestest. Koos isaga läbi viidud lõbusal eksperimendil on aga poisi jaoks paraku tõsised tagajärjed. Folklorist Katriin inventeerib looduslikke pühapaiku. Ta kahtleb oma tegevuse mõttekuses, kuid isiklik kriis paneb ta pöörduma ammu unustatud maagia poole. Katriini õetütar Mona satub paari õnnestunud postitusega Instagramis influenceri staatusesse ja oma sooviga iga hinna eest planeeti päästa keeruliste valikute ette. Pensionär Harald leinab kadunud abikaasat, kuid ühel hetkel muutub elu mehe jaoks jälle huvitavaks ning ta püüab järjekindlalt eirata õnnetusi ennustavaid märke. Loodussaateid tegev Kaarel saab ootamatult salapärase maakoha omanikuks ja on sunnitud põhjalikumalt mõtlema oma mineviku ja tuleviku üle. 29. detsember 2025. Vana-Rääma

SIREENID JA TEISI NÄIDENDEID - Piret Jaaks

Oi, no see vapustavalt hea raamat sai vastu tänast loetud. Tegu on Piret Jaaksi näidendiraamatuga. Ma ikka sajaga nautisin selle raamatu lugemist kui mitte lausa kahesajaga! Piret on siis kokku koondanud oma parimad näidendid, nagu ma lugesin. Aga ega ma ju ei tea, äkki tal on juba tänaseks neid veel sündinud, veel paremaid. Ütlen kohe algatuseks, kellele meeldib folkloristika, pärimus või mütoloogia, see on seda raamatut lugedes niiöelda või sees. Mina olin. Ja see raamat pidi nagu minuni jõudma, see oli ilmselt otsene vihje, et ma räägiksin ühest oma saladusest, mida juba kooliajal harrastasin, omast arust sellest kellelegi ei rääkinud, aga sada prossa pole kindel. Ma kirjutasin ka kooliajal juba näidendeid, terve paks klade oli niivõrd tihedalt täis kirjutatud, et ikka kõik samade kaante vahele ära mahuks. Kandsin seda kogu aeg koolis kaasas, tahtsin kirjandusõpetajale näidata, aga julgusest jäi puudu. Julgusest jäi puudu ka selles suhtes, et pakkuda neid kusagile lavastamiseks. Ja olgu öeldud, et enamus neist olid kirjutatud täiskasvanutele. Lastele oli vaid mõni üksik. Oi, ma ju lausa kaunistasin selle kaustiku, osa teksti kirjutasin kalligraafilises kirjas ja joonistasin ka umbkaudsed tegelaskujud juurde. Aga kahjuks sinna see kõik ka jäi ja tänaseks on ammu ajaloo prügikastis, vist. No ega ma ei teagi tegelikult kus, minu käes seda kaustikut enam ei ole. Kõige naljakam on asja juures see, et esimesest klassist alates hakkasin lavasid kartma, sest kogu klass pidi laval näidendis esinema, aga pluss ongi selle asja juures, et juba siis hakkas mu peast sündima omaenda esimene näidend, seega üks viis teiseni. Tervitused Treimani kultuurimaja lavale! :) Vaat sellised emotsioonid kiskus see raamat pinNale, küll teemavälised, aga ikkagi. Aitäh selle raamatu eest Piret ja Heda! Oli ikka väga-väga hea lugemine! Ja no see viimane näidend, sellest olin juba eelnevalt paksu romaani läbi lugenud, aga ikkagi oli põnev lugeda samal teemal kokkuvõtlikumat näidndit. Aitäh, Piret, et kirjutad! Sul on üls fänn juures! Aga ega ma rohkemat ei blogigi, kuid vaid seda et see raamat on pühendusega ja läheb eriliste raamatute riiulisse ning nüüd kopeerin siia ka raamatut tutvustava teksti. ““Sireenid” ja teisi näidendeid” koondab kokku tunnustatud näitekirjaniku Piret Jaaksi kümne aasta jooksul kirjutatud olulisemad teosed, mis on leidnud sooja vastuvõtu nii Eesti teatrites kui ka välisriikides. Raamatust leiab suurt saladust kätkeva näidendi “Näha roosat elevanti”, samuti populaarse näidendi ooperilauljast “Öökuninganna”, poeetilise armastusloo “Aasta pärast”. Tekstivalikut vürtsitab ootamatute süžeepööretega nimiteos “Sireenid”. Kogumikust saab lugeda ka maagilisrealistlikku näidendit “Siirderiitujad”, mis räägib tundlikult leinast ja eneseleidmisest ning mis oli nomineeritud Eesti Teatri Aastaauhindadel parima näidendi auhinnale. Raamatule on teinud fantaasiarikkad kujundused kunstnik Marge Nelk. Piret Jaaks on kirjanik ja stsenarist, kes on kirjutanud enam kui kakskümmend draamateksti, mis on tulnud lavadele sellistes teatrites nagu Eesti Draamateater, Ugala, Tartu Uus Teater, Kanuti Gildi SAAL, Vaba Lava jt. Tema teoseid on tõlgitud pea kümnesse keelde ning esitatud Soomes, Saksamaal, Lätis, Venemaal, Sloveenias ja teistes riikides. Jaaks on laiemalt tuntud ka kui teleseriaali “EnsV – Eesti, nüüd siis vabariik” üks stsenariste. 26. detsember 2025. Vana-Rääma

