
Olen Margit Peterson, kolumnist, literaat, poetess, kirjanik, lastekirjanik, Pärnu kirjandusõhtute peakorraldaja ja ema kahele täiskasvanud pojale. Minu sulest on ilmunud luuleraamatud: 1. "Õitsvate pärnade alleel" 2. "Avali aegadesse" 3. "Veerekese pääl" 4. "Külalood ehk vaaderpass" 5. "Ööde Tütar" 6. "Vana-Rääma uulitsal" Novellikogud: 1. "Virtuaalmees" Romaanid: 1. "Segavereline" 2. "Rist teel" (2015) 3. "Westoffhauseni häärberi saladus" (2017) Lasteraamat: 1. "PETU"
Kuvatud on postitused sildiga Tartu. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga Tartu. Kuva kõik postitused
esmaspäev, 15. detsember 2025
14. detsembril armsas Tartu linnas
Kui me juba hommikul kell 11.35 Tartu linnapiiril, Eerika peatuses bussist välja astusime ja Diana raamatu esitlusele ennast sättisime, tegin ma ettepaneku tagasi tulla viimase bussiga, et saaks veidi rohkem oma kunagist noorepõlvelinna endasse ahmida. Nii me jalutasimegi peale Lõunakeskusest naasmist Kesklinna, ostsime bussijaamast 18.40 bussile piletid ära (sellele bussile maksab kõigile pilet 12 eurot, isegi Germole pidin ostma selle hinnaga) ja läksime otsima kuskohast süüa saab. Ühest kohvikust leidsin veel Luunja koolitüdruku rahakoti, andsin selle barista kätte, ehk saab neiu selle kätte. Kahjuks ma ei jäädvustanud fotole andmeid, mille peale tulin hiljem. Aga loodame parimat. Siis ma tutvustasin Maarjale Tartut, kesklinnas liikudes käisime ka Kaarsillal, Raekoja platsil ja bussijaama ümbrises, no Riia tänav sai ka läbitud, aga pimedas kaugemale minna ei tahtnudki. Aga umbes 10 km läbisime ikka. Läksime Kaubamajja, otsima kus Contra esineb. Lõpuks leidsime ta vaateaknalt. Äge oli. Aitäh! Mina nostalgitsesin, sest olen kunagi Tartus elanud ja õppinud, Ravi peatuse jäädvustasin ka fotole. Helged mälestused, meenuvad ka toonased Tartu Levimuusikapäevad. Muide, Riia mäel liikus meile ainult 1 inimene vastu ja see oli ka pärankas, elab vist meie tänaval, selline positiivne, mida küll eile kõigi tartlaste kohta öelda ei saanud, sest kahjuks sattusime pidevalt kurjade inimeste otsa, kes sõimasid ja see on ime, et kätega kallale ei tulnud, pidin kaubanduskeskuses turvemaeest otsima lausa. Kahju. Aga ma kaitsen omi ja oma kallist poega nagunii. Mul on siiani aastakümneid tartlastest üksnes head mälestused olnud. Muidu kulges kõik kenasti, jõudsime koju alles kella 22.00 paiku õhtul ja Pärnusse kell 21.40 kuigi tabloo Tartus väitis, et see buss jõuab 21.15. Ega ma ei uskunudki seda, sest läbi Tõrva läheb alati kauem. Aga vaatamata nendele jahmatavatel juhtumitele plaanime me kevadel uuesti Tartut väisata, või suvel ja siis tuleme juba mitrmeks päevaks. Tahaks oma kalleid Taru tuttavaid ka näha. Eile ei olnud lihtsalt aega. Aga mis seal ikka, nüüd on ka blogisse jäädvustatud. Olge terved ja õnnelikud! 15. detsember 2025. Vana-Rääma class="separator" style="clear: both;">

Sildid:
Contra,
Germo,
reisipagas,
Tartu,
Vana- Rääma
Diana Klasi elulooraamatu "Nüüd julgen rääkida" esitlus Tartus, Lõunakeskuses
Eile kelle 8.30 istusime naabrinaise Maarja ja poja Germoga Pärnust bussile, et sõita Tartusse kalli Diana elulooraamatu esitlusele. Kuna esitlus toimus Lõunakeskuses, astusime bussist maha linna alguses, ehk siis Eerika peatuses ja jalutasime sealt Lõunakeskusesse. See on üsna ligidal, keskeltläbi vaid 1 kilomeetri jagu maad. Esitlus algas kell 13.00. Päevajuhi rollis oli armastatud kirjanik Kati Saara Murutar, kes sobib ideaalselt sellesse rolli, sest tal on väga hea ja rahustav diktsioon, oskab rahvast ennast kuulama panna. Lisaks ei tahagi Diana väga domineerida, ta pigem vastab küsimustele. Seega kõik oli hästi ja läbimõeldult korraldatud. Lisaks on Kati ja Diana ühe aasta tüdrukud, juba nende isad olid sõbrad. Armastatud Diana esitas ka kaks lugu. Ühes neist kehastus ta ( läbi laulu) armastatatud prantsuse lauljaks Edith Piafiks ning teise, ehk raamatu "Nüüd julgen rääkida" nimiloo kirjutas andekas Kerdo Mölder, kes oskab väga hästi laulusõnu luua ning mina isiklikult olen täheldanud, et tal on ka väga hea kirjakeel. Lugude kohta las kõnelevad sotsiaalmeedias ringlevad videod, minu sõnad on siin üleliigsed. Kahjuks küll ei saanud esineda sellel korral "Respekt," sest hääleta pole võimalik laulda ja Diana kallis abikaasa, kes kannaks ilmselt ka oma armastatud naist kätel, võideldes iga hingetõmbega abikaasa õiguste eest, oli selles "möllus" kaotanud hääle. Aga hääl ongi tema töövahend, seega soovime Kerdole rahulikku taastumist, sest nädalalõpp ei ole enam mägede taga ja rahvas nõuab ja armastab "Respekti!" Katikene kallikene tuli mikriga Germot kõnetama ja Germo tunnistas, et Diana on 25 aastane, sest ta hing on noor. Diana ise arvab sama ja muigelsui tunnistab, et tal ei olegi noore mehe kõrvalt aega vananeda. Lisaks mängiks Diana meelsasti mõnes teatris draamarolli, sest huumorirolle on ta mänginud piisavalt. Diana vastas hästi ka Kati küsimusele meeste ja laste kohta. Ta on alati soovinud endale palju lapsi, ei ole üldse vahet, et neil erinevad isad on. Dianal on oma lastega väga hea läbisaamine ja eks iga ema tegelikult otsustab kas ja kui palju lapsi ta soovib. mehed tulevad ja läheva, lapsed jäävad. Ilma armstuseta pole ju mõtet koos elada. Ka ei varjanud Diana, et nad on Kerdoga lapse lapsendmise peale mõelnud. Siinkohal meenub mulle taas Diana elulooraamat, ikka see värskem, kus ta mainib, et otsis armastust ja tahtis suurt peret juba noorena. Aga kui armastus otsa sai, ei loobunud ta laste saamisest, sest bioloogiline kell ju tiksub ning vanas eas me ikka ei sünnita küll. Ja armastatud Diana peab ennast tavaliseks inimeseks, on teinud ka lihttööd, näiteks kasvõi koristajana. Ta ei ole kõrk ja külm isiksus, pigem vastupidi, õrnahingelisel inimesel on raske elada siin kurjust täis ühiskonnas, kus viimasel ajal on justkui moeks saanud iga väikese asja pärast kohtusse pöörduda. Olen lugenud läbi ka raamatu, mina ei leia midagi niisugust, mis oleks kohutasja väärt, Diana kirjutab ausalt oma elust, see on tema elu lugu, sest kui ta jätaks ühest olulisemast inimesest rääkimata, siis see ju ei oleks tema elu lugu + elulugu. Ausa inimesena räägib ta avalikult ka kõigest muust, kus puudututab ka elu pahupooli. Ime et nende pärast pole kusagile pöördutud. No ausõna, tulge maapeale inimesed! Elagu oma elu ja laske teistel ka seda teha! Ja ma ei väsi kordamast, et see, mille suust välja ütlete, just selline olete te ka ise, sest ta räägite endast, teie oma energeetika on nihkes, kui te näete teises inimeses just seda, mida näete, antud olukorras nihestunud inimest. Me kõik oleme väärt uusi võimalusi, oleme väärt uut armastust, elukutset, elukoht, ka elu. Mitte keegi meist ei ole ideaalne ega ideaali lähedane ka mitte. Ideaalset inimest ei ole olemaski. Olemas on aga andestamine ja mõistmine ja armastus. Leidke need küljed endas üles ja te näete kui ilus paik tegelikult maailm elamiseks on. Pigem on karm mõelda, et Diana kirjutab oma elust raamatu, millest saab menuk, kassahitt, aga kohtukull jahvatab ja jahvatab, jahvatab kogu raamatumüügist saadud tulu ära ja lisaks pealegi. Inimesed aina ostavad ja kiruvad, sõimavad ja irvitavad. Aga tasuta kontserte kuulama tullakse küll, salaja isegi nauditakse. Olgem palun tänulikud iga sekundi, minuti, tunni, päeva ja aasta eest, mis meile antud on ja laske ka teistel õnnelikud olla. Minu meelest võiks üldse mingi korjanduse teha, et Diana saaks oma kohtukulud makstud, et ta saaks ja julgeks tegeledaa edasi sellega, mida ta nüüd juba teeb ja seda suurelt jaolt tänu oma abikaasa Kerdole. Ma kuulsin küll eile kuidas mõni mainis, et ta ei tulnud raamatuesitlusele, tuli Respekti kontserdile, aga kuulatas kogu aja ja seda täiesti tasuta. Kuulsin ja nägin mõndagi veel, mida liigitada silmakirjalikkuse alla, aga jäägu see kõik nende endi südametunnistusele. Vähem kurjust, rohkem enese leidmist ja oma elu elamist! Aitäh selle võrrtau esitluse eest, kallis Diana! Aitäh ka kõik teised! Kati, panid mind tanki, aga ikkagi tänan, sa oled armas! :) Esitlus toimus 14.detsember 2025. Blogisin 15. detsembril 2025. Vana-Rääma
Tellimine:
Kommentaarid (Atom)









































































