Teisipäev, 31. jaanuar 2017

Kõnelused Kuuga



  KÕNELUSED KUUGA
/pühendatud Maria Lepmaale/

maa koorub
katkine kui virvatuli
seob lõimi kokku
päeva murdund jalg
las jääda õdak
kestma hommikuni
veel enne kuni
ruugeks muutub palg

ka siis kui meid
veel olemas ei olnud
ei olnud öid
ei olnud leebet tuult
kui elu vee pealt maale
polnud tulnud
kolm sõna maha
pudenesid kuult

oh inimlaps
sa päästa valgus valla
seo silmilt lahti
kahkjas pimedus
sa lasku nagu Ingel
ülalt alla
ja taju alanud on
elu uus

31. jaanuar. 2017.a.
Vana-Rääma

P.S. Luuletuse inspiratsiooni sain M. Lepmaa raamatust "Kuu, räägi minuga."


"Kuu, räägi minuga"-Maria Lepmaa


  Jah, ronisin uuesti voodist välja, et kirjutada raamatuarvustus värskelt loetud raamatust.
 Loodan, et ma ei pahanda oma arvustustega kedagi. Veel hullem oleks, kui ma valetaksin, kiites mõnda raamatut mis minu lemmik ei ole. Olen arvustustega aus, või vähemalt püüan olla.

  Lõpetasin just Maria Lepmaa novelli "Kuu, räägi minuga" lugemise. Tegu ei ole kohe kindlasti ei romaani, ega ka lühiromaaniga. See on puhas novell.

  Ütlen ausalt, minu jaoks sisu venis, väga palju venis. Kohati venis isegi nii palju, et päeval sundisin ennast edasi lugema, kuigi hakkas juba igav.

  Liiga pikad dialoogid või monoloogid (kuidas oleks õigem öelda?) Kuuga muutsuid lihtsalt väsitavaks. Kogu aeg ootasin, et hakkaks ometi midagi toimuma. Sissejuhatus ka venis liiga kaua. Samas, novelli ei ole üldse kerge kirjutada. Isegi romaani on kergem kirjutada. Minu jaoks on see novell liiga depressiivne.

  Peategelane Maarja on selles novellis väga negatiivne tegelane, kelle päevades nagu ei olekski valgust ja värve. Öeldakse, et inimene on enda peegelpilt ja antud juhul on just Maarja see kes oma peegelpildi identne kaksik on. Ta on kogu maailmaga pahkusis, ikka totaalselt pahuksis. Ta ei suuda isegi ratsionaalselt mõelda ning näeb tonte seal kus neid ei ole. See oli väsitav. Aga samas ka tänapäevalik. Meie elutempo juures tunnen nii mõnegi peategelasega sarnanevat.

 Aga õnneks lõpp üllatas. Üllatas väga. Ja hakkas ka meeldima ning pühkis selle negatiivse tunde, mis mind lugemise ajal piinas. No, vähemalt kuutõbist sai naine võitu.

Lõppkokkuvõttes on see ulmenovell loetav kindlasti, lihtsalt minu jaoks on ta natuke liiga negatiivne.

Aga tean, et autor oskab häid romaane kirjutada ja ühe nendest võtan peagi ette.

Raamatu eest tänud sulle, hea Maria!

31.jaanuar. 2017.a.
Vana -Rääma

Ja nüüd raamatupeost:
12.60 11.97 €

  • KUU, RÄÄGI MINUGA

    Автор: MARIA LEPMAA
     0 Google +0  0 Share0
    Loo läbivaks teemaks on noore naise elumõtte otsingud. Peategelasel Maarjal on palju küsimusi ja siseheitlusi, millele ta Kuuga õhtuti metsarajal suheldes vastuseid otsib. Sõprus Maarja ja Kuu vahel on tugev, ent kas see jääb ka eluraskustes püsima?
    Autor endast:
    Kirjutamine on minu hobi. Võin ennast lausa mitmeteks tundideks kirjutama unustada, kaotades täielikult ajataju. Mulle on lapsepõlvest eredalt meelde jäänud üks mälupilt. Käisin umbes 6-7-aastasena kodus mööda tube ringi pastakas ja paber käes ning kuulutasin oma perekonnale, et tahan midagi kirjutada. Küsimuse peale, millest kirjutada sooviksin, vastasin: "Ükskõik, peaasi, et saaksin kirjutada." Mu käed lausa füüsiliselt „sügelesid“ kirjutamise järgi. Ja seda siiani!

Esmaspäev, 30. jaanuar 2017

VALGELIND- Tiiu Lehiste



  Möödunud öö oli viljakas ja seda just lugemise poolest.

Detsembris vahetasime Tiiu Lehistega raamatuid. Pool raamatust jõudsin juba siis läbi lugeda, kuid oskasin raamatu vahepeal ära peita ja eile leidsin selle üles. Tegelikult luuleraamatud ongi minu jaoks sellised raamatud mida ei saa korraga ehk siis ühe hingetõmbega läbi lugeda. Need vajavad seedimist, aega ja ruumi. Luuletus on ju nagu romaan, mille pead endasse hingama, seda veidi seedima ja siis välja laskma, või sisse jätma.

 Mul on olemas kõik Tiiu Lehiste luuleraamatud ja need muidugi ka läbi loetud. See luuleraamat on nendest kõige parem ja ilusam. Kui ma ausalt ütlen, siis illustratsioonid on väga luuleluuselikud. Kui ma ei teaks, et need on autori enda tehtud, arvaks ma, et Luule Luuse ongi raamatu illustreerinud.

  Aga raamat on ilus. Taustaillustratsioonid jooksevad läbi kõikide lehekülgede ja lisavad luuletustele palju juurde. Natuke häirib võibolla see küljendamise-kujundamise kokkuhoidlikkus. Jääb selline mulje nagu oleks paberi puudus. Peale siskukord võiks üks vaba leht veel olla, aga need on sellised tehnilised asjad. Raamat ise on väga hea. Tiiul on huvitav käekiri ja minu arvates on ta looming aastatega palju paremaks läinud. Mitte, et see kunagi halb oleks olnud. Ma ei saa mainida, et nagu vein mis aastatega paremaks läheb, sest siis raamat mulle ei mekiks, nagu veingi.

  Raamatus on sonette, vabavärssi, riimiluulet ja proosaluulet. Üldiselt mulle meeldivadki raamatud milles on erinevaid luuležanreid, aga ometi mõjuvad need tervikuna ja kompaktsena.

  Nagu ikka luuleraamatute arvustamise puhul toon ka ühe tekstinäite.

Vahel on vaja, et vihm...
Piiskhaaval
sõbraks saab sügisvihm.
Põselt põue ta nõrgub,
palelt pettumuspuna
peseb vaaneks ja valgeks,
täiesti sügisselgeks.

Vahel on vaja, et vihm
ütleks mu üleni omaks.

**************************************

 Pean tunnistama, et sõna "vaane" on mulle võõras, seega jäi natuke arusaamtuks sisu. Tean küll sõna "vaame" mis on olemas Luhaääre luulesõnastikus, aga...Luuletust ennast ma ka liigitada ei oska. Selline seguluule, kohati riimub ja kohati mitte. Ise ma jätaks selle kolmandal real oleva "sügisvihma" üldse (kon)tekstist välja...saaks natuke rütmi paremaks. Aga see on vaid minu arvamus.

Tänud raamatu eest, Tiiu!

30. jaanuar. 2017.a.
Vana-Rääma

Ja nüüd poest:

12.58 11.95 €
  • RAAMAT

    VALGELIND

    Autor: TIIU LEHISTE
     0 Google +0  0 Share0
    Pildi ja sõna väe sünnenergia annab aimu metsade tagusest maailmast.


Lea Jaanimaa- MAYA


  Möödunud öösel kehastusin ma taas koeraks. Päriselt.

Selles, et Lea Jaanimaa hea kirjanik on, pole ma iialgi kahelnud. Olen ju peaaegu kõik tema raamatud läbi lugenud. "Tule eile meile" jäi küll kunagi poolikuks, aga küll parandan ka selle vea. See on ka ainuke tema raamat mida mul kodus ei ole. Hakkasin seda kunagi sõpra oodates Pärnu Rahva Raamatu kaupluses lugema, jäi tookord ostmata, aga saan ju laenutada.

 Nüüd veel "MAYAST."
Laste maailma on saanud ikka kordi rikkamaks selle raamatuga. Eriti nende laste maailm kes koeri armastavad. Ja mitte ainult laste maailm. Soovitan seda raamatut lugeda kõigil, et tunda kuidas on elada koerana, sest just koeraks sa kehastud seda lugedes.

  Autor on nii ehedalt kirjutanud koerte maailmast, nagu olekski MAYA ise selle raamatu kirjutanud. Raamat kõneleb pere lemmikloomast MAYAST ja tema naaberkoertest, nende sõprusest, vestlusest ja maailma avastamisest üliehedal moel. Ma pole kunagi nii empaatiliselt kirja pandud lasteraamatut, mis kõneleb looma hingeelust, lugenud.

 Nagu juba enne mainisin, sobib see ka lugemiseks täiskasvanutele. Raamatu lõpuosas õpib igaüks meist tundma ka koeratõugi. See erivärvi silmadega koer MAYA poeb kohe kindlasti inimeste südamesse ja ka jääb sinna. Mina tundsin koera tundeid, need ajasid isegi kohati nutma ja kohati naerma. Ja kodu lõhna tundsin ka.

  Aitäh, kallis Lea selle imetoreda raamatu eest!
Sa võiks edaspidi ka veel lastele kirjutada selliseid harivaid ja õpetlikke raamatuid. Ehk panevad sellised raamatud ka lapsi paremini  koeri tundma ja nendest rohkem hoolima.

30. jaanuar. 2017.a.
Vana-Rääma

Nüüd väike reklaam ka poelettidelt:

19.45 18.48 €

MAYA

Autor: LEA JAANIMAA
 180 Google +0  1 Share0
Lasteraamat "Maya" on ehe lugu koerast, kelle meelest on kõige parem lõhn oma kodu lõhn.
Raamat kujutab kelgukoera kutsika maailma avastamise lugu, nagu see võiks paista koera vaatepunktist. Sündmused algavad päevast, kui Maya saab endale päris kodu. Maya tutvub erineva välimuse ning iseloomuga koertega. Koduvälised seiklused vahelduvad südamliku ja humoorika pereeluga, milles Mayal on kandev roll. Ta valvab kodu ja õpetab lapsi, püüab olla igati tubli koer, et kogu pere tunneks temast sama palju rõõmu kui tema perest.
"Maya" kutsub lugema ka lapsevanemaid.

Pühapäev, 29. jaanuar 2017

Käib töö ja vile koos!


  NB! Postitus on rohkem jälle enda tarvis kirjutatud. Kuna suvel ma postitasin siia pidevalt oma töid ja tegemisi, siis blogist saan vaadata oma tegemiste ajalugu. Ehk siis antud juhul seda, kui kaua ma euroalustest tehtud pliidipuudega hakkama sain.

 Pliidipuid on mul ikka läinud, kogust ei oska küll ütelda, aga ikka on. Ahjupuid ostsin suvel vaid 2 ja pool ruumi ning nendest on veel pool alles. Lihtsalt nii soe talv on olnud ja ma kütan ahju vaid 2 korda nädalas, rohkem pole vaja. 25-29 sooja on kogu aeg toas. Küll aga teen ma iga päev tuld pliidi alla.

  Kuna mul on nüüd 2 kuuri, siis osad, saagimata lauad sai sügisel tõstetud teise kuuri ning nüüd oli paras aeg neid saagima hakata. Nagu ikka, on mul selleks puhuks alati abiks olnud poolvend Heiki, koos kellega me täna ka 3 tundi puid saagisime. Vahepeal märkasin ka pildile jäädvustada. Heikile suured tänud!
poolvend sätib asju saagimiseks paika..
värskelt saetud puud....
...põlevad ereda leegiga.

  Ahjupuudega vean kevadeni välja, kui talv just veebruaris ei otsusta enam tulla.

  Täna ma kirjutanud ei ole. See on päevade küsimus mil lõpetan lasteraamatu PETU LÄHEB KOOLI käsikirja kirjutamise. Olen selle raamatu pmst kuu ajaga valmis kirjutanud. Liiga pakuks ma teda taas ei aja, sest minu jaoks peab endiselt lasteraaamat õhem olema, kui täiskasvanute raamat.

 Ja nagu ma mõned päevad tagasi jagasin fb-s siis Rahva Raamatu veebis on lasteraamatu PETU juures kiri punasega: PEAGI LÄBI MÜÜDUD! Seega on kuu ajaga mu lastekas endale kenasti uued omanikud leidnud. Aitäh!

 Eile hilisõhtul sain ühelt erudeeritult kirjamehelt oma teise luuleraamatu "Avali Aegadesse" kohta südantsoojendava tagasiside. Siirad ja suured tänud! See motiveerib ja inspireerib ja paneb aru saama, et mu kirjutised lähevad rahvale korda. Hästi mõnus tunne on. Kopeerin need ka siia:

Tere Poetess Peterson!
Kirjandus on mu kirg ja seda just luule valdkonnas. Tänapäeva noorluuletajad on kuidagi väga emotsioonitud ja kalgid oma loomingus, kuid teie looming erineb. Mina vana mees, ehk isegi ehmatan oma kirjaga? Aga tahtsin vaid soovida, et te luuletamist ei jätaks. 
Võtke oma luuleraamat „Avali aegadesse“ nüüd ise ka kätte ja imetlege seda. Mina imetlen. Olete suur poetess, Eestimaaa uhkus!
Tervitustega A.K.

********************************************************************'
Priima, Tüdruk! Priima!

Olen Sinu loominguga kursis. Ilus inimene nii seest, kui väljast!

Parimat!
A.
*************************************************************************************

Loomulikult ma vastasin kirjale ja see teine (Priima...) on tema uus vastus mu kirjale. 


29.jaanuar. 2017.a.
Vana-Rääma

Laupäev, 28. jaanuar 2017

PETU LÄHEB KOOLI 22. PEATÜKK

      22.PEATÜKK

  Ühel päeval, kui tunde oli kõigest neli, kutsus pinginaaber Sigrid Petu peale koolipäeva endale külla. Petu viis ranitsa internaati ja hakkas koos Sigridiga läbi metsa jalutama. Teepeal korjasid nad huvitavaid käbisid ja otsisid nende seest seemneid. Üks memm oli kunagi Petule ütelnud, et kuuse- ja männi seemned on kasulikud, nendes on palju vitamiine. Aga seda tüdrukud ei teadnud, et kas kevadel lume alt välja tulnud seemnetest on, aga nad otsisid neid ikka. Tegelikult tüdrukud arutasid selle üle, et kuidas on võimalik, et seemnest kasvab hiigelsuur puu. See tundus nende jaoks nii müstiline. Nad arutlesid, et kui titast kasvab suur inimene siis on see loomulik, sest tita kogu aeg toitub piimast ja inimene kasvab süües ja juues. Nad olid puude pärast mures, sest vahepeal oli pikk ja kuiv periood ning puud ei saanud isegi juua mitte. Loodusõpetuse tunnis olid nad õppinud, et toitaineid saab puu maa alt, mullast, aga ikkagi tundus see kuidagi müstiline.
  Metsateel veidi kõrvale põigates leidsid nad murdunud puu ja üritasid selle vanust määrama hakata, ikka tüves olevate ringide järgi. Murdunud puule on raske vanust määrata, aga nad vähemalt üritasid. Põnev oli.
  Üldse oli lastel metsas ja õues palju tegemist, tuppa eriti ei kiputud. Ka koolis rõhutati, et lqapsed peavad palju aega õues värske õhu käes viibima, nii kasvavad neist tugevamad ja tervemad inimesed.
Petu ei jõudnud alati bussilt maha minnes kohe koju. Metsas kasvasid jänesekapsad, mis talle eriliselt maitsesid, sellised hapukad ja head. Lisaks nendele teadis ta kus on allikas. Sealt käisid tüdrukud pihkudega vett joomas ning allikaveega nägu loputamas. See pidi hoidma noorena ja kaitsma näonahka. Peale selle laius suhteliselt bussijaama juures suur mustikamets. Kogu nende pere käis metsas mustikal, kivihunnikutes vaarikal ja juba suviti täienes nende pere keldrivaru seentega. Seenel käimise kirg oli kogu perel. Juba juuni kuus sai hakata puravikke korjama. Tihti tuli ette ka olukordi kus kedagi kodus ei olnudki, kõik olid metsas. Ja ema keetis seeni varaste hommikutundideni lausa hiigelsuures pesukasusis puupliidil.
  Sigridi juures oli põnev. Koos õppisid nad Petuga koolitükid ära, kuigi kirjalikke ülesandeid ei saanud Petu teha, sest ranits oli intras. Aga suulised ülesanded olid selged nagu allikavesi. Tõsi küll, Sigrid oli ka sunnitud oma noorema venna eest hoolt kandma ja nooremate õdede eest ka. Vanemad olid alles tööl ja nende koju naasemiseni oli veel tunde aega. Sigrid luges noorematele sõnad peale ja ise läks Petuga küla vahele jalutama. Selles külas asusid huvitavad kirikud, aga need olid suletud ja avatud teatud päevadel. Üks neist oli Treimani luterikirik ja teine õigeusukirik. Petule väga meeldisid kirikud, ta kujutles neid uhkete lossidena. Naaberriik Läti asub sellest asulast kõigest 6 km kaugusel. Mööda rannikut liikudes terendab männimets, rannaniidud ja liivaluited, imelised kohad jalutamiseks. Treimani rand asub Liivi lahe kaldal. Sadamas laiuvad ka muul ja kalatööstushooned.
  Petu uskus, et Sigrid on õnnelik inimene, sest tema kodu asus vaid mõne kilomeetri kaugusel koolist. Sigrid sai kodus elada ja vajadusel peale tunde jala koju. Petu koduni oli kordi pikem maa. Mingil ajal elas Sigrid ka internaadis ja Petul oli selle üle hea meel. Nii said nad koos rohkem aega veeta.
Tegelikult vahel Petu unistas Häädemeeste koolist, sest seal ei olnud ju internaati ja oleks võimalus iga päev kodust kooli käia. Aga ema otsus oli just see, et lapsed ei teaks iga päev pikki kilomeetreid bussijaama maha käima, ning ema otsust Petu austas. Pealegi oli ta juba oma kooli ja klassikaaslastesse kiindunud ning ei kujutanud ettegi, et peab nendest loobuma. Pealegi Läti riik oli ligidal, sealt sai lehmakommi toomas käia ning just see komm oli Petu lemmik, mitte kukekomm, mida ema Pärnus käies tihti lastele ostis.
  Koolimajas toimusid ka aeg-ajalt esperanto keele kursused. Sellest keelest ei taibanud väiksemad lapsed midagi, aga suuretamtel oli võimalus seda õppida. Üks vanema klassi poiss tegi noorematele nalja, et esperanto keel olla väga lihtne, tulb vaid sõnad tagurpidi lugeda. Nii õppiski Petu tagurpidi lugemise selgeks ja selle lugemine ning rääkimine sujus tal endalegi üllatuseks ladusalt. Petu oli uhke, et oskab esperanto keelt. Omas mõttes ta seda ju oskaski. Aga mingil ajal nad hakkasid õdede ja vendadega ver keeles rääkima. See kõlas nii, et iga sõna lõpus pidi ver olema. Näiteks; „mina ei lähe homme kooli- minver eiver lähver homver koolver.“ Lapsed sattusid selle keele rääkimisest lausa sõltuvusse ja said teineteisest ka aru. Petu kujutles, et siis on ka vene keel, mida ta alates teisest klassist õppima hakkab, väga kerge.
  Ka bi keel oli Petul juba enne kooli selge. Seleks tuli sõnade vahele „bi“ sokutada. Näiteks:“ mina olen tüdruk- mibina obilen tüdbidruk.“ Lihtne ju! Bi keeles suhtlesid ka nad sõpradega omavahel.
Üleüldse meeldis Petul uusi tegevusi genereerida või algatada. Nii kandis ta koolis kaasas ka paelajuppi, mille otsad sõlmis ta kokku kassikanga kudumiseks ning õpetas kassikangast kuduma ka klassiõdesid. Seda oli talle õpetanud kadunud vanavanaema, kes pilvepiirilt aeg-ajalt seda Petule meelde tuletas. Alati oli tegevust ja igav polnud kunagi.
  Petu ootas koolis alati lugemisvõistlusi. Kuna ta oli juba kolme aastaselt lugema õppinud, sai ta tihti lugemisvõistlusel paremaid kohti. Loomulikult oli garanteeritud ka selle eest hea hinne. Ka kirjandite kirjutamine, etteütlused ja lugemispäeviku täitmine kuulusid tema lemmikute hulka. Nende eest sai ta ka pidevalt viisi.
  Kuigi koolimajal oli koristajatädi olemas, pidid iga koolipäeva lõpus korrapidajaõpilased oma klassi ära koristama. See ei olnud Petule meeltmööda. Ta ei mõistnud miks lapsed peavad koristama tasuta ja koristajatädi saab selle eest palka. Aga sellised olid kombed ja vastu hakata ei tohtinud. Kui olid eelmisel päeval jätnud klassi koristamata, pidid järgmisel päeval uuesti korrapidaja olema.
  Samas oli see üks võimalus taas suhelda koristajatädiga. Aga vahel tundus tahvli puhastamine nii tüütu, selleks kulus palju vett ja kooliriided said märjaks. Poistel oli komme peale tunde tahvel paksult kriidiga täis sodida. Ulakad, nagu nad olid.

  Ühel päeval kadusid koolimaja tahvlite äärtelt kõik kriidid. Õpetajad olid hämmingus. Arvati, et poisid olid ühele vanema klassi tüdrukule, kellel oli madal hääletämber, nalja teinud, et kriiti süües läheb hääletämber kõrgemaks. Olidki nalja teinud, aga tüdruk väitis, et tema ei ole kriite varastanud. Küllap poisid ise selle ulakuse tegid, aga oli ju hea põhjus tüdruku kaela ajada. Poisid on poisid. Ilma nende tehtud krutskiteta oleks ju ka igav.

28.jaanuar. 2017.a.
Vana-Rääma

PETU LÄHEB KOOLI 21. PEATÜKK



      21.PEATÜKK

  Ühel päeval, kui koolitunnid olid lõppenud ja internaati jõudes selgus, et kasvataja Saale jõuab tööle alles öörahu ajaks, asendas teda söögitädi. Lastel oli selle üle eriti hea meel, sest söögitädi ei sundinud neid söögisaali laua taha õppima vaid usaldas lapsi ja lubas neil peaaegu öörahuni väljas olla.
  Petu läks paari koolikaaslasega samas külas, kuid mõne kilomeetri kaugusel elavale matemaatika õpetajale Liidale külla. Liida oli ka Petu õe Rita klassijuhataja. Ta elas suures ja ilusas majas. Kogu ta kodu oli nagu päikest täis. Kuldkollased külgkardinad ehitisid elutoa aknaid, tuli praksus ahju all ja hubases elamises oli hästi palju toalilli ja keraamilisi kujukesi. Nende hulgast meeldisid Petule kõige rohkem Inglid, mida oli mitu ja erinevaid. Petu tahtis nii neid silitada ja õpetja Liida lubaski. Ta keetis lastele maateed ning pakkus kommi ja küpsist ning oma küpsetatud pannkooke. Tema loomus oli ka päikeseline. Liida rääkis palju oma lapsepõlvest ja kogu aeg oli tal nägu naerul. Kui lapsed hakkasid internaati tagasi jalutama, kinkis ta igale ühele midagi. Petu sai uued arvutuspulgad ja oli nende üle väga õnnelik, sest enda omadest olid tal pooled kadunud. Kuna see koduvisiit pani õpetajat veel eredamas valguses nägema, ootas Petu alati matemaatika tunde väga. Ja tundus, et õpetaja Liida hakkas ka teda rohkem hoidma. See võis muidugi tunduda Petule vaid nii, sest tegelikult oligi Liida väga õiglane, heatahtlik ja suure teadmistepagasiga õpetaja, kes kohtles kõiki lapsi hästi. Ei oota ju iga õpetaja õpilasi endale külla, aga tema ootas ning õpilased külastasid õpetaja Liidat tihti, kuigi tollel ajal oli kombeks, et õpetajad külastavad õpilaste kodusid.
  Ühel reedel kui taas oli kasvatjaks õpetaja Ülar, lubas ta Mariannil ja Petul minna külla Marianni klassikaaslastele, kaksikutest õele Avele ja vennale Avole. Ave ja Avo elasid üsna internaadi ligidal, oma majas. Tollel korral sai Petu teada, et samas majas võib olla kaks lauatelefoni, et telefonikõnele saab vastata nii maja ülemiselt kui ka alumiselt korruselt. See oli Petu jaoks midagi uut, millest tal enne aimugi ei olnud. Tollel ajal ju mobiiltelefone ega kaasaegseid lauatelefone, millega saab ringi liikuda ja rääkida nagu mobiiliga, ei olnud. Siis olid vaid sellised telefonid millega sai vaid laua ääres rääkida, telefoni liigutamata, võeti toru hargilt ja räägiti. Petu unistas, et neil võiks ka kodus olla kaks telefoni, üks köögimajas ja teine tubademajas, et ei peaks kogu aeg jooksma nende majade vahet, eriti talviti. Unistused on ühed ilusad asjad. Nagu ka külas käimised. Kes teab millal Petu oleks sellisest võimalusest teada saanud, kui ta poleks tookord Avele ja Avole külla jõudnud. Tegelikult sisemas oli Petu Ave ja Avo peale kade, et neil nii suur maja on ja Petu kodu imepisike oli. Aga kodu on kodu, see on kõige tähtsam.
Petust mõned klassid ees õppis ka üks pikk ja pikkade punupatsidega Kadri, kes elas ka koolimaja juures. Tema juures käis Petu tihedamini. Kadrist ja Petust said päris head sõbrad, kuid kasvataja Saale ranguse tõttu ei saanud nad alati peale kooli koos mängida, ning Kadri leidis endale uued sõbrad mis Petgu kadedaks tegi. Aga polnud parata, lihtsalt tuli kasvataja Saalele meeltmööda olla, kui tahtsid internaadis elada. Aga Petu mõtles pidevalt, et kui pääseks internaadist, et kui läheks Saale töölt, et kui oleks võimalik, siis ta ei tahaks kunagi Saalet enam näha, sest tema käitumises oli liiga palju negatiivsust ja Petule tundis, et kasvataja Saale ei salli lapsi, ning tema habras hing ei suutnud mitte kuidagi Saalega harjuda ja leppida. Kõik muu oli tore, kool oli armas, koolikaaslased ja õpetajad samuti. Eriti armastas Petu käia kooli koristajaga vestlemas, kuigi koristaja ei olnud just aktiivne suhtleja ja võis mõelda mida üks pisike esimese klassi tüdruk küll temast tahab. Petu tahtis suhelda endast vanemate inimestega, lootuses, et see ehk leevandab tema igatust ema vastu, igastuset kodu vastu. Tema jaoks oli ränk elada õppides juba nii väiksena kodust eemal. Tema igatses oma pisikesse kodumajja, oma voodisse, oma tuppa. Tema igatses tunda oma kalli ema ja kodu lõhna, kasvõi märja puuhalu lõhna mis pliidi alla susisedes spetsiifilist lõhna eritas. Tüdruk igatses tunda ema lemmiklõhnaõli „Riia sireli“ lõhna. Petu igatses koju.
  Kui saabus esimene märts, riietusid Petu ja Mariann kevadiselt. Nende jaoks polnud olulised mingid pööripäevad. Märts on ju kevadkuu ja tüdrukud võtsid mõttesse, et kui kevadkuu algab, siis ei tohi enam pakse riideid kanda, muidu inimesed ehmatavad kevade ära ja tuleb jälle talv tagasi. Aga talve nad ei armastanud. Tüdrukud panid vanad ja armsad punased pikakäistega ja valgete mummudega flanellkleidid selga, kummikud jalga ja läksid kevadet tervitama. Kõikjal vulisesid kevadveed ja kartulipõld oli nagu järv. Kuna sügisel jäid suurvee tõttu kartulad maast võtmata, laiutasid keset järve pikad ja närtsinud kartulipealsed. Tüdrukud pidasid plaani minna järve ja katsuda kui sügav vesi on, aga siis nägid nad eemalt ema jalgrattaga tulemas ning nende plaan jäi ellu viimata. Nad sumpasid otsemat teed üle põllu kruusatee poole, et mitte ema käest sugeda saada, et nii õhukeselt riides on. Pealegi olid tüdrukud kindlad, et olenemata ilmast ei tohi kevadel enam ka mütsi kanda. Poolel põllul olles nägid nad et ema jõudsi jalgrattaga köögimaja juurde. Nad ei lasknud sellest ennast häirida. Kruusateele jõudes olid tüdrukute punased kummikud küll poolenisti sopased ja rasked, aga siht-minna piimapukile istuma, oli neil endiselt silme ees.
  „Petuuuu, Mariannn, tulge koju!“ hüüdis ema hetkel, kui tüdrukud piimapukile istuma hakkasid. Nad olid nördinud ja kindlad, et nüüd nad alles saavad peapesu, et on nii paljalt väljas. Mossis nägudega lonkisid nad koju.
  „Noh, nii kevadised juba. Vaadake, et te ei külmeta ennast! Ilmad alles jäised. Oi, tedretähnid juba nägudel. Päike armastab teid endiselt!“ oli ema väga rõõmus. Tüdrukud läksid peegli ette ja nägid nüüd ise ka, et juba ongi tederetähnid nende näos, kes talvel ära kadusid, tagasi.
„Mariann, kas sa nägid jääd kusagil? Mina küll ei näinud.“ uuris Petu õe käest.
„Ei näinud mina ka. Miks sa seda küsid?“ päris Mariann.
„Noh, ema ütles, ei ilmad on jäised. Ei ole ju. Ma olen nii kindel, et päike on kõik jää ära sulatanud ja enam ei ole seda kusagil.“ vastas Petu.
„Mina olen ka kindel,“ kinnitas Mariann Petu arvamust.
  Vanematel inimestel on komme tihti kasutada huvitavaid kõnekäände, aga nad ei kipu neid lahti seletama, arvas Petu. Ta püüdis ise asjadele jälile saada, otsis ise teatud mõtteteradele tõlgendust. Petu oli iseseisev laps, kes avastas maailma just sellise pilgu läbi mis talle õige tundus. Ta ei laskunud eriti teistel oma mõttemaailma tungida, sest oli kindel, et tema varsioonid on alati ainuõiged. Ta veetis palju aega vanade ja elutarkade inimeste keskel, sest talle meeldisid nende targad silmad, kortsus käed ja kõnekad palged ning vanasõnad, mida nad tihti kasutasid. Olgugi, et mõnikord tuli arusaamatusi ette, eriti Salme-memmega ja taadiga, kuna igas Eestimaa paigas on omad ütlemised ja osadel sõnadel rõhud teise koha peal, omad murded, omad tõlgendused. Näiteks Salme-memm soovitas söögilaua ääres juustu kõrva võtta või siis kui memm ja taat ükskord ühe asja üle vaidlema läksid väitis taat, et ta pole seda teinu, pole kusagil käinu, ega pole midagi näinu. Petule jäi kõik see külge ning ka tema jättis tihti tegusõnade, mis lõppevad d tähega, lõpust selle d ära. See kõik tundus nii loomulik ja õige, sest memm ja taat ju rääkisid nii.
  „Oihh, vaata Mariann, onu Parm tuleb!“ rõõmustas Petu.
  „Tulebki!“ rõõmustas ka Mariann.
  Kodumaja, kus lapsed oma imelist lapsepõlve nautisid, kuulus enne just sellele onule, Parmu, Vollile, kes aeg-ajalt neil külas käis. Tüdrukud rõõmustasid alati onu visiitide üle, sest Volli ei tulnud kunagi tühjade kätega. Alati oli tal laste tarvis erinevad maiustused kaasas. Lapsed olid magusaootusest ärevil.


27.-28. jaanuar. 2017.a.
Vana-Rääma