VOLTA ANNAB KAEBLIKKU VILET - Aarne Ruben

Loetud sai Aarne Rubeni romaan "Volta annab kaeblikku viilet." Alles nüüd, lugemsie järel sain teada, et see romaan võitis 2000. aastal romaanivõistluse, sest raamatus pole seda kusagil kirjas, nagu tavaliselt. Olgugi, et mind paelub ajalugu ja suuremalt jaolt just Eesti või eestlastega seondiuv ajalugu, ei haakunud see tekst väga. Jõudsin selle raamatu lugemise vahele 2 elulooraamatut läbi lugeda, vahepeal isegi plaanisin lugemise pooleli jääda, aga eile õhtul vedasin siiski lõpuni ja seda austusest kirjaniku vastu, sest romaani kirjutamine on suur töö. Kohati mulle isegi meeldis, noil kohtadel, kus tegevus toimus ja asi arenes, aga tihtilugu toimus seisak, asi venis ja venis, tekkis mulje nagu oleks tahetud süžeed pikemaks venitada. Igav hakkas. Samas sellised koloriitsed kujud nagu Lenin ja Tzara, nemad ei tegutse igas romaanis, kui üldse. Tegevus toimubki sajandi eest või suisa 1900. aastate algul. Peaosas figureerib üks eestlasest mees, kes pühib tolmu jalgadelt ja läheb, naastes austatud kunstnikuna, kes on ühes seltskonnas isegi Leniniga viibinud. Pikemalt ei viitsigi lahata, eks lugege või ärge lugege ise. Mina lugesin lõpuni ja täna on selline tunne, et tahan veel Aarne Rubeni raamatuid lugeda, huvi suutis ta sellega tekitada, igatahes! Ja ausalt öeldes, raamatul on oma nägu, eristub teistest täielikult. Nüüd kopeerin siia ka lühikese tutvustuse raamatukaupluse lehelt. Aasta 2000 romaanivõistluse võitnud teose tegevus leiab aset 20. sajandi alguse Euroopas, kus jõudu kogub sotsiaaldemokraatia. Romaani peategelane, Gustav Kalender innustub Volta tehase noore töölisena 1905. a revolutsiooniideedest, kuid elu viib ta peagi Eestist ära Kesk-Euroopasse, kus mees satub dadaistide ringkonda ning hakkab ka ise kunstnikuks. Juba mõnevõrra kuulsust kogununa naaseb ta 1930ndatel Eestisse, kus jätkab oma tegevust. Süzhee viib lugeja kokku paljude oma aja suurkujudega, kohaliku vaimuelu liidritest ning dadaismi rajajatest kuni Lenini ja Aleksander Keskkülani. Tegu on autori debüütromaaniga, millel on nii ajaloolist haaret kui ka tempot ja teravmeelsust. 22. detsember 2025. Vana-Rääma

