Tark ja dünaamiline raamat, nagu oli seda ka Pärnumaalt, Uue-Varbla asundusest, Saulepi vallast, Varbla kihelkonnast, Sipka talust pärit üliandekas kirjanik Karl Ristikivi, kes suri küll 19. juulil 1977. aastal Rootsis, Stockholmis. Täpsemalt Solnas. Ristitud on ta Paadremaa koguduses õigeusku. 15. septembril, 2017. aastal jõudis tema urn tuhaga Eesti Kirjanike Liitu, see maeti sama aasta 28. oktoobril Paadremaa kalmistule. Karl Ristikivile püstitati 1987. aastal mälestusmärk Varblas. Tartus tegutses Karl Ristikivi muuseum Tähtvere linnaosas aadressil Hermanni 18 aastail 1987–2007. 2003. aastal kavandati ka Uue-Varbla mõisa eraalgatusel Ristikivi muuseumi. Siin, antud raamatus on väga palju Karl Ristikivi ennast, sest ta emigreerus Eestist juba 1943. aastal. Aga pikemalt tema eluloost võid uurida kasvõi Vikipeedia lehelt. Mina igatahes nautisin väga selle targa raamatu luigemist, nüüd on lihtsalt kahju, et läbi sai, aga õnneks on mul öökapil veel üks antud autori lektüür. Kui te soovite midagi teistsugust ja harivat lugeda, lugege "Lohe hambaid." Minul on igatahes eriti uhke tunne, et selline andekas kiranik on sündinud ja kasvanud meie armsal kodumaal, Pärnumaal, vallas, kus olen ka mina sündinud - Lääneraanna vallas. Mõnes mõttes astungi veernadsammul tema rajal, aga pikemalt ma ei peatu, astun edasi ja vahel põikan tagasi. Kes sellest keerulisest lausest aru sai, see sai. Aitäh selle raamatu eest! 4. november 2026. Vana-Rääma
