teisipäev, 19. juuni 2018

Vaikus murrab südameid



Vaikimine murrab südameid

   Leegid. Võimsad ja särisevad leegid. Nagu kulupõletamise leegid, mis üha võimsamaid mõõtmeid võtavad, tekitades tunde nagu kogu maailm põleks.
   Just selline kululeekide pilt maalis ennast Mirdi silme ette, kui ta ihuüksinda õhtuhämaras jõeääres istus ja kive vette loopis.
   Mirdil oli juba aastaid komme jalutada päeva lõpus kodu lähistel asuva jõe äärde, noppida pihk kive täis ja loopida neid vette. Nii saatis negatiivse ja surnud energia, millega ta nädala jooksul kokku puutunud oli, jõkke. Ja see toimis. See toimis sedavõrd hästi, et mõnikord kui noor pruunisime brünett naine ei jõudnud nädalaid veega kõnelema, hakkas tal halb ja elu kiskus kiiva. Positiivse loomuga Mirt ei sallinud intriige ja inimesi kes neid alalõpmata sepitsesid ning teiste elu elasid. Tahes-tahatmata tekkis selliseid indiviide heatahtliku naise ümber üha enam ning Mirdile tundus nagu toituksid need tegelased tema energiast, eluenergiast, elades tema elu. Just see tunne pani noort naist tihtilugu tundma tühjaks pigistatud sidrunina, ja see tunne ei olnud mitte hea.
   „Isa, palun anna andeks, et ma pole ammu Sinuga suhelnud! Isa, ma teen seda alati esimesel võimalusel! Isa, ma armastan...“ suhtles Mirt järjekordselt jõeveega, või isaga, kui kellegi madal hääletoon tema vestlusesse sekkus.
   „Mis sundis küla kõige kaunima neiu usku pöörama?“ muigas äsja vangimajast vabanenud, vanakooli tatoodest kubisev neljakümnendates eluaastaes mees, kes oli oma grusiinist isa poolt pärinud tõmmu naha ja kongnina. Mees, keda kartis ja põlgas kogu ümbruskond, sest ta olla kunagi süüdistuse saanud asula ninamehe alaealise tütre vägistamises. Tegelikult kahtlesid paljud kas selle üldse tõepõhi all on, aga igasugune positsioon ju maksab ning antud uhul sai määravaks ninamehe positsioon. Väidetavalt olla ninamehe alaealine tütar, kes vahetult peale intsidenti kuueteistaastaseks saanud, mees ise provotseerinud, temaga intiimselt flirtinud ja ise mehele kaissu roninud. Kahjuks juhtus seee kõik ninamehe kodus, ninamees tabas neid otse teolt, ning pikad vanglaaastad terendasid Grigorile, keda rahvasuu hellitavalt Grišaks kutsus. Ninamees ei suutnud leppida juba sellega kui mõni mees ta tütrega, ilma tema loata, suhelda julges.
   Griša, nagu ka kogu asula rahvas ei teadnud, et Mirdi pärisisa ei olnudki mees kes tüdrukut juba sünnist saati kasvatas, kes hukkus rekaõnnetuses enne kui Mirt päevavalgust nägi. Mirdi ema ei elanud Mirdi isaga koos.
   „Täitsa isa suust kukkunud!“ väitsid kõik inimesed, nähes Mirti oma kasuisaga koos, kellegi neil tõesti oli hämmastav sarnasus. Ja Mirt kandis ka kasuisa perekonnanime.
   „Õige mehe olen endale valinud! Õige isa oskasin Mirdile valida“ muigas Mirdi ema Kerilin, kes oli küll tütrega suur sõber, aga mõne minevikuvarju jättis siiski oma teada. Nagu me kõik.
   „Hmm, ma pole mingi usklik!“ kähvas Mirt, kelle süda tagus Grišat nähes kordi kiiremini. Mehe ilmumine ehmatas teda sedavõrd, et ta oleks äärepealt kaldalt vette kukkunud.
   „Ära karda tüdruk! Ära karda! Ma ei teeks kärbselegi liiga, veel vähem sinu sugusele kenale piigale. Ära karda...Anna mulle andeks kui ma sind ehmatasin ja eksiarvamusega lagedale tulin. Anna mulle tõesti andeks.“ läks Griša süda härdaks, ta pööras kannalt ringi ja hakkas edasi liikuma.
   „Oota! Pole midagi juhtunudki! Pole mul sulle midagi andeks anda. Istu. Tule istu minu kõrvale. Räägime. Ja tead, ma pole kunagi ühtegi külajuttu uskunud. Mitte kunagi!“ tundis Mirt et Grišal on süda õige koha peal.
   Aeg möödus. Peaaegu igal õhtul kohtusid Mirt ja Griša samal ajal, samas kohas. Nad armusid. Kuigi kasuisa armastas Mirti nagu oma lihast tütart, tundis Mirt ikkagi oma bioloogilisest isast puudust. Talle meenus tihti tõde „veri on paksem kui vesi“ ja hing valutas peale seda tõdemust. Pole üldse ime, et Mirt isa vanusesse mehesse armus, sest ta tundis siiski isaarmastusest puudust ja otsis seda vanemates meestes. Just sellesse jõkke oli visatud tema bioloogilise isa tuhk ning Mirt ei käinud mitte kunagi selles jões ujumas. Mitte kunagi. Ta käis selle jõe ääres vaid isaga suhtlemas ja temalt abi palumas, armastust ja mõistmist otsimas. Mirt kujutles kuidas isa kõik tema loobitud murekivid kinni püüab ja jõemutta matab. Nii saigi naine muredest priiks.
   Kui Mirt ja Griša oli pikalt oma platoonilist suhet vaka all hoidnud, juhtus ühel õhtul kurikeelne ja pahatahtlik Mirdi naabrinaine, kes asulas jutte kokku ketras ja palju omalt poolt juurde lisas, noori lahkumissuudlust suudlemas. Mirdi ema, kelle kõrvu ka järjekordne külajutt jõudis, seedis seda vaikselt, süda murest tulvil, kuid ta ei läinud tütrega noomima, vaid ootas et armas Mirt tuleb ise talle sellest pajatama. Aga vaikus, mis on tingitud õele inimese külajutust, hakkab seespidiselt sööma ka kõige tugevamat inimest. Nii muutus Kerilin iga päevaga närvilisemaks, mida märkas ka ta abikaasa, kuid ei teinud asjast suurt numbrit. „Naised“ muigas ta habemesse. Siis ühel õhtul see juhtus.
   Mirdi kasuisa putitas garaažis autot ja ema küpsetas köögis kaneelipirukaid, kui Mirt ja Griša käsikäes Mirdi kodu uksest sisse astusid.
   „Tere, mina olen Grigori, hüüdnimega Griša. Ks ma võin teie tütre kätt paluda?“oli peigmees väga viisakas.
   Kerilin keeras enda näo noorte poole ja karjatas „Eiii! Mitte mingil juhul! Eiii! See ei ole võimalik! Eii!“
   „Ema, mis sul viga on? Usud ka neid külajutte? Ma olen sinus pettunud!“oli Mirt ema käitumisest suures segaduses, arvates, et ema rõhub Griša halvale mainele ja käitub sellepärast nii ettearvamatult, kuigi ise oli ta alati tütrele õpetanud, et tähtis ei ole inimese vanus, positsioon ega rahanumber, kui armastaus, nagu tulvavesi peale tuleb.
   „Mis siin toimub? Mis kisa see on?“ jõudis kasuisa garaažist tuppa.
   „Ma, ma palusin teie tütre kätt, aga...“ püüdis Griša selgitada.
   „No ja mis sest nüüd nii hullu on?“ esitas mees küsimuse oma paanikas abikaasale. „Vanuse vahe ei ole ju ometi määrav!“ õigustas kasuisa noorte otsust, mille peale Mirt suunurka muige manas.
   „Ainult üle minu laiba!“ oli Kerilin endiselt hüsteerias.
   „Aga, ema...“ üritas Mirt midagi selgitama hakata, kuid see tal ei õnnestunud.
   „Ei mingeid agasid! Ma ei luba sul abielluda su oma bilooogilise onuga ja jutul lõpp!“
Majja sigines vaikus. Noorte silmad kõnelesid „jumal tänatud, et meie suhe veel voodini ei jõudnud“ keeles, kuid nende südamed olid närbunud. Tuli leida eliksiir, mis turgutaks taas elule.


19. juuni. 2018.a.
Vana-Rääma

MINU ILUS ELU LAPSEVANEMANA- Heli Künnapas


  Lõpetasin poole tunni eest Heli Künnapase dokumentaalraamatu "Minu ilus elu lapsevanemana" lugemise ja tegin enda jaoks otsuse, et blogin sellest hommikul, et lähen täna varem magama, aga mitte ei õnnestu. Ei tea kas õnnestub üldse täna öösel sõba silmale saada, sest järjekordselt käivad akna taga öised teetööd ja aknaklaasid lausa klirisevad. Mina kannatan veel ära, öölane, nagu ma olen, aga Germost on kahju, ei saa tema ka magada. Mis seal ikka, (k)arvustan nüüd seda raamatut.

 Algatuseks olgu öeldud, et ma olen nii uhke, et kõik 14 raamatut mis Heli Künnapase sulest ilmunud on, olen läbi lugenud. Kui ma algul olin selle raamatu suhtes pisut skeptiline, võin lõppkokkuvõttes öelda, et see raamat siiski tasus ennast ära. Ma küll enam ei mäleta mis aastast me Heliga suhtlema hakkasime, kuna aastad kulgevad välgukiirusel, aga alates meie tutvumise ajast olen ka aktiivne Heli blogi lugeja, pole ilmselt ühtegi tema blogipostitust vahele jätnud, sestap oli peaaegu kogu raamatu sisu mulle tuttav, vist vaid ühte teksti polnud lugenud. Samas neid üle lugedes (milleks kulus 2 õhtut) tabasin ennast taas ja taas mõttelt, et Heli kirjutab nii nagu minagi olen mõelnud, aga pole välja öelnud. Ma ei saa küll öelda, et ma alati Heli väidete ja arvamustega ühte sammu astuks, aga umbes 97% olen tema maailmavaadetega päri. Kummaline onju? Aga nii on ja olen Helile ka seda öelnud ja just koos mööda Eestimaad tuuritades olema autos saanud palju vestelda ja oma maailmavaateid jagada.

 Mulle väga meeldib, et Heli suudab, tahab ja oskab ennast kehtestada nii emana, abikaasana, kirjanikuna, kirjastajana, poliitikuna jmm...Tal on alati varrukast võtta oma arvamus ja ta suudab selle ka lugejani tuua, lahti lahata. Kirjanik, mis kirjanik! Pisut ka ajakirjanik! Ja juba suur ning aktiivne kirjastaja , sest Heliga vesteldes on ta pajatanud et käsikirju aina laekub ja ta peab oma valiku tegema. Minul on tema kirjastuse kaudu ilmunud 2 romaani ja kolmas peagi tulemas. Ja neljas, ja...ühesõnaga olen kindel et meie koostöö jätkub, sest ma ei toimeta tema kirjastusse ainult enda raamatuid, vaid ka neid mille koostaja ma olen.

 Ambitsioonikas ja rikas naine, vähemalt tarkuse ja laste poolest, sest peagi sünnib tema perre uus ilmakodanik ning jääbki üle oodata uut "iluselu" dokumentaalraamatut, mis pajatab juba 7 liikmelisest perest.

 Jõudu, jaksu ja armastust, kallis Heli!

Raamat

MINU ILUS ELU LAPSEVANEMANA

 0 Google +0  0 Share0
,,Elu on kõige ebareaalsem asi siin elus! Ja kui sinuga kõrvuti elavad veel mitu väikest elu, siis on see suurim kingitus. Elus on kurbust ja rõõmu, naeru ja pisaraid. Isegi kui elu pole alati lihtne, on see ikkagi ilus!
Sellesse raamatusse said kirja paljud minu mõtisklused erinevatel teemadel. Kokkuvõtlikult on läbivaks teemaks elu koos väikeste lastega. Me ei oma inimesi enda kõrval, vaid me oleme kõrvuti selleks, et teineteiselt õppida. Just nende kaante vahelt saad teada, mida mina viimastel aastatel olen õppinud!"
-Heli-
Heli Künnapas on Pärnumaalt pärit kirjanik, kirjastaja, sotsiaalpoliitik ja 4 lapse ema, kelle sulest on tänaseks ilmunud 14 raamatut. Muuhulgas menukas noorteromaan ,,Ütlemata sõnad" ning romantiliste lühiromaanide sari ,,Mõni õhtu romantikat".
ISBN 9789949720897
Ilmumisaasta 2018
Keel eestikeelne
Lehekülgi 86 lk
Mõõt 218x215x7 (mm)
Kirjastus HELI KIRJASTUS
Lisamise aeg: 14.05.2018        