PÄRLIPÜÜDJA. ELU TÄIS MUUSIKAT - Karl Madis

17. detsembril käisin Karl Madise elulooraamatu "Pärlipüüdja. Elu täis muusikat" esitlusel ja kolme õhtuga kõndisin läbi tema põneva teekonna, alates autori vanavanemate eluloost kuni Karli tänase eluhetkeni välja, sest raamat ilmus alles novembris, Karli enda sünnipäevakingituseks. Olgugi, et lehekülgi on raamatus ainult 216, on lugemismaterjali küll ja veel. Kogu tema elulugu rullub noil lehekülgedel lahti ja see on väga põnev, kultuuri viljelev ja kaasahaarav. Iga nüanss on läbi mõeldud ja selges keeles välja öeldud, ei mingit ülearust vahtu, ülistamist ega ka kaootilisust. Pigem toob raamat esile Karl Madise kõrge vaimsuse, empaatia, tunnetuse, inspiratsiooni, teoloogilised vaated ja samas ka neile vastuolulise teema - sensitiivsuse. Aga eks igale ühele ilmutab (või siis ei ilmuta) Jumal ennast erineval kujul ning Karl Madis on peenetundeliselt lahti kirjutanud oma seose ja tunnetuse, nägemused, puudutused kõigevägevamaga. Saame teada (natuke ei saa ka) mitu last on Karlil, mitu naist on olnud, mitmes bändis ta on osalenud, väga paljud muud ja ka seda kus ja kellega ta reisinud on. Kõik need teemad ju huvitavad lugejat. Hinge jäi veidike ka kurbust, aga üldiselt on raamat väga haarav ja positiivne. Kurbuse leiate ise lugedes üles. Aga ma leidsin nii palju tuttavat siin, poeetide hing on vist veidike sarnane. Aitäh, Karl! Ühesõnaga ma olen väga-väga rahul, et selle raamatu endale soetasin, vajadusel võtan eriliste raamatute riiulist, loen uuesti ning panen sinna tagasi. Just eriliste, sest see on pühendusega raamat ja pühendustega raamatud on minu omad, neid ma ei laena.Rohkem ei reeda, pigem kiidan mõtteis edasi ja kopeerin siia raamatupoe lehelt tutvustava teksti. Minu elu on täis muusikat ja mu unistused täituvad üksnes läbi mu südames heliseva muusika. Loomingule pühendatud elul on palju tahke, millest püüangi selles raamatus pildi maalida. Alustades oma juurtest, meenutan oma lapsepõlve, kooli- ja sõjaväeaega. Kirjutan ansamblitest, milles olen poole sajandi jooksul mänginud, kolleegidest, kellega koos esinenud, ning reisidest nii Nõukogude Liidus kui vabas maailmas. Juttu tuleb naistest minu elus ja lastest, kellest tunnen vaid rõõmu. Pisut aimu saab lugeja ka minu elufilosoofiast. 20. detsember 2025. Vana-Rääma

