PETU LÄHEB KOOLI 9. PEATÜKK

  9.PEATÜKK

  Peale liikumisaabitsa sai Petu endale veel hästi palju vanu klotse millel olid tähed ja loomade ning lillede pildid peal. Neid endaga kaasas kanda oli raske ning tüdruk peitis need internaati oma padja alla. Padi oli tema jaoks nagu seif, mida ta vaid filmides näinud oli. Tüdrukul oli plaanis klotsid koju viia ja seal nendega mängida, kuna internaadis nagunii aega ei olnud, seal tuli tundide kaupa õppida ja režiim oli nii range. Kasvatajad justkui passisid peale, et õpilastel ei jääks vaba aega.

  Reede õhtuti oli teisiti. Siis oli kasvatajaks Petu klassijuhataja abikaasa, kehalise kasvatuse õpetaja Ülar, kellel oli internaadi kasvandikega väga hea klapp. Kasvataja Ülar ei sundinud õpilasi rangelt õppima, tema usaldas kasvandikke ja talle ei pidanud isegi järgmise päeva koolitükke ära vastama. Küll pani ta õpilasi rohkem sporti tegma, ennast liigutama ning korraldas isegi kitsukeses internaadi tubadekoridoris kitse hüppeid. Selleks taris ta koos vanemate klasside poistega kitse ehk siis õpilaste poolt pandud nimetuse järgi hüppepuka vahekoridori ja kõik õpilased pidid hakkama üle selle hüppama. See oli hea trenn mida harrastati tollel ajal palju ka kehalise kasvatuse tundides. Õpilased muidugi väga rõõmustasid selle üle. Petu oli internaadilastest kõige noorem ja kõige pisem. Temal oli ikka päris raske kitsest üle hüpata, aga mõningad korrad tal see ka õnnestus ja siis tundis ta ennast lausa suurena ning arvas, et kaugel pole enam aeg, et ka tema võib poppi panema hakata, ehk siis popilt välja näha. Küll avastas tüdruk ennast korduvalt situatsioonis, et põlved olid valusad ja marraskil, kuna üle kitse hüpates maandus ta tihti põlvede peale. Aga selle pärast ta muret ei tundnud, sest enne internaaditreeninguid oli Petul lausa foobia kitse ees, kui kehalise kasvatuse tunnis tuli seda spordiala harrastada.

  Reede õhtud olid ka diskoõhtud. Selleks tõi kasvataja Ülar enda lintmaki, pani selle internaadimaja fuajeesse mängima. Tihti täitus kogu maja vanade ja tuntud ABBA hittidega, sest suuremate klasside õpilased olid hirmsad ABBA fännid. Nii jäid ka Petule paljud selle bändi laulusõnad pähe. Tegelikult juba kodust jäid, sest vanem vend Roland armastas nii ABBAT kui BONY M-i kuulata. Nii juhtuski, et ABBA hitid „Mamma-Mia“ ja „Money, money, money“ kummitasid Petut veel ka järgmisel päeval tundides.

Internaadilapsed ootasid alati reede õhtut, kuigi hinges oli soov juba reedel peale tunde koju sõita ja laupäeval koolist poppi panna, sest neile tundus mõttetu kolme õppetunni pärast laupäeviti koolis käia. Suuremate klasside poisid tihti panidki poppi. No, neile oli ju palju rohkem lubatud, kui väiksmate klasside õpilastele. Vähemalt Petule tundus nii.

  Reede õhtutesse jäi ka palju sportimisi internaadi juures õues. Küll käidi jooksmas ja uisutamas koolimaja taga, vanade poioneerilaagrite juures, küll mängiti kivikuningat internaadimaja ees asuval künkal. Küll joosti mööda metsaradu ja mängiti palli. Kasvata Ülar lihtsalt kandis hoolt selle eest, et lapsed ei istuks tunde pingis õppides. Temale oli tähtis ka lapse füüsiline tervis. Mitte kunagi ei riielnud ta õpilasega, kui õpilase füüsiline vorm ei olnud just kõige paremas olukorras. Alati püüdis ta arvestda ka lapse füüsilisi võimeid ja selgitas paljud ülesanded nii peensusteni lahti, et isegi kõvega peaga laps sai sellest aru. Kõik lapsed ju ei ole ühesugused, osad on pikaldasemad ja osad haaravad kõike lausa lennult.

Juhtus ka nii, et kasvataja Ülar oli mardipäeval valves. Selle üle tundsid lapsed eriti rõõmu, sest tollel ajal oli mardijooksmine ikka väga au sees. Koolitükkide asemel palus Ülar lastel paari tunni jooksul pähe õppida mardilaulud ja tantsud. Ta küsis koka käest vajalikud kööginõud, et need mardijooksule kaasa võtta. Poistele meeldisid eriti plekist kausid ja kulbid, sest nendega sai trummi mängida. Kui laulud ja tantsud olid pähe õpitud, võeti punt kokku ja hakati mööda uksetaguseid käima. Kuna selles külas olid enamus talumajad, siis andis ikka pikki kilomeetreid maha käia. Eriti naljakad nägid välja suuremate klasside poisid. Nad olid riietatud valgetesse karnevaliriietesse, ehk siis seljas olid need marliriidest õmmeldud riided mis olid mõeldud Pjotr Tšaikovski balleti „Luikede järve“ järgi tantsimiseks. Jalas olid neil valged sukkpüksid ning kõige peal palitud. Enne uste taha minekut viskasid poisid üleriided maja ette aia peale ja tihti jäigi külarahval mulje, et poisid on nii paljalt internaadist välja lastud. Kõigil martidel olid kaasas kotikesed vilja- ja herneteradega. Kui eeskava oli lauldud ja tantsitud, soovisid mardid pererahvale head vilja- ja karjaõnne ning puistasid kotikestest teri maja põrandale.

  Ühte talusse marte sisse ei lastud. Poistel tuli plaan vedada selle talu ukse taha puuriit. Kavataja Ülar oli sellega nõus. Nii lahkusid mardid sealt natuke ärevas olekus, puistades veel ohtralt teri ja herneid ukse taha. Aga kotikesed said ju selle võrra kergemaks, kuigi maiustustekott aina täienes, aga seda kandsid suuremate klasside poisid korda mööda.

  Kogu mardisaak jaotati pärast mardijookse internaadis martide vahel ära ning kõik lapsed olid õnnelikud. Paljud olid ju pärist suuretst peredest ja igapäevane kommi söömine oli neile vaid unistus. Aga vahel on määratud unistused ka täituma.  

19-20. jaanuar. 2017.a.

Vana-Rääma