esmaspäev, 1. juuni 2020

Jaansoni rada 181.päev



 Täna läksime rajale viiekesi ja tulime kuuekesi. Peafotol naabritüdrukud Nublu ja Bella. Kaamerasse vaatab Bella.

 Tuult trotsides läksime siiski õhtul kepikõndima, kuigi õhk viludas on ikka väga jahe ja juba mitmendat päeva on ideaalne pesukuivatamise ilm, vähemalt Pärnus. Kepikõndisime 6,3 km. Nagu fotod kõnelevad, pidasid meiega ühte sammu naabritaksid.Küll nad olid rõõmsad! Tunnistan üles, et üritasin Bellale ujumist õpetada (mitte, et ma seda ise oskaks!) Eks ta natuke Maarja juurde peitu üritas minna, aga viimaks nii välgukiirusel veest enam välja ei tuhisenudki.Küll harjub või harjuvad.

 Teise kilomeetri peal liitus meiega Külli, kes viimasel ajal harrastab aktiivset rattasõitu, eks ikka vormi saamise soovil. Ja üldse armastab ta ka rattaga sõita, erinevalt minust, kes fännab jalgsi kõndimist või kepikõndi.

 Enesetunne on hea, mõnusalt kerge väsimus on ka kohal. Liikuge teie ikka ka!

Fotod:
ma ausõna ei olnud ehmunud kui selfit tegin :)
3 naabritüdrukut
Germo

veel üks tegelane :)
1 km läbitud ...

2 km läbitud ...

3 km läbitud ...
mina kivikuningas, Bella ujuja :)


1. juuni. 2020.a.
Vana-Rääma

reede, 29. mai 2020

VABANEMINE - Janika Vaht


 Möödunud öösel sai loetud romaan "Vabanemine," mille autoriks on Janika Vaht. Ma üldse ei imesta, et see lektüür osutus Eesti Lastekirjanduse Keskuse ja kirjastuse Tänapäev korraldatud noorteromaanikonkursil äramärgitud tööks. Aastal 2012. Ja tegu on taas romaaniga, mida sobib lugeda kogu perel.

 Janika Vahu raamatuid ma enne lugenud ei olnud, pole ka kursis kas tal on neid veel ilmunud. Aga igal juhul loeksin selle autori teoseid veel. Oskab põnevust hoida. Tõsi küül, ühe kivi viskaksin toimetaja kapsaaeda, liiga palju kordub sõna OLI, lausa kolmel korral ühes lauses, see oli ka ainuke, mis silma riivas ja tüütas. Sisu on põnev ja loetav.

 Üks koolitüdruk, kes on vanemate poolt sama hea, mis hüljatud, päästab ühe omavanuse noormehe elu. Juhtumisi hakkavad nad uuel õppeaastal ühes klassis õppima. Mis saab edasi? Miks tahtis noormees endalt elu võtta? Mis toimub koolitüdruku hinges, kelle vanemad on loonud endale uue pere ja jätnud lapse üksinda kasvama? Mis toimub üldse sellisete lapsevanemate hinges? /viimase küsimuse esitasin sisule mõeldes/.

 Tegu on väga südamliku ja hariva raamatuga. Ma tooks paralleele kirjanik Heli Künnapase uue noorteromaaniga, vahepeal nagu oleksingi seda lugenud. Mõlemad on ühtemood head, sarnased, ent ometigi erinevad. Aga lugege ise! Mina lugesin ja nautisin. Vajasin selle raamatu läbilugemiseks vaid kahte õhtut.

 Soovitan!

Rahva Raamatu lehelt:
RAAMAT

VABANEMINE

Autor: JANIKA VAHT
 8 Google +0  0 Share0
Mai on 17-aastane tüdruk, kes hoidub omaette ja suunab tunded sissepoole. Ühel päeval päästab ta enesetappu kavatseva noormehe, kellest saab uuel kooliaastal tema klassivend. Poiss pöörab tüdruku sisemaailma pea peale. Õppides klassivenda tundma, mõistab Mai, millest tal vajaka on ning mil suunas liikuda, et minevikuvarjudest vabaneda. „Vabanemine” on Eesti Lastekirjanduse Keskuse ja kirjastuse Tänapäev 2012. aasta noorteromaanikonkursil äramärgitud töö.
29. mai. 2020.a.
Vana-Rääma

kolmapäev, 27. mai 2020

LÄBIKÄIDAVAD TOAD - Katrin Johanson


 Ninii, Katrin Johansoni romaan "Läbikäidavad toad" sai loetud. Väga hea raamat!

 Minu kiiks on see, et ma loen mitut raamatut korraga, kui mõni teaduslikum lektüür või eneseabi raamat vajab vahepeal seedimist, võtan lugemiseks ilukirjandusliku teose ja tihti need saavadki enne loetud. No mõne lugemine võtab kauem aega, mõni haarab rohkem. Aga asi ei seisne haaramises või haaravuses, pigem mõne raamatuga on nii, et sa mõtled ja mõtled ning unistad, et see raamat ei saaks veel loetud, tahad veeta kauem teatud maailmas. Ka seda raamatut ma lausa ei raatsinud läbi lugeda ...

 Johanson viib meid ajas tagasi, sinna represseerimisaegadesse, veel kaugemale, kolmekümnendatesse. Romaanis hargneb lahti armastuslugu kõigi oma valude ja iludega. Ega ei ole kerge saatus, mil viimaseid hetki lapseootel naine sunnitakse loomavagunisse ja ... Ühesõnaga mina nautisin selle raamatu lugemist väga, väga. Johansonil on väga lai silmaring ja põnev käekiri. Rikkalik sõnakasutus ja võime luua võimsaid kujundeid ning lisaks kõigele on ta ilmselt ka väga hea psühholoog, tunneb inimese hinge. No vähemalt sellest raamatust tekkis selline taju.

 Soovitan seda raamatut lugeda kõigil!

Rahva Raamatu lehelt:RAAMAT

LÄBIKÄIDAVAD TOAD

 4 Google +2  0 Share0
Keset arulagedat sõjaaegset julmust sõlmisid Els ja Ado ühes Siberi kolka­küla raudteejaamas kokkuleppe, mis järgnenud aastakümnetel unustusehõlma vajus. Üle poole sajandi hiljem kerkib see taas päevakorda, kui Elsi noor sugulane Ege kuuleb oma vaartädi juhuslikku mälestuskildu aferisti kuulsusega eraklikust Adost. Ege hakkab aimama, et nood kaks tähendavad teineteisele palju rohkemat kui üksnes juhuslikku noorpõlvetuttavat. Vaheldumisi Elsi ja Adot külastades saab Ege teada kahe kangekaelse ja uhke inimese kummaliselt põimunud elukäigust, sidemest, mis sai alguse 1930. aastatel Nõmme aedlinnas ja jäi püsima nii sõjaaja katsumustes kui ka okupatsiooniaja viletsuses.
„Läbikäidavad toad” on Katrin Johansoni (snd 1972) debüütromaan. Autor on lõpetanud Viljandi Kultuurikolledži näitekunsti erialal, töötanud õpetaja ja ajakirjanikuna ning illustreerinud raamatuid. Esikteose kirjutamiseks andsid talle tõuke lapsepõlves kuuldud ja eredalt mällu sööbinud lood.
ISBN9789985335390
ILMUMISAASTA2015
KEELeestikeelne
FORMAATKõvakaaneline
LEHEKÜLGI184 lk
MÕÕT206x135x16 (mm)
KIRJASTUSVARRAK
LISAMISE AEG:30.04.2016
15.90 €
E-POES PÜSIKLIENDILE: 15.11 €
KAUPLUSES: 15.90 €
KAUP KÄTTE 2 TUNNI JOOKSUL27. mai. 2020.a.
Vana-Rääma

laupäev, 23. mai 2020

MUSTADE SILMADEGA MEES - Margit Peterson


 Nonii, enda kirjutatud raamatud tuleb ka ikka läbi lugeda. Teen seda alati, blogin kõikidest loetud raamatutest ka alati.
 Tegelikult lugesin oma uue novelli- ja jutukogu läbi juba kolmapäeval, mil raamat koju jõudis. Tegu on siis minu kolmanda novelli- ja jutukoguga. Lisaks "Mustade silmadega mehele" on ilmunud ka "Virtuaalmees" ja "Röntgennägemisega mees." No tegelikult on see siin arvult mu 24. raamat. Just lugesin üle, ei mäletanudki enam.
  Olgu siis mainitud, et mul on ilmunud  9 luuleraamatut, 3 novellikogu, 8 romaani, 1 laste luuleraamat ja 3 laste juturaamatut. Lisaks on mu loomingut avaldatud 32. ühiskogumikus ja peagi on tulemas lisa.
 Ma südamest tänan teid, kes te möödunud aastal mu raamatuid laenutasite, aitäh, aitäh, aitäh! Laenutusi oli kokku 3430, lisaks olen kursis, et paljud üldse ei registreeru raamatukogudes, aga võiks, sest laenutuste pealt saab kirjanik aastas korra palka. Aitäh, et toetate meie suurt tööd!Uskuge, selline laenutusarv teeb suure ja sooja pai südamele, sest ma ju ei pürgi oma raamatutega kusagile, armastan meeletult kirjutada ja lugeda ning kui mu teosed ka lugejatele kord lähevad, ohh, mida veel tahta! (?)

 Siinkohal oleks paslik ka mainida, et palun ärge pöörduge minu poole raamatute koostamise asjus, ma olen siiski ilukirjanik, mitte elulooraamatute koostaja! Ausalt! No ma puhtalt juba füüsiliselt (vaimselt) ei jaksa, sest mul on ka teised tööd ja tegemised. Jah, koostamisel on kalli Ema elulooraamat, aga see on ka ainus millega selle zanri raamatutest tegelen, kalli Ema suur soov, mille kunagi teoks teen, ehk juba sellel aastal. Lisaks aitasin kallil Erika Salumäel kahte lasteraamatut koostada, sest tal oli suur (on siiani!) kirjutamiskirg ning edasine tundus selgusetu, sestap tulin talle vastu. Nüüd ta aiva kirjutab ja kirjutab ja teab kuidas ja mida edasi teha. Ma tunnen siirast rõõmu! Jah, Erika luuleraamat on ka minul koostamisel, see tuleks ka lõpuni teha, rahvas kindlasti ootab juba. Põnev!
 Lisaks olen olnud päris mitme pärnakate ühisraamatute koostamise juures, näiteks punkluule kogumik "Sõnaga Näkku," "Pärnu kirjarahva antoloogia" jne... Aga ma siiski jään endale truuks ja plaanin ikka ilukirjanikuks jääda, kuigi töötan ka mitmes ajakirjas ja ajalehes, eks ikka kirjutamiskire tõttu on need pakkumised mind ise üles leidnud.

 Antud novellikogu (nagu ka eelmised) jutukesed ja novellid on läbi aastate ilmunud ajakirjades "Saatus & Saladused" ning "Müstilised lood," mille kaasautor ma olen. Peaaegu igakuiselt teen nendega koostööd. Jah, minu käest on küsitud, et kas ma ei tahaks oma artiklitest - just persoonilugudest- raamatut kokku panna. No olen mõnikord jah mõelnud, aga ma tegelikult teengi seda, ei pane küll kõike raamatusse, aga kirjutan raamatut Eesti nõidade tervendamislugudest, kus kohtun artiklite tarvis - mille eelnevalt ajakirjas avaldan-nii tervendaja kui ka tervenejaga, et mõlemad saaksid vestelda oma üleelamistest. Millal ilmub? No ikka õigel ajal, hetkel alles koostan ja loomulikult kirjutan.

 "Mustade silmadega mehes" on avaldatud minu 25 lühilugu. Loo järgi võid aimata kas seeon avaldatud "Müstilistes lugudes" või "Saatus & Saladustes." Esimesse kirjutan müstilisi lugusid ja teise sotsiaalse alatooniga jutukesi. Need on nagu omaette romaanid, miniromaanid, mis elavad oma elu. Ma lihtsalt tunnen, et mõnikord ma ei suuda mõnda lugu luuletusena kirja panna, nii sünnivadki novellid ja lühimjutud. Ja kui ma tunnen, et mul on vaja veel pikemalt pajatada, sünnivad romaanid. Aga olen nõus sellega, et luuletust on palju raskem kirjutada (head luuletust) kui romaani, sest sa pead suutma lühidalt kõik kokku võtta ja luuležanrile omaselt kirja panna. Minu isiklik arvamus on see, et luuletaja on inimene, kes suudab kirjutada erinevates žanrides, mitte ei jää kinni ühte. Kahjuks on tänapäeval palju neid inimesi, kes panevad suvalised sõnad ritta, õigemini tulpa ja kujutavad ette et nad on luuletajad, noo nii lihtne see teekond luuletajaks ka ei ole, see on palju raskem ja konarlikum. Päris valus on lugeda ilma alguse, lõpu ja sisuta teksti, mida ei saa kuidagi luuletuseks pidada. Ja tohutult palju on riimiluulet, millel pole ei saba ega sarvi, rütm ja riimid lonkavad, appi, mul on lausa karjuvalt valus lugeda! Ausalt! Kui sa kirjutad riimiluuletust, pane rõhku rütmile, muidu see ei ole luuletus! Aga see selleks, ma blogin siiski hetkel ju oma proosaraamatust, sorry, sattusin hoogu.

 Ma olen väga tänulik kirjastusele HEA TEGU, Vallo Hallikule, Irene Õmblusele, Katrin Meemaale ja teistele, kes selle raamatu ilmumisele toeks olid. Olen teie tööga 100% rahul, aitäh! Irene, ma ei leidnud ühtegi viga! :) Katrin, sa oled superandekas kaanekujundaja, tõsiselt! Nii minulikud kaaned, sa nagu loeksid mu mõtteid ja soove!

 Mul on vaid loetud arv veel raamatuid järgi, kui soovid- soovi kohe. saavad peagi otsa teised. 10 raha eest saad endale mu värske ja trükilõhnalise raamatu. Aitäh!

Rahva Raamatu lehelt:RAAMAT

MUSTADE SILMADEGA MEES

 0 Google +0  0 Share0
Käesolev novelli- ja lühijutu kogumik kätkeb endas lugusid, mis on läbi aastate ilmunud ajakirjades "Müstilised lood" ning "Saatus & Saladused", mille kaasautor Margit Peterson on. See on mõtteline järg tema eelnevatele kogumikele "Virtuaalmees" ja "Rõntgennägemisega mees". Lugude inspiraatoriks on suurel määral elu ise, pisut juurde fantaasiat, nagu ilukirjanduses ikka. Elu ongi üks suur müsteerium, sestap kohtud Sinagi siin müstilise karakteriga tegelaskujudega, kes esmapilgul tunduvad äraolevad, kuid ometigi omased.
Vana-Rääma

teisipäev, 19. mai 2020

(MITTE JUST) ARMASTUSLUGU - Brigitta Davidjants


 Õhukeste raamatute lugemine saab liiga ruttu otsa. Nii lugesingi eile õhtul läbi Brigitta Davidjantsi lühiromaani "(Mitte just) armastuslugu."

 Ütlen ausalt, antud autorist ma ei olnud enne isegi midagi kuulnud, aga just Rahva Raamatu lehelt piiludes avastasin, et tal on teisigi raamatuid ilmunud. Kas loeksin selle autori raamatuid veel? Võimalik, sest see raamat siin jäi justkui poolikuks, tahaks teada mis edasi toimub. Võimalik, et on sellele raamatule ka järg ilmunud, ma ei ole kursis veel, vaid nii palju hakkas silma, et 2019. aastal ilmus tal ka üks raamat. Pärast uurin. Kui on järg ilmunud, loen.

 Selle autori käekiri on lihtne ja loetav, sestap läheb lugemine ladusalt, ehk liigagi ladusalt. Olustikku oleks tahtnud rohkem, see on suht napp. Ei tekkinud erilist kujutluspilti, kuigi paigad, kus tegevus toimub, on iseenesest põnevad.

 Olen tihti mõelnud sellele, et miks osad inimesed on homoseksuaalsed, biseksuaalsed jne... Et kus kohast saab see alguse. Pigem arvan, et ohasooihalus on kaasa sündinud, biseksuaalisks, homoks ega lesbiks ei saa hakata, see peab ikka verega kaasa antud olema. Või? Mida arvad sina? Just sellel teemal kõneleb see raamat.

 Tegevust toimub üheksakümnendate lõpus Tallinnas, kus üks 14. aastane tüdruk, kes alles maailma avastab, otsib ka ennast. Kuigi lõpp suutis mind üllatada, siis tagantjärgi mõelds vihjati raamatus palju sellele, et peategelane Rebeka on poisilik tüdruk. Tema käitumine, ellusuhtumine, riietus jne... Aga samas jookseb paralleelselt (mitte just) armastuslugu Rebeka ja temast vanema mehe vahel, kuid samas on noor näitsik pigem teise kutti armunud. Ilmselt on tegu siiski biseksuaaliga, kes alles avastab end, oma seksuaalset orientatsiooni. Aga ta on ju alles noor ka.

 Tegelikult ma lootsin loole hoopis teistsugust lõppu, või tegelt lootsin et see lugu ei olegi veel lõppenud ...

 Minu tutvusringkonnas on päris palju seksuaalvähemusi, mõni on öelnud selle peale "kunstiinimeste värk." Jah, elus on tulnud ette ka olukordi, kus mõni seksuaalvähmus on mind ahistanud, ilmselt mu natuke teistsuguse temperamendi pärast,olen hädas olnud. Ja olen selgeks teinud, et mind siiski ei tõmba seksuaalselt naiste poole, ja see pole mingi näitaja, kui ma julgen otse mõne naise kohta välja öelda, et ta on imekena. Sellel nägemusel ei ole mingit seost omasooihalusega. Mõni inimene ongi kenam kui teine ja ma lihtsalt julgen seda välja öelda.

 Mingil ajal tekkis mu tutvusringkonda väga palju lesbisid ja biseksuaale. Üks ( nn endine heteronaine) väitis, et nad mehega olid enne heterod, aga ühelt maalt avastasid endas ohasooihaleja. Mina sellist asja ei usu, grammigi ei usu. Ka isegi see, kui sa pettud oma mehes  (naised) ei tee sinust omasooihalejat, sa oled see juba enne, või oled biseksuaal.

 Mind üldse ei huvita inimese seksuaalne oreintatsioon, huvitab pigem inimlikkus. Aga kui ma olen oma seisukoha selgeks teinud ja mõni omasooihaleja sellest aru saad ei taha, siis ma lihtsalt eiran seda inimest, heidan oma tutvusringkonnast välja. See käib siis lesbide ja biseksuaalide kohta. Lihtsalt kunagi sattusin ühes pubis ühte lauda, kus peale minu juhtusid kõik olema biseksuaalid ja lesbid, nii jube oli olla olukorras, kus naised omavahel kaklema läksid ja üks neist muudkui üritas mind ahistada, otseses mõttes. Ja kunagi olen olnud ka situatsioonis, mil pidin lesbide käest tappa saama. Tõsiselt. No, ma olen kogu elu olnud lühinägelik. Juhtusime ühel ajal ja ühes kohas olema lesbidega, aga nemad istusid täpselt nii, et ma pidin silmi pilutama, et nendest mööda näha. Miks ma pidin neist mööda vaatama? No nad istusid täpselt lauas, mis jäi bändi lava ette. Sellised lood siis. Sellised mälestused tõi see raamat esile. Aga lugege ise!

Rahva Raamatu lehelt:RAAMAT

(MITTE JUST) ARMASTUSLUGU

 10 Google +0  0 Share0
„Tukastame hommikuni,” ütleb Ardo ja kustutab tule. „Ma magan siis sinu kõrval. Kui sind muidugi ei häiri, et ma norskan.”
Ent nad uinuvad päriselt alles vastu hommikut. Riided on voodi ees hunnikus maas. Rebeka teksade peal vedelevad Ardo aluspüksid, sealsamas on Rebeka pluus ja Ardo raske metallist püksirihm. Rebeka tajub, et ta hääl kõlab pimedas toas veidralt kumedana.
„Ma ei tea, ma olen natuke noor nagu.”
„Proovi aru saada, mina vaatan sind mehe pilguga.”
„Sa oledki must kümme aastat vanem.”
„Jah, ja tahan sind hirmsasti!”
„Ma pole nagu valmis. Ma peaksin ka nagu päriselt tahtma.”
„Jah, sul on õigus. Täiesti. A’ mis klassi sa lõpetad?”
„Üheksanda.”

Rebeka on oma klassi veidrik. Ta jälestab kooli, tuiab vabal ajal sõbrannadega vanalinnas ning kulutab kogu taskuraha kassettidele, raamatutele ja odavale veinile. Rebeka otsib ka armastust ning leiabki selle. Tõsi, armastus pole selline, nagu ta arvab, ega tule sealt, kust ta seda ootab. Aasta on 1998, alkoholi saab putkast kätte ööpäevaringselt ning tutvusi sõlmitakse trollipeatuses.
„(Mitte just) armastuslugu” on Brigitta Davidjantsi (snd 1983) debüütromaan. See on kohustuslik raamat tänastele tüdrukutele, aga ka kõige neile, kelle tütarlapseiga jäi pöörastesse üheksakümnendatesse.
19. mai. 2020.a.
Vana-Rääma