4 päeva maakodus

Rohkem enda tarvis panen teatud statistika blogisse kirja, et oleks vajadusel olemas. Tõesti-tõesti, soetasin sellel nädalal endale maakodu ning notarileping sai ka sõlmitud juba 28. juulil ehk siis isa 93. sünniaastapäeval, täpselt kuu aega enne enda juubelit. Ühesõnaga tegin endale juubelikingituse täpselt kuujagu päevi varem. Maakodu oli üleval Varakeskus. ee-s ning sealt ma ta siis soetasin. Vedas. Oligi aeg, sest olen ammu endale soovinud seda päriskodu. Aitäh maalker Kaire Pärnsalu, olen sinu tööga väga-väga rahul. Ja suured tänud ja notar Marje Jürioja, töö kiire ja korralik! Võtmed sain kätte 29. juulil 2026. aastal kell 16.30. Tegelikult isegi varem, maakodu ukse ees. Ja juba 30. juuli varahomukul kella 7 paiku istusime Germoga taas Pärnust bussi ning sõitsime maakoju. Alustasime algatuseks maakodu koristamisest. Klaasi, plastiku ja raua saime asetada vastavasse konteinerisse ja põletatavad asjad lõkkesse. 8 tundi halastamatut tööd, vaid väike kohvipaus ja lõunasöök vahele ning Pärnusse tagasi naasime alles peale kella 17.00. Ma teen kindlalt elamisele kapitaalremondi ja kiiret ei ole kusagile, aega aga on. Tahan veel ümberkorraldusi teha, mõne seina maha võtta ning ka teisele korrusele teen wc. Veel pole otsustanud, äkki esimese korruse wc likvideerin, võibolla mitte. Aga esimesel korrusel ühe seina võtan maha ja elutoa aknad teen ka ümber ning sinna tuleb ka terrass. Trepp ülemisel korrusele jääb samaks, see on nii tugev, et peab veel sajandeid vastu. Reede hommikul saime kallite Ave ja Tarviga maakoju, sest nad läksid Eesimaale tuuritama ja viskasid meid ära. Suured tänud! Sain nii veekanistri, harja, mopi, tolmuluua jne ... maakoju viia ning läks suuresk tööks. 8 prügikotitäit vana tapeeti sai eemaldatud Germo toast, mis jääb teisele korrusele ning 4,5 tundi pidevat tööd sujus kenasti, sest Germo on kuidagi eriti õnnelik ja töötas ka pausideta. Jah, lõunapausi tegime koos. Ma olen kiirtoitu kaasa võtnud, ühe termosega kuuma vee ja teise termosega kohvi. Kuna vett meil veel majas ei ole, selle saame alles ilmselt kevadel panna, siis hetkel ajavad asja ära suurimad sõbrad - niisked salvrätikud, tänu millele me mustana bussi ei pea minema. Jah, me reeglina liikleme bussiga, liinibussiga, sest mu autojuhiload on ammu aegunud ja kooli uuesti minna pole plaaninud. Reedel saime Germo toast peaaaegu kõik tapeedi maha, aga nipet ja näpet jäi veel. Täna ehk laupäeval sõitsime taas seitsmese bussiga maale, sest see oli Germo suur soov ja minu soov ikka ka. Nii mõnus on 8 tundi rassida majas, mis on nüüd sinu isklik kodu. Jätkasime Germo toa remondiga või noh tapeedi eemaldmisega ning sujuvalt jõudsime sealt ka ülemise korruse esikusse ehk trepi ülemise osa juurde ja vannituppa. Vannitoaga läheb aega, seal me suurt midagi teha ei saa, Germo suuri raskusi tõesta ei tohi ja mina üksinda ei jaksa, et see vana vannikolakas eemadada. Eks näib kas järgmisel nädala õnnestub, sest tullakse radiaatoreid eemaldama, mis olid kunagi küttekehaks. Aga siis ehitati ahjud ja pliit. Need on ka vaja korstnapühkijal või pottsepal üle vaadata. Uus püstak on mul keldris, sealt on vaja veetorustik mööda maja lailai vedada, aga nagu ma mainisin on see järgmisel aastal alles plaanis. Iga asi omal ajal. Esmaspäeval selgub millal tullakse akende mõõte võtma, sest vähemalt ülemise korruse aknad plaanin ma veel sellel aastal ära vahetada. Alumise korruse akende vahetus lükkus ka järgmisse aastasse, sest mul on plaanid. Täna peale lõuna pausi tegime niiöelda töö vahetuse. Vahelduseks. Hakkasime treppidelt sammalt eemaldama, sest seda ikka tekib. Germo oli hästi osavõtlik, mille üle on mul väga hea meel. Eile niitis üks hea majahaldjas (minu pandud hellitusnimi) majataguse ja täna korrastasime meie treppi. Mina pühkisin kogu elamise üle ja Germo vedas tapeedi lõkkeplatsile. Ja kui oli bussini jäänud üks tunnike, hakkasime veel välisukse juurest ehk alumise korruse esikust tapeeti eemaldama. No sealt võtan ka ühe seina maha, seega see jäi puutumata, aga ülejäänud sai enamvähem. Kui saan need radikakobakad eest ära, saan korralikumalt tapeeti eemaldada. Kööki tahan teha uue põranda, sest vana põrand on kaua olnud linoleumi all ja mõistagi on linoleum põrandalaua surm. Majas on veel ka gaasiballoon. See on vaja eemaldada. Selliseid asju ma ise ei puutu ja gaasi ma kohe kindlasti oma elamisse ei taha. Ah, üleüldse on seal köögis palju teha ning seina võtangi maha just köögi pärast, et seda avaramaks saada. Eks näis kas ka uus pliit tuleb lasta teha, sest ma veel ei tea ega ise ka ei katseta kas need küttekehad funkavad. Aga kõige selle juures on jube mõnus just enda nägemise järgi oma kodu ehitada ning ma plaanin teha selle täpselt sellise nagu soovin. Ehitan kasvõi 10 aastat ja ega ma polegi veel rahapuu asukohta kindlaks teinud, et ...Ja kõige mõnusam on mõelda, et mu kodumetsa taga on meri :) Sinna jõudnud veel ei ole, sest tööd on palju ja me liikleme niigi maale, nii suvilasse kui maakoju liinibussidega. Ehk sõltume liinibussidest. Gaasipliidi pean ka kusgaile ära toimetama, seda ma samuti ei vaja. Praegu jäi maja juurde ... Vajan veel hädasti ka elektrikku, sest pinda sondeerides sain teada, et kohapealt teda võtta ei ole. Kavatsen panna uue elektrisüsteemi, praegu oleme ilma, kavatsen vanad juhtmed ja harukarbid eemaldada. Ühesõnaga teen kapitaalremonti, mis muidugi küsib ka, aga mul ei ole utoopilisi summasid oma kodu ostmiseks, lisaks lepin vähesega ning tahan oma nägemise järgi teha. Uhh, tekst on juba hiigelpikk, aga sain kirja, mis soovisin ja lisan vaid mõne foto, rohkem ei raatsi, ülejäänud on arvutis kindlas albumis. 1. august 2026.

Omadega maal

Kuna eile (just eile, sest praegu on juba 31. juuli) saatsime päikese looja maal, suvilas, ehk siis Lemmes ja olime igas mõttes omadega maal, siis blogipostitus kõnelebki sellest. Kõik oli chill, aga meres, kus vesi oli soe nagu supp, tahtsid kihulased suhu, silma ja ninna ennast istutada. Metsas tahtsid parmud meid nahka panna ja suvila terrassil istudes sääsed, siis olime möödunud õhtul parajaks suutäi(t)eks neile kõigile. Plaanitud vaarika korjamine jäi lihtsalt katki, mul hakkas Germost kahju. Noppisime mõne vaarika suhu ja maasika samuti. Aga armsad Tartu sõbrad suvitavad ka just maal, nii me rannas kokku jooksimegi. Oli armas. Germo ja Ave tegid veidi diskotantsu ka ja ööseks naasime koju. Ongi juba öö, aga ma alles blogin ja Germo teeb voodeid üles. 29. juuli veetsime ka maal, mu uues kodus-maakodus, kus ma terve päeva koristasin, Germo aitas prügikotte konteineritesse ja lõkkehunnikusse viia. Teha on palju, aga alates 28. juulist olen ma tõesti kinnisvara omanik, päris oma kodu omanik ja olen selle üle õnnelik. Tõsi küll, teha on palju, aga hakkan vaikselt oma kallist kodu ehitama. See on pikajaline projekt, kiiret ei ole kusagile, aega on. Tasa ja targu ning täpselt oma nägemise järgi ja kõik, kes teil on ehitusmaterjali üle ja te ise ei vaja, võtan vastu. Aitäh! Õnneks ei ole ma kellelgi võlgu, ei ole mul ühtegi pangalaenu ega midagi. Huvitaval kombel armastab mõni väga mu rahakoti piiluda ja aiva pinnib kuidas ja mille eest ma kodu ostsin. Olgu öeldud et kogusin seda raha aastaid, ikka kõhu kõrvalt, ei ole ühtegi laenu võtnud, pole ka miljoneid võitnud, rahapuud leidnud ega lotoga võitnud. Tõsi küll lotoga olen võitnud veel ja veel, näiteks Bingoga kolmapäeval taas 2 eurot (15 võit sellel aastal), Kullapajaga 2 eurot, need kannan ka hoiusele, kõik panen kasvama. Kes kopikat ei korja, see rublat ei saa, see on ju vana tõde. Aga kummaline on see, et mõnda niiväga huvitab mu rahakoti sisu. Ja olgu siin välja öeldud ka tõsiasiu, et see raha ei tulnud raamatumüügist, sest raamatumüügi raha ei tule mulle, see on kirjastuse raha, sestap teie jutt, et kasutasin ostuks oma firma raha, ei pea tilkagi vett. Pigem on kirjastus päris kopsaka summa mulle võlgu. Küll saan ka selle kätte, sest enam ei pea mu kirjastus Rahva Raamatule igakuiselt utoopilisi makse maksma. Ja vaata nüüd tuleb pettumus, jah, ärge lootke, et ma hakkan oma maakodust siia blogima, nagu ma pidevalt teinud olen. Vaat ei hakka, sest see on minu privaattsoon, mis ei kuulu avalikustamiseks. Kunagi ehk, kui mu projekt on valmis (no nii 10 aasta pärast) siis panen võrdluseks pilte üles, aga praegu jäävad need vaid arvutisse, blogisse ei tule. Jonni pärast. Ma ei vaja oma koju kõõrdpilke. Niisiis. Nüüd on välja öeldud see, mida mõeldud.Nii on ja nii jääb. Head tuttavad teavad, kus asub mu kodu ja nende jaoks on ka uksed valla. Ütlen vaid nii palju et ma olen merelaps ja mul peab kasvõi metsa taga meri olema ning maakodus on see täiesti olemas. Aga nüüd head ööd! Homne päev on juba paika pandud, pean ennast magama ajama ja raamat öökapil ka juba karjub :) Blogi kirjutasin juba 31. juulil 2026. Vana-Rääma

SOOVITUSKIRJAD. KÕIGILE, KES JÄÄVAD ÜKSKORD VANAKS - Merle Sild

Uhh, kuidas mulle ei meeldi sellised pikad ja lohisevad romaanipealkirjad! Oleks täiesti piisanud raamatu pealkirja esimesest lausest. teine lause ei anna mitte midagi juurde. Pigem on see isegi kentsakas, sest nooremaks ei saa meist keegi. Aga see selleks. Nagu näete, sain loetud Merle Silla romaani. Enne ma tema nimelisest kirjanikust midagi kuulnud polnud, nüüd siis olen. Käekiri on perfektne, loetav ja ka grammatiliselt korrektne. Pigem on selles raamatus sisu see, mis jubedalt venib, kirjeldatakse liiga palju spetsiifilisi asju, antud raamatus hooldaja ameti tagamaid. Jääb kohati mulje nagu oleks raamat selle ameti tarvis (reklaamiks) kirjutatud. Mis muu saab seletada pikka ja lohisevat kirjeldust. Aga raamatu küljendus mulle meeldib ka väga, sest on jäetud lugemiseks piisavalt õhku. Mind pigem ahistavad raamatud, mille eelneva peatüki lõppetdes kohe samalt leheküljelt järgmine peatükk algab ja kiri on tihedalt kokku pressitud, nagu minu blogipostitused siin, mis seda küll olude sunnil on, sest blogis ei ole juba aastaid võimalik kasutada taandridu. Ma võin taandridadena teksti siia kirja panna, aga ikka jääb ühe pika reana. Seega suured plusspunktid raamatu küljendajale! Mulle peaks see raamat pmst sobima, sest olen ise töötanud ka väga palju inimestega, alates lasteaias töötamisest kuni erivajadustega inimese isikliku abistajani ja ka hetkel abistan ja hooldan. Jah, mulle tõesti meedib seda tööd teha, ka inimestega suhelda ning alati, kui on võimalik, abikäsi ulatada. Torman tänaval ka asotsiaalsele inimesele appi, kui ta on hädas. Instinktiivselt. Seega läks see raamat mulle korda. Ainult sellest abielust ma aru ei saa, mida kogu stsenaariumi vältel vändatakse. See kõik on täiesti ebanormaalne. Samas mine tea, ehk ongi selliseid asju meil Eestis juhtunud, sest väga paljude perede üks pool elab ja töötab ühes riigis ja teine teises riigis. Raamatu oleks saanud veidi kompaktsemaks toimetada aga muidu pole midagi paha öelda, Merle Sild oskab kirjutada küll. Ja nüüd kopeerin raamatut tutvustava teksti ka siia. Palju mõtlemisainet pakkuv armastusromaan kõigile, kes on välismaal töötanud või kes kavatsevad sinna minna, ja neile, kes on mures oma vanade haigete vanemate pärast. Merle Sild kirjutab oma esikromaanis „Soovituskirjad“ töötu kõrgharidusega naise rasketest valikutest tänapäeva Eestis. Välismaise tööturu avanedes läheb ka peategelane Mari Kullerkupp vooluga kaasa. Viie aasta jooksul rännates satub Mari turvalisest Soomest Põhja-Inglismaa immigrantidevaenulikku väikelinna ja töötab seal dementsete psühhokroonikute hooldekodus koos teiste Eestist värvatud naistega. Maailmalinn London, kuhu Mari esimesel võimalusel põgeneb, tekitab samaaegselt unistusi nii kesklinna kunstigaleriist kui üksildasest maamajakesest Eesti vaiksete metsade keskel. Kui Alzheimeri-haige professoriproua hooldajat vajab, võtab Mari selle pakkumise vastu. Elu rahulikus mereäärses kuurortlinnas annab talle aega oma puruneva abielu üle järele mõelda. Ühel kaunil jõulueelsel päeval saadab klassiõde Birgit Anderson talle meili, mis nende mõlema üllatuseks muudab Mari elu igaveseks…. 28. juuli 2026. Vana-Rääma

Jaansoni rada 881. päev

Nuvat sul vanamuttide kott. Poleks seda abilist mul täna, oleksin vist juba küürselg-sälg valmis! :) Jah, jõudsime Germoga kõik raamatud Pärnu Rahva Raamatust ( korjati kõikidest Rahva Raamatu kauplustest kokku) seljakottidega ja sellesama ratastega kotiga koju taritud. Kröömikese omad siis. 3 tiiru käisime. Nüüd siis enam Rahva Raamatus mu raamatuid müügis pole. Ahjaa, kirjastuses Kröömike on ilmunud 10 raamatut. Aga on olemas Apollos ja äkki isegi Raamatukoi ja Krisostomuse raamatukauplustes. Kirjastuses Kröömike ja ja praegu / ühesõnaga varsti/ mujal veel, kuid annan teada kus. Mul on lihtsalt nii kiire päev olnud, pole aega saanud. Aga vähemalt kilomeeterid tuli vägevalt. Liikusime täna 8,7 km. Viimase tiiruga saime läbimärjaks ja masin teebki meie eest tööd praegu. Õnneks see memmede rataskott peab ka vett ja raamatud jäid täiesti kuivaks. Kiidan seda kotti tõesti taevani. Ka maal on sellest suur abi, just veekanistrite tarimisel. Abiline igaks elujuhtumiks. Ausõna. Aga nüüd on päev õhtus. Homme on juba uued seiklused ees ootamas, lisaks veel töö ja siis veel ja veel ja veel.... Rohkem ei räägi, vähem ka mitte :) Liikuge ja olge ikka positiivsed! Ahjaa, oma 14. lotovõidu sain ka sellel aastal, küll pisikese, aga abiks ikka. 27. juuli 2026. Vana-Rääma