NÜÜD JULGEN RÄÄKIDA. Diana Klasi Elulugu - Verni Leivak

Üleeile jõudis posti teel minuni Diana Klasi elulooraamat "NÜÜD JULGEN RÄÄKIDA. Diana Klasi Elulugu." Sellele lisandus peaaegu magamata öö, sest raamat on lihtsalt nii haarav, selgelt ja ausalt kirja pandud, et selle lugemist on raske pooleli jätta. Aga ma jätsin vaid ühel lihtsal põhjusel paarkümmend lehekülge eilseks õhtuks, ma ei saanud tööluusi teha. Aitäh selle võrratu raamatu eest Diana Klas ja Verni Leivak! Esitlusel näeme! Jah, ma mäletan ka seda kui esimese Diana elulooraamatu ilumisest möödus 10 aastat ning Diana plaanis juba siis teist välja anda, sest vahepeal oli niivõrd palju juhtunud, millest kirjutada. Aga Kerttu Rakke oli koos Dianaga juba niivõrd hea "Rahatuulutaja" üllitanud, mina ei julgenud riski võtta, ei olenud lihtsalt valmis. Täna isegi vast oleksin. Aga ma armastan endiselt siiski ilukirjanduslikke teoseid kirjutada kui raamatuid koostada. Aga me jäime kalli Dianaga suhtlema, sest mulle meeldivad ausad ja otseohesed inimesed. Minu silmis ongi Diana üks vapper ema oma kolmele lapsele ja andekas näitleja ning laulmise kohapeal julgen ma öelda, et teist sellise võimsalt erilise häälega lauljat meil Eestis ei ole. Ei tule kah! Siiani meenub kuidas aastate eest oli väiksele Kihnu saarele sattunud üks prantslasest noormees, kes sai (heas mõttes) shoki, kuuldes ja nähes Dianat Edith Piafi laulu esitlemas. Kirjutasin sellest ka artikli toona "Nelli Teatajasse," kus ma kaasautorina töötasin ning tänaseks on see lugu jõudnud ka kaante vahele, raamatusse "Mööda käänulisi radu" (Margit Peterson) See raamat koosnebki minu kirjutatud artiklitest, mis on avaldatud (läbi mitmete aastate) erinevates väljannetes. Oi, aitäh meenutamast neid Tauno Kangro ateljees toimunud sünnipäevasid, mida igal aastal pidasid, kallis Diana! See moedemonstratsioon oli eriliselt äge! Ma nii mäletan kui ühel korral suitsunurgas (kui ma alles suitsetasin) Jüri Aarma naeris, et peame Diana sünnipäeva ikka hommikuni välja, siis üks teekond Pärnusse, sest tema tuli järgmisel päeval Kabli Päikeseloojangu festivalile esinema. Jüri oskas ennast kuulama panna. Olid ajad! Aitäh, kallis Diana, et jääd igas olukorras iseendaks, ei häbene kirjutada otse ja niiöelda filtrita oma elu pahupooltest ja ka säravatest hetkedest. Olen kogu teadliku elu imetlenud su talenti ja samuti oskust ennast kuulma panna. Nagu sa ise mainid, et oled tavaline inimene. Oledki. Sellepärast sind armastatakse ja vihatakse ka. Vihkamine ei ole muud, kui vihkaja enda hinge peegeldus, tema enda puudus, sest ta ei oskagi muudmoodi oma tundeid ja emotsioone näidata. Rong läheb edasi, kas rataste ragisedes või mitte, vahet ei olegi. Oluline on see, et teie kahekesi Kerdoga püsiksite sellel rongil ja rändaksite mööda eluteed ikka tõusvas suunas, sest see sünergia, see armastus, mis teist peegeldub, on harukordne ja edasiviiv jõud. Seda ei oska tunda paljud. Varsti kallistame. Ega ma rohkem ei reedagi, raamatut lugegu huvilised ise. Mina nautisin sajaga. Ja kopeerin siia ka raamatu tutvustuse, et oleks ahvatlevam. Ja loomulikult lisan raamatu pühendustega raamatute riiulisse, kus teda ootavad juba paljud teised raamatud. / vabandan ette, et ma ei saa blogisse taandridu lisada, sestap on tekst pika joruna, aga ehk loetav/ Nüüd siis tutvustus. See ei ole lihtsalt elulugu – see on karje, sosin ja nutulaul läbi aja. 52 peatükki puhast, toorest ja valusat tõde. Diana Klas, üks Eesti teatri- ja muusikamaastiku säravamaid, samas ka vastuolulisemaid naisi, avab lõpuks ukse, mille taga on terve elu peidus olnud teine maailm – tema maailm. See on lugu naisest, kes sündis legendi – dirigent Eri Klasi – varju, ent otsustas ühel hetkel, et tema valgus peab paistma iseseisvalt. Diana on teinud 41 teatrirolli, neist enam kui kakskümmend peaosa, ja mänginud üle kümne filmi ja seriaalirolli, sh „Kodu Keset Linna“, „Kättemaksukontor“, „Õnne 13“ ja teised.Tema suuremateks peaosadeks laval on olnud Edit Piaf lavastuses „Piaf – Pariisi Varblane“, samuti „Kuningas Lear“, „Farss Pastoraadis“, „Kaunis Päev“, „Eraelud“ jppt. Ent tema isiklik elu on olnud suurem, sügavam ja traagilisem kui ükski lavalugu. See raamat paljastab tõed, mida on aastaid sosistatud ja varjatud. Diana räägib oma sügavast ja valusast võitlusest vaimse tervise, abortide, üksilduse ja sõltuvusega. Ta avab ust suhetesse, mis on kujundanud tema saatust – alates legendaarse Jüri Aarmaga jagatud armastusest kuni salasuhteni Eesti tipppoliitikuga, kelle nimi ei jää enam varju. Diana ei varja ka perekonna päranduse tumedat lugu – kuidas Eri Klasi pärand kadus ootamatult tundmatu „jokkeri“ kätte, kelle olemasolu raputas kogu suguvõsa. Selles raamatus tuuakse päevavalgele nimed ja asjaolud, mis on seni jäänud rääkimata. See on pihtimus naisest, kes on näinud hiilgust ja hävingut, punaseid vaipu ja Kopli halli tolmu. Naine, kes on elanud lutikate ja prussakate vahel 11 ruutmeetri suuruses toas, ent seisnud samal ajal laval täissaali ees, aplausi keskel. Naine, kes on olnud põhjas ja paradiisis, üksinda ja armastatud. Ja lõpuks leidnud oma tõelise rahu – laulja ja laulukirjutaja Kerdo Mölderiga, kellega ta jagab elu, lavalaudu ja viimaks ka ausust. Sest see raamat ongi ausus ise. „Nüüd Julgen Rääkida“ on kibe ja helge, julge ja haavatav. See on naise tunnistus, kes on kaotanud peaaegu kõik – ja just seetõttu õppinud lõpuks võitma. „Sa hoiad käes raamatut, mille autor on olnud eesti rahva nõudliku tähelepanu all kogu oma elu. Tal ei ole olnud teist valikut – aga ega me keegi ei saa valida oma vanemaid, aega ega kohta, kuhu sündida.“ — Urmas Eero Liiv, filmirežissöör. „‘Nüüd julgen rääkida‘ ei hiili ebamugavate teemade eest. Diana räägib ausalt vaimsest tervisest, sõltuvustest, üksindusest ja isegi enesehävituslikest hetkedest – mitte selleks, et end õigustada, vaid selleks, et lõpuks rääkida.“- Mallu Mariann Treimann-Legrant. „Sellist saatust nagu Dianal ei sooviks oma vaenlaselegi. Valusat lugemist.“ — Aigi Viira, ajakirjanik. 13. detsember 2025. Vana-Rääma

POISS, KES MÄNGIS MADUDEGA - Marek Kahro

Oi, noh, unetu öö on selle raamatu lugemist väärt, vastupidi ka! :) Mul on väga-väga kahju, et ma täna selle raamatuga enam voodisse minna ei saa, aga läbi ta loetud sai. Kirjanik Marek Kahrost võin rääkida üksnes ülivõrdes, sest minu jaoks on ta Eesti parim krimikirjanik. Antud sarjas on tal ilmunud 4 raamatut, millest olen läbi lugenud kolm ja need on; "Kuradil on lapse nägu," "Seal, kus näkid laulavad" ja nüüd see raamat ka veel otsa. Lugemata on sarjast üksnes "Ta tuleb läbi seina." Aga kokkuvõttes on see Kahro viies raamat, mille läbi lugenud olen ja need kõik on mul kodus ka olemas. Loetud on veel "Päikseta paradiis" ja "Viisteist naeratust." Ja, ma olen käinud Marek Kahrot ka tänamas, et ta nii häid raamatuid kirjutab ja teeksin seda veel. Ma ei hakka siin ümberjutustust tegema, sest kopeerin siia nagunii raamatut tutvustava teksti ja see ütleb nii mõndagi. Lihtsalt ma olen suures vaimustusest kirjanik Kahro käekirjast, ta oskab oma teostega haarata ja süžee on niivõrd põnev, et võimatu on raamatut käest panna. Kõik tegelased on omamoodi kiiksuga, ühiseks nimetajaks (nagu krimka puhul ikka) on kriminaalsus ning vahepeal tekivad mitmed kahtlused, hakkad stsenaariumi juba ette mõtlema kuid lugedes üllatud korduvalt. Hull üheksakümnendate algus meenub, mil toimus ohtralt roimasid ning allilm oli niiöelda võimul. Marek Kahro oskab imehästi põimida kaasaja romaani ka folkloori ehk luua pinna ka täiskasvanute muinasjutumaailma, milleks seda žanri nimetada võib. Ilmselt on Antsla kirjanikule ka pärimusel oluline koht elus. Ja minule läheb see teema väga hästi korda. Samas võimalik, et sinule ei lähe, mu blogilugeja, aga palun ära arvusta minu arvamust ja nägemust, parem loe ise raamat läbi ja siis tule siia kommenteerima. Ma loen väga palju ja oskan enda tarvis ka parimad raamatud välja sorteerida. Tunnen ära ka halva ja väga halva raamatu ning ütlen ka nende suhtes oma arvamuse välja. Julged kirjutada ja avaldada, pead julgema ka igasugust tagasisidet taluda. See on elu! Aitäh Marek, et kirjutad niivõrd põnevaid raamatuid! Ja nüüd siis see lubatud raamatut tutvustav tekst ka siia. Kohusetundlik vangivalvur Talis Liigandi satub keerulisse olukorda, kui temalt palub abi salapärane eradetektiiv, kes tahab aidata ühel ohtlikul kurjategijal põgeneda. Detektiivil on Talise kohta tundlikku infot, mis ähvardab mehe elu kaosesse paisata. Kumbki pool ei ole nõus võitluseta alistuma. Ka endine politseinik Hando Oras saab detektiivilt kummalise ettepaneku: leida väikeseid poisse jahtiv mõrtsukas enne, kui ametlikud uurijad talle jälile jõuavad. Valusad mälestused kaevatakse taas üles, suhted pannakse proovile ning algab riskantne mäng, mille tulemust ei aima ette keegi. Haarav põnevik „Poiss, kes mängis madudega“ paneb punkti saagale, mis algas seletamatutest sündmustest kummitusliku metsajärve ääres. Varem on sarjas ilmunud „Seal, kus näkid laulavad“ (2016), „Kuradil on lapse nägu“ (2017) ja „Ta tuleb läbi seina“ (2019). 7. detsember 2025. Vana-Rääma

