See on nii naljakas. Kunagi kirjutasin Varblast romaani "Kaks kuud Eestimaa Siberis" ja alles eelmisel kuul jõudsin neid radu seal käima, kus romaani tegevus toimus. Jah, ma polnud tõesti enne Varbla rannikuäärel käinud, läksin meelega neid avastama. Seda tehes sattusin kogemata Taaratamme talu maile, kus elas antud raamatu autor Heili Müüripeal ja nüüd sattus mulle lugemiseks tema romaan "Selma brigaad." Tema abikaasa oli loodusmees Villu Müüripeal ja seal taga-Varblas, Taaratammel nad elasid. Praegu sealt mööda kõndides oli näha, et talus elu käib ja noored veavad seda aktiivselt. Minul isiklikult oli au tunda Villu Müüripeali sõpra Ilo Kinksaart, veel Osvald Müüripeali, kes oli kunagi Koonga kooli direktor ja siis veel ühte nende lähedast, aga ma arvan, et mul pole paslik temast rääkida, sest kõike ei pea maailmale kuulutama. Aga tegu oli nende suguvõsa võsukesega, keda ka kahjuks enam ei ole. Rahu neile kõigile sinna, kus nad iganes viibivad! Oli omamoodi lugemiskogemus, sest sovhoosid ja kolhoosid ei ole ka mulle võõras teema, sest sündisin ja elasin oma 20 esimest eluaastat ju okupatsiooniajal. Lisaks on mu juured maal, ja nüüd siis lausa samas maakonnas, kus raamatu autor ja ta abikaasa elasid, nemad küll endises Varbla vallas Taaratammel, mina endises Koonga vallas. Täna on see üks suur Lääneranna vald. Seega ... Elu on täis üllatusi. Onju? Muide, antud raamat sattus mu teele kogemata, ajal, mil kondasin Kaemuse leheküljel ja sorteerisin milliseid raamatuid osta. Muide, Müüripeal ei ole ainuke autor, kelle raamatu ma soetasin Kaemuse kauplusest. Aga sellest juba siis kui saan ühe teise sama valla autori raamatu leotud. Olgu öeldud, et neid autoreid, kes Varbla kandis on elanud või suisa sündinud, jagub. Ju see läänerannik on ikkagi inspireeriv asupaik kirjanikele. Põnev-põnev! Seda raamatut võiks lugeda ka nooremad lugejad, siis saavad aimu kuidas nende vanemad ja vanavanemad nõuka aja üle elasid. Ja elasid. Antud raamat toob pinnale ka need tõed, mida kiivalt varjata püüti, aga me kõik teame kuidas asjalood tegelikult olid. Majandist loomasööda vargus oli sama tavaline nagu ülemuse purjus olek puldi taga. Ja noh, mida kõike veel. Aga samas mina küll ei kurda lapsepõlve üle nõuka ajal, see oli vägagi ilus, sest minu ealised ei teadnud veel seda valu nii süvenenult, mida meie esivanemad tundsid. Pean silmas represseerimist jne ... Igal juhul lugege seda raamatut, saate teistsuguse kogemuse. Ja üks armastuslugu jookseb ka läbi süžee. Nüüd kopeerin ka raamatut tutvustava teksti. „Selma brigaad“ on Heili Müüripeali romaan, mis ilmus 1978. aastal Eesti Raamatu kirjastuses. Teos kuulub oma aja realistliku proosa hulka ja vaatleb argist elu nõukogude ühiskonna raamides. Pealkiri viitab kollektiivile, kus peategelasteks on inimesed, kes igapäevatöö kaudu loovad suhteid, lahendavad pingeid ja otsivad oma kohta muutuvas keskkonnas. Autor kujutab töökollektiivi kui väikest mudelit suuremast ühiskonnast, kus erinevad iseloomud ja elukäigud põimuvad.
Romaani keskmes on inimeste omavahelised suhted, koostöö ja ka konfliktid. Müüripeal toob esile nii brigaadi tugevuse kui ka nõrkused, näidates, kuidas ühised eesmärgid võivad inimesi liita, aga ka lahku viia. Argised olukorrad ja tööalased probleemid saavad sümboolse mõõtme, peegeldades laiemalt ühiskondlikke muutusi ja väärtusi. Autor kasutab realistlikku jutustamislaadi, mille kaudu avanevad tegelaste iseloomud ja nende sisemised vastuolud.
Heili Müüripeal (1937–2006) oli eesti proosakirjanik, kes avaldas mitmeid romaane ja jutte. Tema loomingus on kesksel kohal igapäevaelu kujutamine ning inimestevaheliste suhete psühholoogiline lahtimõtestamine. „Selma brigaad“ on üks näide tema panusest eesti kirjandusse, pakkudes ühtaegu nii ajastutruud pilti kui ka arutlust inimlike väärtuste ja valikute üle. 14. september 2026. Vana-Rääma
