Tänane rada tuli 5,5 km pikkune. Pärnus sajab vihma ja sooja on +1 kraadi. Hommikul uksest välja astudes avastasin, et katuse äär on lahti, plekk tilbendab ja teine on samuti kõrvalt alla kukkumas. Helistasin ja andsin asjast teada, tehti korda. Õnneks. Aga olge ettevaatlikud, kuna vihm on tänavad puhtaks pesnud, on libe, eriti Rüütli tänaval. Meie käisime täna ka tallataksot tegemas, viisime ühe raamatu Rüütli tänava adressaadini ja teised kaks postimajja. Esmaspäevaks ehk on raamatud kohal. Osades kohtades tuleb vist laupäeviti ka post. Vaadake igaks juhuks homme postkasti, sest ilmad on vihmased ja kõik postkastid pole vihmakindlad. Mulle meeldib, et ilmad soojenevad ja vihm seda lumekoormat sulatab, on lootust, et kevad pääseb sellest ängist ja ronib ägisedes lumevangist välja. Ja siis juba sinililled, ülased, lumikellukesed ...Uhh! Ja Germo kordab päevast päeva et soovib väga minna välijõuksi, eks ikka sinna Tervise taha. Polegi saanud ammu randa. Vahepeal ürtasin, aga sain pähkitest toidumürgituse, pidin sisikonna välja oksendama, no nii õudne ja siis veel kõik see, mis kaasneb seedimisega pärast sellist jama. Kuid täna olen juba peaaegu inimene, ehk õnnestub homme ka ennast liigutada. Mul on hetkel lugemisel üks raamat, mis ei haara, ei lähe edasi ja on minu jaoks mittemidagiütlevas käändes, no ausõna. Aga tuttava kirjutatud ja pooleli jätta ka ei raatsi, ehk ometi on asjal point sees. Näis. Möödunud öö oli nagunii magamata, sest kusagil haukus öö läbi koer, vahetpidamata, no ei saanud magada ka siis, kui tekiotsa kõrvale tõmbasin ja käe ka omakord kõrvale panin. Õudne. Ja ma ei tuvastanudki ära kus, igaljuhul siin läheduses. Inimesed, mõelge ometi, öö on siiski magamise jaoks, ärge jätke oma loomi ööseks välja karjuma! Magasin lõuna ajal 1 tunni, kohe hoobilt jäin, puhkasin välja. Ma juba ju 8. 15 hommikuti tõusen ja kella 8.40 lähen tööle, aga kui sa ikka kell 5 veel ei maga, on jama. Hommikul käisin nagu kass ümber palava pudru, ei saanudki aru kus see koer on. Kõrvaltrepikojas polnud, aga kusagil ta kisas siis ka alles, kaheksa ajal. Öösel juba tahtsin vaatama minna, et ehk sai autolt löögi, ehk on millegi küljes kinni, vahel vmmm... aga ei raatsinud ennast soojast voodist välja ka ajada, nii ma siis magamatuses piinlesin. Õnneks juhtub seda harva, sest Ukut meil siin enam ei ole, muu ei häiri. Intensiivne koera klähvimine, mis kestab kogu öö. häirib väga. Aga olge siis ikka terved ja liikuge ka! 27. veebruar 2026. Vana-Rääma
