Jõudsime suvekodust ehk suvilast tagasi. Germo kutsub Lemme suvilat nüüd suvekoduks, et kodude nimed sassi ei läheks :) Esimese asjana autost välja astudes läksin kohe mere äärde, sest igatsus on niiiiiiiiiiiiii suur! Luigepaarikesi ei olnudki, aga Võiste sadamas oli neid hulgi. Lemme rannas said meri ja taevas üheks, no vaadake ise, mere piiri ei ole võimalik eristada. Nii ilus ja rahuliks oli see Liivi lahe sopike, vesi peegelsile, ei ühtegi tuulepoegagi. Ja lisaks oli merevesi ka selge. Samas liivaranna osa oli vähe, vesi on tõusnud. Aga samal ajal paistavad eemalt veest suured rändrahnud. Ju on loodus oma tööd teinud. Tegelikult Lemme rand muutub iga aastaga kahjuks kivisemaks. Mina ei jaksa ka neid kõiki sealt jalgteeks kanda :) Aga no paradiis on paradiis, kohe sulpsti suvilast vette ja veel Eeva rüüs, mida sa hing veel ihaldad? Avekene - kallikene mõtles küll algul, et ta autost välja ei tule, aga tuli ikkagi, tasa ja targu, sest aktiivselt veel ei tohi. Ma veidike korrastasin ja revideerisin kappe, osad asjad tõin koju, no toiduained ja konservid, sest öösiti me vist sellel aastal seal enam ei viibi. Talveks ma kuivaineid ka sinna ei jäta, niiskeks lähevad muidu. Dušikardina võtsin ka eest, kanistrid viisin majja ja laua ning toolid ka. Samas ma tahan ikka veel sellel aastal seal käia, kasvõi seenemetsas. Ja kui ikkagi tuleb tunne, et tahan ka ööbida, on mul seal elektriradikas ja puhur olemas, need kütavad meie armsa pesakese hoobiga saunaks. Germo ütles nii mõnusalt Lemme jõudes; "kodutunne," ju ta siis nii tunneb, nagu minagi, ikkagi suur osa minu armsast lapsepõlvest. Ja tagasi tulles käisime natuke Rannametsas tiirutmas, aga mereäärse vaateplatvormi juurde ei pääsenud, pole sellist kohtagi, ometi tornike on näha. Võiste minimarketis ehk kohvipoes ahvatles suitsuliha lõhn ostma. Väga aromaatne lõhn. Õnneks ostsin vaid väikese tüki, sest lõhn ületab maitse, liha on kahjuks täiesti toores. Pettumus. Aga ülepraadides ehk sobib. Võiste ise on imekena kohakene, kõik see mereäärne rannik, laululava ja üldse see küla merepoolne osa. Oli üks armas seiklus. Aitäh, kallis Ave, et ennast autojuhiks pakkusid ja rõmsalt kodust välja ajasid. Kosutavat taastumist ja peatse kohtumiseni! 15. september 2026. Vana-Rääma
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar