24. augustil maakodus

Jälle üks päev õhtus. Midagi on veel ikka alles, kogu elamist me veel maha lammutanud ei ole. No vannitoas alustan ka nullist. Sealt pole midagi päästa, sest teen ka uued seinad. Jõhkrate naelte ja koledate laudadega ehitati kunagi seinu. Ma ei saa neid pikki naelu sealt kättegi, sest teravad otsad on kõveraks murtud, täna sõrgkangiga jändasin nagu pöörane, kuniks sai siiber. Pisike tuba ülemisel korrusel on juba enamvähem kipsi (karkassi) ootel. Uksepiidad vaja veel ära võtta. Ühesõnaga ülemine korrus hakkab ehitusprahist vabanema. Peaaegu kuu aega juba seal tegutsetud. No esimene pool sellest läks endise omaniku risu likvideerimiseks. Õudus... Täna sain ära anda külmkapi ja OKA pesumasina, need on täitsa töökorras. Ja kuna ma enne ei saa ülemisel korrusel midagi teha, kui uksed ja uksepiidad eemaldatud on, võtsime alumise korruse ette. Ikka kipsi eemaldamise. Muide, õnneks ei olnud maakodus ühtegi sipelgat enam, abi sain vaid pulbrist ja kobrast. Kõiksugu soolad ja asjad ei aita. Ikka on keemiat vaja. Katsetatud. Nii see tänane päev möödus. Homme ei lähe. Kolmapäeval ja neljapäeval olen juba kalli ämmaga. Eks ma reedel vaatan, kas põgenen maakoju või suvilasse, või olen rahulikult linnakodus või veel ühes kodus :) Heal lapsel 4 kodu. Olge terved! 24. august 2026. Vana-Rääma

AHASVEERUSE UNI - Ene Mihkelson

Ühe hea ja mahuka romaani sain loetud. No täna ongi selline lugemise ilm. Tõsi küll, lugesin antud raamatut kaua, sest maakodu taastamise käigus ma lihtsalt olen õhtuti nii väsinud, et üle paarikümne lehekülje lugeda ei jaksa, silm vajub kinni. Eks see varajane tõusmine ole mulle raske. Olen ööinimene. Aga antud raamat on ligi 500 lehekülge pikk. Oli sisukas, mõtlemapanev ja tõsine lugemine. Eks tollest ajastust on jäänud nii mõnigi asi lahti rääkimata ja inimesed on oma saladused vedanud hauda kaasa. Teema kõneleb valdavalt repressioonist. Aga siin jookseb paralleelselt ka peategelase uni, mis on tähenduslik või lausa selgeltnägelik. Tuttav tunne, sest olen ise ka unenäos palju ette ja taha näinud, kuid alati ei oska seda kõike kohe tõlgendada. Igal juhul kirjutan kirjanik Mihkelson usutavalt ja ausalt, pisut isegi natuke liiga pikalt, aga antud (kon)teksti see sobib. Kindlasti loen tema raamatuid veel ning nüüd kopeerin siia raamatut tutvustava teksti, et blogi lugeja saaks ka aimu millest raamat kõneleb. Head lugemist! Romaani peategelaseks on umbes 1944. aastal sündinud naine, kes püüab iseseisvuse taastanud Eestis, 1990. aastate teisel poolel leida nõukogude aja arhiividest infot oma vanemate saatuse kohta pärast Teist maailmasõda. Tema isa Meinhard ja ema Vilma läksid pärast maailmasõda repressioonide hirmus metsa, isa hukkus segastel asjaoludel ja ema tuli hiljem metsast välja, kuid ei hakanud enam tütart kasvatama. Naine kasvab esmalt sugulaste juures, siis internaatkoolis. Vanemate käekäigu avanemise looga paralleelselt kulgeb peategelase mõistatusliku unehaiguse lugu, milles unenäod vahelduvad tegelikult toimunuga. 22. august 2026. Vana-Rääma

Mööda romaani "Kaks kuud Eestimaa Siberis" radu

Täna viis mu romaan "Kaks kuud Eestimaa Siberis" mind oma radadele. Jah, ma tõesti ei olnud enne käinud Varbla rannas. Kuigi just see väike ja armas küla Lääne(rannikul)rannas inspireeris mind seda raamatut kirjutama. Lisaks ka üks imearmas sõbranna lapsepõlvest. Ei, see ei ole meie elu ainetel kirjutatud, sest tegu on siiski ilukirjandusliku teosega, mis on fiktsioon. Kõik kokkulangevused on juhuslikud. Meie teekond, mille Germoga läbi jalutasime, tuli 10 km pikkune. Ma sain teada, kus asub ammustest aegadest teadatuntud Taaratamme talu, nägin, kus asub Villu Müüripeali ehitatud tamme laudadest püramiid ja püstkoda ja tõdesin et rannikul on ikka metsa taga meri, kus kohalikke tüdrukuidki kohata võib 😃 Tänusõnad saadan Villule, kes need postuumselt kindlasti kätte saab. Lõik ajakirjandusest: /Varbla valla Taaratamme talu peremees Villu Müüripeal jättis 9. detsembril maised rajad, kuid läheb viimase soovi kohaselt tagasi oma kätega ülesehitatud talukohta. Sinna, kus ta pöördumatust haigusest teadlikuna hakkas rajama kiviaeda, et mingigi jälg maha jääks. Nüüd on kiviaeda sadu meetreid. Töö alustaja Villu Müüripeal sündis 1937. aasta 17. juunil Varblas, õppis Tartus agronoomiks ja töötas selles ametis 1958.-1988. aastani Virumaal. Siis naasis ta lapsepõlvemaile, hakkas rajama Taaratammet. Aastatel 1995-1997 oli ta Riigikogu liige, maainimeste eest asus kostma aga juba 1989. aastast Maaliidu liikmena ning sai Rahvaliidu auliikmeks./ * * * Aitäh, kallis Kaie! 21. august 2026. Vana-Rääma