Möödunud öösel sai loetud ka August Jakobsoni "Vaeste-Patuste alevi" 2. osa. Mõtlesin veel kas ronida vastu hommikut voodist välja, blogima, aga mõtlesin ümber. Tegelt oleks pidanud tulema, sest äsja läbi loetud raamatust on palju parem blogida, kõik emotsioonid jooksevad otse paberile, aga...
Ütlen ausalt, ma ei saanud päris pikalt und, vast kella 4 ajal hommikul sain alles sõba silmele, sest raamat kestis edasi, üha kujutlesin kus miski situatsioon aset leida võis, et ehk isegi toimus see "ülestõus" selle maja ümbruses (pööningul) kus ma elan. Ja kuna see Vaeste-Patuste alevi piirkond on mulle hästi tuttav, kujutlesin neid kohti, millest raamat pajatab, piltlikult ja olen nii kindel, et olen paljudes kohtades ka viibinud.
Kunagi olid ju Vaeste-Patuste alevi asemel rabad ja sood, mille väljadel selle raamatu tegelased ränkrasket tööd rügasid. Sügiseti olen Niidumetsa, Niidupargi ja seal naabruses olevad metsad ja maad kõik läbi kamminud, no seenel käies jne...Ühesõnaga see raamat läheb mulle nii väga korda, igas mõttes. Kiidan südamest selle autorit, kuigi raamatu järelsõnas on kohati ka irisetud ja virisetud. Aga noor August Jakobson (nagu ta seda romaani kirjutades oli) on ikka väga andekas ja laia silmaringiga autor. Jah, raamatu (õigemini nende kahe raamatu) kirjutamisest saabki pea sajand mööda, aga need kõlbavad väga hästi lugeda ka tänapäeval, eriti neile lugejaile, kellel on vähegi huvi oma kodumaa, eellaste ja ajaloo vastu. Minul on. Sügav huvi on.
Jah, nüüd olen veendunud, et 30 aasta eest olin ikkagi mõlemad osad läbi lugenud, aga 30 aastat on pikk aeg, palju oli ununenud, aga palju meenus ka lugedes. Meenus ka see, et toona, umbes 14-15 aastase tüdrukuna pelgasin natuke, peale selle raamatu sulgemist, Vaeste-Patuste alevit ehk Rääma linnaosa, eriti selle linnaosa metsi, sest seal on nii palju toimunud, rõhu asetan siinkohal Ridlele. Ja üldse kohutavatele tapatalgutele, mis seal, ajaloolises piirkonnas, aset on leidnud. Aga ikkagi on see piirkond mulle armas, oli, on ja jääb. Liigun vähemalt paar korda nädalas mööda Vaeste-Patuste alevi ja Kolgata radu, sest ka Jaansoni rada, kus ma juba kolmandat aastat kepikõndi harrastamas käin, asub selles piirkonnas.
Kui ma vaid mäletaks millest kõigest mu vanaonu Ilmar Tamberg, kes elas Vaeste-Patuste alevis, oma kätega ehitatud majas, mis on siiani alles, aga kahjuks onu on ammu läinud...kunagi mulle pajatas, kui ma vaid mäletaks....Aga ajalugu mäletab.
Ja need metsad, maad, nemad mäletavad ka, mäletavad kui palju inimesi on nende pinnal mullaks saanud, lahkunud maa ja taeva vahel...
Ühesõnaga, sai taas üle aastakümnete need raamatud läbi loetud ja välistatud ei ole, et ma neid kunagi uuesti kätte ei võtaks, kindlasti võtan, sest nüüd ehivad need ka minu raamaturiiulit.
Võtke need raamatud lugeda ja te ei kahetse! Neid on peetud samaheaks, kui "Tõde ja õigust," ning mina kiidan takka. Ja nüüd tuli soov üle pikkade aastate "Tõde ja õigust" taaslugeda, ehk teengi seda.
Head lugemist!
24. aprill. 2019.a.
Vana-Rääma
