Kuigi Vikipeedia kõneleb, et selle raamatu autori nimi on Triin Tammert, kirjanikunimega Triin Katariina Tammert, on ta vähemalt kahe raamatu puhul (mille olen läbi lugenud) kasutanud oma kirjanikunimena Katariina Tammertit, aga selle jutustuse puhul on kirjanikunimi see, millest Vikipeedia kõneleb. Tekkis väike segadus, aga panen siiski vana sildi siia postituse juurde, ehk siis Katarinna Tammerti, sest see silt on juba ammu mu blogis, kuna olen läbi lugenud ka ta raamatud "Paarismäng" ja "Lenda minuga." Niisiis. Antud jutustus on sellepoolest natuke kentsakas, et iga peatükk algab emale kirja kirjutamisega. Natuke raske on uskuda, et üks inimene kirjutab kogu oma elu peensusteni lahti emale kirjateel. Isegi intiimsetest seiklustest, millest võiks jätta kirjutamata. Mina küll ei sooviks, et mu laps oma intiimseid seksiasju minuga lahkab. Õudne! Ja raamat on kirjutatud päevikuna, kõneleb see polüamoorsetest suhetest, mis on nagu mingi hullus tänapäeval, kuid minule täiesti vastuvõetamatu ning ma ei suuda mõista neid inimesi, kes on polüamoorset armastust (vabandust, siin pole mingit seost armastusega, tegu on truudusetuse ja haiglase lihahimuga) kogu maailmaga jagavad. See on ikka väga inetu. Las ma tunduda vanamoodne, aga ma leian, et musta pesu võiks igaüks meist ise ära pesta. Sestap ei anna ka see raamat mulle mingit positiivset emotsiooni, pigem vastupidi, sest ma olen inimene, kes eelkõige austab oma partnerit, olgu tegu vabas suhtes oleva kaaslasega võib abieluinimesega. Miski siin kaoses võiks püha olla ja ka pühaks jääda. Amoraalsus trügib maailma üha enam ja mehe/naise vaheline armastust kipub devalveeruma, jääma vaid sõnakõlksuks, sest partneritel puudub austus oma kaaslase vastu. Mõnes mõttes autor kirjutab seda teemat lahti, et nende pidevates tüldis Ivoga on ka ta ise süüdi. Mulle tundubki et just naissoost peategelane on labiilse närvisüsteemiga või suisa bipolaarse häirega. Igal juhul täiesti ebastabiilne ja vanasti öeldi selliste naiste kohata litsakas. Ju oli vaja ka sellel teemal raamat kirjutada. Mind muidugi paelub rohkem Võru ja Võrumaa, see suhte sasipudar selles teoses on pigem teose halvem külg, ei anna midagi juurde. Aga eks igale oma, mina ütlen oma blogis välja oma arvamuse ja emotsiooni, mille lugedes saan ning jään sellele kõigele truuks ka siis, kui sina teistmoodi arvad, tunned ja raamatust välja loed. Aga muidu mulle Tammerti käekiri sobib ja kindlasti loen ma tema teoseid veel ja veel. Kuidas alustada otsast peale uues linnas? Mida teha, kui selgub, et eelmine eluja armastus ei taha sind füüsilisest kaugenemisest hoolimata sugugi minna lasta? Kuidas ajada kõigi meeste pead segi ja leida uus peika, kes kannab sind kätel sellest hoolimata, et teed, mida tahad? Kui palju peaks kooselus kompromisse tegema? Kui palju peaks andestama? Kuidas saada mehele? Kas kõrvuti saavad eksisteerida kaks suurt armastust – see, kes päevast päeva su kõrval elab, ja see, kes kaugelt sind hoiab kannab ja inspireerib?
„Minu esialgne plaan Tallinnast Võrru kolinud laulja Ingli tegelaskuju luues oli kirjutada midagi ilusat Võrust. Peategelase armastuslugu linnaga seda ongi, aga raamatu lehtedele trüginud mehed hakkasid kohe ootamatuid tempe tegema.“
– Triin Katariina Tammert.
Triin Katariina Tammertilt on varem ilmunud armastusromaanid „Lenda minuga“, „Paarismäng“ (koos Mart Kadastikuga) ja „Inglid & kelmid“, lisaks Igor Mangi elulooraamat ning inspiratsiooniraamat „Küsi ja Sulle antakse“. Ta on Tartu Ülikooli kirjanduse ja kultuuriteaduste doktorant. 28. mai 2026. Vana-Rääma
