Kui mul juba hakkas tekkima seis mulpolemittemidagienamlugeda, läksin ma poisi toa raamaturiiuleid sorteerima ja leidsin sealt ühe elulooraamatu, mille sündi ma kunagi ühisplatvorm Hooandja kaudu toetasin. Mulle lihtsalt väga meeldib lugeda erinevaid Siberi lugusid ja Asta Salumaa on need nii siiralt ja otse kirja pannud, et koostaja ja toimetaja ei raatsinud eriti muuta. Tean seda tunnet minagi. Siin on osad sõnad nn saare keeles, sest peategelane ongi pärit ühelt saarelt, Kihelkonna kaptenite suguvõsast. Lisaks on tema saatus veel selline, et teda küüditati suisa kahel korral. Väga karm. Aga väga hea lugemine. Lisaks on kaasas veel CD-plaat lauludega, mida ma veel kuulanud ei ole, sest raamat ju ka seisis aastaid, olin ta unstanud, oli jäänud riiulisse oma aega ootama aga tasus oodata nii minul kui temal, nüüd me oleme suurimad sõbrad. Aitäh selle raamatu eest! Kopeerin siia nüüd ka tutvusava teksti: Saaremaalt Kihelkonnalt laevaehitajate ja - kaptenite suguvõsast pärit Asta Salumaa (sünd. Teär) on kirja pannud oma mälestused. 1941. aasta juunis küüditati ta koos venna ja kooliõpetajast emaga Siberisse Kirovi oblastisse. Asta oli siis seitsmeaastane ja vend Heikki kümnene. 1947. aastal lubati alaealised lapsed tagasi Eestisse, kust nad 1950. aastal ülekohtuselt läbi vanglate nagu kurjategijaid tagasi Siberisse küüditati. 1949. aastal tutvus Asta Heino Salumaaga, kes arreteeriti 1951. aastal ja Nõukogude vastases tegevuses süüdistatuna sai karistuseks 25+5 ning saadeti vangilaagrisse Vorkutasse. 1956. aastal pärast amnestiat tulid Asta ja Heino tagasi Eestisse, kus abiellusid ja asusid elama saatuse tahtel Asta lapsepõlvekoju Viita tallu. Raamatuga on kaasas ka illustreeriv CD-plaat. 6. jaanuar 2024. Vana-Rääma
