 |
| pilt netiavarustest |
Veidi uue romaani algust teile lugemiseks, aga rohkem ma ei avalda, see jääb nn kardinate taha. Aga siit saate aimu millest romaan kõneleb...Head lugemist!
***
„Emme, mul ei tule und. Ma kuulsin hundi ulgumist õues. Ei, ei, see ei olnud Muri, kes sellist häält tegi. Emme, ärka üles, ma kardan!“ ei saanud 4 aastane Linda und.
Linda oli kolmest õest vanem. Juba maasta madalast oli ta harjunud emaga koos kodutöid tegema, sest kaks nooremat õde, 3-ne Leila ja 2-ne Leida vajasid pidevalt hoolt, ning tihti tuli ette ka olukordi, mil Linda käis ema eest laudas loomi talitamas. Lisaks kõigele oli tolleks ajaks poolpimedaks jäänud vanaema õpetanud Lindale juba varakult kudumise selgeks ning igal vabal hetkel haaras Linda lõnga ning varraste järele ja lasi näppudel nobedalt liikuda. Nii ta, sellel ajal, kui ema nooremaid õdesid unele äiutas, koos vanaemaga käsitõõd tegigi. Vanaema oli talle loovutanud oma vana kiiktooli, milles ta ise oma haigete liigestega istuda ei tahtnud, ega saanudki.
„Mis on, Linda!? Miks sa ei maga? Mis hundi ulgumine? Sa ei lase meid ju ka nii magada! Issand, kell on juba üks öösel! Vaat, kui isa peaks ärkama, siis oled homme koduarestis ja igasugune pärja punumine jääb ära. Mine juba magama!“ tõreles Emma, tüdrukute ema, vanema tütrega.
Linda ei julgenud enam iitsatadegi, sest isa pomises midagi habemesse ja keeras külge. Oli ju nädalalõpp ning nädalavahetuseti armastas perepea Väino purjutada. Hoidku jumal neid, kes tema und häirisid! Unesegasena oli isa kuri ning juba ta silmapilgust piisas, kui isegi 2 aastane õde ei julgenud jonnida. Tüdruk läks nagu alandlik koer, saba jalge vahel, oma tuppa. Tal oli pisaraklomp kurgus. Linda tundis ennast hüljatuna. Armukadedust oli ta juba ennegi tundnud. Esimese lapsena oli ta harjunud, et kogu tähelepanu läheb tema peale, aga õe sündides, juba 1 aastasena oskas Linda armukadedusstseene korraldada. Samas oli ta uhke selle üle, et just tema sai paljude kodutöödega hakkama, erinevalt õdedest. Kuigi siis, kui isa purjusena Lindaga tõreles ja armastas ütelda, et esimene lammas läheb ikka aia taha, millest muidugi Linda aru ei saanud, tundis tüdruk ennast solvununa, oli tal ometi uhke tunne ema ja vanema poolt tulnud kiituste üle. Pealegi kordas vanaema Lindale, et naised on naised ja mehed on mehed. Tõsi küll, Linda arvas, et vanaema Elsa kiidab sellega naisi ja mehi, ning lapsed on justkui eikeegid, tundis ta alati raskel hetkel vanaema õlga. Alles hiljem taipas ta, et see lause oli mõeldud Linda kaitseks ja vanaema mõtles naiste all ka oma kalleid lapselapsi, suurt naispere.
„Äratust! Olete arreteeritud! Üles, üles! Teie vara konfiskeeritakse ja teid saadetakse kodumaalt välja!“ kõlasid karmid käsud ööpimedas majas. Enam ei olnud pääsu, algas küüditamine. ...
„Emme, mul ei tule und. Ma kuulsin hundi ulgumist õues. Ei, ei, see ei olnud Muri, kes sellist häält tegi. Emme, ärka üles, ma kardan!“ ei saanud 4 aastane Linda und.
Linda oli kolmest õest vanem. Juba maasta madalast oli ta harjunud emaga koos kodutöid tegema, sest kaks nooremat õde, 3-ne Leila ja 2-ne Leida vajasid pidevalt hoolt, ning tihti tuli ette ka olukordi, mil Linda käis ema eest laudas loomi talitamas. Lisaks kõigele oli tolleks ajaks poolpimedaks jäänud vanaema õpetanud Lindale juba varakult kudumise selgeks ning igal vabal hetkel haaras Linda lõnga ning varraste järele ja lasi näppudel nobedalt liikuda. Nii ta, sellel ajal, kui ema nooremaid õdesid unele äiutas, koos vanaemaga käsitõõd tegigi. Vanaema oli talle loovutanud oma vana kiiktooli, milles ta ise oma haigete liigestega istuda ei tahtnud, ega saanudki.
„Mis on, Linda!? Miks sa ei maga? Mis hundi ulgumine? Sa ei lase meid ju ka nii magada! Issand, kell on juba üks öösel! Vaat, kui isa peaks ärkama, siis oled homme koduarestis ja igasugune pärja punumine jääb ära. Mine juba magama!“ tõreles Emma, tüdrukute ema, vanema tütrega.
Linda ei julgenud enam iitsatadegi, sest isa pomises midagi habemesse ja keeras külge. Oli ju nädalalõpp ning nädalavahetuseti armastas perepea Väino purjutada. Hoidku jumal neid, kes tema und häirisid! Unesegasena oli isa kuri ning juba ta silmapilgust piisas, kui isegi 2 aastane õde ei julgenud jonnida. Tüdruk läks nagu alandlik koer, saba jalge vahel, oma tuppa. Tal oli pisaraklomp kurgus. Linda tundis ennast hüljatuna. Armukadedust oli ta juba ennegi tundnud. Esimese lapsena oli ta harjunud, et kogu tähelepanu läheb tema peale, aga õe sündides, juba 1 aastasena oskas Linda armukadedusstseene korraldada. Samas oli ta uhke selle üle, et just tema sai paljude kodutöödega hakkama, erinevalt õdedest. Kuigi siis, kui isa purjusena Lindaga tõreles ja armastas ütelda, et esimene lammas läheb ikka aia taha, millest muidugi Linda aru ei saanud, tundis tüdruk ennast solvununa, oli tal ometi uhke tunne ema ja vanema poolt tulnud kiituste üle. Pealegi kordas vanaema Lindale, et naised on naised ja mehed on mehed. Tõsi küll, Linda arvas, et vanaema Elsa kiidab sellega naisi ja mehi, ning lapsed on justkui eikeegid, tundis ta alati raskel hetkel vanaema õlga. Alles hiljem taipas ta, et see lause oli mõeldud Linda kaitseks ja vanaema mõtles naiste all ka oma kalleid lapselapsi, suurt naispere.
„Äratust! Olete arreteeritud! Üles, üles! Teie vara konfiskeeritakse ja teid saadetakse kodumaalt välja!“ kõlasid karmid käsud ööpimedas majas. Enam ei olnud pääsu, algas küüditamine. ...
/järgneb.../
25-26. oktoober. 2016.a.
Vana-Rääma
