Jaansoni rada 906. päev

Täna oli selline oravrattas päev, nagu ma kiireloomulisi päevi kutsun. Kõigepealt hommikupoole käisin ennast armsa Kätlini käe all Bellissima ilusalongis lille löömas, siis sealt otse ruttasin maailma kallima ämma 86. sünnipäevale ja sealt kohe Endla teatrikohvikusse "Gulliveri kultuurikilbi" mälumängu. Aga ikka jalgsi, et oma kilomeetreid täis liikuda ja neid tuli täna 5,5. Nüüd on nägu peas, trenn tehtud, kõht head ja paremat täis ning meeleolu mälumängust erk ja tänulik. Tegin just tule pliidi alla, sest soojakraade on elamises alla 20, mis on minu jaoks lausa külm. Homme varahommikul me juba lahkume kodust ja naaseme alles õhtul, seega oli karjuv vajadus täna pliiti kütta. Aitäh ka teile, kea te ikka mu raamatuid ostate, ports läks teele ja üks ports läheb varsti Norra. Ma olen teile siiralt tänulik. Ja endiselt saate mu raamatuid endale soetada ka Bellissima ilusalongist, sealt ruumist, kus aega kinni panete või küsige armsate töötajate käest. Aitäh, aitäh, aitäh! Aitäh ka sõbrad teile, kes te meie ukstaguse õunte ja banaanidega kaunistasite! :) Ruttan nüüd homseks asju pakkima ja täna katsume varakult magama minna, et juba kell 5.45 ärgata ning särada. 15. oktoober 2026. Vana-Rääma

Mälumäng "Gulliveri kultuurikilb" (5)

Jah, tõsi ta on, et täna osalesin juba 5. korda "Gulliveri kultuurikilbi" mälumängus ja ikka "Vanade Sõprade" võistkonnas. Ausalt öeldes on päris hästi läinud ja hasart aina kasvab. Täna osalesid 8 võistkonda ja meie saavutasime auväärse 3. koha. Tõsi küll, võitis võistkond "Lühis," ja meie (Vanad Sõbrad) jäime 2-3. kohta jagama Paikusega aga seal ühes pluss/miinus 3 mängus oli Paikuse täpsem, nii saimegi lõppkokkuvõttes 3. koha ja aitäh ka auhinna eest! Mängisime täna kolmekesi: Jarko Jelinkin, Jaak Eamets ja mina. Küsimusi oli äärest äärde, nii raskemaid kui kergemaid, nagu ikka. 8 võistkonda + Andrus Vaarik, nagu korraldaja Jaak Känd mainis. Tõsi, Andrus oli ka Endla teatrikohvikus einestamas. Ja Karmen Mikiver ja ... Tambet Seling, sind oli nii armas üle pika aja näha! Järgmine "Gulliveri kultuurikilb" toimub juba 19. novembril, samal ajal ja samas kohas. Uute kohtumisteni! 15. oktoober 2026. Vana-Rääma

MÕRSJALINIK- Karl Ristikivi

Siin on üks raamat, mida ei saa ega ei tahagi ühe hingetõmbega läbi lugeda. Lugesin seda mitu nädalat lausa, sest üle paarikümne lehekülje korraga ma ei lugenud, meelega ja heameelega. Tõsi on seegi, et ma muudkui kõnnin kirjanik Karl Ristikivi radadel, kes sündis Sipkta talus, Uue-Varbla asunduses, Saulepi vallas, Varbla kihelkonnas, Läänemaal. Ta suri küll 19. juulil 1977. aastal Rootsis, Solnas, aga ta urn tuhaga toodi 15. septembril 2017. aastal Eesti Kirjanike Liitu ning maeti 28. oktoobril 2017. aastal Paadremaa kalmistule. Karl Ristikivile püstitati 1987. aastal mälestusmärk Varblas. Tartus tegutses Karl Ristikivi muuseum Tähtvere linnaosas aadressil Hermanni 18 aastail 1987–2007.[6] 2003. aastal kavandati ka Uue-Varbla mõisa eraalgatusel Ristikivi muuseumi. Ühesõnaga Vikipeedias on piisavalt infot tema elutee kohta, uuri ise lähemalt. Mina nautisn lugemist, sest selliseid raamatuid suudab ja oskab kirjutada üksnes tark inimene. Teema on ka väga spetsiifiline, ulatub 14. sajandisse ning tegevus toimub põhiliselt Toskaanas ja peategelaseks on jumalakartlik piiga, lihtne ja kirjaoskamatu pühak, kes suudab muuta maailma. Nii võtaksingi sisu kokku. Ise nõuka ajal sündinud ja kasvanud inimesena paelub mind väga jumalakartlike teema, mis justkui nõuka ajal oleks tabu olnud. Oligi. Igal juhul põnev lugemine ja tark raamat. Võta kätte ja loe sinagi. Nüüd kopeerin siis ka sisututvustuse. Katarina, kellele kord oli valu teinud, kui Niccola Giannelli oli kasutanud vandesõnu, ei pannud nüüd enam tähelegi, missuguse sõnastusega vana krahv oma tõotuse andis. Selle sisu oli tähtsam kui vorm, ja polnud põhjust hakata arutama, missugune samm vana kirikuründaja ümberpööramisel pidi olema esimene. Räägitakse, et Francesco Saracini pidi auväärset isa Benedettot mööda kloostriõue taga ajama, et temalt lepitust otsida, sest viimane oli kindlas arvamises, et krahv tuli kurjade kavatsustega. Sellest võib järeldada, et isa Benedetto ei olnud Sienas eriti armastatud ja et Saracinid talle vahest põhjuseta viha ei kandnud. Aga selle lõpus oli igatahes ühe vana ja paadunud patustaja pöördumine ning nüüdsest peale ei seisnud vanahärra enam eemal, kui Katarina sõbrad ta tuppa kogunesid, vaid viibis sageli nende keskel. Vaatamata oma muutunud meelelaadile, oli ta siiski veidi reserveeritud jutlustajavendade suhtes, kes järjest suuremal hulgal Katarinat külastasid. Seda isalikumalt suhtus ta aadlinoormeestesse, nagu Neri või Francesco Malavolti. Eriti viimane muutus talle südamelähedaseks, sest tuliseloomuline noormees, kelle süda ja suu alati asusid väga lähestikku, näis talle meenutavat ta enda noorust. Ta oli sellepärast niisama kurb kui Katarina, kui Malavolti külaskäigud äkki katkesid. Ja siis ilmus ta ühel päeval jälle Saracini majja, otsides seekord üles vana krahvi. Ta oli kahvatu ja õnnetu näoga ega teadnud, kust otsast juttu alustada. Karl Ristikivi ajaloofilosoofiliste romaanide sarja biograafilise triloogia avateos jutustab 1347-1380 elanud ja 1461 pühakuks kuulutatud Caterina Benincasa eluloo. Triloogia järgmised romaanid on «Rõõmulaul» ja «Nõiduse õpilane». 15. oktoober 2026. Vana-Rääma

12. oktoobril maakodus

Ma ei suuda ilma pildistamata elada! :) Jälle üks sisukas päev seljataga. Küll varjukülgedega, aga eks tuleb neidki ette. Detailsemalt sellel teemal ma ei peatu, isiklik. Aitäh teile, head inimesed, kes te kohe olemas olite! Peamine on see, et ma täna lõpetasin kipsi eemaldamine ja see on minu jaoks nagu mingist taagast vabanemine, sest kipsiprahti enam ei tule. Küll vajab veel vana värv eemaldamist ja veel ka kahhelkivid ning vannitoa ja esiku põrandalt põrandaplaadid, mis on ikka nii kõvasti kinni, et täna lõhkudes pildus lausa sädemeid. Üleüldse pidin pausitama, sest see meeletu lõhkumine võttis jõu ja hakkas vahepeal liigestele. Ma ei kujuta ette millega pandi 1970. aastal plaat vannitoa ja esiku põrandale? Liimiga? No kõõgi seinas on seguga, aga ka väga kõvasti kinni, kuid palju enam eemaldada ei ole jäänud, õnneks. Võtsime ka keldri akna möödud, et külmaperioodiks ajutiselt soojustuseks sinna ühtteist ette panna ning samuti keldriluugi mõõdud. Ka sinna tuleb soojustus. Ajutine. Talveks. Samas on keldist veel omajagu prahti vaja eemaldada, aga olen optimist. Õnneks pole keller vett täis, pigem on seal ohtralt aastakümnete tagust sodi, mida on sinna kunagi taritud ja jäetudki. Sellest hoone ehitamise ajast /1970/ on veel teatud aamid, paagid ja tont teab mis seal. Üks suur roheline tünn on vett täis, aga arusaamatu on kus kohast see vesi sinna sai ja millal. Üks keldriruum /neljast/, mis on täiesti tühi ja täiesti puhas, sinna plaanin teha hoidiste riiuli. Ma ju olen hull hoidistaja. Leidsin veel neli punti alumiiniumlusikaid, taas paistsid uueväärsed, läksid konteinerisse. Tasapisi tarin laualt neid väheseid kööginõusid, mille säilitan, koju, pesemiseks, sest veel mul seal vett ei ole ja üleüldse on need mul ehitustöödel ees. Kunagi viin tagasi. Täna urgitseime "kadunud asjade hulgast" välja ühe armsa Öökulli, kelle sõbranna puhtaks pesi ja see tegelane jäi mu kanarbikupotti meie kodukaitseks valvesse. Aga aitab ka blogimisest, ehk liigume veel sellel nädalal maakodus. Olge terved ja hoitud! Mõne pildi lisan ka. 12. oktoober 2026. Vana-Rääma

Puud kuuris

Jaajahh sellel peatsis oleval fotol on alles 2 ruumi ahjupuid mul kuuri laotud, aga tegelikult ladusin 4 ruumi, millest umbes ruumijagu oleks vihma alla jäänud, kui Urmas poleks mulle koormakatet toonud. 1 tund ja 20 minutit ja kuuri need saidki. Homme tuleb veel 1 ruumi jagu ahjupuid ja siis on talvepuud kuuris. Sellel aastal jõuavad tõesti kõik asjad minuni palju hiljem. Ka talvepuud ostan ma tavaliselt juunis või juulis, aga seekord siis oktoobris. Aga õnneks head inimesed jõudsid oodata. Mul on lihtsalt muid sahmimisi nii palju, aga õnneks pole veel pmst kütteperiood alanud, olen vaid 2 kord kütnud, seega oli ajastus ju õige. Sain väga hea hinnaga ehk sõbrahinnaga, 65 eurot ruum ja täiesti kõlisev kuiv puu. Aitäh! Ladusin üksi, sest mulle tohutult meeldib puid laduda ja ega ma ei taha kedagi omale jalgu, tahan ise riita teha, perfektset riita, see on minu kiiks, ainuke pedantne joon vist minus, või on neid veel. Kõik peab korrektne olema. Tegelt on mul neid kiikse veel, pesu kuivama panemise järjekord jne...aga see selleks. Aga ega see ei tähenda, et ma talve ootaksin, vastupidi, minu pärast võiks ta taeva jäädagi. Vähemalt ei pea külma kannatama ja sellle aastal ma lisakütet elektriradiaatori näol ei kasuta, lihtsalt ei jaksa maksta. Eelmisel kütteperioodil kasutasin jaanuaris ja veeruaris ja no arvest ma parem ei räägi. Elame üle, paneme pakasega ksvõi paksemalt riidesse ja võtame ööseks mitu tekki peale. Tegelikult sellest, et mul natuke kaalu tagasi tiksunud on, on omamoodi abi, ma ei tunne enam nii palju külma. Plussid seega. Mitte, et ma tahaks et seda juurde veel tuleks. Ei. Nüüd peseb masin tööriideid ja mina naudin sooja kodu. Oli plaan minna ühele raamatuesitlusele ja tegelikult ka näituse avamisele, aga seekordsed plaanid läksid vett vedama, aga vähemalt kasuliku asja tehes, seega pole hullu, elame üle, nagu öeldakse. Olge teie ka rõõmsad ja õnnelikud! 10. oktoober 2026. Vana-Rääma

Jaansoni rada 905. päev

Kui me üle kesklinna silla liikusime, säras päike nii, et pimestas silmi, aga tuul tahtis sillalt alla puhuda. Aga kui liikusime Härma Kaubahoovi, täpsemalt Magaziini, oli taevas juba kahtlane ning tagasi tulles viskas paar piiska ka. Nüüd juba sajabki. Meie saime kuivana koju ja vajalikud 5 km tehtud. Ma ei ole eriline poodleja, aga häda pärast tuleb käia. Muide, täna saime Magaziinist suure paki (õigupoolest 2 pakki ehk komplekt) Arieli pesukpsleid vaid 17.65 eest. Kokku on 130 kapslit. Nüüd ma vist sellel aastal enam pesukapsleid ostma ei pea. Ma olen ju hull pesupesija, masin uhab peaaegu igapäevaselt, vahel mitu masinatäit päevas. Neid kapsleid ikka läheb. Peab vaatama kus kohast odavamalt saab, laristamine pole kasu(m)lik. /Ojee, vahepeal tuli päike välja!/ Muide, hetkel kütan teist korda pliiti. No oli vaja kartul ja suitsukondid keema panna. Külm ei ole ja ahju veel kütnud ka ei ole. Ja no hetkel lubab mitu päeva järjest vihmasadu, lihtsalt niiskeks läheb, sest vihmase ilmaga kuivatan ma pesu ju ka veel toas. Nüüd on rada käidud, poodidest vajalik kraam ka toodud, homme heal juhul tulevad puud, seega maale minek lükkub, tuleb hakata puid laduma. Kuid see pole veel sada protsenti kindel, oleneb suurel määral ilmataadist ka. Sellel aastal on kõik mul kuidagi hilinemisega jõudmas, ehk jõuab talv ka alles tuleval aastal. Lihtsalt mul on elumuutuste aasta ja tulebki elada täpselt nii, nagu endal ja lähedastel hea oleks. Meie igatahes anname ka selles suhtes endast parima. Muide, mul on tunne, et ma asun romaani käsikirja kallale ja kui see tunne on, tuleb seda kohe ka realiseerima hakata, muidu haihtub... Olge terved, rõõmsad ja õnnelikud! 9. oktoober 2026. Vana-Rääma

class="separator" style="clear: both;">

8. oktoobril maakodus

Jälle üks töökas päev seljataga! Nagu näete, istutasin maakodu ukse ette kanarbikud. Need püsivad ju talvel ka igihaljad. Kohe palju ilusam vaadata, ikkagi elusad lilled tervitavad meid nüüd maale naastes. Täna laamendasin ja kolistasin päris palju. Vahepeal ikka puhkasin ka, et jõuvarusid taastada ja siis lõhkusin taas. Natuke jäi veel köögist seda koledat seina, kus enne pliit oli, lõhkuda. No neid kahhelplaate ja vana tsemendisegu, mis kohati on ikka väga tugevasti kinni. Ja kahhelplaadi killud on nii terevad ja lendavad igale poole. Urmas juba hoiataski, et olgu ma ettevaatlik, et silma ei lendaks. Mingi vana kraanikausi kohal olev roostetanud toru tuli ka veel seina seest välja. No natuke jäi veel lõhkuda. Vahepeal kraapisin jälle seda oranži soojamüüri, alumise korruse oma, kus enne olid pliit ja ahi. Seda on ka veel veidi vaja kraapida, varsti jõuan ühele poole. Alumise korruse elutoast sain 2 seina kipsist priiks, poolest seinast veerand ongi veel jäänud, siis saab lõpuks ometi sellest kipsist lahti. Mõni koht veel ülemisel korrusel on ka kipsi all. Eks neid kohti, kus elektrijuhtmestik jookseb, on raske vabastada ja kohati on kips ikka väga kinni. Germo pmst täna taris ehitusjääkide kotte kuuri ja jalutas niisama. Ma teda ei sunni, ju tal siis ei olnud täna erilist töö isu ja tegelikult tal polnudki midagi teha, no pühkida sai ikka ka. Keldrisse ma ju teda ei saada. Sinna tuleb kas endal minna või mõnel abilisel. Esmaspäeval oli poolvend abis, ta ise pakkus ennast appi, nii armas, no nii suur abi oli temast, sest keller on tõesti nagu sea songermaa. Kohutav! Vaid üks ruum neljast on tühi, ülejäänud on tuugalt rämpsu täis. Ma ei tea kas ka veel taarat on, sest ei käinud täna all. Aga see hais oli õnneks elamisest kadunud, sest jätsime just keldri kaudu elamise tuulduma, kui esmaspäeval maalt ära tulime. Ja täna siis võtsin ka uute akende laudadelt telliskivid pealt ära ja sain esimest korda katsetada akende liikuvust. Kõik toimib hästi, Kvaliteetaken teeb kvaliteetset tööd, aitäh! Juba loetud kuude pärast võtan nendega taas ühendust ja lasen ka ülejäänud elamisele uued aknad panna, neid tuleb mitu, üks köögiaken, üks wc aken, keldriaken ja elutuppa siis aken (mitu) ja uks terrassile, aga enne seda on vaja osa seinast maha saagida ning otsin abijõudu selleks, Ise ennast seda tööd tegema ei usalda. Sellised lood siis. Ahjaa, ülemise korruse uued aknalauad teipisin kile alla, et need puhtad püsiks, sest hiljem on seda ehitustolmu sealt raske eemaldada. Ja iga aken sai endale ka elevandi, sest ülespidise londiga elevant pannakse aknale kaitseks, ta kaitseb kodu ja peret kurja silma eest, millega tänavalt kõõrdpilguga su elamist vaadatakse. Aga jah, vaid need elevandid kaitsevad, kellel lont ülespidi. Mu linnakodus on ka kõikide akende vahel, vahel inimesed peatuvad ja vaatavad, eriti lapsed. Las ma olla ebausklik, aga kui ikkagi sulle meeldib see tegelane seal aknal, lisab see nagunii vaid positiivsust juurde. See tarkus ei ole minu välja mõeldud, guugeldage ja saate ise ka teada. Elevandid ostin eile Pärnust Anu Foto poest. Aajah, mõnus taevas teretas ka meid hommikul maale jõudes, selline kuldne, päike just tõusis ja üleüldse oli ilm ilus, päike küttis elamise päris soojaks. Ja pildis on ka kalli sõbranna armas koer Luis, kes meile armsasti poseeris. Ta on meie kallis sõber. Kahjuks lahkus täna teine, keda me samuti suutsime juba armastama hakata - Bräkston, kes on nüüd koerte paradiisis. Nii kurb ... Olge hoitud! 8. oktoober 2026. Vana-Rääma