Aitäh sõbrad, et te mul olemas olete!

Germo sättis ennast telekat vaatama, kuid uni tuli istudes peale. Aga siin on ta juba inimese nägu, kuna hommikul oli näost täitsa sinine...

   Järg eelnevale blogipostitusele (TÕUS LANGES MÕÕNA...)
Olen teile siiralt tänulik toe eest, mu armsad sõbrad! Teid oli päris, päris palju! Postkastis kestab vilgas kirjavahetus siiani. Paljud helistasid ja olid moraalseks toeks ning täna ma tunnen, et mul on palju häid tuttavaid kes, justkui ise elaks seda kõike üle, mis mu poja Germoga täna juhtus. Kunagi üks mu lähedane inimene noomis, et ma läheksin tööle, see käis seest nii läbi või õigemini jäi mu sisse, kuigi solvumine ja viha kandmine ei ole hea. Mul on siiralt kahju, kui lähedane inimene ei mõista, et sotsiaaltöö on ka töö. Olen neljandat aastat ühe inimese isiklik abistaja ja teen seda tööd hingega. Mõni lihtsalt ei mõista selle töö suurust. Ja ma teen nn sotsiaaltööd tegelikult 24 h ööpäevas, kuna olen erivajadustega lapse ema. Olen ju tegelikult 24 h valves. Kuigi (loodan) et raskemads ajad poja tervise suhtes jäid 10 aasta taha. Siis oli kohutav aeg. Siiani meenub kuidas ta mu enda käte vahel koomast ärkas...Jah, ma ei tööta riigitööl 5 päeva nädalas, aga ma tean ja tunnen seda töö iseloomu, erinevalt mõnest. Olen terve tänase päeva jooksul vist saanud toetust rohkem (ka võõrastelt inimestelt) kui kogu elu jooksul lähedastelt kokku. Ma ei mõista kedagi hukka, aga nii see on. Vahel lähedasemad inimesed ei suuda või ei taha mõsita (või kardavad?) eribajadusega lapse kasvatamist. Mina olen seda juba 1993 aastast kogenud ja saan põhimõtteliselt hakkama. Olen palju õppinud tegeledes erivajadustega inimestega. Mulle see sobib, kuigi viimasel ajal tunnen, et tahaks sammu võrra edasi astuda. Ja unistus oma elamisest on mul siiani, kuna olen põhimõtteliselt kodutu, kuna elan üürikast üürikasse.
  Praegu jäi Germo magama. Panin ta juuksed patsi, et need talle igale poole ette ei jääks. Nimelt tõmbas ta need hommikuse epilepsiahoo ajal kurku :( ...ja homme lõikan need maha, kuigi ta väga fännab pikki juukseid ja hoiab neid ka hästi korras. Aga rääkisin temaga ja sai aru.
  Õnneks päeva jooksul ühtegi epilepsiahoogu enam ei kordnud. Ta lausa sõi mitmel korral, kuigi keel on haigushoost katki ja valus. Ja muusika rahustas ja ravis teda ka. Kuulas vanu, vanu kassette, üheksakümnedatest. Isegi tuju oli vahepeal rõõmus. Kuigi mingil hetkel jäi lausa istudes magama diivanile.
Fakt on see, et ma täna öösel ei maga. Aga tegin Facebooki uue albumi, kuna ise sellises hingeseisundis lugeda ja kirjutada ei saa. Võtsin küll Evelin Ilvese KIRJU kätte, kuid...no ei saa süveneda, sisemus on närvis, kuigi ise püüan kannatlikku meelt säilitada.
  Aitäh, et te olemas olete ja head ööd!

Tänulik Margit

31. august 2015.a.
Mai