NÄHTAMATUD TRAAGELNIIDID - Aita Kivi

Loetud sai järjekordne Aita Kivi romaan, sedakorda "Nähtamatud traagelniidid." Mõnus ja rahulik kulgemine ning julgemine. Ma arvan, et siin on autorit ennast väga palju sees. Tunnen. Tajun. Kuigi olen Aitaga vaid tunnijagu läbi telefoni suhelnud, kui ta kunagi ühte minust tehtud artiklit toimetas. Toona töötas ta ühe ajakirja peatoimetajana. Hetkel ma ei olegi tema tegemistega kursis, aga see ei olegi oluline. Kordi olulisem on tõik, et ta ikka raamatuid kirjutaks, sest mulle nii väga sobib tema käekiri. Jah, ongi rahulik kulgemine, mis paneb ka raamatut rahulikult lugema, mõtisklema, kaaluma, süžeesse nii detailselt sisse minema, nagu oleks ta kõik selle oma elust maha kirjutanud ja haarab lugeja sellest osa saama. Tõsiselt hea oskus stsenaariume luua ja detailselt ka "taust" kaasa tuua. Peategelase karater on nii võimsalt esile toodud, et mul on nüüd sihuke tunne nagu ma tunneks seda naist kogu elu. Vot nii! Alati (igas raamatus) seda ei juhtu. Loomulikult ma nautisin väga selle raamatu lugemist ja tahaks juba järgmist sama autori raamatut haarata, aga öökapil ei ole. Peab selle vea parandama. Minu poolt soovitus selle raamatu lugemiseks on suur! Aitäh, et kirjutad, hea Aita! Ja nüüd raamatu tutvustus ka. Romaani minategelane Kaari on pärast ema surma otsinud üles oma isa, et temaga kordki elus kohtuda. Kuid ühest päevast ei piisa mineviku selgeks rääkimiseks. Lugudes, mida naine isale ei jõudnud jutustada, analüüsib ta seni elatule tagasi vaadates olukordi, mil midagi tegi või tegemata jättis seetõttu, et kasvas üles ilma isata, kasulapsena. Kust tuli ebakindlus, mida ta püüdis summutada välimust täiuslikumaks tuunides? Või sage süütunne ja vajadus oma olemasolu üha otsekui õigustada? Miks lootis ta leida lohutust ja mõistmist suhtest põlvkond vanema mehega? Kõige tugevamini oleme minevikuga seotud sidemeid pidi, mida me tunnistada ei taha või mille olemasolust meil aimugi ei ole, mõistab Kaari. Kuulujutud, millega ta noored vanemad kord teineteisest lahutati, läbivad ka tema elu otsekui igavesti elujõulised nähtamatud traagelniidid. 24. jaanuar 2026. Vana-Rääma

LÄHEDAL - Aita Kivi

Loetud sai Aita Kivi poolt kirjutatud romaan "Lähedal." Vaatasin Vikipeediast järgi, kirjanik Kivil on ilmunud 6 romaani ja mina olen vaid ühe läbi lugenud, oi-oi-oi. :) Tegelikult ma olen veidi tema asjadega kursis, lihtsalt pole ühtegi ta romaani enne kätte juhtunud. Üksnes üks ühiskogumik aasta alguses, mille mulle hea Elme Väljaste saatis, kus on ka Aita Kivi looming sees. Ma ise kahtlustan, et ta novelle olen lugenud, mitmeid, aga see selleks. Kunagi, kui Aita Kivi oli Eesti Naise peatoimetaja, vestlesime me läbi telefoni temaga lausa terve tunni. See oli juba 13 aasta eest kui sai koostatud pärnakate pungikogumik "Sõnaga näkku" (millega Belkaga Terevisioonis ka käisime), tuli Kati Murutar minust artiklit Eesti Naisesse tegema ja peatoimetaja Kivi oli nii põhjalik, et me võtsime läbi telefoni ristipõiki Kati kirjutatu ette. Oli üks mahukas ja tore vestlus, aga ajakirja läks "Sõnaga näkku" asemel ikkagi "Sõraga näkku." :) Mõnus meenutus. Nostalgia. Nagu leidub nostalgiat ka antud romaanis. Romaan on see kahtlemata, võibolla isegi mitu romaani ühes, kuigi autor on oma ema novellid süžee sisse põiminud. Miks ma mainin, et isegi mitu romaani? No lugedes tõdesin seda. Siit saaks tõesti mitu eraldiseisvat lühiromaani. Nii lihtsalt on. Lugeja ise lugedes tajub miks. Aga tegevuse keskmes on ikka suhted, lähisuhted, armukeserollid, abordid, olustik, elukeskkond, haritus, haritus, harimatus. Ühesõnaga siin on kõike, mida sisaldab ka tänapäeva elu. Inimlikud lood kokku köidetud. Usutavad ja reaalsed. Nii vähemalt tunduvad. Lugemist on. Vaikselt kulgevad teekonnad, teelahkmed, pikitud sisse ka reis Kreetale, meeste oskamatus naistega käituda. Rääkimata lood. Isa liiderlikkus ja see, kuidas ta igale uuele naisele lapse nikerdab, siis pole ka imestada kui üks tütardest sama rada läheb. Narkootikumid, vägivald jnejne... natuke kaootiline süžee aga täiesti loetav raamat, sest Aita Kivil on hea käekiri. Eks lugege ise. Ja nüüd kppeerin ka raamatut tutvustava teksti. Töösõltlasest naine sõidab koondamisraha eest Kreetale, et lõpuks iseendas selgusele jõuda. Vahelduvad eneseiroonilised meenutuspildid eri aastatest: vanemate lahkuminek, valusad suhted poolõdedega, noorusarmastuse kaotus, viljatud armukese-aastad, haarav töö ajakirjanduses, mis asendas puuduvat perekonda... Ja muidugi muljed maaliliselt Kreetalt. 12. mai 2025. Vana-Rääma

