Ikka mööda lapsepõlveradu...

minu armas klassiõde Kristi Vahter

minu esimene klassiruum

    Eile oli Pärnus justkui soe suvi ja enamuse sellest suveilmast veetsin ma otseses mõttes õues, kallite sõprade seltsis. Leppisime kalli klassiõega kokku, et kohtume kell 13.00 (nagu kombeks on saanud) Port Artur 2 Rahva Raamatu kohvikus "Piano." Nii me seal /kohati/ kolmekesi aega veetsimegi, mina, Kristi ja üks sõber.

  Kristiga õppisime vaid ühe aasta ühes klassis, Metsapoole 8- kl koolis, Pärnumaal. Kuna mina ja meie pere lihtsalt kolisime. Ometi on see aeg mulle nii selgelt mällu talletunud, nagu oleks kõik see olnud eile ;)
  Kuigi minu juured on Koonga vallas, kolis meie pere kunagi palju ja mäletama hakkan ma just seda aega selgemini kui elasime Häädemeeste vallas ja just seal vallas tunnen ma ennast kodus. Just Häädemeeste vald on see mis südame kiiremini põksuma paneb. Eriti mõnus tunne oli möödunud aastal oma raamatuid armsas Metsapoole koolis esitlemas käia, koolis kus kohast sai alguse mu koolitee. Oehh! Oleks vaid mul väike majake selles imekaunis paigas...Unistada ju ikka võib.

  Lisasin siia pildi ka oma esimesest klassiruumist Metsapoole koolis. Täna ilutseb selles armsas ruumis klaver ja ruumist on saanud muusikatuba. Mäletan selgelt kuidas esimesse klassi läksin, võõrana, kuna teised olid kõik omavahel 0 klassis tutvunud, aga mina 0 klassis ei käinud. Siis astus mi nu juurde üks poisipeaga tüdruk, julge ja jutukas tüdruk kes küsis kas ma tahan ta pinginaabriks tulla. Kuna ma ei näinud tal, oma nutuste silmade läbi, seelikut seljas ja ta istus poisterea ees, siis algul pelgasin, katsin et poiss kutsub mind pinginaabriks :) Aga see oli armas Signe ja nii meist pinginaabrid saidki. Aga tegelikult kartsin ka kõige rohkem seda, et vanemate klasside õpilased viivad meid kooli ette, kartsin juba siis lavasid ning see hirm ajas mind nutma. Mind viis kooli ette mu vend Raivo, kes alustas õpinguid kaheksandas klassis.

Mtesapoole Põhikool

  Tegelikult tundsin ma oma klassist veel kolmee õpilast, Ene Närepit, Jaanus Antsoni ja Margus Sillustet. Aga Ene oli juba endale Elita Viljaste pinginaabriks valinud, kuna nad olid sõbrunenud 0 klassis. Ja poistega ma ju ühte pinki ei kippunud. Jaanusega olime koos mänginud Orajõel. Elasime lausa ühes majas. Ene ja tema õed ning vend olid minu sõpradeks Kabli aegadel. Ning Margusega kohtusime esimest korda laudas, suurfarmis, kus minu mäletamist mööda tema ema /või isa?/ oli lehmade seemendustehnik. Ei mäleta kahjuks kumb vanematest. Aga laudas me koos mängisime tagaajamist igatahes ;) Lehvitan Margusele kes kaua aastaid juba meie tegevust pilvepiirilt jälgib...

all trepimademel istub armas Antonina Lepp

  Kui käisin Metsapoole koolis hiljuti oma raamatuid esitlemas, tundisn kohe ära kunagise õpetaja, oma klassiõe Tiina Laepa ema Antonina Lepa. Tundsin ta ära saali ees istudes, sest hakkas rahva seast mulle silma. Täiesti müstika! Me polnud kohtunud lausa üle 30 aasta! Aga minu hing on siiani Häädemeeste vallas ja ma ei unusta kunagi Metsapoole aegu, ei unusta kunagi elu internaadis ja kirjutan hetkel sellest kõigest raamatut, järge toetajaid otsivale lasteraamatule PETU, mis kõneleb ka minu lapsepõlvest Häädemeeste vallas, lapsepõlvest enne kooli. Kuid järg raamatule tuleb kindlasti, aga mitte enne kui PETU on ilmunud. Järjeraamatu nimi on PETU LÄHEB KOOLI. Kes tahab, et need mõlemad raamatud ilmavalguist näeksid see saab nende sündi toetada järgmise info kaudu:

******************************************************************

PETU ootab endiselt toetust! Iga kopik on kasuks! Aitäh! 
Jagage palun! Kõik kes toetavad vähemalt 5 euroga mu lasteraamatu sündi, saavad mu Romaan "Segavereline".

Lasteraamat PETU tahab sündida! Hea sõber, aita kaasa mu lasteraamatu PETU sünnile! Sõprade soovitusel tegin siia nn oma Hooandja. Nimelt, paljud mu sõbrad ei ole nõus läbi Hooandja mu lasteraamatu sündi toetama ja seega otsistasin nende soovil siia toetuskampaania teha. Teisalt ei meeldi mulle endale ka Hooandja raamid ja sellepärast otsustasin toetajaid siit otsida. Hea sõber, jaga või toeta mu lasteraamatu sünnikampaaniat! Minu pangakonto number on : EE381010902003166000 Margit Peterson. Kui toetad mu raamatut enne 15. novembrit saab ehk raamat jõuluks valmis ja saad oma lapsele või lapselapsele ilusa jõulukingi. Kui soovid raamatut käest kätte siis saad selle 10 euro eest ja postiga saates 12 euro eest. Iga euro on teretuönud! Lisasin siia ka mõned illustratsioonid sellest raamatust. Nende autor on Signe Lauk. Raamat on ka juba toimetatud ja ootab küljendamist. Ette tänades, Margit! Siia ka väike katkend:

minu lasteraamatu PETU üks illustratsioonidest. illustraator Signe Lauk

*********************************************************************************************************
"Pet-uu, Pet-uu! Tule vanaema juurde tuppa! Ära jää võrkkiigele magama! Muidu tulevad varesed ja nokivad su silmad peast!" hüüdis vend oma õde.
Oli augusti lõpp. Päike paistis kõrgelt ja ninatark tüdruk armastas lesida võrkkiigel. Ta lasi taevavalgusel oma tedretähnilist nägu paitada, tuulepoistel juukseid silitada, sest nii oli kõige mõnusam unistada. Seda enam, et ema oli lausunud, et päike armastab tedretähnilise näoga lapsi. "Juhuuu! Mina olengi päikeselaps!" rõõmustas tüdruk.Ja korraga see kisa, see raamidesse surumine. Petu oli juba lapsena isiksus, kes ei kannatanud keelde ja käske. Ta unistas ennast kollaseks liblikaks, kes lendab õielt- õiele ja värvib maailma ühe tiivaviipega päikesevärviliseks. Tema arvates oli päike toona mitmevärviline.
Petu oli lillelaps, kes igatses jalutada tundide viisi metsas, kõnelda puude, põõsaste ja lilledega. Tüdruk, kes unistas end vihmaste ilmadega sopalombis mängima, ilma, et oleks kunagi külm hakanud. Tüdruk, kes nägi kõikjal ilu. Isegi lehmakoogid muutis elavaks. Tegi neile kividest silmad, tammetõrudest nina ja tulpide kroonlehtedest suud. Ta pani looduse enda ümber elama.
****
"Palju õnne sünnipäevaks!"õnnitles naabrinaine tüdrukut ja kinkis talle nelja aastaseks saamise puhul hiigelõuna. See oli nii armas kingitus, mida tüdruk isegi ampsata ei raatsinud. Tahtis, et see õunake kivistuks ja jääks elu aeg teda saatma, kuid...
Petu oli pärit paljulapselisest perest. Ihnus oli talle võõras. Vanemad õed oskasid tüdrukut ümber näpu keerata, noolides ampsu järel ampsu. Nii see unistus puruneski. Petu käis nukralt õunapuu alt täpselt samasugust õuna otsimas, kuid tulutult. Kõik õunad olid seal ussitanud ja poole väiksemad. Pisikesi putukaid ja usse tüdruk kartis. Isegi nii hullult, et ükskord, kui putukas oli jala peale roninud, kisas ta nii valjusti, et kogu majarahvas jooksis välja vaatama.

  _____________________________________________________________________________

  Esimene pärislava kogemus leidsi mul ka aset just Metsapoole ajal, pidin siia laval mängima rohelise varre ja kollase õiega lille. Enamus meie klassi õpilastest kehastusid lilledeks. Eile just meenutasime seda Kristiga. Ja meenutada oleks veel palju, palju...Nüüd, aastakümneid hiljem külastasin Treimani kultuurimaja ja lava kus ma lilleks kehastusin.

Treimani kultuurimaja saal. Minu esimene lava

 See oli ka eriliselt armas tunne ja viis tagasi lapsepõlve. Ma ei oska kirjeldada mis minu sees üldse viimasel ajal toimub, aga tean, et ma tahaks kodu, tahaks oma päris kodu, tahaks tagasi kodumaale, Häädemeeste valda, või siis hoopis unistustemaale, Setomaale. Ma lihtsalt ei ole kivilinna magalarajooni elanik, aga saatus tahab nii. Aga loodan südamest, et saatusel on varuks ka teised plaanid, sellised plaanid kuhu ma rõõmsama meelega mahun ;) 

  Lihtsalt paneb mõtlema, et pidev kolimine lapsepõlves tekitab ja jätab lapse hinge suure segaduse, ta ei tunne ennast oma juurte juures just kodus, ta tunneb ennast kodus seal kus ennast mäletama hakkab. Mina hakkasin häguselt mäletama Põlendmaa aegu, aga siiski just Häädemeeste vallast on selgem kujutluspilt. Minu kodu on kas Orajõel, Kablis või Penus, või lausa Terimanis, Metsapoolel. Nii kurb kui see on, aga Koonga vallas ma ennast kodus ei tunne, no ei tunne. Ja mida aastaid edasi, seda enam igatsen koju...

  Võimalik, et meie, lapsed kelle pere on palju kolinud, ei oskagi ennast kodus tunda ka võõrsil olles, pean silmas reisimist. Ma väga ihkan maailma tunda ja näha, aga igatsen tagasi koju. Igatsen tagasi armsale Eestimaale, kuskohast paljud saatuse tahtel põgenevad. Ma ei süüdista neid. Pigem on süüdi meie ühiskond, kus puuduvad kohati elamisväärsed tingimused ja rahbvas on sunnitud pisarsilmil siit lahkuma, et ellu jääda, et tagasi tulla, tagasi tulla oma päriskoju. 

 Ahjaa, tegelt tahtsin kirjutada siia ühe luuletuse, mida me koos Kristiga (oli veel keegi?) Metsapoole kooli ees lugesime, esimeses klassis muidugi:

Pikapatsiline Kai

meile koolilapseks sai

silmad uudishimu täis

nüüd ta Marju kõrval käis

lõpuks sosistades päris

hääles ärevuse värin

"ütle, kas su nukk jäi maha?

kas sa mängida ei taha?"

Marju kohkus

käin ju koolis

"Ei! 

Ma nukkudest ei hooli!"

**********************************************************

Kristiga võibki vestlema jääda. Pidime hiljuti koos seenele minema, aga jäi ära. Kuid ma pean sulle ikka külla sõitma, lausa süda sunnib :) Ja ühtlasi kaasa võtma diktofoni, et kooli aegsedid memuaare salvestada, neid memuaare mida mina ei tarviste mäletada. 

  NB!Ja kirjutamiskirg, see on minus kogu aeg olnud. Häädemeeste vallast ära kolides jäin paljudel klassiõdedega kirjavahetusee, kuid mul endal kahjuks neid kirju enam säilinud ei ole. Kui kellelgi on, oleks armas neid näha ja omada. Äkki kirjutatakse minust ka kunagi elulooraamat, kunagi siis, kui olen maise teekonna lõpetanud ja Marguse juures pilvepiiril. Iga kiri on teretulnud. Aitäh!

See siin on blogimine eilse päeva paarist tunnist, aga päeva jätkub veel kahes järgmises blogis. Olge valvsad! Aitäh, kallis Kristi ja aitäh Häädemeeste vald, Mtesapoole kool ja kõik kalssi- ja koolikaaslavsed! :)

Teie Margit

24-25- okt,. 2015.a.

Mai