kolmapäev, 12. august 2020

Tammed annavad ka juba seeni


 Jaajaa, asi on naljast kaugel :)
Täna korjasin enamuse tammeriisikaid tammede tüvede küljest. Muidu ikka kasvavad need tammede lähistel ja maadligi, aga täna korjasin isegi murdunud oksakoha küljest. Pealegi olen tavaliselt tammeriisikaid korjanud septembris. Fotot ma ei teinud, Germo seisis eemal ja mu käed olid juba ligased, no kindad olid ligased. Ah, mis ma siin ikka vabandan, ühe pildi tegin vaid metsas, kahest põnevast tegelasest, kelle "tvoiniki(ks)" ristisin.

 Seenel käisime endiselt Pärnus. Ja umbes 6 km sai maha käidud, paras trenn. Sain pool suurt ämbri täit. Seened: männiliimikud, tammeriisikad, kukeseened, puravikud, väga palju erinevaid pilvikuid ja ka minu lemmikuid - krõmpsuvaid pilvikuid ehk kuiv pilvikuid, lambatatikuid, liivatatikuid jne... Kui ma oleks umbes nädala aja eest sinna piirkonda seenele sattunud, oleksin ilmselt hiiglsuurtest kuivpilvikutest hiigelämbri täis korjanud, tänaseks olid enamus ussitanud ja vanad. Oi, kuidas ma neid seeni armastan! Esiteks on need hoopis teistsugused kui teised pilvikud, isegi lõigates krõmpsuvad ja maitse on magus, ei kee kokku ka. Ja neid on nii põnev leida ja korjata, ajavad nii nagu tõmmuriisikad rägastiku üles, aga need on valged või heledad ja paremini nähtavad kui tõmmukad. Viimaseid ma sellel aastal Pärnu metsadest veel leidnud ei ole.

 Männiliimikud pistavad vaikselt nina välja, mõnusad pehmed ja magusad seened, keevad lillaks. Üldiselt paningi ma kõik keema kuna puravikke sain vaid 2 (teised olid ussitanud) ja kukeseeni umbes 10. Aga puuke oli täna ohtralt. Ühe sain metsas kõhult kätte, teise kodutänaval heade tuttavatega vesteldes ja 5 kodus ennast pestes. Tundub et sügise eel ilmub neid rohkem, siiani olin vaid paari kohanud.

 Mis seal ikka. Enesetunne on ülihea, ma olen ju kirglik seenelkäija. Sõltlane :) Ja ma ei väsi kordamast, mulle meeldib neid otsida, korjata, puhastada, sisse teha ja süüa. Täielik seenehoolik!

 Mine sinagi metsa!

Mõni jäädvustus ka:
kõige peal siis kuivpilvik, paras pirakas ja mõnus :)
...

tvoiniki


12. august. 2020.a.
Vana-Rääma

pühapäev, 9. august 2020

Võrratu õhtu Sulev Võrnoga


 Täna õhtul kell 18.00 oli huvilistel võimalus osa saada Lindi vanas koolihoones toimunud Sulev Võrno kontserdist. Aitäh selle vapustavalt positiivse õhtu eest!

 Lindi vanast koolihoonest olen kirjutanud ennegi. Mõne kuu eest käisin selle hoone energeetikat puhastamas ning tänaseks on Anneli Koppel juba seal oma kohviku avanud. Seal pakutakse nii hommikusööki, lõunasööki kui ka õhtusööki. Ja just avanemise puhul korraldas Anneli ka seal kontserdi. Aitäh! Me tõeliselt nautisime! Jääme uut kontserti ootama.

 Sulevi lugusid võibki kuulama ja vaatama jääda, sa nagu upuksid neisse ära, heas mõttes. Sõnum on ju väga tähtis ning Sulev on, lisaks paljudele hobidele, harrastustele ja annetele, veel ka väga andekas poeet. Ma luban (ja Sulevi käest ka luba küsitud) et peagi saavad tema fännid ta luulet ka lugeda, algatuseks kasvõi ühest ajakirjast. Oi, no kummitab fraas, mida ma küll sõnasõnalt  ei mäleta, aga kõlas umbes nii kuidas mure suusad alla sai ja ... no ma kujutlesin kuidas mure saab suusad alla ja laseb mäest alla nii, et ta ... fantaasiaks jätan ka teile ruumi.

 Ja üks üllatusesineja lisas asjale vürtsi, või oli nagu kirsiks tordil. Igaljuhul lasen fotodel kõnelda. Aitäh selle vapustava dueti eest!

 Uute kohtumisteni!
Armastan!

Fotod:
...

...
...

:) 
...
...
...
...
...
...
...

...
armas sõbranna, korraldaja Anneli Koppel :)

minu isiklik laud :)
Sull ja Annu :)
kohustuslik foto :)
taaskohtumisrõõm :)
...

...
...

...
...
...
...
...
...
...
...
võrratu duett


9. august. 2020.a.
Vana-Rääma

neljapäev, 6. august 2020

Jaansoni rada 182. päev


 Tänane kepikõnd lõppes seenemetsas. Ega see esimene (ja ilmselt ka mitte viimane) kord ei ole. No kuidas sa saad seenemetsa mitte minna, kui perekond Tindik sind teepeal tervitab!?

 Kepikõndisime vast 3,5 km ja ma pakun et kokku tuli 5,5 km liikumist. Ma patustasin täna söögiga. Muidu söön 2 viilu saia päevas, aga sõin rohkem, magu oli väga raske, kutsus rajale. Lisaks sellele, et me polegi ammu kepikõndimas käinud. Kaal seisab üldiselt mul paigal, mõnel päeval olen üle kilo kergem, mõnel üle kilo raskem, hoian toiduga üldiselt. Hoian režiimi ka.

 Aga mõnus on olla. Tööd tänaseks veel jagub, seened on leos, lähevad puhastamisele ja keema. Korjasin tindikuid, kukeseeni, lambatatikuid, pilvikui, kuivpilvikuid, pihkaseid liimikuid, tammeriisikaid. Lähevad kõik koos keema, mulle meeldivad just seeneassortiid, ehk siis soolan kõik segamini sisse. Mõnus. Kukeseenel ju pole tegelikult üldse head maitset. Puravikud on võiga praadides head.

 Ah, mis ma ikka lobisen, laen fotod üles ja tööle! Sõitke seenele või käige jala! :)
Germo
Pärnu Cruises läheb eelviimasele ringile...
...

Tivoli kestab taeva all :)

1 km läbitud ...

2 km läbitud ...
3 km läbitud ...
perekond Tindikud
...
kõige suuremas potis leos

6. august. 2020.a.
Vana-Rääma

kolmapäev, 5. august 2020

Lähen üle silla, ei lähe, lähen ...


 Kaks korda saate arvata kas ma läksin üle silla või ei ...
Aa, kõigepealt suur tänud kallile Avele, et ta meid viis sinna, kuhu viis! Tagasi tõi ka, õnneks.

 Üks veidike väsitav aga samas kosutav päev jääb kohe, kohe seljataha, aga mälestused jäävad sellest maha ( ehee, luulesoolikas vist ei ole enam umbes!) Praegu ma ei oska küll öelda kas ma käisin inspiratsiooni ammutamas või kaotamas. No ehk kaotasin Viljandi lossimäge vallutades veidi kaalu, veidi tasakaalu, veidi .... aga noh, ma ei läheks vist üle rippsilla ka siis kui keegi mulle tonna maksaks :) No, ei, ei, ei! Ma ei kujuta üldse ette kuidas ma seal kunagi üle läksin! Aga Viljandi on ilusarmas ikka, pani nostalgitsema, eriti meenusid ajad, mil sai folgil käidud, tjaaa ...Ja aastate eest sai käidud kirikus Aleksander Sünteri juubelil, rahu talle seal kus ta on!

 Päris põnev oli see, et Pärimusmuusika Aida juurest minnes juhtus vastu tulema üks ja ainus inimene ning see oli ka tuttav -Villem, üldse mitte mulk, pigem tartlane, või siis isehakanud mulk. Aga oli rõõm näha!

 Tahtsime Tegelaste tuppa lõunatama minna, aga seal saab ikka veel vaid sularahas arveldada, sama lugu oli Armeenia restoraniga. Nii juhtusimegi söömahimu rahuldama Tähe pubisse ning siis, ülla-ülla, helistas armas Kersti ja peagi vurasid nad abikaasaga kohale. Armastan! Tahtsin küll vaikselt Viljandist läbi joosta, aga no ei saanud :) Aga endal on armas tunne. Ja müstiline on see, et endine viljandlane Kristel just täna Pärnut väisas ja nüüd Viljandis pesitseb, no ei olnud meil määratud kohtuda täna, no ei olnud. Aga mul on hea tunne, et sa endast Pärnusse jäljed maha jätsid, ehk tuled uuesti neid jälgi mööda kõndima :)

 Aa, mida ma siin ikka lobisen, vaadake parem pilte. Ja tänud toreda seltskonna eest ka Avele, Marele ja Aedile!
 Ahjaa, no me ei saanud, pidime ju Avega ennast Abja -Paluoja Tikupoisi juures  jäädvustama ja Heimtalis ka. Eriti nunnu on see kirik seal, müstiline ja vägev!

 Aitäh, mu armsad!
...

...
...

...

...
...


...
...

...
...
...
...
...

...

...
...


...
...

armsalt unenäoline Kersti :) 


armsad Kersti ja Raul. Legendis

nagu muinasjutus, Heimtali kirik

imekena kirik Heimtalis
minu tuttuus kodu :)



veskinaine Ave :)
Germo, Tikupoiss, Ave

Germo, Tikupoiss, mina

lepatriinud Tikupoisi juures
nii ilus lilleklump Abja-Paluojas


vanad hooned Abjas on ägedad


5. august. 2020.a.
Vana-Rääma