Jaansoni rada 859. päev

Ja üks väike, 8 km pikkune teekond taas läbitud! 2 piiska vihma tuli ka selgest taevast. Aga muidu on nii mõnus suveilm, isegi palav ei ole, sest kerge tuulehoog jahutab. Tuleb juhust kasutada, kuniks ilmad lubavad. Lubab ju siin 4 päeva järjest sadu. Ehk ikka ilmaennustajad eksivad. Minu aeg on käes ja ma naudin kuuma suve sajaga! Ja just kuuma ilmaga kisub rajale. Tegelikult küll iga ilmaga, aga no ma tõesti naudin, sest kogu selle aasta esimene pool on üks suur ja külm tuulte pesa siin olnud. Liikusime Voorimehe lõppu ja sealt taas lennujaama suunas, sest seal lihtsalt on niivõrd mõnus kergliiklustee ja vähe liiklejaid, isegi autosid sõidab vähe. Sealt põikasime korra Härma Rimisse ja taas tagantkaudu tagasi. Milleks otse, kui ringiga saab? Hea on see, et kogu Pärnu linn on kergliiklusteid täis, aja oma jalad tagusmendi alt välja ja mine liigu. Oma laiskus, kui ei viitsi, siis ära ka kurda. Mina viitsiks rohkem, kui aega oleks. Maale on hädasti vaja minna, ma ikka loodan järgmisel nädalal kasvõi üheks päevaks minna, kuigi tuleb aktiivne nädal ja üks ootab siin kannatamatult Grillfesti. Niisiis! Ongi kell juba kohe 20.00 peal, mõne tunni pärast lähen taas lugema ja hommikul taas ämma juurde. Nii see eluke veereb, ikka positiivselt ja rõõmsalt, sest ma lihtsalt ei lase negatiivset energiat endale ligi, ja ka mitte negatiivseid inimesi. Viimased 4-5 aastat on mu elu kõige positiivsem periood olnud, aeg, mil saan elada endale ja oma lähedastele. Fookus ongi mu kalli pere peal ja sees. Kõik muu on teisejärguline. Et ka sina seaksid ennast ja oma lähedasi esikohale! Ole terve! Lisan siia ka eilsed moosi pildid, sest alles esimest korda sellel aastal tegin hoidiseid, ajalugu :) 4. juuni 2026. Vana-Rääma