19. juuni. 2018.a.
Vana-Rääma

esmaspäev, 18. juuni 2018

Jaansoni rada 107.päev

kodulävel

  Täna jõudsin üle kahe nädala rajale. Eks oli selleks nii mõnigi takistus, aga loll on see kes vabandust ei leia, eksole? Aga tegelt ka, vahepeal oli takistuseks see kurb intsident ühe noore naisega, millel ma siin blogis peatuda ei taha ning endiselt teevad mulle haiget kaelaradikuliit, vist ka reuma ja kõhukinnisus. Ikka ja jälle, vahelduva eduga. Aga praegu olen normis ja kasutasin võimalust, sest oli ka kesklinna postimajja asja. käisin sealt ära toomas andeka Jana joonistatud illustratsioone kalli Erika lasteraamatu TRIINU tarvis. Nüüd on need mul kodus täitsa olemas ja lähipäevil jõuavad kirjastusse, seega pole TRIINU sünd teps mitte kõrgete mägede taga. Ja ma rõõmustan väga selle üle.

endises kodupargis...
 Kepikõndisime mööda Pärnu kesklinna ja koju jõudes näitas pedomeeter, et olime lausa 7,2 km läbinud. Nostalgitseime ja külastasime endiseid kodumaju, kus olen 13 aasta vältel Pärnus elanud. Germole lisas see kõik vaid rõõmu juurde ja ta lausa säras rajal. Oleme mõlemad õnnelikud, ei mingit väsimust, kuigi esimest korda sai rajal käidud plätudes. Ja lõpuks jõudsime ikka rajale, Jaansoni rajale, kuid kesklinna poolsemasse, sest ei taha lihtsalt siinpool liigelda. Alati on võimalik valida uusi radu, see ei takista liikumist.

 Vahepeal lihtsalt istusime, viskasin mured vette, uputasin ära, vestlesin kahe kalli sõbraga ja nüüd siis blogingi. Jälle üks kepikõnd kirjas! Näib mida homne päev toob, plaan on paigas, kui just taevast pussnuge sadama ei hakka ja ilm väga külmaks ei pööra.
TRIINU kodu :)
siin need on, TRIINU illukad,  vapustavlt hea lasteraamatu illukad
mõnus on olla, pool km veel koju :)
õnnelik Germo
kesklinna sild...
peaaegu kodus..
sõber Raul, siin jalga puhates helistasingi sulle...
nõnnaviisi...
puu, känd ja pisikesed vesroosid- sinna uputasin oma mured...
üle Pärnu jõe paistab meie lemmikkoht...
rajal...
kõik teed viivad jõeni...
Kanali tn 5a oli ka kunagi meie koduks...
põnev uks ühel Kooli tänava majal...
Germo endise kodumaja ees, Kooli tn 3...kui linna kolisime 13 aasta eest..
kesklinnas...
mingid kännukad...

kesklinnas...
Nüüd ikka väike fotogalerii ka:
Germo on üliõnnelik rajale mineku üle...

Olge armsad!

18. juuni. 2018.a.
Vana-Rääma

Intriigid ja ahistamine

foto: Hendrik Osula (leitud netiavarustest)

   Miks selline teema? Kahjuks puudutab see teema paljusid meist, aga paljud, kas ei pööra sellele suurt tähelepanu, või ei julge sellel teemal sõna võtta. Mina olen inimene kes ei salli intriige ja ahistamist, aga vaatamata sellele puutun nende koledate situatsioonidega kokku tahes-tahtmata.

 Jah, ma ei taha inimestele halba, ei inimesele halba öelda ka siis, kui ta on mulle halba teinud või teeb seda tahtlikult ja pidevalt, kuid silme ees mängib maailma parimat sõpra, süüdimatult, kandes valemaski, mille taha olen ma õppinud (läbi) nägema.

  Olen kogu elu olnud seda meelt, et need inimesed kes näevad teises ainult ja pidevalt halba, on seda tegelikult ise, nad näevad oma peegelpilti teises, tihtilugu just selles inimeses, kelle ees nad head nägu teevad. Nad on ise üleni negatiivse energia meelevallas ja tihtilugu on selle põhjustajaks ja võimendajaks alkoholism. Kui on alkohol juba piisavalt ajusagaraid hävitanud ja igapäevane annus seda uuesti teeb, ei suuda inimene enam mõelda ega näha positiivselt, sest temas oleks nagu saatan või kurat võimust võtnud, mis võimenedes hakkab tootma üha negatiivsemat energiat, läbi mille hakkab negatiivik elama veel aktiivsemalt teiste elu, läbi kohutavate ja valelike fantaasiate, mis tegelikult elavades temas. Tema õnne- ja rõõmuhormoonid saavad olematuks.Temast saabki deemon, aga ta ei tunnista seda, ta ei näegi seda, sest ta on vaimupime. Selline inimene ei oskagi elada enam oma elu, ta toitub negatiivsusest ja näeb kolli seal kus seda pole iial olnudki. Ja lõpuks võtab kasutusele sellised valged valed, mis kumavad igalt poolt läbi, mis tegelikult on seadustega vastuolus ja kriminaalselt karistatavad.

 Ma pole kunagi salanud seda, et mõnikord tarbin ka mina alkoholi, aga seda juhtub iga aastaga üha vähem, vahel möödub 4 kuni 6 kuud kui ma pole tilkagi mekkinud, aga siis näiteks tarbin väikese pudeli pirni somersbyd ja mulle piisab sellest. Isegi ühest pitsist viinast, mille ühe inimese juubeliks tarbisin, suutsin purju jääda ja meeletult higistama hakata. Mulle lihtsalt ei sobi alhokol, sest see on saatanast ja alati peale tarbimist on mul kohutavalt kahju järgmisest päevast, sest see on kasutu ja tühi päev, enesetunne ei ole hea ja sisemus karjub. Süümekad elavad minus juba aktiivset elu, kuigi vist ei tohiks või ei peaks.

