 |
| pilt netiavarustest |
Oli reede õhtu. Raul tuli töölt, käis duši all, pani piduriided selga ning käivitas oma päevinäinud Fordi. Juba kaduski auto silmapiirilt. Janne seisis nõutult, köögipõll ees, paari kuu eest päranduseks saadud vana maja verandauksel, käed põlle taskus. Tema silmnähtavalt paisuvas kõhukeses algasid tuhud.
Kuigi noored olid koos elanud alles aastajagu päevi, tülitsesid nad tihti ning Janne oli selle aja jooksul lausa kolmel korral esivanetamtelt ulualust palunud, kuna Raul lihtsalt läks ja kadus. Kadus vahel lausa nädalaks. Tuli tagasi, nagu õige mees kunagi, vaikis. See kõik tegi Jannele väga haiget. Toona elasid nad veel kivilinna üürikorteris ning Janne käis oma muret kurtmas naabrinaisele, kes lapseootel naisele meeleldi moraalseks toeks oli. Peale viimast lahkheli oli ju Raul just see kes lubas, et maamajja kolides muutub kõik, et nendest saab õnnelik perekond. Muidugi uskus sinisilmne ja rase naine oma armastatut. Nii tehtigi otsus kolida linnaskärast eemale, metsamajja, millele lähin talu asus viie kilomeetri kaugusel. Vaid ligemale kaks kuud suutis Raul hoolivat perepead mängida ja Jannele tundus, et nende kooselukriis on möödanik ninga nad on oma eluga rööpasse saanud, kuid siis...
Jannel oli muidugi halb komme mehe järgi nuhkida. Aga naised kipuvad seda tegema reeglina usaldamatusest. Nii ta igal võimalusel Rauli telefonis nuhkiski, kuid jäi alati pika ninaga, sest ühegi võõra naise numbrit ta sealt ei leidnud. Janne isegi kahtlustas, et mees lisab uute naistuttavate numbrid meeste nime all telefoni. Ta kirjutas uued numbrid üles ja mehe äraoleku ajal hakkas anonüümsena nendele numbritele helistama, kuid jäi taas pika ninaga, sest telefonikõnedele vastasid vaid mehed. Mõnes mõttes oli see ju hea uudis, kuid Janne hing rääkis teiseds keeles. Ta tundis lausa füüsiliselt, et mees petab teda. Kuid ühtegi niidiotsa ta selle kahtluse tõestamiseks ei leidnud ka siis, Kkui Raul ühel päeval oma facebooki lehelt ennast välja logimata unustas. Pealegi polnud Raulil ka ühtegi Jannele tundmatut naisinimest ka sõbralistis ja meestevahelisi vestlusi ta lugema ei vaevanud. Naine sattus segadusse. Vajab ju rase naine eriti lähedust, hoolt ja armastust. Ta vajab ka väga õlga, mille najal nutta sellel perioodil, kuna naise kehas toimuvad hormonaalsed muudatused on talle endalegi uued ja pisut hirmutavad. Aga jagatud mure on teadagi pool murest.
Õnneks on tänapäeval olemas mobiiltelefonid ja õnneks oli Jannel mobiiltelefon köögikitli taskus, kui tuhud teda jalust maha tahtsid niita. Nii ta endale kiirabi kutsuski ja juba paari tunni pärast sai temast ema oma esikpojale. Naine nuttis, kas rõõmust või kurvastusest, seda teab vaid tema ise. Küllap ikka suuremal määral rõõmust, sest vaid lapse sünnitanud naine teab mis tunne on, kui oled kellelegi elu andnud. Ja pealegi soovis Raul väga poega, sest mõte tütre saamisest, mida ultraheli nooretele oli ennustanud, ajas mehe lausa marru. Peale seda ta hakkaski tihedamini kodust hüppes käima. Miks see nii oli, sellest Raul vaikis. Seega ei olnud naisel üldse kerge kanda endas ihuvilja keda Raul ei soovinud, aga loodus soosis. Vähemalt ultraheli väitel. Kuid ka igasugused targad aparaadid võivad eksida.
Kui Janne laps rinnalt imikuvoodisse pandi, võttis naine telefoni, et Raulile rõõmusõnumit teatada, kuid see oli, nagu alati hüppes olles, välja lülitatud. Naine läks väga endast välja, et talle tehti rahustav süst, sest sünnitusjärgne depressioon on kerge tulema ja sünnitanud naine vajab nii kui nii puhkust. Peale paaritunnist und proovis Janne uuesti Rauliga ühendust saada, kuid mehe telefon oli endiselt tumm. Janne leidis endas jõudu otsuse langetamiseks ning otsustas oma vanematega, kellega ta Rauli pärast mitu kuud ei olnud suhelnud, lepitust otsida ja rõõmusõnumit teatada. Loomulikult rõõmustasid värsked vanavanemad uudise üle ja paegi olidki laspselast imetlemas.