NAISED, KES ASTUVAD TULLE - Aile Parts

Loetud sai Aile Partsu loovtööks kirjutatud raamat "Naised, kes astuvad tulle," mis koondab endasse mitmekümne naispäästja lugusid, kõneleb sellest, kuidas nad jõudsid päästetööni. Kahju, et esitlusinfo minuni alles peale esitlust jõudis, oleksin väga tahtnud kohal olla, sest mul on au tunda Ailet ja Kairet aastakümneid. Jah, Kairet tunnen ma juba sellest ajast, kui Aile ei olnud veel sündinudki. Kunagi, kui ma töötasin ajakirjas "Vaimupuu," kirjutasin ma ka nende armsast perest sinna artikli. Seda saate lugeda selle lingi alt: chrome-extension://efaidnbmnnnibpcajpcglclefindmkaj/https://vaimupuu.ee/wp-content/uploads/2020/10/2016-jaanuar-veebruar-ajakiri-Vaimupuu.pdf / / / Aile, armas, aitäh selle emotsionaalse ja südamliku raamatu eest! Teen siit suured tänukallid selle eest. Oled saanud suure ja tänuväärse tööga hakkama, sest sellel teemal lausa on vaja kirjutada. Soolist diskrimineerimist ei pea ükski indiviid kaasaja maailmas tundma, sest naised ei ole kohe kindlasti nõrgamad kui mehed. Kohati on nad isegi tugevamad. Usun, et sinu jõudmises päästenaiste koosseisu on suur roll ka selles, kuidas sa oled aidanud kasvatada oma kallist õde Kellit, tänu kellele olete te koos kalli ema Kairega saanud mõlemad tegelda sellega, mis on teile südamelähedane. Kaire on teist nii vaprad inimesed kasvatanud, juba tema väärib ülipirakat tunnustust selle eest, sest see bürokraatia, mis valitseb maailma, on kahtlemata kõike muud, kui sõbralik. Tulla kõigest sellest välja võitjana, on õnne küsimus. Olgugi, et me ei kohtu tihti ja viimastel aastatel olen ise ka perekesksemaks muutunud, on teie armsal pesakonnal alati koht minu südames alles. Ise erivajadustega last kasvatades ja oma meelistegevusele keskendudes tean, kui raske see kõik tegelikult on, aga samas eluvitsutused panevad proovile ja sinust saabki kiiremini see, kes sa olla tahad, isiksus, kes julgeb öelda ja tunda seda, mida ütleb ja tunneb. Kes julgeb otse tulle astuda, mis on ka selle raamatu juhtlause. Üks väike trükikurat on natuke tööd teinud ja pealkirjast koma pihta pannud, aga ma panin selle ise sinna, et oleks korrektne. Ega raamatu kirjutamine ja kõik sinna juurde kuuluv ei ole kerge, eriti veel siis, kui oled selles osas igas mõttes debütant. Oled kenasti hakkama saanud, armas Aile! Loodan, et kirjutamispisik jäi sulle verre ja sa teed seda tööd veel. Kahjuks ei näe ma neid raamatuid müügis hulgimüügifirmades (Apollo ja Rahva Raamat), kus need lausa peaksid olema, et see info jõuaks kõikidele, kes soovivad. Et see raamat motiveeriks, inspireeriks ja julgustaks ka neid naisi, kes siiani endas kahelnud on, tulle astuma. Olen ise salamisi kogu elu sellest unistanud, aga tänaseks on fookus mujale suunatud, aga mõttes olen ikak teie elupäästva pundiga koos, saadan head energiat juurde. Õiglusmeel ja empaatia on ma minus olemas, sestap võitlen teisi radu pidi elu kestma jäämise eest ning tegelen tõesti täna ka sellega, mis mulle südamelähedane on, nagu teile kõigile, 34 päästenaisele on südamelähedane see, millest te selles raamatus kirjutasite. Jõudu, vastupidamist ja jätkuvat armastust oma töö ja kogu univetsumi vastu. Kummardan maani, kuuni ja tagasi! 4. juuni 2026. Vana-Rääma P.S. Ave, kallis, aitäh ka sulle!

Jaansoni rada 858. päev

Mõnus, suur ja kuum suvi on kohal, see lausa kutsub rajale ennast liigutama. Algul plaanisin rajale mineku õhtuks, aga no tahtsin ikka soojast päikesevannist osa saada, seega mõtlesime ümber. Õhtul on ju bingo :) Aga liikusime peaaegu Papiniidu sillani ja tagasi, eelnevalt ämma juurde ja tagasi, nii need 8,2 km tulidki. Hommikul noppisin kasvuhoonest rohelist sibulat ja nii naerma ajas, kuidas Germo seda süües jagas rõõmu, et tal on energiat palju, peame jõuksi minema. Eks ta ole oma emme poeg. Aga väga mõnus oli liigelda, higi voolas mööda selgroogu alla, kohe tunned, et liigutad ennast asja ette ja koju naastes on mõnus ennast külma veega pesta, nagu ikka suviti. Nüüd peseb masin meie riideid, sest isegi Germo võttis hommikul selga pandud valge tsärgi seljast ja viskas masinasse. Suvel peseb mu pesumasin peaaegu igapäevaselt, muud võimalust polegi. Pesupesemise arvelt ei hoia mina kunagi kokku. Lisaks vahetame mitu korda päevas riideid, eriti mina ja ma ei pane mitte kunagi higilõhnalist riiet teist korda selga. Minu kiiks, aga nii on. Ma ei suuda. Liikuge teie ka ja te tunnete kui ilus paik on maailm elamiseks! Olge terved! 3. juuni 2026. Vana-Rääma

PÜHA HIIE KUTSE - Urve Tinnuri

Ma tänan Sind südamest, kallis Urve, et sa niivõrd häid raamatuid kirjutad! See raamat on niinii oma, nii minule sobilik. Urve, kallis, sa oleksid kirjutanud justnagu kõigest sellest, mis kuulub minu maailma. Kes vähegi tajub, tunnetab või usub, et on olemas paralleelmaailmad, eelmised- ja järgmised elud, sellel soovitan siiralt seda raamatut lugeda! Siin jooksevadki paralleelselt kaks maailma, kaks elu, eelmine ja hetkeline. Samas on raamatu lõpp veel nii üllatuslik, mis seletab mõndagi. Ma elasin nendele tegelastele siin niivõrd elavalt kaasa, nagu oleks kõik toimunud minuga. Need tajud, need lõhnad, need ... eks need inimesed, kes isegi midagi sarnast kogenud on, mõistavad seda raamatut paremini, kui need, kes on skeptikud. Ega inimene ei tahagi endale paljusid asju tunnistada, kui tal puudub kogemus. Mina võin öelda, et mind pani luuletama vanavanaema lahkumine ja ma siiani tunnen, et igas mu luulereas on ta kohal. Lugege seda raamatut, siis saate aimu millest ma räägin. Rohkemmat ma ei reeda, sest kopeerin nagunii raamatu tutvustuse siia. Üteln vaid, et sain võimsa elamuse ja jään kannatamatult järgmist Urve raamatut ootama, aga selle lisan nüüd eriliste raamatute riiulisse, kus teda ootavad mitmeid sajad teised sama saatusega raamatud. Kniks ja südamest tänud selle raamatu eest Sulle, kallis Urve! Kolinud põlise linnapargi lähedal asuvasse majja, hakkab Jeete kuulma salapärast, kutsuvat kohinat. Teda kipuvad kummitama katkelised mälestuspildid, mis seostuvad püha hiiega, mille kõrval Jeete arvab end kunagi elanud olevat. Ent millal? Naine võtab vastu otsuse maksku mis maksab see hiiesalu üles otsida. Müstilise maiguga, kahel erineval ajastul paralleelselt aset leidva tegevustikuga romaan tõstatab küsimuse, kas meil lisaks praegusele on olnud ka eelmine elu, ja kui, siis kas leidub võimalus, et me seda elu mäletame. 3. juuni 2026. Vana-Rääma

Paldiski, Põhja-Eesti pankrannik, Pakri pank ja poolsaar

Tunnistan ausalt ennast süüdi, et me täna Tallinnast naastes vale suuna võtsime. No kui me juba Paldiski maanteele sattusime, jäi see Paldiski nii kummitama, polnud sinna juba päris mitu aastat saanud. Lisaks ei olnud Ave ja Monika pankrannikul käinud ja kui juba Paldiski, siis meenus mulle ka tõik, et ma pole kunagi käinud Amandus Adamsoni Ateljeemuuseumis, aga paraku on see suletud just esmaspäeviti ja teisipäeviti, ülejäänud päevadel on avatud. Käisime väravas ära. Siis põikasime ka lihapoodi, kus mu kallis sugulane töötab. Oli armas kohtuda, Vika! Sealt üle tee asub Paldiski Radoneži Vaga Sergi kirik, mis on nii eriline, sai paar klõpsu tehtud. Aga pankrannikul viibisime kaua. Monika ja Germo jäid autosse meid ootama ja meie Avega ronisime Pakri Tuletorni, mis asub 52,3 meetrit maapinnast, 73,3 meetrit merepinnast, sellel on 275 trepiastet ning valmis aastal 1889, seega juba üleeelmisel sajandil. Päris ohutu on seal, traataiad on pandud nii treppide äärde kui ka mujale ning üleval majaka juures on klaasseinad. Mina, kes ma meeletult kõrgust kardan, seal üleval ümber torni tiiru ei teinud, erinevalt Avest. Küll käisin vaid foto tegemiseks korraks niiöelda veerekesel. Aga õnneks on treppide kõrgus mugavalt madal ja ülesse viib keerdtrepp, mille äärtes on aknaruudud (mitte kogu aeg), kus kohast ma pilte klõpsasin. Ave on väga vapper, et oma haige jalaga selle teekonna läbis. Mina olen vana kepikõndija, mind ei võtnud raasugi võhmale ka mitte. Aga arvestage et üleval (enne päris tippu) on külm tuul. Pilet sinna taevasse maksab üksnes 5 eurot ning tornis käijatele on wc tasuta, teistele 1 euro. "Giid" Kersti rääkis meile torni kohta palju põnevat. Ta on ise Paldiskis 30 aastat elanud ning sealsamas tornis ka abiellunud. Vahva naine ja hea giid. Nii juhtub vahel, et plaanivälised toimingud võivad üllatada ja positiivse meeleolu luua. Ekspromt minekud on ägedad! Aitäh, mu kallid sõbrakesed selle mõnusa seltskonna eest! Armastan! Saime pruuniks teiseks juuniks! :D 2. juuni 2026.