NÄHTAMATUD TRAAGELNIIDID - Aita Kivi

Loetud sai järjekordne Aita Kivi romaan, sedakorda "Nähtamatud traagelniidid." Mõnus ja rahulik kulgemine ning julgemine. Ma arvan, et siin on autorit ennast väga palju sees. Tunnen. Tajun. Kuigi olen Aitaga vaid tunnijagu läbi telefoni suhelnud, kui ta kunagi ühte minust tehtud artiklit toimetas. Toona töötas ta ühe ajakirja peatoimetajana. Hetkel ma ei olegi tema tegemistega kursis, aga see ei olegi oluline. Kordi olulisem on tõik, et ta ikka raamatuid kirjutaks, sest mulle nii väga sobib tema käekiri. Jah, ongi rahulik kulgemine, mis paneb ka raamatut rahulikult lugema, mõtisklema, kaaluma, süžeesse nii detailselt sisse minema, nagu oleks ta kõik selle oma elust maha kirjutanud ja haarab lugeja sellest osa saama. Tõsiselt hea oskus stsenaariume luua ja detailselt ka "taust" kaasa tuua. Peategelase karater on nii võimsalt esile toodud, et mul on nüüd sihuke tunne nagu ma tunneks seda naist kogu elu. Vot nii! Alati (igas raamatus) seda ei juhtu. Loomulikult ma nautisin väga selle raamatu lugemist ja tahaks juba järgmist sama autori raamatut haarata, aga öökapil ei ole. Peab selle vea parandama. Minu poolt soovitus selle raamatu lugemiseks on suur! Aitäh, et kirjutad, hea Aita! Ja nüüd raamatu tutvustus ka. Romaani minategelane Kaari on pärast ema surma otsinud üles oma isa, et temaga kordki elus kohtuda. Kuid ühest päevast ei piisa mineviku selgeks rääkimiseks. Lugudes, mida naine isale ei jõudnud jutustada, analüüsib ta seni elatule tagasi vaadates olukordi, mil midagi tegi või tegemata jättis seetõttu, et kasvas üles ilma isata, kasulapsena. Kust tuli ebakindlus, mida ta püüdis summutada välimust täiuslikumaks tuunides? Või sage süütunne ja vajadus oma olemasolu üha otsekui õigustada? Miks lootis ta leida lohutust ja mõistmist suhtest põlvkond vanema mehega? Kõige tugevamini oleme minevikuga seotud sidemeid pidi, mida me tunnistada ei taha või mille olemasolust meil aimugi ei ole, mõistab Kaari. Kuulujutud, millega ta noored vanemad kord teineteisest lahutati, läbivad ka tema elu otsekui igavesti elujõulised nähtamatud traagelniidid. 24. jaanuar 2026. Vana-Rääma