 |
| pilt on illustratiivne ja leitud internetist |
Signe seisis ristteel ja hääletas. Tema vaevu tuharaid kattev seelikujupp, mille alt stringid välja paistsid, oli nagu seebiga selga aetud. Ja läbipaistvast, kollasest pitsist top, mille all ta rinnahoidjaid ei kandnud, paljastas hiigelrindu, mis olid tal ebamääraselt suured.
"Tere! Kuhu te sõita soovite?"peatas Tartu ülikooli tulevane õppur Tauno, kes alati kõik hääletajad peale korjas, auto ja avas neiule viisakalt audi ukse. Tauno oli viisakas ja seltsiv noormees, süütu maa poiss, keda küla kippus homoks sildistama, kuna tema kõrval ei olnud keegi näinud ühtegi tütarlast. Küll oli tal sõpru palju ja Kalviga käisid nad igal pool koos, mille kohta Tauno memm armastas ütelda, et nad on nagu sukk ja saabas. Tüdrukute seltskonda Tauno eiras. Miks? Seda teadis vaid tema ise, kuna sellest ei julenud ta isegi oma südamesõbrale rääkida.
"Emneee..ma, ma sooviksin Tartusse sõita. Kaugele teie sõidate?" küsis sekspomm Signe kogeledes meheliku ja sensuaalse välimusega taevasiniste silmadega, brünetti noormehe käest.
"Istuge peale. Just sinna mu sõit kulgebki,"vastas Tauno, aitas viisakalt neiul seljast seljakoti ja paigutas selle pagasnikusse. Esimene viis minutit sõidust kulges haudvaikuses. Tundus justkui noored oleks keele alla neelanud. Äkki toppis Signe käe enda rindade vahele ja hakkas sealt midagi otsima. Tauno oleks erutusest peaaegu avarii põhjustanud, kuid kõik lõppes õnneks õnnelikult ja ta sai auto teepervele pidama. Signe küll sai ehmatusest šoki, kuna ta oleks lohakusest tingituna auto armatuuriga kokku põrganud, kuna ta turvavöö oli kinnitamata. Ta hakkas hiigelrindade vahelt autopõrandele kukkunud nutitelefoni kobama, kui paljastusid neiu tuharad ja Taunol sai õhk otsa. Ta avas autoakna ja kurjustas: "Palun ära provotseeri mind!" hingas sügavalt välja ja läks näost tulipunaseks.
"Aitäh küüdi eest," nähvas Signe ja sulges enda järel auto ukse ning hakkas jalgsi edasi minema.
"Pekki küll! Naised toovad ainult pahandust! Juba mu kadunud vanaisa ütles, et, kui naine paadis siis paat põhjas," sulges Tauno ukse ja tuhises kummivilinal tee ääres lonkinud Signet mööda. Alles Tartus, oma kompse üürikasse tarides, avastas ta autost Signe pagasi, kuid viisaka noormehena ei sorinud ta neiu kompsudes, kuigi sealt oleks võinud leida Signe kontaktandmed. Ta viis võõra pagasi üürikasse ja elas lootuses, et ehk juhtuvad nad neiuga kunagi kokku ja siis saab üle anda.
Möödus kuu. Kätte oli jõudnud värvikirev oktoober. Kogu Tartu oli sügiskullaga kaetud. Tauno võttis peale loenguid üürikorteris kerge duši ja suundus Toomemäele jalutama, kus ta armastas tihti käia. Jõudes Inglisillale, meenus noormehele muinasjutt maale langenud Inglist, mida ema talle lapsena tihti unejutuks luges. See Ingel täitis orvuks jäänud poisi kõik soovid. Tauno vajus mõtteisse, kuni nägi sillalt vastu kõndimas valges maani kelidis neiut, ning pidi šoki saama. Ta arvas, et hakkab ära pöörama, kuna just sellisena oli Tauno korduvalt lapsepõlves seda muinasjutuinglit ette kujutanud. Mida valges kleidis daam mõelda võis, kui ta nägi vastu tulemas näost kaamet, juhmi näoga noormeest, seda teab vaid tema ise. Silla ületanult istus Tauno kiiresti mäejalamile ja hakkas õhku ahmima, kui korraga tundis kätt oma õlal. Nad kohtusid taas, psühhoneuroloogiaosakonna intensiivravipalatis, kui Tauno oli ravimitemõjust ärkamas ja Signe, avara dekolteega sinine õekittel seljas, ta pead silitamas.
"Ei, sa ei ole oma kad nud vanaisa reinkarnatsioon, kallis Taunoke! Sa oled sina ise, oma lihas ja veres," lausus Signe ning äratas laubasuudlusega noormehe unest.
Tänaseks on saanud Taunost uhke perepea oma viiele lapsele ja Signe töötab endisel tööpostil. Tänaseks on ka Tauno eriskummaline haigus, naisi nähes iseeneselik erektsioon, kontrolli alla saadud.
10.08.2015.a.
Mai
"Istuge peale. Just sinna mu sõit kulgebki,"vastas Tauno, aitas viisakalt neiul seljast seljakoti ja paigutas selle pagasnikusse. Esimene viis minutit sõidust kulges haudvaikuses. Tundus justkui noored oleks keele alla neelanud. Äkki toppis Signe käe enda rindade vahele ja hakkas sealt midagi otsima. Tauno oleks erutusest peaaegu avarii põhjustanud, kuid kõik lõppes õnneks õnnelikult ja ta sai auto teepervele pidama. Signe küll sai ehmatusest šoki, kuna ta oleks lohakusest tingituna auto armatuuriga kokku põrganud, kuna ta turvavöö oli kinnitamata. Ta hakkas hiigelrindade vahelt autopõrandele kukkunud nutitelefoni kobama, kui paljastusid neiu tuharad ja Taunol sai õhk otsa. Ta avas autoakna ja kurjustas: "Palun ära provotseeri mind!" hingas sügavalt välja ja läks näost tulipunaseks.
"Aitäh küüdi eest," nähvas Signe ja sulges enda järel auto ukse ning hakkas jalgsi edasi minema.
"Pekki küll! Naised toovad ainult pahandust! Juba mu kadunud vanaisa ütles, et, kui naine paadis siis paat põhjas," sulges Tauno ukse ja tuhises kummivilinal tee ääres lonkinud Signet mööda. Alles Tartus, oma kompse üürikasse tarides, avastas ta autost Signe pagasi, kuid viisaka noormehena ei sorinud ta neiu kompsudes, kuigi sealt oleks võinud leida Signe kontaktandmed. Ta viis võõra pagasi üürikasse ja elas lootuses, et ehk juhtuvad nad neiuga kunagi kokku ja siis saab üle anda.
Möödus kuu. Kätte oli jõudnud värvikirev oktoober. Kogu Tartu oli sügiskullaga kaetud. Tauno võttis peale loenguid üürikorteris kerge duši ja suundus Toomemäele jalutama, kus ta armastas tihti käia. Jõudes Inglisillale, meenus noormehele muinasjutt maale langenud Inglist, mida ema talle lapsena tihti unejutuks luges. See Ingel täitis orvuks jäänud poisi kõik soovid. Tauno vajus mõtteisse, kuni nägi sillalt vastu kõndimas valges maani kelidis neiut, ning pidi šoki saama. Ta arvas, et hakkab ära pöörama, kuna just sellisena oli Tauno korduvalt lapsepõlves seda muinasjutuinglit ette kujutanud. Mida valges kleidis daam mõelda võis, kui ta nägi vastu tulemas näost kaamet, juhmi näoga noormeest, seda teab vaid tema ise. Silla ületanult istus Tauno kiiresti mäejalamile ja hakkas õhku ahmima, kui korraga tundis kätt oma õlal. Nad kohtusid taas, psühhoneuroloogiaosakonna intensiivravipalatis, kui Tauno oli ravimitemõjust ärkamas ja Signe, avara dekolteega sinine õekittel seljas, ta pead silitamas.
"Ei, sa ei ole oma kad nud vanaisa reinkarnatsioon, kallis Taunoke! Sa oled sina ise, oma lihas ja veres," lausus Signe ning äratas laubasuudlusega noormehe unest.
Tänaseks on saanud Taunost uhke perepea oma viiele lapsele ja Signe töötab endisel tööpostil. Tänaseks on ka Tauno eriskummaline haigus, naisi nähes iseeneselik erektsioon, kontrolli alla saadud.
10.08.2015.a.
Mai
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar