ESIMESED READ 5 - Vändra gümnaasium

Aastate eest Vändras lugejatega kohtumas käies kingiti mulle just see raamat. Siin on avaldatud Vändra gümnaasiumi toonasste õpilaste loomingut, nii luulet, kui proosat. Päris naljakas lugemine oli ja tuleb tõdeda, et osade tekstid on niivõrd head, et raske on uskuda, et lapsed ise need kirjutanud on. Võibolla vanemad aitasid aga võibolla mitte. Kätt südamele pannes, ei teinud minu ema iial minu eest ühtegi koolitükki ära, kõik tuli endal teha ja ma usun, et see on ka õige. Õppimine on siiski laste töö. Antud raamatust tahaks esile tõsta toonase 1. klassi õpilase Krissu Raudsepa lühiproosa "Hundu." Vähesega on kõik öeldud. Juba siis oskas ta kirjutada. Hiljem olen lugenud Krissu luuletusi ja ka luuležüriis neid hinnanud. Loodan väga, et Krissu läheb või on juba läinud humanitaaraineid õppima, sest tal on annet. Hea ja ladus luuletus on kirja pandud toonase 3. klassi õpilase Raiko Konradi poolt. See kannab pealkirja "Sügis." Hea haiku on kirjutanud toonane 11. klassi õpilane Kadri Hansen. Halva haiku on kirjutanud Kristjan Kupar, sest haikus ei mainita mitte kunagi 4 aastaaega, reeglina nendele luuletuses vihjatakse, aga mainida ei tohi, see on suur eksimus. Siin on viimane sõna -talv. Väga põneva proosateksti on kirjutanud Mari-Ann Päärnamets, see kannab pealkirja "Kodukratid." Siin saab muiata, nautida sõnamängulisust ning süžee ülesehitus on ka hea. Hanna Miina Kivisäki proosatekst on küll kurva alatooniga aga mõjus hästi, sest autor oskab emotsiooni esile tuua. See kannab pealkirja "Sassis j krussis." Leidsin ka ühe tuttava autori - Laura Rootsi, kelle sõnamängulisus tema proosatekstis "Kristallkingade kaklus ehkk-tähega lugu" on fenomenaalne. Kunstis on andekad Andri Küüts, Liina Jürisoo ja Getter Lindre ning Gert Kivistik. 21. oktoober 2024. Vana-Rääma

Jaansoni rada 568.päev

Kui tuleb rajale minna, siis tuleb rajale minna. Mis sest, et päevad on juba lühemad ja ööd pikemad. Meie läksime valges, tagasi jõusime pimedas ning kokku läbisime 7,5 km ja 12 200 sammu ja pealegi. Kui eile oli tuulevaikne ilm, siis täna oli tuulisem. Palav ei hakanud. Liikusime Rääma linnaosas. Kui naabrimees jalgrattaga vastu tuli ja mul seeni tuvastada palus, mis on juba nii tavaline, juhtus teadagi mis ..... Tal oli korvis 3 kuldmamplit, mida ma süüa ei soovita, kuigi on ka neid inimesi, kes söövad. See on tinglikult söödav aga ikkagi mürgine, pärast võid veetseesse üle kolida :) No ja muidugi tuletas naabrimees sellega meelde, et metsas on veel seeni, nii me ei saanudki muud teha kui metsa minna. Aga kell oli juba 18.10 kui jõudsime, oli videvik, kuid saime söögiseeni ka. Paar pilvikut, tammerisikaid ja tõmmuriisikaid. Muide, mina puhastan seened alati metsas ära, ussitanuid ma koju ei too. Muidugi kodus veel leotan, puhastan ja pesen, aga ka puravikel võtan eoslehed juba metsas ära. Milleks neid koju tassida? Aga mis seal ikka, vahepeal vaatasin häälesaadet ja nüüd lõpetan blogimise. Olge terved! 20. oktoober 2024. Vana-Rääma

class="separator" style="clear: both;">

VOOREMAA MAASTIKUKAITSEALA - Riin Vare (koostaja)

Ja kui sul öösel uni ära läheb, mida sina siis teed? Mina loen. Nii saigi ka Vooremaast kõnelev vihik läbi loetud. See kingiti mulle kunagi Vooremaal lugejatega kohtumas käies. Tollel ajal sai tihti mööda raamatukogusid tuuritatud ning igalt poolt kingiti kohalikku elu tutvustavaid vihikuid ja raamatuid, millest osad on jäänud lugemata raamatute kuhja alla ja nüüd, kui mind taas lugemispalavik kätte sai, loengi ma siin järjest. Eks lugejad teavad seda tunnet, et loeks mida iganes, peaasi, et on lugemist. Öökapipealne ei tohi mingil juhul tühi alla. Päris põnev oli selle vihikuga käia mööda Kalevipoja radu, eepos ise koorus silme ees lahti. Ja üleüldse on Vooremaal eriline aura, teistsugune. Lisaks on mul selle vihiku vahel voldik Pala vallast, mis ka kingiti. Pealkirjaks on "Pala - vald Euroopa Liidu piiril." Põnev! Elistvere on minu jaoks nii eriline koht. Elistvere raamatukogus sai ka lugejatega kohtumas käidud ning oma kunagist armsat kooliõde seal üle aastakümnete kohatud. Kahjuks tänaseks on see raamatukogu suletud. Ka Elistvere järvest pajatab see vihik ja loomapargist ja paljust-paljust muust. Oli põnev ekskursioon mööda Kalevipoja radu, aitäh! 20. oktoober 2024. Vana-Rääma

KIHNU SAAR

Vahelduseks ilukirjandusele lugesin ma läbi vihiku "Kihnu saar," mille koostaja nime ma kusagilt ei leia. Ju ei olnudki seda kirja panna vaja. Põhiline on ikkagi sõnum, teave, millest näiteks turist midagi välja loeks. Eks ta selle eesmärgiga vast kunagi kirja pandud ja välja antud ongi. Nii minagi selle endale sain. Kihnus olen käinud mitmeid kordi. Nüüd pole vast 3-4 aastat jõudnud, aga peaks plaani võtma. Mulle väga see armas saareke meeldib ja sealsed kombed ja tavad on nii erilised ja vahvad. Folkloor on sellel saarel au sees, kuigi traditsioonilisi Kihnu pulmasid enam pole peetud. Alles üleeile Tõstamaalt lugejatega kohtumiselt naastes tegi liinibuss põike Munalaiu sadamasse, enamus korrad olengu just sealt Kihnus käinud, ühe korra ka Vana-Pärnust kunagi ammu ning kesklinna kai pealt ka. Pärnust Kihnu on ikka tnduvalt pikem maa, kui Munalaiust Kihnu. Pärnust linnulennult 41 km ja Munalaiust 10,6 km. Vahepeale jääb veel Mainilaid ehk Manija saar, mis kuulub Tõstamaa valla alla ehk siis nüüd Pärnu linna koosseisu ning see asub Kihnust 7,5 km kaugusel. Kõigest sellest pajatabki see vihik. Kui sul on Kihnu saare vastu huvi siis soovitan lugeda. 20. oktoober 2024. Vana-Rääma

UNUSTAMATU ÖÖBIKU VILLA - Aliis Jõe

Loetud sai Aliis Jõe suveromaan "Unustamatu Ööbiku villa," mis on kolmas raamat antud autori teostest, mille olen läbi lugenud. Minu blogi on minu spikker, sealt ma teada saingi. Tegu on naistekaga, mida ilmselt mehed ei loeks, kuigi läbi teose jooksevad huumorivõtmes kirja pandud prototüübi muigama panevad naljad ning vastav käekiri, mis võib ka meestele huvi pakkuda, kuid kahtlen. Kui ma antud autori eelnevalt leotud raamatuid tohutult fännasin, siis see jätab natuke külmaks, on veidi igav minu jaoks ja natuke ka segane. Nagu meil kõigil, kirjanikel, osad raamatud on paremini õnnestunud, osad mitte. Elu ongi selline. Aga samas see positiivsus, mis siin kurbusega võidu figureerib, on erakordne ja mõnus. Aliis Jõe oskab kirjutada ja ma soovitan kindlasti tema teostega tutvust teha. Ja olgu öeldud, et tegu on armastsuromaaniga, kui nii öelda sünnib, pigem ehk armumisromaaniga, suveromansiga, nagu vihjab ka sarja alapealkiri - Suvitusromaan. Aitäh, Aili, et tõid lugeda! Olen 2 esimest sarja raamatt nüüd läbi lugenud aga ei olegi kursis kas neid on veel ilmunud. Kindlasti uurin asja. Nüüd kopeerin ka raamatut tutvustava teksti raamatukaupluse lehelt. "Maale kolinud Maarja uue kodu katus vajab hädasti remonti. Rahapuudus sunnib teda pakkuma võimalust veeta aega Unustamatu Ööbiku villas. Atsakas naabrinaine Mammi on oma elukogemuse ja koer Mukiga, kes olevat „inimingede parumeeter“, talle hindamatu nõuandja. Kuid mitte siis, kui Maarja ellu tulevad kaks väga erinevat meest. „Ma arvasin, et sa oled mingi puu alla jäänud...“ lõõtsutas Mammi köögitoolil. „Oleks praegast olümpiamängude aega möödetud, oleks mol kuld taskus.“ Omas vanuseklassis kindlasti. Maarja piilus kardinate vahelt: valged vaimud kõndisid mööda ta aeda, karjusid, naersid ja nutsid. „Kus koha pealt see pruneering sol tuli, hullumajast vöi? Et tahavad oma eriti lolle kusagil tuulutada?!“ Maarja ohkas ja pesi nõusid edasi. Olukord oli napakaks kiskunud kohe alguses. "Unustamatu Ööbiku villa" on sarja ""Suvitusromaan"" teine raamat. „Suvitusromaan“ on kirjastuse Hea Lugu uus ajaviitekirjanduse sari. Kahe ilmasõja vahel, kui leidus juba neid, kes said endale pikemat jõudeolekut ja puhkust lubada, ilmus Eestis hulk suvitusromaane. Siis aga muutusid puhkus ja tunded tükiks ajaks liiga kerglasteks teemadeks. Nüüd tahame jälle elada aeglasemalt ja süveneda olulisse. Ehk on käes ka aeg uute suvitusromaanide loomiseks ja vanade meenutuseks? Sarja esimene raamat ilmus 27. mail 2020, see on Margus Luige „Sulnis Saara“. 19. oktoober 2024. Vana-Rääma

Jaansoni rada 567.päev

Täna jõudsime kahel korral rajale ja mõlemal korral tõmmati, - sõna otseses mõttes - rajalt maha! :) Aga 6 km ja 9 000 sammu sai ikkagi liigutud. Miskit oli teoksil Martensi väljakul ja Valloga kokku saamiseks läksime Rehepapi tänavale, kus just algas jalka mäng ning Vallo poeg mängis. Olgu siis mainitud neile, kes veel ei tea, see tänav asub Härma kaubahoovi taga. Ülejõe linnaosas. Mõnus õhtu on, tuulevaikne, kuigi päeval oli tuuline. Mul hakkas mütsiga lausa palav, aga ega enam ilma mütsita ka liigelda ei taha, ilmad on kavalad ja viirused ründavad. Igal juhul on mõnus sügis, soe ja lumevaba. Lõppude lõpuks on september, oktoober ja november sügiskuud, mitte talvekuud, et pidevalt juba noil kuudel lumi siin ringi tolgendab :) Homme pidavat ka mõnus ilm olema, meil on ka saunapäev, aga ehk jõuame enne ka veel rajale. Loodan. Aga nautige teie ka sügist ja liikuge! 19. oktoober 2024. Vana-Rääma

Võrratu pärastlõuna Tõstamaa Rahvamajas

Täna pärastlõunal käisin Tõstamaa Rahvamajas lugejatega kohtumas. Jah, Tõstamaal ehk Pärnu linnas, sest just selle linna koosseisu Tõstamaa kuulub. Buss oli puupüsti täis, hea Pärnu, palun pane sellele liinile lisabusse, rahvas lihtsalt ei mahu ära! See väljus Pärnust kell 12.50 ja marsruut on Pärnu –Varbla –Vatlamäe- Koti. Vanad inimesed on ka sunnitud püsti seisma, sest kohti lihtsalt ei jagu. On vaja suuremat bussi või ühte bussi juurde. Rahvas bussis väitis, et nii on igapäevaselt. See ei ole normaalne ... Aga päev kujunes meil imearmsaks. Võrratu rahvas on Tõstamaal, mida teadsin juba enne, sest aasta algupoolel käisime seal Piretit kuulamas, sealt tuligi mulle kutse. Ja kunagi üle 30 aasta tagasi käisime seal kontserti andmas koos Aivar Teppoga. Võimalik, et isegi 35 aastat tagasi, kui oli alles vana rahvamaja. Rahvas esitas aktiivselt küsimusi ja tore oli teada, et saalis oli ka neid, kes minu sõnadele loodud laulu laulnud on, lugu kannab pealkirja "Ärgake" ja selle on viisistanud Margrit Kits ning seda laulab ka Pärnus mudilaskoor ning mina olen korduvalt seda ka jaganud. Ka plaadil on ta olemas. Sobib laulmiseks kõigile, sõnum on isamaaline. Nonii, nüüd oma mu laste luuleraamatud otsas, minu käest neid enam ei saa. Tagasisõit oli üks paras ekskursioon, põikasime ka Munalaidu, Kavarusse, Liusse jne... ikka mööda mareäärt, mis on mulle nii oluline. Isegi meeletut Lemme igatsust leevendas. Germo arvas vahepeal juba bussis, et me lähme Kihnu, kuhu polegi mitu aastat enam jõudnud. Peaks minema. Kutsuge!? ;) Aga aitäh, hea Mari, kes sa kutsusid ja saadan siit veel virtuaalkallid ka teile kõigile. Aitäh, aitäh, aitäh! 18. oktoober 2024. Vana-Rääma

class="separator" style="clear: both;">