 Laupäeval käisin üle 10 kuu väljas, ehk kõrtsis armsa sõbra Ergo pille järgi tantsimas. Juba Rivo matustele sõites mainisin Ergole, et tulen 16. juunil välja ennast tuulutama, sest tõesti, tõesti, kõrtsus käisin eelmisel aastal, augusti algul ja siis ka sünnipäeval, Maarja sünnipäeval ja esimest korda Bum-bumis (vist kirjutasin nime õigesti). Lihtsalt tundsin, et on vaja rahva sekka lõõgastuma minna, sest kirjutasin ainuüksi talve kuudel valmis 5 romaani ja olen aktiivselt tegelenud ka artiklite ja jutukeste kirjutamisega ning raamatute koostamisega, millest osad hakkavad riburadapidi ilmavalgust nägema. Oli väga tore õhtu, peaaegu terve õhtu tantsisime Maarja ja kalli klassiõega, kellega ma väga tihti kokku ei satu, kuid nüüd sai kokku lepitud, et suve jooksul peaks korra ikka veel tantsima minema. Oli tõesti positiivne õhtu ja ma naersin, et käimata rajapäevad sai ühe õhtuga tasa tehtud. Ning edasi sai kesklinna elu-meluga tutvuma mindud, aga....isegi sellel ühel ainsamal korral suutis keegi halb inimene valge vale tõttu mu õhtu ära rikkuda ja tegi seda kohutaval viisil, kaasates sellesse ühe mu väga lähedase inimese, aga unustades et igal pool on silmad ja mõnes kohas ka kaamerad. See on elus või elav näide sellest, et meie ümber on negatiivseid inimesi, kes ei lase meil oma elu elada ja kipuvad ise teiste elu elama, aga nende aju ei suuda selekteerida paljusid asju ning nad ei suuda mõelda valede tagamaadele, nad ei näe seda, sest ajukahjustus, mis on tingitud alkoholismist, on muutnud need inimesed vaimupimedaks. Ja kui negatiivsesse "sõnumisse" hakatakse kaasama juba mu kõige kallimaid, lapsi, kes on selles elus mulle kõige olulisemad, (t)ärkab minus emalõvi ja ma lähen nende kaitseks välja ükskõik kuhu. Jah, ma olen Neitsi tähtkujus sündinud, aga viimast päeva mõjutab mind Lõvi tähtkuju, mis aeg-ajalt minus võimust võtab. Aga ma lihtsalt ei lase oma kallitele inimestele liiga teha, olen selline olnud kogu elu. Need kes mind tunnevad ja minus kolli ei näe, need ka teavad.

 Nii oli minul eile must päev, ei saanud magada, hing valutas lisaks, aga õnneks on maailmas häid inimesi ning vestlus facebookis mõne hea inimesega ja pikk, positiivne ja sisukas telefonikõne armsa Erikaga muutis eile päeva õhtu päikeseliseks. Aitäh, kallis Erika!

 Nüüd aga teine teema, teema millest räägitakse viimasel ajal pidevalt. Ahistamine.
Meil kõigil (peaaegu) on oma kodu, oma pesapaik, olgu selleks päris oma elamine või üüripind, see ei oma tähtsust. Kui sul on oma kodu, tahad sa tunda ennast oma kodus ka kodus (ohh, vist keeruline lause tuli, aga mu blogipostitused on alati kirjutatud otsekõnes, ilutsemata). Meil kõigil on õigus tunda ennast oma kodus privaatselt, kasvõi kõndida alasti ringi. Mitte kellelgi pole õigust astuda suvalisel ajal ja luba küsimata meie kodu uksest sisse. Meil kõigil (peaaegu) on olemas telefonid ja suud, et kasvõi helistada ja küsida kas võib külla tulla, sest muidu tundub see ahistamisena. Jah, mul käib palju külalisi ja paljud ka helistavad ette ning on olnud olukordi mil ma ei suuda või ei saa külalisi vastu võtta, siis ma ka ütlen seda. On ju minul, kodus töötaval ja öise eluviisiga inimesel hoopis teine režiim, kui enamusel. Ma loen ka palju (kui oled tähele pannud) ja kirjutan ning magama lähen alles kell 3 või 5 hommikul, millest tingituna kestab minu ööuni tihtilugu kella 10-ni või vahel isegi kauem. Sestap (olen sellest korduvalt rääkinud ja ka kirjutanud) et ma ei armasta enne lõunat külalisi vastu võtta, sest vajan aega, ruumi ja õhku hingamiseks. Aga õhu tarvis avan ärgates aknad ja ukse, kuid siis hakkab juba külalisi voorima, kuigi olen korduvalt maininud, et tahan ärgata, tahan hommikust aega enda ja Germo jaoks ja mulle üldse ei meeldi kui mu söögilaua ääres istutakse ja loetakse suutäiasi. Mitte et ma kade oleks ja külalisele ei tahaks pakkuda, aga vahel pole see lihtsalt võimalik ja pealegi eelistan ma süüa ja ärgata koos perega, ehk antud juhul Germoga. Sestap pidin ka selle teema siin ära mainima. Ja kui ma kõnelen telefonitsi kellegagi, siis paluks mitte hiirekõrvul kõrval kuulata, sest tegu on mu privaatkõnega, mis ei ole kolmandatele kõrvadele, nagu ei ole ka mu magamisvoodi külalisele istumiseks ja jälgimiskes millega mina arvutis tegelen ja kellega suhtlen, see on MINU PRIVAATELU ja sellega tuleb arvestada, sest "ahistamine" olgu ta millises kontekstis tahes, muserdab ja segab mul oma elu elamist. Ma usun, et paljud on minuga ühel meelel. Nüüd meenus ütelus; "külalised on kõige armsamad siis kui nad tulevad ja lähevad," nii ongi, sest külla tullakse mõneks minutiks kuni mõneks tunniks, aga mitte sada korda päevas ja pidevalt, kui just eelnevalt pole kokku lepitud, et mõni kallis sõber tuleb kasvõi nädalaks resideeruma ja see on mõlemale osapoolele oodatud ja vastuvõetav.

 Andke mulle andeks kui see postutus tundus tõre või lausa kuri, nii ma seda ei mõelnud, lihtsalt kirjutasin hinge pealt ära, sest tahan oma elu elada ja mul on komme oma mured lahti kirjutada. Aga kes näeb selles postituses positiivsust ja ei pea seda paljuks laikida, nendes ei ole negatiivse energia ülekaalu ja nad aksepteerivad minu soovi ja arvamust.

 Aitäh!

18. juuni. 2018.a.
Vana-Rääma

pühapäev, 17. juuni 2018

AJUTINE ELU- Hugo Vaher


  Paar päeva ühe romaani seltsis on taas möödunud. Lõpetasin just Hugo Vaheri romaani "Ajutine elu" lugemise. See romaan märgiti ära kirjastuse Tänapäev 2015. aasta romaanivõistlusel.

  Loen viimasel ajal palju kirjastuse Tänapäev romaanivõistluse raamatuid ja millegipärast meeldivad mulle just ära märgitud raamatud poole rohkem kui näiteks võidutööd. Kummaline, eksole? Ja paljud mu tuttavad, kellega on sellel teemal juttu olnud, arvavad sama. Aga jah, maitsed on erinevad ja minu jaoks peab ka teema haakuma, raamat peab haarav olema, et ei tekiks momenti seda (jäädavalt) käest ära panna...

 Mulle väga, väga see valusalt eluline romaan meeldib. Kohe väga! Raamat kõneleb kolmest eluratta kodarate vahele jäänud mehest, ehk rahvakeeli geoloogist, ent ometigi on nemad ka inimesed ja vaata, et inimlikumad inimesedki kui paljud teised. Eriti meeldib mulle peategelane Andres, -see üdini aus ja intelligentne mees, kes kaotas kunagi oma naise ja lapse õnnetuse tagajärjel, hakkas jooma, kaotas kõik ja sattus tänavale. Eluheidikute elust tänaval, ellujäämisest ja surmaga silmitsi seismisest see raamat kõnelebki. Mul oli nii kahju, et see otsa lõppes. Tõsiselt kahju.

 Hugo Vaheril on väga hea käekiri, piltlik väljendusviis ja tohutult jõulised kujundid. Nutta sain üle pika aja. Mitte, et ma seda väga tahaksin, aga see emotsioon, mida tekitab raamatu lugemine, see on hoopis teine nutt(mine). Kuna see oli esimene raamat mille selle autori omadest läbi lugesin, loen kindlasti veel ja soovitan teilgi seda teha.

 Elu ei ole vaid lillelõhnaline ja positiivne, seda kogeme me kõik. Olles ise viimasel ajal situatsioonis, kus n.ö. sisekliima käärib, siis paneb imestama millised silmakirjalikud ja valelikud on inimesed. Just nemad peaksid seda raamatut lugema, võtma õppust Andresest, eluheidikust, kes ka surmaga silmitsi seistes suudab ja tahab jääda iseendaks-ausaks intellktuaaliks.

 Kindlasti on see raamat üks mu lemmikutest mille selle aasta numbris olen läbi lugenud! Aitäh!

Rahva raamatu lehelt:

Raamat

AJUTINE ELU

Autor: HUGO VAHER
 1 Google +0  0 Share0

Kõik pidi olema ajutine. See ei saanud jätkuda kaua. No aasta-paar veel. Kõige enam ehk viis aastat. Mõte sellest kiskus temas jälle lahti midagi, mis igapäevatoimetuste ja kohati ohtra joogikraamiga kinni oli kasvanud. See oli parandamatu haav. Kümme aastat. Kui ajutine see on? Lapsena tundub nagu igavik. Täna, viiekümnesena, kadus iga aasta justkui peeruhais tuulise ilmaga. Andres muigas. Ja siis naeratas. Ta suutis veel olla irooniline. Kõik ei olnud kadunud. 
Hugo Vaheri sulest on nooremale ja täisealisele lugejale kirjastuselt Tänapäev ilmunud „Punk ei ole surnud” (2012), „Skvotterid” (2013) ja „Ümera Mehed Roosa Villast” (2014). Seekordne teos „Ajutine elu” märgiti ära kirjastuse Tänapäev 2015. aasta romaanivõistlusel. See on lugu kolmest karmi, aga mitte alati õiglase elu hammaste vahele jäänud mehest, kellest igaühega on saatusel omad ettearvamatud plaanid.
ISBN 9789949277810
Ilmumisaasta 2015
Keel eestikeelne
Formaat Kõvakaaneline
Lehekülgi 216 lk
Mõõt 222x149x17 (mm)
Illustreerija(d) ANGELIKA SCHNEIDER
Kirjastus TÄNAPÄEV
Lisamise aeg: 30.04.2016
18.902.57 €
Kaupluses püsikliendile: 2.57 €
Kaupluses: 2.70 €
Kaup kätte: Kiirtellimusega: homme, 18.06

17. juuni. 2018.a.
Vana-Rääma

reede, 15. juuni 2018

Artikkel jaanituledest vol 2

 Täna ilmunud "Nelli Teatajas" kirjutan taas Eestimaa jaanituledest aga pean vabandama kohutava vea pärast, mis ei ole tingitud minust (mul mustand alles), kõik jaanituled mis on märgitud Läänemaa alla, kuuluvad siiski Pärnumaale. Ma ei tea kuidas sihuke apsakas sisse tulla sai, sest mina guugeldasin kõik kohad üle, aga...Ja tuhat vabandust ka Pärnu jaanitule kuulutuses aset leidnud vea pärast, esineb siiski ansambel Patune Pool, mitte Patune Poll! Ja Salla külas ka ikka Patune Pool, mitte Patune pool.

 Tänud kõikidele kes selle artikli ilmumisele kaasa aitasid! Teen kõik selleks, et enam selliseid apsakaid ei juhtuks!

 Muidu kulgeb tõusvas joones, plaanin täna üle pika aja rajale minna, sest tervis lubab. Argielu edeneb tõhusalt, vahel mässan kodus, vahel lõõgastun teises kodus, nii saigi möödunud laupäeval šašlõkitatud grillfesti asemel, kus kõik on hirmkallis. Ja eile sõime sellel aastal esmakordselt värsket kartulat. Kõrvale tegin oma lemmiku-hakklihakastme. Ja peedimahl maitses ka hea. Täna mõtlengi, et kas ma ikka tahan makarone teha või mitte. Kui oled värske kartula maise suhu saanud siis ju muud ei tahagi. Turult ostsin, Läti kartul, 2 eurot kilo ja kiidan väga heaks.

