Jaansoni rada 855. päev

Käisime vahepeal 10,5 km tegemas. Algul plaanisime ranna piirkonda minna, aga kesklinna sillal saime taas tuulega rinda pista ning plaanid muutusid. Kõndisime mööda Jaansoni rada Rääma sillale, sealt Papiniidu sillale ja tagasi. Ühesõnaga suutsime neljal Pärnu sillal ära käia, aga Papiniidu sillalt pöörasime tagasi just sellesama tuule pärast. Tuult on sellel aastal kuidagi liiga palju. Hei, tuulefännid, viige see Pärnust vähemalt kaasa! :) Ma olin tõsiselt hädas, no ei olnud peeglit rajal kaasas, miski suur puru lendas silma ja alles Niidupargi taga jõepoolses osas, wc-s sain peegli ees puru kätte. Silm jooksis mitme kilomeetri jagu vett, aga puru on niivõrd kõvasti silmamuna külge haakunud. Õnneks praeguseks on punasilmsus kadunud. Ja see ei ole sellel aastal esimene kord, kus ma rada läbides pidevalt töinan ühe pisikese puru pärast. Aga jube ebamugav on. Peab vist hakkama peeglit igal pool kaass kandma. Õnneks on wc-sid raja ääres küll piisavalt ja üleüldse Pärnu linnaruumis neid on parajalt palju, ka duširuume, kus saab tasuta pesemas käia. Väga hea! Ainuke ohtlik koht on rekonstrueeritud jõepromenaad, kus seljatoeta pingid on otse piirdeta jõe kaldal ning need seisavad tühjana, mitte keegi seal ei istu. Muidu ikka linnaruum muutub üha kenamaks, aga mina jään oma arvamusele truuks, see jõepromenaadi rekonstrueerimine neil küll ei õnnestunud. Maksma läks suisa üle 3,6 miljoni euro. Hämmastav! Eks uus asi on uus asi, aga kui ta on ebaturvaline ja mittepraktiline, siis ... Korraks istusime ja kiikusime ka 2 minutit seal Niidupargi poolel jõe äärel, kus kiiged asuvad. Veepudel oli kenasti kaasas, seega janu saime ka kenasti kustutatud, Germol on alati seljakott kaasas. Aga ilm on tuuline ja ma olin korralikult sisse pakitud, pikakäistega pusa peal veel paks kardigan. Koju jõudes olin natuke higine küll, aga külma ka tunda ei taha. Nii siis! Homme on jälle uus päev ja tänanegi jätkub. Minge ka ennast liigutama, see inspireerib, motiveerib ja loob ülimõnusa enesetunde. Maailmas on nii palju värve, et ma ei oska neid enam äragi loendada! :) Ja kallis Urve, aitäh, no see üliarmas üllatus ka veel sekka! Palju-palju õnne uue raamatu puhul! 29. mai 2026. Vana-Rääma

