23. septembril maakodus

Ma ei tea kuhu see 7 tundi täna maal kadus aga kadus. Ja niikui sügis saabus, oli ka külm, pool päeva hoidsin välisust kinni, aga mingilt maalt ikka avasin, sest tolmu tuleb palju. Nagu nr 1 fotol näha, hakkab alumise korruse sein ka varsti looma ehk kipsist vabaks saama, aga need osad, mis veel seinas on, on kinni, raske on eemaldada. Kuid koridori sisemise ukse tagant tuli hiigelpirakas auk välja (foto nr 2), ju oli 1970. aastal vaja ehitusmaterjali koju viia. Täna me Germoga alumisel korrusel müttasimegi. Ma üritasin endise puupliidi (enam ju pole) kohalt seinast neid plaate ära võtta, no on kõvasti kinni. Ja no köök on üleni oranžiks värvitud, ka lagi, kõik koorub ja on kole. Täna eemaldasin selle oranži alumise korruse soojamüürilt, no veerandi sain vast eemaldatud. Lihtsalt see sõrgkangiga trampimine hakkas randmele ja siis võtsin niiöelda aja maha. Germo müttas väiksema sõrgkangiga, sest hetkel on meie kasutuses neid kaks. 7 kotti ehitussodi läks taas kuuri ja kaheksas jäi elamisse. See on suurem kott. Peagi võetakse alumise korruse sisekoridori uks ka koos piidaga maha, aga see välisukse esine sein jääb hetkel nii nagu on, seal ma laamedada ei saa, sest seal on voolumõõtja. Aga nagu ma eelmises blogipostituses mainisin, ootab ülemise korrse tulemüür ka eemaldamist, täna lihtsalt ei saanud, ranne oli liiga hell. Köögi seinad on kõik veel hullud, aga aega on ja kiiret ei ole nendega. Lihtsalt ma ei saa kontakti enam Kvaliteetaknaga, sest nad ei vasta emailile. Esamspäeval juba kirjutasin. Rahad on kõik makstud aga mida pole, on aknad. Augusti alguses sai tellitud ja aega pidi minema 4-6 nädalat kuid siiani on vaikus. See ootamine on vastik. Saaks ülemisele korrusele aknad ette, oleks ka juba teisem tunne. Silmale ka ilusam. Alumine korrus on nagunii tagaplaanil ehk me üritame algul ülemise korruse korda saada ja siis alles alumise, kuigi elektriku tuleku ajaks on vaja mõlemad enamvähem selliselt korda saada, et elektrik saaks oma tööd tehtud. Aga see on kevade teema, elektrikud on kallid ja ma pean alles mammonat tallele panema, siis ... Ja siis veel torud, torud ja torud. Vanad torud on vaja eemaldada ja endiselt ootan seda, kes radikad minema viis ning lubas peagi ka need turritavad torud eemaldada ning radikate konksud. Kahjuks on see seniks lubaduseks jäänud. Ei teagi milles asi. Ise ma ei jaksa ja loodan, et ta siiski täidab oma lubaduse. Keldrisse ka täna ei jõudnud. Vett seal ei tundu olevat, õnneks. Aga selle eest on sodi nagu terve elu jagu, ausõna. Tööd on kõvasti, töökäte puudus on. Hea meelega korraldaks talgud, aga no mul pole elektrit, et talgusuppi keeta jne... Kevadel ehk. Talvel tuleb nagunii asi pausile panna, sest külmaga eriti midagi seal teha ei kannata. Aga eks näis, täna algas alles sügis ja meie müttame edasi. Olge terved! 23. septeber 2026. Vana-Rääma

Jaansoni rada 897. päev

Leia pildilt Kalvi!? :) Olgu-olgu, andsin andeks, et ta ennast kommikarbi sisse ära peitis. Aitäh mõnusa õhtupooliku eest, kallid Ave ja Kalvi! Nüüd maiustame siin Hispaania maiustustega. Kalvi, naudi siis veel mõned päevad Eestimaa sügisust ja vaata, et sa väga palju lollusi ei tee! :D Uute kohtumisteni! Meie Germoga liikusime täna 7 km. Hommikul olin natuke laisk, ei viitsinud kohe rajale minna. No eks ma ei sõltu alati ka üksnes endast. Vahepeal võõrustasin venda ja alles pärastlõunal läksime. Ja Ave juurde liikusime alles kella 17.00-ks. Nüüd pesumasin peseb pesu, varsti lõpetab, üks väike raamatu lugemine ja juba kell 5.45 oleme taas jalgel ning buss viib meid maale linnast juba kell 7.04 ning 8.15 oleme kohal ja asume tööle. Loodan, et läheb kõik nii, sest Germol ei ole täna just kõige rõõmsam päev, on ärev ja ei lase endale midagi öelda ning tõrjub paljusid asju, nagu ikka noil päevadel. Ehk ei vallandu haigushoog öösel ...Siis oleme hommikul jalul. Nii see eluke meli veereb ja ega minul ei olegi aega nõrk olla, pean kogu aeg ehk 24 h valves olema. Pean 24 h ema, isa, arst, koristaja, hooldaja, isiklik abistaja, valvur jne olema. Kes teab - see teab! Kes peab-see peab! Olge terved ja liikuge ka! 22. september 2026. Vana-Rääma

SURMA RATSANIKUD - Karl Ristikivi

Loetud sai Pärnumaalt, Uue-Varbla asundusest pärit menukirjanik Karl Ristikivi romaanitriloogia kolmas raamat "Surma ratsanikud." Muide, ta lõpetas ka Varbla 6-klassilise algkooli. No on ikka andekaid kirjanikke meil olnud! Ma usun, et ükski teine /vähemalt ei meenu/ Eesti kirjanik ei ole nii veenvat ja usutavat ajaloolist triloogiat, mille tegevus toimub 14. sajandil, kirjutanud. Kataloonia palgasõdurid sõdivad rüütlitega, toimub verine võitlus türklaste vastu, samas ei saa nad vahepeal isegi aru, kes kelle vastu sõdib, nagu sõdades ikka - vend venna vastu. Aga väga kosutav lugemine oli vahelduseks nüüdisaegsele Eesti kirjandusele, sest teist Karl Ristikivi kindlasti enam ei sünni ja ma usun, et nii head rüütli ja surma ratsanike romaani ka enam mitte. On ikka uhke tunne küll, et meie maal on elanud palju andekaid kirjanikke! Oma maa ajalugu võiks iga endast vähegi lugupidav eestlane tunda ja sellest lugeda, eriti just läbi oma rahva kirjanike käe läbi kirja pandud teostest. Ja nüüd kopeerin ka raamatut tutvustava teksti. Kroonikate triloogia ("Põlev lipp", "Viimne linn", "Surma ratsanikud") viimane raamat viib meid 14. sajandi algusesse. Meie silmade ees elustuvad Katatoonia palgasõdurite lahingud franki rüütlitega, nende surmakülvav võitlus türklaste vastu, selle muutmine lõpuks mõttetuks tapmiseks. Kõige sellega käib kaasas moraalne kaos ja inimisiksuse laostumine. 22. september 2026. Vana-Rääma