Seiskunud aeg...

SEISKUNUD AEG...

 Seisan keset metsateed. Põõsastes krabistab keegi, nagu otsiks kedagi. Eemal jalutab noorpaar, ühe käsi teise püksitaskus. Mina seisan ja pean endaga nõu kuhu poole suunduda. Heliseb telefon. Pagan, selle nutifoni vastuvõtmisega on alati probleeme! "Tere, kas te ajakirja "Naine" soovite osta?" küsib hääl teisepool telefoni. "Tänan pakkumast, ei soovi!" vastan. "Aga meil..." kuulen heasooviliku ajakirjamüüa häält, kuid vajutan kõne kinni. Tema teeb vaid oma tööd. Omast arust vajutasin kõne kinni, aga hääl räägib edasi. Pagan! Küll valib telefon ise numbreid, küll ei vali neid jne....Aga vähemalt pilte teeb ta häid. Nendega olen rahul. Kes kurat küll mõtles sellise saia suuruse nutifoni välja, mis isegi taskusse ei mahu?! Aga hakkan juba harjuma. Vaikselt. Kuigi pisike nuppudega Nokia oli, on ja jääb mu lemmikuks. 

  Avastan ennast ikka keset metsateed seismast. Päev vajub norgu. Norgus ja tusane olid ka sina tookord, kui keset ,metsa mind üksinda seeni korjama jätsid ja autoga minema vurasid. Tühja sellest! Sellest ajast on palju seeni purki saanud! Hämardub. Võtan triiki täis seenekorvi ja kaks säästumarketi kotitäit puravikke endaga ning suundun mööda sihti koduteed otsima. "Huvitav, kes mu kotid täis korjas? Mäletan ennast vaid seismast," mõtisklen ja tajun, et pool päevast on kusagile kadunud. 

  Sealt ta tuleb, väljaveninud dressipükstega taat, lonksab pudelist kanget kesvamärga ja piidleb mind ehmunud pilguga. Ning kaob nagu vits vette. Sikutan seenekotid metsast välja ja jään nõutult teeäärde seisma.Kas minuga on ikka kõik korras, mõtisklen. See taat? Kas see oli vaid mu kujutelm? Kes aitas mu kotid seeni täis korjata? Nähatamatu metshaldjas?  See kruusatee ei ole üldse tuttav. Üritan päikese järgi orienteeruda, kuid see kukub pilve taha, nagu pall aia taha. Pakin seenekotid ilusasti kinni ja peidan need tee äärde, pika rohu sisse ja astun seenekorviga teadmata suunas. Kusagilt kauguste tagant kostub mootorsae mürinat. Pagan! Ega ma ometi erametsas ei ole? Nii võib veel püssi saada! Hirm rebib mu endasse. Kiirendan sammu. Seenekorv on raske, kuid seda ma ei jäta. Kuulen traktori mürinat selja taga. "Tere, ilus tüdruk! Kuidas ma saan sind aidata? Kuidas seenesaak ka tänavu on?" kuulen võõra külamehe häält. Äkki avastan ennast vanast talumajast seeni sisse soolamast. Ja mul on tütar. Lausa 5 aastane tütar. Punapäine. Punapõskne. 

  Jah, sina peatasid aja! Järgmisel korral torkan su autol kummid läbi! 

13.08.2015.a.

Mai