Vastu ööd lugesin läbi Anneli Metsaoja luuleraamatu "Mõttemosaiik," mille autor mulle saatis. See on taas pühendusega raamat ja läheb mu eriliste raamatute riiulisse.
Anneli luulet olin põgusalt lugenud oma loodud luuleklubist "Ahjusoe luule," ning sealt tekkis idee raamatuid vahetada, nagu ka minul aastaid juba kombeks olnud on. Nii eile varahommikul see raamat tähitud postiga minuni jõudiski.
Viimasel ajal tellitakse minu käest väga palju luulearvustusi. Arvustan meelsasti raamatuid, mille olen läbi lugenud, aga mul ei ole aega ega ka mitte tahtmist facebooki postkastis iga päev korrigeerida kellegi luuletusi või anda nõu. Nii olingi sunnitud ühe tüütu "luuletaja" oma sõbralistist kustutama. Algul panin vestluse lukku, sest ta tüütas mind iga jumala päev, isegi küsimustega "Kuidas sul täna läinud on?" kuigi ma olin korduvalt öelnud, et minu fb on põhimõtteliselt mu loomingu reklaamiks, mitte niisama lobisemiseks.
Inimesed, palun mõistke, et luule korrigeerimine ja arvustamine on suur töö. Olen peale arvustuse kirjutamist (ja lugemist) palju rohkem väsinud kui 5 ruumi puude ladumist. Vaimne töö on ka töö ja palju väsitavam! Miks ma peaksin oma ajast lihtsalt mõne inimese faile lugema ja arvustama? Kui inimesel on sügavam huvi kirjutamise vastu, eriti luulekirjutamise, siis ta võiks uurida mis see luule üldse on, mitte lahmida ja valetada, et saatis käsikirja juba kirjastusse, nagu antud tegelane tegi. Jah, kaldusin teemast kõrvale, aga pidin selle välja kirjutama.
Anneli Metsaoja luuleraamat "Mõttemosaiik" tekitab ka vastakaid arvamusi. Ma soovitan luuleolemust uurida. Luuletus on nagu miniromaan, seda on väga raske kirjutada, sest pead vähesega kõik ära ütlema. Luuletusel, nagu ka romaanil, on algus, sisu ja lõpp. Lisaks peab luuletus mõjuma tervikuna, mitte valguma laiali. Luuletuses peavad olema väga vajalikud kujundid ja kompositsioon. Ei saa nii, et laome terve rea (mitmeid ridu) lauseid paika ja arvame et see ongi luuletus. Sellisel juhul oskab iga viimne kui üks inimene luuletada.
Anneli Matsaoja paksu luuleraamatus on mõned head luuletused olemas (olgu, rohkem kui mõned) ning need on lühiluuletused, ühesalmilised. Pikemad kirjutised ei ole luuletused. Sorry, et olen karm, aga minu arvamus on kord selline. Ta kipub esimeses salmis kõik ära ütlema ja teised salmid jäävad lihtsalt lohisema. Lõpupoint on olemas mõningatel luuletustel. Jah, kiitus selle eest, et autoril on kirjakeel ja eriti luulekirjakeel olemas, osad kujundid on ka väga tugevad, aga väga paljudes luuletustes puuduvadki kujundid ja kompositsioon. Ta võiks katsetada vabavärsi või proosaluule kirjutamist, sest väga paljusid Anneli luuletusi jäävad juhtima riimid, need on ka väga kulunud riimid ja näiteks "jääb- jää" ei ole riimid. "Alla ja alla" ei ole ka riimid...Ja üleüldse tundub et väga paljudes ta luuletustes on otsitud riimid.
Küll aga on tema lühiluuletused päris head, toon mõned näited.
See vabavärss (mis on kas ainuke raamatus, või üks vähestest) on väga hea!
lk 88
VANAEMA LEIDALE...
Vikerkaar kummargil
maa kohal
nagu teispoolsuse värav.
Vanaema helde, lahke,
küürutab peenramaal,
otsib lapselapsele
armastusevärvi maasikat.
NB! Siin on kõik olemas, see ongi väike romaan, milles on tugevad kujundid ka olemas.
Aga näiteks see luuletus on vigane selles suhtes et kui esimeses salmis pole riimi, ei tohiks neid ka olla teises salmis.
lk 57
INSPIREERIV ÖÖ
Ööpimeduses,
ajusoppides
uitmõtted uitavad,
prahti loobivad.
Kõrgub mõtteprügimägi.
Loovmõtete söekas vägi
teeb puhta töö -
on inspireeriv öö.
Ööpimeduses ja ajusoppides ei ole mitte riimipaar!
Uitavad ja loobivad ammugi mitte!
Minu lemmikluuletus selles raamatus on see: (lk 54)
Raudteel kihutavad rongid,
mõnikord suitsiid seal longib.
Teda pole keegi näinud,
küllap tema rong on läinud.
Nende ridadega on kõik öeldud ja väga hästi öeldud! Kujundid on paigas, kompa olemas. Väga mõtlemapanev luuletus.
Kui inimesel on kindel soov kirjutada riimiluuletust ja ta tunneb et midagi on viltu, tehku skeem. No näiteks nii, et igas riimuvas reas oleks ühepalju silpe ja igas salmis oleks sama palju silpe. Riimiluulele on väga tähtis, lisaks riimile, ka rütm. Liiga erineva rütmiga salmid ei kõla kokku, neist ei saa terviklikku luuletust, nad valguvad lailei ja hajuvad.
Toon ühe lihtsa näite, riimiluuletuse, milles riimuvad esimene ja kolmas rida ning teine ja neljas rida (lugege silpe)
Malle rookis õues lund (7 silpi)
tal ei olnud külm (5 silpi)
Aga karge õhtutund (7 silpi)
mõjus nagu film (5 silpi)
See on kõigest näide, ärgem võtkem seda kui luuletust. Ja kui esimene salm on silbiliselt 5+7+5+7 siis võiks kõik teised salmid ka seda olla. Natuke tuleks luuleolemust endale selgeks teha ja siis hakkavad luuletused ise jooksma. Näiteks sonetid on väga raamides luuletused, väga karjuvalt valus on lugeda mõnda luuletust, mida on sonetiks nimetatud, aga see on silbiliselt täiesti paigast ära.
Uhh, kahjus ilmub tänapäeval väga palju luuleraamatuid, mis pole üldse (või on toimetatud luulevõhiku poolt ) toimetajakätt näinudki ja see on karm ja valus.
Ma loodan, et ma ei kõla väga karmina, aga luuletuse suhtes ma olen karm ja ütlen välja kõik mida arvan. Anneli Metsaojal on potentsiaali kirjutada häid luuletusi ja ta teeb ka seda, kohati. Aga soovitan uurida luule olemust, kui sellist! Aitäh raamatu eest!
Rahva Raamatu lehelt:
Raamat
MÕTTEMOSAIIK
2
Google +0
Share0
"Mõttemosaiik"
on klassikalises luulevormis emotsionaalselt mitmekesine luulekogu, mis
sisaldab filosoofilisi, loodusteemalisi, sotsiaalkriitilisi,
igavikuteemalisi, müstilisi ja humoristlikke luuletusi.
| ISBN |
9789949948192 |
| Ilmumisaasta |
2018 |
| Keel |
eestikeelne |
| Formaat |
Pehmekaaneline |
| Lehekülgi |
112 lk |
| Mõõt |
210x145x (mm) |
| Lisamise aeg: |
10.01.2019 |
19. jaanuar. 2019.a.
Vana-Rääma
