Jõudsin loetud ka Veiko Belialsi uhiuue luuleraamatu "Asfalteeritud inimesed", mis on esimene autori raamat mida lugenud olen. Kuigi Belialsi looming ei ole üldse mulle võõras, olen seda lugenud kas "Sibrist" või "Loomingust" ja kuulnud/näinud teda oma loomingut esitlemas Pärnus aastate eest.
Belials kirjutab erinevaid luuležanre, mis on mulle väga meelt mööda. Seega nautisin väga lugemist. Toon siia reklaamiks ka mõned tekstinäited:
ISALE
pikkamööda edenevad
tusameele tunnid
südamesse sugenevad
sügavmustad sunnid
kuidas nõnda ränk võib olla
elamise valu
kuidas kõike vaikselt talud
kuni võtab jalust
kuni hinge üles keerab
niigi pingul vindid
küünaldele sõlmitakse
musta värvi lindid
MAI 2000
**********************************************
tunneli lõpus
paistab valgus
imetabane
ekstaatiline
orgastiline
miks ma loll
küll ei taibanud
omal ajal vaadata
mis kurat
paistis siis veel
tunneli alguses
*********************************************
minu kodu on mu kindlus
minu kodu on mu kong
nagu linnupesakene
buss ei sõida
ei käi rong
minu kodu on mu vangla
minu kodu on mu kants
euroliit ja eesti süda
alle-aa ja asi ants
********************************************
Veiko Belials on eesti kirjanduse kuldajastu tüüpiline esindaja, üks meie anderikkamaid ulmekirjanikke ning suurepärane poeet, selles raamatus on kõik, mis ühes luulebestselleris peab olema: huumor, armastus, äng, looduse ilu ja isamaavalu. Asfalteeritud inimesed ühendab endas Runneli ja Kareva parimad omadused.
***
varahommikune
mustasõstra-vaarika tee
lahustuva uduga
päev tervitab mind
sookurgede kordeballetiga
olen loksutatud
mitte segatud
*
varahommikune
mustasõstra-vaarika tee
lahustuva uduga
päev tervitab mind
sookurgede kordeballetiga
olen loksutatud
mitte segatud
*
Marko Kekishevi kaanekujundus
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar