Margit Peterson: täna on „Segaverelisel“ sünnipäev
June 26th, 2014
Ariel Marksalu ja Margit Peterson
JuhtmõteMargit oli enne meie kohtumist raamatu ootevalmilt lauale asetanud. Kaanel Ariel Marksalu joonistatud Pent sellise välimusega, kuidas noor hobikunstnik loetu põhjal raamatu peategelast vaimusilmas nägi. Nagu ikka, oskab Margit igat minutit talle antud ajast kasulikult täita. Nii seegi kord. Raamatut avades lugesin esimese asjana kaunis käekirjas kirjutatud pühendust, mis võinuks olla ka juhtmõttena esilehele trükitud: „Sellise maailma oleme me ise loonud!“ Pisikeselt juurde joonistatud naeratav ikoon meelitas järgmisi lehti sirvima, et saada kujundusest üldmuljet.
Hea Tegu hea tegu
Sisuga õnnestus tutvuda juba siis, kui raamat oli kirjastuses Hea Tegu parajasti toimetamisel. Eilsest jutuajamisest nüüd kokkuvõtet kirjutades lugesin facebookist, et „Segaverelisel“ on täna sünnipäev. Raamat ilmus trükist täpselt kuu aega tagasi. Kuulsin Margitilt, et päev enne kuuvanuseks saamist võttis kirjastus käsile järgmise 500 eksemplari trükkimise. Kas „Segaverelisest“ võiks saada bestseller? Sama kirjastus on trükkinud ka kõik Margiti senised luulevihikud ja needki pole jäänud raamatukaupluste riiulitele tolmu koguma. Segavereline on kirjastuse Hea Tegu esimene kõvakaaneline raamat ja köidetud selliselt, et romaani oleks mugav lugeda. Kuid mitte ainult see pole raamatu juures hea. Ka tekst on paarisajale leheküljele paigutatud õhuliselt, mis jätab lugejale piisavalt hingamise ruumi. Raamatut lugemata võib tekkida isegi ennatlik küsimus, kas nii väikese mahuga raamat ikka kannab romaani nimetuse välja? Harjumuspäraselt arvatakse romaanid olevat ikka märksa paksemad ja lehed äärest ääreni peent kirja täis tipitud.
Olles raamatu terviklikult kaanest kaaneni läbi lugenud, imetlen Margiti sõnakasutuse oskust. Ka vähene tekst annab romaani mõõtmed välja. Tekstis puudub tühi sõnade vaht. Lugejat väsitamata lendab aeg käest tegelaste ellu sisse elades ja lugemisele pühendatud tunnid muutuvad märkamatult autoriga kaasa mõtlemise hetkedeks, mis paneb korduvalt ja korduvalt elu üle väga tõsiselt mõtlema.
Pliiats noore kunstniku käes täiendab teksti
Ariel Marksalu ja Margit Peterson eilsel kohtumisel Piano kohvikus
Ariel ei ole joonistamist õppinud, küll selgub jutuajamisest, et tema emal on käsitöölist kunstimaitset. Võibolla seepärast, et puudub klassikalise joonistamise tehnika kogemus, valmivad Arieli pildid n.ö. tagurpidi tehnikas. Ta ütles, et portreede puhul alustab alati silmadest ja mitte näo proportsioonide paika panekust. „Silmad on hinge peegel ja seepärast alustan kõige tähtsamast,“ selgitas Ariel, kes ei pea vajalikuks ka kõige sügavamaid intiimseid hetki selgitada vaatajale robustselt toorel viisil. Ta suudab sama mõtte ka hoopis teistsuguses pildis ühemõtteliselt edasi anda. Ja see meeldibki kõige rohkem Margitile, sest raamatu keskseks eesmärgiks pole lugejas seksuaalseid kirgi äratada, vaid kirjeldada elu sellisena nagu me seda oma ümber päev päeva kõrval kohtame. Seksuaalsusel on seejuures määramatu jõud meie elu sageli suunata nõnda kuidas ise ei tahaks.
Märkamatud märgid ei jää siiski märkamatuks
Põnevalt konstrueeritud romaanipikkune jutustus ei ole Margiti sõnul raske mõttetegevuse tulemusena valminud fantaasialend. „Olen kohtunud väga paljude inimestega. Romaanis moodustavad kuuldud killukesed tervikliku mosaiigi sellest maailmast, milles me elame. Kirjutama asudes teadsin eesmärki, aga mitte seda kuidas sündmustik täpselt kulgema hakkab. Igal kirjutamise päeval sain teada, kuidas edasi. Minu ülesandeks on olnud peamiselt kirjutamine, mitte järgnevate arengute nuputamine,“ kirjeldas Margit oma romaani kujunemise lavatagust tausta.
Vaatamata ennast unustavalt kaasa elama kutsuvale lugemisele märkasin mõningaid märke, mis võinuks hoolimatuma lugemise korral ka märkamatuks jääda. Need märkamised ei toimunud kummalisel kombel mitte peategelase juures, vaid teiste oluliste romaanitegelastega. Alles pärast poole romaani läbilugemist tabasin Viviani mõtiskledes küsimast: „Mida ma siin elus nii valesti teinud olen?“ Ilmselt oli sellise tõdemuseni jõudmine autori poolt ajastatud taotluslikult nii nagu tegelikus elus. Küsimus esitatakse ikka suure hilinemisega ja siis, kui kuidagi väga kitsaks läheb.
Olin läbilugenud kolmveerand raamatut, mida võinuks võrrelda tinglikult ka sama pika elutee läbimisega meile antud elust. Alles siis võttis Alain taskust piibli, väikese mustade kaantega raamatu, pani käe sellele ja palus mõtteis perekonnalt andeks. Valede tegude äratundmisele jõudmiseks kulub sageli väga pikk tee. Või kui seda teataksegi, siis viivitatakse selle tunnistamisega lubamatult kaua. Hea kui üldse jõutaksegi andestuse otsimisele. Samas oli vapustavalt hea teada, et noor perepoeg suutis isa vigu lepitada mõistva suhtumisega. Taas sooja jõudu eneses tundev Pent ütles oma väikestele vendadele elutargalt: „Me kõik teeme elus vigu. Uskuge!“ Ja lõpuks, üsna viimastel lehekülgedel mõistab Viviangi valusat kogemust: „Eks oleme mõlemad ju tegelikult patused, kes vähem, kes rohkem.“
Õnnelennul märgist mööda
Mälu värskendamiseks googeldasin sõnal ‘patt’. Algteksti mõistes on tegu märgist mööda laskmisega. Lihtsamini selgitatult on patt eksimus. Just need eksimused, mis sageli näivad paljutõotavad, ahvatlevad, kiremöllu tekitavad ja pilvedesse tõstvalt naudidavatena, võivad mingil hetkel osutuda mõrumaitselisteks eluviljadeks, millest otsitakse väljapääsu või lepitakse olevaga.
Margit on kirjeldanud paljude elude sasipundart väga teravate tähelepanekutega ja ilma inimeste viletsust osatamata jäänud üksnes vaatlejaks, keda saadab pidevalt väga eluterve mõistmine.
SIIA ka lin!
Kolhethi kohvik oli Pärnu kirjandusrahva päralt
October 12th, 2014
Siiri Metsamägi raamat “Nurrikud Pärnus”
Tulihobu Lea Jaanimaa
Paavo Kanguri raamat Santiago de Compostela muljetega läheb Kati Saara Vatmannile
Kolhethi kohviku leiab hõlpsasti üles Georgia lippu nähes
Esimesed kohale jõudnud ja esimene lahkuja seadsid ennast kohviku ette pildile
Christian ja Heli Künnapas
Heli Künnapas ja Christian
Margit Peterson ja Meelis Sarv esitlevad oma loomingut, et hetk hiljem need omaniku vahetusse anda
Heiko Kivila
Irja Salova loeb Tristanit
Siiri Metsamägi tutvustas ennast ja oma raamatut mulle veidi enne suure rahva ette astumist. “Nurrikud Pärnus” on mõeldud kuni 10-aastastele lastele.
Siiri Metsamägi
Kirjandusõhtul on teisigi lapsi
Tavaliselt on fotograaf Pilleriin Järve kaameraga kohal, sedakorda otsustas teisiti, puhata
Jüri Soo
Inimesi tuli järjest juurde. Sisenes klassiõde Mare, klaasikunstnik Jüri Soo astus pika sammuga mööda tänavat ja pööras samuti ukse suunda. Margit püüdis kõiki külalisi kokku lugeda. Kuuldes, et juba on loendatud 40, ei tahtnud isegi uskuda näiliselt väikesele pinnale mahtuva ruumi suurust.
Delia Randmäe tuli kirjandusõhtule koos õe Dianaga
De Krafinna
Jaanus Allik
Kati Saara Vatmann annab autogrammi
Andri Arula, kohviku peremees
SIIA ka link!
Lõpel kõneldi Jumalast, küülikutest ja raamatutest
October 27th, 2014
Mineval kesknädalal kohtusid Pärnumaa kirjanikud Heli Künnapas ja Margit Peterson Lõpe raamatukogus väikese seltskonna Koonga valla kirjandushuvilistega.
