KOERA - AASTAD -- Rein Veidemann

Vastu tänast sain loetud Rein Veidemanni esseenovelli "Koera - aastad." Ma ei teagi mitmes Reinu raamat see on, mille olen läbi lugenud, aga kodus on mul tema raamatuid 6, need kõik on täna pühendustega ja loomulikult ka läbi loetud ja blogitud. Mäletan, kui ma kunagi ühel saidil või portaalis (või leheküljel) oma loomes koha nimesid kasutasin siis üks "ninatark" mainis, et ilukirjanduses ei kasuata kohanimesid. No ausalt öeldes olin ma jahmunud, ei tea kus sellist koolitust küll antud on. Ikka kasutatakse ja autor Rein Veidemann kasutab oma loomes just palju Pärnu ning oma kodurajooni - Rääma nime, mis on ka mulle väga hingelähedane. Lapsepõlves sai palju aega vanaonu juures Räämal veedetud ning üsna Reini naabruses, Raba 6a majas, mille mu vanaonu oma kätega kunagi ammu ehitas. Siis neid ühiselamuid seal veel ei olnudki. Lisaks elan ma ka hetkel Rääma naabruses, aadressi järgi Tallinna mnt-l. Kui ma kepikõndi harrastades jõuan Räämale ja vanaonu maja või lastekodu lähistele, tunnen äratundmisrõõmu ja kurbust ka. Antud raamat kannab endas 12 eseenovelli, millest osad tulid mulle tuttavad ette, kuna ma olen autor Veidemanni palju lugenud ning lisaks tema raamatuesitlustel käinud, kus ta rõõmuga oma lapsepõlvest pajatab. Lugesin läbi ka need esseenovellid, mille autor ja Elmar Trink esitlusel ette kandsid. Jah iselugemisel on teine mõju, lõhnad on tugevamad. Aga Elmari loetud ja autor enda esitlus olid ka toredad ja põnevad. Nii uhke tunne on, et kirjanik Rein Veidemann nimetab ennast Pärnu kirjanikuks, see Ta ju ka on! Oli üks üliarmas kohtumine Koidula muuseumis üle mõne aasta! Aga raamatust siis ka veidi veel. Mina tutvustava teksti ja pealkirja põhjal kujutasin ette, et see teos kannab endas üksnes korgi koera Gustavi lugusid, aga tegelikult on siis tegu väga põneva seltskonnaga, loomadega, kellega autor on kunagi kokku puutunud ja kes teda on inspireerinud. Väga põnev ja eluline lugemine. Eriti tugevate lõpupuäntidega lood. Lisaks juhtusin paralleelselt lugema ka ühte lektüüri, mis pajatas Bernhard Kangro ja Gustav Suitsu kirjavahetusest ning mainsin sotsiaalmeedias, et tunnen nende raamatute vahel mingit seost. Jah, eks ole Reinu koer saanduki Gustavi järgi endale nime, nagu on saanud ka kõik ta eelnevad koerad tuntud kirjanike järgi nimed. Väga põnev! Ja siia ka väike vabandus, ma endielt ei saa kahjuks blogis kasutada taandridu, sestap on see tagasiside siin ühes pikas jorus kirja pandud. Ehk on siiski arusaadavas keeles. Tänan, hea Rein! Uute kohtumisteni ja uute raamatuteni! Ootan nüüd kannatamatult triloogiale järge :) Ja väike tutvustus ka siia raamatupoe lehelt ning lisaks lisan ka pühendusega foto, sest see raamat läheb mul eriliste raamatute riiulisse, kus on juba üle 400 raamatu, need kõik on pühenduste ja autogramidega. Nüüd tutvustus: Need, kes juhtunud lugema vanu armastuskirju, on kindlasti märganud kirja lõpus otsekui pitsatina kinnitust: „Igavesti Teie“ või „igavesti Sinu“. Kui koerad oskaksid rääkida ja kirjutada, siis lõpetaksid nad oma perele, perenaisele või peremehele läkitatud sõnumid just samal moel. Olgu nad siis karja- või jahikoerad, koduvalvurid, teenistuskoerad, päästjad või pommikoerad või siis lihtsalt seltsilised, üksilduse leevendajad. Olgu suhtumine neisse asjalik või hooliv-hellitav – kiindumuses ja truuduses on koeri võimatu ületada. Jah, isegi siis, kui inimene ise neisse hoolimatult või koguni vaenavalt suhtub või nad koduta jätab. Koera elu on pühendumine ka siis, kui nad ise on määratud kehastama koeraelu. 15. detmseber 2024. Vana-Rääma

Rein Veidemann esitles oma uut raamatut

Täna kell 17.00 esitles kirjanik Rein Veidemann Pärnus, Koidula muuseumis oma uut raamatut "Koera-aastad," mis koosneb kaheteistkümnest omaeluloolisest esseenovellist. Väikese hubase hoone saal oli rahvast tulvil ning muuseumi juhataja Elmar Trink ja Rein Veidemann lugesid ka mõne jutukese ette. Vahepaladeks saime kuulda viiulimuusikat, mida mängis üks Rääma kooli õpilane ja klaveril saatis Elo Kesküla. Mina soetasn ka endale Reinu uue raamatu ning võtsin veel kahte raamatusse pühendused, seega kollektsioon üha täieneb. Ja hea Rein, kes nimetab ennast Pärnu kirjanikuks, andis teada, et ta kirjutab romaanitriloogiale järge ehk siis neljandat raamatut. Ka seda ootan väga, sest kõik kolm eelnevat raamatut on ka mul kodus olemas ja loetud. Need on mu lemmikud. Oli üks hingekosutav õhtu. Aitäh! 11. detsember 2024. Vana-Rääma

class="separator" style="clear: both;">

ARKAADIA ÖÖ - Rein Veidemann

 Kahju on et see raamat loetud sai. Tõsiselt! Panin just öökapilt riiulisse Rein Veidemanni proosateose "Arkaadia öö," mis koosneb kolmest eraldiloetavast novellist ning veel kolmest novellist, mis moodustavad koos romaani, romaani novellides.

 Ma ei saa ise üle ega ümber "nimemaagiast" ning just see on üks mu lemmikteemasid Rein Veidemanni teoste juures. Ka minu jaoks tähendavad nimed väga palju. Sestap ma tõsiselt naudin Reinu raamatuid. Ja mitte ainult nimede pärast, ka ajaoo, tarkusepagasi ja tohutu kire, seksuaalsuse pärast,  mida kõik R.Veidemanni raamatud kajastavad.

 Tahtsin sellesse raamatusse ka pühendust hiljuti võtta, aga paraku läks nii et ma ei jõudnudki Uue Kunsti Muuseumisse, kui kirjanik Veidemann oma sünnilinna Pärnut väisas. Aga ma ei kaota lootust, sest tema kirjutatud triloogia raamatutes on mul pühendused sees ja soovin et ka teistes oleks, nii saan need ühte riiulisse asetada. Mul on lihtsalt pühenduste ja autogrammidega raamatute tarvis eraldi riiulid ja nendel raamatutel on minu jaoks veel suurem tähtsus, see silmale nähtamatu energeetika, aga tuntav...

 Nautisin kõikide novellide lugemist väga. Novellikogu ongi hea lugeda, saab ennast õhtuti paremini korrale kutsuda, lihtsalt ei võta järgmist novelli lugeda ja ajad ennast vägisi magama. No ma olen lugemissõltlane ja pean ennast korrale kutsuma.

 Nagu me Reinuga siin vestelnud oleme, on talle endale kõige hingelähedasem novell sellest raamatust "Meie, tinasõdurid." Aga ma üldse ei imesta selle üle, see on tõsiselt põnev ja nostalgiline novell, tegevus toimub Pärnus ja kõneleb toonasest elust, kui autor veel nooruki eas oli ja Pärnus Räämal elas. Jah, seda kõrvitsa lugu mainis autor ka ühel kohtumisõhtul, aga ma ikkagi nautisin lugemist, väga!

 Pean tõdema et sellest ajast saati, kui see raamat mu öökapil oli, pole nudpäevagi mil ma ei ümiseks laulusõnu ; "minagi oli Arkaadia teel..."

Arkaadia teel

Muusika:

T. Tepandi

Sõnad:

K. Ristikivi

Minagi olin Arkaadia teel,
kuigi ma sündisin saunas.
Mõnikord mõtlen, ma läheksin veel,
Muretu nooruk Arkaadia teel,
Marssalikepike paunas.

Aga ma tean, et kaotasin käest
Tee juba enam kui ammu
ja et ma üksinda enese väest
Leiaksin tee, mille kaotasin käest,
Selleks ei ole mul rammu.

Kuhu ka lähen, seal vesi on ees,
vesi ja kõledad kaljud.
lahkunud viimne kui lootsikumees,
Lahkunud lauldes, et vesi on ees,
nii nagu laulavad paljud.

Nõnda ma istun ja tõesti ei tea,
Vanduda ennast või saatust.
Ärge vaid öelge, et nõnda on hea,
Nõnda on elu... Sest teie ei tea,
Ei tunne mu isamaatust.

See laul on mind lapsest saati lummanud ja unistama pannud, juba ainuüksi nimi "Arkaadia" on minu jaoks erilise tähendusega. Miks? Midagi jätan ka oma teada :)

 Esimene novell "Betti" on ka ülimõnus. Koer Betti kõneleb elust oma silmade järgi. Ja jälle need nimed! Ka Betti on endale nime saanud ühe kuulsa inimese järgi. Kelle? Kui ei tea siis lugege seda raamatut!

Ojaa, see "Kõnekirjutaja" novell! No seda juhtusin lugema just ajal mil tänavune Roosiaia sündmus aset leidis ja tundsin mingit seost novelli ja sündmuse vahel. Väga eluline ja hea lugemine taas!

 Ja viimasest kolmest novellist koosnev romaan on ka väga kirglik ja ehe. Väga, väga nautisin selle lugemist. Poetasin isegi mõne pisara.

 Nüüd jään kirjanik Rein Veidemannilt järgmist teost ootama. Aitäh, Rein!

Rahva Raamatu lehelt:

Raamat

ARKAADIA ÖÖ

Autor: REIN VEIDEMANN

* * * * * * * * * * Loe arvustusi (0)

 2 Google +0  0 Share0

Romaanide "Lastekodu" (2003) ja "Tund enne igavikku" (2012) kõrval on Rein Veidemann kirjutanud ning avaldanud ka pikemaid novelle, mis nüüd on leidnud tee ühiste kaante vahele. Neist novellidest kolm põimuvad omaette lühiromaaniks "Arkaadia öö", andes ühtlasi kogu raamatule pealkirja. Selles teoses, nagu varasemateski romaanides, on keskseks eesti haritlase lugu muutuva ajakanga taustal, tema ja talle lähedaste inimeste elu- ning hingedraama.

ISBN	9789985796023
Ilmumisaasta	2014
Keel	eestikeelne
Formaat	Kõvakaaneline
Lehekülgi	202 lk
Mõõt	187x135x18 (mm)
Kirjastus	EKSA
Lisamise aeg:	30.04.2016		22.2010.38 €Toodet on alles vähem kui 10 eksemplari! Lisa Lisa

25. august. 2019.a.
Vana-Rääma

LAUSUNGID JA PAUSID. FUUGA - Rein Veidemann

 Vahelduseks romaanide lugemisele, lugesin täna läbi Rein Veidemanni luulekogumiku "Lausungid ja pausid. Fuuga." Mina nimeta(ksi)n seda küll luulekoguks, aga lepin ka sellega, mida autor annotatsioonis ütleb, või lausub.

 Raamatu esimene pool on kohati erootiline, või loen mina sealt erootikat välja. Tegu on Rein Veidemanni sulest kirjutatud vanemate luuletustega (1970) ja need on ka romantilisemad. Noorusaja romantika ilmselt.

 Samas on see luuleraamat ka religioosne või suisa kristlik. Ja laulev ka.Väga eriline ja teistmoodi luuleraamat!

Eriti hea kujunusega ka, mille üle ma ei imestagi, sest Andres Rõhu ongi tippkujundaja.

Maris Tuulingu illustratsioonid sobivad ka väga hästi. Kõik need asjad kokku loovad terviku. Üks ilusmaid luuleraamatuid üldse.

Formaat meeldib ka väga. Ja sisu loomulikult.

Ja salasooviks on autori pühendus, sest teistel tema sulest kirjutatud raamatutel ju on. Pühendustega raamatud lähevad mu eriliste raamatute riiulisse.

 Toon ka tekstinäite:

KOLM AASTAT ENNE LENDU TÕUSNUD RAHUTUVI
ja kevadet, mis osa Eestist Siberisse viis,
ma ilmavalgust nägin Pärnu haiglas,
kus sünnipalatist võis vanglaõue
kiigata ning akendeta surnukuuri.
Peaaegu olekski mind sinna viidud,
kui kaela ümber keerdund nabaväät
ei oleks lõtvunud mu esimeseks hingetõmbeks.
Nii pääsesin. Nii veremällu kirjutatud sai:
on kõige loova algus inspiratsioon.
Näen elu tahavaatepeeglis seda poissi
nüüd hingeldades jooksmas mulle järele,
et jõuaks enne veel, kui põrmustun eimiskiks,
ta öelda mulle saateks tänusõnad,
et olen hoidnud teda nagu valget rahutuvi,
Picasso kinki inimkonnale.
Nii tallegi tõin kingiks võimaluse
kord käia lõpuni see palverännutee.

2015

* * * * *

Jään Reinult järgmist luuleraamatut ootama! Aitäh elamuse eest!

Rahva Raamatu lehelt:

Raamat

LAUSUNGID JA PAUSID. FUUGA

Autor: REIN VEIDEMANN

* * * * * * * * * * Loe arvustusi (0)

 6 Google +0  0 Share0

Minu kontsenter – jah, ma isegi ei oska öelda, mis see päriselt on – vastab 19. sajandi kirjamehele (literaadile). See, mida küll tunnistan, on tundlikkus sõnakujundi vastu ning tung otsida kõikjalt (mitme)tähenduslikku sõnumit. Ja kui kirjutamiseks/eneseväljenduseks on läinud, siis olen püüdnud ka ise seda järgida. 

Nõnda mõtlesin, et mul ei ole ehk isegi õigust nimetada siinset raamatut l u u l e koguks, ehkki ta vormiliselt seda on, koondades minimaalse valiku erinevatel aastakümnetel kirjutatud poeetilistest hetkedest. Sest kui ei ole ambitsiooni, siis ärgu olgu ka pretensiooni. Sestap pöördusin muusika poole, mis seisab luulena võetavale sõnaloomingule kõige lähemal. Ja nii kannabki raamat alapealkirja – „fuuga“.

ISBN	9789985796924
Ilmumisaasta	2016
Keel	eestikeelne
Formaat	Kõvakaaneline
Lehekülgi	80 lk
Mõõt	220x130x8 (mm)
Illustreerija(d)	MARIS TUULING
Kirjastus	EKSA
Lisamise aeg:	24.10.2016  10.38 4.23 € Lisa Lisa Osta Kaupluses püsikliendile: 4.23 € Kaupluses: 4.45 € Kaup kätte: Kiirtellimusega: esmaspäev 01.04

30.märts. 2019.a.
Vana-Rääma

PIIMARING - Rein Veidemann

 Öösel kell 2.59 jõudsin PIIMARINGILT tagasi. Et mida? Ühel õhtul tegin Avele nalja, et nüüd lähen piimaringile, läksingi, koos Rein Veidemanniga :) Hea küll, kes veel ei ole Rein Veidemanni romaanitriloogia "Wiik" kolmandat raamatut "Piimaring" lugenud, lugegu seda kindlasti. Miks?

 Esiteks on see raamat igas mõttes hariv ning teiseks on see väga hästi kirja pandud, tundub, et iga sõna on läbi mõeldud. Ma pole ammu nii kompaktset ja detailselt täpset raamatut lugenudki. Ja ühtlasi on see mu üks lemmikraamatuid nüüd. Sama triloogia esimene raamat "Lastekodu" meeldib mulle ka väga, aga "Piimaring" on kodusem, võiks öelda isegi kodusoojem, sest mina olengi see junnukas, ehk junlane, täpsemalt pussjunlane, sest minu juured on Koonga vallas, praeguses Lääneranna vallas, kurikuulsast Mihkli külast (kus toimuvad südasuviti legendaarsed laadad) vaid paari kilomeetri kaugusel - Veltsa külas.

 Üks asi veel mis mulle selle raamatu juures väga-väga meeldib - nimed! Mul endal sulest on kohekohe sündimas lühiromaan "Vihmatüdruk," mis on otseselt (või kaudselt) kirjutatud lähtuvalt nimemaagiast. Kui hea ja põnev oli selle teemaga kogu romaani vältel mängida! "Piimaringis" on igal nimel oma (aja)lugu rääkida ja see paelus mind väga-väga!

 Miks ma sellest kõigest kirjutan? No ikka selleks, et "Pimaring" viis mind kodukanti, pani meenutama lapsepõlve, ehkki mina kasvasin samas vallas, Oidrema(a) külas ning veetsin kõik suved karjas, sovhoosi lehmi karjatades. Vabadel päevadel käisin Koonga koolis kohustuslikke aiatööpäevi tegemas ja just piimaringi autodega õnnestus mul vahel Oidremaalt Koongasse ja Koongast koju saada, sest Oidremaa suurfarmi piim viidi ka Koonga meiereisse. Oi, oi, kui palju tuttavaid kohti, emotsioone ja üldse äratundmist!

 Lisaks mainib Rein ka Koonga meierei juures asetsevat tamme, mis on minu vanaisa Aleksander Kiisa (Kiisk) sinna istutatud 1936. aastal kui mu ema - Linda Kaas sai 1 aastaseks. Ema astub mul vapralt 84. eluaastat ja elab praegugi veel (poole kohaga) Lääneranna vallas, Lõpe külas. Ema sünnikodu aga asus Koonga meiereist kohe üle tee (kus elas hiljem  Iida Aavekukk, ema ristiema) ning nad pidasid ka oma kodus kohalikku poodi, mis sõja ajal sakslaste poolt hõivati ning ema suutis küüdistamisest pääseda, varjates ennast Lauaru külas, vanavanemate kodus ning metsas. Lauaru küla asus  Piisu ja Koonga vahel, seda küla enam tänaseks polegi. Pole ka mina kohtunud oma vanaisaga (Aleksander Kiisk), kes hukati sõja ajal Tartu vangla hoovis ning laip visati kaevu. Aastakümneid hiljem maeti maised jäänused Tartusse, Pauluse surnuaia ühishauda, mille ausambal on ka minu vanaisa nimi olemas. Leidsin selle üles tänu oma Tartu sõbrale.

 Minu ema on tänaseks üks väheseid vanemaid Koonga inimesi kes elavad, kohalikke enam palju elavatekirjas ei ole. Aga koostan ema elulooraamatut ja kõigest sellest (ja palustki enamast) kõneleb just see raamat.

 "Piimaring" tiirleb oma süžeega Koonga piirkonnas, Vahenurmes, Pikaveres, Nedemal, Koongas jne...Seda raamatut andis ikka lugeda, sest iga lõigu juures ma muudkui mõtlesin ja meenutasin, et kus miski asi võis asuda, kelle talust jutt käib või millises kurvis või käänakus teatud situastsioonid aset leidsid. Raamat manas ehedad pildid silme ette ja mul tekkis tunne, nagu sõidaksin ma ise Reinuga piimaringil kaasas.

 Tollal, kui mina Koonga koolis õppisin (3-8 klass) kandis Pikavere Tammaru nime (vist). Aga ka Pikavere nimi on mulle tuttav ning tänaseks vast enam Tammaru kohanime ei eksisteeri(?)

 Tuleb tõdeda, et junlased (mis viitavat ka jonnakusele) on tõesti jonnakad ja kanged, sest üks mu Pikaveres elav kooliõde kirjutab ka raamatut "Jalgrattal Pikaverest Portugali," mis on kirja pandud tema teekonna vältel ning mille ta ka vapralt möödunud sügisel läbis.

 Hea Rein, aitäh, et sa selle vapustavalt hea raamatu kirjutasid ja minu kodukandi kaante vahele panid! Siirad ja suured tänud!

Rahva Raamatu lehelt:

Raamat

PIIMARING

Autor: REIN VEIDEMANN

* * * * * * * * * * Loe arvustusi (0)

 4 Google +0  0 Share0

„Piimaringis” näeme 18-aastast, kommunismiusku Andreas Wiiki 1965. aasta suvel „astumas ellu”. Pärast ebaõnnestunud katset pääseda õppima Tartu ülikooli, ootab noorukit ees sõjaväeteenistus Nõukogude armees. Enne seda sõidab Andreas autojuhina mõned nädalad Pärnu ümbruses piimaringi, avastades end olukorras, kus teda sunnitakse lunastama oletatava isa pattusid. „Elluastumist” kroonib hoopis kokkupõrge mineviku varjudega. Piimaringil kohatavatest inimestest saavad killud Andrease enesepeegeldusest. Pool sajandit hiljem vana mehena piimaringile naastes tõdeb Andreas, kuidas mõni unistus on määratudki jääma üksnes unistuseks. Elu liivakellas niriseb aeg vaid allapoole. „Piimaring” on kolmas ja viimane raamat Rein Veidemanni autobiograafiliste sugemetega romaanitriloogiast „Wiik” (eelmised kaks: „Lastekodu”, 2003 ja „Tund enne igavikku”, 2012).

ISBN	9789949604760
Ilmumisaasta	2018
Keel	eestikeelne
Formaat	Kõvakaaneline
Lehekülgi	280 lk
Mõõt	215x140x20 (mm)
Kirjastus	EKSA
Lisamise aeg:	07.12.2018

23.20 22.04 €

• Lisa Lisa
  Osta

Kaupluses püsikliendile: 22.04 €

Kaupluses: 23.20 €

Kaup kätte: Kiirtellimusega: esmaspäev 11.02

9.veebruar. 2019.a.
Vana-Rääma

Rein Veidemann esitles Pärnus PIIMARINGI

 Üks ülipositiivne päev on ootamatult õhtusse jõudnud. Päriselt!

 Täna esitles literaat (ise ta ütles, et ta ei ole kirjanik, on literaat) Pärnus oma 17. raamatut "Piimaring," mis on kolmas ja viimane raamat tema autobiograafilise sugemetega romaanitriloogiast "Wiik."
 Ka kaks esimest triloogia raamatut "Lastekodu" (2003) ja "Tund enne igavikku" (2012) on mul läbi loetud ning ka siin blogis olemas. Peale "Piimaringi" lugemist kirjutan ka blogipostituse.

  2012. aastal käisin ka "Tund enne igavikku" romaani esitlusel.

 Rein Veidemann kohtus lugejatega täna, 31. jaanuaril, kell 15.00 Pärnu Keskraamatukogus. Nagu arvata oligi, jäi tunnisest kohtumisest väheks, ning meie lahkusime saalist alles kell 17.07. Jah, vaatasin lausa kella. Nii põnev oli. Ja juttu oleks jätkunud veel kauemaks.

 Aitäh, hea Rein, selle toreda kohtumise ja raamatu eest! Nüüd aga lasen fotodel kõnelda.

käisime Germoga palmide all :)

Rein Veidemann ja Krista Visas

foto: Krista Visas

selliste autodega veeti kunagi piima

Koonga meierei

autor loeb katkendit

ja saangi esimese pühenduse. nii  vähe on õnneks vaja :)

...

...

pühendamine...

hea Rein, aitäh mind menukirjanikuks nimetamast! oli armas kohtumine

Rein ja endine Pärnu abielinnapea Peeter Saunpere, põline räämakas..

nüüd on mul romaanitriloogia WIIK kõik kolm köidet olemas :)

pühendusega LASTEKODU

pühendusega TUND ENNE IGAVIKKU

pühendusega PIIMARING

31. jaanuar. 2019.a.
Vana-Rääma