Neljapäev, 22. oktoober 2015

SEE ÕIGE LUULEÕPIK


   Lugesin seda raamatut pikalt, kui nii võib ütelda. Kuna tegu on tõesti õpikuga siis seda ei loe nagu juturaamatut, sest ta ei olegi juturaamat.

 Sven Kivisildnik on kirjutanud väga hariva ja sisutiheda luuleõpiku mis peaks kodus olema kõikidel kellel on sügavam huvi luule vastu. (:)kivisildnik lahkab peensusteni lahti luule olemuse, räägib põhjalikult kompa ja kujundi olemisest luules ja toob ka palju näiteid luuletuste kohta.

 Jagas ta ju millalgi minu loodud virtuaalses luuleklubis "Ahjusoe luule" jalahoope, ehk siis tegi seal lausa individuaalset luulekoolitust. Samast klubist sai ka kunagi alguse zombiluule ühiskogumiku "Elavate surnute antoloogia" idee. Kuidas see toimus ja millest juttu oli, sellest loe juba ise luuleõpikust või elavate surnute raamatust.

  Olen luuletanud nii kaua kui ennast mäletan, sest hakkasin sõnu ritta seadma juba 4 aastasena, peale vanavanema surma. Siis avanesid mulle taevaväravad. Ma lausa rääksisin riimis. Ja loomulikult luuletasin ka kooli ajal, kuid nõuka ajal oli see kuidagi tabu, või häbiasi. Nii mu looming aina sahtlitesse koguneski.

Kuni 2000. aastal avaldati minu esimene luuletus kogumikus "Luulekevad 2000" mille andis välja Eesti Luuleliit eesotsas Ingvar Luhaäärega. Oi, ma olin õnnelik! Selles mõttes ma ei pane üldse pahaks, et selline organisatsioon (või misasi?) toimib siiani. Kuulusin ka algul Eesti Luuleliidu ridadesse, aga see ei andnud mulle midagi, pigem tuli maksta igaaastane liikmemaks ja siis kui su luuletus paremikus ära trükiti, ei kingitud sulle ka luulevihikut, vaid pidid selle ise ostma ja kui oli liikmemaks maksmata, siis pidid ka selle eest maksma, et su luuletus paremikku pääses. Ühesõnaga maksud, maksud ja veel kord maksud, ei mingeid põhjalikke konsultatsioone ega midagi. Laagrid küll toimusid (või toimuvad siiani?) aga need olid ka suuremalt jaolt joomapeod jne...Aga minul on sügavam huvi luule vastu olnud ja tundsin, et tuleb ise edasi minna.

 Miks ma sellest kirjutan? Vaat sellepärast, et toonane nn luuleõpik ei andnud ka palju juurde, kuigi seda lappasin ma tihti ja täna on ta päris kapsas juba. Raamat ilmus 1994 aastal ja pildistasin mõne asjaliku näite sellest. Aga (:)kivisildniku luuleõpik on palju põhjalikum, sisukam ja kaasaegsem.
  Valev Mirtem on Ingvar Luhaääre pseudonüüm, kes veel ei teadnud.

  See pilt on näide (:)kivisilniku luuleõpikust.
Ja siin ka üks näide minu ühest luuletusest selles õpikus. Seega olen ka mina jäädvustatud ajalukku ;)

Minge poodi ja ostke endale see õpik, ning soovitan lugeda ka ridade vahelt!

Sven esitleb luuleõpikut Pärnu Kirjandusõhtul.

(:)kivisildnik on eesti kirjanduse kuldajastu tüüpiline esindaja, elukutselise luulekirjastaja ja luuletoimataja kogemuse põhjal on valminud praktiline luuleõpik, ainus omasuguste hulgas: mis on luule, kuidas seda tehakse, kuidas seda loetakse ja mis veel olulisem – milleks seda luuleasja tehakse ning kuidas luule lugemine ja kirjutamine hoiab meie aju korras.

***
Igal tervislikke eluviise hindaval inimesel on vaja teada, kuidas luulet loetakse ja kirjutatakse.
Luule on aju jõusaal. Peaaju jõusaal.
Ajutrenn on möödapääsmatult vajalik.
*

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar