Jaansoni rada 854. päev

Tänane teekond tuli selline tagasihoidlik 5,2 km. Saime törtsu vihma ka kaela, väike karastus. Aga lahe oli jälgida, kuidas peale vihmasaju taandumist üks naisterahvas ennast pikalt vihmavarju alla unustas. On minuga ka nii juhtunud, sest oma mõtetes olles ei tule lihtsalt meelde :) Nagu ma ennist Fb ajajoonel kirjutasin, saime ühele armsale kajakapojale abi anda. Hommikul kella 8.30 ajal tööle minnes ei olnud mu ukse taga ühtegi ootamatut külalist kuid koju naastes ta seal lebas, abitult, värisedes ja hirmunult, väike kajakapoeg. Naabrinaine pakkus abi. Ta rääkis, et tal on loomasõbrast tuttav, tänu kellele sai naabrinaine Katri kontaktid ning jube veerand tunni pärast oligi loomahaldjas kohal, viis looma kaasa. Nad fikseerivad ta vigastused, ravivad terveks ja lasevad loodusesse tagasi. Kogenud loomapäästjana rääkis Katri, et vanad kajakad on julmad, kui mõni poegadest on abitum siis nendele ei halastata, nad lükkavad poja katuselt alla. Ma ei tea, kuidas see nunnu mu ukse ette sattus, aga igal juhul vanemad teda kisades taga ei otsinud, ehk oligi hüljatud. Kurb, aga igas loomariigis valitseb oma hierarhia. Loodusseadus, kus tugevamad jäävad ellu. Aga oleme meie ikka sõbralikud ja tervislikud ning liigume ja peame sõpradest lugu, nii moodustub ring, mis ei saa otsa vaid võib päästa elusid! 28. mai 2026. Vana-Rääma

ISATÜTRED - Reet Kudu

Vaatasin blogist, olen blogi andmetel lugenud läbi 8 Reet Kudu raamatut, aga usun, et tegelikult olen rohkem, esimeste lugemise aegu ma lihtsalt veel ei pidanud raamtublogi. Mulle väga meeldib kirjanik Kudu käekiri ja tema raamatud on huvitavad, eriti need otseütlemised ja oskus tuua tegelaste karakterid nii ehtsalt esile, et ma nagu tunneksin neid kõiki. Aitäh! Oi, kui palju on selles raamatus tuttavat! Ka minu lapsepõlv möödus Häädemeeste vallas, Häädemeeste-Penu-Kabli .... Lemme-Treimani-Metsapoole-Ikla kandis ja ka praegu viibin selles vallas, sest mu suvila asub seal. Aga need metsad ja meri sealt lapsepõlvest ja joonistamine, joonistamine ja pidev joonistamine, päevade kaupa ja täis joonistatud vihikuid oli meeletult. Ja lugemine juba 3 aastasena, kui Orajõelt lemmiktädi Linda Aabram raamatuid kinkis, kõik jääb sinna radadele, nagu ka selle raamatu sisu. Seega on siin niivõrd palju tuttavat, ma nagu tunneksin peategelast või suisa raamatu autorit, sest ta oleks nagu poole minu lapsepõlvest kirja pannud. Õudsalt põnev ja kodune oli lugeda. Juba järgmisel või ülejärgmisel nädalal lähen Lemme-Orajõele. Muidugi ootuses ja lootuses, et suvi ikka saabub. Fb just andis teada et 2024. aastal oli suur suvi juba ja rahvas ujus. No eelmisel aastal jäi vahele, ehk saabub sellel aastal ikka. Külma ja tuulega ma seal Liivi lahe kaldal olla ei suuda, ei talu. Aga hing on seal aastaringselt. Aitäh, Reet Kudu, et viisid mind lapsepõlveradadele! Tutvustsu ka siia. Reet Kudu kümnes romaan „Isatütred“ toob välja nii autori kui ka paljude tema kaasaegsete ühe suure eluprobleemi – ustavate isade ustavad tütred jäid nõukogude süsteemi hammasrataste ehk tsensuuri vahele, sest sinna jäi igaüks, kes ei tahtnud olla üksnes inimmutrike tohutus sotsrealistlikus masinavärgis. Kahjuks räsivad neid vastuhakkajaid moraalituse hammasrattad tänaseni. See on lugu spordilegendist Kalev Tammepojast ja tema tütrest Katariinast, kes tahab pühendada isa sajandale juubelile maalinäitust, aga ta ei saa maalida isa ehitatud suvemajas Lõuna-Eestis, kust vennapoeg on ta riided ja näitusevisandid remondi ettekäändel välja visanud, vaid rahvusvaheliselt tuntud kunstnik peab seda tegema võhivõõras suvilas Ida-Virumaal. Just sealt algab Katariina uus lugu, mis võiks ehk ka teistele isatütardele anda jõudu, sest kunagi pole liiga hilja... 27. mai 2026. Vana-Rääma

Jaansoni rada 853. päev

Tänane rada tuli selline tagasihoidlik 5,8 km pikkune. Mul on kõik ära mõõdetud. Kui liigun kodust üle kesklinna silla näiteks Port Arturini ja tagasi, teeb see kokku 2,5 km, kui liigun üle Rääma silla kesklinna ja tagasi, teeb see 4 km jne... Kesklinna silla ja Rääma silla vaheline ala on 2,5 km pikk /edasi-tagasi/, kui liigun kõrvale põikamata ainult mööda rada. Aga üldiselt on mul siin Pärnus enamus vahemaadest pähe juba kulunud, sest olen juba aktiivset kepikõndi harrastanud üle 9 aasta. Pikemaid vahemaid läbin vabadel päevadel, tööpäevadel liigun vähem, aga ikka 5 km teen täis. Nagu näete, tervitab Rääma silla juures nüüd ka vastav silt. Nii hea, et sild sai õige nime. Rõõmustan siiralt. Ja ega rohkem polegi midagi lisada, üks ilus päev on taas õhtus ja meie koos temaga. Käisin ka piilumas kui palju ja kas on ka jõepromenaadi pinkidel istujaid, no ei olegi. Vaid kajakad märgistavad pinke. Ronk istus ilusamal, sellel seljatoega mälestuspingil. Aga õnneks on neile, kes sealt ohtlikust kaldast vette kukkuma peaksid, redelid olemas, mida mööda tagasi ronida saab. Imede ime! Oleme kõik koos ikka rõõmsad ja õnnelikud! 26. mai 2026. Vana-Rääma

Marileen Laaguse raamatu "Võta mind kaasa" esitlus

Täna kell 17.00 esitles Marileen Laagus Pärnu Rahva Raamatu kaupluses oma debüütjutustust "Võta mind kaasa." Autoriga vestles Margit Vellend. Fb esitlusleheküljel on järgmine info: „Võta mind kaasa“ on päevikuvormis jutustus ühest sügistalvest, mil noor gümnaasiumiõpilane Triin seisab silmitsi vägivalla, enesevigastuse ja valikuga jääda ellu — mitte kangelaslikult, vaid ausalt. Tekst jälgib noore tüdruku sisemaailma päev-päevalt: kodust, kus turvatunne puudub, kooli, kus tuleb teeselda tavalisust, ja hetkedeni, kus ainus viis valuga toime tulla näib olevat enesele haiget tegemine — mitte soovist kaduda, vaid soovist midagi üldse tunda. Päevikuvorm loob vahetu ja usaldusliku suhte lugejaga, kus mõtted, hirmud ja vaikimised jäävad alles sellistena, nagu need tegelikult on: katkised, korduvad, vahel segased. Raamat ei paku lihtsaid vastuseid, kuid pakub äratundmist ja tuge nendele tunnetele, mida paljud noored kogevad, ent harva sõnastada julgevad. Marileen Laagus on Pärnu Ühisgümnaasiumi õpilane. Tema jutustus „Võta mind kaasa“ valmis 11. klassi lõputööna. * * * Raamatut ma endale ei soetanud, ei ole lugenud ega osanud ka küsimusi esitada, sest esitlus läks kahjuks minu kõrvadest mööda, peaaegu mitte midagi ei kuulnud. Vaid ühte vastust, et jutustuse lõpu oli autor lahtseks jätnud. Kuulsin kahjuks vaid küsimusi. Autor rääkis lausa sosinal ja Rahva Raamatu tehnika ka kahjuks ei tööta. Tahtsin poole pealt lahkuda, aga austusest noorautori vastu istusin esitluse lõpuni. Tubli noor naine igatahes! Kui juba abiturient annab välja raamatu, kirjutab järgmist .. siis ... Igal juhul edu minu poolt. Võibolla loen kunagi läbi ja blogin ka. Ja ikka inspiratsiooni! 26. mai 2026. Vana-Rääma