Raamatukogu juhataja Terje Roseniit oli aegsasti erilise hoolikusega väikese kohvilaua ettevalmistanud. Ei külasta ju tillukest raamatukogu kuigi sageli raamatute autorid, veel vähem kaks kirjutavat naist korraga. Kitsuke ruum oli parajasti sedavõrd suur, et Heli ja Margit mahtusid kenasti oma kaasa võetud kirjandusega ühe laua taha ja viis naist teise samasuguse laua äärde istuma. Maalehe ilmatark Ilmar Tiismaa sättis ennast veidi mugavamalt lauast kaugemale akna alla, et pilk kõigile naistele ülevaatlikum oleks. Ise püüdsin võimalikult kaugemat nurka valides jätta kõige osavõtmatuma kohalviibija mulje. Raamatukogu perenaisel oli palju toimetamist, aga viimaks sättis temagi end raamaturiiulite ette. Üksnes Heli käevangus kantud lapsehäll jäi eesruumi.
“Poiss või tüdruk?”, uuris Ilmar. „Poiss, Christian. Tal on viieaastane vend, kolme-pooleaastane vend ja kaheaastane õde. Pisikseid on meil maja täis. Igapäevaselt siis nende väikeste kõrvalt saabki kirjutatud. Seni pidasin küülikuid, aga väikeste laste kõrvalt polnud see enam võimalik. Nüüd peame kõigest 13 lammast ja kahte hobust. Tegeleme talumaja renoveerimisega. Hetkel olen üksikema kuna mees töötab Soomes. Neli last ja loomad on praegu minu käsutada,” vastas Heli konkreetsele küsimusele pisut põhjalikuma enda tutvustamisega.
Tunnikese kestnud kohtumine kujunes vestluskolmnurgaks, milles üritasid võistu sõna saada Ilmar ja kaks naist, Heli ja Margit. Kõik kolm olid lahkelt valmis ka teistele küsimusteks sõna andma, aga viimased jätsid suurepärase võimaluse oma tagasihoidlikkuses kasutamata ja jälgisid huviga Ilmari katseid jutujärge juhtida. Ilmataat ei pea ennast ilmatargaks nagu Maalehes teinekord teda tituleeritakse ja eelistab olla lihtsalt ilmavaatleja. Margit nimetas ammust tuttavat hellitavamalt ilmataadiks. Kui Margit oli ennast paari sõnaga jõudnud tutvustada, tundis ka Ilmar naises ära kunagise väikese tütarlapse, kes Koonga valla Veltsa külas sündinud, seal kandis kasvanud ja koolis käinud. “Näe, Kaasi Linda noorem tütar ju,” rõõmustas Ilmar ja vaatas viiest laua ääres istuvast naisest keskmisele otse silma ning arvatavasti kiitis mõttes ka Margiti ema.
Kui Miia saab lapse
Sedakorda jäi siiski ilmajutt rääkimata, kuigi erakordselt külm oktoobrikuu õhk võinuks selleks põhjust anda. Ilmselt pani aknast paistev ere päikese valgus ja soojus unustama talviselt mõjuva karguse ja jutt levis teistele ilmaelu asjadele. Ilmar vedas jutu koguni ilmaruumi kaugemates oletatavates paikades pesitsevate olevusteni, ent külla tulnud kirjanikud eelistasid maisematele küsimustele pühenduda.
„Romaani “Homme on ka päev” puhul on hea kontrollida, kas inimene, kes ütleb, et on seda lugenud, ka tegelikult on. Kes pole lugenud, arvab, et räägitakse sellest, kuidas meil on palju aega ja kõike võib edasi lükata. Tegelikult räägin mina hoopis sellest, et me ei tea kunagi, kas homne päev veel tuleb ning kes siis meie kõrval veel on. See ei tähenda suremist, aga inimestega võib juhtuda mida iganes. Nii et suur oskus on elada tänases päevas ja näha kõike head, mis meil juba praegu käes on,“ tutvustas Heli üht oma seni ilmunud kolmest raamatust.
Heli viimane noorsooromaan “Tristan” räägib edukast õpilasest Miiast, kes on väga hea tantsija, kuid ettevaatamatuse tõttu jääb rasedaks. „Kui täiskasvanute puhul võetakse seda paratamatusena, siis noore puhul pannakse kohe tempel külge. Nii saab seni hinnatud noorest kõrvaletõugatu, isegi kui ta on valmis oma teo eest vastutust võtma. Ma ei propageeri teismeliste rasedust, kuid mulle ei meeldi silmakirjalikkus meie ühiskonnas.“
Ilmaril on küsimusi
Aga Ilmar soovis ka vastust küsimusele, kas kirjanikud usuvad Jumalat: “Kas te usute Jumalasse, Loojasse, et see maakera ja universum on tehtud tema poolt?” Ilmar soovinuks veel pikemaltki oma küsimust selgitavate märkustega avardada, aga Heli napsas oma vastusega tal sõnad suust.
