Läbi aegade artiklid minust "Maalehes" läbi Urmas Saardi pilgu vol 2.

Margit Peterson: täna on „Segaverelisel“ sünnipäev

June 26th, 2014

Ariel Marksalu ja Margit Peterson

Juhtmõte
Margit oli enne meie kohtumist raamatu ootevalmilt lauale asetanud. Kaanel Ariel Marksalu joonistatud Pent sellise välimusega, kuidas noor hobikunstnik loetu põhjal raamatu peategelast vaimusilmas nägi. Nagu ikka, oskab Margit igat minutit talle antud ajast kasulikult täita. Nii seegi kord. Raamatut avades lugesin esimese asjana kaunis käekirjas kirjutatud pühendust, mis võinuks olla ka juhtmõttena esilehele trükitud: „Sellise maailma oleme me ise loonud!“ Pisikeselt juurde joonistatud naeratav ikoon meelitas järgmisi lehti sirvima, et saada kujundusest üldmuljet.
Hea Tegu hea tegu
Sisuga õnnestus tutvuda juba siis, kui raamat oli kirjastuses Hea Tegu parajasti toimetamisel. Eilsest jutuajamisest nüüd kokkuvõtet kirjutades lugesin facebookist, et „Segaverelisel“ on täna sünnipäev. Raamat ilmus trükist täpselt kuu aega tagasi. Kuulsin Margitilt, et päev enne kuuvanuseks saamist võttis kirjastus käsile järgmise 500 eksemplari trükkimise. Kas „Segaverelisest“ võiks saada bestseller? Sama kirjastus on trükkinud ka kõik Margiti senised luulevihikud ja needki pole jäänud raamatukaupluste riiulitele tolmu koguma. Segavereline on kirjastuse Hea Tegu esimene kõvakaaneline raamat ja köidetud selliselt, et romaani oleks mugav lugeda. Kuid mitte ainult see pole raamatu juures hea. Ka tekst on paarisajale leheküljele paigutatud õhuliselt, mis jätab lugejale piisavalt hingamise ruumi. Raamatut lugemata võib tekkida isegi ennatlik küsimus, kas nii väikese mahuga raamat ikka kannab romaani nimetuse välja? Harjumuspäraselt arvatakse romaanid olevat ikka märksa paksemad ja lehed äärest ääreni peent kirja täis tipitud.
Olles raamatu terviklikult kaanest kaaneni läbi lugenud, imetlen Margiti sõnakasutuse oskust. Ka vähene tekst annab romaani mõõtmed välja. Tekstis puudub tühi sõnade vaht. Lugejat väsitamata lendab aeg käest tegelaste ellu sisse elades ja lugemisele pühendatud tunnid muutuvad märkamatult autoriga kaasa mõtlemise hetkedeks, mis paneb korduvalt ja korduvalt elu üle väga tõsiselt mõtlema.
Pliiats noore kunstniku käes täiendab teksti

Ariel Marksalu ja Margit Peterson eilsel kohtumisel Piano kohvikus

Sõnade ahmimisele vahepalukesteks on Ariel Marksalu joonistanud pliiatsit ja kustukummi tarvitades lisaks kaanepildile veel kümme pilti. Ariel on lõpetanud Pärnu Ülejõe Gümnaasiumi ja õpib praegu Tallinna Ülikoolis dirigeerimist. Ainsa neiuna mängib ansamblis POSÕ. Sellele tähtede kombinatsioonile annab meie vestlusega veidi hiljem liitunud Ariel mitmeid huumoriga küllastatud nime sisu tutvustusi. Margit on elanud samas alevis, Lavassaares, kus Ariel sündinud. Nad on ammused head mõttekaaslased, kuigi vanusevahe umbes kahekordne. Kunstniku talendi avastas Margit neiu juures mitte palju aega tagasi. Raamatu illustreerimisel pole oluline üksnes pildi tegemise oskus. Tähtis on ka autori mõtte täpne tabamine, et seda võimalikult üheselt üle kanda pildi sisse. Margiti sõnul on see tal kohati ka erilise telepaatilise sidemena õnnestunud. Oma sõnade kinnituseks väitis Margit, et Raimondi voodielamus Vivianiga meenutab kunstniku poolt kujutatud kehas ja näos talle ammusest ajast üht väga konkreetset meest. „Olin seda pilti esmakordselt vaadates täiesti šokis,“ tunnistas Margit ja palus selle pildi kindlasti sisse panna.
Ariel ei ole joonistamist õppinud, küll selgub jutuajamisest, et tema emal on käsitöölist kunstimaitset. Võibolla seepärast, et puudub klassikalise joonistamise tehnika kogemus, valmivad Arieli pildid n.ö. tagurpidi tehnikas. Ta ütles, et portreede puhul alustab alati silmadest ja mitte näo proportsioonide paika panekust. „Silmad on hinge peegel ja seepärast alustan kõige tähtsamast,“ selgitas Ariel, kes ei pea vajalikuks ka kõige sügavamaid intiimseid hetki selgitada vaatajale robustselt toorel viisil. Ta suudab sama mõtte ka hoopis teistsuguses pildis ühemõtteliselt edasi anda. Ja see meeldibki kõige rohkem Margitile, sest raamatu keskseks eesmärgiks pole lugejas seksuaalseid kirgi äratada, vaid kirjeldada elu sellisena nagu me seda oma ümber päev päeva kõrval kohtame. Seksuaalsusel on seejuures määramatu jõud meie elu sageli suunata nõnda kuidas ise ei tahaks.
Märkamatud märgid ei jää siiski märkamatuks
Põnevalt konstrueeritud romaanipikkune jutustus ei ole Margiti sõnul raske mõttetegevuse tulemusena valminud fantaasialend. „Olen kohtunud väga paljude inimestega. Romaanis moodustavad kuuldud killukesed tervikliku mosaiigi sellest maailmast, milles me elame. Kirjutama asudes teadsin eesmärki, aga mitte seda kuidas sündmustik täpselt kulgema hakkab. Igal kirjutamise päeval sain teada, kuidas edasi. Minu ülesandeks on olnud peamiselt kirjutamine, mitte järgnevate arengute nuputamine,“ kirjeldas Margit oma romaani kujunemise lavatagust tausta.
Vaatamata ennast unustavalt kaasa elama kutsuvale lugemisele märkasin mõningaid märke, mis võinuks hoolimatuma lugemise korral ka märkamatuks jääda. Need märkamised ei toimunud kummalisel kombel mitte peategelase juures, vaid teiste oluliste romaanitegelastega. Alles pärast poole romaani läbilugemist tabasin Viviani mõtiskledes küsimast: „Mida ma siin elus nii valesti teinud olen?“ Ilmselt oli sellise tõdemuseni jõudmine autori poolt ajastatud taotluslikult nii nagu tegelikus elus. Küsimus esitatakse ikka suure hilinemisega ja siis, kui kuidagi väga kitsaks läheb.
Olin läbilugenud kolmveerand raamatut, mida võinuks võrrelda tinglikult ka sama pika elutee läbimisega meile antud elust. Alles siis võttis Alain taskust piibli, väikese mustade kaantega raamatu, pani käe sellele ja palus mõtteis perekonnalt andeks. Valede tegude äratundmisele jõudmiseks kulub sageli väga pikk tee. Või kui seda teataksegi, siis viivitatakse selle tunnistamisega lubamatult kaua. Hea kui üldse jõutaksegi andestuse otsimisele. Samas oli vapustavalt hea teada, et noor perepoeg suutis isa vigu lepitada mõistva suhtumisega. Taas sooja jõudu eneses tundev Pent ütles oma väikestele vendadele elutargalt: „Me kõik teeme elus vigu. Uskuge!“ Ja lõpuks, üsna viimastel lehekülgedel mõistab Viviangi valusat kogemust: „Eks oleme mõlemad ju tegelikult patused, kes vähem, kes rohkem.“
Õnnelennul märgist mööda
Mälu värskendamiseks googeldasin sõnal ‘patt’. Algteksti mõistes on tegu märgist mööda laskmisega. Lihtsamini selgitatult on patt eksimus. Just need eksimused, mis sageli näivad paljutõotavad, ahvatlevad, kiremöllu tekitavad ja pilvedesse tõstvalt naudidavatena, võivad mingil hetkel osutuda mõrumaitselisteks eluviljadeks, millest otsitakse väljapääsu või lepitakse olevaga.
Margit on kirjeldanud paljude elude sasipundart väga teravate tähelepanekutega ja ilma inimeste viletsust osatamata jäänud üksnes vaatlejaks, keda saadab pidevalt väga eluterve mõistmine.

SIIA ka lin!

Kolhethi kohvik oli Pärnu kirjandusrahva päralt

October 12th, 2014

Siiri Metsamägi raamat “Nurrikud Pärnus”

        

Tulihobu                                                                                 Lea Jaanimaa

Paavo Kanguri raamat Santiago de Compostela muljetega läheb Kati Saara Vatmannile

Kolhethi kohviku leiab hõlpsasti üles Georgia lippu nähes

Oktoobrikuu 11. päeval oli pärnakatel ja kaugemaltki tulnukatel võimalus kohtuda üheaegselt üheksa autoriga, kes kõik oma viimaseaja loomingut tutvustasid. Kohtumispaik on juba mõnda aega muudetud ja varem mitu aastat Marja-Magdaleena Gildimajas toimunud kogunemised asendunud kooskäimistega Hommiku tänava äärses kohvikus Kolhethi. Asukoha leidmine ei valmista vähimatki raskust, sest õdusa paiga uste avatuna hoidmise ajal on Georgia lipp uhkelt maja seinale heisatud.

Esimesed kohale jõudnud ja esimene lahkuja seadsid ennast kohviku ette pildile

Probleemi võivad tekitada üksnes lünklikult salvestunud meelespidamised, iseäranis siis kui tähtsad kutsed jäävad juhuslikule lipikule märgituna vähem oluliste paberite vahele unustushõlma. Sel juhul olgu kiidetud ja tänatud mõni hea juhuslik tuttav uulitsanurgalt, kes parajal hetkel meeldetuletust korraldab. Sõitsin omalinna mehega Sindist Pärnu. Bussist väljudes temal teadagi oma tegemised, minul oma. Peatselt kohtusime vastassuundades liikudes uuesti. Tema küsima, kuhu lähed? Mina: muidugi koju! Tema mitte, minevat hoopis kirjandusõhtule. Ai jaa…, häbenesin hajameelsust ja siunasin unustamist, aga ei salanud, et uudis tuli kuidagi ootamatult. Lubasin koduteelt tagasi pöörata ja meelt parandada, et siiski õnnelikul kombel õigeaegselt ja sõnapidavalt kohal olla.

Christian ja Heli Künnapas

Margit Peterson on luule ja proosaga põimitud kirjandusõhtuid korraldanud vist alates 2011. aastast saadik. Eile koguneti aga kolmandat korda Kolhethis. Vastupidiselt saabujatele väljus kogunemise ajal kohvikust Pärnu Postimehe ajakirjanik Anu Jürisson, naeratas, tervitas ja järgmisel hetkel oligi maja nurga taha kadumas. Jõudsin hüüda: kuhu nüüd? Tema vastu, et tal olevat juba Heli ja Margit intervjueeritud ja pool tööd tehtud. Mõtlesin: näe, jõudis ette. Tahtsin samuti Heli Künnapast ja tema suvel ilmunud noorte romaanist „Tristan“ kirjutada. Esimesed sada lehekülge küll alles loetud, aga piisab sellestki, et hinnata raamatu väärtust. Kindlasti ei jäta raamatut pooleli ja tahan esimesel võimalusel ka lugemata jäänud 150 lehekülge ära lõpetada.

Heli Künnapas ja Christian

Künnapas oli esimene esineja, kellele õhtujuht Meelis Sarv sõna andis. Kolmanda raamatu autor tuli maakonna ääremaalt linna koos pisikese pojaga. Christian on vaatamata oma väga noorele eale hästi kasvatatud poiss, kuulekas ja tasane. Jälgis kõike toimuvat teraval pilgul ja hoidis ennast ema esinemise ajalgi kenasti süles, mõne olulise ütlemise juures aga sirutas ennast käsivarrepikkuselt sirgeks, et kõigi tähelepanu peamisele juhtida. Tegelikult tulingi põhiliselt „Tristani“ autorit kuulama. Kuulasin sama pingsa tähelepanuga, nagu alustasin tema raamatu lugemist.

Margit Peterson ja Meelis Sarv esitlevad oma loomingut, et hetk hiljem need omaniku vahetusse anda

Alati on Margit saanud kokkuleppele ka muusikutega, kes kirjandusõhtuid laulu ja pillimänguga sisustavad. Samuti on Meelis Sarv esinenud oma ansambliga Pööloy Gläänz. Eile oli võimalus omada tema ansambli uut plaati. CD neljas lugu kannab pealkirja „Eemal“, viisi autor Meelis Sarv ja sõnade autor Margit, kes kolmiku esinemise ajal oma esinemise järge kerge rambipalavikuga ootas.

Heiko Kivila

Umbes aasta koos musitseerinud tegijad “Kolm Meest Said Kokku” polevat Meelise sõnul Kuldne trio, aga kiiduväärt muusikud selletagi. Heiko Kivila, kes mind tänaval teises suunas astuma pani, mängib enda valmistatud dudokoni, basskitarri keeli tõmbab Jaanus Allik, laulab Alar Sinimeri. Valdavalt on repertuaaris Ott Arder, Juhan Liiv, Debora Vaarandi. Sinimeri loob valitud luuletustele viisid.

Irja Salova loeb Tristanit

Margit esitles oma esikromaani “Segavereline”, millele on tehtud ka esimene kordustrükk. Olen tema romaani läbi lugenud ja täiesti loetavaks tunnistanud, ehki leidub ka teistsuguseid arvamusi. Mõtteid romaanist saab lugeda siia klikkides. Märkasin, et üks noor naine oli keskendunud “Tristani” kaanepildiga raamatut lugema ja harva pööras tähelepanu muule. Seisis vankumatult kuid kergelt seina toetades. Margit ütles, et kaunist soengut teeb talle toosama naine.
Siiri Metsamägi tutvustas ennast ja oma raamatut mulle veidi enne suure rahva ette astumist. “Nurrikud Pärnus” on mõeldud kuni 10-aastastele lastele.

Siiri Metsamägi

„Olen Pärnu Kastani Lasteaia õpetaja. Kevadel ilmunud kogupereraamatu “Nurrikud Pärnus” tegelased on juba minu raamatust välja tulnud. Kunagine Vana-Pärnu tüdruk, kooliõde Maritsa aitab neid meisterdada, ise Inglismaal elades,“ jutustas Metsamägi raamatusõpradele ja hoidis kahte Nurriku maskotti kõigile nähtavalt rinnal. Raamat sai alguse kaks aastat tagasi veebruaris, kui ilmus esimene pildike või nagu filmilõik mu ettekujutusse. Raamatu ainetel toimus maikuus lasteaedade laulupidu Pärnu kolledži aasal, kus ma ise Kassikaku rollis olin.“

Kirjandusõhtul on teisigi lapsi

Illustratsioonidki tegi Metsamägi värske kunstikooli kogemusega iseseisvalt valmis. “Linnavaadetega õlimaalid said lõuendile ja paberile tulid figuure kujutavad söe-värvipliiatsi-joonistused.“ Osa maalidest asuvad praegu näitusena Port Artur 2 ülemisel korrusel.  „Plaanis on Nurrikute raamat peagi vene keelde tõlkida. Venekeelsed pärnakad on juba huvi tundnud ja oma poolehoidu avaldanud.“

Tavaliselt on fotograaf Pilleriin Järve kaameraga kohal, sedakorda otsustas teisiti, puhata

Raamat on tema enda kirjastatud ja praegu kogub Hooandjas hoogu värvimisraamat väiksematele lastele. “Nurrikute värviraamat värsside ja Pärnu piltidega” tutvustab Pärnut, abistab häälikute õpetamisel ja pakub nuputamisülesandeid. Seegi raamat pakub väikestele ja suurtele võimalust koos tegutseda. Raamatu esitlus toimub 30. novembril Port Artur 2 Rahva Raamatu kaupluses.

Jüri Soo

Eks Nurrikute raamat räägib ise enda eest, leidis Metsamägi, kes kinkis kaks Nurrikut Margitile.
Inimesi tuli järjest juurde. Sisenes klassiõde Mare, klaasikunstnik Jüri Soo astus pika sammuga mööda tänavat ja pööras samuti ukse suunda. Margit püüdis kõiki külalisi kokku lugeda. Kuuldes, et juba on loendatud 40, ei tahtnud isegi uskuda näiliselt väikesele pinnale mahtuva ruumi suurust.

Delia Randmäe tuli kirjandusõhtule koos õe Dianaga

Delia Randmäe esitles oma raamatut “Maailmapäästmise muinasjutt” ja Tulihobu, kodaniku nimega Natalja Mereäär esitles oma debüütluuleraamatut “Valgus ja varjud”. Mõlema raamatu tutvustus jättis emotsionaalse elamuse, mis kutsuvad neid lähemalt lehitsema või koguni kaanest kaaneni läbi lugema.

De Krafinna

De Krafinna esitles oma loomingust luuleraamatut “Tark loom”, mida on toimetanud (:)kivisildnik. Samal ajal märkasin seltskonnaga liitunud “Tuusik teisele kaldale” raamatu autorit. Kati Saara Vatmann oli hästi liikuv. Pisike kaamera otsis osava käeliigutuse saatel paremat asendit inimeste vahel, et saada võimalikult hea pilt Christianist. Poiss ei näidanud vähimatki vastumeelsust, et teda nii suure huviga pildistatakse.

Jaanus Allik

Arvata, et Christianil midagi märkamatuks jäi, olnuks asjatu pettekujutlus. Väga terased silmad. Kahelda ei saanud ka Kati Saara Vatmani terases pilgus ja mõttes. Varsti istus ta minu kõrval ja sihtis objektiivisilmaga mõnd härrasmeest. Äkki olin koos noorusliku naisterahvaga selfievõtte abil kõrvuti ühel pildil. Palusin vilksamisi nähtud fotot veelkord näha, aga keeruline elektroonika tillukese kaamera sisemuses käis meie mõlema mõistmisest sellel hetkel üle ja nii see pilt silmist kaduski.

Kati Saara Vatmann annab autogrammi

Siis kutsus Meelis daami minu kõrvalt kuulajate ette. Aga enne pikemat jutustust kirjutas ta autogrammi oma neljakümneviiendana ilmunud raamatusse ja ulatas Paavo Kangurile. Samal ajal tuli istus uudistama ka kohviku peremees Andri Arula. Kuulsime, et autor on samuti luust ja lihast inimene, nagu me kõik. Vahe on võibolla selles, et kõik ei taha olla nii avameelselt julged kui tema.

Andri Arula, kohviku peremees

Kati Saara Vatmann nimetas kolme asja, milles on valesid otsuseid teinud ja kõneles nauditava monotoonsusega veel mitmest muust asjast oskusega, mis tekitas kuulajas mulje justkui loetakse kirjanduslikult hästi viimistletud teksti ette. Minu kõrvadele oli hea kuulda, et ta peab Heli loomingut peatselt ilmuva raamatu „Minu ilus elu maal“ põhjal hinde neli vääriliseks. „Heli Künnapas on väga andekas kirjanik,“ ütles seda raamatutut toimetav Kati Saara Vatmann, kelle hinnang kinnitas, et olen õigel teel Heli loomingu vastu huvi tundes.

SIIA  ka link!

Lõpel kõneldi Jumalast, küülikutest ja raamatutest

October 27th, 2014

Mineval kesknädalal kohtusid Pärnumaa kirjanikud Heli Künnapas ja Margit Peterson Lõpe raamatukogus väikese seltskonna Koonga valla kirjandushuvilistega.

Margit Peterson ja Heli Künnapas esitlevad Lõpe raamatukogus oma uudisloomingut

Christian lubas emal suurte inimestega juttu puhuda

Terje Roseniit

Raamatukogu juhataja Terje Roseniit oli aegsasti erilise hoolikusega väikese kohvilaua ettevalmistanud. Ei külasta ju tillukest raamatukogu kuigi sageli raamatute autorid, veel vähem kaks kirjutavat naist korraga. Kitsuke ruum oli parajasti sedavõrd suur, et Heli ja Margit mahtusid kenasti oma kaasa võetud kirjandusega ühe laua taha ja viis naist teise samasuguse laua äärde istuma. Maalehe ilmatark Ilmar Tiismaa sättis ennast veidi mugavamalt lauast kaugemale akna alla, et pilk kõigile naistele ülevaatlikum oleks. Ise püüdsin võimalikult kaugemat nurka valides jätta kõige osavõtmatuma kohalviibija mulje. Raamatukogu perenaisel oli palju toimetamist, aga viimaks sättis temagi end raamaturiiulite ette. Üksnes Heli käevangus kantud lapsehäll jäi eesruumi.

Ilmar Tiismaa

“Poiss või tüdruk?”, uuris Ilmar. „Poiss, Christian. Tal on viieaastane vend, kolme-pooleaastane vend ja kaheaastane õde. Pisikseid on meil maja täis. Igapäevaselt siis nende väikeste kõrvalt saabki kirjutatud. Seni pidasin küülikuid, aga väikeste laste kõrvalt polnud see enam võimalik. Nüüd peame kõigest 13 lammast ja kahte hobust. Tegeleme talumaja renoveerimisega. Hetkel olen üksikema kuna mees töötab Soomes. Neli last ja loomad on praegu minu käsutada,” vastas Heli konkreetsele küsimusele pisut põhjalikuma enda tutvustamisega.

Koonga valla kirjandushuvilised naised kuulavad, mida Margit Peterson ja Heli Künnapas räägivad Lauas istujatest keskmine on Linda Kaas

Tunnikese kestnud kohtumine kujunes vestluskolmnurgaks, milles üritasid võistu sõna saada Ilmar ja kaks naist, Heli ja Margit. Kõik kolm olid lahkelt valmis ka teistele küsimusteks sõna andma, aga viimased jätsid suurepärase võimaluse oma tagasihoidlikkuses kasutamata ja jälgisid huviga Ilmari katseid jutujärge juhtida. Ilmataat ei pea ennast ilmatargaks nagu Maalehes teinekord teda tituleeritakse ja eelistab olla lihtsalt ilmavaatleja. Margit nimetas ammust tuttavat hellitavamalt ilmataadiks. Kui Margit oli ennast paari sõnaga jõudnud tutvustada, tundis ka Ilmar naises ära kunagise väikese tütarlapse, kes Koonga valla Veltsa külas sündinud, seal kandis kasvanud ja koolis käinud. “Näe, Kaasi Linda noorem tütar ju,” rõõmustas Ilmar ja vaatas viiest laua ääres istuvast naisest keskmisele otse silma ning arvatavasti kiitis mõttes ka Margiti ema.
Kui Miia saab lapse
Sedakorda jäi siiski ilmajutt rääkimata, kuigi erakordselt külm oktoobrikuu õhk võinuks selleks põhjust anda. Ilmselt pani aknast paistev ere päikese valgus ja soojus unustama talviselt mõjuva karguse ja jutt levis teistele ilmaelu asjadele. Ilmar vedas jutu koguni ilmaruumi kaugemates oletatavates paikades pesitsevate olevusteni, ent külla tulnud kirjanikud eelistasid maisematele küsimustele pühenduda.

Heli Künnapas

„Romaani “Homme on ka päev” puhul on hea kontrollida, kas inimene, kes ütleb, et on seda lugenud, ka tegelikult on. Kes pole lugenud, arvab, et räägitakse sellest, kuidas meil on palju aega ja kõike võib edasi lükata. Tegelikult räägin mina hoopis sellest, et me ei tea kunagi, kas homne päev veel tuleb ning kes siis meie kõrval veel on. See ei tähenda suremist, aga inimestega võib juhtuda mida iganes. Nii et suur oskus on elada tänases päevas ja näha kõike head, mis meil juba praegu käes on,“ tutvustas Heli üht oma seni ilmunud kolmest raamatust.
Heli viimane noorsooromaan “Tristan” räägib edukast õpilasest Miiast, kes on väga hea tantsija, kuid ettevaatamatuse tõttu jääb rasedaks. „Kui täiskasvanute puhul võetakse seda paratamatusena, siis noore puhul pannakse kohe tempel külge. Nii saab seni hinnatud noorest kõrvaletõugatu, isegi kui ta on valmis oma teo eest vastutust võtma. Ma ei propageeri teismeliste rasedust, kuid mulle ei meeldi silmakirjalikkus meie ühiskonnas.“
Ilmaril on küsimusi
Aga Ilmar soovis ka vastust küsimusele, kas kirjanikud usuvad Jumalat: “Kas te usute Jumalasse, Loojasse, et see maakera ja universum on tehtud tema poolt?” Ilmar soovinuks veel pikemaltki oma küsimust selgitavate märkustega avardada, aga Heli napsas oma vastusega tal sõnad suust.

Heli Künnapas vastab Ilmar Tiisma küsimusele Jumalast

“Jah, mina usun, et Jumal on olemas. Milline ta täpselt on ja mida teinud? Mul on usuteaduses teoloogia magistrikraad. Kõik Jumala ja usu teemal meieni jõudev teadmine tuleb läbi inimeste. Kellel siis on õigus? Mind on õpetanud erinevad õppejõud, kes räägivad mõnikord ka teineteisele vastu või päriselt üksteise vaateid ei toeta. Ja mina, üliõpilasena, pidin siis aru saama, kellel on õigus. Kõige rohkem sain magistriõpingutest teada seda, et see kõik on inimlik. See, mida mina täpselt usun ja milline on minu arusaamine või kogemus – seda pean ma ikkagi lõpuks ise tunnetama, mõistma ning leidma need tükid, mida mulle näidatakse. Kirik on olnud minu jaoks oluline läbi elu. Suviti korraldan Pärnu praostkonna laste religioosseid laagreid, kus olen ise õpetaja. Kõik võivad tulla. Seal pole eeldatud, et nad oleksid pühapäevakooli lapsed või peaksid kuuluma kristlikku perekonda. Võtame kõik vastu. Siiski peavad nad arvestama, millist tõde me selles laagris kuulutame. Kristlastel on Piibel, teistel religioonidel teised pühakirjad. Usu pärast tapmist ei saa mitte mingil juhul heaks kiita. Täpselt sellel põhjusel, et tegemist on inimlikkusega, mis alguse saanud inimestest. Erinevate religioonide vahel on küll oma jumalad, aga tegelikult on teda ju ikkagi üks ja ainus. Kõrgeima loovjõuga ei saa olla nii, et Eestis on üks ja üle piiri minnes mingi teistsugune jumal. Vahe tegemine on vaid inimlik nähtus,” selgitas Heli, millele mitte keegi ei söandanud vastu vaielda.
Ilmar: „Arvatavasti olete te ristitud. Mina olen ’43. aastal, ma olen juba nii vana mees.“
Heli: „Jah. Mina lasksin ristida selle aasta augustis 3 last korraga.“
Ilmar: „Te teate muidugi ka, mis tähendab ristimine?“
Heli: „Jah!“
Ilmar: “See on pühalik toiming, mis tuletab meelde Jeesus Kristust. Kui teil on see kõik raamatus kirjas, siis ma loen kõik need raamatud läbi. Mulle on Jumal andnud sellise lobisemise järje. Pean ennast alati tühjaks rääkima. Ma võtan teie meili aadressid ja kirjutan tänasest päevast ka oma arvamuse.”
„Segavereline“ pole ainus
Margit on kannatlikult Ilmari ja Heli kahekõnet kuulates oma kauneid lokke keerutanud, kuid võtab viimaks samuti jutujärje üle: „Nüüd on mul 4 raamatut ilmunud, 3 luuleraamatut ja sellel suvel ilmus esikromaan „Segavereline“. Kokku on minu loomingut avaldatud 30 raamatus. Meil on välja antud ühised almanahhid. 2011. aastal ilmus „Pärnu romanss“, kus on esindatud 3 Pärnu luuleklubi: suleklubi, mida juhib Pärnu tuntud poetess Luule Luuse, vene klubil on Nadežda ja luuleklubi Luuletaeva-Latern, kuhu ma ka ise aastaid kuulusin. Olen sellest klubist välja kasvanud ja nüüd korraldan viiendat hooaega kirjandusõhtuid. Alustasin luuleõhtutega, Varem käisime iga kuu korra koos, aga nüüd kohtume olenevalt sellest kuidas tuttavate ringis jälle ports raamatuid valmib. Tuleme ühel õhtul mingi kaheksa kirjanikuga kokku, et kõik saaksid oma uut loomingut tutvustada. Sekka kuulame muusikat.“
Heliga tutvus Margit facebooki vahendusel. „Kati Saara Vatmann, endine Kati Murutar rääkis, et on olemas keegi väga tore naisterahvas, kes kirjutab ja tema nimi on Heli Künnapas,“ ütles Margit ja kasutas aega ka mõne enda luuletuse lugemiseks.

Margit Peterson Lõpel

Veel rääkis Margit, et on pannud kokku „Pärnu kirjarahva antoloogia 2“, mis on praegu kirjastamisel ja peaks ilmuma veel sellel aastal. „Kunagi ’98-dal ilmus Pärnu kirjarahva antoloogia esimene köide. Sellele järgnes pikk vaikuse periood. Ma tundsin, et on vaja Pärnu kirjarahva antoloogiat nr 2 ja juba on koostamisel ka nr 3. Pärnus ja Pärnumaal on nii palju kirjutajaid, et selle järele on karjuv vajadus. Ühiskogumikes ei ole ainult luule, on ka näidendid ja proosa. Kui on rahvast, kes tahab midagi kirjutada, võtku aga ühendust.“
Margit: „Sotsiaalluule kogumikuga sai televisioonis esinetud. Sisult veidi räigem luule, millest punkbändid saaksid laulusid teha. Paljud ei kirjuta sellist luulet.“
Ilus elu maal
Heli: „Küsiks, kas kellegil on mingi teema, millest võiks rääkida? Mida te meist teada tahate või kuulda soovite?“
„Kui palju teil kõige rohkem on küülikuid olnud?“ Üldine naerupurse muutis olemise avatumaks ja Heli vastusest saadi teada, et kahesaja ringis. „K…r…t, mul on 70 olnud ja praegu ainult 1,“ tundis Ilmar naisele allajäämise kibedust.

Heli Künnapas ja Christian koduteele asutamas

„Nendega ongi keeruline olnud. Millal ma söötsin küülikuid? Siis kui lapsed magasid. Ma jootsin küülikuid paar tundi. Õhtul tuppa jõudes oli väga väsitav tunne. Seitsmest tuli lastega juba ärgata,“ jutustas Heli. Ja viimaks tunnistas ta, et eelistab kirjutada öösel, siis kui keegi ei sega.
Detsembrikuus on tal ilmumas “Minu ilus elu maal”, mis on päeviku vormis teos Heli ja tema elukaaslase elust maamajas koos laste ja loomadega. „Kirjutan sellest, kuidas me hakkama saame või millega hakkama ei saa. Lähipäevil hakkan Hooandja.ee keskkonnas selle teose trükkimiseks raha koguma.Samal ajal veenis Kati Saara Vatmann, et Christian oskab ka tema süles istudes olla viisakas ja tore poisslaps.Lea Jaanimaa esitles oma raamatut “Äratundmishirm” ja viimasena rääkis Paavo Kangur kahest raamatust: Eri Klasist ja palverännakut kirjeldavast raamatust Santiago de Compostela’s.

SIIA ka link!

Jüri Saar rääkis slaavi-kristliku tsivilisatsiooni lähedusest islamiga

January 23rd, 2015

Jüri Saar, kriminoloogia professor

Professor Jüri Saar tutvustas eile Pärnus Rahva Raamatu kõrval asuvas Piano kohvikus oma raamatut „XXI sajandi väljakutse: tsivilisatsioonid, kultuurid, väärtused“.

Tsivilisatsioonid, kultuurid, väärtused pakkusid Piano kohvikusse kogunenud inimestele elavat huvi

Üle paarikümne aasta kuritegevust käsitlevas teaduses töötanud Jüri Saar rääkis, et viimati ilmunud raamatu koostamise juurde jõudis ta juhuslikul viisil. „Tahe tutvustada erinevaid tsivilisatsioone laiemale ringile huvilistele sündis sellest, et hakkasin kirjutama üht erialast raamatut kuritegevuse ja kultuuri omavahelistest seostest,“ selgitas teadlane. Teda huvitas küsimus, miks on kuritegevus ühes kohas karistatav kuni surmanuhtlusega, teises kultuuriruumis oleks see täiesti ennekuulmatu tegu? „See oli minu lähtekoht ja tundsin, et pean selle kaudu liikuma sügavuti erinevate kultuuride poole. Kogutud materjalide rohkus võimaldas aga kirjutada lisaks algselt kavandatule veel hoopis teist teemat puudutava raamatu.“

Kriminoloogia professor Jüri Saar esitleb oma uut raamatut, mis võrdleb kolme suuremat tsivilisatsiooni

Raamatu põhisisu keskendub väärtustele. Kust need väärtused tulevad, mida ei saa eksportida, müüa, peale suruda? Saar kinnitab, et väärtused lähtuvad religioonidest. Samas lisas juurde, et see pole tema originaalne avastus. Suur hulk antropolooge ja kultuuriteoreetikuid on seisukohal, et väärtuste allikas on religioon. Kuna religioonid on erinevad, siis pole ka väärtused kõigis kultuurides ühesugused. Tänapäeval puutume tihedamalt kui kunagi varem kokku erinevate arusaamade ja kultuuridega.
„Üks lemmikautoreid, kellelt olen palju inspiratsiooni saanud, on Harvardi ülikooli teadlane Samuel Huntington, kes sündis 1927. aasta kevadel New Yorgis ja suri 2008.“ Huntington oli ametilt politoloog ja juba 1990-ndate alguses esitles arusaama, et pärast külma sõja lõppu satub maailm täiesti uude olukorda. Enne seda oli maailm jagunenud enamvähem kaheks. Ühel poolel asusid kommunistid sotsialismi leeri ja Nõukogude Liiduga, teisel poolel kapitalistlik maailm, USA ühes oma liitlastega. Külma sõja lõppedes kõneldi võimalikust võistlemise lakkamisest, aga tegelikult tekkisid uute piiridega vastandumised. Huntington kuulutas tsivilisatsioonide ajastu tulekut. Ta rääkis, et järgnevad tsivilisatsioonide põrkumised hakkavad määrama tulevaste asjade käiku. Ometi kaotas Huntington vahepeal oma populaarsust. Tundus, nagu ei peaks tema jutt paika, kuid nüüd meenub tema nimi taas sagedamini.

Jüri Kask ja Margit Peterson on ühed huvilised mitmekümnest inimesest, keda tsivilisatsioonid rohkem huvitavad

Teatud jaotuse järgi liigitatakse 7 tsivilisatsiooni. Saar vaatleb neist kolme suuremat: lääne-kristlikku, slaavi-õigeusklikku ja islamit. Kuidas need omavahel hakkama saavad, määrab ka Eesti käiku. „Iseseisvuse taastamine 1991. a tähendas meie jaoks liikumist ühest kultuuriruumist teise,“ osundas Saar, kes võrdleb tsivilisatsioone mõneti tektooniliste laamadena. „Omal ajal peeti Saksa geograafi Alfred Wegener’i juttu hullumeelseks, et maakera sisemus võiks koosneda mingitest hiiglaslikest plaatidest, mis pidevas liikumises üksteist nügivad. Tänapäeval võetakse seda teaduslikult tõestatuna.“
Raamatut „XXI sajandi väljakutse: tsivilisatsioonid, kultuurid, väärtused“ lugemisel ilmneb hämmastav slaavi-õigeuskliku ja islami hoiakute sageli esinev sarnasus, mis olevat professorit ennastki üllatanud. „Kirjastuses oli raamat juba poolteist aastat valmis, trükkimine viibis kuni eelmise aasta sügiseni. Seega polnud veel tänane Ukrainas toimuv kohale jõudnud. Nüüd teame, et tšetšeenid sõdivad Ukrainas kahe slaavi vennaskonna vahelises heitluses islamistidena venelaste poolel ja kiidavad Allahi nime.“ Põhijäreldusena tuleb pidada Venemaa ja islami omavahelist lähenemist läänemaailmale hoiatavaks märguandeks.

Sindi Gümnaasiumi ajaloo ja ühiskonnaõpetuse õpetaja Lembit Roosimäe on Jüri Saarega hea sõber juba Paikuse erikutsekooli ajast saadik

Üks tuntumaid vene geopoliitilise doktriini viljelejaid Aleksandr Dugin räägib venelaste oma tsivilisatsioonist, aga pannes tähele mõlemat Venemaaga peetud Tšetšeenia sõda avastame kummalise asjaolu. Tšetšeenias sõdis Venemaa separatismi vastu, mille esimesel korral venelased kaotasid. Teise sõja lõppu on raske dateerida, aga tegelikuses on tšetšeenid kindlustanud endale sisuliselt erikorra. Kui läänes ei mõisteta kohut Jumala nimel, siis islami õigus on siiani lahutamatult seotud püha õigusega, mis toetub Koraanile. Šariaat, mida nimetatakse ka islamiseaduseks, kehtib vääramatu õigusena Putini Venemaa koosluses asuvas Tšetšeenias. Alles hiljuti protesteeriti Groznõis 300 tuhande inimese osavõtul Muhameedi pilapiltide vastu. Arengud naabruses on meie jaoks mõtlema panevad.

Elmo Joa, Pärnu Rääma Põhikooli direktor

Saar esitas veel mitmeid huvitavaid näiteid slaavi-kristlikust sarnasusest islamiga ja teineteisele lähenemisest, millest kõige parema pildi saab ikkagi raamatut ise lugedes. Aga siinkohal veel mõned näited. Korruptsioon on ühiste ressursside kasutamine isiklikes huvides. Läänes rikub see normaalset arengut ja tekitab ebaausat konkurentsi. Läänele võõrast võimudistantsi, kus ülemus on alluvatest hästi kaugel ja lähemal jumalale, kohtab nii islami ühiskonnas kui ka slaavi-kristlikus võimuhierarhias. Iraagi diktaator Saddam Hussein pidi võimule jäämiseks kindlustama ennast tugevalt oma klanni inimestega. Kunagine Moskva linnapea Juri Luškov oli mõjuvõimas koos naisega ja mitte keegi ei öelnud halba sõna seni, kuni ta hakkas oma tegevusega endast kõrgemalseisjate suhtes liialt piire ületama.
„Natuke meenutab sama asja ka Tallinna linnas toimuv. Savisaar on poetanud mõtte, et meie inimesi ei huvita mitte niivõrd kui palju keegi kedagi petab; selle asemel tahetakse transporti, sooja vett, tänavad lumest roogitud ja liivatatud oleksid jne.,“ tõi Saar näite korruptsioonist siitsamast Eestist, mis asub Narvast algaval Huntington’i poolt määratletud slaavi-kristliku ja lääne-kristliku tsivilisatsiooni piiril. Saar lisas juurde, et tõenäoliselt ei andnud Savisaar endale aru, mida ta selliselt, võibolla ka tahtmatult väga ausameelselt, välja ütles.

Ivo Ilmsalu tahtnuks professoriga veel pärast kohtumist väga pikalt vestelda, aga teisedki ootasid, et Jüri Saar leiaks nendegi jaoks aega

Ajaloos leidub huvitavaid paralleele. „Kahel korral on Euroopal olnud islamiga tõsiseid probleeme. Viimati türklastega. Võibolla ootab meid nüüd ees sama mure kolmandat korda. Peame olema tähelepanelikud ja jälgima, kust kaudu uus arvete klaarimine meieni jõuab,“ võttis Saar üle tunni kestnud esinemise kokku. „Põhitõde seisneb selles, mida me endast arvame. Kui selge ja tugev on meie enda arusaam. Välised väljakutsed annavadki selleks võimaluse ka paremini endas selguseni jõuda. Kindlasti peab lääs olema meelekindlam.“

SIIA ka link!

Märkamatult jõudis kolme tunni pikkune kirjanduse tutvustamise maraton läbi.

Läbi aegade artiklid minust "Maalehes" läbi Urmas Saardi pilgu

KAANEST KAANENI TUTVUS MARGIT PETERSONIGA

December 31st, 2011

14. jaanuaril toimub Pärnus Maarja-Magdaleena Gildi Maja (Uus tn 5) lakasaalis algusega kell 18.00 Margit Petersoni esikluulekogu „Õitsvate pärnade alleel“ esitlus.

Margit Peterson: "Kus maa on ühtes taeva kuldse laega"

Teel Rahva Raamatu kohvikusse kohtasime ühist tuttavat Sindi-Pärnu Vovkat ja kui ma Margit Petersoni esikkogumiku suvalisest kohast lahti lõin, lugesin ridu: „Pärnu patroon / Pudeli-Vovka / läkiläki silmini peas / küürus õlgadel / taaradest pooltäis jahukott / kõnetab möödujat / sjenti ei ole … / aitäh / aitäh / lausub mehike / ja lahkub / koni viltu hambus … / Kui juurde lisada sedagi, et olen korduvalt ka ise pidanud tähtsaks kunagi Vovkast midagi positiivset kirjutada, siis tabasin end ühtäkki kolmekordselt juhuste kokkulangevuselt, mis omab juhuslike juhuste maailmas märgatud juhuste esinemise seisukohalt samuti mingit tähendust.
Parimates aastates daam jutustas meeldiva vestlusveetlusega sellest, et luuletaja luuleand ilmnes juba neljandal eluaastal, mil tema armas vanavanaema maise tolmu jalgelt pühkis ja siinse ilma laste hulgast lahkus. „Ma pean kohe luuleread kirja panema niipea kui need minu peas on kindla vormi ja mõtte leidnud,“ selgitas kauane luuletaja, kes nooruses pikka aega üksnes sahtlisse kirjutas, aga hiljem ka paljudes kogumikes mõne enda loodud luuletuse lubas avaldada.
Nüüd on järg jõudnud sinnamaale, et viimaks valmis ka isiklik debüütkogumik „Õitsvate pärnade alleel“. Illustratsioonid joonistas luulevihikusse Kursi koolkonna kunstnik Albert Gulk, kes on eesti joonistuse esireas jäänud kindlaks oma isikupärasele joonistuslaadile ja pole selleski raamatus kasutanud modelli. Joonistada suudab ka Margit, aga seekord polnud ta veel valmis ise oma luuleraamatut illustreerima. „Selleks puhuks peab tublisti kätt harjutama, praegu ei paindu näpud piisavalt hästi,“ ütles Margit, kuid lubas juba järgmistesse raamatutesse ise joonistada.
Luulekogumiku üheks läbivaks teemaks on armastus, mis on arvatavasti kõigis keeltes üks eelistatuimaid sõnu. Kui eesti keeles on ühe sõna alla koondunud mõisted ema armastusest, sõpruslikust armastusest, kirglikust ihast ja muust, siis näiteks kreeka keele vähemalt neli sõna omavad selgelt piiritletud erinevat mõistet armastuse valdkonnas. Margiti raamatus saab jämedates joontes eristada kahesugust armastuse ilmingut, mida täiendavad kaks järelejäänud armastuse tõlgendust.
Ta ise ütles, et sotsiaalne teema puudutab teda pidevalt ja see kajastub alati ka luuleloomingus. Ent valdavalt läheneb luuletaja sotsiaalsetele sõlmingutele hoolivuse ja heatahtliku tähelepanu lävepakult. Margit ei arvusta nõrgemaid või tavapärasest erinevamaid inimesi, vaid kirjeldab neid võrdväärse aupaklikkusega nõnda kuidas keegi indiviidina näib. Kohati tundub, et suhtub valikuta kõigisse mõistvalt kartmatu heasoovlikkusega. Teades, et kodus on tema päevad jagatud raskel kujul meningiiti põdenud poja saatusega, mida ema oma armastuses pole lahutanud mõne hooldekodu seinte vastu, siis seda erksamate kiirte valguses kirgastub Margiti armastus, mida kreeklane nimetab agape.
Sotsiaalluulele on Margit leidnud oma sõna. Ta nimetab üht meie elu kaasosa sõnaga ’vägelik’.
Siiski algab käesolev luulekogum väga inimlikus tundmuses, mida parimal viisil mõistavad teineteise lähedust ihkavad naine ja mees. Kreeka mütoloogiast tulenev eros kirjeldab armastust, mida kütab loomulik lihalik himu ja vastupandamatu iha. Paiguti on neis luuletustes ära tuntav ka armastuse epithemia. See märgib himurat iha, mille kutsub sageli esile isekus või enda rahuldamine.
Sõnade vormimine luuleks on kunst. Seepärast pole kuigi mõttekas luuletusi üksipulgi lahata neid sõnade või silbitusteni lahti lammutades. Nagu kunst, nõnda ka luule peaks andma tundeelamuse ja mingisuguse sõnumi. Iga Margiti luuletus sisaldab võrdsetes osades mõlemat. Olgu selleks kasvõi ainult kümme sõna kolmel real kui ta ise luges: „Võtsin eluaseme laenu / eejahh… / Siin põõsa alla on kuradima külm“.
Margiti luuletused ei küpse laua taga sulge närides või pingsas silpide arvu kokkulugemises stroofideks. Ta ei oska seda seletada, kuidas sünnivad tema luuletused ja ütleb seepärast lihtsalt: „Vanavanaema saadab neid avatud taevaväravalt“. Mitte ainult kolmerealine, vaid tervet lehekülge täitev luuletus on Margiti sõnul korraga ajusagarate vahele takerdunud ja siis peab ta selle kiiresti kinnistama silmadega loetavaks tekstiks. Kui näiteks varahommikune raske uni sunnib pikemalt silmi avama, võib juhtuda, et antud saadetis lahkub jäädavalt püüdmatusse kaugusesse. „Loomulikult on mul siis ahastavalt kahju,“ tunnistas Margit, kes samal ajal ei varja oma üllatust ikka veel, et ta ei kirjuta kunagi luuletust mustandi kujul, mis vajaks hiljem lihvimist või silbituste korrigeerimist. Seda isegi mitte sonettide puhul, mille ühel real peab olema 9 või 11 silpi.
Margit on luuletamisel eripärane sellegipoolest, et ta ei ole kinnistunud teatud žanrite eelistuste juurde. Samahästi sünnivad luuletused haikude, tankade, riimi, proosa, vabavärsina, miniatuursel kujul või laulusõnadena. Viimase puhul on autor andnud viisiloojatele vabad käed teksti sobitada vastavalt helistikust tingitud vajadustele. Margiti luulet meeldib viisistada Papa Jansenil alias Alari Janson, aga on ka teisi huvilisi.
Laulusõnad on ainsad, kus ta lubab teistel pisut sekkuda. Ülejäänud loomingu osas ei lase ta kellegil midagi kohendada ega suunata. Väga iseseisva isiksusena ei tee ta toimetajalegi järeleandmisi kui viimane sooviks näiteks mõne luuletuse tema jaoks mitte midagi ütlevana trükist kõrvaldada. „On loomingut, mille tähendust ja väärtust saan ainult mina ise mõista ja kõik ei peagi alati olema kõigi jaoks ühesuguselt mõistetav,“ kommenteeris Margit luulevaimu haaramatuid piirjooni.
Ta rääkis, et on luuletajaid-asjaarmastajaid, kelle loomingus varjutab sõnumi sisu vaevaline silpide seadmine kindlasse värsimõõtu. Tema nii ei oska. Sõnum vormub samaaegselt valitud luulevormi.
Emakeelt armastades püüab Margit olla võimalikult eestikeelne ja nendib kurvastusega, et praegust arenevat moodsat luulet lõpetatakse näiteks paaris- või paarituarvuliste riimridade puhul viimases stroofis hoopis inglise keeles. Antud juhul on tema arvates tegemist kahe võimalusega: kas tegemist on teadliku moesuunaga või küündimatusega. Margit ei vaidle vastu, et eesti keeles on riimumine võibolla piiratum võrreldes mõnegi teise keelega ja siis on tõepoolest kergema vastupanu teed minnes hõlpsam hüpelda võõrasse keelde. Samas on eesti keel märgatavalt sõnade rohkem kui mõnigi suurkeel. Ja kui peakski millestki puudust tulema, leiab Margit kohe täiesti uue sõna. „Kas sa tead, mida tähendavad varvuskad?“, küsis ta üle laua lähemale kummardudes, endal sädelev kelmikus silmis. Mõtlesin varvastele ja ei pannudki palju mööda. „Varvuskad on varvastega sokid,“ sain vastuseks.
Paistab, et kõik sõnad ei mahu siiski luulevormi või kuidas teisiti seletada seda, et Margitil on käsil ka romaan, millest 8 peatükki valmis. Kui palju valminutele lisa tuleb, seda ei tihka luuletajast kirjanik ennustada. Romaan sisaldab põimikuid lapsepõlvest ja pealkirjaks on „Petu“, mis on perekonna nimest tuletatud kunagine hellitusnimi.
Kui mitte hellitavalt, siis vähemalt tunnustavalt võiks lõpetada käesoleva loo samade sõnadega, mis on kirjutanud luuletaja Olavi Ruitlane debüteeriva luulekogumiku viimasele leheküljele: „Kes ütles et Peterson on surnud? / Selle maa keel… / Luuletab nagu mühin!“

SIIA ka artikli link.

Margit Petersoni luulega tutvuti sõnas ja muusikas

January 15th, 2012

Margit Peterson loeb Maarja-Magdaleena Gildis ahjusooja luulet ja annab oma esimesele luuleraamatule autogramme

Kohad on ka põranda mattidel hõivatud

Hille Kõrgesaar

Eile õhtul toimus Pärnu Maarja-Magdaleena Gildis traditsiooniline luuleõhtu, mida nüüdseks on peetud Margit Petersoni juhtimisel terve aasta, kogunemisega iga kuu teise laupäeva õhtul kell 18.00 gildimaja muusikakambrisse. Targalt ettearvatult varuti seekordseks kogunemise paigaks gildi hoone lakasaal, kus ruumi rohkem, kuid seegi pind näis kitsaks jäävat, sest mitmed jäid seisma sissepääsu ukse juurde. Silm suutis täpselt fikseeritud inimeste arvu lugeda üksnes poolesajani, sest järjest juurde tulevate osalejate hulk ja varem koduteele asunud kuualajad ajasid korduvad katsed õiget numbrit saada kõik püüdlused segamini. Klubi enda liikmeid on 15 ümber. Ent osalejate hulga määramine on kolmanda-neljanda järguline ja olulist rolli etendab pakutav sisu.

Matu-Mutri Võti

Evelin Laanesaar

Timu Sarv

Margit Peterson on küll julge olemisega naine kuid samas ka meeldivalt tagasihoidlik, kellele siiski on vast kõige hingelähedasem inimlik soojus, mõistmine ja soov seda kõike ka sagedaste kallistustega jagada. Margit ei istunud ootuspäraselt rahva ees aukohal, vaid valis olemiseks tagasihoidlikuma paiga tagumiste ridade vahel. Nõnda tuli teda pidevalt teraselt teiste keskelt otsida. Kohalt tõusis ta siis kui paluti ise oma luulet ette kanda. Ehkki luuleread sünnivad tema enda kirjelduse põhjal vanavanaema käest saadetud kingitustena kaugemalt sealtpoolt, eelistab ta kindluse mõttes lugeda oma loomingut kogumiku lehekülgedelt. Margit ütles, et pabistab nii väga. Lugemiseks valis ta erineva žanri ja sisuga luuletusi alates sotsiaalse teemaga, nagu näiteks „Port Arturi kaubanduskeskuse ees“ ja lõpetades kauni sonetiga „Kus maa on ühtes taeva kuldse laega“. Muidugi mahtus nende vahele ka erinevat armastust, mis on sotsiaalse suunitluse kõrval samaväärselt üks tema hoolivamaid teemasid. Debüüt-luulevalimiku esmatrüki kaanele on kirjutatud “Õitsvate pärnade alleel”. Luuleraamatule pealkirja otsides leidis Margit, et kõige sobilikum on seda seostada tema kodutänaval kasvavate pärnadega.

Elmu Sadulsepp, Papa Janson, Natalja Mereäär

Tajo Kadajas

Raamatu esilehel on pikk kümnete nimede loetelu, mis lõpeb lühendkujuga jt… Need on kõik tema head sõbrad-tuttavad, kes toetasid rahaliselt raamatu trükkimist. Paljude toetajate hulgas on märgitud ka Tajo Kadajas, kes oli koos oma ansmabli ja sõnalist osa täitvate inimestega üks õhtu peaesinejaid ning laulis ka Margiti sõnadele loodud laule. Näiteks „Olemise silmapiiril“. Ligemale 40 aastat muusiku ja lauljana laval püsinud Kadajast saatsid kitarril Robert Vood ja klahvpillil Vladimir Petuhhov ansamblist Meie. Lisaks oli Kadajas toonud üllatusesinejad, kellest keegi midagi ei teadnud.

Daivi Jõerand

Kunagine varem pantomiimi ja plastika stuudioteatris tegev olnud Aavo Rebane luges Mihhail Jurjevitš Lermontovi suuremahulise poeemi “Deemon” ainetel enda poolt loodud värsse kuid ta ei jäänud neid üksinda esitama. Järgmise üllatusena tuli dialoogi arendama Natalja Mereäär alias Tulihobu. Keskse tegelasena langenud ingel oli kahe autori poolt paigutunud selles legendis nüüdisaegsesse konteksti. Avo Rebane nimetas deemonit väga tugevaks ja seega kardetavaks isiksuseks. Ettekanne oli osavalt sõnastatud, millele lisas tooni mõlema näitleja meisterlikkus. Eriti üllatav oli see Natalja Mereääre puhul, kes nimetas end üksnes harrastuskunstnikuks, kuid kohati paindus tema kehaline keel täiesti veenvaks tegelikkuseks samasuguselt nagu teevad seda elukutselised näitlejad.

Kristi Roots

Ka Papa Janson, kodaniku nimega Alari Janson on üks Margiti toetajaid nii debüütkogumiku väljaandmisel kui ka luuletaja ande muusikasse vormimisel. Nii kõlas ka Papa Jansoni laulu ja kitarri helide saatel Margiti luulet, mille lõplikkus sõnastuses jäi veel heliloojal ja sõnade autoril ühtteist kokkuleppida.

Margit Peterson vestleb Meelis Sarve ja tema poja Timuga

Papa Janson oli samuti koos Hille Kõrgesaarega õhtut juhtimas. Luuletaja ja ajakirjaniku andega Hille Kõrgesaar küll ise seekord oma loomingut ei esitanud, aga andis oma naiseliku säraga õhtule erilise aura. Õhtujuhi ellu suhtumine peegeldub hästi ka tema ühes varjasemas väljaütlemises: „Elu on väärtuslik aare ning kuldse sisu loomine nõuab parasjagu vaeva, aega ja eelkõige kannatlikkust.“ Selle kõigega saab ta kahltematult eeskujulikult hakkama ka õpetaja ametis.

Heini Soobik helipuldis

Võiks arvata, et näitleja, näitejuht ja ansambliga Pööloy Gläänz tuntust kogunud Meelis Sarv on end juba piisavalt ammendanud, aga eile õhtune esinemine kinnitas enamat. Ühiselt Kalev Koiduga (Koidu Sarv) musitseerides pääsesisid Meelis Sarve häälepaelad lakasaali katuse all väga võimsalt kõlama ja kahe suure mehe vahel rätsepa asendis istuv 4-aastane Timu Sarv pani tillukesel suupillil esinemisega ansambli etteastele hüüumärgi. Ka nende repertuaaris oli Margiti loomingut. Viisistatuna kõlas „Eemal“.

Robert Vood

Meeste hääled kõlasid üldse gildi majas suurepäraselt, võimalik, et ka lakasaali hea akustika selleks kaasa aitas. Seda kinnitas kohe esimesena publiku ette astunud muusik, kirjaniku nimega Matu-Mutri Võti, kes tegi enda sõnul eksperimentaalset bluesi Margiti luuletuse „Une-Mati kaisus“ teksti kasutades.
Hästi rahustavalt mõjus Daivi Jõerand, kes alguses lubas lugeda vaid paar talvist ja mitte talvist lembeluulet, aga õnneks deklameeris ilmekal mahedal häälel rohkemgi.

Margit Peterson Priit Arensiga bändist CLAVIS

Kurgjalt pärit luuletaja Kristi Roots lõpetas oma värsside lugemise lauluks viimistletud luuletusega „Rännak“, mida ise ilma saatemuusikata laulis.
Pärnu luuleklubi Luuletaeva Latern president Evelin Laanesaar ei laulnud ega deklameerinud seekord luulet, vaid luges huvitava ülesehitusega jutustust, kus peategelastena jäid meelde julkjurakad, Õlumats ja veel mõned huvitavad tegelaskujud. Kuuldud lugu tahaks uuesti iseseisvalt ja mõtlikult üle lugeda.
Kindlasti tahtnuks Margititki õhtu jooksul rohkem kuulda, aga teda piirasid aina sõbrad ja luuleraamatu ostjad, kes otseloomulikult kasutasid võimalust ka autogrammi saamiseks. Siiski oli võimalik veel mõned sõnad täiendavalt vahetada. Margit ütles, et viisistatud luulet on tema teada tosinajagu või pisut üle selle ja õhtu kordamineku üle oli tal siiralt hea meel.

Vladimir Petuhhov; lõpuks loositi õhtu osalejate vahel ka Margiti luulekogumikku

SIIA  ka link!

Õitsvate pärnade alleelt avali aegadesse

June 20th, 2012

Margit Peterson

Pool aastat tagasi trükist ilmunud Pärnu luuletaja Margit Petersoni luulevihik „Õitsvate pärnade alleel“ saab järgmisel nädalal debüütkogumikule uue täienduse. „Avali aegadesse“ on tema teine luulevihik. Vahepeal jõudis ta sõprade abiga trükki toimetada „Sõnaga näkku“, mis koondab samade kaante vahele paljude Pärnumaa autorite luuleloomingu, k.a. Margiti enda loomevaliku.
Kiirelt ja viljakalt toimetav sõnakunstnik ei loo lüürilisi lembelugusid või –laulukesi. Sõnadega mängeldes kõneleb ta elust enesest nõnda nagu see talle silma paistab inimeste olemise ja suhete sasipuntras. Sotsiaalne luule, nagu ta ise ütleb, moodustab Margiti loomingu keskse telje, mille ümber kõik ülejäänu keerleb.
„Elu on nagu jalgratas — selleks, et tasakaalu hoida, tuleb edasi liikuda,“ tsiteerib kirka olemisega naine Albert Einsteini, keda eeskujuks võttes rühib Margit vaatamata elus eksisteerivatele karjuvatele vasturääkivustele ja ebakõladele edasi nii sõnade ebatasasel maastikul kui ka isiklikus elus, mis polegi alati igal sammul eriti meeldiv astuda.

Maire Tohv näitab raamatu illustratsioonide originaale

Pisike plika
nägu neetidest auklik
paljajalad
liivasel trepimademel
istub nuuksudes
(käed ümber põlvede)
vana kaubalao
varisemisohtlike rusude
vahel
pilk tühjusse
suunatet
Üksik( mürgine)
tattooämblik õlavarrel
ainsamaks kaaslaseks
Eemalt taarub ligi
elatanud onkel
peopesad graffitisiniseks
värvunud
ja ulatab piigale
sarvedega kaheksapöördelise
märjukese
samal ajal õgides silmadega
naisinimese poolpaljaid kassirindu

Margit ja Maire on saanud kutse näituse avamisele

Ometi säilitab Margit kõigil päevadel säravat elujaatavat hoiakut ja ulatab abivalmi käe teinekord endalegi märkamatult. Olgu selleks fooriristmikul liig vaevaliselt teed ületav kaasliikleja või krampides äärekivi vastu pead peksev haige ligimine. „Ma ei saa tänaval kõndides neist ühestki ükskõikselt mööduda ja püüan abistada,“ jutustab Margit, tuues näiteid Pärnu linna tänavail kogetust. „Olen õnnelik, et sain jaanuaris tööd ratastooli haige hooldajana – kuigi palk on naeruväärselt kasin, võtaksin meelsasti veel mõned enda hoole alla,“ kõneleb Margit lendleva kergusega tööst, mis viib kokku tõsiste raskustega. Aga just raskustele vastu seismine ja selle käes abivajajaid aidates tunnebki ta elust rõõmu. Seda teades muutuvad Margiti kirjutatud sotsiaalsed värsid lugeja jaoks enamaks kui üksnes halli mure kirjeldus. Tema sotsiaalse sisuga luule kutsub lugeja kaasa mõtlema ja otsustama kuidas õigesti edasi toimida.
Raamatu järelsõnas ütleb Piret Bristol, et hoopis erinev osa on sotsiaalselt tundlikud luuletused elust tänase Eesti Vabariigi õõvastavates tagahoovides, kus lokkavad vaesus, viletsus, rõvedus ja harimatus. „Luuletaja räägib sellest üsna otseütlevalt,
Metafoorideta,“ kirjutab Bristol, kelle arvates asub Einsteini moto raamatu alguses omal
kohal, sest tegemist on tõepoolest dünaamilise raamatuga.
Margiti õetütar Maire Tohv on kogumiku illustreerinud kõnekate piltidega. Sõnavoolia leiab, et kunstnik on tabanud tema sõnumi sisu väga täpselt. Sõbrannade juttu kuulates heidan uuesti pilgu raamatut illustreerivatele originaalpiltidele ja kiidan kurva näoga kutsut kujutavat pilti. Mõtteis viirastuvad eelnevalt loetud stroofid:

Margit ja Maire kontrastidega Aida tänaval

Kesklinna jõekäärus
lamab
õuekoer
aukus silmadega
kurb pilk
tühjusse suunatet
rebenenud kaelarihm
kõneleb
“olin kord pereliige”
keeles
Pildid tegi Maire segatehnikas, kasutades selleks pliiatsit ja akvarelle. Modellina kasutas iseendast tehtud fotosid, mida hiljem kunstniku käega soovitud viisil kujundas.Trükikulusid kokkuhoides vähendati illustratsioonide värvikust, aga tulemust hinnates võiks arvata nagu oleks see olnudki kunstniku algne kavatsus, sest töö näib ilma värvikirevuseta isegi paremini luulevormiga haakuvat. Maire alustas kunstikalduvustega juba väga väiksena, aga tugeva tõuke sellega edasiminekuks sai ta Pärnu Kunstide Majas Tiina Saidla juhendamisel. „Oled andekas, mine Tartu Kunstikooli, ütles Saidla,“ rääkis Maire täna heade sõnadega oma õpetajast, kes andis vajaliku otsa kätte. Pärast kunstikooli läbimist astus raamatu illustraator Pärnus asuvasse Saksa Tehnoloogiakooli, mille lõputunnistuse võtab ta juba homme kontserdimajas vastu. “Õpingute kõrvalt täiendasin oma kunstialaseid oskusi iseseisvalt arvutigraafikat õppides.”
Margiti luulekogumiku illustreerimine oli Mairele juba kolmas raamat. Esimesena tegi ta illustratsiooni raamatu „Väike deemonite ja vaimolendite leksika“ kaanele ja ümmargused päisliistud.
Millest Margiti hing veel räägib ja millest ta võiks tulevikus kirjutada? Ta räägib hoogsalt ja vaimustunult kui oluline on tema jaoks Eestimaa. „Möödunud aastal oli võimalus Soome tööle asuda, aga ma ei läinud, hing on nii kinni kodu juures, kus ma elaksin pigem vähesest kui lahkuksin võõrsile,“ selgitab luulevaim nii usutavalt, et oleks kurjast tema sõnu mitte tõena võtta. Margit ei luuleta küll rahvusromantismist, aga elab ühe jalaga möödunud aegades. „Ma ei oskagi seda hästi seletada. Tegelikult tunnen end väga noorena kuid hing elab möödunud aegade Eestis. Mulle lähevad korda vanad mööbliesemed, mida olen jõudumööda endale soetanud ja mul on inimestega seda parem kontakt mida vanematega kokku puutun,“ pajatab Margit avasüli sisemaailma kaemusi ja kuulates toob see usutleja trükis oleva kogumiku esimese luuletuse juurde:

Margit vaatab et Rahva Raamatus on viimased luulevalimikud veel müügil: "Sõnaga näkku" ja "Õitsvate pärnade alleel"

Mineviku saladuste salakambris
seitsme kuldroostese luku taga
valgub joovastus ihust
voogava siidina maadligi
Hinge haprad sõrmed
süübivad igaviku kangasniitide
elukeermeisse
Hetkeks sulandud üheseks
maa- ja taevapiiri
violetse päikesepõimikuga
Tallad kõnelevad ajukäärude
kõnelemata keelt
Arvustusele pealkirja kirjutades tabasin end mõttelt kui hästi see sobib hetkel Margiti väikese elukorraldusliku muutusega. Nüüd kui raamat on trükis, kolib ta õitsvate pärnade alleelt (millest debüütkogumik saigi nime) Jakobsoni „Vaeste patuste alevisse“ – paika, mis nime poolest Margiti enda ütluse kohaselt talle väga meeldib ja kus ta lapsena sagedasti vanaonu juures aega veetis. Seega läheb Margit tagasi lapsepõlve maile.

SIIA  ka link!

Tajo Kadajas: Tartu vaim oleks nagu Pärnusse kolimas

January 13th, 2013

Ühislaulmisest tehti taskutelefoni abil otseülekanne täpse sihitusega haigla palatis lebava Papa Jansoni kuulmekäikudesse

Ühispildi proovivõte

Aimar Roomets

Rüütel astub ühena esimestest lakasaali uksest sisse

Pärnu kirjandusõhtute pidamise harjumus tõi laupäeval Maarja-Magdaleena Gildi lakasaali jälle kokku inimesi, keda liidab ühine huvi sõnalise loomingu, muusika ja autoritega kohtumise vastu. Jaanuaris täituvat teist aastaringi ei tähistatud mingi erilisema pidulikkusega. Selle asemel nauditi iga esineja isikupära ja tema vaimuandeid. Õhtut juhtis Virtsu kandis elav Aimar Roomets, kes luges luulet, mängis kitarril ja laulis esinejate vahetudes vahepaladeks oma loomingut. Aivari lahkel loal said järgemööda sõna Viljandist külla tulnud Rüütel, Kersti Kobi ja Kristel Mägedi, Pärnu PildiPrintsessPilleriin (Pillerin Jürgens), kes luges samal ajal haiglas viibiva Papa Jansoni värskeid värsse, viimaks Steven Vihalem Tallinnast.

Kersti Kobi saab "Urvaplaastrile" autogrammi

Kristel Mägedi

Võrdselt heade näitleja, muusiku ja luuletaja andega Viljandi kultuuriakadeemia lõpetanud Kristel Mägedi sarnaneb tunnetatava tajuvusega oma vanaisa Lembituga. Huvitav, et tema veidi boheemlaslik välimus, soeng ja pilk meenutasid vahetul kohtumisel Lembitut, kelle välimuses puudus igasugune boheemlaslikkus. Usun, et vanaisa ja tütretütart ühendab lisaks näitlemise oskusele ka mõlema puhul võitleja inimese vaim. Ka teistes esinejates avanes oma isikupära, mida kuulaja võis nende loomingu läbi aimata ja mõtteaineks kaasa võtta.

*

Kristel Mägedi luulekatke

talle tuli meelde uudistest üks mees
kes oli kukkunud
Lasnamäe kanali servalt alla
ja tema ümber olid kiirabi ja politseiautod
punasinist valgust
vihmamärjale teele näitamas
ja reporter üritas talle mikrofoni nina alla toppida
sest arste ta ligi ei lasknud
too rohmas vaid käega ja
halas et tema teine king jäi sinna üles

Steven Vihalem: "kuid miskit kiirgab, miskit särab / säbruliste sinisilmade tagant / kordumatu isik seal värab / ja samas meid sinu näojoontes taban"

Tänulikud kuulajad

Kõige lõpuks joovastas oma sõnaseade oskusega kuulajaid üle tunni kestnud luulepõimiku lugemisega õhtu peaesineja Contra. Kaugelt nurga mees tutvustas peamiselt oma uut raamatut „Urvaplaaster“, aga laulis ka Jaan Tätte ja teiste tuntud tegijate laule oma sõnadel. Contra kõneles rahvaga muidugi oma tavapärases kodukeeles, aga et ta ka väga head eesti kirjakeelt valdab, selles veendusid kõik, kes tema „Urvaplaastri“ laksatusi imetluse, võpatuste ja naerulagina saatel kuulasid. Kui kõik eestlased oma keelt sama suure au sees hoiaksid, nagu Contra võru keelt ja ei kiirustaks igal võimalikul ettekäändel esimest juhust kasutades kõiksugust vigast võõramaa keelt purssima, siis võiks eesti rahvast saada Margus Konnulaga võrreldav sama austustvääriv kodanikkond. Proovisin teda kiuslikult kõrvalruumis usutledes viivuks liimile vedada ja palusin anda lühikese intervjuu riigikeeles, et tähtsad mõtted ikka eksimatul kombel sulemehe jaoks kohale jõuaks, aga tema pidas õiget arusaamist ajakirjaniku vurle enda isiklikuks probleemiks. Kohe väga meeldis Contra kangekaelselt auväärne hoiak.

Margit Peterson ja Kersti Kobi

15. jõulukuu päeval postitas Alari Janson:

Sõnad ajatolmus
pühid varrukaga puhtaks
ning loed
loed mitu korda

Teeline
kes sa neid ridu loed
sina oledki Aeg
kuni ka sinust saab tolm

Contra

Jüri Soo

Täpselt samasuguselt meeldib ka võru keele ürgse pärandina tänapäeva kaikuv sõnade ilu, mis täiendab siinse riigikeele harjumuspärast lihtsustuvat kulgu säilitamist vääriva raudvaraga. Contra puhul köidab ka sirge rüht mitte ainult suure mehe pikkuses, vaid ka paindumatus ausas hoiakus. Ta ei tee seda mitte üksnes sõnadesse asetatud mõtetes, vaid ka kogu oma olemisega, andmata järele vähemalegi peibutusele. Just viimase märkamine sunnib Contra luulet kuulama kindlaks määratud tasandil.
Viimast laulu aitasid Contral kaasa laulda kõik kirjandussõbrad ja ühislaulmisest tehti taskutelefoni abil otseülekanne täpse sihitusega haigla palatis lebava Papa Jansoni kuulmekäikudesse. Veel tänagi muljetas Papa eelmise õhtu meeldivat üleelamist Margit Petersonile, kelle peakorraldusel kirjandusõhtud toimuvad.

Hetkeline pilk enne ostu Urvaplaastrile

Õhtu lõpetati liisu võtmisega. Selleks koguti kõik sissepääsu sedelid, mida PiletiPrintsPriit (Priit Linnamäe) oli uksel usinasti müünud, laiale taldrikule. Seejärel tõsteti alus Urvaste mehe ette, kes esimesed sedelid prooviks suhu pistis, aga juba kolmandana võetud number kolmega märgistatud sedeli omaniku enda juurde hõikas. Õnnelikuks võidu saajaks osutus klaasikunstnik Jüri Soo Pärnu Maarja-Magdaleena Gildi klaasikojast. Soo saadeti Margit Petersoni luulekogumikuga “Avali aegadesse”.

Kristel Mägedi ja Margit Peterson rõõmustavad Contra tulekust

Aimar Roomets esitab värsse

Kahte kirjandusõhtutega täidetud aastat tagasivaatavalt ja kokkuvõtvalt üldistades ütles Margit, et üksikutel kordadel on ta kahelnud, kas asi viimati sellisel kujul pole ammendumas? Samas näeb ta esinejate pidevat soovi kohale tulla ja kuulajatest ei näikse puudust tuntavat. Esinejatega pidigi see häda olema, et soovijaid on alati rohkem, kui ühe õhtu ajakava seda võimaldab. Üle 8 esineja korraga kutsuda ei või, 6 oleks tema arvates optimaalne hulk. Enamasti loetakse 3 kuni 5 luuletust, sama palju saab ka laulda või pilli mängida. Mõned esinejad ei taha kuidagi lavalt ära tulla, sest elavad heasse kontakti publikuga sedavõrd mõnusalt sisse. Kuna Kaur Riismaa jäi tulemata, siis oli sedakorda esinejatel aega vabamalt kasutada. Kuulajaskond on olenevalt kordadest vahemikus 20 kuni 60.

Contra Aastahing

Contra ja Aimar Roomets pärast liisu võtmist hetkelises "meditatsioonis"

Contra on gildimaja külastanud esimesel ja viimasel korral, aga ka mõned korrad vahepeal. Ta on rahvalaulik ja läheb alati oma värskusega hästi rahvale peale. Eelmine kuu oli peaesinejaks Aime Hansen, kelle monoetendust kuulati hiirvaikselt. Margit jutustas, et Hanseniga sai isiklikult tuttavaks Pärnu Kaubamajakas paikneva Apollo raamatukaupluse kaudu. Enne Hansenit oli peakülaline ansambel Vanaviisi solist Sulev Võrno. Vabakutselist näitlejat näeb Tallinna Teoteatris. Novembris külastas gildimaja Rein Savi, kellel aastaid üle 70. Mees oskab luulet lugeda näitemänguliselt keha liikumist ja miimikat kasutades. Ka Kivisildnik käis tutvustamas oma raamatut „Enne sõda ja kõike seda“. Mart Plaser esitles „Minu teine miljon“. Paaril korral on käinud ja tuleb veelgi Kaidi Kangur.

Tänulikud kuulajad

Lisaks põgusale peaesinejate nimetamisele rääkis Margit sellestki, et ka erinevate autorite luulekogumiku „Sõnaga näkku“ väljaandmist on inspireerinud kirjandusõhtute korraldamine. Üks kirjandusõhtute vaheline loogiline osa on näoraamatu kontol olev Ahjusoe luule, mille kasutust haldab Margit. Tema sõnul tehakse praegu kõige enam ’like’ klikke kurbadele luuletustele. Samas tunnistas Margit, et tema ise ei tea, mis on depressioon.
Võibolla Pärnu kirjandusõhtute menu kirjeldabki parimal viisil pealkirjaks pandud Tajo Kadajase ütlemine, et Tartu vaim oleks nagu Pärnusse kolimas. Ära seletatult olevat ta mõelnud sellega seda, et Taaralinnas ei tahtvat sarnane ettevõtmine nii hästi vedu võtta kui Pärnus. Margit lisas juurde, et ka Viljandis on taoliste kirjandusõhtutega Pärnu eeskujul algust tehtud.

SIIA ka link!

Margit Peterson „jalgrattal“ „Veerekese Pääl“

September 14th, 2013

Margit Peterson. Foto: Pilleriin Järve

Kuuldes, et Margit Peterson on võtnud nõuks oma lugejaid tervitada kolmanda luuleraamatuga “Veerekese Pääl”, meenub mulle meie mullusuvine vestlus nädal enne teise luulepõimiku „Avali aegadesse“ ilmumist. Toona toonitas ta Einsteini sõnadega, et elu olevat nagu jalgratas. Selleks, et tasakaalu hoida, tuleb edasi liikuda! Sedakorda liigub Margit eluäärtel, nagu ta ise ütleb. Sellest ka järjekordse ilmutise pealkiri.
Margiti inspiratsiooniallikas vuliseb elus eneses, millest ammutab loomingulist sõnavara. See ei ole ainult kõrvalt vaatleja kirjeldus, mis saadakse üksnes elunähtuseid luulemõõdikule maha kirjutades. Sotsiaaltöötajana oma igapäeva vajadusi kindlustades asuvad ühiskonna valupunktid Margitil kindlasti pidevalt käega katsutavas läheduses ja nii ühilduvad luulelised mõtted sageli tema isikliku elukogemusega, ega muutu eluvõõralt tuututavaks hädapasunaks.
Margit peab luulet hetkelise hingeseisundi peegelduseks ja teadagi omame me kõik mingitel ajamomentidel mitmesuguseid hingeseisundeid. Ta on korduvalt jutustanud öösiti ilmutatud luuletustest, mis sageli peletavad une silmist ja sunnivad kesk magusamat magamise aega kätt kirjutusvahendite järele sirutama. „Tihtilugu on see just valu, mis sunnib kirjutama. Silmad jäävad valusaks kui näen raske tõve küüsis väänlevat ühiskonda, kes sageli on olnud ise peamine oma viletsuste põhjustaja. Muidugi on eriti valus lähedase häda või koguni tema kaotus.“
Loodetavasti peatselt trükist tulevasse kogumikku on kokku nopitud luulelisuse romantilisem serv, mille sisu katval kaanel ilutseb Pärnu fotograafi Eimar Kulli kogust saadud pilt, ülejäänud illustratsioonid on teinud Pärnu enda tütar, üliandekas Hanna Aleksandra Soobik. Autor soovib oma kolmanda luuleraamatu “Veerekese Pääl” välja anda Hooandja abil.
Vaata videot siia klikkides

SIIA ka link!

Türkiiskivikesega „Veerekese Pääl“

December 21st, 2013

“Veerekese pääl” kaante kujundus

„vahel ma mõtlen et… / feministlik ühiskond sigitab / läbi virtuaalmaailma hübriide, / robotinimesi, eluvõõraid ja / lõhestunud isiksusi, loomseid / olendeid, kes ei tea isegi seda, et sitt on leivaisa,“ loeb Margit Peterson oma luule värsiridu meie tavalises kohtumispaigas Rahva Raamatu korrusel asuvas kirjandusliku auraga Piano kohvikus. Esitatud „Feministlik ühiskond“ on üks paljudest Margiti luuletustest, mis valitud tema loomingust kolmandasse kogumikku „Veerekese Pääl“. Ühiskonda vaadeldes annab luuletaja alati edasi tervikpildi. Luulevormi kasutades tekitab ta tillukese sõnumi, millel on jutustusele omased tunnused sissejuhatava mõtte, sisu ja kindlasti ka vastust sisaldava lõpuga. Margit ei püstita oma loomingus üksnes küsimusi ilma neile vastuseid otsimata, leidmata.

Illustartsioon raamatus "Veerekese pääl"

Võibolla ongi ka see üks põhjustest, miks novembris Rahva Raamatu riiulile ilmunud pea sajaleheküljeline valik esimesel paaril nädalal püsis paarikümne enim ostetud raamatu hulgas. Luulekogumiku puhul on see olnud kindlasti eriti märkimisväärne tulemus.
Trükise luulevalik ei ole lahterdatud teemade kaupa. Margit eelistab vaheldusrikkust, et lugeja saaks kõrvuti elu pahupoolega hingata ka värskendavatest tuuleiilidest kantud paremaid elamusi. Luulevärvikus teiseneb veel mitmekesisemaks ja lugejale põnevamaks sellega, et olenevalt sisust kasutab autor ka väga erinevaid värsivorme. Riim, rütm, vaba, proosa, haiku, tanka, sonett, limerik jne. aitavad rõhutada või paremini esile tuua seda, mis parajasti püüab valla pääseda. Näiteks limerik. Mis imelik luulevorm see on? Viierealises luuletuses on kaks esimest rida pikemad ja järgmised kaks lühikesed ning viies jälle pikk. Sõnaseades seotakse luuletust kohanimedega, sest limerik tähistab ka ise üht geograafilist paika – Limerick on linn Iirimaal.
Kuid eluäärte jalgradadel uidates kohtub valimiku „Veerekese pääl“ lugeja peamiselt intiimsete paljastustega. „Just isikupärane intiimsus on siinse saatesõna kirjutaja arvates epiteet, mis ei ole autori loomingu iseloomustamiseks ehk täielikult ebaõnnestunud leid,“ kirjutab saatesõnaks Pärnust Tartusse asunud Kristjan Nasari. „Palusin saatesõna kirjutada Kristjanil, kuna ta oskab väga täpselt minna teksti sisse ja leida sellest ka peenelt paigutatult peidus olevaid terakesi,“ selgitab Margit, kuivõrd ta usaldab Kristjani arvustust. „Mäherdune ürgnaiselike tunnete spekter!“ hüüatab poetessi mõttelendu süüvinud Pärnu Sütevaka Gümnaasiumi vilistlane Kristjan. Olen saatesõna kirjutajaga sama meelt, kui ta ütleb: „Miks mitte võtta raamat ja kohtuda teineteisega mõnel kauaks meeldejääval tunnil?“
Raamat ilmus kirjastuse Hea Tegu väljaandel sõprade ja “Hooandja” abiga. Margit selgitab, et mullu suvel loominguliste projektide ühisrahastuskeskkonnana käivitunud Hooandja.ee aitab leida toetust loomingulistele ettevõtmistele. Uudne ühisrahastamine võimaldab ühiselt annetades koguda pisikeste summadega kokku suure raha ja on sellisel kujul paljudele oluliseks abiks. Projekti tutvustamiseks luges Margit suvel Vallikraavi aasal Ardi Truija poolt valminud reklaamklipi jaoks artikli algul nähtud ridu „Feministlik ühiskond“. Käsitletud teema juurde pöördub Margit meie jutuajamises veel mitu korda tagasi, sest see on tema jaoks vaata et olemise või olematuks muutumise küsimus.
Kaaned kujundas Eimar Kull, kes tegi sama töö ka kahele esimesele luulevihikule. Näofoto pildistas Pärnu Postimehe fotograaf Urmas Luik. Kui esimese luulekogumiku ilmumise järel avaldas Margit soovi järgmise või vähemalt ülejärgmise raamatu ise illustreerida, siis nüüdseks näib ta olevat sellest jäädavalt loobunud. Aga võibolla mitte? Igaljuhul sedakorda kaunistas kogumiku lehekülgi tema kaaslinlane Hanna Aleksandra Soobik. Küljendas Vallo Hallik ja toimetamise vastutust kandis Margit-Mariann Koppel.
Margit kinnitab, et ei ole ettelugejana suurem asi, aga sedakorda teeb ta erandi, haarab initsiatiivi ja küsib, kas võib veel lugeda. Ta loeb kümmekond pikemat lugu. Neis igaühes on kindel sõnum ja tähendus, mida ta sedakorda püüab veel täiendavalt lahti rääkida. Eelmise aasta märtsis kirjutatud „Maailma äärel“ kõlab tema suust ka vaiksel häälel selgelt tunnetatava väelisusega ja lõpetades tunnistab, et lugemise ajal kattis teda tibutagi. Jah, seesama, mida oleme harjunud nimetama kananahaks.
Samas mälestab ta õnnetul kombel varalahkunud Diana Aitaid, kes 2011. aasta 26. jaanuari pärastlõunal jalutas puhkuse ajal kodulinnas Pärnus jõe ääres, kus hukkus lume all märkamatuks jäänud kaaneta kaevu kukkumise tagajärjel.
Tänavu kevadel kirjutatud „Laugaste taga“ sai Kersti Kobi tehtud viisi. Kersti on juba viiest Margiti luuletusest avastanud laulu, millele andnud vastava viisi. Üldse on tema luulet paarikümnel korral viisistatud. Praegugi ootavad kolm ansamblit temalt laulu. Aga Tajo Kadajas saatis hiljuti Margitile viisi, millele palus Pärnu teemalised sõnad juurde kirjutada. Varem pole Margit viisile sõnu kirjutanud. Ansamblil PööLoy GLääNZ on käsil plaadialbum, millelt kuuleb viisistatud luuletust „Eemal“.
Margit räägib toas asuvatest täiskirjutatud paberilademetest. Mõttetulv surub peale ja nii peab tal igal hetkel olema puhas leht käesirutuse kauguses. „Ma ei suudaks iialgi luuletust kirjutada arvutiklaviatuuri nuppe puudutades, sest pidev ekraani jälgimine ei laseks enam näha aknast paistvaid katuseid, puude latvu ja taeva all muutuvaid pilvi,“ kõneleb Margit, kes kirjutab oma loomingu arvutisse alles siis kui järgmine trükis peaks soovima ilmale tulla. Tuleku ootel on mõndagi. Järgmise luuleraamatu käsikiri on üle antud kirjastusele JI. Raamat peaks ilmuma kevadel.
Koostamisel on üleriigiline ühisluuleraamat “Elavate Surnute Antoloogia”, ehk ESA, mille väljaandja samuti kirjastus JI ja kuhu pääseb ka 8 Margiti kirjutatud luuletust. Esimese taolise ühiskogumiku paneb kokku Sven Kivisildnik, kes kasutab Margiti poolt facebook’i kontole loodud klubisse “Ahjusoe Luule” koondunud luulet. Ettevalmistused käivad ka järgmise ühisluuleraamatu ilmutamiseks. Selle tarbeks on Margitil juba olemas „Agulis“, millel samuti Kersti Kobi loodud viis ja viisi autori esituses Raadio 2 eetris Koit Raudsepa saates nädala pikkuselt tervele Eestimaale tuntuks lauldud.
Mõtte tasandil käib töö ka „Pärnu kirjarahva antoloogia nr. 2“ koostamisel. Sellesse koondub 14 kuni 16 Pärnumaa autorit – olenevalt sellest kui paljudelt osalemiseks nõusolek saadakse. Kirjastuses Heategu valmib taskuformaadis kogumik, kus igale autorile antakse ruumi 10-leheküljelises mahus. Margit, kes selleski projektis osaleb, ütleb, et Kivisildnik on andnud teemad, millest tuleb kinni pidada. Need on: „väärastunud“, „mandunud“ ja isegi „õnnelik“.

Margit Peterson. Foto: Urmas Luik

„Vahepeal kutsus ajakirja Saatus & Saladused peatoimetaja Anne Mari Alver mind jutuvõistluses osalema, eks näeb…, tähtaeg on 10. jaanuar,“ jutustab kõikjale püüdlev ja jõudev Margit, kellelt võib oodata 2014. aasta sees trükki minevat debüütromaani „Segavereline“. „Romaani kirjutasin aasta ja 8 kuuga, praegu käib illustreerimine ja toimetamine.“
Margit ütleb, et tema proosalised luuled lähevad teinekord sedavõrd pikaks, mis tingivad hoopiski novelli kirjutamist. Ime siis, kui luuletaja võtab kätte ja kirjutab koguni romaani. Aga kohtumise käiguski laenab ta pastakat, et kirjutada. Mitte küll värsse, aga häid soove siiski „Veerekese pääl“ esimesele lehele. Olen varemgi märganud Margiti sõrmes sinise kivikesega sõrmust, kuid pole kordagi lähemalt uudistanud. Nüüd uurisin salaja ja ilma küsimata sõrmusel oleva türkiiskivikese saladust. Sain teada, et türkiissinist peetakse sageli tavatult kõrgelt arenenud tajuga, harukordselt loova ja kaunis idealistlike inimeste auras eristuvaks värvuseks. Sellises auras isikud omavat head üldist vaatlusoskust ja seepärast suudavad kiiresti võtta vastu õigeid otsuseid. Kõiki neid omadusi võib ka Margitis kohata ja küllap seetõttu ongi sellest saanud poetessiga kõikjal kaasas kantav lemmikvärv. Lisaks ilmneb Margiti juures väga häälekalt väljenduv südametunnistuse hääl.

SIIA ka link!

Krulli kohvik kogus kõige rohkem meeldimisi

December 31st, 2013

Krulli kohvik

Ärgitatuna lihtsast huvist sai aasta viimasel päeval uuritud, millised sõnumid on loetud tundide pärast lõppeval aastal Pärnumaa uudiste lehel enim tähelepanu pälvinud näoraamatu (facebook) sõprade poolt. Vaatluse all on pingerea esimesed tosin uudist.

Annely Akkermann on üks paljudest uue kohviku külastajatest, kes teeb enne lahkumist ukse kõrval olevasse raamatusse tänuavalduse

Kõige arvukamalt on sotsiaalmeediat kasutavad lugejad klikkinud lingile ‘meeldib’ uudisloo „Krulli kohvik Sindis“ juures. Omanäoline kohvik avati 9. detsembril postimaja ruumes, kus postiteenuste andmine lõpetati mullu 14. märtsil. 252 ruutmeetrit põrandapinda on piisavalt suur 40-kohalisele kohvikule ja köögipoolele, kus valmistatakse sooja toitu, kondiitritooteid, samuti leiba, saia ja erinevaid kukleid. Perefirma Krull OÜ omanikud Urmas Varris ja Kadri Kärg-Varris kinnitavad, et Sindi rahvas võttis uue kohviku kohe esimestel päevadel omaks. Suvel soovitakse hoovi poolel avada ka väliterrass.

Grand Prix võitnud MiRt

Krullist jääb oluliselt maha uudis 26. Pärnumaa vokaalansamblite kontsert-konkursist, mis toimus 13. aprillil Sindis. Võistulaulmise võitjaks kuulutati ansambel Mirt, kes osutus pingerea neljandaks uudises „Mirt andis tasuta kontserdi“. Kuid juhtus nii, et uudislugu sündis ka selle kuu 5. detsembril toimunud Mirdi kontserdist Pärnu Kontserdimaja kammersaalis. See uudis jätnuks näoraamatu klikkde arvult küll ansambli alles 19. kohale, aga liites Mirdiga seonduvad selleaastased uudised kokku, ületaksid tuntud vokalistid uudise populaarsuselt isegi esimest kohta hõivavat Krulli.

Margit Peterson ja Maire Tohv, kes illustreeris Margiti teise luulevihiku

Pärnumaa vokaalansamblite kontsert-konkursi uudisest jääb väga napilt maha ja võtab kolmanda koha teade sellest, et Pärnu poetess Margit Petersonilt ilmub Hooandja.ee abil peatselt kolmas luulevalik „Veerekese pääl“. Nüüdseks on kogumik ilmunud ja sellestki uudis avaldatud. Kui jälle liita Petersoni isikuga seotud kaks uudist, läheks taas raskeks esikolmiku või -neliku pingerea määratlemine.

Oikumeeniline patriarh Bartolomeus osaleb Pärnu Issandamuutmise katedraalis peetaval liturgial

Viiendal positsioonil asub septembrikuine uudis sellest, et Vabariigi Presidendi kutsel Eestis visiidil viibinud oikumeeniline patriarh Bartolomeus osales Pärnu Issandamuutmise katedraalis peetud liturgial, mille järel ülendab Tema Pühadus maestro Arvo Pärdi ja Viljo Vetiku Oikumeenilise Trooni arhontideks.
20. juunil anti Sindi Gümnaasiumi abiturientide lõpuaktusel Dajana Raabile üle kuldmedal ja kooli „rinnanõel“ ning ülieduka lõpetanu nimi kanti kooli auraamatusse. Näoraamatu äramärkimistega asetus uudis kuuendale kohale.

Viljo Vetik ja Arvo Pärt

Seitsmes koht: mais tõi Tiina Tuul oma isikunäituse „Unistustest kantud elu“ Tartust Sindi muuseumisse, kus kunstniku lapsepõlvelinna rahvas nägi mitmekülgselt haritud noore naise pühendumist kaunile loomingule.
Põnevaks kujunenud Põlva kammerkoori laevareis Kihnu osutus pingerea kaheksandaks. 1. augusti õhtupoolikul Pärnust Kihnu suunduva praami Liisi mootor seiskus reisijate sõnul umbes Liu ranna kohal ja plaanitud 2,5 tunnine merereis kestis ligikaudu 8 tundi.

Dajana Raab

4. veebruaril alustati Pärnu Jääfestivali ettevalmistavate jääatraktsioonide ettevalmistamisega, mis tõi samuti hulgaliselt meeldimisi uudisele. Ka Jääfestivali tegemistest ilmus palju lugusid, kuid antud vaatlusel pole siiski mitte niivõrd tegu ühe konkreetse teemaga seonduvate meeldimiste summeerimisega, vaid ikkagi rohkem mingi kindla uudisega piirdumine.

Põlva kammerkoori lauljad Pärnu lahel

Kümnendaks jäi katse uurida võimalust, kas saaks nimetada 2012. aasta lõikes TOP 10-sse mahtuvaid Sindi eluga tihedalt seotud inimesi selliselt nagu nad on silma jäänud ajakirjanduslikult vaatelävelt nähtuna. Sellise ootamatult huvitava ettepaneku tegi toonane Sindi Linnavalitsuse haridus- ja kultuuritööspetsialist Sigrid Jamnes.
Eelviimane oli vaadeldavas pingereas Paikuse lasteaia Mesimumm muusikaõpetaja Kadi Sepp, kes 22. oktoobri hommikul tutvustas oma lastelaulude loomingut Sauga valla Jänesselja mudilastele.
Märtsi alguses korraldas juba neljandat talve IRL-i Pärnumaa naisklubi lasterikastele ja vähekindlustatud peredele mõeldud talvemängude päeva “Siiliolümpia” Pärnu Munamäe pargis. Näoraamatu meeldimistelt pääses kaheteistkümnendana seegi sündmus tosina esimese sekka.

Kadi Sepp, paljude lastelaulude autor

Üsna samaväärsete tulemustega jäid joone alla ajaloopäev Ridalas, Pärlseljal toimunud üleriigiline päästealane noortelaager, jaanuaris peetud Pärnu kirjandusõhtu Maarja-Magdaleena Gildi lakasaalis, segakoor Endla 135. sünnipäeva tähistamine kontsertetendusega “Ajast aega”, naljakuul Sindi Linnaraamatukogus avatud Mati Michelis’e karikatuuride näitus jne.
Kõigi aastate vaates on enim meeldimisi kogunud 2011. a 15. veebruari uudis „Sindi Gümnaasium tahab aidata pisikest Kellit“. Kool soovis abistada oma 5.a klassi õpilase Alo väikest õde Kellit, kes sündis 2009. aasta 1. septembril raskeid tagajärgi tekitanud tervisekahjustusega. Näib, et kaasinimeste mured lähevad meile endiselt siiski kõige rohkem korda.

SIIA  ka link!

Margit Petersoni “Segavereline“ vajab veel 500 eurot

April 19th, 2014

“Segavereline” peategelane Pent, raamatu illustratsiooni autor on Ariel Marksalu

Margit Peterson. Foto: Urmas Luik

Juhuslikul valikul alustasin toimetamisele mineva raamatuga tutvumist kusagilt keskpaigast. Kohe esimeste lõikude lugemisel kohmetusin, sest ei teadnud kuidas lugu oli hakatusest peale kulgenud nõnda, et nüüd tabasin ette kavatsematult Adelaidet ja Kustit teolt, mida tavaliselt kõrvaliste isikute vaateväljas ei korraldata. Pisut Margitit tundes mõistsin kiiresti, et tegemist pole kindlasti mitte pornoromaaniga ja jätkuval lugemisel justkui isegi samastusin tema nägemusega paljude eestlaste tegelikust elust.
„Ma suht viisakalt püüdsin asja silida, mitte robustselt. Selline ju elu ongi suurel määral. Olen ilmselt julge väljaütleja. Täpselt sealt läks asi pisut erootiliseks tõepoolest,“ selgitas Margit otsekui püüdes tagasihoidlikult vabandada. „Tegelikult on terve romaan valu täis just eestlase elu pärast. Mina, selline eestluse fänn, tunnen valu ja see ilmselt ajendaski kirjutama segaverelist… Eestlased lahkuvad tööd otsides kodudest. Kui ei minda koos perega, jääb naine või mees Eestisse. Pereelu lõheneb, abikaasad kasvavad lahku, eestlasi ei olegi enam varsti…,“ jutustas Margit, kelle sõnul elu ise inspireerib nii palju seda, mida tuleks otse elust maha kirjutada.

Raamatu illustreerib Ariel Marksalu kümne pildiga. Väga andekast kunstnikust tuleb tutvustav lugu pärast raamatu ilmumist

„Mu esimene romaan, nendest paljudest, mida olen elu jooksul alustanud, hakkab sündima. Venis teine aasta ja kaheksa kuud, kuid nüüd on sünnitusvaludes. Kahjuks sain suurelt kulkalt eitava vastuse, aga mu romaan “Segavereline“ tahab sündida,“ selgitas Margit, kes harjunud raskusi trotsides võimalikke võimalusi leidma. Varem on ta luulekogumike avaldamiseks kasutanud Hooandja abi, aga sedakorda loobus, kuna Hooandja võtab ühe osa endale. „Seega mõtlesin korraldada facebookisnn “toetuskampaania”. Seni on hästi läinud ja loodan ka viimased puuduolevad 500 eurot kokku saada,“ ütles naine, kes nimetab ennast vabakutseliseks sõnaseadjaks. Varem on temalt ilmunud 3 luulevihikut. Lisaks neile on ta toimetanud Pärnumaa autorite ühist punkluule kogumikku „Sõnaga näkku“. Esimesele järgnes „Sõnaga näkku 2“, mida täna esitleti Tallinnas.

SIIA  ka link!