VERBALISEERUNUD PISARAD - Heili Meibaum

Aitäh, Heili selle armsa kingituse eest! Loetud sai Heili Meibaumi debüütluulekogu. Mul käib kõik vist tagurpidi, enne loen uuemad raamatud ja pärast vanemad. Isegi triloogiaga on nii juhtunud. Aga põnev ongi, kuigi luuleraamatute puhul ei ole vahet. Lihtsalt vahe on selles, et see luuleraamat on mu kõige lemmikum Heili kolme ilmunud luuleraamatu hulgast. Lugesin seda mitu õhtut, ei tahtnud korraga kõike sisse ahmida. Ilmselt loen seda veel millalgi, sest neid luuleraamatuid, mis mulle korda lähevad ja mille taset ma tugevaks pean, loen korduvalt. Kui üldse millegi kallal norida siis need kaldkirjas tekstid seal luuletuste lõpus pole üldse vajalikud, need pigem võtavad selle salapära ära ja reedavad ridade vahele jäänud teksti. Aga see on pelgalt minu arvamus. Samas küsiks miks need seal üldse on? Nende "arvelt" saaks pigem luuletustele pealkirjad panna. Sisukorda sooviks nii väga-väga. Muu koha pealt olen kõigega nõus, ka sellega kuidas Heili abikaasa maalid teksti sulanduvad. Kõik on korrektne. Minu lemmikluuletusteks on luuletused, mis asuvad antud lehekülhgedel: 40, 55, 70 jne ... Neid on veel ja veel, aga just nende lehekülgede numbrid salvestusid lugedes mällu. Poetess Meibaumi loome kajastab ka meie ühiskonna pahupooli, mis on aus ja otsekohene, sest ega kõik siin ilmas ei olegi ilus ja värviline. Jätkuvalt naudin ma ka seda sõnade mängulisust ja kompat, mis teeb luuletusest luuletuse. Kõik on paigas, autor tunneb luuletehnikat. Seda ei ole vaja õppida, see tuleb seest, andekusest või loomulikust intelligentsist. Luuletajaks halaka ei saa, selleks sünnitakse. Lihtsalt mõnel jooksevad read paberile noorena, mõnel vanemas eas, aga need on kogu aeg meie sees. Sündiud luuletaja eristub neist, kes pastakast luulet välja imema hakkavad. Sündinud luuletaja luulel on hing sees. Ma tean millest räägin, sest minu luuleväravad avanesid juba 4 aastasena, pärast vanavanaema surma ja mul on luulestaaži tänaseks 50 aastat ehk pool sajandit. Heili, mul on nii hea meel, et oma annet jagad, ära väsi jagamast. Siirad ja suured tänud raamatu eest! Ja raamatu tutvustus. Heili Meibaumi debüütluulekogu „Verbaliseerunud pisarad” on segu meie kummalise aja peeglist vastu vaatavast maailmavalust, paradoksidest, märkamistest, kaduvusest, ilust ja võlust, mõtisklustest oleva ja tuleva ainetel. Luulekogu jaotub rubriikidesse - pisar, ajavahe, isamaaline, märkamisi, piiripealne, kole valus, ulme, rõõmupisar.5. detsember 2025. Vana-Rääma

ARHEOLOOGILISED KAEVAMISED PÄRNUS. Kaheksa lugu minevikust - Margo Samorokov (koostaja)

Jah, ega ma enne magama ei saanud kui tagakaas paistis. Ja siis jätkus ka mõneks ajaks veel mõtteainest. Aitäh kinkimast, hea Elmar! Käisin ka juba tiiru kesklinnas ja vanalinnas, aga nüüd juba teise pilguga. Seisatasin Martensi platsil ja vaatlesin huviga Valge torni asukohta markeerivat ringmüüri. Enne ei teadnudki sellest midagi. Kunagisest Jaani kirikust ja Ordulinnuse loodetornist olin kuulnud, aga mäletasin ka häguselt, kuid seda et Vana-Pärnus, Haapsalu maanteel või keset Haapsalu maanteed asuvad kiriku varemed, ei teadnud ...Küll oli põnev mööda kesklinna piirkonda liikuda, on veel avastamisruumi, sest ma plaanin (koos selle raamatuga) kõik need kohad läbi käia. Pärnu ajaloost pikemalt pajatas mulle kunagi ajakirjanik Tõnu Kann, kes ometi ise on pärit Tartust, aga tunneb oma praegust kodulinna nagu oma viit sõrme. Ka teda oli põnev kuulata ja ennast läbi tema teadmiste harida. Oma kodulinna ajalugu peab ikka teadma. Nii hea vaheldus lugemiseks ilukirjanduse vahele. Tänuväärt raamat, igatahes! Ja nüüd kopeerin siia ka raamatut tutvustava teksti. Trükise abil saab lugeja parema ülevaate Pärnu kesk- ja uusajast ning suudab tolleaegset linna ning asustust ka tänapäevases linnaruumis paremini aduda. Trükis on kakskeelne (eesti ja inglise keeles) ning on suunatud laiemale lugejaskonnale, kuid seda saab edukalt kasutada ka põhi ja keskkoolides õppematerjalina ajaloo õppekavas. Pärnu on üks vanima ajalooga linnadest Eestis ning selle kesk- ja uusaegne arheoloogiapärand kindlasti nõuab suuremat tähelepanu ning kajastamist. Linnaruumis liikudes oleme harjunud vaatama enda ette ja üles, tihti tajumata, et kohati vaid sügavusel meie endi jalge all peidab maapõu endas kesk- ja uusaegseid asustuskihte, hoonete varemeid ja sadu tuhandeid esemeleide, millest igaüks jutustab oma erilise loo. Pärnu linna kesk- ja uusaja arheoloogia populariseerimiseks on plaanis välja anda Arheoloogia vihik, mis on Pärnu Muuseumi ajaloovihikute sarja teine trükis. Arheoloogia vihiku annab läbi kaheksa põneva loo ülevaate viimaste kümnendite huvitavamatest Pärnu linnas toimunud arheoloogilistest kaevamistest ja sealt saadud leidudest. Trükises tuleb juttu näiteks 1990. aasta alguses Munga tänaval toimunud arheoloogilistest kaevamistest, kus muu põneva seas tuli välja kuni 23 m pikkune keskaegse Uus-Pärnu linnamüüri lõik ning selle lähedalt puidust toober, mille seest leiti ligi paarsada austrikarpi ja nõgusa põhjaga tumeroheline paksust klaasist korgitud pudel. Üllatuslikult oli 400 aastat pinnases olnud pudelis säilinud ka see kõige väärtuslikum vein. Samuti leiab trükises põneva loo Pika tänava ääres avastatud 13. sajandist pärit adrajälgedest ning 18. sajandi Vene garnisoni kalmistust, mida külastasid hauarüüstajad. Teo sooritaja ei saanud olla näljane koer ega juhuslik mööduja. Kurjategija tegutses teadlikult, millele viitas kaevandi põhja kukkunud peitel, mida oli ilmselt kasutatud kirstude lõhkumiseks ja avamiseks. Eraldi lugu on tänase Hommiku tänava ääres paiknenud Jaani kirikust ning selle kõrval asunud kalmistust. Kokku leiti mitusada luustikku, mis andsid uurijatele ainulaadse võimaluse uurida ühe väikese grupi linnaelanike kehalist arengut, etnilist kuuluvust, tervislikku seisundit ja elutingimusi 16.-18. sajandil. Veel leiab trükises huvitavaid lugusid keskaegse Valge torni, Uus-Pärnu ordulinnuse, Vana-Pärnu toomkiriku ja veel mitme teise põneva paiga arheoloogilistest kaevamistest. Kõik nimetatud arheoloogilised kaevamised markeeritakse trükises oleval kaardil ning lugejal on võimalik need kohad iseseisvalt linnapildis üles otsida.