21.PEATÜKK
Ühel päeval, kui koolitunnid olid lõppenud ja internaati jõudes
selgus, et kasvataja Saale jõuab tööle alles öörahu ajaks,
asendas teda söögitädi. Lastel oli selle üle eriti hea meel, sest
söögitädi ei sundinud neid söögisaali laua taha õppima vaid
usaldas lapsi ja lubas neil peaaegu öörahuni väljas olla.
Petu läks paari koolikaaslasega samas külas, kuid mõne
kilomeetri kaugusel elavale matemaatika õpetajale Liidale külla.
Liida oli ka Petu õe Rita klassijuhataja. Ta elas suures ja ilusas
majas. Kogu ta kodu oli nagu päikest täis. Kuldkollased
külgkardinad ehitisid elutoa aknaid, tuli praksus ahju all ja
hubases elamises oli hästi palju toalilli ja keraamilisi kujukesi.
Nende hulgast meeldisid Petule kõige rohkem Inglid, mida oli mitu ja
erinevaid. Petu tahtis nii neid silitada ja õpetja Liida lubaski. Ta
keetis lastele maateed ning pakkus kommi ja küpsist ning oma
küpsetatud pannkooke. Tema loomus oli ka päikeseline. Liida rääkis
palju oma lapsepõlvest ja kogu aeg oli tal nägu naerul. Kui lapsed
hakkasid internaati tagasi jalutama, kinkis ta igale ühele midagi.
Petu sai uued arvutuspulgad ja oli nende üle väga õnnelik, sest
enda omadest olid tal pooled kadunud. Kuna see koduvisiit pani
õpetajat veel eredamas valguses nägema, ootas Petu alati
matemaatika tunde väga. Ja tundus, et õpetaja Liida hakkas ka teda
rohkem hoidma. See võis muidugi tunduda Petule vaid nii, sest
tegelikult oligi Liida väga õiglane, heatahtlik ja suure
teadmistepagasiga õpetaja, kes kohtles kõiki lapsi hästi. Ei oota
ju iga õpetaja õpilasi endale külla, aga tema ootas ning õpilased
külastasid õpetaja Liidat tihti, kuigi tollel ajal oli kombeks, et
õpetajad külastavad õpilaste kodusid.
Ühel reedel kui taas oli kasvatjaks õpetaja Ülar, lubas ta
Mariannil ja Petul minna külla Marianni klassikaaslastele,
kaksikutest õele Avele ja vennale Avole. Ave ja Avo elasid üsna
internaadi ligidal, oma majas. Tollel korral sai Petu teada, et samas
majas võib olla kaks lauatelefoni, et telefonikõnele saab vastata
nii maja ülemiselt kui ka alumiselt korruselt. See oli Petu jaoks
midagi uut, millest tal enne aimugi ei olnud. Tollel ajal ju
mobiiltelefone ega kaasaegseid lauatelefone, millega saab ringi
liikuda ja rääkida nagu mobiiliga, ei olnud. Siis olid vaid
sellised telefonid millega sai vaid laua ääres rääkida, telefoni
liigutamata, võeti toru hargilt ja räägiti. Petu unistas, et neil
võiks ka kodus olla kaks telefoni, üks köögimajas ja teine
tubademajas, et ei peaks kogu aeg jooksma nende majade vahet, eriti
talviti. Unistused on ühed ilusad asjad. Nagu ka külas käimised.
Kes teab millal Petu oleks sellisest võimalusest teada saanud, kui
ta poleks tookord Avele ja Avole külla jõudnud. Tegelikult sisemas
oli Petu Ave ja Avo peale kade, et neil nii suur maja on ja Petu kodu
imepisike oli. Aga kodu on kodu, see on kõige tähtsam.
Petust mõned klassid ees õppis ka üks pikk ja pikkade
punupatsidega Kadri, kes elas ka koolimaja juures. Tema juures käis
Petu tihedamini. Kadrist ja Petust said päris head sõbrad, kuid
kasvataja Saale ranguse tõttu ei saanud nad alati peale kooli koos
mängida, ning Kadri leidis endale uued sõbrad mis Petgu kadedaks
tegi. Aga polnud parata, lihtsalt tuli kasvataja Saalele meeltmööda
olla, kui tahtsid internaadis elada. Aga Petu mõtles pidevalt, et
kui pääseks internaadist, et kui läheks Saale töölt, et kui
oleks võimalik, siis ta ei tahaks kunagi Saalet enam näha, sest
tema käitumises oli liiga palju negatiivsust ja Petule tundis, et
kasvataja Saale ei salli lapsi, ning tema habras hing ei suutnud
mitte kuidagi Saalega harjuda ja leppida. Kõik muu oli tore, kool
oli armas, koolikaaslased ja õpetajad samuti. Eriti armastas Petu
käia kooli koristajaga vestlemas, kuigi koristaja ei olnud just
aktiivne suhtleja ja võis mõelda mida üks pisike esimese klassi
tüdruk küll temast tahab. Petu tahtis suhelda endast vanemate
inimestega, lootuses, et see ehk leevandab tema igatust ema vastu,
igastuset kodu vastu. Tema jaoks oli ränk elada õppides juba nii
väiksena kodust eemal. Tema igatses oma pisikesse kodumajja, oma
voodisse, oma tuppa. Tema igatses tunda oma kalli ema ja kodu lõhna,
kasvõi märja puuhalu lõhna mis pliidi alla susisedes spetsiifilist
lõhna eritas. Tüdruk igatses tunda ema lemmiklõhnaõli „Riia
sireli“ lõhna. Petu igatses koju.
Kui saabus esimene märts, riietusid Petu ja Mariann kevadiselt.
Nende jaoks polnud olulised mingid pööripäevad. Märts on ju
kevadkuu ja tüdrukud võtsid mõttesse, et kui kevadkuu algab, siis
ei tohi enam pakse riideid kanda, muidu inimesed ehmatavad kevade ära
ja tuleb jälle talv tagasi. Aga talve nad ei armastanud. Tüdrukud
panid vanad ja armsad punased pikakäistega ja valgete mummudega
flanellkleidid selga, kummikud jalga ja läksid kevadet tervitama.
Kõikjal vulisesid kevadveed ja kartulipõld oli nagu järv. Kuna
sügisel jäid suurvee tõttu kartulad maast võtmata, laiutasid
keset järve pikad ja närtsinud kartulipealsed. Tüdrukud pidasid
plaani minna järve ja katsuda kui sügav vesi on, aga siis nägid
nad eemalt ema jalgrattaga tulemas ning nende plaan jäi ellu
viimata. Nad sumpasid otsemat teed üle põllu kruusatee poole, et
mitte ema käest sugeda saada, et nii õhukeselt riides on. Pealegi
olid tüdrukud kindlad, et olenemata ilmast ei tohi kevadel enam ka
mütsi kanda. Poolel põllul olles nägid nad et ema jõudsi
jalgrattaga köögimaja juurde. Nad ei lasknud sellest ennast
häirida. Kruusateele jõudes olid tüdrukute punased kummikud küll
poolenisti sopased ja rasked, aga siht-minna piimapukile istuma, oli
neil endiselt silme ees.
„Petuuuu, Mariannn, tulge koju!“ hüüdis ema hetkel, kui
tüdrukud piimapukile istuma hakkasid. Nad olid nördinud ja kindlad,
et nüüd nad alles saavad peapesu, et on nii paljalt väljas. Mossis
nägudega lonkisid nad koju.
„Noh, nii kevadised juba. Vaadake, et te ei külmeta ennast!
Ilmad alles jäised. Oi, tedretähnid juba nägudel. Päike armastab
teid endiselt!“ oli ema väga rõõmus. Tüdrukud läksid peegli
ette ja nägid nüüd ise ka, et juba ongi tederetähnid nende näos,
kes talvel ära kadusid, tagasi.
„Mariann, kas sa nägid jääd kusagil? Mina küll ei näinud.“
uuris Petu õe käest.
„Ei näinud mina ka. Miks sa seda küsid?“ päris Mariann.
„Noh, ema ütles, ei ilmad on jäised. Ei ole ju. Ma olen nii
kindel, et päike on kõik jää ära sulatanud ja enam ei ole seda
kusagil.“ vastas Petu.
„Mina olen ka kindel,“ kinnitas Mariann Petu arvamust.
Vanematel inimestel on komme tihti kasutada huvitavaid kõnekäände,
aga nad ei kipu neid lahti seletama, arvas Petu. Ta püüdis ise
asjadele jälile saada, otsis ise teatud mõtteteradele tõlgendust.
Petu oli iseseisev laps, kes avastas maailma just sellise pilgu läbi
mis talle õige tundus. Ta ei laskunud eriti teistel oma mõttemaailma
tungida, sest oli kindel, et tema varsioonid on alati ainuõiged. Ta
veetis palju aega vanade ja elutarkade inimeste keskel, sest talle
meeldisid nende targad silmad, kortsus käed ja kõnekad palged ning
vanasõnad, mida nad tihti kasutasid. Olgugi, et mõnikord tuli
arusaamatusi ette, eriti Salme-memmega ja taadiga, kuna igas Eestimaa
paigas on omad ütlemised ja osadel sõnadel rõhud teise koha peal,
omad murded, omad tõlgendused. Näiteks Salme-memm soovitas
söögilaua ääres juustu kõrva võtta või siis kui memm ja taat
ükskord ühe asja üle vaidlema läksid väitis taat, et ta pole
seda teinu, pole kusagil käinu, ega pole midagi näinu. Petule jäi
kõik see külge ning ka tema jättis tihti tegusõnade, mis lõppevad
d tähega, lõpust selle d ära. See kõik tundus nii loomulik ja
õige, sest memm ja taat ju rääkisid nii.
„Oihh, vaata Mariann, onu Parm tuleb!“ rõõmustas Petu.
„Tulebki!“ rõõmustas ka Mariann.
Kodumaja, kus lapsed oma imelist lapsepõlve nautisid, kuulus enne
just sellele onule, Parmu, Vollile, kes aeg-ajalt neil külas käis.
Tüdrukud rõõmustasid alati onu visiitide üle, sest Volli ei
tulnud kunagi tühjade kätega. Alati oli tal laste tarvis erinevad
maiustused kaasas. Lapsed olid magusaootusest ärevil.
27.-28. jaanuar. 2017.a.
Vana-Rääma
