Hommikuks sain lõpuks loetud Ahti Kõo "Salamehe." Alustasin lugemisega juba kevadel, aga siis jäi see raamat mul pooleli. Mitte, et ta igav oleks, lihtsalt asi on minus, mul ei olnud üldse kiire elutempo juures aega lugeda. Romaani lugemine vajab süvenemist ja kui ta pikaks ajaks pooleli jääb, pean mina alustama algusest. Nii juhtus ka selle raamatuga. Ja suviti ma eriti ei loe. Või neelan rohkem luuleraamatuid.
"Salamees" on eluline raamat. Autor oskab detailselt kirjeldada igat objekti ja situatsiooni. Selle üle ma üldse ei imesta, et ta hea inimeste tundja on :) Üllatav oli raamatus see, et autor räägib otse ja julgelt meesinimese emotsioonidest, mis tavaliselt eesti mehe puhul jäävad kardinate taha. Ma olen alati ütelnud, et naiste- ja meeste maailm on täiesti erinev. Et eksisteerib mitu maailma. Nüüd sain selgust, et ka mehed julgevad tunnetest rääkida :)
Muidugi nautisin ma Kõo tervat keelekasutust, see lisab raamatule palju vürtsi. Raamatust leiab ka tšentelmehelikkust, mida tänapäeval meesinimeste puhul harva kohtab.
Ma ei hakka pikemalt raamatut lahti seletama, igaüks lugegu ise.
Aitäh, Ahti! :)
Lisan siia ka raamatupoe lehelt väikse tutvustuse:
See on romaan otsimisest; igikestvast, sageli lootusetust, mõnikord ka soovitu leidmiseni viivast otsimisest.
Ervin, aastailt veidi üle viiekümne, üksik ja üksildane mees otsib nii meeleheitlikult oma üksindusest väljapääsu, et ei märka midagi muud. Ta rähkleb vaheldumisi minevikus ja olevikus, saamata lõpuks isegi aru, mida ta valesti tegi ja kas üldse tegi? Ta on mees, kellel armudes „katus sõidab“.
Elina, tunduvalt noorem, ehk aastake alla neljakümne, teismelist poega ja viiest tütart kasvatav üksikema, väsinud joodikust mehest, räämas elamisest ja lõputust vaesusest, otsib kedagi, kes aitaks tal paremini elada. Kui aga tema ellu ilmub mees, kes seda kõike võimaldaks, mõistab ta, et armastuseta ei ole millelgi tähtsust.
Elina märkab Ervinist oluliselt paremini teda ümbritsevat maailma ja inimloomuseid selle sees. Kas aga temagi vigu teeb või mitte, jääb juba lugeja otsustada.
Pille on kolmest peategelasest kõige väiksem ja kõige targem. Tema ei tee kindlasti ühtegi viga, sest lapse silmis on olemasolev maailm alati kõige parem. Alateadlikult otsib aga temagi: rohkem kodusoojust ja turvatunnet. Aga ennekõike tahab ta, et temaga mängitaks.
Raamatus leidub veel mitmeid elulisi ja värvikaid tegelasi, kelle teed ristuvad nende kolme omaga; seejuures mõjutavad teiste otsused peategelaste elu, jättes paratamatult jälgi nii südamesse kui ka hinge.
Ervin, aastailt veidi üle viiekümne, üksik ja üksildane mees otsib nii meeleheitlikult oma üksindusest väljapääsu, et ei märka midagi muud. Ta rähkleb vaheldumisi minevikus ja olevikus, saamata lõpuks isegi aru, mida ta valesti tegi ja kas üldse tegi? Ta on mees, kellel armudes „katus sõidab“.
Elina, tunduvalt noorem, ehk aastake alla neljakümne, teismelist poega ja viiest tütart kasvatav üksikema, väsinud joodikust mehest, räämas elamisest ja lõputust vaesusest, otsib kedagi, kes aitaks tal paremini elada. Kui aga tema ellu ilmub mees, kes seda kõike võimaldaks, mõistab ta, et armastuseta ei ole millelgi tähtsust.
Elina märkab Ervinist oluliselt paremini teda ümbritsevat maailma ja inimloomuseid selle sees. Kas aga temagi vigu teeb või mitte, jääb juba lugeja otsustada.
Pille on kolmest peategelasest kõige väiksem ja kõige targem. Tema ei tee kindlasti ühtegi viga, sest lapse silmis on olemasolev maailm alati kõige parem. Alateadlikult otsib aga temagi: rohkem kodusoojust ja turvatunnet. Aga ennekõike tahab ta, et temaga mängitaks.
Raamatus leidub veel mitmeid elulisi ja värvikaid tegelasi, kelle teed ristuvad nende kolme omaga; seejuures mõjutavad teiste otsused peategelaste elu, jättes paratamatult jälgi nii südamesse kui ka hinge.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar