26. oktoobril käisime koos Terje Heinmetsaga Lavassaare alevis oma raamatuid esitlemas. Lavassaare oli minu ja mu laste koduks lausa 10 aastat. Sealt me kolisime perega Pärnusse 10 aastat tagasi. Tagasi mõeldes Lavassaare aegadele paneb ikka nostalgitsema küll. Möödus ju minu laste lapsepõlv suuremalt jaolt just selles pisikeses, armsas alevis ja sealt alustasid nad ka kooliteed. Geio kool asus lausa üle tee, Lavassaare Lasteaed- Algkool, kus ta õppis 3 klassi. Germot aga sõidutasin aastaid Haapsalu vahet, kuna toona veel Pärnus Toimetuleku Kooli ei olnud. Kuid peagi see ka loodi.
Satun kiire elutempo juurs harva Lavassaarde, kuid sinna minek teeb südame soojaks küll.
Terje ja mina esinemas Lavassaares |
Hubasesse raamatukokku oli meiega kohtuma tulnud üle 10 inimese.
Vaheldumisi Terjega tutvustasime oma loomingut. Sekka esitlusele vastasime meelsasti ka küsimustele. Ja neid jagus. Mina lasin arvuti kaudu oma sõnadele loodud laule ja ühe mu laulu ("TUULENA"), mille sõnade autor ma olen ja mille Tajo Kadajas on elavaks laulnud ja viisistanud, rütmis hakkas Terje isa, Koit Heinmetsa jalg vägisi tango rütmis liikuma ja nii ta kohalikke tüdrukuid jalga keerutama paluski.
Laulu "Tuulena"(sõnad Margit Peterson, viis ja vokaal Tajo Kadajas) saate kuulata SIIT.
Eelmisel aastal käisin samuti Lavassaares oma raamatuid tutvustamas ja usun, et see ei jää viimaseks korraks. Selle kõige eest võlgnen tuhat tänu raamatukogu juhataja Liia Gentalenile.
Ja tänud Liia ka selle imearmsa tassi eest! Nüüd on mu tasside kollektsioon taas uue tassi võrra rikkam! :)
Ja uue lusika võrra ka.
Kui meie etteaste lõppes saime üliramsa üllatuse osaliseks, sest naised laulsid meile tänulaulu. See ülev tunne ei anna sõnadesse panna, seda saab vaid kohalolekuga kogeda. Igal juhul jäime me väga rahule ja jääme ootama uusi kohtumisi.
No, ja loomulikult ei saanud me ju oma endisest kodumajast niisama mööda marssida, panin Germo pildile, kuid kahjuks õhtuhämaras ei tule häid pilte. Kuid midagi siiski.
Äkki peatus meie juures auto ja üllatus, üllatus, kunagine naabripoiss hüppas rooli tagant välja. See oli nii armas. Tean ja tunnen Martin Lensut ju kaua aastaid ja olime kõik kunagi ninapidi iga päev koos. See oli imeline jätk Lavassaare turneele.
Ja auto juures nägin kuidas Germo kodumaja silmitses...
Ja lisan siia imepisikese videoklipi ka tangotamisest. Näha saada SIIT.
26. okt. 2015.a.
Mai
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar