Jaansoni rada 803. päev

Kui me hommikul tööle läksime, oli vähemalt meie teekonnal pinnatuisk. Ikka selline et vahepeal oli silmade lahti hoidmisega raskusi. Mõneks ajaks tuisk taandus ja ilm muutus isegi ilusaks. Aga kui me pärast lõunat uuesti läksime, sadas juba jäävihma ja peksis vastu nägu nii, et ma olin nagu keedetud vähk, näost punane. Nagu ka tunni aja eest, kui me 5 km pikkuselt rajalt jõudsime, kuigi termomeeter kesklinna sillal näitas 0. Tuul on nii vastik, et kergematele inimestele ma Pärnu kesklinna sillale minna ei soovita kui telliskivi tasku panna ei ole. Meilgi oli raskusi silla ületamisega. Aga kodus me oleme. Elamine on küll köetud, aga sellise tuule juures ilmselt hommikul ärkame jahedast toast. Aga taas üks samm kevade poole. Olge terved ja hoitud, sest elu on üürike, iial ei tea meist keegi millal ta maapealne elu otsa saab ... Kurvad sõnumid teevad kurvaks. Kati lahkus olles vaid 51 aastane ...ei ole see päriselt kohale jõudnud. Tervist, sõbrad! 26. veebruar 2026. Vana-Rääma

class="separator" style="clear: both;">

Jaansoni rada 802. päev

Mõnus, pildid kõnelevad sellest, et mõne tunniga sulas tänav lumest pmst puhtaks. Seega kevad on teel, ajee! Käisime oma 5 km tegemas ja olgem ausad, selline ilm juba kutsub liikuma. Vahepeal näitas Pärnus igatahes termomeeter 0. Mõnus! Päike on nii erakordselt ere juba, pane või päikeseprillid ette. Veel mõned päevad talvekuud ja märtsi nimetus teeb juba tuju veel rõõmsamaks. Tahaks kubujussi staatusest juba priiks saada :) Aga muidu on kõik kenasti, naabrikass Piiri tänaval on mu järel hull, niikui aknast mind näeb, hüppab aknale ja nõuab tuppa. Mis mul muud üle jääb. Minu Miisuke-Kiisuke. Loomad tulevad ka juba meelsamini õue, sest külmakraadid vähenevad ja ilmad soojenevad. Nii et oleme ikka rõõmsad, terved ja õnnelikud! 25. veebruar 2026. Vana-Rääma

class="separator" style="clear: both;">

PÄEV NAGU ELU - Angela Hofberg

Appikene, Angela Hofberg, kes sa selline oled, kes nii häid raamatuid kirjutab? No ausalt, huvi kasvab aga mul pole õrna aimugi kellega tegu ja üha enam veendun ma, et Angela Hofberg on kellegi pseudonüüm. Lisaks antud romaanile olen läbi lugenud ka tema romaanid "Sõpruses ja surmas" ning "Ikkagi." Kõik raamatud eranditult meeldivad, absoluutselt, otsast lõpuni ja olen juba korduvalt maininud, kuidas mulle antud autori käekiri ka sobib. Olen teda ka oma üheks lemmikautoriks nimetanud ja jään selle juurde. Küll ikka mõni kirjutab häid raamatuid! Ma riskisin sellega, et magasin öösel vaid 5 tundi, no ei saanud ju raamatute enne käest, kui tagakaas vastu vaatas. Aga nüüd olen juba töölt kodus, väsimust ei tunne ja ikka rõõmus. Lihtsalt nii kurb on, et õhtul ma anyud raamatut enam kätte ei võta. Tuhat tänud, et kirjutad, Angela Hofberg! Palun kirjuta mulle saladuskatte all, kes sa oled? :D Armastusromaanide fännidele ütlen, et see raamat on teile ja mitte üksnes teile, kõigile, sest siin on nii palju elu, niivõrd palju armastust, ikka seda hingelist, mis ei kao ka siis, kui elusaatused lahku kirjutatud on. Uhh, rphkem ma ei reeda, nagunii kopeerin siia ka tutvustuse. Mina soovitan seda raamatut lugeda 100%! Ja kuna see on romaanivõistlusel äramärgitud töö, läheb ta teiste sarnaste saatusega raamatute riiulisse. Taas tuleb tõdeda, et just äramärgitud tööd on kõige paremad ja kolmele esimesele kohale tulnud tööd jäävad pika puuga nendele alla. Aga nüüd tutvustus ja siis hakkan uurima kuskohast saaksin veel antud autori raamatuid ja kas tal on neid veel ilmunud. Aitäh! 2006. aasta romaanivõistlusel äramärgitud teos, mille otsene tegevus toimub küll ühe päeva jooksul, kuid hõlmab tagasivaateid peatetgelase elatud elule. Raamatu kangelannale helistab tema lahutatud mehe joomakaaslane ja ütleb, et mees suri ning viidi ilmselt ühte Tallinna surnukuuri. Nii hakkabki naine oma kunagise mehe surnukeha otsima ning selle käigus meenutab ta nende tutvumist, kooselu algust, häid ja halbu päevi, ning püüab mõista, miks nende elud on jõudnud säärasesse punkti. 25. veebruar 2026. Vana-Rääma