Ühel päeval uurin ma järgi, kui palju üks mu lemmikkirjanik Herta Laipaik jõudis oma elu jooksul raamatuid kirjutada. Ma olen neid ikka palju lugenud aga jälle leian uusi ning ikka ja jälle leian lemmikuid. Kui hingestav ja tohutult rikkalik ning erilise karakteriga käekiri. Kui eriline kirjanik minu jaoks! Uhh! Jah, sain just loetud tema romaani "Angara ääres. Anno 1950." Teos kõneleb elust Siberis, kus peategelane läks oma küüditatud mehele vabatahtlikult järele. Kuidas see minek ja elu seal hargneb või ei hargne üldse, sellest loe ise. Minul on nii kahju, et raamat loetud sai, aga kuna ma ostsin selle, saan alati vajadusel uuesti lugeda, nagu ma lemmikraamatute puhul vahel teen. Kahjuks ei olnud mul au autorit tunda, aga ma julgen öelda, et meil on mingi sarnasus, vast hingesugulus, sest ma tunnen nii, tunnen temaga väga palju ühist. Oleksin kordi õnnelikum, kui oleksin teda tundnud aga olen õnnelik ka selle üle, et mul on läbi tema loomingu võimalik teda tundma õppida. Nii vähe ongi vahel õnneks vaja. See oli üks imeline seiklus Siberis ja mitte üksnes Siberis, see oli üks imeline avanemine, enese tundmaõppimine, kaotamine ja valguse ning selguse saamine. Selle raamatuga sai vast ka peategelane täiskasvanuks ning ma julgen ennustada et oht on ka lugejal täiskasvanuks saada seda lugu lugedes. Aitäh selle maailmatasemel raamatu eest, Herta! Ja nüüd kopeerin ka põgusa tutvutuse siia. Kuigi teose pealkiri viitab nn. laagriainestikule, on sedapuhku tegemist pigem isikuromaaniga. Peategelane Kirke, elukutselt kunstnik, sõidab vabatahtlikult Angara äärde oma asumisele saadetud mehe juurde, Siberi-piltides on esiplaanil Kirke läbielamised, keerulised suhted mehega, igatsus kodu ja tütre järele, loominguprobleemid. Teineteisele vastanduvad kaevandusasula ängistav räpasus ja hallus ning Siberi kaunis loodus, sunnitööliste ja väljasaadetute traagiline saatus ning mälestused kunagisest õnnelikust elust. 10. jaanuar 2026. Vana-Rääma
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar