 |
| pilt netiavarustest |
Mõnus! Maga veel päeval!
Kobisin ennist kotile raamatut lugema, kuid uni tuli peale. Ja see polnud mitte mõnus uni. Nägin unes kuidas ma Toilast, vale maja eest (minu lemmikmaja, kus on käsitööpood) viimasel minutil bussile astusin ja see polnud mitte õige buss. Nimelt väitis bussijuht et see buss sõidab ainult Wirresse ja ainult mööda kiirteed, kus peatumine on täiesti keelatud. Wirre olla Viljandi uus nimi ja mitte linn vaid osariik ja midagi Chicago sarnast ja sinna on blondide juustega inimestel sissepääas keelatud.
Maha mind bussist enam ei lastud ja pileti raha ka ei võetud. Ma ragistasin ajusid, et kuidas Viljandis ehk Wirres maha minna ning jõudsin otsusele et lasen Kristel Mägedil seal endale paruka tuua, musta paruka, kuid bussist üks muukeelene tegelane teadis väita, et Kristel oli ennast blondiks värvinud ja ta saadeti Wirrest üldse Siberisse asumisele. Nii ma siis istusin bussijuhi ees põrandal ja nuputasin mida teha. Bussijuht lubas mul isegi suitsu teha.
Üks vene keelt kõnelev tegelane ütles lõpuks, et tal on vene aegset silma värvi ja suuremates kogustes ning kolm tegelast hakkasid sellega mu juuksied mustaks võõpama. Üks veel pomises, et annaks jumal et sadama ei hakkaks. Kurat, hakkasiki! Niikui Wirres- Viljandis bussist maha astusin, hakkas nagu toobriga kallama ja kogu seltskond neegreid oli mu ümber ja nad hakkasid ükshaaval mu blonde kiharaid peast välja kitkuma. Raisk, kui valus oli!
Tõusin selle peale, kui nad kitkumisega ametis olid ning Germo seisis mu voodi ees ja ütles: "Ei ole epilapsia". Ma nimelt karjusin valust läbi une.
Maha mind bussist enam ei lastud ja pileti raha ka ei võetud. Ma ragistasin ajusid, et kuidas Viljandis ehk Wirres maha minna ning jõudsin otsusele et lasen Kristel Mägedil seal endale paruka tuua, musta paruka, kuid bussist üks muukeelene tegelane teadis väita, et Kristel oli ennast blondiks värvinud ja ta saadeti Wirrest üldse Siberisse asumisele. Nii ma siis istusin bussijuhi ees põrandal ja nuputasin mida teha. Bussijuht lubas mul isegi suitsu teha.
Üks vene keelt kõnelev tegelane ütles lõpuks, et tal on vene aegset silma värvi ja suuremates kogustes ning kolm tegelast hakkasid sellega mu juuksied mustaks võõpama. Üks veel pomises, et annaks jumal et sadama ei hakkaks. Kurat, hakkasiki! Niikui Wirres- Viljandis bussist maha astusin, hakkas nagu toobriga kallama ja kogu seltskond neegreid oli mu ümber ja nad hakkasid ükshaaval mu blonde kiharaid peast välja kitkuma. Raisk, kui valus oli!
Tõusin selle peale, kui nad kitkumisega ametis olid ning Germo seisis mu voodi ees ja ütles: "Ei ole epilapsia". Ma nimelt karjusin valust läbi une.
P.S. Irja, kas Wirres midagi põnevat ka lähiajal toimub? Ma pole veel oma jalga sinna saanud, aga tundub et tuleb tulla.
20. okt. 2015.a.
Mai
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar