Täna, 8. augustil 2026. toimus Viljandis XVI Erivajadustega inimeste laulu- ja tantsupidu "Üksteist peab hoidma." Kui ma õigesti mäletan, toimus Viljandis see juba 10 korda. Oli üks imeline ja südantsoojendav päev. Suured ja soojad tänud kõikidele korraldajatele, sest selle suure ja tänuväärse töö taga ei saa olla südametuid inimesi. Te kõik väärite suurt tunnustust ja veel suuremat tänu, mida sõnadesse panna ei oskagi. Ise erivajadustega poja emana tean, mida tähendab sellise poja kasvatamine, kes vajab sind pmst 24h päevas ja rohkemgi veel. Tean ka, et erivajadustega inimestega suudavad tööd teha üksnes suure ja sooja südamega inimesed. Ja teid on palju. Ja meid on palju, vanemaid, kes oma lapse heaolu ja elu nimel on valmis kõigeks. Aitäh, aitäh, aitäh! Ja pirakad tänud ka teile, kallid Ave ja Aet! Ilma teieta me ei oleks ka seekord sellest võrratust päevast osa saanud. Tore oli ka teid kõiki näha, kallid Piret, Laura, Marju, Kertu, Küllike jt... Kunagi oli mul Viljandis palju rohkem tuttavaid, kuid nüüd saab vaid ühe käe näppudel teid üle loendada. Ja üliarmas oli tõdeda, et meie armastatud president Alar Karis ja presidendiproua Sirje Karis austasid seda traditsiooni terve kontserdi ajal lauluväljakul sündmusest osa saamisega. Ei seganud seda imelist päeva pidev vihmasadu ega miski muu. Võrratu Anna-Liina Võsa lavale tulek muutis päeva veel päikeselisemaks ja kõik sujuski kenasti. Hoidkem siis üksteist ja ikka teisi ning kolmadaid ka ning ärge häbenege abivajajale käe ulatamist. Mina pole seda kunagi häbenenud, kuid olen sattunud olukordadesse, kus tunnen, et olen ainuke või see viimane õlekõrs....Elu on imeilus ja meie seas on kullast südamega inimesed, kes oskavad väärtustada ka neid, kellele saatus pole just alati naeratanud. Ma tänan südamest! 8. august 2026. Vana-Rääma
class="separator" style="clear: both;">
