Olen Margit Peterson, kolumnist, literaat, poetess, kirjanik, lastekirjanik, Pärnu kirjandusõhtute peakorraldaja ja ema kahele täiskasvanud pojale. Minu sulest on ilmunud luuleraamatud: 1. "Õitsvate pärnade alleel" 2. "Avali aegadesse" 3. "Veerekese pääl" 4. "Külalood ehk vaaderpass" 5. "Ööde Tütar" 6. "Vana-Rääma uulitsal" Novellikogud: 1. "Virtuaalmees" Romaanid: 1. "Segavereline" 2. "Rist teel" (2015) 3. "Westoffhauseni häärberi saladus" (2017) Lasteraamat: 1. "PETU"
esmaspäev, 21. september 2026
21. septembril maakodus
Täna võtsime tiigri kaasa ja sõitsime maale. Nüüd on kõik seinad läinud! Muretsemiseks pole põhjust, sest kandvad seinad on kõik alles :D Kõige raskem oli eemaldada ust, mis viis keldrisse, sest selle hinged olid kinni roostetanud, aga tiigersaag oli ikka väga abiks. Sadat moodi sai enne katsetatud ja päris mitu inimest katsetasid seda kätte saada. Tulemuseks oli auk põrandas, aga üldiselt alumise korruse põrand tuleb uus, mitte üksnes köögi oma vaid kogu alumise korruse põrand. Niiske keller on all, pole aastaid ruume köetud ja pole mõtet seda jama säiltada. Trepp ja ülemise korruse põrand jäävad, need kestavad veel sajandeid. Aga ülevalt võtan kolmapäeval veel selle ahju tulemüüri maha, sest seda ei ole enam vaja, ma seinu kinni ei ehita, sinna tuleb midagi rõdu piirdega sarnast ja ülemine korrus jääbki avatuks. Konsulteerisin täna ka potsepaga, tema teab, mida soovitab. Vaatas oma silmaga. Ega see tulemüür on parajalt kõver ka. Suurema töö tegi täna tiigersaega ära sõbranna, tal oli see rohkem käe järgi. Aga endiselt on torude otsad ja radikate konksud eemaldmise ootel, loodan, et lubaja viib oma lubaduse lõpuni. Varsti muidu jääb nende taha remont seisma. Mina ikka relakat kätte ei võta, tunnen et see ei ole minu mänguasi, sest olen mõne aasta eest õlaliigese murru üle elanud ja säästan seda. Ülemine soojamüür saab ka kohe-kohe värvivabaks, siis peaks lihvima hakkama. Vannitoa ja köögi laed on kohutavad, ilmselt tuleb mingi laudis lakke panna, vannituppa siis niiskuskindel, sest puhtaks neid paneele saada on vist võimatu. Kunagi on ilmselt nii pliit kui vanniahi sisse ajanud, sealt teed tumedad ja jubedad ongi. Ka telliskivid sai täna elamisest välja veetud ja pliidi raud ka vanarauda. Kui keegi tunneb, et tahab mind aidata ja teab kuhu saaks vedada need peamiselt kipsiga täidetud prügikotid, mis on mu kuuri juba peaaegu tervenisti hõivanud, siis olen siiralt tänulik. Praegu ei teagi nende saatust. Varsti enam ei mahu kuuri ära. Osad (hiljem pandud) plastiktorud sai ka täna eemaldatud, aga metalltorud on veel ootel, sest täna katsetatud tiigri saenuga nendele peale ei hakanud kahjuks. Ja no vannitoa seinal on veel üks metallist kast ja hulgim torusid, mis on seal veel keskküte ajast, olid seinakatte all peidus. Veel on ka ports vannikive vaja välja viia, enne lahti lõhkuda, muidu lihtsalt ei jaksa. Aga ausalt öeldes ongi peaaegu asi seal maal, et varsti võib hakata kipsi ja karkassi ning villa peale mõtlema. Alumise korruse põranda alla panen peno. Ahja, keller on veel täiesti koristamata, aga tean vähemalt seda, et seal ühtegi luukere peidus ei ole. 21. septmeber 2026. Vana-Rääma
laupäev, 19. september 2026
Jaak Känd esitles oma luulekogumikku "Versioon 7.0"
19. septembril kell 11.00 esitles Pärnu Keskraamatukogu suures saalis oma neljandat luulekogumikku poeet Jaak Känd. Teda pinnis tema tütrest toimetaja Hannele Känd. Esitlusele oli tulnud paarkümmend inimest, kellest ühte tunneb Jaak peaaegu terve elu. Mõistagi oli raamatu ilmumist toetanutele raamat koos autogrammiga TASUTA. Kohapeal sai seda soetada sularahas, 15 euroga. Raamatut saab osta otse autori käest ja ka Apollo ja Rahva Raamatu raamatukauplustest. Välja andis kirjastus Hea Tegu ja lisaks toetajatele pani õla alla ka Jaagu abikaasa Karin Känd, keda Jaak hellitavalt Kaisuks kutsub. Aitäh kutsumast ja esitlemast! Minu väike fotogaleriii on siin. 19. september 2026. Vana-Rääma
Rene Haljasmäe ja Tarrvi Laamanni 50/50 juubelinäitus
Suurpõgenemise 82. aastapäev Pärnus
Tänavu sügisel möödub täpselt 82 aastat 1944. aasta suurpõgenemisest, mil pealetungiva Nõukogude armee ja punaterrori eest põgenes Eestist läände umbes 80 000 inimest. See traagiline ja saatuslik sündmus puudutas peaaegu igat Eesti perekonda, jättes sügava jälje meie rahva ajalukku. 19. septembril kell 9 kogunesime Pärnu jõe kaldale mälestusmärgi „Puudutus“ (autor Elo Liiv) juurde, et meenutada 1944. aasta suurpõgenemist.
Septembris 1944 olid tuhanded eestlased sunnitud sõja eest kodumaalt lahkuma, jättes maha oma kodud ja lähedased.
Mälestusmärk „Puudutus“, mis avati Pärnu jõe kaldal 2024. aastal, aitab hoida nende inimeste lugusid ja mälestust meiega.
„Puudutus“ sündis tänu paljude inimeste koostööle ja annetustele Eestis ja üle maailma ning Pärnu linn hindab kõrgelt kõiki, kes selle mälestuspaiga sünnile kaasa aitasid.
Mälestushetkele on oodatud kõik, kes soovivad tulla koos meenutama ja austama neid, kelle elu sõda ja põgenemine jäädavalt muutis ja kelle südamed jäid Eestisse.
Meenutusi kannab edasi Pärnu abilinnapea Ene Täht. 19. september 2026. Vana-Rääma
Tellimine:
Postitused (Atom)




























































