Omadega maal

Kuna eile (just eile, sest praegu on juba 31. juuli) saatsime päikese looja maal, suvilas, ehk siis Lemmes ja olime igas mõttes omadega maal, siis blogipostitus kõnelebki sellest. Kõik oli chill, aga meres, kus vesi oli soe nagu supp, tahtsid kihulased suhu, silma ja ninna ennast istutada. Metsas tahtsid parmud meid nahka panna ja suvila terrassil istudes sääsed, siis olime möödunud õhtul parajaks suutäi(t)eks neile kõigile. Plaanitud vaarika korjamine jäi lihtsalt katki, mul hakkas Germost kahju. Noppisime mõne vaarika suhu ja maasika samuti. Aga armsad Tartu sõbrad suvitavad ka just maal, nii me rannas kokku jooksimegi. Oli armas. Germo ja Ave tegid veidi diskotantsu ka ja ööseks naasime koju. Ongi juba öö, aga ma alles blogin ja Germo teeb voodeid üles. 29. juuli veetsime ka maal, mu uues kodus-maakodus, kus ma terve päeva koristasin, Germo aitas prügikotte konteineritesse ja lõkkehunnikusse viia. Teha on palju, aga alates 28. juulist olen ma tõesti kinnisvara omanik, päris oma kodu omanik ja olen selle üle õnnelik. Tõsi küll, teha on palju, aga hakkan vaikselt oma kallist kodu ehitama. See on pikajaline projekt, kiiret ei ole kusagile, aega on. Tasa ja targu ning täpselt oma nägemise järgi ja kõik, kes teil on ehitusmaterjali üle ja te ise ei vaja, võtan vastu. Aitäh! Õnneks ei ole ma kellelgi võlgu, ei ole mul ühtegi pangalaenu ega midagi. Huvitaval kombel armastab mõni väga mu rahakoti piiluda ja aiva pinnib kuidas ja mille eest ma kodu ostsin. Olgu öeldud et kogusin seda raha aastaid, ikka kõhu kõrvalt, ei ole ühtegi laenu võtnud, pole ka miljoneid võitnud, rahapuud leidnud ega lotoga võitnud. Tõsi küll lotoga olen võitnud veel ja veel, näiteks Bingoga kolmapäeval taas 2 eurot (15 võit sellel aastal), Kullapajaga 2 eurot, need kannan ka hoiusele, kõik panen kasvama. Kes kopikat ei korja, see rublat ei saa, see on ju vana tõde. Aga kummaline on see, et mõnda niiväga huvitab mu rahakoti sisu. Ja olgu siin välja öeldud ka tõsiasiu, et see raha ei tulnud raamatumüügist, sest raamatumüügi raha ei tule mulle, see on kirjastuse raha, sestap teie jutt, et kasutasin ostuks oma firma raha, ei pea tilkagi vett. Pigem on kirjastus päris kopsaka summa mulle võlgu. Küll saan ka selle kätte, sest enam ei pea mu kirjastus Rahva Raamatule igakuiselt utoopilisi makse maksma. Ja vaata nüüd tuleb pettumus, jah, ärge lootke, et ma hakkan oma maakodust siia blogima, nagu ma pidevalt teinud olen. Vaat ei hakka, sest see on minu privaattsoon, mis ei kuulu avalikustamiseks. Kunagi ehk, kui mu projekt on valmis (no nii 10 aasta pärast) siis panen võrdluseks pilte üles, aga praegu jäävad need vaid arvutisse, blogisse ei tule. Jonni pärast. Ma ei vaja oma koju kõõrdpilke. Niisiis. Nüüd on välja öeldud see, mida mõeldud.Nii on ja nii jääb. Head tuttavad teavad, kus asub mu kodu ja nende jaoks on ka uksed valla. Ütlen vaid nii palju et ma olen merelaps ja mul peab kasvõi metsa taga meri olema ning maakodus on see täiesti olemas. Aga nüüd head ööd! Homne päev on juba paika pandud, pean ennast magama ajama ja raamat öökapil ka juba karjub :) Blogi kirjutasin juba 31. juulil 2026. Vana-Rääma

SOOVITUSKIRJAD. KÕIGILE, KES JÄÄVAD ÜKSKORD VANAKS - Merle Sild

Uhh, kuidas mulle ei meeldi sellised pikad ja lohisevad romaanipealkirjad! Oleks täiesti piisanud raamatu pealkirja esimesest lausest. teine lause ei anna mitte midagi juurde. Pigem on see isegi kentsakas, sest nooremaks ei saa meist keegi. Aga see selleks. Nagu näete, sain loetud Merle Silla romaani. Enne ma tema nimelisest kirjanikust midagi kuulnud polnud, nüüd siis olen. Käekiri on perfektne, loetav ja ka grammatiliselt korrektne. Pigem on selles raamatus sisu see, mis jubedalt venib, kirjeldatakse liiga palju spetsiifilisi asju, antud raamatus hooldaja ameti tagamaid. Jääb kohati mulje nagu oleks raamat selle ameti tarvis (reklaamiks) kirjutatud. Mis muu saab seletada pikka ja lohisevat kirjeldust. Aga raamatu küljendus mulle meeldib ka väga, sest on jäetud lugemiseks piisavalt õhku. Mind pigem ahistavad raamatud, mille eelneva peatüki lõppetdes kohe samalt leheküljelt järgmine peatükk algab ja kiri on tihedalt kokku pressitud, nagu minu blogipostitused siin, mis seda küll olude sunnil on, sest blogis ei ole juba aastaid võimalik kasutada taandridu. Ma võin taandridadena teksti siia kirja panna, aga ikka jääb ühe pika reana. Seega suured plusspunktid raamatu küljendajale! Mulle peaks see raamat pmst sobima, sest olen ise töötanud ka väga palju inimestega, alates lasteaias töötamisest kuni erivajadustega inimese isikliku abistajani ja ka hetkel abistan ja hooldan. Jah, mulle tõesti meedib seda tööd teha, ka inimestega suhelda ning alati, kui on võimalik, abikäsi ulatada. Torman tänaval ka asotsiaalsele inimesele appi, kui ta on hädas. Instinktiivselt. Seega läks see raamat mulle korda. Ainult sellest abielust ma aru ei saa, mida kogu stsenaariumi vältel vändatakse. See kõik on täiesti ebanormaalne. Samas mine tea, ehk ongi selliseid asju meil Eestis juhtunud, sest väga paljude perede üks pool elab ja töötab ühes riigis ja teine teises riigis. Raamatu oleks saanud veidi kompaktsemaks toimetada aga muidu pole midagi paha öelda, Merle Sild oskab kirjutada küll. Ja nüüd kopeerin raamatut tutvustava teksti ka siia. Palju mõtlemisainet pakkuv armastusromaan kõigile, kes on välismaal töötanud või kes kavatsevad sinna minna, ja neile, kes on mures oma vanade haigete vanemate pärast. Merle Sild kirjutab oma esikromaanis „Soovituskirjad“ töötu kõrgharidusega naise rasketest valikutest tänapäeva Eestis. Välismaise tööturu avanedes läheb ka peategelane Mari Kullerkupp vooluga kaasa. Viie aasta jooksul rännates satub Mari turvalisest Soomest Põhja-Inglismaa immigrantidevaenulikku väikelinna ja töötab seal dementsete psühhokroonikute hooldekodus koos teiste Eestist värvatud naistega. Maailmalinn London, kuhu Mari esimesel võimalusel põgeneb, tekitab samaaegselt unistusi nii kesklinna kunstigaleriist kui üksildasest maamajakesest Eesti vaiksete metsade keskel. Kui Alzheimeri-haige professoriproua hooldajat vajab, võtab Mari selle pakkumise vastu. Elu rahulikus mereäärses kuurortlinnas annab talle aega oma puruneva abielu üle järele mõelda. Ühel kaunil jõulueelsel päeval saadab klassiõde Birgit Anderson talle meili, mis nende mõlema üllatuseks muudab Mari elu igaveseks…. 28. juuli 2026. Vana-Rääma

Jaansoni rada 881. päev

Nuvat sul vanamuttide kott. Poleks seda abilist mul täna, oleksin vist juba küürselg-sälg valmis! :) Jah, jõudsime Germoga kõik raamatud Pärnu Rahva Raamatust ( korjati kõikidest Rahva Raamatu kauplustest kokku) seljakottidega ja sellesama ratastega kotiga koju taritud. Kröömikese omad siis. 3 tiiru käisime. Nüüd siis enam Rahva Raamatus mu raamatuid müügis pole. Ahjaa, kirjastuses Kröömike on ilmunud 10 raamatut. Aga on olemas Apollos ja äkki isegi Raamatukoi ja Krisostomuse raamatukauplustes. Kirjastuses Kröömike ja ja praegu / ühesõnaga varsti/ mujal veel, kuid annan teada kus. Mul on lihtsalt nii kiire päev olnud, pole aega saanud. Aga vähemalt kilomeeterid tuli vägevalt. Liikusime täna 8,7 km. Viimase tiiruga saime läbimärjaks ja masin teebki meie eest tööd praegu. Õnneks see memmede rataskott peab ka vett ja raamatud jäid täiesti kuivaks. Kiidan seda kotti tõesti taevani. Ka maal on sellest suur abi, just veekanistrite tarimisel. Abiline igaks elujuhtumiks. Ausõna. Aga nüüd on päev õhtus. Homme on juba uued seiklused ees ootamas, lisaks veel töö ja siis veel ja veel ja veel.... Rohkem ei räägi, vähem ka mitte :) Liikuge ja olge ikka positiivsed! Ahjaa, oma 14. lotovõidu sain ka sellel aastal, küll pisikese, aga abiks ikka. 27. juuli 2026. Vana-Rääma

25. juuli 2026. Uulu Lamba Vest

Sõitsime õhtul spetsiaalselt Uulu Lamba Vestile ehk Tanel Padari kontsredile. Ja seda tegid peale meie veel väga paljud, sest rahvast oli tõesti palju. Mina pole nii palju rahvast seal enne näinudki, kuigi olen korduvalt käinud. Tanel Padari kontserdist käisin seal osa saamas juba teist korda ja ma loodan samuti, et kunagi tuleb ka kolmas kord, nagu Tanel ise mainis. Käisime koos kallite Ave, Aedu, Küllikese ja Germoga. Jõudsime suhteliselt kontserdi alguse ajaks ja lahkusime vahetult peale seda. Armsa poetess Kertuga jooksime ka kokku, tema oli Tanelit kuulama tulnud Viljandimaalt. Kindlasti oli seal veel väga palju tuttavaid. Tagasi naastes põikasime läbi Pärnus Bum-Bumi pubi esiselt alalt, kus esines Saksamaalt tulnud MODER TALKING. Rahvast seal oli, pidasime bussi kinni ja ma läksin lausa vaatama, no ei olnud laval Dieter Bohlenit ja Thomas Andersit, täiesti võõrad olid. Aga ma usun et enamus rahvast läks reklaami ohvriks. Kas nad ka pettusid, seda ma ei tea, sest bänd laualbki MODERN TALKINGU lugusid. Aga minu jaoks puudub nendes lugudes see hing, mis originaalis olemas on. Ja tegelikult, olgem ausad, võtta endale peaaegu sarnane bändinimi ja viljleda nende muusikat ehk tõmmata sellega endale kuulust oleks nagu loome vargus minu meelest. Aga meie saime originaalkontserdist Uulus osa ja see oli kordi parem ja ehedam, hingega asi. Muide, need tegelased sealt saklaste bändist olid isegi oma juuksed vastavalt värvi värvinud, sest ka Thomasel on suht musta värvi juuksed ja Dieteril blondid. Uhh! Võlts! Ma saan aru kui nooremad inimesed ei tea, kes Mordern Talkingu liikmed on, aga ma olen juba selles eas, kes ikka mäletab ja kunagi väga neid fännas, seda enam on kuidagi kentsakas seda kõike kõrvalt vaadata. Bum-Bum muidugi teeb natuke ülepaisutatud reklaami ka, eks ikka Modern Talkingu arvelt. Olgem ausad, nõme tegelikult.Väga nõme! 26. juuli 2026. Vana-Rääma

class="separator" style="clear: both;">