“Jah, mina usun, et Jumal on olemas. Milline ta täpselt on ja mida teinud? Mul on usuteaduses teoloogia magistrikraad. Kõik Jumala ja usu teemal meieni jõudev teadmine tuleb läbi inimeste. Kellel siis on õigus? Mind on õpetanud erinevad õppejõud, kes räägivad mõnikord ka teineteisele vastu või päriselt üksteise vaateid ei toeta. Ja mina, üliõpilasena, pidin siis aru saama, kellel on õigus. Kõige rohkem sain magistriõpingutest teada seda, et see kõik on inimlik. See, mida mina täpselt usun ja milline on minu arusaamine või kogemus – seda pean ma ikkagi lõpuks ise tunnetama, mõistma ning leidma need tükid, mida mulle näidatakse. Kirik on olnud minu jaoks oluline läbi elu. Suviti korraldan Pärnu praostkonna laste religioosseid laagreid, kus olen ise õpetaja. Kõik võivad tulla. Seal pole eeldatud, et nad oleksid pühapäevakooli lapsed või peaksid kuuluma kristlikku perekonda. Võtame kõik vastu. Siiski peavad nad arvestama, millist tõde me selles laagris kuulutame. Kristlastel on Piibel, teistel religioonidel teised pühakirjad. Usu pärast tapmist ei saa mitte mingil juhul heaks kiita. Täpselt sellel põhjusel, et tegemist on inimlikkusega, mis alguse saanud inimestest. Erinevate religioonide vahel on küll oma jumalad, aga tegelikult on teda ju ikkagi üks ja ainus. Kõrgeima loovjõuga ei saa olla nii, et Eestis on üks ja üle piiri minnes mingi teistsugune jumal. Vahe tegemine on vaid inimlik nähtus,” selgitas Heli, millele mitte keegi ei söandanud vastu vaielda.
Ilmar: „Arvatavasti olete te ristitud. Mina olen ’43. aastal, ma olen juba nii vana mees.“
Heli: „Jah. Mina lasksin ristida selle aasta augustis 3 last korraga.“
Ilmar: „Te teate muidugi ka, mis tähendab ristimine?“
Heli: „Jah!“
Ilmar: “See on pühalik toiming, mis tuletab meelde Jeesus Kristust. Kui teil on see kõik raamatus kirjas, siis ma loen kõik need raamatud läbi. Mulle on Jumal andnud sellise lobisemise järje. Pean ennast alati tühjaks rääkima. Ma võtan teie meili aadressid ja kirjutan tänasest päevast ka oma arvamuse.”
„Segavereline“ pole ainus
Margit on kannatlikult Ilmari ja Heli kahekõnet kuulates oma kauneid lokke keerutanud, kuid võtab viimaks samuti jutujärje üle: „Nüüd on mul 4 raamatut ilmunud, 3 luuleraamatut ja sellel suvel ilmus esikromaan „Segavereline“. Kokku on minu loomingut avaldatud 30 raamatus. Meil on välja antud ühised almanahhid. 2011. aastal ilmus „Pärnu romanss“, kus on esindatud 3 Pärnu luuleklubi: suleklubi, mida juhib Pärnu tuntud poetess Luule Luuse, vene klubil on Nadežda ja luuleklubi Luuletaeva-Latern, kuhu ma ka ise aastaid kuulusin. Olen sellest klubist välja kasvanud ja nüüd korraldan viiendat hooaega kirjandusõhtuid. Alustasin luuleõhtutega, Varem käisime iga kuu korra koos, aga nüüd kohtume olenevalt sellest kuidas tuttavate ringis jälle ports raamatuid valmib. Tuleme ühel õhtul mingi kaheksa kirjanikuga kokku, et kõik saaksid oma uut loomingut tutvustada. Sekka kuulame muusikat.“
Heliga tutvus Margit facebooki vahendusel. „Kati Saara Vatmann, endine Kati Murutar rääkis, et on olemas keegi väga tore naisterahvas, kes kirjutab ja tema nimi on Heli Künnapas,“ ütles Margit ja kasutas aega ka mõne enda luuletuse lugemiseks.
Veel rääkis Margit, et on pannud kokku „Pärnu kirjarahva antoloogia 2“, mis on praegu kirjastamisel ja peaks ilmuma veel sellel aastal. „Kunagi ’98-dal ilmus Pärnu kirjarahva antoloogia esimene köide. Sellele järgnes pikk vaikuse periood. Ma tundsin, et on vaja Pärnu kirjarahva antoloogiat nr 2 ja juba on koostamisel ka nr 3. Pärnus ja Pärnumaal on nii palju kirjutajaid, et selle järele on karjuv vajadus. Ühiskogumikes ei ole ainult luule, on ka näidendid ja proosa. Kui on rahvast, kes tahab midagi kirjutada, võtku aga ühendust.“
Margit: „Sotsiaalluule kogumikuga sai televisioonis esinetud. Sisult veidi räigem luule, millest punkbändid saaksid laulusid teha. Paljud ei kirjuta sellist luulet.“
Ilus elu maal
Heli: „Küsiks, kas kellegil on mingi teema, millest võiks rääkida? Mida te meist teada tahate või kuulda soovite?“
„Kui palju teil kõige rohkem on küülikuid olnud?“ Üldine naerupurse muutis olemise avatumaks ja Heli vastusest saadi teada, et kahesaja ringis. „K…r…t, mul on 70 olnud ja praegu ainult 1,“ tundis Ilmar naisele allajäämise kibedust.
„Nendega ongi keeruline olnud. Millal ma söötsin küülikuid? Siis kui lapsed magasid. Ma jootsin küülikuid paar tundi. Õhtul tuppa jõudes oli väga väsitav tunne. Seitsmest tuli lastega juba ärgata,“ jutustas Heli. Ja viimaks tunnistas ta, et eelistab kirjutada öösel, siis kui keegi ei sega.
Detsembrikuus on tal ilmumas “Minu ilus elu maal”, mis on päeviku vormis teos Heli ja tema elukaaslase elust maamajas koos laste ja loomadega. „Kirjutan sellest, kuidas me hakkama saame või millega hakkama ei saa. Lähipäevil hakkan Hooandja.ee keskkonnas selle teose trükkimiseks raha koguma.Samal ajal veenis Kati Saara Vatmann, et Christian oskab ka tema süles istudes olla viisakas ja tore poisslaps.Lea Jaanimaa esitles oma raamatut “Äratundmishirm” ja viimasena rääkis Paavo Kangur kahest raamatust: Eri Klasist ja palverännakut kirjeldavast raamatust Santiago de Compostela’s.
SIIA ka link!
Üle paarikümne aasta kuritegevust käsitlevas teaduses töötanud Jüri Saar rääkis, et viimati ilmunud raamatu koostamise juurde jõudis ta juhuslikul viisil. „Tahe tutvustada erinevaid tsivilisatsioone laiemale ringile huvilistele sündis sellest, et hakkasin kirjutama üht erialast raamatut kuritegevuse ja kultuuri omavahelistest seostest,“ selgitas teadlane. Teda huvitas küsimus, miks on kuritegevus ühes kohas karistatav kuni surmanuhtlusega, teises kultuuriruumis oleks see täiesti ennekuulmatu tegu? „See oli minu lähtekoht ja tundsin, et pean selle kaudu liikuma sügavuti erinevate kultuuride poole. Kogutud materjalide rohkus võimaldas aga kirjutada lisaks algselt kavandatule veel hoopis teist teemat puudutava raamatu.“
Raamatu põhisisu keskendub väärtustele. Kust need väärtused tulevad, mida ei saa eksportida, müüa, peale suruda? Saar kinnitab, et väärtused lähtuvad religioonidest. Samas lisas juurde, et see pole tema originaalne avastus. Suur hulk antropolooge ja kultuuriteoreetikuid on seisukohal, et väärtuste allikas on religioon. Kuna religioonid on erinevad, siis pole ka väärtused kõigis kultuurides ühesugused. Tänapäeval puutume tihedamalt kui kunagi varem kokku erinevate arusaamade ja kultuuridega.
„Üks lemmikautoreid, kellelt olen palju inspiratsiooni saanud, on Harvardi ülikooli teadlane Samuel Huntington, kes sündis 1927. aasta kevadel New Yorgis ja suri 2008.“ Huntington oli ametilt politoloog ja juba 1990-ndate alguses esitles arusaama, et pärast külma sõja lõppu satub maailm täiesti uude olukorda. Enne seda oli maailm jagunenud enamvähem kaheks. Ühel poolel asusid kommunistid sotsialismi leeri ja Nõukogude Liiduga, teisel poolel kapitalistlik maailm, USA ühes oma liitlastega. Külma sõja lõppedes kõneldi võimalikust võistlemise lakkamisest, aga tegelikult tekkisid uute piiridega vastandumised. Huntington kuulutas tsivilisatsioonide ajastu tulekut. Ta rääkis, et järgnevad tsivilisatsioonide põrkumised hakkavad määrama tulevaste asjade käiku. Ometi kaotas Huntington vahepeal oma populaarsust. Tundus, nagu ei peaks tema jutt paika, kuid nüüd meenub tema nimi taas sagedamini.