class="separator" style="clear: both;">

VÕR(G)UTAMINE - Triin Katariina Tammert

Kuigi Vikipeedia kõneleb, et selle raamatu autori nimi on Triin Tammert, kirjanikunimega Triin Katariina Tammert, on ta vähemalt kahe raamatu puhul (mille olen läbi lugenud) kasutanud oma kirjanikunimena Katariina Tammertit, aga selle jutustuse puhul on kirjanikunimi see, millest Vikipeedia kõneleb. Tekkis väike segadus, aga panen siiski vana sildi siia postituse juurde, ehk siis Katarinna Tammerti, sest see silt on juba ammu mu blogis, kuna olen läbi lugenud ka ta raamatud "Paarismäng" ja "Lenda minuga." Niisiis. Antud jutustus on sellepoolest natuke kentsakas, et iga peatükk algab emale kirja kirjutamisega. Natuke raske on uskuda, et üks inimene kirjutab kogu oma elu peensusteni lahti emale kirjateel. Isegi intiimsetest seiklustest, millest võiks jätta kirjutamata. Mina küll ei sooviks, et mu laps oma intiimseid seksiasju minuga lahkab. Õudne! Ja raamat on kirjutatud päevikuna, kõneleb see polüamoorsetest suhetest, mis on nagu mingi hullus tänapäeval, kuid minule täiesti vastuvõetamatu ning ma ei suuda mõista neid inimesi, kes on polüamoorset armastust (vabandust, siin pole mingit seost armastusega, tegu on truudusetuse ja haiglase lihahimuga) kogu maailmaga jagavad. See on ikka väga inetu. Las ma tunduda vanamoodne, aga ma leian, et musta pesu võiks igaüks meist ise ära pesta. Sestap ei anna ka see raamat mulle mingit positiivset emotsiooni, pigem vastupidi, sest ma olen inimene, kes eelkõige austab oma partnerit, olgu tegu vabas suhtes oleva kaaslasega võib abieluinimesega. Miski siin kaoses võiks püha olla ja ka pühaks jääda. Amoraalsus trügib maailma üha enam ja mehe/naise vaheline armastust kipub devalveeruma, jääma vaid sõnakõlksuks, sest partneritel puudub austus oma kaaslase vastu. Mõnes mõttes autor kirjutab seda teemat lahti, et nende pidevates tüldis Ivoga on ka ta ise süüdi. Mulle tundubki et just naissoost peategelane on labiilse närvisüsteemiga või suisa bipolaarse häirega. Igal juhul täiesti ebastabiilne ja vanasti öeldi selliste naiste kohata litsakas. Ju oli vaja ka sellel teemal raamat kirjutada. Mind muidugi paelub rohkem Võru ja Võrumaa, see suhte sasipudar selles teoses on pigem teose halvem külg, ei anna midagi juurde. Aga eks igale oma, mina ütlen oma blogis välja oma arvamuse ja emotsiooni, mille lugedes saan ning jään sellele kõigele truuks ka siis, kui sina teistmoodi arvad, tunned ja raamatust välja loed. Aga muidu mulle Tammerti käekiri sobib ja kindlasti loen ma tema teoseid veel ja veel. Kuidas alustada otsast peale uues linnas? Mida teha, kui selgub, et eelmine eluja armastus ei taha sind füüsilisest kaugenemisest hoolimata sugugi minna lasta? Kuidas ajada kõigi meeste pead segi ja leida uus peika, kes kannab sind kätel sellest hoolimata, et teed, mida tahad? Kui palju peaks kooselus kompromisse tegema? Kui palju peaks andestama? Kuidas saada mehele? Kas kõrvuti saavad eksisteerida kaks suurt armastust – see, kes päevast päeva su kõrval elab, ja see, kes kaugelt sind hoiab kannab ja inspireerib? „Minu esialgne plaan Tallinnast Võrru kolinud laulja Ingli tegelaskuju luues oli kirjutada midagi ilusat Võrust. Peategelase armastuslugu linnaga seda ongi, aga raamatu lehtedele trüginud mehed hakkasid kohe ootamatuid tempe tegema.“ – Triin Katariina Tammert. Triin Katariina Tammertilt on varem ilmunud armastusromaanid „Lenda minuga“, „Paarismäng“ (koos Mart Kadastikuga) ja „Inglid & kelmid“, lisaks Igor Mangi elulooraamat ning inspiratsiooniraamat „Küsi ja Sulle antakse“. Ta on Tartu Ülikooli kirjanduse ja kultuuriteaduste doktorant. 28. mai 2026. Vana-Rääma

Jaansoni rada 854. päev

Tänane teekond tuli selline tagasihoidlik 5,2 km. Saime törtsu vihma ka kaela, väike karastus. Aga lahe oli jälgida, kuidas peale vihmasaju taandumist üks naisterahvas ennast pikalt vihmavarju alla unustas. On minuga ka nii juhtunud, sest oma mõtetes olles ei tule lihtsalt meelde :) Nagu ma ennist Fb ajajoonel kirjutasin, saime ühele armsale kajakapojale abi anda. Hommikul kella 8.30 ajal tööle minnes ei olnud mu ukse taga ühtegi ootamatut külalist kuid koju naastes ta seal lebas, abitult, värisedes ja hirmunult, väike kajakapoeg. Naabrinaine pakkus abi. Ta rääkis, et tal on loomasõbrast tuttav, tänu kellele sai naabrinaine Katri kontaktid ning jube veerand tunni pärast oligi loomahaldjas kohal, viis looma kaasa. Nad fikseerivad ta vigastused, ravivad terveks ja lasevad loodusesse tagasi. Kogenud loomapäästjana rääkis Katri, et vanad kajakad on julmad, kui mõni poegadest on abitum siis nendele ei halastata, nad lükkavad poja katuselt alla. Ma ei tea, kuidas see nunnu mu ukse ette sattus, aga igal juhul vanemad teda kisades taga ei otsinud, ehk oligi hüljatud. Kurb, aga igas loomariigis valitseb oma hierarhia. Loodusseadus, kus tugevamad jäävad ellu. Aga oleme meie ikka sõbralikud ja tervislikud ning liigume ja peame sõpradest lugu, nii moodustub ring, mis ei saa otsa vaid võib päästa elusid! 28. mai 2026. Vana-Rääma

ISATÜTRED - Reet Kudu

Vaatasin blogist, olen blogi andmetel lugenud läbi 8 Reet Kudu raamatut, aga usun, et tegelikult olen rohkem, esimeste lugemise aegu ma lihtsalt veel ei pidanud raamtublogi. Mulle väga meeldib kirjanik Kudu käekiri ja tema raamatud on huvitavad, eriti need otseütlemised ja oskus tuua tegelaste karakterid nii ehtsalt esile, et ma nagu tunneksin neid kõiki. Aitäh! Oi, kui palju on selles raamatus tuttavat! Ka minu lapsepõlv möödus Häädemeeste vallas, Häädemeeste-Penu-Kabli .... Lemme-Treimani-Metsapoole-Ikla kandis ja ka praegu viibin selles vallas, sest mu suvila asub seal. Aga need metsad ja meri sealt lapsepõlvest ja joonistamine, joonistamine ja pidev joonistamine, päevade kaupa ja täis joonistatud vihikuid oli meeletult. Ja lugemine juba 3 aastasena, kui Orajõelt lemmiktädi Linda Aabram raamatuid kinkis, kõik jääb sinna radadele, nagu ka selle raamatu sisu. Seega on siin niivõrd palju tuttavat, ma nagu tunneksin peategelast või suisa raamatu autorit, sest ta oleks nagu poole minu lapsepõlvest kirja pannud. Õudsalt põnev ja kodune oli lugeda. Juba järgmisel või ülejärgmisel nädalal lähen Lemme-Orajõele. Muidugi ootuses ja lootuses, et suvi ikka saabub. Fb just andis teada et 2024. aastal oli suur suvi juba ja rahvas ujus. No eelmisel aastal jäi vahele, ehk saabub sellel aastal ikka. Külma ja tuulega ma seal Liivi lahe kaldal olla ei suuda, ei talu. Aga hing on seal aastaringselt. Aitäh, Reet Kudu, et viisid mind lapsepõlveradadele! Tutvustsu ka siia. Reet Kudu kümnes romaan „Isatütred“ toob välja nii autori kui ka paljude tema kaasaegsete ühe suure eluprobleemi – ustavate isade ustavad tütred jäid nõukogude süsteemi hammasrataste ehk tsensuuri vahele, sest sinna jäi igaüks, kes ei tahtnud olla üksnes inimmutrike tohutus sotsrealistlikus masinavärgis. Kahjuks räsivad neid vastuhakkajaid moraalituse hammasrattad tänaseni. See on lugu spordilegendist Kalev Tammepojast ja tema tütrest Katariinast, kes tahab pühendada isa sajandale juubelile maalinäitust, aga ta ei saa maalida isa ehitatud suvemajas Lõuna-Eestis, kust vennapoeg on ta riided ja näitusevisandid remondi ettekäändel välja visanud, vaid rahvusvaheliselt tuntud kunstnik peab seda tegema võhivõõras suvilas Ida-Virumaal. Just sealt algab Katariina uus lugu, mis võiks ehk ka teistele isatütardele anda jõudu, sest kunagi pole liiga hilja... 27. mai 2026. Vana-Rääma

Jaansoni rada 853. päev

Tänane rada tuli selline tagasihoidlik 5,8 km pikkune. Mul on kõik ära mõõdetud. Kui liigun kodust üle kesklinna silla näiteks Port Arturini ja tagasi, teeb see kokku 2,5 km, kui liigun üle Rääma silla kesklinna ja tagasi, teeb see 4 km jne... Kesklinna silla ja Rääma silla vaheline ala on 2,5 km pikk /edasi-tagasi/, kui liigun kõrvale põikamata ainult mööda rada. Aga üldiselt on mul siin Pärnus enamus vahemaadest pähe juba kulunud, sest olen juba aktiivset kepikõndi harrastanud üle 9 aasta. Pikemaid vahemaid läbin vabadel päevadel, tööpäevadel liigun vähem, aga ikka 5 km teen täis. Nagu näete, tervitab Rääma silla juures nüüd ka vastav silt. Nii hea, et sild sai õige nime. Rõõmustan siiralt. Ja ega rohkem polegi midagi lisada, üks ilus päev on taas õhtus ja meie koos temaga. Käisin ka piilumas kui palju ja kas on ka jõepromenaadi pinkidel istujaid, no ei olegi. Vaid kajakad märgistavad pinke. Ronk istus ilusamal, sellel seljatoega mälestuspingil. Aga õnneks on neile, kes sealt ohtlikust kaldast vette kukkuma peaksid, redelid olemas, mida mööda tagasi ronida saab. Imede ime! Oleme kõik koos ikka rõõmsad ja õnnelikud! 26. mai 2026. Vana-Rääma