ISATÜTRED - Reet Kudu

Vaatasin blogist, olen blogi andmetel lugenud läbi 8 Reet Kudu raamatut, aga usun, et tegelikult olen rohkem, esimeste lugemise aegu ma lihtsalt veel ei pidanud raamtublogi. Mulle väga meeldib kirjanik Kudu käekiri ja tema raamatud on huvitavad, eriti need otseütlemised ja oskus tuua tegelaste karakterid nii ehtsalt esile, et ma nagu tunneksin neid kõiki. Aitäh! Oi, kui palju on selles raamatus tuttavat! Ka minu lapsepõlv möödus Häädemeeste vallas, Häädemeeste-Penu-Kabli .... Lemme-Treimani-Metsapoole-Ikla kandis ja ka praegu viibin selles vallas, sest mu suvila asub seal. Aga need metsad ja meri sealt lapsepõlvest ja joonistamine, joonistamine ja pidev joonistamine, päevade kaupa ja täis joonistatud vihikuid oli meeletult. Ja lugemine juba 3 aastasena, kui Orajõelt lemmiktädi Linda Aabram raamatuid kinkis, kõik jääb sinna radadele, nagu ka selle raamatu sisu. Seega on siin niivõrd palju tuttavat, ma nagu tunneksin peategelast või suisa raamatu autorit, sest ta oleks nagu poole minu lapsepõlvest kirja pannud. Õudsalt põnev ja kodune oli lugeda. Juba järgmisel või ülejärgmisel nädalal lähen Lemme-Orajõele. Muidugi ootuses ja lootuses, et suvi ikka saabub. Fb just andis teada et 2024. aastal oli suur suvi juba ja rahvas ujus. No eelmisel aastal jäi vahele, ehk saabub sellel aastal ikka. Külma ja tuulega ma seal Liivi lahe kaldal olla ei suuda, ei talu. Aga hing on seal aastaringselt. Aitäh, Reet Kudu, et viisid mind lapsepõlveradadele! Tutvustsu ka siia. Reet Kudu kümnes romaan „Isatütred“ toob välja nii autori kui ka paljude tema kaasaegsete ühe suure eluprobleemi – ustavate isade ustavad tütred jäid nõukogude süsteemi hammasrataste ehk tsensuuri vahele, sest sinna jäi igaüks, kes ei tahtnud olla üksnes inimmutrike tohutus sotsrealistlikus masinavärgis. Kahjuks räsivad neid vastuhakkajaid moraalituse hammasrattad tänaseni. See on lugu spordilegendist Kalev Tammepojast ja tema tütrest Katariinast, kes tahab pühendada isa sajandale juubelile maalinäitust, aga ta ei saa maalida isa ehitatud suvemajas Lõuna-Eestis, kust vennapoeg on ta riided ja näitusevisandid remondi ettekäändel välja visanud, vaid rahvusvaheliselt tuntud kunstnik peab seda tegema võhivõõras suvilas Ida-Virumaal. Just sealt algab Katariina uus lugu, mis võiks ehk ka teistele isatütardele anda jõudu, sest kunagi pole liiga hilja... 27. mai 2026. Vana-Rääma