laupäev, 2. jaanuar 2021

Näed kolletamas kuldset viljavälja

NÄED KOLLETAMAS KULDSET VILJAVÄLJA ... . Veab viire takka vanker viitteist versta, on hobu rakkes, päitsed tal on pääs. Võib tund või paar see teekond vargsi kesta. On karge talv ja külatee on jääs. . Ei ole säilind saanisid, ei rege, ka viljaait on ammu mullaks saand. Mis sest et Eesti rahvas täis on väge, et karjapõllu asemel näed laant. . Kui mattub linnavalgus udu alla, ja asfalteeritud saab külatee ... Kas tunned kuidas Sinule on valla Su taluuks? Viib sinna jälle tee ... . Näed kolletamas kuldset viljavälja, ja kaseladvas laulmas ööbikut. Kuis talulaes on rippumas taas häll ja, ei ole elu karm ja trööstitu. . Ja kui kord linad seot on laka pääle, ja kartul salve, liha soolatud. Sea sammud rõõmsalt iidse Hiiemäele, sest sinna Sind on ammu oodatud! . . 2. jaanuar. 2021.a. Vana-Rääma

reede, 1. jaanuar 2021

Jaanuari Müstilised lood on ilmunud

Eile potsatas postkasti jaanuarikuu number. Sellesse numbrise kirjutasin ühe lühijutu, nagu ikka. Kui sa arvad et sul on mulle mõni müstiline lugu rääkida, võta minuga ühendust juba täna. Aitäh!
Head lugemist! 1. jaanuar. 2021.a. Vana-Rääma

JÄÄL ON VEE VÕIME - Leonora Palu

Selle aasta esimene raamat sai loetud. Jah, vahetasime Leonora Paluga luuleraamatuid. Väga hea ja vaimukas lugemine, soovitan! Kosutav ja ausalt öeldes polegi ma ammu nii põnevat vabavärssi ja proosaluulet lugenud. Leonorat mäletab (vähemalt pärnakas) kõiksugustelt luuleüritustelt ja luulevõistlustelt. Oma vaimukuse ja osava sõnaseadega on ta meile kõigile meelde jäänud. See siin on tema kolmas luuleraamat, mille lõpuosas on lühijutuke, pidut novellilaadne aga mitte ka just novell. Vahet polegi mis see on, huvitav on ja mina leidsin sealt nii palju tuttavaid kohti, radu jne... no eks me mõlemad ole kulutanud teada-tuntud Pärnu Jaansoni rada ... Võimas algus lugemisaastale! Soovitan teilegi! Ja nüüd Rahva Raamatu lehelt: RAAMAT JÄÄL ON VEE VÕIME Autor: LEONORA PALU Tuntud kirjastaja ( : ) soovitab: Leonora Palu kolmas luulekogu “Veel on jää võime” on eelkõige luulekogu, mitte hunnik õnnetust, häda ja viletsust, mis otsib kive ja kände, mida mööda kirjanikupalga või aastapreemia poole ukerdada. See siin ei ole alatu ja vastik raamat - see on inimlik, vaimukas ja loov poeesia, millest meil on kisendav puudus, siin on midagi, mida me võime häbenemata asetada Indrek Hirve, Arno VIhalemma ja Juhan Liivi kõrvale. Ja nii me teemegi, püstitame käesoleva uhkusega meie parimate poeetide teoste kõrvale ja nürimeelse luulesaasta kohale. Ma tean väga hästi, et iga sellise väärtusliku teose ilmumine valmistab meeletuid vaimseid kannatusi kirjanduslikele parasiitidele, kes andekate inimese leiva ära söövad. Midagi nii ilusat juhtub harva, väga harva: BARKAROOL sorri aga te olete oma viiulitega igal pool risti jalus jube raske on keskenduda laevahukule ja viimastele efektsetele sekunditele tahaks nautida vaadet ja lootusetust NB! Jätkuvalt on blogis mingi kiiks, kõik (ka taandreaga) kirjutatu jookseb ühte ritta ja ma ei oska midagi ette võtta, sestap blogin viimasel ajal üliharva! 1. jaanuar. 2021.a. Vana-Rääma