Lapsepõlveradadel

    Täna oli taas kord selline päev millal mul oli au kohtuda ja tutvuda oma Facebooki sõbraga, kellega olin enne põgusalt vestelnud vaid virtuaalmaailmas ja telefoni teel. Erik elab Saksamaal, aga külastab ka vahel kodumaad ja täna oli meie päev! :)

   Mulle meeldivad sombused ja soojad sügisilmad, need panevad nostalgitsema. Nii juhtuski täna, sombusel ilmal, et sattusime ühte mu lapsepõlve kodukanti. Elasin seal 2-3 aastasena, aga tundsin  Põlendmaa ära. Oehh! Seda tunnet, mis mind valdas,  ma sõnadesse panna ei oska, mäletan häguselt Põlendmaa aegu. Sai mõni fotojäädvustus tehtud kunagise kodumaja varemete, õigemini korstende juures. Ja kraavi pervel seistes meenus mul ühe inimese nimi, inimese lapsepõlvemaalt, Põlendmaalt, meenus Elli nimi...ja tal oli ka tütar, kellega mängisin, aga...rohkem ei meenu, tütre nimi ei meenu...

  Mäletan Põlendmaa ajast kuidas üks tüdruk mulle aknast oma mänguasju välja loopis, sest ta isa oli meremees (või tahan nii mäletada) ja tal oli mänguasju palju. Siis mäletan veel rebaseid. Poisid vist kasvatasid neid, aga pilt silmes ees puuris olevatest rebastest on mulle mällu talletunud... Ja täna selgus, et nõuka aega loomalaut asus majale üsna lähedal, kuigi mäletasin, et sinna oli väga pikk maa. Lapse+põlved on ju lühemad :)

Aga suhteliselt rohtunud rada viis maja juurde ka täna ning viis sealt isegi edasi...Ning täna sain ka teada, et Põlendmaad olla toona rahva suus kutsutud Siberiks. Minule Siber halbu mälestusi eriti ei meenuta (kui jätta küüditamaise teema välja), sest mu vanem vend teenis Rostovis ja mäletan kuidas me väga tema kirju sõjaväest ootasime, kuna ta jäi lausa üleajateenijaks. Ohh, neid mälestusi! Aitäh, hea Erik selle eest, et viisid mind tagasi lapsepõlveaega! Ja tõesti, tõesti, sihuke tunne on, et tunneks sind lausa kogu elu, kuigi lapsepõlve liivakastikaaslased me ei olnud, sest sina vaatasid siis juba tüdrukuid, kui mina marlimähkmetesse alles pissisin ;)

  Tagasi teel põikasime ka läbi imelise Seljametsa järve juurest.

  Ja kuna aega ja ruumi oli täna käes siis sõitsime Valgeranda. Jalutasime mööda uunikivi teed Valgeranna seiklusparki, aga atraktsioonidele me muidugi ei läinud. Heh, ma ju olen jänes ja kardan kõrgust! :) Aga vahva on seal küll, kuid tänase, sompus ilmaga seal turnijaid me ei kohanud, kuid mõne fotojäädvistuse tegin pargist ikka.

   Lisaks avastasime et üks huvitav välikäimla oli sinna kerkinud. Sihuke põneva kotka näoga on teine :) Ma vist ei olnud Valgeranda lausa paar aastat sattunud, kuid ilmselt hing ihaldas sinna, kuna kunagi sai seal välikino vaatamas käidud ja kui lapsed veel väiksed olid ning ma autot ja lube omasin, sai tihti seal valges rannas vedelemas käidud.

  Valgeranad ongi valge, lausa valgeveeline! Kui vaatasid taeva ja vee piiri, oli kohe värvide vahe märgatav. Ja ilm oli imeline, pisut rajune, kuid päike piiilus ka vahelduva eduga pilve piirilt. Nii otsustasimegi jalutada mööda kallast Doberani restoranini, juba puhtast uudishimust, et kas seal elu ka veel on.

  Kunagi, mõned aastad tagasi kohtasin ma Pärnus ühte armsat tuttavat Elsat kes mainis, et asjatab Valgerannas. Ma ei lasknud seda kõrvust mööda, aga oli ju möödunud mitu aastat ja ma ei teadnud kas ta seal veel asjatab. Doberanini jõudes nagu tellimuse peale vaatas Elsa aknast välja ja me kohtusime! See oli imeline üllatus! Aitäh, aitäh!

 Ja kui ilus see Doberani on! Muide, seal saab ka puhata ja mängida ning tähtpäevi pidada. Ja praegusel ajal ööbimine seal on suisa odav, vaid 25 eurot! Ja selle hinna sees on ka hommikusöök! Pange kõrva taha, kes te Pärnu kanti satute ja öömaja otsite!

  Nagu esimeselt pildilt näha võite, said minust ja valvekoer Tõmmust kohe sõbrad! Oehh, ta on ikka väga armas koer, jäägi või paitama! Tõmmu on juba 7 aastane, heasüdamlik koer, tark ja sõbralik. Armusin temasse esimesest silmapilgust ;)

   Doberanist avaneb lausa miljonivaade Valgerannale. Sinna sattudes satud ( nagu) Paradiisi! Terrass ja vesi sulavad justkui üheks ja silmapiiri jääb paitama taeva ja mere piir, mis igast aknast vaadatuna paistab isemoodi imeline. Nii valge, nii valge, täis valguseenergiat, positiivset ja loovat jõudu, väge, mida inimene eluks vajab. See vaade laeb meid positiivse energiaga ja puhastab. Minge ja tunnetage!

 Tänud, hea Erik selle imelise reisipagasi, mu lemmiklillede- kollaste rooside, mu lemmikšokolaadi (tume šoks), tee ja imeliste vaadetega Saksamaa tasside eest! Olen nüüd energiast nii tulvil, et peaks selle peale lausa luuletama :) Siirad tänud ja taaskohtumiseni siin või seal!

23. okt. 2015.a.
Mai