"Tead tütreke, nüüd on asjaolud nii, et tulete koos poisipõnniga meile elama. Tegime maja ülemise korruse teiel elamiseks sobivaks ja meie maja uksed on sulle ja meie lapselapsele alati avatud," varjas Janne isa pilk midagi, millest ta rääkimata jättis. Polnud ju tütar vanematele Rauli hüppes olekust rääkinudki, aga ega väikelinnas uudised vaka alla jää. Ilmselt teadsid Janne vanemad Rauli vempudest ja sellepärast nad ei suutnudki Rauli väimehena aksepteerida. Kuid rasedale tütrele nad sellest rääkida ei sõandanud. Armastusest pimestatud Janne ei uskunud ühtegi külajuttu, millele ta vanemad olid kunagi vihjanud ja see oligi nend evahelise tüliõuna suuremaks kasvatanud. Aga õnneks on elul läbi aja võime kõik asjad paika loksutada. Janne vanemad ootasid kärsitult aega mil nende ainukese tütre silmad avaneksid, kuid ise nad seda väga avama ei kippunud, sest tõde oli liiga valus.
Nelja päeva pärast jõudsidki vanemad oma tütre ja tütrepojaga koju. Tundus nagu oleks Janne Rauli juba mõtteis maha matnud ning vanemad olid õnnelikud, et tütar väga oma poja eest hoolitses, teda armastas, ega võtnud nende kuuldes Rauli nime suhugi. Kuid tegelikult elas Janne seda kõike väga raskelt üle, aga oli õppinud vanemate ees maski kandma. Kuigi noorel emal oli ajanappus, haudus ta plaani Rauliga kohtumiseks, et teda armastada, et temaga armatseda, et talle teatada nende armastusevilja, armsa poja sünnist. Ühel päeval, nagu eelnevatelegi, läks Janne pojaga linna jalutama, aga sellel korral ilma emata, sest ema oli äsja puhkuselt tööle naasenud. Juhtumisi sai ta tänaval kokku noorpõlve sõbra Joonasega, kes lausa õitses Jannet nähes. Paar tunnikest teetassi taga vestelds möödus kiiresti. Sinna sisse jäid veel ka mitu tissitamist kohvikus, mida noor ema ei häbenenud ka avalikult teha. Uskuge või mitte, Joonas vaatas seda kõike lausa pisarsilmil pealt ja lausus ootamatult: "Ma oleks pidanud sulle juba aastaid tagasi ütlema kuidas ma sind armastan. Siis oleks sa ehk praegu meie ühislast imetanud."
Janne ehmatas lausa nii, et jäi ammulisui sõprad piidlema. Ta polnud iial arvanud, et Joonas temasse armunud võis olla. Kuid kas möllasid Jannes hormoonid, või oli ta enne lihtsalt pime olnud, Joonase sõnad igal juhul erutasid teda. Pealegi ei olnud naine lausa kaheksa kuud mittemingisugust meesterhava lähedust tundnud, kuna lapseootusest teada sades, kohtles Raul teda nagu pidalitõbist, lausa eiras teda. Janne surus oma patumõtted Joonase suhtes maha ja keeras asja naljaks.
"Heh! Joonas-poiss, mina armastan sind ka väga. Väga, väga armastan! Küll ka sina ükskord isaks saad. Ja ma olen rohkem kui kindel, et sinust saab maailma parim isa!" takerdus naise jutt pisaraisse, kuna ta tundis ennast ühtäkki väga õnnetult, sest talle meenus Raul. Selle peale Joonas embas teda ja titat. See kõik erutas Jannet veel enam, aga igatsus Rauli järele kutsus teda korrale.
"Joonas, kallis sõber, kas sul aega on?" küsis ta äkki. Joonase silmad lõid erutusest särama. Temas ärkas lootus, et ehk...ning ta noogutas jaatavalt. "Jess! Sa oled mulle kullastki kallim!" hüüdis Janne ning jätkas juttu.
"Tead, mul oleks väga vaja metsamaja kodus ära käia. Kõik mu tita riided ja asjad on seal. Mis sest, et vanemad mulle ja mu beebile kõik uued asjad ostsid. Ma tahaks ikkagi palju asju sealt ära tuua."
"Loomulikult. Sinu sõna minu seaduseks!" vastas Joonas rõõmust ja juba nad sõitsidki maale. See pilt mis seal noorele emale ja ta sõbrale avanes, ei kannata trükimusta.
"Võta oma tütrevärdjas ja tee, et sa kaod!" käratas Raul, kelle voodimõnusid teise mehega olid kutsumata külalsied segama tulnud.
Tänaseks on Janne ja Joonas õnnelikult abielus ja ootavad oma ühist last, venda Jan-Joonas juuniorile, kelle Joonas juba titena lapsendas. Ja uskuge või mitte, Jan- Joonas on täitsa oma kasuisa moodi. Nagu väidetakse, et kaua koos elanud abielupaar muutub suurest armastusest sarnaseks, nii ilmselt on Joonase armastus oma kasulapse vastu muutnud ka nemad sarnasteks.
Aga Raul, omasooihaleja, kelle saladusest olid Janne vanemad ammu teadlikud, isegi ei tea, et tal poeg on. Ja ega ta pole oma lihase lapse vastu huvi tundnudki. Kas Janne ja Joonas kunagi Rauli olemasolust Jan- Joonasele räägivad, see on vaid nende teha. Parema vast on, kui mitte!
Või?
22.08.2015.a.
Mai
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar