Jaansoni rada 858. päev

Mõnus, suur ja kuum suvi on kohal, see lausa kutsub rajale ennast liigutama. Algul plaanisin rajale mineku õhtuks, aga no tahtsin ikka soojast päikesevannist osa saada, seega mõtlesime ümber. Õhtul on ju bingo :) Aga liikusime peaaegu Papiniidu sillani ja tagasi, eelnevalt ämma juurde ja tagasi, nii need 8,2 km tulidki. Hommikul noppisin kasvuhoonest rohelist sibulat ja nii naerma ajas, kuidas Germo seda süües jagas rõõmu, et tal on energiat palju, peame jõuksi minema. Eks ta ole oma emme poeg. Aga väga mõnus oli liigelda, higi voolas mööda selgroogu alla, kohe tunned, et liigutad ennast asja ette ja koju naastes on mõnus ennast külma veega pesta, nagu ikka suviti. Nüüd peseb masin meie riideid, sest isegi Germo võttis hommikul selga pandud valge tsärgi seljast ja viskas masinasse. Suvel peseb mu pesumasin peaaegu igapäevaselt, muud võimalust polegi. Pesupesemise arvelt ei hoia mina kunagi kokku. Lisaks vahetame mitu korda päevas riideid, eriti mina ja ma ei pane mitte kunagi higilõhnalist riiet teist korda selga. Minu kiiks, aga nii on. Ma ei suuda. Liikuge teie ka ja te tunnete kui ilus paik on maailm elamiseks! Olge terved! 3. juuni 2026. Vana-Rääma

PÜHA HIIE KUTSE - Urve Tinnuri

Ma tänan Sind südamest, kallis Urve, et sa niivõrd häid raamatuid kirjutad! See raamat on niinii oma, nii minule sobilik. Urve, kallis, sa oleksid kirjutanud justnagu kõigest sellest, mis kuulub minu maailma. Kes vähegi tajub, tunnetab või usub, et on olemas paralleelmaailmad, eelmised- ja järgmised elud, sellel soovitan siiralt seda raamatut lugeda! Siin jooksevadki paralleelselt kaks maailma, kaks elu, eelmine ja hetkeline. Samas on raamatu lõpp veel nii üllatuslik, mis seletab mõndagi. Ma elasin nendele tegelastele siin niivõrd elavalt kaasa, nagu oleks kõik toimunud minuga. Need tajud, need lõhnad, need ... eks need inimesed, kes isegi midagi sarnast kogenud on, mõistavad seda raamatut paremini, kui need, kes on skeptikud. Ega inimene ei tahagi endale paljusid asju tunnistada, kui tal puudub kogemus. Mina võin öelda, et mind pani luuletama vanavanaema lahkumine ja ma siiani tunnen, et igas mu luulereas on ta kohal. Lugege seda raamatut, siis saate aimu millest ma räägin. Rohkemmat ma ei reeda, sest kopeerin nagunii raamatu tutvustuse siia. Üteln vaid, et sain võimsa elamuse ja jään kannatamatult järgmist Urve raamatut ootama, aga selle lisan nüüd eriliste raamatute riiulisse, kus teda ootavad mitmeid sajad teised sama saatusega raamatud. Kniks ja südamest tänud selle raamatu eest Sulle, kallis Urve! Kolinud põlise linnapargi lähedal asuvasse majja, hakkab Jeete kuulma salapärast, kutsuvat kohinat. Teda kipuvad kummitama katkelised mälestuspildid, mis seostuvad püha hiiega, mille kõrval Jeete arvab end kunagi elanud olevat. Ent millal? Naine võtab vastu otsuse maksku mis maksab see hiiesalu üles otsida. Müstilise maiguga, kahel erineval ajastul paralleelselt aset leidva tegevustikuga romaan tõstatab küsimuse, kas meil lisaks praegusele on olnud ka eelmine elu, ja kui, siis kas leidub võimalus, et me seda elu mäletame. 3. juuni 2026. Vana-Rääma

Paldiski, Põhja-Eesti pankrannik, Pakri pank ja poolsaar

Tunnistan ausalt ennast süüdi, et me täna Tallinnast naastes vale suuna võtsime. No kui me juba Paldiski maanteele sattusime, jäi see Paldiski nii kummitama, polnud sinna juba päris mitu aastat saanud. Lisaks ei olnud Ave ja Monika pankrannikul käinud ja kui juba Paldiski, siis meenus mulle ka tõik, et ma pole kunagi käinud Amandus Adamsoni Ateljeemuuseumis, aga paraku on see suletud just esmaspäeviti ja teisipäeviti, ülejäänud päevadel on avatud. Käisime väravas ära. Siis põikasime ka lihapoodi, kus mu kallis sugulane töötab. Oli armas kohtuda, Vika! Sealt üle tee asub Paldiski Radoneži Vaga Sergi kirik, mis on nii eriline, sai paar klõpsu tehtud. Aga pankrannikul viibisime kaua. Monika ja Germo jäid autosse meid ootama ja meie Avega ronisime Pakri Tuletorni, mis asub 52,3 meetrit maapinnast, 73,3 meetrit merepinnast, sellel on 275 trepiastet ning valmis aastal 1889, seega juba üleeelmisel sajandil. Päris ohutu on seal, traataiad on pandud nii treppide äärde kui ka mujale ning üleval majaka juures on klaasseinad. Mina, kes ma meeletult kõrgust kardan, seal üleval ümber torni tiiru ei teinud, erinevalt Avest. Küll käisin vaid foto tegemiseks korraks niiöelda veerekesel. Aga õnneks on treppide kõrgus mugavalt madal ja ülesse viib keerdtrepp, mille äärtes on aknaruudud (mitte kogu aeg), kus kohast ma pilte klõpsasin. Ave on väga vapper, et oma haige jalaga selle teekonna läbis. Mina olen vana kepikõndija, mind ei võtnud raasugi võhmale ka mitte. Aga arvestage et üleval (enne päris tippu) on külm tuul. Pilet sinna taevasse maksab üksnes 5 eurot ning tornis käijatele on wc tasuta, teistele 1 euro. "Giid" Kersti rääkis meile torni kohta palju põnevat. Ta on ise Paldiskis 30 aastat elanud ning sealsamas tornis ka abiellunud. Vahva naine ja hea giid. Nii juhtub vahel, et plaanivälised toimingud võivad üllatada ja positiivse meeleolu luua. Ekspromt minekud on ägedad! Aitäh, mu kallid sõbrakesed selle mõnusa seltskonna eest! Armastan! Saime pruuniks teiseks juuniks! :D 2. juuni 2026.