Teatud jaotuse järgi liigitatakse 7 tsivilisatsiooni. Saar vaatleb neist kolme suuremat: lääne-kristlikku, slaavi-õigeusklikku ja islamit. Kuidas need omavahel hakkama saavad, määrab ka Eesti käiku. „Iseseisvuse taastamine 1991. a tähendas meie jaoks liikumist ühest kultuuriruumist teise,“ osundas Saar, kes võrdleb tsivilisatsioone mõneti tektooniliste laamadena. „Omal ajal peeti Saksa geograafi Alfred Wegener’i juttu hullumeelseks, et maakera sisemus võiks koosneda mingitest hiiglaslikest plaatidest, mis pidevas liikumises üksteist nügivad. Tänapäeval võetakse seda teaduslikult tõestatuna.“
Raamatut „XXI sajandi väljakutse: tsivilisatsioonid, kultuurid, väärtused“ lugemisel ilmneb hämmastav slaavi-õigeuskliku ja islami hoiakute sageli esinev sarnasus, mis olevat professorit ennastki üllatanud. „Kirjastuses oli raamat juba poolteist aastat valmis, trükkimine viibis kuni eelmise aasta sügiseni. Seega polnud veel tänane Ukrainas toimuv kohale jõudnud. Nüüd teame, et tšetšeenid sõdivad Ukrainas kahe slaavi vennaskonna vahelises heitluses islamistidena venelaste poolel ja kiidavad Allahi nime.“ Põhijäreldusena tuleb pidada Venemaa ja islami omavahelist lähenemist läänemaailmale hoiatavaks märguandeks.
Üks tuntumaid vene geopoliitilise doktriini viljelejaid Aleksandr Dugin räägib venelaste oma tsivilisatsioonist, aga pannes tähele mõlemat Venemaaga peetud Tšetšeenia sõda avastame kummalise asjaolu. Tšetšeenias sõdis Venemaa separatismi vastu, mille esimesel korral venelased kaotasid. Teise sõja lõppu on raske dateerida, aga tegelikuses on tšetšeenid kindlustanud endale sisuliselt erikorra. Kui läänes ei mõisteta kohut Jumala nimel, siis islami õigus on siiani lahutamatult seotud püha õigusega, mis toetub Koraanile. Šariaat, mida nimetatakse ka islamiseaduseks, kehtib vääramatu õigusena Putini Venemaa koosluses asuvas Tšetšeenias. Alles hiljuti protesteeriti Groznõis 300 tuhande inimese osavõtul Muhameedi pilapiltide vastu. Arengud naabruses on meie jaoks mõtlema panevad.
Saar esitas veel mitmeid huvitavaid näiteid slaavi-kristlikust sarnasusest islamiga ja teineteisele lähenemisest, millest kõige parema pildi saab ikkagi raamatut ise lugedes. Aga siinkohal veel mõned näited. Korruptsioon on ühiste ressursside kasutamine isiklikes huvides. Läänes rikub see normaalset arengut ja tekitab ebaausat konkurentsi. Läänele võõrast võimudistantsi, kus ülemus on alluvatest hästi kaugel ja lähemal jumalale, kohtab nii islami ühiskonnas kui ka slaavi-kristlikus võimuhierarhias. Iraagi diktaator Saddam Hussein pidi võimule jäämiseks kindlustama ennast tugevalt oma klanni inimestega. Kunagine Moskva linnapea Juri Luškov oli mõjuvõimas koos naisega ja mitte keegi ei öelnud halba sõna seni, kuni ta hakkas oma tegevusega endast kõrgemalseisjate suhtes liialt piire ületama.
„Natuke meenutab sama asja ka Tallinna linnas toimuv. Savisaar on poetanud mõtte, et meie inimesi ei huvita mitte niivõrd kui palju keegi kedagi petab; selle asemel tahetakse transporti, sooja vett, tänavad lumest roogitud ja liivatatud oleksid jne.,“ tõi Saar näite korruptsioonist siitsamast Eestist, mis asub Narvast algaval Huntington’i poolt määratletud slaavi-kristliku ja lääne-kristliku tsivilisatsiooni piiril. Saar lisas juurde, et tõenäoliselt ei andnud Savisaar endale aru, mida ta selliselt, võibolla ka tahtmatult väga ausameelselt, välja ütles.
Ajaloos leidub huvitavaid paralleele. „Kahel korral on Euroopal olnud islamiga tõsiseid probleeme. Viimati türklastega. Võibolla ootab meid nüüd ees sama mure kolmandat korda. Peame olema tähelepanelikud ja jälgima, kust kaudu uus arvete klaarimine meieni jõuab,“ võttis Saar üle tunni kestnud esinemise kokku. „Põhitõde seisneb selles, mida me endast arvame. Kui selge ja tugev on meie enda arusaam. Välised väljakutsed annavadki selleks võimaluse ka paremini endas selguseni jõuda. Kindlasti peab lääs olema meelekindlam.“
SIIA ka link!
