Jaansoni rada 879. päev

Tänane 5 km on juba liigutud, aga me liigume nagunii veel, sest õhtul kell 20.00 algavad Pärnu Bluusipäevad. Oi, kuidad ma olen neid igatsenud, sest eelmisel aastal jäid suvised ära. Sestap mõnel õhtul järjest meid kodus ei ole. Ilmselt öösel ühe paiku jõuame alles. Oi, mul oli täna üks armas kaaslane. Kella 13.00 ajal, kui ämma juurde Piiri tänavale läksin, haakus üks nunnukas meile sappa, punane õnne ja rikkuse kass, nagu väidetakse. Kas ma nüüd saad õnnelikuks ja rikkaks, et ta kogu aeg meid jälitab ja mind nagu oma emaks peab? :D No ausalt, haakus Piiri tänaval külge, tuli ämma juurde kaasa, isegi aias käis koos minuga sibulat ja tilli toomas, no ei jää sammugi maha. Ja paari tunni pärast tuli meiega veel Tallinna maanteele ka, minu koju ja nõudis süüa. Pool kaussi piima pani ka nahka. Ajas 5 linavästrikku taga, kes mul siin pmst esikus juba elavad. No tõesti, kõik loomad ja linnud kutsuvad ennast juba meie koju elama. Aga ma armastan neid ka, väga. Ahjaa, kassil oli aadress ja telefoninumber kaelas, helistasin omanikule ja talle tuldi kenasti järgi. Aga ta jälitab meid juba umbes 5 korda. Nühib vastu mu jalgu, ronib sülle, nõuab pai, nurrub ja uneleb. Pisike punane kassitüdruk. No küll on armas. Vägisi tahavad kassid meie perre tagasi tulla, aga me veel ei võta, jagame ennast kahe kodu vahet ja mina ei ole nõus toakassi pidama. Selline põnev seikus. Nüüd on tööpäev lõppenud, ei kirjuta ka enam täna midagi, vaim on bluusimiseks valmis ja varsti me liigume Germoga seda ka nautima. Nautige teie ka seda, mis tele positiivsust toob ja olge terved! 22. juuli 2026. Vana-Rääma

class="separator" style="clear: both;">

KOIDIKUTE LUMMUSES - Marje Ernits

Sellise ilmaga on kõige targem tegu raamatute lugemine. Nii saigi loetud Marje Ernitsa romaan "Koidikute lummuses." Muide, ma pean tule ahju alla tegemise plaani. Külm on. Aga antud romaan ka sooja ei andnud, on nii teistsugune. Nagu poleks Ernitsa sulest tulnud. Aga on. Algul arvasin, et olen lasteraamatut lugema sattunud aga lõpp näitab, et lastekirjandusest on asi kaugel. Väga kaugel. Teose keskmeks on üks katkise hingega naine, kes pole tunda saanud vanemate armastust, ostides seda meestelt füüsilisel teel. Juhuste tahtel saab temast näitleja, kes elab oma rollidesse nii sisse, et armub partneritesse. Õigupoolest ühte neist. Pidevad kolimised ühe mehe juurest teise juurde viitavad tema labiilsele olekule ning ega siin midagi targemaks ei lähegi. Ütleks et tänapäev. Segane maailm. Nii ilmselt ongi. Aga ega ma rohkemat ei reedagi. Lugege ise. Nüüd kopeerin ka tutvustava teksti. Minule lugemiseks sobis. Mina ju ei unista. Pole kunagi unistanud. See on nõrkadele, kes ei suuda elus oma tahet teostada. Ma tean, mida ma tahan. Jah. Ma ei pruugi seda saavutada, mida ma tahan, aga teen kõik endast oleneva või … või siis vähemalt usun sellesse, kui saatus vastupidist ei väida. Ma tahan endale kodu, mille aknad avanevad hommikusse. Tahan ärgata vara ja näha, kuidas päike tõuseb. Tahan armastada ühte inimest, kes mind armastab ja … ja võibolla siis kunagi tahaksin ma endale ka last, kes ei unistaks, vaid oleks ka päriselt minust järgmine. Seda ma tahan, aga unistamine – see on mõttetu aja raiskamine. „Koidikute lummuses“ on lugu otsimisest – teise inimese otsimisest, elu mõtte otsimisest, oma koha ja kutsumuse otsimisest, armastuse otsimisest. Leidmine polegi alati nii tähtis, sest kui sa otsid, püsib vaim virge ja sa võid veel kaua elada … Eesti ühe loetuma kirjaniku Marje Ernitsa uue romaani peategelane on Rotinägu, väikelinna vaesest perest pärit Emma Lohor, kes saatuse kiuste sammub läbi elu parema tuleviku poole. Pärast kutsekooli lõpupidu satub Emma juhuslikult seltskonda, kus jääb silma filmiprodutsendile, kes pakub talle osa oma uues, viikingitest jutustavas filmis. Emmale hakkab elu filmimaailmas meeldima, ta läheb näitlemist õppima ning talle pakutakse ikka ja jälle uusi rolle. Kas oma kutsumuse leidmine sillutab ka teed armastusele ja unistuste kodule tõusva päikese majas? Marje Ernits on Eesti kunstnik ja üks produktiivseimaid kirjanikke. Tema sulest on ilmunud üle 50 teose: luuletusi, jutustusi ja romaane, sh kümme krimilugu uurija Ira Teveri põnevike sarjas. 21. juuli 2026. Vana-Rääma

Jaansoni rada 878. päev

Tänane rada tuli 8,5 km pikkune. Uskumatu, aga sellel hooajal jõudsime Pärnus esimest korda metsa seenele. Kuna normaalseid seeni veel ei ole, on üksnes kukekaid, siis me väga ei pingutanud, ei läinud oma lemmikkohta, sest vihma otsustas ka veel sadama hakata. Mina küll suhkrust ei ole, aga üks mul siin on :) Kastejagu kukeseeni saime, või eks homme panen need omletisse. Pilvikute aeg on Pärnus läbi ja riisikaid veel ei ole. Muid seeni ka mitte, aga võibolla sellel aastal ongi nigel seeneaasta. Vähemalt saime ennast liigutada, see ongi kõige olulisem. Raamatud läksid ka teele. Ja nüüd ongi ilm hall, loodame, et see vihm, mis alla tuleb, teeb seentele pai. No olen hull korilane, olen-olen. Sügavkülma panin ka väikse kotitäie kirsse, enne eemaldasin kivid. Jube tüütu ja jube hapud. Rohkem ei pane ka ja kirsimoosi ka Germole ei tee, teen nagunii rohkem õunamoosi talle, tal ju õuna- ja rabarberimoos on lemmikud. Ja sügavkülmas on mul hetkel kirsse, metsmaasikaid ja aedmaasikaud. Kukekaid ja pilvikuid ka, aga need ma keetsin enne ära. Eile suitsutasime lõhet, päris hea tuli. Ma eriti liha ei söö. Kui siis, väga harva ja natuke. Nüüd ongi päev juba otsapidi õhtus. Lähen puhastan seened ära ning panen ka keema, lähevad teiste juurde sügavkülma. Olge siin ikka rõõmsad, hoitud ja terved! 20. juuli 2026. Vana-Rääma

class="separator" style="clear: both;">

VARJU ALL - Siiri Laidla

Loetud sai Siiri Laidla romaan "Varju all." Tundub et ka suvel ei tule mul lugemispausi. Ei oska enam üldse ilma raamatuta magama jääda. Tegelikult oleneb raamatust, mõnda ma ei suuda üle paarikümne lehe korraga lugeda ja mõne loen ühe õhtuga kaanest kaaneni läbi. Oleneb kas raamat haarab, köidab või üleüldse. Muidugi tempo paneb ka asja paika, sest osad raamatud on hoogsamad, osad niiöelda ajaviiteromaanid, viidavadki aega. Siiri Laidla romaane olen ennegi lugenud, aga see siin tekitas suurt segadust, sest tegu on lühiromaaniga aga tegelasi on mitme romaani jagu. No ei saa, ikka tuli uuesti ja uuesti hakata lugema kellest jutt käib ja ma usun, et sellega jäi nii mõnigi infokild poolikuks või uduseks. Kirjanik alustab igat peatükki (vihje pealkirjale ka) teatud tegelase kirjendamisega ja neid tegelasi on tõesti üliliigapalju. Ei saanudki seda romaanile omast kompaktsust kätte, kõik jäi harali ... valgub igalt poolt üle äärte. Jah, eks meil kõigil ole paremaid ja halvemaid raamatuid ning iga lugeja on ka erinev, kes eelistab üht stiili ja kes teistsugust. See stiil lihtsalt ei ole mulle sobilik.Nii ongi. Blogin alati ausalt. Ma küll ei julge väita kas mu kriitika konstruktiivsena kõlab, aga ma ei saa kiita ka raamatut, mis minu jaoks on toores ja ei haaku. Samas ma tean, et kirjanik Laidlal on ka väga häid raamatuid. Aga eks otsustage ise, kas tegu on armastusromaaniga (mida ma siit ostsisin tänu raamatut tutvustavale tekstile) või sulaselge (puht füüsilise ja ka vaimse) hooramisega, millel pole armastusega mingit pistmist. Seekord siis nii. Austus kirjanikust kolleegi vastu jääb alles. Kopeerin ka raamatut tutvustava teksti. VARJU ALL on psühholoogiline armastusromaan tänapäeva Eesti ühiskonnast - laste, nende vanemate ja õpetajate keerulistest omavahelistest suhetest, toimetulekust ja siseheitlustest. Lugeja ette ilmub toredasti koonduv galerii inimsaatusi, mis küll nii erinevad, samas aga üksteisega otsekui nähtamatute niitidega seotud, justkui asuksid nad ühe varju all: õpetajad, kunstnikud, lihtsad maainimesed... Huvitav on märkida, et ehkki romaani Varju all adressaatideks on täiskasvanud lugejaid, on paljud tegelased lugejatele juba tuttavad Siiri Laidla noorsoojuttudest Pärnaõietee, Pärnaõietee II ja Pärnaõietee III. 20. juuli 2026. Vana-Rääma