Jaansoni rada 892. päev

Ma ei tea kuidas teiega on, aga minuga on asjad sedamoodi, et kui juba natuke parem olla, tahaks liikuda. Ega umbses toas paremini ei tervene. Meie liikusime igatahes täna 7,3 km. Esiteks oli vaja mul poodi süüa ostma minna, sest Germo ju seda teha ei oska ja no üht koma teist oli veel vaja. Käisime piilusime ka eile uputuse tagajärgi. Kesklinnas neid näha ei olnud, nagu poleks midagi juhtunudki. Vaid üks auto number ootas nukralt oma peremeest Stiidikooli vastas. Aga Rääma linnaosas käib siiani toimetamine, see on päästeautosid ja voolikuid täis. Männi park oli ka nagu üks suur järv nüüd õhtul. Ja üldse on seal liiklus suletud kuid jalgsi saab läbi. Meie jalutasime Bestri poodi ja sealt naastes Kaevu poodi veel. Tundub et vee pumpamisega hakkavad nad ühele poole saama, aga ma ei kujuta ette mis kahju see katastroof tegi neile, kellel näiteks on maaküte, põrandaküte jne ...Meie siin kesklinna silla juures ei saa millegi üle kaevata, ühtegi katastroofilist olukorda ei olnud. Õnneks. Ja nagu fotodelt näha, toimub Jüri Jaansoni kahe silla jooks ka. Täna juba on seal miskid võistlused teoksil ja homme hommikul jooks. Linna liiklus on suht ümber suunatud, vältige võimalusel üle kesklinna silla sõitmist, sest sealt peate nagunii Laiale tänavale manööverdama jne ... Sellised lood meil siinpool sood. Muide, eks kunagi Rääma linnaosa kohal haigutaski üks suur soo ja raba ja linn ongi ehitatud selle peale. Ja ärge vinguge et see ja see on süüdi, looduskatatroofide vastu oleme kõik jõuetud. Pigem ulatage abikäsi ega võtke iga liigutuse eest hingehinda. Olge terved ja hoitud! 5. september 2026. Vana-Rääma

class="separator" style="clear: both;">

3. september maakodus

Täna viibisime maakodus kõigest veidi alla 3 tunni, aga jõudsime enamvähem koristatud. Vaid vannituba jäi veel koristada. Ma lihtsalt jäin haigeks ja me sõitsime koju. Nii harva, kui mina külmetushaigusi üldse põen. Aga tegelikult juba teisipäeval andis kõrv tunda. Mõtlesin, et kuidagi imelik, miks mu kõrv pisteliselt valutab. Aga kunagi, enne nina karbikute ja vaheseina oppi haigestusin ma alati keskkõrvapõletikku, ju andis nõrk koht märku. Täna hommikul bussis jäin haigeks. Päriselt. Meeletu padukas saatis meid bussile ja umbes pool tundi peale sõitu tundsin, et midagi on imelikku. Nii ei jaksanud ma trepilt ballooni ja pliiti ära tarida, mille tegelikult tahtis üks naabrimeestest endale, aga seisavad seal juba kuu aega ja on silmale valusad. Tuleb minema tarida. Aga õnneks oli teine naabrimees kenasti lauakoorma, mille me sõbrannega esmaspäeval tekitasime, aknast välja visanud ning osa neist ootab veel trantsportimist. Nii jäigi meil Germoga täna põrandate kraamimine teha. No veidi üle ühe prügikoti rullist läks minema. Ja, - uksuge või mitte!- ma käisin täna keldris. Esimest korda. Seal on suisa 4 ruumi, aga need kõik on ka meeletut sodi ja prahti täis. Ei tea millal ma selle ükskord puhtaks saan. Ja keller vajab aknaid. Ruumi on tegelikult päris palju, ehita või saun keldrisse, aga ma ei salli sauna lõhna ka mitte. Hetkel mul ei ole keldrile luuki, lõhkusin selle ukseümbruse ära, sest see oli nii sodi, et lihtsalt kukkus kokku. Uks on veel ees, sest seda on raske kätte saada, minu jõud peale ei hakka. Aga ju ma ükskord kuidagi ikka saan. Tegelikult enne uue kipsi ja karkassi panemist oleks vaja ka need raudtorud, mis veel seinast välja turritavad ja ka radiaatorite konksud ära lõigata. Naabrimees lubas, kui talle radikad andsin, aga ju on tal ka palju tööd ja ma sundida ei saa. Juba sellel kuul peaks uued aknad tulema, selleks ajaks tahaks ikka asjaga ühele poole saada. No ja vannituba on ka veel õudsas olukorras, ütlen ausalt - minu jõud peale ei hakka. Aga ülemine korrus on nagu üks suur tuba, sest ma lõhkusin kõik vaheseinad ega plaani neid uusi ka ehitada. Sinna tulevad piirded, nagu rõdu piirded. Nii jagub õhku ja valgust rohkem ning seda vajame me kõik. Ja vannitoa, millest ehitan dušširuumi, teen veidikene suuremaks, näpistan Germo pisikesest toast ruumi juurde. Aga ega magamistuba ei peagi väga lahmakas olema, peaasi, et on valgust, õhku ja koht, kuhu voodi panna. Aken ka muidugi. Germo pisikeses toas on üks aken. Niisiis. Aga järgmisel korral järgmised asjatoimetused. Ilmselt alles kolmapäeval sõidame taas maakoju, 9. septembril, seniks kosun ja katsun haigusega sõbralikke sidemeid hoida. Olge teie ka terved ja hoitud! Ja nüüd juba podiseb pliidil õuna-pirni moos. 3. september 2026. Vana-Rääma

Jaansoni rada 875. päev

Ei tunne mind ära või? :D Kusjuures eile ma käisin ennast Bellissimas lille löömas, aga kilomeetreid tuli vaid 4,8 ja ma ei viitsinud blogida. Täna tuli 6 km ja kohe kirjutan blogi valmis. Täna muidugi liikusin juba kell 8.30 kesklinna, et endale naeratus tagasi saada. Jätkuvalt kiidu- ja tänusõnad doktor Krista Toomesoole, kes selle ebamugava protseduuri meeldivaks muudab, seda juba oma päikeselise loomusega. Ja nüüd ma saangi laia naeratust taas naeratada, nii vähe on õnneks vaja! Apollosse oli ka asja, sest sain kätte luulekogumiku "Luulekevad 2026," kus on ka minu 5 luuletust avaldatud. Aga kunagise laureaandina minu selle kogumiku luuletused luulevõistlusel ei osale. Selline kentsakas otsus on tehtud. Ma ei tea kas see on õiglane või mitte, aga ma leian, et kentsakas on küll. Kui tegu on luulevõistluse kogumikuga, milleks siis üldse nende luulet avaldatakse, kui luulevõistlusel osaleda ei saa? Ja, ma vanast harjumusest osalen, aga nüüd juba kipun kahtlema, kas ma seda enam teen. See "formaat" ei ole minu arust aus. Aga sellel korral siis on mu luuletsed seal avaldatud ja fännid saavad vähemalt neid lugeda. Juba üks eile õhtul kirjutas mulle üks võõras inimene pika kirja, et talle ka see süsteem ei meeldi ja et ta osaleks laureaatide valimistel üksnes siis, kui saaks ka endiste laureaatide poolt hääletada, tahab mind parimaks hääletada. Minu jaoks polegi oluline, kas olen parim või halvem, mulle lihtsalt tekitab see uus taktika segadust. Ja tundub, et ka paljudele teistele, kes on otsustanud enam mitte sellel üritusel osaleda. Aga tänusõnad võlgnen ikkagi korraldajatele ja lähen eluga endiselt edasi ning kirjastan ka oma raamatuid edasi. Mõnus, mekin siin poolt viilu ühte imehead saia, kuigi ma saia ei söö, no ei saa süüa, aga pisike viil mahub ikka. Armas Ene ise küpsetas ja kinkis. Aitäh nii maitsva saia eest, oled super küpsetusmeister! Ja ongi päev õhtus. Aitäh! 9. juuli 2026. Vana-Rääma