Margit Peterson ja Heli Künnapas esitlevad Lõpe raamatukogus oma uudisloomingut
Christian lubas emal suurte inimestega juttu puhuda
Terje Roseniit
Ilmar Tiismaa
Koonga valla kirjandushuvilised naised kuulavad, mida Margit Peterson ja Heli Künnapas räägivad Lauas istujatest keskmine on Linda Kaas
Kui Miia saab lapse
Sedakorda jäi siiski ilmajutt rääkimata, kuigi erakordselt külm oktoobrikuu õhk võinuks selleks põhjust anda. Ilmselt pani aknast paistev ere päikese valgus ja soojus unustama talviselt mõjuva karguse ja jutt levis teistele ilmaelu asjadele. Ilmar vedas jutu koguni ilmaruumi kaugemates oletatavates paikades pesitsevate olevusteni, ent külla tulnud kirjanikud eelistasid maisematele küsimustele pühenduda.
Heli Künnapas
Heli viimane noorsooromaan “Tristan” räägib edukast õpilasest Miiast, kes on väga hea tantsija, kuid ettevaatamatuse tõttu jääb rasedaks. „Kui täiskasvanute puhul võetakse seda paratamatusena, siis noore puhul pannakse kohe tempel külge. Nii saab seni hinnatud noorest kõrvaletõugatu, isegi kui ta on valmis oma teo eest vastutust võtma. Ma ei propageeri teismeliste rasedust, kuid mulle ei meeldi silmakirjalikkus meie ühiskonnas.“
Ilmaril on küsimusi
Aga Ilmar soovis ka vastust küsimusele, kas kirjanikud usuvad Jumalat: “Kas te usute Jumalasse, Loojasse, et see maakera ja universum on tehtud tema poolt?” Ilmar soovinuks veel pikemaltki oma küsimust selgitavate märkustega avardada, aga Heli napsas oma vastusega tal sõnad suust.
Heli Künnapas vastab Ilmar Tiisma küsimusele Jumalast
Ilmar: „Arvatavasti olete te ristitud. Mina olen ’43. aastal, ma olen juba nii vana mees.“Heli: „Jah. Mina lasksin ristida selle aasta augustis 3 last korraga.“
Ilmar: „Te teate muidugi ka, mis tähendab ristimine?“
Heli: „Jah!“
Ilmar: “See on pühalik toiming, mis tuletab meelde Jeesus Kristust. Kui teil on see kõik raamatus kirjas, siis ma loen kõik need raamatud läbi. Mulle on Jumal andnud sellise lobisemise järje. Pean ennast alati tühjaks rääkima. Ma võtan teie meili aadressid ja kirjutan tänasest päevast ka oma arvamuse.”
„Segavereline“ pole ainus
Margit on kannatlikult Ilmari ja Heli kahekõnet kuulates oma kauneid lokke keerutanud, kuid võtab viimaks samuti jutujärje üle: „Nüüd on mul 4 raamatut ilmunud, 3 luuleraamatut ja sellel suvel ilmus esikromaan „Segavereline“. Kokku on minu loomingut avaldatud 30 raamatus. Meil on välja antud ühised almanahhid. 2011. aastal ilmus „Pärnu romanss“, kus on esindatud 3 Pärnu luuleklubi: suleklubi, mida juhib Pärnu tuntud poetess Luule Luuse, vene klubil on Nadežda ja luuleklubi Luuletaeva-Latern, kuhu ma ka ise aastaid kuulusin. Olen sellest klubist välja kasvanud ja nüüd korraldan viiendat hooaega kirjandusõhtuid. Alustasin luuleõhtutega, Varem käisime iga kuu korra koos, aga nüüd kohtume olenevalt sellest kuidas tuttavate ringis jälle ports raamatuid valmib. Tuleme ühel õhtul mingi kaheksa kirjanikuga kokku, et kõik saaksid oma uut loomingut tutvustada. Sekka kuulame muusikat.“
Heliga tutvus Margit facebooki vahendusel. „Kati Saara Vatmann, endine Kati Murutar rääkis, et on olemas keegi väga tore naisterahvas, kes kirjutab ja tema nimi on Heli Künnapas,“ ütles Margit ja kasutas aega ka mõne enda luuletuse lugemiseks.
Margit Peterson Lõpel
Margit: „Sotsiaalluule kogumikuga sai televisioonis esinetud. Sisult veidi räigem luule, millest punkbändid saaksid laulusid teha. Paljud ei kirjuta sellist luulet.“
Ilus elu maal
Heli: „Küsiks, kas kellegil on mingi teema, millest võiks rääkida? Mida te meist teada tahate või kuulda soovite?“
„Kui palju teil kõige rohkem on küülikuid olnud?“ Üldine naerupurse muutis olemise avatumaks ja Heli vastusest saadi teada, et kahesaja ringis. „K…r…t, mul on 70 olnud ja praegu ainult 1,“ tundis Ilmar naisele allajäämise kibedust.
Heli Künnapas ja Christian koduteele asutamas
Detsembrikuus on tal ilmumas “Minu ilus elu maal”, mis on päeviku vormis teos Heli ja tema elukaaslase elust maamajas koos laste ja loomadega. „Kirjutan sellest, kuidas me hakkama saame või millega hakkama ei saa. Lähipäevil hakkan Hooandja.ee keskkonnas selle teose trükkimiseks raha koguma.Samal ajal veenis Kati Saara Vatmann, et Christian oskab ka tema süles istudes olla viisakas ja tore poisslaps.Lea Jaanimaa esitles oma raamatut “Äratundmishirm” ja viimasena rääkis Paavo Kangur kahest raamatust: Eri Klasist ja palverännakut kirjeldavast raamatust Santiago de Compostela’s.
SIIA ka link!
Jüri Saar rääkis slaavi-kristliku tsivilisatsiooni lähedusest islamiga
January 23rd, 2015
Jüri Saar, kriminoloogia professor
Professor Jüri Saar tutvustas eile Pärnus Rahva Raamatu kõrval asuvas Piano kohvikus oma raamatut „XXI sajandi väljakutse: tsivilisatsioonid, kultuurid, väärtused“.
Tsivilisatsioonid, kultuurid, väärtused pakkusid Piano kohvikusse kogunenud inimestele elavat huvi
Kriminoloogia professor Jüri Saar esitleb oma uut raamatut, mis võrdleb kolme suuremat tsivilisatsiooni
„Üks lemmikautoreid, kellelt olen palju inspiratsiooni saanud, on Harvardi ülikooli teadlane Samuel Huntington, kes sündis 1927. aasta kevadel New Yorgis ja suri 2008.“ Huntington oli ametilt politoloog ja juba 1990-ndate alguses esitles arusaama, et pärast külma sõja lõppu satub maailm täiesti uude olukorda. Enne seda oli maailm jagunenud enamvähem kaheks. Ühel poolel asusid kommunistid sotsialismi leeri ja Nõukogude Liiduga, teisel poolel kapitalistlik maailm, USA ühes oma liitlastega. Külma sõja lõppedes kõneldi võimalikust võistlemise lakkamisest, aga tegelikult tekkisid uute piiridega vastandumised. Huntington kuulutas tsivilisatsioonide ajastu tulekut. Ta rääkis, et järgnevad tsivilisatsioonide põrkumised hakkavad määrama tulevaste asjade käiku. Ometi kaotas Huntington vahepeal oma populaarsust. Tundus, nagu ei peaks tema jutt paika, kuid nüüd meenub tema nimi taas sagedamini.
Jüri Kask ja Margit Peterson on ühed huvilised mitmekümnest inimesest, keda tsivilisatsioonid rohkem huvitavad
Raamatut „XXI sajandi väljakutse: tsivilisatsioonid, kultuurid, väärtused“ lugemisel ilmneb hämmastav slaavi-õigeuskliku ja islami hoiakute sageli esinev sarnasus, mis olevat professorit ennastki üllatanud. „Kirjastuses oli raamat juba poolteist aastat valmis, trükkimine viibis kuni eelmise aasta sügiseni. Seega polnud veel tänane Ukrainas toimuv kohale jõudnud. Nüüd teame, et tšetšeenid sõdivad Ukrainas kahe slaavi vennaskonna vahelises heitluses islamistidena venelaste poolel ja kiidavad Allahi nime.“ Põhijäreldusena tuleb pidada Venemaa ja islami omavahelist lähenemist läänemaailmale hoiatavaks märguandeks.
Sindi Gümnaasiumi ajaloo ja ühiskonnaõpetuse õpetaja Lembit Roosimäe on Jüri Saarega hea sõber juba Paikuse erikutsekooli ajast saadik
Elmo Joa, Pärnu Rääma Põhikooli direktor
„Natuke meenutab sama asja ka Tallinna linnas toimuv. Savisaar on poetanud mõtte, et meie inimesi ei huvita mitte niivõrd kui palju keegi kedagi petab; selle asemel tahetakse transporti, sooja vett, tänavad lumest roogitud ja liivatatud oleksid jne.,“ tõi Saar näite korruptsioonist siitsamast Eestist, mis asub Narvast algaval Huntington’i poolt määratletud slaavi-kristliku ja lääne-kristliku tsivilisatsiooni piiril. Saar lisas juurde, et tõenäoliselt ei andnud Savisaar endale aru, mida ta selliselt, võibolla ka tahtmatult väga ausameelselt, välja ütles.
Ivo Ilmsalu tahtnuks professoriga veel pärast kohtumist väga pikalt vestelda, aga teisedki ootasid, et Jüri Saar leiaks nendegi jaoks aega
SIIA ka link!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar