Kuvatud on postitused sildiga Rein Veidemann. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga Rein Veidemann. Kuva kõik postitused

pühapäev, 25. august 2019

ARKAADIA ÖÖ - Rein Veidemann


 Kahju on et see raamat loetud sai. Tõsiselt! Panin just öökapilt riiulisse Rein Veidemanni proosateose "Arkaadia öö," mis koosneb kolmest eraldiloetavast novellist ning veel kolmest novellist, mis moodustavad koos romaani, romaani novellides.

 Ma ei saa ise üle ega ümber "nimemaagiast" ning just see on üks mu lemmikteemasid Rein Veidemanni teoste juures. Ka minu jaoks tähendavad nimed väga palju. Sestap ma tõsiselt naudin Reinu raamatuid. Ja mitte ainult nimede pärast, ka ajaoo, tarkusepagasi ja tohutu kire, seksuaalsuse pärast,  mida kõik R.Veidemanni raamatud kajastavad.

 Tahtsin sellesse raamatusse ka pühendust hiljuti võtta, aga paraku läks nii et ma ei jõudnudki Uue Kunsti Muuseumisse, kui kirjanik Veidemann oma sünnilinna Pärnut väisas. Aga ma ei kaota lootust, sest tema kirjutatud triloogia raamatutes on mul pühendused sees ja soovin et ka teistes oleks, nii saan need ühte riiulisse asetada. Mul on lihtsalt pühenduste ja autogrammidega raamatute tarvis eraldi riiulid ja nendel raamatutel on minu jaoks veel suurem tähtsus, see silmale nähtamatu energeetika, aga tuntav...

 Nautisin kõikide novellide lugemist väga. Novellikogu ongi hea lugeda, saab ennast õhtuti paremini korrale kutsuda, lihtsalt ei võta järgmist novelli lugeda ja ajad ennast vägisi magama. No ma olen lugemissõltlane ja pean ennast korrale kutsuma.

 Nagu me Reinuga siin vestelnud oleme, on talle endale kõige hingelähedasem novell sellest raamatust "Meie, tinasõdurid." Aga ma üldse ei imesta selle üle, see on tõsiselt põnev ja nostalgiline novell, tegevus toimub Pärnus ja kõneleb toonasest elust, kui autor veel nooruki eas oli ja Pärnus Räämal elas. Jah, seda kõrvitsa lugu mainis autor ka ühel kohtumisõhtul, aga ma ikkagi nautisin lugemist, väga!

 Pean tõdema et sellest ajast saati, kui see raamat mu öökapil oli, pole nudpäevagi mil ma ei ümiseks laulusõnu ; "minagi oli Arkaadia teel..."


Arkaadia teel

Muusika:
T. Tepandi
Sõnad:
K. Ristikivi
Minagi olin Arkaadia teel,
kuigi ma sündisin saunas.
Mõnikord mõtlen, ma läheksin veel,
Muretu nooruk Arkaadia teel,
Marssalikepike paunas.

Aga ma tean, et kaotasin käest
Tee juba enam kui ammu
ja et ma üksinda enese väest
Leiaksin tee, mille kaotasin käest,
Selleks ei ole mul rammu.

Kuhu ka lähen, seal vesi on ees,
vesi ja kõledad kaljud.
lahkunud viimne kui lootsikumees,
Lahkunud lauldes, et vesi on ees,
nii nagu laulavad paljud.

Nõnda ma istun ja tõesti ei tea,
Vanduda ennast või saatust.
Ärge vaid öelge, et nõnda on hea,
Nõnda on elu... Sest teie ei tea,
Ei tunne mu isamaatust.

See laul on mind lapsest saati lummanud ja unistama pannud, juba ainuüksi nimi "Arkaadia" on minu jaoks erilise tähendusega. Miks? Midagi jätan ka oma teada :)

 Esimene novell "Betti" on ka ülimõnus. Koer Betti kõneleb elust oma silmade järgi. Ja jälle need nimed! Ka Betti on endale nime saanud ühe kuulsa inimese järgi. Kelle? Kui ei tea siis lugege seda raamatut!

Ojaa, see "Kõnekirjutaja" novell! No seda juhtusin lugema just ajal mil tänavune Roosiaia sündmus aset leidis ja tundsin mingit seost novelli ja sündmuse vahel. Väga eluline ja hea lugemine taas!

 Ja viimasest kolmest novellist koosnev romaan on ka väga kirglik ja ehe. Väga, väga nautisin selle lugemist. Poetasin isegi mõne pisara.

 Nüüd jään kirjanik Rein Veidemannilt järgmist teost ootama. Aitäh, Rein!

Rahva Raamatu lehelt:


Raamat

ARKAADIA ÖÖ

 2 Google +0  0 Share0

Romaanide "Lastekodu" (2003) ja "Tund enne igavikku" (2012) kõrval on Rein Veidemann kirjutanud ning avaldanud ka pikemaid novelle, mis nüüd on leidnud tee ühiste kaante vahele. Neist novellidest kolm põimuvad omaette lühiromaaniks "Arkaadia öö", andes ühtlasi kogu raamatule pealkirja. Selles teoses, nagu varasemateski romaanides, on keskseks eesti haritlase lugu muutuva ajakanga taustal, tema ja talle lähedaste inimeste elu- ning hingedraama.
ISBN 9789985796023
Ilmumisaasta 2014
Keel eestikeelne
Formaat Kõvakaaneline
Lehekülgi 202 lk
Mõõt 187x135x18 (mm)
Kirjastus EKSA
Lisamise aeg: 30.04.2016
22.2010.38 €Toodet on alles vähem kui 10 eksemplari!



25. august. 2019.a.
Vana-Rääma


laupäev, 30. märts 2019

LAUSUNGID JA PAUSID. FUUGA - Rein Veidemann


 Vahelduseks romaanide lugemisele, lugesin täna läbi Rein Veidemanni luulekogumiku "Lausungid ja pausid. Fuuga." Mina nimeta(ksi)n seda küll luulekoguks, aga lepin ka sellega, mida autor annotatsioonis ütleb, või lausub.

 Raamatu esimene pool on kohati erootiline, või loen mina sealt erootikat välja. Tegu on Rein Veidemanni sulest kirjutatud vanemate luuletustega (1970) ja need on ka romantilisemad. Noorusaja romantika ilmselt.

 Samas on see luuleraamat ka religioosne või suisa kristlik. Ja laulev ka.Väga eriline ja teistmoodi luuleraamat!

Eriti hea kujunusega ka, mille üle ma ei imestagi, sest Andres Rõhu ongi tippkujundaja.

Maris Tuulingu illustratsioonid sobivad ka väga hästi. Kõik need asjad kokku loovad terviku. Üks ilusmaid luuleraamatuid üldse.

Formaat meeldib ka väga. Ja sisu loomulikult.

Ja salasooviks on autori pühendus, sest teistel tema sulest kirjutatud raamatutel ju on. Pühendustega raamatud lähevad mu eriliste raamatute riiulisse.

 Toon ka tekstinäite:

KOLM AASTAT ENNE LENDU TÕUSNUD RAHUTUVI
ja kevadet, mis osa Eestist Siberisse viis,
ma ilmavalgust nägin Pärnu haiglas,
kus sünnipalatist võis vanglaõue
kiigata ning akendeta surnukuuri.
Peaaegu olekski mind sinna viidud,
kui kaela ümber keerdund nabaväät
ei oleks lõtvunud mu esimeseks hingetõmbeks.
Nii pääsesin. Nii veremällu kirjutatud sai:
on kõige loova algus inspiratsioon.
Näen elu tahavaatepeeglis seda poissi
nüüd hingeldades jooksmas mulle järele,
et jõuaks enne veel, kui põrmustun eimiskiks,
ta öelda mulle saateks tänusõnad,
et olen hoidnud teda nagu valget rahutuvi,
Picasso kinki inimkonnale.
Nii tallegi tõin kingiks võimaluse
kord käia lõpuni see palverännutee.

2015

* * * * *

Jään Reinult järgmist luuleraamatut ootama! Aitäh elamuse eest!

Rahva Raamatu lehelt:
Raamat

LAUSUNGID JA PAUSID. FUUGA

 6 Google +0  0 Share0
Minu kontsenter – jah, ma isegi ei oska öelda, mis see päriselt on – vastab 19. sajandi kirjamehele (literaadile). See, mida küll tunnistan, on tundlikkus sõnakujundi vastu ning tung otsida kõikjalt (mitme)tähenduslikku sõnumit. Ja kui kirjutamiseks/eneseväljenduseks on läinud, siis olen püüdnud ka ise seda järgida. 
Nõnda mõtlesin, et mul ei ole ehk isegi õigust nimetada siinset raamatut l u u l e koguks, ehkki ta vormiliselt seda on, koondades minimaalse valiku erinevatel aastakümnetel kirjutatud poeetilistest hetkedest. Sest kui ei ole ambitsiooni, siis ärgu olgu ka pretensiooni. Sestap pöördusin muusika poole, mis seisab luulena võetavale sõnaloomingule kõige lähemal. Ja nii kannabki raamat alapealkirja – „fuuga“.
ISBN 9789985796924
Ilmumisaasta 2016
Keel eestikeelne
Formaat Kõvakaaneline
Lehekülgi 80 lk
Mõõt 220x130x8 (mm)
Illustreerija(d) MARIS TUULING
Kirjastus EKSA
Lisamise aeg: 24.10.2016 
10.38 4.23 €
Kaupluses püsikliendile: 4.23 €
Kaupluses: 4.45 €
Kaup kätte: Kiirtellimusega: esmaspäev 01.04

30.märts. 2019.a.
Vana-Rääma

laupäev, 9. veebruar 2019

PIIMARING - Rein Veidemann


 Öösel kell 2.59 jõudsin PIIMARINGILT tagasi. Et mida? Ühel õhtul tegin Avele nalja, et nüüd lähen piimaringile, läksingi, koos Rein Veidemanniga :) Hea küll, kes veel ei ole Rein Veidemanni romaanitriloogia "Wiik" kolmandat raamatut "Piimaring" lugenud, lugegu seda kindlasti. Miks?

 Esiteks on see raamat igas mõttes hariv ning teiseks on see väga hästi kirja pandud, tundub, et iga sõna on läbi mõeldud. Ma pole ammu nii kompaktset ja detailselt täpset raamatut lugenudki. Ja ühtlasi on see mu üks lemmikraamatuid nüüd. Sama triloogia esimene raamat "Lastekodu" meeldib mulle ka väga, aga "Piimaring" on kodusem, võiks öelda isegi kodusoojem, sest mina olengi see junnukas, ehk junlane, täpsemalt pussjunlane, sest minu juured on Koonga vallas, praeguses Lääneranna vallas, kurikuulsast Mihkli külast (kus toimuvad südasuviti legendaarsed laadad) vaid paari kilomeetri kaugusel - Veltsa külas.

 Üks asi veel mis mulle selle raamatu juures väga-väga meeldib - nimed! Mul endal sulest on kohekohe sündimas lühiromaan "Vihmatüdruk," mis on otseselt (või kaudselt) kirjutatud lähtuvalt nimemaagiast. Kui hea ja põnev oli selle teemaga kogu romaani vältel mängida! "Piimaringis" on igal nimel oma (aja)lugu rääkida ja see paelus mind väga-väga!

 Miks ma sellest kõigest kirjutan? No ikka selleks, et "Pimaring" viis mind kodukanti, pani meenutama lapsepõlve, ehkki mina kasvasin samas vallas, Oidrema(a) külas ning veetsin kõik suved karjas, sovhoosi lehmi karjatades. Vabadel päevadel käisin Koonga koolis kohustuslikke aiatööpäevi tegemas ja just piimaringi autodega õnnestus mul vahel Oidremaalt Koongasse ja Koongast koju saada, sest Oidremaa suurfarmi piim viidi ka Koonga meiereisse. Oi, oi, kui palju tuttavaid kohti, emotsioone ja üldse äratundmist!

 Lisaks mainib Rein ka Koonga meierei juures asetsevat tamme, mis on minu vanaisa Aleksander Kiisa (Kiisk) sinna istutatud 1936. aastal kui mu ema - Linda Kaas sai 1 aastaseks. Ema astub mul vapralt 84. eluaastat ja elab praegugi veel (poole kohaga) Lääneranna vallas, Lõpe külas. Ema sünnikodu aga asus Koonga meiereist kohe üle tee (kus elas hiljem  Iida Aavekukk, ema ristiema) ning nad pidasid ka oma kodus kohalikku poodi, mis sõja ajal sakslaste poolt hõivati ning ema suutis küüdistamisest pääseda, varjates ennast Lauaru külas, vanavanemate kodus ning metsas. Lauaru küla asus  Piisu ja Koonga vahel, seda küla enam tänaseks polegi. Pole ka mina kohtunud oma vanaisaga (Aleksander Kiisk), kes hukati sõja ajal Tartu vangla hoovis ning laip visati kaevu. Aastakümneid hiljem maeti maised jäänused Tartusse, Pauluse surnuaia ühishauda, mille ausambal on ka minu vanaisa nimi olemas. Leidsin selle üles tänu oma Tartu sõbrale.

 Minu ema on tänaseks üks väheseid vanemaid Koonga inimesi kes elavad, kohalikke enam palju elavatekirjas ei ole. Aga koostan ema elulooraamatut ja kõigest sellest (ja palustki enamast) kõneleb just see raamat.

 "Piimaring" tiirleb oma süžeega Koonga piirkonnas, Vahenurmes, Pikaveres, Nedemal, Koongas jne...Seda raamatut andis ikka lugeda, sest iga lõigu juures ma muudkui mõtlesin ja meenutasin, et kus miski asi võis asuda, kelle talust jutt käib või millises kurvis või käänakus teatud situastsioonid aset leidsid. Raamat manas ehedad pildid silme ette ja mul tekkis tunne, nagu sõidaksin ma ise Reinuga piimaringil kaasas.

 Tollal, kui mina Koonga koolis õppisin (3-8 klass) kandis Pikavere Tammaru nime (vist). Aga ka Pikavere nimi on mulle tuttav ning tänaseks vast enam Tammaru kohanime ei eksisteeri(?)

 Tuleb tõdeda, et junlased (mis viitavat ka jonnakusele) on tõesti jonnakad ja kanged, sest üks mu Pikaveres elav kooliõde kirjutab ka raamatut "Jalgrattal Pikaverest Portugali," mis on kirja pandud tema teekonna vältel ning mille ta ka vapralt möödunud sügisel läbis.

 Hea Rein, aitäh, et sa selle vapustavalt hea raamatu kirjutasid ja minu kodukandi kaante vahele panid! Siirad ja suured tänud!

Rahva Raamatu lehelt:
Raamat

PIIMARING

 4 Google +0  0 Share0
„Piimaringis” näeme 18-aastast, kommunismiusku Andreas Wiiki 1965. aasta suvel „astumas ellu”. Pärast ebaõnnestunud katset pääseda õppima Tartu ülikooli, ootab noorukit ees sõjaväeteenistus Nõukogude armees. Enne seda sõidab Andreas autojuhina mõned nädalad Pärnu ümbruses piimaringi, avastades end olukorras, kus teda sunnitakse lunastama oletatava isa pattusid. „Elluastumist” kroonib hoopis kokkupõrge mineviku varjudega. Piimaringil kohatavatest inimestest saavad killud Andrease enesepeegeldusest. Pool sajandit hiljem vana mehena piimaringile naastes tõdeb Andreas, kuidas mõni unistus on määratudki jääma üksnes unistuseks. Elu liivakellas niriseb aeg vaid allapoole. „Piimaring” on kolmas ja viimane raamat Rein Veidemanni autobiograafiliste sugemetega romaanitriloogiast „Wiik” (eelmised kaks: „Lastekodu”, 2003 ja „Tund enne igavikku”, 2012).
ISBN 9789949604760
Ilmumisaasta 2018
Keel eestikeelne
Formaat Kõvakaaneline
Lehekülgi 280 lk
Mõõt 215x140x20 (mm)
Kirjastus EKSA
Lisamise aeg: 07.12.2018

23.20 22.04 €
Kaupluses püsikliendile: 22.04 €
Kaupluses: 23.20 €
Kaup kätte: Kiirtellimusega: esmaspäev 11.02


9.veebruar. 2019.a.
Vana-Rääma

neljapäev, 31. jaanuar 2019

Rein Veidemann esitles Pärnus PIIMARINGI


 Üks ülipositiivne päev on ootamatult õhtusse jõudnud. Päriselt!

 Täna esitles literaat (ise ta ütles, et ta ei ole kirjanik, on literaat) Pärnus oma 17. raamatut "Piimaring," mis on kolmas ja viimane raamat tema autobiograafilise sugemetega romaanitriloogiast "Wiik."
 Ka kaks esimest triloogia raamatut "Lastekodu" (2003) ja "Tund enne igavikku" (2012) on mul läbi loetud ning ka siin blogis olemas. Peale "Piimaringi" lugemist kirjutan ka blogipostituse.

  2012. aastal käisin ka "Tund enne igavikku" romaani esitlusel.

 Rein Veidemann kohtus lugejatega täna, 31. jaanuaril, kell 15.00 Pärnu Keskraamatukogus. Nagu arvata oligi, jäi tunnisest kohtumisest väheks, ning meie lahkusime saalist alles kell 17.07. Jah, vaatasin lausa kella. Nii põnev oli. Ja juttu oleks jätkunud veel kauemaks.

 Aitäh, hea Rein, selle toreda kohtumise ja raamatu eest! Nüüd aga lasen fotodel kõnelda.
käisime Germoga palmide all :)
Rein Veidemann ja Krista Visas
foto: Krista Visas
selliste autodega veeti kunagi piima
Koonga meierei
autor loeb katkendit
ja saangi esimese pühenduse. nii  vähe on õnneks vaja :)
...
...
pühendamine...
hea Rein, aitäh mind menukirjanikuks nimetamast! oli armas kohtumine
Rein ja endine Pärnu abielinnapea Peeter Saunpere, põline räämakas..
nüüd on mul romaanitriloogia WIIK kõik kolm köidet olemas :)
pühendusega LASTEKODU
pühendusega TUND ENNE IGAVIKKU

pühendusega PIIMARING








31. jaanuar. 2019.a.
Vana-Rääma

reede, 21. detsember 2018

LASTEKODU - Rein Veidemann


 Sain just loetud Rein Veidemanni memorandumi. Õigupoolest on tegu Rein Veidemanni autobiograafiliste sugemetega romaanitriloogia "Wiik" esimese raamatuga - "Lastekodu.". Juhtus jah nii, et teise raamatu "Tund enne igavikku" lugesin ma enne läbi, aga ega tegelikult ei olnudki midagi hullu, sobib ka nii.
 Juba on ilmunud ka sama triloogia kolmas raamat "Piimaring," mis on mul veel lugemata, aga küll ma jõuan.

 "Lastekodu" on üdini Pärnu raamat. No küll oli hea lugemine! Nüüd sain ma teada kus Rääma piir asub. Teadsin et kusagil Piiri tänava lõpus peaks olema piirikivi ka, aga käisin otsimas ja ei leidnud. Aga vana kaev, mis asub üsna mu kodu lähistel, sai minu jaoks nüüd hoopis teise tähenduse. See on siinpoolne Rääma piir. Jah, aadressi järgi elan ma ju Tallinna mnt-l, aga meie majal on silt VANA-RÄÄMA ja minu aknad jäävad ka just Vana-Rääma tänavale, sestap armastan ma oma kodu aadressiks nimetada just selle tänava nime. Ja Rääma tänav jookseb paralleelselt Vana-Rääma tänavaga. Ehks siis Rääma või Vaeste Patuste Alev on mul siin ligidal.

 Ja Pärnu lastekodu, nujah, kurb teema. Kunagi, kui ma väike olin ja ühes Pärnumaa külakeses elasin, elasid millegipärast ühel suvel Rääma (Pärnu) lastekodu lapsed meie külas. Ma enam ei mäletagi miks, kas maja remonditi või juhtus midagi. Aga mina sõbrunesin nende lastega, viisin salaja kodust neile isegi saia ja vorsti, ning pannkooki ka, sest nad kurtsid, et kõhud on tühjad. Olen ise pärit paljulapselisest perest, meil oli kombeks näiteks kommid (ka pannkoogid) laste vahel ära jaotada, ma hoidsin enda omad alles ja viisin ka need lastekodulastele.

  Vaatamata kurvale teemakäsitlusele ja teemale üldse, on see raamat ka väga romantiline. Siin on kõike, ajakirjaniku katsumusi, armastust, valu, inimlikkust, petmist jne...Peategelane Andreas Wiik oleks tõesti nagu surmakutsar, kõik ta lähedased, kellega ta Pärnusse tagasi tulles suhtleb, surevad. Siin hargneb mitu armastuse- ja armatsemiselugu, aga ka "jälgi" 40 aasta eest toimunust. Valdavaks teemaks on küsimus miks lastekodu koliti Rääma pargis asetsevast mõisast Niidupargi ühiselamusse. Kes või mis on selle taga? Ajakirjanik Andreas tulebki seda teemat Pärnusse lahkama. Aga loe ise, mina soovitan väga. Aus ja väga hea raamat! Ootan juba mil saan "Piimaringi" käes hoida!

See on romaan Pärnust, linnast, mis keskmistelegi maailmakaartidele ei jäta täpikest, kuid sellele vaatamata on olnud peagi juba tuhat aastat sünni-, elu- või surmapaigaks loendamatutele inimestele – eestlastele, venelastele, sakslastele, juutidele. Samas on see lugu metafoorsest kodukülast või -linnast, mida võivad omaks pidada ka need, kes on Pärnust üksnes läbi sõitnud või pole sinna eales jõudnudki.

See on raamat lastekodust, Baltimaade vanimast Pärnu lastekodust, mis on andnud oma saja kuuekümne viie eksisteerimisaasta kestel peavarju tuhandetele lastele ja võimaldanud neil kasvada inimesteks. Samas on see raamat meis kõigist, kes me ju ühel või teisel viisil pärineme oma lapsepõlvekodust.



21. detsenber. 2018.a.
Vana-Rääma

teisipäev, 20. märts 2018

TUND ENNE IGAVIKKU- Rein Veidemann


 Ja lõpus jäid kõlama fraasid "tund enne igavikku" ning "aken minevikku".../mis mõlemad kõlvanuks ka raamatu peakirjaks/

Panin just käest Rein Veidemanni romaani "Tund enne igavikku."

 See on selline akadeemiline romaan, tartune, vaimne, ajaloolilne, tark ja mõjuvõimas.
Romaan kätkeb endas elu ülikoolilinnas Tartus tudengina ja õppejõuna. Tegevus leiab aset nõukaajal, mil viimsele teekonnale saadetakse ühte tuntud haritlast, poeeti, slavisti.

  Peategelane Andreas Wiik jutustab oma ülikooliaegadest, armastusest, innukusest, püüdlustest kõrgemate tarkuste jalamil, kaotusest, valus ja kõigest sellest mida elu ise hõlmab. Seega on üks osa romaanist kirjutatud tema päeviku põhjal.

 Mulle väga meeldib kuidas autor Veidemann on maalinud kirkad pildid Tartust ja ka oma sünnilinnast Pärnust. Need on nii elusad ja lausa nagu käega katsutavad. Tahaks nüüd külastada Tartu Raadi kalmistut ja Pärnus Alevi kalmistut, kuhu on osad selle romaani tegelased maetud. Kummaline, et selline soov mul on? Aga on.

 Mulle meeldis ka see aus ja otsene kõne armastusest ja armatemisest. Julge ja haarav.
Kui sa tahad teada mis on "Verine Mary" ja "Vene rulett," siis loe seda raamatut!

 Lugemise käigus olin nii õhevil, et mida kõike ma blogisse selle sisuka ja põneva raamatu kohta kirjutan, aga praegu ei meenugi rohkemat, kuid saan blogipostitust alati täiendada.

Järelmärkus epiloogia asemel üllatas ka. Väga!

  Igal juhul oli väga põnev, hariv ja haarav lugemine.
Aitäh!

Rahva Raamatu lehelt:RAAMAT

TUND ENNE IGAVIKKU

 2 Google +0  0 Share0
See autobiograafiliste sugemetega romaan on vaskse ajastu Tartust ja sealsest ülikoolist. Lastekodu-romaanist (2003) tuttav Andreas Wiik on koos kolleegidega matmas oma õpetajat, peaaegu sajandi vanuseks elanud Karl Mooritsat. Kuid elust suure lavastuse teinud luuletaja ja õpetlase Mooritsa viimsesse, igaviku-eelsesse tundi põimub pihtimusliku päeviku ja mälestustega Andrease enda ülikoolilugu, tulvil unistusi ja pettumusi, võite ja kaotusi, armastuse lummavat valgust ja murdumisi – kõike seda, mis tiheneb tunnetuse teeks. Me alustame templitest, lossidest, paleedest ja lõpetame labürindis – niisugune on selle raamatu sõnum. Kuid labürindiski ei puudu valikud, eksides võib avastada iseend. Vabadus on ennekõike eneseületus. Andreas Wiigi esmakogemus ülikoolist – peahoonet ehtivate sammaste vahele varjuva ukse silm – võimendub talle aknana igavikku. Omakorda võib seda raamatut võtta kui akent ühe eesti haritlase hinge-ellu ja mõtteilma 20. sajandi lõpukümnendeil.

20. märts. 2018.a.
Vana-Rääma