Loetud sai Helju Petsi romaan "Ööliblikatants." Olen enne läbi lugenud tema "Meelespead," mis mulle väga-väga meeldisid. Tõmbasin paralleele isegi "Seltsimees lapsega" (Leelo Tungal). "Ööliblikatantsuga" on aga vastupidi. Raamat kubiseb poliitilisest kantseliidist suurel määral, see segab tohutult lugemist. Imestan, et kirjastus "Tänapäev" sellise raamatu välja andis. Lisaks häirib mind tohutult ka see, et raamat on külamutilikult negatiivne, siin on nimeliselt välja toodud avaliku elu tegelase ebameeldiv intsident, mida tema tahaks unustada, aga nüüd on see raamatusse trükitud, igaveseks. Lisaks ka veel armastatud Jüri Aarma surm, mille teemal on veel oma eksliku arvamust avaldatud. Jääb mulje nagu oleks autor päevikut pidanud ja sealt kõik (isegi koroona statistika) raamatusse kopeerinud. Mina küll sellise sisuga raamatut oma kirjastuse alt mittemingil juhul trükkida ei laseks. Lisaks tegutseb siin ullike Sass, psüühiliselt haige inimene, nagu kõik selle raamatu tegelased. Õudne! Ma sain shoki. Ausõna. Kohutav elamus! Vabandust, aga ma blogin alati ausalt oma emotsioonidest. Harivat ei ole siin raamatus midagi ja olstikku on ka vähe. Kuulub kategooriasse, mida ma ei soovita lugeda. Kokkuvõte. Ruben ja Sigma, noor juristipaar, kolivad perelisa ja töö tõttu Tallinna oma elu peale. Elul aga on neile varuks mitmeid üllatusi, ent ka lihtsalt ... elu ennast. Kõige selle taustal on lähimineviku sündmused ja kuumad teemad valimistest koroonakriisini. 15. jaanuar 2026. Vana-Rääma
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar