Jaansoni rada 29.päev

rõhk on võilillidel ;)

 Eilne päev jäi rajal käimata. Üleeile 11,2 km läbides põletas päike mind otseses mõttes ära ja kogu eilse päeva olin nagu zombi, väsinud ja uimane. Ei tahtnud päikest peale võtta, kuigi, jah, ega mina teda ei võta vaid tema tuleb ja kohe põletab. Kui Germol ei ole jumetki peal, olen mina nagu punapeet. Albiinonahaga olen, põlen ära ja nahk tuleb maha ning olen taas valge tagasi. Germo läheb õnneks pruuniks.

 Ega ma eile kogu päeva ka leiba luusse lasknud, nokitsesin käsitööd teha, kuna sõber Kalle parandas ühe vana põrandalambi ära ning mina hakkasin "lilleõitest" sellele kuplit kokku ajama. Tõsi küll, valmis ma seda ei saanud, sest enne tekkis näpule vesivill. Aga see ei takista, kohe lähen nokitsen edasi ja kui valmis saab, jagan ka sõpradega.

põlenud mina...

sellised lilled heegeldasin ja nüüd teen nendest põrandalambile kupli...

ja lampikupli raam taustal...

ribikardin ees...

 Kodus käib mul jupimat aega kevaduborka. Võtsin kõik vaibad maast ja enne sügist tagasi ei pane. Kappide sorteerimisega pole ma ka veel ühele poole saanud. Tegutsen tasa ja targu. Kalla tõi mulle ribikardina ja eile õhtul poolvend pani selle kenasti üles. Jälle köögil teine nägu!

 Minu lasteraamatu "Petu läheb kooli" illustreerimine käib Signe poolt ja esmaspäeval, 22. mail läks ka trükki mu jutukogu "Röntgennägemisega mees." Põnevust jagub. Lisaks sellele astub mu luuleraamat "Külalood ehk vaaderpass" uhkel sammul täna juba müügiedetabeli 10. kohal.

uhkel müügiedetabeli 10. kohal!

PETU LÄHEB KOOLI 1 illukatest

 Nüüd aga raja juurde. Täna läbisime 6,3 km. Algul oli plaan pikem teekond läbida, aga hakkasin taas tundma nahakipitust ja päikese kuumavat jõudu ning otsustasime nende kilomeetritega piirduda. Olengi näoest nagu vähk. Muidu kulges kõik kenasti, linnulaul ja sulnis toomingate lõhn saatsid meid säravas looduses. Germo muidugi oleks tahtnud kõik võililled ära noppida...

Minek. Germo

imeline, vahune jõepiir...

minu lemmipuud on lõpuks lehtes...

sulni aroomiga toomingas...

2 km läbitud...

3 km läbitud...

vallatu kurv...

parkisime kepid :) esimene peatus...

Germo ja paadimehed..

ta tervitab meid alati tee ääres. kes ta on? kes ta on? ;)

ja ta silm on kõnekas...

Germo Pärnu sõudeklubi treeningsaali ees...

miljonimajad kerkivad endise lihakombinaadi asemele...

kohe finišis. huvitav kas need endise masinatehase aiad jäetakse alles?

 Teel tagasi kohtusime kirjanik Toomas Raudamiga ja ajasime pisut juttu. Pilti ei teinud, Toomas ei soovinud. Ma alati enne küsin, kui klõpsima hakkan. Aga oli armas kohtumine! Pärnu kirjanikud on sportlikud!

 Tuju on he aja tunne on mega!

Fotogalerii:

24. mai. 2017.a.
Vana-Rääma

ELU PÄRAST ELU 1. Trevori juhtum

8.peatükk

  „Tilde, ma tahan piima juua. Või teeks kohvi? Kuidagi jube väsimus on ja mingi ärevus ka, mitte just hea ärevus. Ja see ei ole kindlasti sellest tingitud, et Trevor ootamatult ära sõitis. See on hoopis mingi muu tunne, mitte meeldiv. Ja see ei ole tekkinud täna. Miks minuga kogu aeg nii on, et tunnen just halbu asju kusagile nädalajagu päevi ette? Kas ma olen nõid?“ ei suutnud Maris ühe koha peal istuda, küll käis ta trepilt hoovi kiikamas, küll loendas vana palkmaja palke, küll kruttis raadiot ühelt kanalit teisel, küll näppis telefoni.

  „Mäletad, kui sa alles väike olid, umbes nelja või viie aastane. Siis sa tunnetsid juba seda ette mil vanemad sulle järgi tulema hakkasid. Kui isa sind ükskord minu juurde tõi, väites, et nad lähevad emaga kaheks nädalaks reisile, tundsid sa ette isegi kellaaja mil isa sulle järgi tuleb? Siis selgus, et su emal ja isal oli tekkinud erimeelsus ja isa veetis võõrsil vaid nädala. Koju naastes tuli ta sulle kohe järele. Mina arvan, et sul on oma vanematega tugev vereside ja telepaatia, sellepärast tunnedki asju ette. See järgi tulemine ei olnud ka sulle just meeltmööda, muudkui leidsid põhjuseid, et saaksid minu juurde pikemaks ajaks jääda. Ma küll ei oska öelda miks sa just halbu asju ette tunned aga minu arvates on see hea, sest need hoiatavad sind. Arvan, et sul on üks suur ja armas Kaitseingel, kes ei lase sinuga halba juhtuda.“ jutustas Tilde.

  „Sedand küll, aga tegelikult see kõik häirib mind, õigemini häirib mu elu. Need signaalid või tundmused ei lase mul öösel ka korralikult magada, niikui külge pööran, kaob uni. Ja siis ma muudkui mõtlen ja mõtlen, mõtlen üle. Hakkan maha suruma neid nägemusi ja seda rohkem kimbatusse satun. Mitu tundi läheb aega uuesti uinumine. Ja siis vähkren voodis ja vaatan iga natukese tagant kella, et sisse ei magaks. Miks ma ei võiks häid asju ette näha ja tunda? Näiteks tunneksin ette millal on õige aeg bingoloto pilet osta ja siis võidaksin. Miks on üldse elus nii, et paljud inimesed tunnevad just halbu asju ette, aga ikkagi halva tulemist ära hoida ei saa? „ ei mõistnud Maris.

  „Küllap on see juba looduse poolt paika pandud, et just negatiivsed nägemused leiavad tee meie juurde. Kui me tunneksime ainult häid asju ette, siis tunduks, et elu ongi vaid postiivne. Siis me ilmselt ei oskaks arvatagi, et on olemas ka neurtaalsed ja negatiivsed tundmised või nägemused. Ja siis oleks ikka väga kurb kui korraga peame pettuma kõigis ja kõiges. Ma usun, et vanajumal on nägemuste ja tundmustega mestis ja just tema on see kes hoiab ja kaitseb meid suuremate krahhide eest, kuid väiksed eksimused tulevad ainult kasuks, sest kui poleks vigu ja eksimusi, muutuksime laisaks ja mugavaks ja ei õpiks eluga paremini hakkama saama. Elus peab kõik tasakaalus olema. Mis juhtub kaaludega, no, pean silmas rippkaalusid, kui asetad ühe peale raskema koorma ja teisele kergema? Varitseb oht maha kukkuda. Kui me elaks ainult positiivses maailmas, varitseks ka meid oht kukkuda negatiivsuse sülle ja siis oleks me abitud nagu beebid, kes ei suuda ennast kaitsta. Kui inimene omandaks ainult positiivsed kogemused elust, oleks ta omadega ummikus. Iga eksimus ju teeb meid tugevamaks ja paneb mõtlema. Paneb tegeutsema nii, et me uuesti samasse ämbrisse ei astuks. Minu meelest on hullem see, kui me näeme maailma ainult positiivsetes toonides ja ei suuda ennast kaitsta halli ühiskonna eest. Kui oled nägija, peaks nägema kõike. Selleks tuleb õppida ka läbi roosade prillide maailma tumedamat varjukülge nägema. Tegelikult inimene õpibki kogu elu. Kui ta oleks sündides tark valmis, ei eksiteeriks meil koole ega midagi. Siis poleks üldse paljudel asjadel mõtet. Aga õnneks vanajumal enne ikka mõtles, kui inimese lõi. Mõtles pilk tulevikku suunatud. Just tema oli see kes ühiskonna ja inimesed oma kaitsva tiiva alla võttis. Iseasi on see, kui inimene ei tunnista teda, ei lase ennast aidata. Jumal on ainult üks, neid ei ole mitu, nagu kipuvad erinevad usulahud seda tõlgendama. Jumal andis meile kõigile ühesugused õigused, kuid me kõik oleme erinevad ning osad meist ei kasuta seda mida ülevalt antud on, vaid elab üle oma võimete, püüdes üle hüpata oma varjust, mis on võimatu. Sestap, kallis Maris, võtame elu nii nagu meile ta antud on ja jääme ikka iseendiks, olgugi, et elu vahel loobib selliseid kaikaid kodaratesse milliseid sealt kätte enam ei tarvitse saadagi. Või kui selleks võimalus avaneb, muutuvad ratta kodarad kõlbmatuks ja ratas ei täida enam oma funtsiooni. Vaid remont aitab. Ka inimest aitab vahel vaid remont, või vaimne avanemine. Sestap armastan ma alati korrata kuldseid sõnu-ära iial ütle iial!“ unustas Mathilde ennast jutustama.

  Esimest korda elus tundus Tilde jutt Marisele veider. Maris arvas, et memm tahab ehk tema mõtteid mujale viia. Tegelikult Maris ise alustas selle teemaga, aga talle näis, et memm astub oma jutuga teemast kõrvale. Samas oli tal tohutu austus vanatädi vastu, sest vanatädi Tilde oli alati tema jaoks olemas. Alati! Mitte kunagi ei keelanud ta Marisel endale külla sõita. Isegi ette teatama ei pidanud, memm ei näidanud talle kunagi ust. Tegelikult olid nad taadiga ka väga lähedased. Ehk siis Tilde kunagise abikaasa Johannesega, kes täna küll jälgib oma lähedaste tegevusi pilvepiirilt. Taat oli just see kes salamisi Marisele taskuraha andis, ja seda igal päeval, kuigi nende talu juures poodi ei olnud ja tüdruk poes käia ei saanud. Maris oli vahel vanakestel külas lausa kuu aega jutti ja koju naastes oli ta päris rikas, kuid peitis oma raha koduste eest, sest kartis noomida saada. Tegelikult Maris kogus raha ühe oma lemmikeseme tarvis, mida ta ammu igatses aga vanemad talles seda ei võimaldanud. Kui ükskord tüdruk kohalikust poest jalgrattaga koju sõitis, olid vanemad väga kurjad, arvates, et Marisel on näpumood juurde tulnud. Marise ema võttis lapse ja ratta käekõrvale ning läks seda poodi tagasi viima. Poemüüja vaatas naist jahmunud näoga ja samal ajal oli just poe uks lahti ning kõik alevi moorid ukse taga piimasabas. Jutt Marise pikkadest näppudes levis kulutulena ning tüdruk jäeti koduaresti. Kui Maris oli poolteist päeva koduarestis olnud, külastas juhtumisi neid vanatädi mees Johannes, kes tuli alevisse arsti manu. Kui taat intsidendist kuulis, läks ta poodi ja tõi ratta sealt koju tagasi. Kuna Marise vanemad poleks iial lubanud, et lapsel nii palju taskuraha on, puges taat hädavale taha ja ütles, et see on Marisele tulevase sünnipäeva puhul kingitud. Maris vaatas küll taati jahmunud näoga ja oli isegi veidi pettunud, sest kartis kingitusest ilma jääda, kuid leppis olukorraga, et nüüd pääseb vähemalt koduarestist. Alles kuu aega hiljem sai ta taadi käest teada, et taat luiskas ta vanematele just Marise heaolu huvides. Aga kibekiirelt tegi ta lemmiklapsele ka selgeks, et valetada ei tohi. Et tema tegi seda Marise pärast, kuna tal oli lihtsalt tüdrukust kahju. Taat oli Marisesse nii kiindunud, et erimeelsuste ja ebamugavuste vältimiseks tegi ta tüdrukule pangakonto ja hakkas sinna iga kuu raha kandma, et Maris 18 aastaseks saades saaks endale taadilt kopsake summa, nagu elukindlustuse või kindlustuse iseseisvasse ellu. Siis ju vanemad ei saanud keelata selle raha vastu võtmist. Ja see ei tähendanud, et Maris poleks enam taadi käest sulli saanud, ikka sai, aga vähem ja harvemini.

  „Ma kuulen auto hääli. Oot, lähen vaatan. Minu vanad kõrvad mind ei peta, sest siin metsavaikuses olen harjunud ka vaikust kuulama. Mind on selle pärast välja naerdud, aga ma kuulen vaikust, see heliseb.“ läks memm majast välja.

  Mõne hetke pärast oligi auto hoovis, Trevor saabus. Ta tormas memme teretamata autost välja ja hakkas mööda hoovi ringi tuhisema. Kirus midagi suurel häälel ja ei olnud mitte sõbraliku olekuga. Memm sai aru milles asi, kuid ta ei julenud sekkuda.

  „Trevor, kallis, ma olen nii õnnelik, et tagasi tulid!“ jooksis Maris talle sülle. Tervitamsie asemel jäi noormees külmaks ja apaatseks. Ta pilk on juhm. Maris polnud sellist Trevorit enne näinud.

  „Jajah! Kuule, ega sa mu telefoni juhtumisi siit leidnud ei ole?“küsis ta lõppeks.

  „Ei, aga ühe kena noormehe leidsin küll siit!“ naljatas Maris ja nurus Trevorilt musi, kuid viimane keeras pea, lükkas Marise eemale ja hakkas autosse minema.

  „Oota nüüd, Trevor!“ karjus Maris, kuid noormees käivitas juba auto ja hakkas sõitma. Alles siis tõstis Maris käe püsti ja lehvitas Trevori telefoni. Noormees tagurdas ja jättis hoovi sellised jäljed maha, nagu oleks metsaveomasin need sinna unustanud. Ta tuli autost välja, tänas Marist, andis tüdrukule külma suudluse otsmikule ja kadus, nagu poleks teda olnudki. Maris jäi nõutult keset hoovi seisma ja ta silmadest valgusid pisarad, mis ei tahtnud kuidagi otsa lõppeda. Maris tundis ennast maailma õnnetuima inimesena. Kuigi lemmimtädi oli temaga koos seal metsada vahel, kartis neiu, et on oma kallima kaotanud. Ta kartis, et Trevor väsis temast ja nende platoonilisest suhtest ning leidis uue kallima. Maris varises kokku.

9. veebruar. 2017.a.

Vana-Rääma

ELU PÄRAST ELU 1.Trevori juhtum

5. peatükk

  „Noored, mis teil plaanis on? Kauaks te minu manu jääte? Väimeespoiss Reevo (selle nimega Tilde Trevorit kutsuma hakkaski), kas sa kana tappa ja kitkuda oskad? Mees ju majas ja mehed tahavad ikka liha, olgu see kasvõi linnuliha. Mul aida all küll soolapekki on kuid tänapäeva noored ju ometi seda ei söö. Või? Ah, heakene küll, mis ma teid ikka praegu vaevan. Lähen teen voodi üles ja kohendan padjad ära, saate väikse uinaku teha. Tahate hoopis lakka või heinaküüni iluund magama minna?“ oli Tilde ikka noorte pärast väga mures, kuigi noored ju tavaliselt iluund ei maganud. Samas kui Maris tal külas käis, harjus koos Tildega lõunauinakut tegema. Aga sellisel juhul oli ta öösiti vähemalt kolmeni üleval. Maris oligi öölane, sestap teda kunagi hommikuti telefonitsi kätte ei saadudki. Samas Marisele meeldis see iluune mõte, sest tal oli kange tahtmine oma kallimaga koos olla, segamatult.

  „Tilde, ära murtse meie pärast! Me saame hakkama. Tervor, kas lähme pikumate natuke? Mul ongi kuidagi väsinud olemine,“ tegi Maris Trevorile silma.

  „Jah. Võib küll.“ jäi Trevor kidakeelseks. Tilde-memm jälgis noorte pilke ja need kõnelesid rohkem kui sada sõna. Ilmselgelt tahtsid noored kahekesi olla. Kui nad olid pesapaigaks valinud laka, noorims Tilde Marist, et teine ikka paljujalu on, kuid neiu kulmukortsutamine sulges memme suu. Tilde sulges enda järel vööruseukse ja komberdas suvetuppa magama, sest just selles valgusküllases kuid jahedas toas armastas ta suviti magada.

  „Maris, kallis, millest sa hetkel mõtled? Kas ma häirin sind? Või oled sa teepeal juhtunud intsidendi pärast mures? Ära ole! Luban, et ostan sulle uued kingad ja palju vingemad.“ vaikus sundis Tervoril suud avama.

  „Ah, lõpeta! Tühja nendest jalanõudest! Tegelikult mulle meeldibki maal olles paljajalu olla. Olen kogu aega olnud. Kuigi Tilde noomib, et kogu aeg paljajalu käia ei ole tervislik, võib tekitada sigimatust. Aga ise samal ajal räägib, et kuidas nemad paljajalu põllutöid tegid ja isegi hommikukastesel murul jalgu leotasid. Saa siis sellest memmest aru!“ oli Maris segaduses. Ta oleks ilmselt vestlema jäänudki, kui Tervor ei oleks suudlusega tüdruku suud sulgenud. Kuid see suudlus ei kestnud pikalt. Tervorile meenus taas isa minemine ning hemofiilia ning ta katkestas suudluse, mis oli temas tekitanud sellise iha, mis oleks võinud lõppeda teadagi millega. Maris oli küll veidi jahmunud, kuid samas õnnelik, sest ka tema kartis, et ta keha ei allu enam käskudele. Ta oli just sellel ajal ja selles kohas vamis saama Tervori omaks, ehk siis jätma oma süütuse lakka, kuid õnneks Trevor tuli mõistusele. Maris ei pannud seda pahaks, kuid ta ei teadnud ka mis sundis noormeest seda kirge katkestama. Oli ju Maris ennist rääkinud sigimatusest ja Tervor ei olnud kindel kas ta tahabki Marisega kunagi lapsi. Kas ta üldse tahab isaks saada. Loomulikult lapsed meedisid talle, aga ilmselgelt ei olnud Trevor isaks saamiseks veel küps, kui üldse. Aga sellest ta oma kallimale rääkida ei söandanud, kartes teda kaotada. Milline naine ei unistaks emaks saamisest? Selliseid jah on, aga Maris kohe kindlasti nende hulka ei kuulu. Mõne hetke pärast jäi Maris Trevori õlal nii sügavalt unne, et hakkas lausa norskama.

  Noormees tundis ennast rahutult. Lisaks minevikuvarjudele painas teda miski, see teadmatus tuleviku ees ja see miski, millekohta ta ei osanud selgitust anda. Ometi võinuks ta olla ju õnnelik, koos kallimaga lakas, värske heina- ja maalõhn sõõrmeis, päike särab otse lakaaknast noortele peale. Uni ei tahtnud kuidagi tulla. Trevor tõstis vaikselt Marise pea oma õlalt, asetas selle alla pehme sulepadja ning läks lakaaknast loodust kaema. Vana, kuid kõnekas aidamaja, mille katus oli juba poolenisti sisse kukkunud, meeldis Tervorile väga. Selle musta värvi palkseinad tekitasid noormehes kummalisi tundeid, aga see hoone meeldis talle kuidagi eriliselt. Kuuri nurga tagant paistis heinamaa, kus kümnepealine lambakari ringi saalis. Kuuri ees kires kukk, nagu teeks hommikust äratust. Tervor arvas, et kukel on midagi viga, et keset päeva kireb. Ta kartis, et kiremisega äratab kukk tema kallima ning sulges lakaakna. Noormees pani ennast riidesse ja läks hiirvaikselt lakast alla, sest rahutuna polnud mõtet ennast unele sundida.

Õues ringi lonkides avastas Trevor, et Tilde- memmel on aidaukse küljes kõik 7 hobuserauda asetatud hoopis teistpidi, kui need tavaliselt asetatakse. Tema teadmiste järgi tuleb otsad ülesse poole asetada, et siis kukub õnn seal sisse ja jääb majja. Ja tema teada on see hobuseraua õnn toimiv vaid siis, kui raud leitakse, mitte ei osteta sepa käest. Antud juhul on tegu taluga ja kunagi olid traktorite asemel põldudel askeldamas hobused ja need rauad võivadki leitud olla. Kuid Trevorit painas miks nende otsad on suunatud alla. Ta oli küll kuulnud, et kui otsad allapoole on, siis ei pääse õnn majast välja. Noormees oleks ise osad ühtepidi ja teised teistpidi asetanud. Aga jutte on igasuguseid, kes täpselt teab mis tõele vastab. Ju see üks legand on, millesse ikka kiputakse uskuma, leidis Trevor ennast mõttelt, kuigi ei saanud aru miks see teema teda painama hakkas. Kes teab kui kaua ta seal taluhoovis oleks ringi kondanud, kui poleks telefon taskus helisema hakanud.

  „Trevor, mu kullakallis pojakene, sa oled mu maailma parim lapsukene! Trevor, kallis...!“ lausa karjus Mirell telefonis. Tervor oleks äärepealt kõne katkestanud, sest tihti valmistas ema talle peavalu pisiasjadega ja noormees ei tahtnud üldse hetkel kellegagi suhelda. Tema mõtted olid mujal ja tema hing oli ka mujal. Kuna ema muudkui halas, ei viitsinudki poeg ta juttu kuulata, pani telefoni taskusse ning oli omas mullis edasi. Aga mõne hetke pärast helistas Mirell uuesti.

„Trevor, ära katkesta kõne! Palun! Palun kuula mind ära! Me oleme hävinud!“ nuttis Mirell.

„Mis jama sa ajad?! Ema, kuule, ma saan aru, et sulle ei meeldi Maris, aga palun ära sekku, muidu ma lahkun kodust ja ei näita sulle pikka aega isegi oma nägu!“ oli noormees vihane.

  „Trevor, kallis Trevor, meil ei olegi enam kodu ju!“ sai Mirell lõpuks välja öeklda sõnad mis teda vaevasid.

  „Kuule, ehk lõpetad need veinitamised!? Või pean sind vägisi võõrutusravile viima!“ noomis poeg ema.

Läbi telefoni kostus raevukat nutulaginat ning Mirell nuuksus nii valjusti, et Trevoril hakkas oma äsju öeldud sõnade pärast lausa piinlik.

  „Hea küll. Palun vabandust! Aga mine puhkama, küll ma ka kunagi koju jõuan!“

  „Kuhu koju? Ma ju räägin, et meil ei ole enam kodu!“ itkes Mirell edasi. Alles sis taipas Trevor, et asi on tõsine ja midagi on juhtunud.

  „Mis asja? Kuidas ei ole kodu? Ema?!“ karjus ta.

  „No, ei olegi, kogu su talukompleks põles maha, kaasa arvatud ka Land Rover. See plahvatas just hetkel, kui ma koju jõudsin. Päästeteenistus oli küll kohal ja kustutas tuld, kuid kellelgi ei tulnud pähe auto maja kõrvalt eemale sõidutada. Me oleme kodutud, kallis pojake! Kas kuuled, kodutud oleme!?“ ei suutnud Mirell emotsioone vaka all hoida.

  Tervor tormas autosse ja kadus nagu tuulispask hoovilt. Talle ei meenunud isegi armastatud Maris. Kogu ta maailm oli kokku varisemas ning noormees ei mäletanud isegi kuidas ta koju sõitis.

„Te ei tohi siia tulla. See on eramaa ja eravaldus.“ keelas Ronald Vanaküll Trevoril maja juurde minemast.

  „Sõida sitale!“ andis Trevor piirkonnavolinikule sihukese obaduse vastu vahtimist, et riigiametnik lendas nagu tuulispask vastu autot. Mirell vaatas kõike pealt ja oli nõutu. Vanaküll ajas ennast püsti ja tahtis Trevorile järgi joosta kuid Mirell ei lasknud.

  „Jäta mu poeg rahule, sa vana pederast!“ karjus naine.

See pilk, millega Vanaküll Mirelli vaatas, oli kõike muud, kui sõbralik. Ta nuuskass oma verise nina ja läks naise juurde ning tiris selle autosse ning sõit kulges jaoskonda. 

5. veebruar. 2017.a.

Vana-Rääma 

ELU PÄRAST ELU 1. Trevori juhtum

3. peatükk

 „ Mingi mure vä? Kes helistas?“ uuris Maris, kui käsi hakkas juba Trevori õlal surisema, ehk suri ära, nagu Tilde alati armastas öelda. Samas oli tüdruk õnnelik, et Trevor kõneles, olgugi, et telefonitsi. Kuid Marise küsimusele ta vastama ei kiirustanud. Tüdruk tüdines vaikusest ja hakkas tõrelema.

  „No, mis nüüd siis on? Jäämegi siia vä? Kui ma vastik ja paha olen, võin ju jala edasi minna. Mul on juba siiber!“

  Trevor keeras pilgu Marise poole, see oli kalk ning õõva tekitav. Ta oli nagu teises maailmas oma mõtetega. Tegelikult poisile meenus isa viimane pilk surivoodil ning teadmatus hemofiilia tagamaadest. Alati, kui miski viltu vedas, vajus noormees mõtteisse ja ei suutnud hetkeolukorra ajel ratsionaalselt mõelda. Aga ta ei osanud ka oma olekut varjata, ega tahtnudki. Ausa loomuga noormehena suutis ta reeglina alati oma mured hiljem mustvalgeks rääkida ja segadusest väljapääsu leida.

  „Anna andeks, mu arm! Mis sa küsisid ennist? Mis juhtus, mu musike?“ potsatas endine Trevor tagasi.

  „Kuhu su käsi mu randmelt kadus? Pane see kohe tagasi, mu arm! Kas sa ise ka tead, kui kallis sa mulle oled? Sa oled kogu selle neetud alevi suurune! Ei, ei, sa oled veel suurem, oled kogu universumi suurune!“

  „Ah, segast peksad või?! Jah, ma olen eriti suur, paks ja inetu pardipoeg!“ olid Marise silmad veekalkvel. Ta ei suutnud enam ühtegi sõna öelda.

  „Musi, kallis, ole hea ja võta see rooliratas enda kätte.“ pakkus Trevor.

Maris hakkas üle oma noormehe ronima kui kohtusid nende pilgud ja suudlus korvas äsja aset leidnud segaduse.

  Maris sõitis nagu kogemustega kutseline autojuht. Isegi siis, kui Trevor oleks tahtnud teda juhendada, ei teinud ta seda. Ta piidles uhke olekuga ja seksikat autojuhti kõrvalt nii hiirvaikselt, ei ei julgenud hingatagi. Iga Marise liigutus ja miimika erutas teda ning pani kõhuliblikad üha kiiremini tiibu liigutama, aga ta tahtis hoida seda puutumatuse tunnet ning oli isegi suudluse peale vihane. Tema jaoks oli Maris puhas ja õrnhabras leht, nagu pärgamentpaberile kirjutatud pühalik tõotus, mida lausutaks vaid kord elus. Maris oli Tervorile kogu ta elu.

  Tüdrukul ei olnud tegelikult õrna aimugi mis Trevori hinges toimub. Kohati arvas ta, et Trevor soovib vaid sõprust, kuid suudlus kõneles teises keeles. Tegelikult erutas Marist juba Trevori läbitungiv pilk, aga ta surus oma iha maha. Tema oli seda meelt tüdruk, kes ei tahtnud olla vähese ajaga nagu läbi loetud raamat, mida aja möödudes enam sirvida ei kõlba. Tema prioriteedid olid paigas juba üsna varakult. Ja seda täna Tilde-memmele, kes ka läbi telefoni alati Marisega kõigest vestles ja nõu andis. Nad olid Matildega nagu kokku kasvanud, nagu erineva munaraku kaksikud, kes on ühe maailmavaatega. Just erineva munaraku kaksikud, sest millegipärast on loodus asjad paika pannud nii, et loomupoolest on just sellised kaksikud sarnased ja ühe munaraku omad iseloomult nagu öö ja päev. Kuid mitte eranditult.

„Oh sina heldekene küll! Minu silmatera ja roolis! Küll on tore sind näha, mu armastus! Ja kes sina sihuke oled? Naa nägus noormees ja minu silmateraga koos. Tahad sa, mu kullatükk, oma kaaslast mulle tutvustada?“ jooksis Tilde, nagu noor sälg külalistele vastu.

„Oi, oi, kesse siis paljajalu! Pane ikka pastlad jalga, iial ei või teada millal mõni mutukas või putukas su pisikestele jalakestele haiget võib teha!“ vadistas Tilde edasi, nähes Marise paljaid varbaid.

Trevor tüdines juba esmakohtumisest oma kallima vanatädiga ära. Kui ta tahtis ennast tutvustama hakata, ei andnud Tilde selleks võimalustki. Samas Tervor imeltes seda, see näitas kui väga ta on lemmikut armastab. „Kus rivaal mul väljas!“ muheles Trevor endamisi.

  „Heakene küll! Mis ma siin ikka jahvatan. Tulge tuppa. Tulge aga tulge! Sina noormees tunne ka ennast nagu kodus, aga ära unusta, et sa külapeal oled!“ muigas memm. Trevor ei saanud Tilde naljast aru. See lause pigem tegi teda ettevaatlikuks ja kramplikuks. Kuigi ta ei olnudki selline noormees kes külas ennast kodus tunneb. Ja näis, et Marisel pole ka just jututuju, sest ta mossitas ja saatis kõõrdpilke oma lemmiksugulase suunas. Trevor ei mõistnud hetkeolukorda ja otsustas vaikida. Otsustas oodata millal õnnestub ennast tutvustada.

  „Sestap, et mu suu rohkem kõneleb, kui sülg suhu sõnu tuua jaksab, ei pea mind häbenema. Mina olen Matilde, aga võid mind Tildeks kutsuda, nagu mu silmarõõm seda teeb. Kas sa tead...“ tahtis Tilde ilmselt kogu oma eluloo esimeste minutite jooksul ära rääkida, kuid teda katkestas Trevor.

  „Trevor olen.“ ulatas ta Tildele käe. „Olen teist palju kuulnud, Maris kiidab teid kogu aega. Mina olen Marise sõber, kõige parem sõber. Maailma parem sõber.“ üritas Trevor endast viiskat muljet jätta, kuid Tilde vaidles vastu:

„Oot, oot, oot, Maris on ikka minu silmarõõm ja kõige parem sõber..“

„Ah! Einoh! Minge jah nüüd vaidlema ka veel! Mõlemad olete mu maailma parimad sõbrad. Ja üleüldse memm, sa pole isegi oma maailma parimat sõpra kallistanud“ tegi Maris märkuse. Üks puntrakalli päästis seltskonna häälepaelad valla.

  „ No, väimees poiss, kust kandist sina mul pärist ka oled? Naa nägus nagu mõni väljamaa mees mõnelt kinolinalt välja astunud. Ja nimi, mes see nüüd siis sul ongi? Reevo? Ilus nimi see Reevo. Ja kuda te siis nii suuretsks sõpradeks saite?“ jätkus memmel küsimusi küllaga. Endal suu muigel ja silmad pilkumas.

„Juured on mul ikka Eestis, kuigi sündisin Londonis. Aga väidetavalt vaadatakse juuri ema järgi ja need asuvad mul Pärnumaal, Koonga vallas. Aga isa on mul tegelikult juurte poolest jänki, pärit Ameerikast, Ohio osariigist. Vanemad tutvusid mul ikka Eestis, aga me emigreerusime Inglismaale ja seal ma sündisin. Peale isa surma (tekkis vaikus ja Trevor neelatas kuuldavalt klompi kurgust alla) naasesime Eestisse tagasi.“ tutvustas Trevor ennast kokkuvõtlikult.

  „Kae sina perra, kaugeltlombi mehed meil siin puha! Aga heakene küll. Teil on kindlasti kõhukesed väga tühjad, kaugelt tulnud ning väsinud. Käin laudamanu, toon mõne toortibu ja löön panni pääle. Võta sina Maris seniks piima kapist. Võta, võta, ma ju tean, et sa armastad seda. Paku peigmehele ka, muidu ei jaksa teine sinuga tühja kõhuga kurameeridagi.“ ei saanud Tilde mitte oma arvamust oma teada jätta.

„Heh, su memm on nii naljakas! Mida see kaepera veel tähendab? Eeee, ega ta ometi elusat tibu pannile panema ei hakka? Aga armas on ta sul küll. Paras energiapomm. Vist sinusse.“ tegi Trevor Marisele silma.

  „Kae perra ikka. See tähendab võro murdes vaatamist. Tilde kasutab hästi palju murdesõnu. Kunagi ta just võro keeles rääksiki palju, kui ta võrokesest mees veel elas. Temaga juba igav ei hakka ja ta hoolitseb ka selle eest, et meil igav ei hakkaks. Võin pea anda. Aga toortibu alla mõtles ta õnneks kanamuna. Memm on lihtsalt selline jutupaunik, armastab asju ja inimesi oma hüüdnimedega kutsuda ja see ajab nii mõnegi segadusse. Näib, et sinu ka. Sa pead veel memmega harjuma, et tema väljenditest aru hakkaksid saama.“ muheles Maris.

  „Tule siia,“ tuli Trevoril suudluse isu peale. Ta tõmbas Marise oma embusse. Tüdruk püüdis lahti rabeleda, aga ei õnnestunud. Noored olid mokkapidi justkui kokku kasvanud, ega näinudki korvitäie toortibudega vööruseuksel seivat vanatädi.

  „Elab armastuse vägi! Mis käib....“ tõmbas memm tähelepanu endale. Noored häbenesid, Marisel läksid lausa kõrvad punaseks. Trevor muutus kohmetuks.

  „ Vaat, kui mina veel noor olin, siis oli kõik teisiti. Ei mingit avalikku moklemist. Aga, vaat tänapäeval...Ei ole siin miskit häbeneda midagi. Aga ühte ma ütlen, lugesin kohe teie silmadest välja, et asi ei ole ainus sõpruses. Silmad ju reedevad. Tore teid koos vaadata! Ajad on teised ja Tilde memm võib teile mõlemale elukogemusi jagada. Tänapäeval kõik maad ja piirid lahti, reisi või kogu maailm läbi, kui raha jagub. Saab silmaring avaramaks ja näitsikutel hää ju kosilasi mujalt ka piiluda. Mina pole mingi rassist. Ega siis armastus ei küsi ei vanust ega nahavärvi. See vajub nagu laviin su pääle ja peale seda pole sa enam sina ise. Meite noorusajal oli asi palju reserveeritum. Tuli ikka oma külast mees kosida ja vahel manas muige suule juba see, kui naabertalu perepoeg sulle ehale tuli. Aga ajad oli sellised, polnud parata!“ vadistas Tilde.

  „Tilde-memm, mul on kõht tühi!“ katkestas Maris piinliku vaikuse.

3. veebruar. 2017.a.

Vana-Rääma

Salamees

   Hommikuks sain lõpuks loetud Ahti Kõo "Salamehe." Alustasin lugemisega juba kevadel, aga siis jäi see raamat mul pooleli. Mitte, et ta igav oleks, lihtsalt asi on minus, mul ei olnud üldse kiire elutempo juures aega lugeda. Romaani lugemine vajab süvenemist ja kui ta pikaks ajaks pooleli jääb, pean mina alustama algusest. Nii juhtus ka selle raamatuga. Ja suviti ma eriti ei loe. Või neelan rohkem luuleraamatuid.

   "Salamees" on eluline raamat. Autor oskab detailselt kirjeldada igat objekti ja situatsiooni. Selle üle ma üldse ei imesta, et ta hea inimeste tundja on :) Üllatav oli raamatus see, et autor räägib otse ja julgelt meesinimese emotsioonidest, mis tavaliselt eesti mehe puhul jäävad kardinate taha. Ma olen alati ütelnud, et naiste- ja meeste maailm on täiesti erinev. Et eksisteerib mitu maailma. Nüüd sain selgust, et ka mehed julgevad tunnetest rääkida :)

  Muidugi nautisin ma Kõo tervat keelekasutust, see lisab raamatule palju vürtsi. Raamatust leiab ka tšentelmehelikkust, mida tänapäeval meesinimeste puhul harva kohtab.

   Ma ei hakka pikemalt raamatut lahti seletama, igaüks lugegu ise.

Aitäh, Ahti! :)

Lisan siia ka raamatupoe lehelt väikse tutvustuse:

See on romaan otsimisest; igikestvast, sageli lootusetust, mõnikord ka soovitu leidmiseni viivast otsimisest.
Ervin, aastailt veidi üle viiekümne, üksik ja üksildane mees otsib nii meeleheitlikult oma üksindusest väljapääsu, et ei märka midagi muud. Ta rähkleb vaheldumisi minevikus ja olevikus, saamata lõpuks isegi aru, mida ta valesti tegi ja kas üldse tegi? Ta on mees, kellel armudes „katus sõidab“.
Elina, tunduvalt noorem, ehk aastake alla neljakümne, teismelist poega ja viiest tütart kasvatav üksikema, väsinud joodikust mehest, räämas elamisest ja lõputust vaesusest, otsib kedagi, kes aitaks tal paremini elada. Kui aga tema ellu ilmub mees, kes seda kõike võimaldaks, mõistab ta, et armastuseta ei ole millelgi tähtsust.
Elina märkab Ervinist oluliselt paremini teda ümbritsevat maailma ja inimloomuseid selle sees. Kas aga temagi vigu teeb või mitte, jääb juba lugeja otsustada.
Pille on kolmest peategelasest kõige väiksem ja kõige targem. Tema ei tee kindlasti ühtegi viga, sest lapse silmis on olemasolev maailm alati kõige parem. Alateadlikult otsib aga temagi: rohkem kodusoojust ja turvatunnet. Aga ennekõike tahab ta, et temaga mängitaks.
Raamatus leidub veel mitmeid elulisi ja värvikaid tegelasi, kelle teed ristuvad nende kolme omaga; seejuures mõjutavad teiste otsused peategelaste elu, jättes paratamatult jälgi nii südamesse kui ka hinge. 

ISBN	9789985659632
ILMUMISAASTA	2012
KEEL	eestikeelne
FORMAAT	Kõvakaaneline
LEHEKÜLGI	256 lk
MÕÕT	212x146x24 (mm)
KIRJASTUS	EESTI RAAMAT

Andmed Vikipeediast:

Ahti Kõo

Ahti Kõo (sündinud 29. märtsil 1952 Pühajärve vallas) on Eesti jurist, kirjanik ja endine poliitik.

Ta lõpetas aastal 1970 Otepää Keskkooli^[1] ja 1975. aastal Tartu Riikliku Ülikooli õigusteaduskonna.

Ta töötas seejärel (aastatel 1976–1990) Tartus, Jõgeval ja Pärnus prokurörina. 1990–1992 oli ta Eesti Vabariigi Ülemnõukogu liige, kellena ta hääletas 1991. aasta20. augustil Eesti iseseisvuse taastamise poolt. Hiljem tegutses ta vandeadvokaadina. 1993–1996 ja 1999–2002 oli ta Pärnu linnavolikogu aseesimees. 2005. aasta28. aprillist kuni 1. novembrini oli ta Pärnu linnapea ning seejärel kuni 2009. aastani Pärnu linnavolikogu esimees.

Ta oli aastatel 1979–1990 NLKP liige, 2002–2007 oli Kõo Res Publica ja hiljem Isamaa ja Res Publica Liidu liige ning 2007–2010 Reformierakonna liige. 2010. aastal ilmus Kõo debüütromaan "Oleme seda väärt", 2012.aastal ilmus teine romaan "Salamees", 2015.aastal ilmus kolmas romaan Võimukõdi.

2003. aastal sai Kõo Riigivapi V klassi teenetemärgi ning 2006. aastal Riigivapi III klassi teenetemärgi.

Eelnev: Väino Hallikmägi

Pärnu linnapea 2005

Järgnev: Mart Viisitamm

12. 0ktoober. 2015.a.

Mai