VALIVAD NAISED - A.Kivi, E.Väljaste, K.Murutar jne...

Loetud sai raamat nimega VALIVAD NAISED, mille alapealkirjaks on omakorda "Ajakirjandusest kirjandusse." Sellesse jutukogumikku on koondatud 9 naisautori jutukesed ja nende autorite ühisnimetajaks on vihje alapealkirjale. Kõik jutukesed on totaalselt erinevad, isegi erinevates žanrides kirjutatud, aga ometigi jookseb neist läbi sarnaseid jooni, üks on kindlasti naiselikkus. Naised ju! :) Osad autorid on mulle ka reaalselt tuttavad, osadega olen põgusalt suhelnud sotsiaalmeedias ning mõni nimi oli mulle täiesti võõras. Näiteks Kadi Heinsalut ja Lea Armet ma enne lugenud ei olnud, nüüd vist loeks. Aga koondada kokku ajakirjanikust kirjanikuks kasvanud naiste looming, see on armas. Ma isegi ei oska öelda, kas sõna kasvanud on sünnis kasutada, aga see tuli spontaanselt. Sama spontaanne on ka see teos. Ka kohati müstikasse kalduv või pigem siiski ulmesse ja seda ühe autori poolt. Hea fantaasia, peaks mainima, vedas lõpuni välja. Tõsi küll, ulmet ma üle paari teose aastas lugeda vast ei suudaks, no pole minu maailm. Ulme juures meeldibki mulle üksnes see asjade käik, kas autor veab teema lõpuni välja või mitte. Muu lihtsalt üldse ei köida. Reaalsus on ikka kordi põnevama ja loetavam ning loetavaid raamatuid ma lausa neelan. Olen seda ennegi maininud ja jään endale truuks. Eraldi ma jutukesi lahkama ei hakka, aga panin kõrvataha kelle raamatuid võiks endale veel soetada. Aitäh selle raamatu eest, hea Elme! Sind loen ma nagunii ja hetkel olengi suurel määral Sinu lainel, sest öökapil nii mõnigi raamat juba karjub :) Nüüd kopeerin raamatukaupluse lehelt ka raamatut tutvustava teksti ja see raamat läheb ka eriliste raamatute riiulissse, sest selles on armsa Elme kirjutatud pühendus. Aitäh! Jutukogumik, milles kirjutanud nais(aja)kirjanikud, kes erinevatel aegadel ja -põhjustel ajakirjandusest kirjandusse põiganud või sinna hoopis päriseks jäänud. Tuntud ja natuke vähem tuntud nimed: Aita Kivi, Hille Karm, Elme Väljaste, Kati Murutar, Kärt Hellerma, Lea Arme, Kerttu Soans, Evelin Kivimaa, Kadi Heinsalu. Jutustused, milles otsitakse, leitakse, pettutakse. Aga ei kaotata lootust. 12. veebruar 2025. Vana-Rääma