Loetud sai Merike Jürjo poolt kirjutatud romaan "Mälestusteta maja," mis on saavutanud Tänapäeva romaanivõistlustel 2008. aastal 3. koha. Muide, see on mu koduraamatukogus 31. romaanivõistlusel osalenud raamat, mis on paremikku jõudnud. Antud raamat küll minu lemmikute hulka ei kuulu, lõpp jäi veel eriti venivaks ja igavaks, kuigi lahendus saabus hoopis teist radapidi, aga ka see ei üllatanud mind. Olgugi, et mind väga paeluvad ajaloolised raamatud, jätab see siin mind külmaks. Vaid üks tõsiasi paelub, see on tõik, et autar oskab tolleaegset aega käsitleda. No kõigega annab tööd teha, ei ole nii, nagu üks kirjanik (nimesid nimetamata ) mainis, et autor saab kirjutada vaid sellel teemal mida ta valdab. No ei ole kaugeltki mitte nii. Võibolla see on tema puhul nii, aga antud juhul ta ikka teiste eest kõnelda ei saa. Tegelasteks on abielupaarist naiskodukaitsja ja politseinik ja teemaks 30date sisepoliitika. Aga mis seal ikka, enam ammu ei üllata mind tõsiasi, et romaanivõistluste paremikku jõudnud tööd ei haara mind. Samas tean käsikirju, mis on nendest võistlustest välja jäänud, kuid on nii haaravad ja põnevad, et neid ei saagi enne käest panna, kui raamatu tagumised kaaned paistavad. Nüüd ka tutvustus raamatukaupluse lehelt. On aasta 1938, laulupeoaasta. Ühes Eesti väikelinnas on loomulikult käimas kibekiire ettevalmistustöö, sest naiskodukaitsjad sõidavad Tallinna peo korraldamises abistama. Siis aga raputab linnakest midagi täiesti ootamatut: oma majast leitakse vaikselt pensionipõlve veetva härra Sandersoni laip. Tegu paistab olevat enesetapuga, aga asja uurides leiab kohalik politsei nii mõnegi kummalise asjaolu. 25. veebruar 2025. Vana-Rääma