 Ja armsale Kallele aitähhid Läti magusa eest!
siis kui lapsepõlve mängukaaslane külas käib...

värske kartul ja...

šašlõkitamine..
 Ka üks kena pakike, kus on ka kenad külmkapimagnetid sees, jõudis kohale. Aitäh, kallis Riina! Kollektsioon täienes lausa 3 magneti võrra.

 Eile õhtul (õigemini juba öösel) jagasin oma fb ajajoonel rõõmu, jah, mu triloogia ELU PÄRAST ELU 2. raamat "Maris kolib Portosse" läks lõpuks kujundusse. See oli üliarmas teada, sest viimasel ajal on nii palju juhtunud, palju sellist mis muserdab hinge, aga see uudis oli suur kirss tordile. Nüüd jääb veel ootus. Aitäh, kallis Heli!

 Nüüd aga kulgeb taas raamatute koostamise juurde, sest aeg aina surub peale, aga töö käib ja kõik on ajas. Mul on ülisuur rõõm teha seda mida hing ihaldab, jee!

uued magnetid Mehhikost.
Natuke fotosid ka ikka:
jee!


15. juuni. 2018.a.
Vana-Rääma

neljapäev, 14. juuni 2018

SÕNA JÕUD. TEINE RAAMAT- Jaan Mikweldt


  Lõpetasin just Jaan Mikweldti "Sõna jõud. Teine raamat" lugemise. Olen selle autori raamtuid ennegi lugenud ja kindlasti loen veel, sest tal on väga omapärane käekiri.

 Raamatu tagakaanel on kirjutatud:"Sõna jõud" on kantud eetilistest elutõdedest,,,nii see on aga ma tahan sinna "eetilistest" vahele ühe tähe juurde lisad, ehk siis e tähe. Sobib mõlemat moodi.

 Tegu on väga, väga hea raamatuga! Mul jätkub vaid kiidusõnu, sest mind tohutult paelub folkloor, ka etno ja just seda teemat hoiab autor au sees. Minu suur austus ja lugupidamine et ka selliseid raamatuid ilmub! Aitäh!

 Mingil määral võib seda (ja usun et ka teisi tetraloogiasse kuuluvaid raamatuid) täiskasvanute muinasjutuks ja see viis tagasi lapsepõlve, vanavanaema aega, kus kohast on pärit ka minu kõnekäänud ja ütlemised, mida oma teostes kasutan ja mille pärast palju kiitvaid sõnu saanud olen. Aitäh!

 Need 8 lugu on nii võimsa väega, et hakkavad su peas edasi elama, või oleks õigem öelda, et viivad sind tagasi minevikku, kasvõi kooliõpikutesse, kus sellel ajal, kui mina laps olin, kajastati ikka folkloori. Ja kohati nägin ennast lapseajas, kus lugesin kasvõi oma lemmikõudukat "Sinihabet," nägin ennast Osseedi muinasjutte lugemas, lapsepõlvemultikaid lugemas, kus polnud nii palju tapmist ja vägivalda. Ja peas hakkasid kajama sõnad: dubleerinud filmistuudio Tallinnfilm, režissöör Eugen Rosental, helioperaator Herman Vahtel, toimetaja Luule Žavoronok (kes on juhtumisi mu laste sugulane) jne...ühesõnaga käisin just minevikus ja see oli ülimõnus tunne.

 Kas sina tead kes või mis on kodukäija? Ebajalg? Veaslaps? (Vaeslapse käsikivi meenus) Kui ei tea siis loe seda raamatut ja saad teada.

Rahva Raamatu lehelt:
Raamat

SÕNA JÕUD. TEINE RAAMAT

Autor: JAAN MIKWELDT
 1 Google +0  0 Share0
Meie kultuur on lõpmata rikas kõikvõimaliku müstika poolest. Mistahes asjakesel võib olla eluvaim sees, lisaks ka kuhjaga isiklikku tahet, seisukohti ja põhimõtteid. Kõik need lastakse vajadusel keset inimeste maailma käiku – tulemused võivad aga olla ettearvamatud.
Jaan Mikweldti kunstmuinasjuttude tetraloogia „Sõna jõud” toetub eesti folkloorile. Siin tegutsevad nii kaitsevaimud kui ka hingejahtijad, kratid, puugid ja sooelanikud. Kõik need müstilised olendid on tihedas seoses oma igapäevast elu elavate inimestega.
„Sõna jõud” on kantud eetilistest elutõdedest: krati kasutaja müüb hinge kurjale, needjale pöördub needus tagasi, aus meel ja õiglased teod saavad aga heaga tasutud.
ISBN 9789949551071
Ilmumisaasta 2015
Keel eestikeelne
Formaat Kõvakaaneline
Lehekülgi 90 lk
Mõõt 215x152x10 (mm)
Kirjastus KENTAUR
Lisamise aeg: 30.04.2016 
11.75 1.71 €
Kaupluses püsikliendile: 1.71 €
Kaupluses: 1.80 €
Kaup kätte: Kiirtellimusega: homme, 15.06


14.juuni. 2018.a.
Vana-Rääma
  

teisipäev, 12. juuni 2018

MEELEHEITE SÜNDROOM- Marje Ernits


 Panin just öökapilt raamaturiiulisse Marje Ernitsa romaani "Meeleheite sündroom." Olen ennegi Marje Ernitsa raamtuid lugenud ja loen kindlasti ka edaspidi, sest need pakuvad kogu raamatu vältel põnevust, kordagi ei teki hetke nagu tunduks, et sisu veniks. Kogu aeg midagi toimub ja autor oskab väga viliunult põnevust üles kruvida.

 Noor naine Karina, kes on heal järjel, satub ühtäkki oma eluga ummikusse. Olukord mille tunnistajaks ta on, seguneb Karina eluga nii, et ta ei suuda ega oska enam sellest sasipuntrast välja tulla.

 Naine asub kirjutama tõsielu ainetel raamatut, minnes ise prototüübi ellu, või elujärgsesse ellu, kui nii öelda saab, sest ta ise (ja paljud viiekordse maja naabrid) on prototüübi surma tunnistajaks.

 Romaan, mille ta valmis kirjutab ei ilmu kahjuks, sest selgub, et sarnase süžeega raamat on juba ilmunud. Mis saab edasi? Loe või lausa osta see raamat endale, sest praegu müüakse seda ülisoodsalt.

 Kas midagi häirib ka selle raamatu juures? Läbi sisu mitte miski ei häiri, kuid lõpp oli natuke üllatav, mitte meeldivalt üllatav, aga ootasin midagi muud. Lõppes liiga ruttu. Aga minul, kui lugejal on alati võimalus fantaseerida ja seda ma ka teen.

 Aitäh, Marje Ernits, et kirjutasid selle põneva raamatu!

Rahva Raamatu lehelt:
Raamat

MEELEHEITE SÜNDROOM

Autor: MARJE ERNITS
 1 Google +0  0 Share0
Karina Gork on noor eesti naine – haritud, ambitsioonikas, ettevõtlik ja arvestav, harrastab tervislikke eluviise, on avatud suhtumisega ja salliv. Ta on kasvanud maal ja targaks saanud linnas. Oma kolmekümnenda sünnipäeva eel tekib tal võimalus teoks teha ammune unistus ning ta asub agaralt ja vahendeid valimata tegutsema. Tema elus pole kohta nurjumistele ja meeleheitele, ometi seisab ta ühel päeval oma viienda korruse korteri rõdul ning on valmis sooritama hüpet, mis viiks ta vabasurma.
ISBN 9789949567126
Ilmumisaasta 2015
Keel eestikeelne
Formaat Pehmekaaneline
Lehekülgi 160 lk
Mõõt 210x140x12 (mm)
Kirjastus EESTI RAAMAT
Lisamise aeg: 30.04.2016  
14.97 3.94 €
Kaupluses püsikliendile: 3.94 €
Kaupluses: 4.15 €
Kaup kätte: Kiirtellimusega: homme, 13.06



12. juuni. 2018.a.
Vana-Rääma

esmaspäev, 11. juuni 2018

Ega see esimene kord pole!


    EGA SEE ESIMENE KORD POLE!

  Pikk tee. Pikk ja vonklev kruusatee neelas visalt kilomeetreid. Maur peatus, võttis seljakotist valge riidest taskurätiku, mille vanaema oli ise tikkinud ja valmis õmmelnud. Alati kui Maur vanaema juurde läks, pistis ta kotti või taskusse vanaema tehtud taskurätikud, eks ikka selleks, et vanale inimesele rõõmu pakkuda. Maur austas ja armastas oma vanaema väga. Ta pühkis otsmikult higi, nuuskas ja surus märja taskurätiku kotti tagasi. Veel vaid viis kilomeetrit oli vanavanemate koduni sõita jäänud. Viis kilomeetrit konarlikku ja kurvilist, kitsukest kruusateed, kus eriti autod ei sõitnud, sest aasta eest oli läheduses valminud uus tuhakattega trssitee, mida väisasid rekkad, bussid ja teised sõiduriistad.
   „Pagan, ma oleksin pidanud ikka poisitõukekaga tulema, oleksin ammu juba kohal! Need linnarattad ei kõlba karu persse ka!“ vandus Maur, kolmekümneviie aastane sihvakas, brünett mees, kes harrastas rohkem jalgratast sõita, oma volvoga võttis ta ette vaid pikemaid väljasõite, aga kruusateel seda trööbata ei raatsinud. Maur üldse imestas, et tänapäeval veel kusagil kruusateed laiuvad, sest enamasti olid ka külateed asfalteeritud. Tõsi, ta mäletab, et toonasel vallal, enne kui vald linnaga liitus, oli plaanis külateed korda teha, aga plaaniks see kahjuks vaid jäigi ning nüüd tundsid selle küla elanikud ennast veel rohkem hüljatud ääremaa asukatena, kuna kõik kulges pigem langevas, kui tõusvas joones.
   Maur ronis kilomeeter enne vanemate koju jõudmist taas rattaseljast maha, sest porisel ja rööpasse sõidetud teel, mis maja juurde viis, polnud võimalik sõita. Aga kohale jõuda oli vaja.
„Kurat, et see memm ka nii kangekaelne olema peab! Omal hing paelaga kaelas ja vanemate juurde linna elama minemast keeldub, kuigi vanematel on hiigelsuur villa ning just memm ja kadunud taat panid selle villa soetamisele tugevama õla alla. Nüüd on taat juba paar aastakest mullatoidul, aga memm, tema on vist väsimatu, ainult aiamaa ja aiamaa. Ilma selleta ei oskaks vist eladagi! Ise ei suuda enam ilma rulaatorita liikudagi ja vereõhk on alalõpmata laes! Mitte, et ma midagi halba soo´viks, aga memm keeldub ju ka ravimeid tarvitamast, väites, et vaid aroonia marjad on temale sobivamad ravimid. Tee siis talle selgeks või nii. Aga samas saab temaga nalja ka. Ühel päeval avastas memm, et talvepuid on vaja juurde tellida, kuigi kogu ta maja ümbrus, kuur ja kuuri pümbrus olid puuriitadest tulvil. Memm mainis, et iial ei või teada kui karge talv tulla võib, varu peab alati olema. Nii ta siis helistaski ühe kuulutuse peale, kus oli kirjas, et linna piires tuuakse puud tasuta kätte. Leides lubadusele kinnitust, ütles memm puuärikale oma aadressi: Pärnu linn, Tõstamaa ääreküla, ei osanud autojuht midagi kosta vaid tõigi tasuta memmele puud koju kätte, sest Tõstamaa piirkond kuulubki nüüd Pärnu linna koosseisu.“
   „Oi, Maurike, tore, et sa ikka memme juurde tee leiad!“ komberdas vanaema kahel kargul kõndides pojapojale vastu, kui viimane oma jalgratast vana kase külge lukustas. 2Mes sa tast lukustad! Meitel siin ometi kurikaelu pole! Näe, mina-vana inimene unustan isegi ööseks maja lukustamata, pole keegi tahtnud mu seitset märssi tuuri panna!“ noomis memm.
   Maur kortsutas kulmu ja tõmbas suu kriipsuks, sest talle üldse ei meeldinud, et memm uksi ei lukusta. Iial ju ei või teada milline tegelane kolkakülla tee leida võib. Liiga palju on niigi meedias kajastatud juhtumitest kus vanureid on paljaks röövitud ja lausa hukatud. Pealegi teadis Maur, et memm korjab raha sukasäärde, sest ta pole kunagi pankasid ja niininetatud usaldusisikuid usaldanud. Alles aasta eest sai ta ebameeldiva intsidendi osaliseks, kui selgus, et taadi mammona, mida ta sõbra seifi korjas, haitus koos seifiga peale sõbra matuseid õhku ja ilma ta oma tuhandetest eurodest jäigi. Maur teadia ka kunagi vanavaemate seifi olemasolust, mille ta lapsena kogemata avastas ühs seinal oleva maali tagant avausest, mille ta kogemata seinalt aelemise käigus maha ajas. Rahutu ja leav laps, nagu ta oli. Peale seda likvideeris taat peidiku, aga uue peidiku olemasolust pole Maur enam teadlik. Maur kartis et memme elu võib ohus olla ning sõandas seda ka memmele mainida.
   „Jäta jutt! Ei mina kedagi karda! Kogu mu valdus on kaitstud, ise tegin kaitsemärgid ja lugesin tagatippu veel omaloodud loitsud ka peale. Need toimivad sajaprotsendiliselt,“ väitis memm. Maur oli hämmingus, ta kartis, et muidu nii terane ja tark memm hakkab mõistust kaotama. Mees kahtlustas, et memm on dementseks jäänud ning see pani veel rohkem oma kalli sugulase pärast teda muret tundma. Aga memm ajas ikka oma rida, ega kuulanud Mauri õpetusi.
   „Katsu sa santi sundida kui sant ei taha kõndida!“ Maurile vanasõna ja ta andis alla, aga mure jäi. Pealegi oli memm talle väga kallis inimene, suur eeskuju, kes sai, vaatamata põdurale tervisele ja kõrgele vanusele oma eluga hakkama.
   Mauri ootas ees tihe tööpäev. Ta lausa kukkus pärast puude ladumist, muru niitmist ja kartulamaa kõplamist, millele memm just hea näoga ei vaadanud, koikusse, vanasse armsasse vedruvoodisse, mis endiselt memme verandatoas asus ja lõhnas mineviku järgi. Ning uni tuli magus.
   Hommik äratas Mauri kuke ja koiduga. Ta ringutas, käis maja nurga taga kuivkäimlas kusel, jõi hommikukohvi ja seadis sammud õue, sest tööd oli veel kuhjaga teha, aga õhtul tuli jalrattal linna ka vändata, sest hommikul terendas tööpäev, nädala algus.
   „Aappii, memm, aappii! Ma ju hoiatasin, et ka kolkakülla võivad vargad tulla!“ lausa röögatas Maur, nähes vana aida esisel tundmatu meest lamamas.
   „Kas sa veel kahtled minu võimetes?“jäi memm rahulikuks. „Vaata ometi mu kaitsemärke aida uluall. Need toimivad. Mida sa enam ootad? See blondu noormees sai südari, kutsu talle aga laibaauto järele, hakkab muidu siin veel lehkama ka, kärbsed parves ümber..“
   Maur pidigi nentima, et vanarahva,- ja nõiatarkustel on tõepõhi all. Mees värises nagu haavaleht, nagu oleks esimest korda elus laipa näinud.
   „Ega see esimene kord pole kui mõni kolumats mu valdustes ära kõngeb! Laibaautole pole vaja teed juhatada!“ jäi memm resoluutseks, ajades ennast kahe kepi najal kaevuäärselt pingilt püsti, kohendas oma lillelist pihikseelikut ja lahkus, nagu vana rahu ise. Mauri jäi saatma memme irooniline muie suul ja tuule käes laibaautost väljuv lehk. Aga töö memme aias kulges ootamatu kiirusega ning juba kallistaski Maur memme hüvastijätuks.


11. juuni. 2018.a.
Vana-Rääma

UUS ELU- Saale Väester


  Öösel, või õigemini hommikul kell 3.43 sain loetud Saale Väesteri lühiromaani "Uus elu." Ärge küsige kuidas ma jõuan. Kui oled ikka oma kodu vang, siis jõuad. Eile hommikul tõusin taas väga raskekujulise kaelaradikuliidiga ja kasutasin päeva suurelt jaolt just lugemiseks, kuigi jõudsin mõned artiklid valmis kirjutada, koristada ja süüa teha ka. Aga nii jubedat kaelaradikuliiti polnud mul enne olnud. Määrisin mitu korda päevas tiigrisalviga ja võtsin diclofenacci, täna olen peaaegu inimene, kuigi pea kumiseb jne...

 Olen Saale raamatuid ennegi lugenud, kõik on väga elulised ja valusad, nagu elu ikka. Need lahkavad peamiselt naise-mehe vahelisi suhteid, aga lõppevad õnneks õnnelikult. Nagu ka UUS ELU. See raamat kõneleb Mirjami ja Riho suhtest. Mirjam on vaene kahe lapse ema, keda on oma vanemad alavääristanud ja kes on tundnud koolivägivalda. Tulenevalt sellest on ta heitliku loomuga. Naine tutvub kohvikus rikka mehe Rihoga, suhe kulgeb positiivses võtmes, kuid Mirjam ise kipub seda rikkuma, olles haige psüühikaga. Aga Riho on mõistev ja kõik lõppeb positiivselt. Taas pean ennast kordama, et uskumatu, et osad vanemad ei oska oma võsukest hinnata ja armastada! Täiesti kohutav!

 Saale, aitäh, et kirjutasid selle elulise raamatu!

Rahva Raamatu lehelt:RAAMAT

UUS ELU

 1 Google +0  0 Share0
Meeleolukas lühiromaan kaht tütart kasvatavast tõlkija Mirjamist. Naisele tundub, et tema elu on kehvem kui teistel: väikefirma kiratseb, korter on luitunud ja õiget meest ka ei ole. Kolmekümnenda sünnipäevani on jäänud kaheksa kuud, kui Mirjam otsustab oma elu muuta. Korraga peab muutuma kõik – firma peab kasvama väärikalt suuremaks, kodu peab muutuma hubaseks, lastel peab olema rõõm õnnelikust emast. Ja kuidagi tuleb leida veel ka härra Õige...

11. juuni. 2018.a.
Vana-Rääma