Tõus langes mõõna....

kallis poeg Germo toibumas üliraskest epilepsiahoost...

  Elu on kord juba nii seatud, et tõusule järgneb mõõn ja vastupidi. Peaksin ju olema õnnelik, kuna paar viimast päeva on mu facebooki ajajoon õnnesoovidega üle kullatud, kuid paraku haiguse ägenemine ei küsi aega ega ruumi. Nii ka seekord. Alles hommikul tõustes olin õnnelik, kuigi ka enda tervis on neli viimast päeva olnud kidur, kohutav väsimus ja liigesed ei kuula sõna. Jah, ma tean, et ülekaal on selles suurel määral süüdi, kuid ka haiged hambad lausa lõhuvad liigeseid. (räägin nagu elatanud memm jah?) Aga ma käin regulaarselt igal kuul hambaarstil, kuna tihedamini ei ole rahaliselt võimalik ja pealegi olen endale saanud väga hea raviarsti, kelle vastuvõtule on järjekord juba ise pooleteist kuu pikkune.

sünnipäevale järgneval päeval...

  Reedel sain aasta vanemaks. Mina olen selline inimene kes igal aastal sünnipäeva ei pea. Milleks? Mulle täitsa piisab sellest, et sõber mulle helistab või kasvõi facebooki õnnitluse paneb. See on juba ise armas sünnipäevakink. Et miks ma ei pea? Aga kas peaksin? Saaks iga aastaga aastakese nooremaks, siis see oleks vast rõõm. Kindlasti kunagi pean, siis, kui esimene juubel tuleb, ehk siis, kui saan 50. Aga sinna on ikka hulga aastaid aega. Sellel reedel olin väga õnnelik. Suurelt jaolt ka teile, mu sõbrad! Aitäh! Ja õhtul läksin oma parima sõbrannega ühte pubisse, kus ootas ees minu uue loo esmaettekanne,, aga sellest ma juba kirjutasin. Laupäeval olin koos kalli inimesega, kes on suurelt jaolt päikeseks mu ka kõige sombusematel päevadel, kes on olnud kaua aastaid ka mu luulemuusa, kes on....Kõik kulges kenasti. Aitäh, aitäh!

sünnipäevale järgneval päeval...

  Kuid täna on kahjuks see päev, kus tahaks täiest kõrist karjuda. Miks? Kui oleks see minu teha, siis ma võtaks oma laste haigused ja valud enda kanda, aga kahjuks inimene ei ole kõikvõimas.
 Millegipärast on augustikuud (minu sünnikuu) olnud mulle alati kõige raskemad. Sellessse aega jääb mu noorema poja kõrvaoperatsioon 10 kuusena (kuna Pärnu arstid lasid meid haigalst koju, et kõik olevat korras). Läksin toona omal käel Tallinna Lastehaiglasse ja selgus, et kõrvapõletik oli nii tugev, et tuli viivitamatult teha kõrvaoperatsioon. Tänud Tallinna Lastehaigla ja poja raviarst Liis Toome, kes sa juba imikust saati mu lapsega südamest tegelesid! Operatsioon kulges kenasti ja poja tervis taastus (kuigi oli oht ühest kõrvast kurdiks jääda).

alles eile õhtul olin õnnelik ja jäädustasin endast uues vanuses esimese selfi...

  Augustikuu sai saatuslikuks ka mu vanemale pojale, kes haigestus algul kopsupõletikku ja siis meningiiti. Ma ei hakkaks siin haiguslugu lahti rääkima. Lugeda saate 2009 aastal Hille Kõrgessaare kirjutatud artiklist minust ja mu pojast ajakirjas "NAISTELEHT!"
  Täna oma "teise kodus" ärgates tuli mulle telefonikõne mitte just hea uudisega. Vanemale pojale, ehk siis Germo oli tulnud peale vägaväga raskekujuline epilepsiahoog....Aga õnneks oli kiirabi ka juba teel. Ise jõudsin koju peale kiirabi lahkumist. Pulss oli lausa 133 olnud...jne. Aga praeguseks on haigushood kontrolli all ja taastume. Just hetk tagasi lubasin ta voodist välja, televiisorit vaatama. Kuid see tähendab seda, et paar päeva olen ma põhimõtteliselt ööpäevaringselt poja valves. Katsu sa sellises hingeseisundis kirjutada või lugeda. No, ei õnnestu...
   Ahjaa, selle kõige keskel olen unustanud...reedel ilmunud Nelli Teatajas on minu artikkel Esileedi Evelin Ilvesest. Ja nagu olen ennegi maininud, olen juba pea kolm kuud selle ajalehe kaasautor. Mulle väga meeldib kirjutada ja see oli mulle väga hea väljakutse. Mõni võib ju parastada, et näe, kirjutab siin oma isiklikke asju jne...Aga teate, parastajaid leiab alati. See on minu elu ja ma armastan seda lahti kirjutada (magamistuppa laskmata). See siin on endiselt minu isiklik päevik, mida ei pea lugema inimesed, kes kipuvad minu elu elama. Ja neid paraku jagub...

minu artikkel Nelli Teatajas

 Inimesed, olege tolerantsemad! Ja veel tähtsam, hoidke oma kalleid inimesi!...

30. august
Piiri-Vaeste Patuste Alev- Mai