maailmalõpu nurgakohvikusse...

.........

sina askeldasid västraga kaldal 

kui ma tulin kui ma asetasin

oma ihusoojad käed ümber su

külma ja karge kalamehekaela

nagu sooja lambavillase salli
et sind üles kütta et sind üles
äratada eilsest mille taak varjuna
su hinge rusus

aga sina olid ära olid eilsesse
justkui naelutatud sina näppisid
kalatarbeid nagu uppuja kes
viimasest õlekõrrest haarata püüab
sina ei tundnud mu paisooje käsi
sa olid omas maailmas olid omas
universumis nagu autist kes teistega
arvestada ei oska nagu hernehirmutis
veerekese pääl hõlmad taevale valla

aga mina ei jätnud sind
ei jätnud sind sinna üksinda
vaid tulin koos sinuga
maailmalõpu nurgakohvikusse...


21.08. 2015.a.
Mai