ELU PÄRAST ELU 1. Trevori juhtum

2. peatükk

„No, ütle nüüd! Siis kui teda hädasti vaja on, kaob ta nagu vits vette! Saa siis aru mida see poiss üldse elult tahab. Jookseb selle plika järgi nagu oleks tuli takus.“ pahandas Trevori ema poja ja ta pruudi peale, daam, kes kandis ka oma uhkes elamises tikkkontsadega kingi, nagu mõnes Inglismaa bestselleris, kus isegi voodimõnusid nautides peavad ilmtingimata naistel kingad jalas olema.

Nimelt uus turismigrupp sakslasi oli teel Tervori ja ta ema uhkesse talukompleksi, aga perenaine Mirell ei osanud saksa keelt ja see oligi ta tusatuju põhjusteks. Pealegi oli Mirell paras siidikäpp, ning üldsegi mitte rohenäpp, aga aed vajas muruniidukiga üle käimist ja naabertalu peremees, vana Kärneri Kusti oli eelõhtul korgi otsa sattunud ning tavaliselt kestab tema joomatsükkel ligi kuu. Polnud temast ka abi loota.

Tegelikult oli Trevor see kes talukompleksi töödega ise hakkama sai, ega tal suurt emast kasu ei olnud, sest Mirell oli pigem daam, kellel kuulus pool päevast enda ehtimiseks, et esinduslik välja näha. Aga Trevor ei pahandanud selle peale, pigem oli õnnelik, et tal imekena ema on. Ja ausalt üteldes armastas ta oma ema väga. Olgugi, et Mirell võinuks vähemalt selle eest hoolt kanda, et enne uue turismigrupi saabumist oleks puhkajate majas kõik kontrolli all, tolmud võetud ja uued pesud voodites. Aga kahjuks isegi sellise asja eest oli Tervor sunnitud hoolt kandma. Tõsi küll, oli ju ta vahel isegi odavat tööjõudu kasutanud ja seda kõike Kusti lahkel loal. Aga Tervor ei koonerdanud. Kui Kärnerile piisas päevatöö eest tihtilugu ka pudelist kesvamärjukesest, siis noorperemees söötis onklil ikka kõhu kenasti täis, küttis Kusti tarvis sauna soojaks ja maksis, lisaks paarile pudelile õlule, veel sularahas ka onkli töö kinni. Ikka täispakett. Ei mingit koonerdamist!

„Jaa, emps, olen kuuldel! Mida? No, fakk, ma ütlen! Broneering oli ju alles nädala pärast. Mida kuradit! Faking fritsid, raisk! Alalõpmata on just sakslatega mingi kamm! Meil pole sellele mõttetule kambale nii ehk naa toiduvarusidki. On ikka tegalased! Saada nad minema. Mingu või metsa alla telkima, aga minul on puhkus ja ma ei kavatse niipea koju naasta!“ katkestas Trevor Mirelli kõne.

Mirell oli sõnatu. Ta seisis veranda akna all ja ei suutnud otsustada mida teha. Naine lappas külalisteraamatut ja avastas, et pojal on õigus. Lõppeks seadis ta sammud kööki, pani kohvimasina hakkama ning istus punutud palltoolile. Natuke aega asja seedinud, valis ta saklaste grupijuhi numbri, kuid see andis kinnist. Mirell pani telefoni kordusvalimise peale ja jäi ootele, kui ehmatas, sest kuulis välisuksele koputust.

„Tere! Vabandage tülitamast, aga ma olen eksinud. Tulin metsa marjule ja kaotasin tee. Jätsin oma marjakorvid ühe vana tamme juurde ja hakkasin mööda ühte metsasihti koduteed otsima, kuid see juhatas mind siia. Kange joogijanu on. Kas tohiks teie käest ühe toobri täie vett paluda,“ seisis räsitud olekuga, umbes kaheksakümne aastane võõras, kuid viisakas memm nõutu näoga turismitalu uksel.

Mirellil langes nagu kivi südamelt. Memme külastus mõjus talle nii hästi, et ta kutsus väsinud teelise jalga puhkama, kuigi tavaliselt ta ei lubanud kunagi võõraid isegi üle oma koduläve astuda.

Mis ajendas Mirelli selleks? Kas ka kõrk naine võib vahel leebuda? Või siis oli tal mingi salaplaan mängus? Veavalt. Mirell võttis kapist suure, võilillemustrilise kruusi, valas sellesse mullivett ning ulatas memmele.

„Oi,oi, oi, olge te tuhandest tänatud!“ kulistas ta värskat sellise januga, et hing pidi kinni jääma.

„Mis huvitav jook see selline on? Rõhh-rõhh, lasi ta suukaudu gaase välja, ise piinlikkust tundes.

„Seda, et...see on puhas värska. Väga looduslik mineraalvesi, stimuleerib kõhunäärme ja mao tööd, ravib stressi, stabiliseerib vererõhku ja on ka verele väga hea.“ loetles Mirell värska kasulikke raviomadusi, kuni memm teda katkestas.

„Oh sina helde aeg! Ei mina neid tänapäeva tehnoloogiaid tea. Ma sihuke matsakas ja masajalgne maa naine, olen harjunud ikka puhast kaevuvett jooma. Ega see ometi mind purju tee?“ oli teeline mures.

Mirell muigs esimest korda päeva jooksul, vaatas tema jaoks kohtlasele memmele otsa ning rahustas „Ei see purju tee. Mina ei joo kunagi ise filtreerimata vett ja juba aastaid armastan just värskat juua. Kaevu lasime ammu kinni matta, kuna meie riigis on keskkonnasaaste nii ehk naa ammu põhjavee mürgitanud. Ma tahaks ikka kunagi lapselapsi ka põlvel kiigutada, mitte ennast vabasurma saata.“

Memme see ei rahustanud. Tema jaoks eksisteeisid vaid kaevuvesi ja soe lehma piim. Ta oli pigem seda meelt, et igasugused tööstuslikult toodetud joogid on puhas keemia ning memm julges oma arvamuse välja ütelda. Kuigi Mirellile see ei meeldinud, hoidis ta memmest kinni nagu uppuja õlekõrrest, sest kõige enam kartis ta, et suur turismigrupp tuleb ja ta teeb üksinda olles ennast nende ees lolliks.

„Heakene küll, aitäh külalislahkuse eest! Aga mul on palve. Kas te oskaksite mulle teed juhatada? Jäsemed on ka juba naa väsinud ja mõistus pole enam nii selge, nagu hommikul metsa tulles. Ehk saaksite mind autoga ära viia? Vaatan, et teil nii uhked masinad siin ja puha. Tühja neist marjakorvidest, kui neid ei leiagi. Olen vana naine ja tahan koju.“ kurtis memm.

Mirelli jaoks oli see sobiv väljakutse, kuna ta kartis turismigruppi. Esimest korda elus tundis naine ennast ikka väga ebakindlalt. Ta haaras memme käevangu, juhatas ta välja auto juurde ning sõit võis alata. Igaks juhuks lukustas ta maja uksed, kuigi enamuse ajast olid need lukustamata. Mirell tegi alati kodust välja minnes majale kaitse peale ja see toimis hästi.

Tee kulges mööda kitsukest metsavahe teed. Mirell oli näost kaame, kartes, et turismigrupi karavan võib talle vastu tulla. Naine peatas auto kohas kus memm arvas, et ta korvid on. Naised suundusid vana tamme juurde, kuid seal valitses tühjus. Mitte ühtegi märki korvidest. Mirell hakkas kahtlema, et äkki põeb memm altseimeri tõve või on sootuks mingi ullike, kes on kellegi poolt saadetud. Mirelli tabas paranoia. Ta sammus kiiresti auto juurde ning tahtis minema kihutada, kui kuulis eemalt auto hääli.

6.jaanuar. 2017.a.

 Vana-Rääma

1. peatükki saate lugeda SIIT.