Maakodu päevadel olen ma suht niiöelda levist väljas. Telefonitsi saab ikka minuga ühendust ja õhtuti olen ka siin, aga ega ma eriti adekvaatne ei ole, sest ärkan noil päevil juba kell 5.45, mis on minu jaoks tõesti katastroofiliselt vara, sest olen ööinimene. Ja juba kell 8.15 teeme me tööd-rasket ja füüsilist tööd maakodus, et enne uute akende tulemist kõik vajalikud lammutustööd saaks tehtud. Ma lihtsalt teen elamise avatumaks, on vaja. Õhku ja valgust on rohkem vaja, seda hetkel seal napib. Või noh, juba on. Aga tööd on veel palju teha ja tegelikult on mul ka väga vastutulelikud naabrimehed ja naabrid üldse. Töökäsi oleks vaja, aga maksta ma ei jaksa, nii töötame Germoga pmst kahekesi. Aga mustemad tööd teen ise ära, sest Germol oli siin mõne päeva eest alles haigushoog. Samas olen ma ise paar nädalat juba niiöelda jalust ära, mõne aasta eest murtud põlv teeb liiga, vähemalt 3 korda päevas pean seda määrima. Ei teagi mis viga, arstile ka ju ei saa, sest mul ei ole ravikindlustust ja tasulistele ma ei jaksa minna. Õnneks üks ämma antud salv leevendab valu aga jalust maha tahab vahel ikka niita. Kõige hullem on see, et ma olen rajalt maas. Ei saa kepikõndida, mida olen aktiivselt harrastanud juba ligi 10 aastat. Noh, remonti tehes liigun kogu päeva vältel aktiivselt, aga see pole siiski see, ma naudin kepikõndimist sajaga. No tegelikult ka oma kodu lammutamist ja ehitamist, sest oma on oma. Mõelda vaid, mul on esimest korda see pärisoma kodu, kus kohast mind kunagi keegi välja ei aja. Aga millal ma seal olla saan, kasvõi öid vahel veeta, see on kauge tulevik, sest mul ei ole seal vett, ei voolu ja küttekehad (enamus) tuleb ka välja lõhkuda. Ühesõnaga, need, kes arvasid, et ma miljoni võitsin või mida iganes, asi on sellest kaugel, ma kogusin aastaid raha ja ostsin elamise täitsa enda raha eest, ei ühtegi laenu ega midagi. Aga see eeldabki seda, et ehitan ka ise, oma kätega. Lihtsalt jälle kogun ja ehitan. Muud võimalust mul polegi, aga kodu tahaks. Keldrisse pole ma ise veel oma jalga viinud, natuke pelgan. Aga see tuleb ette võtta. Ja hädasti vajan ma keldile luuki, seda luuki, mis viib köögist keldrisse. Ühelt maalt tuleb uus torustik keldrist üles tuua. Ja no elektrisüsteem nõuab täielikku ümbervahetamist ning elektrikku, professionaalset elektrikku. Nagu ka ahi korstnapühkijat, et akti saada ja potseppa, kes kõik üle vaatab. Naabrimees on potsepp, ehk õnnestub temal kunagi need küttekehad üle vaadata. Ja uut köögipõrandat vajan ka, sest see oli aastakümneid vana linoleumi all, aga jah ... Alumiselt korruselt lõhun pliidi välja ja ilmselt ahju ka. Ma arvan, et enne kui ma uued küttekehad ehitada jaksan, panen sinna õhksoojustuspumba, aga fakt on see, et küttekehi vajan, kaminahju tahaks alumisele korrusele kindlasti. Muide, vana kips, mille eemaldamisega ma hetkel ka tegelen, on seguga tellikivi külge kunagi pandud. Kips ise on mõlemalt poolt jõupaberiga kaetud, mingit muud soojustust ei ole. Mina soojustan seinad ära, villa tahaks vahele panna, see hoiab soojust rohkem kui mingi peno. Peno panen vast köögipõranda alla. No ma pole ehitaja, aga ma mõtisklen siin ise. Iga liigutas nõuab raha. Muidugi ei jaksa ma ise kõiki asju ka teha. Aga ma võtan asja ülirahulikult ja üle paari päeva nädalas me seal müttamas ei käi, kuigi Germo sooviks seal kogu aeg käia ja olla. Talle millegipärast hirmsasti meeldib seal. Ja sipegad... Ühe tõrje tegin, pole grammigi abi nendest söödatoosidest, pigem kutsusid need siplegaid rohkem ligi, miljoneid. Aga need on õnneks aluimise korrusel elutoaakna taga. Seda hoian igaks juhuks suletuna. Rõhk on hetkel mujal, ehk leian õige mürgi või katsetan kõiki neid võimalusi, mida sõübrad Fb-s jaganud on. Lihtsalt jah, fookus on hetkel lammutamistöödele sunatud. Kolmapäeval sain ka vanni välja, igavesti hiigelraske malmist kobaka. Tänud, naabrimees! Ja riidekapp sõitis ka uude koju ning printer samuti. Sajandi prügi oli majas, nüüd juba hakkab looma. Ja endiselt põlev prügi läheb lõkkesse, plast, klaasi ja metall vastavasse konteinerisse ning ehitusprügi lihtsalt hetkel kuuri, mis on juba seda väga täis. Pole kusagile mujale ladustada. Enamus sellest on vana kips. Seda tuleb veel ja veel, umbes pool on veel seinas, või isegi rohkem. Uhh, saab septembris ülemisele korrusele uued aknad, tuleb ka siis teine õhk elamisse. Tühjana seisnud hoonetes on ikka seda spetsiifilist haisu, mida tunned ninas veel nädalalid. Aga kui saan kõik vana tapeedi ja kipsi eemaldatud, läheb juba ise õhk teiseks. Õnneks on teisele korrusele viib trepp tugev, peab sajandeid vastu. Lihtsalt ma plaanin selle meeletu värvikorra sealt eemaldada. Ja ülejäänud põrandad on ka tugevad, aga vaatan mida nendega teen, need on vene ajast pruuni põranda värvi kihi all. Tollel ajal ju polnudki muud põrandavärvi. Muudkui aga tõmmati uus kiht peale ja käras küll. Mäletan isegi aegu, kus pandi mõne põrandaaugu kohale jõupaber ja tõmmati värv peale. Hull mõüeldagi praegu, aga nii tehti. Olen väga tänulik iga ehitusjäägi üle, mis teil kusagil garaažis või kamorkus seisab, sest ma pean kõik ostma, aga elu on kallis. Tahaks Germole ka pärisoma kodu pakkuda ja muidugi Geiole ka. Kinnisvara on kinnisvara ja siis jääb kunagi midagi mu lastele ka. Oma kodu ehitad ikka hoole ja armatusega. Elamises on mul 3 tuba, vannituba, köök, wc,esik, ja keller. Teen ka kindlasti terrassi. Ühesõnaga ma olen väga tänulik teile, kes te jõu ja nõuga toeks olete ja juba olnud olete. Ma usun, et kui suurelt unistada ja sealjuures ka tegutseda, lähevad unistused täide. Soovin kõikidele sõpradele ikka seda elujanu, positiivsist ja tegutsemistahet, nii hoiad endast eemale kõik halva ja võtad head juurde. Ise loome oma elu, eranditult kõik ja ise oleme ka enda peegelpildid. Ma olen hakanud elu nägema ja võtma hoopis teistsugusena peale alkost ja suitsust loobumist. Alkot pole ma juba ligi 10 aastat tarbinud ja suitsust olen üle 5 aasta prii. Värve on palju rohkem, oskan endasse võtta positiivset energiat ning praagin oma elust välja negstiivsuse, sest sellel on laastav jõud. Ja loomulikult kõik halb, mida teistele saadad, on sinu enda halb energia, see tuleb sulle tagasi, kui sa seda välja saadad. Siin on mõtlemisainest. Mina saadan kõikidele oma blogi lugejatele ka üksnes positiivsust, armastust, tugevat tervist ja elurikkust. Aitäh lugemast ja kaasaelamast! 14. august 2026. Vana-Rääma
