Tänase naeratusepäeva ristiksin mina meelsamini puudutusepäevaks. Kas hingelise või vaimse, see polegi oluline. Minule piisas ühe kalli inimese füüsilisest (kallistusest) puudutusest ja kõik teised puudutused tulid riburadapidi ise minu juurde.
Olen täna palju puudutanud. Esmalt puudutasin ma riideid, sest ma ju neid ei pesnud, kuna tänapäeval teeb seda masin.
Teisalt puudutasin ma õunu, koorisin need paljaks, et pliit saaks need minu eest valmis keeta. Loomulikult enne seda puudutasin õunakotti, mille kallis inimene mulle tõi. Ja purke puudutasin ka, sest sellist võimet moosil ei ole, et ise purki hüpata :) Siin ta on, minu õuna-kaneeli moos!
Kolmandaks puudutasin ka kahte raamatut, millest ühe lugemisega alustasin juba raamatupoes. Juhtumisi on selle raamatu pealkiri ka "Puudutus" ja seda puudutades lähen ilmselt ka ööunele. Sest see puudutab mind nii, et lugesin lausa õunu koorides. Ja Toomas Raudami luuleraamatust "SEE ON T" ma juba kirjutasin. See puudutas mina ka väga ja viis tagasi lapsepõlve.
Mind puudutas ka vahepeal hirm, sest Pärnus on kaskadöörtüdrukud, kes mööda katuseid kõnnivad ja kõrgust ma kardan, seda isegi vaadates. Aga vähemalt puudutasid nad maapinda ilma kohutavate vahejuhtumisteta. Viienda korruse võlud, näha seda mida nägema ei peaks :)
2. oktoober. 2015.a.
Mai
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar