Jaansoni rada 801. päev

Paha on alustada oma blogipostitust negatiivse emotsiooniga, aga vahel ma ei saa ikka pead liiva peita küll. Jah, homme on Eesti Vabariigi 108. sünnipäev ja selle raames toimub juba erinevaid üritusi meie vabariigis. Mõistetav. Läksime meiega sellest osa saama. Võtsin oma erivajadustega (rõhutan, Germo on erivajadustega, kes veel ei tea) poja kaasa ja läksime juba varakult Port Artur 2 kaubanduskeskusesse, sest kell 19.00 algab seal kontsert. Läksin sinna just Germo pärast, et ta saaks kontserdist osa. Minu tuttav, kes töötab erivajadustega inimeste isikliku abistajana, võttis ka oma hoolealused kaasa ja nad tulid ka varem kohale, sest üks tema hoolealustest on ratastoolis ja teine liikumispuudega. Ei taha ega saa ju erivajadustega hoolealustega viimasel minutil sellisesse kohta minna, mõistagi. Aga meid kõiki otseses mõttes visati Port Artur 2 kaubanduskeskusest välja. No visati jah. Astusime kell 18.05 sealt sunniviisiliselt välja, sest väidetavalt suletakse kaubanduskeskus tunniks ajaks. Turvamees kordas muudkui, et kaubanduskeskus suletakse, sest on pühapäev. No ei ole pühapäev, see tekitas veel suuremat segadust. Esmaspäev on. Oleks ta öelnud et on pühade eelne päev, oleks vast saanud tema jutust midagigi aru. Aga igal juhul väga näotu on visata majast välja erivajadustega inimesed, kes mõistagi tulevad enne kontserdile sest pärast on ratastooliga võimatu seal tungelda. Häbi! Ausalt, no lausa kohutav kogemus! Selliselt käituvad meiega turvamehed????? Sedasi käitutakse kahekümne esimestel sajandil omaenda riigi inimestega???? Sellised inimesed töötavad meie turvateenistuses??? Uhh... Andke andeks Port Arturi eesotsas olevad inimesed, aga keegi ei teadnud, et isegi toidukauplus kell 18.00 suletakse, pole ju kusagil sellest infot või siis kui ongi, on see info puudulik. Facebookis ringleval üritusel on järgmised read: (kopeerin) /Sissepääs üritusele alates 18:45 Port Artur II Mum Cafe liftihalli poolsest uksest, ülejäänud keskuse sissepääsud suletakse kell 18:00. Port Arturi parkimismajas alates 18:00 parkimine TASUTA!/ .... Kus on kirjas, et juba majas olevad inimesed peavad lahkuma??? Palun selgitust? Kohutavlt häbi on ja ma ei väisa enam mitte kunagi ühtegi antud kaubanduskeskusega seotud üritust ja soovitan sõpradel ka seda mitte teha, sest seal jääb inimlikust käitumisest vajaka. Jah, olles ise erivajadustega poja ema, tean ma mis tunne on, kui nii käitutakse, aga ma vihkan sellist käitumist, siin puudub lausa inimlikkus. Õudne ....Pole enam isu rajablogist pikemalt kirjutada, see tuli 6,7 km pikkune. Olen shokis. Ausõna. 23. veebruar 2026. Vana-Rääma

EBAPUNKTID - Katariina Libe

Tean et enamjaolt kirjutab kirjanik Katariina Libe laseraamatuid, nii ma seda raamatut lugedes segadusse sattusingi, arvates, et nüüd ostsin vale raamatu, sest esimene veerand raamatust ongi lasteraamat. Aga sammhaaval, nagu ka peategelased, saab raamatust täiskasvanu. Päris omapärane ja mõnus lugemine. Ütleks et liiga ruttu sai läbi, liiga õhuke. Aga nüüd olen kirjanik Libe käekirjaga tuttav ja ütlen ausalt, ma soetan ka teise tema romaani, sest minu teada on ta 2 romaani kirjutanud. See siin oma natukene nagu romaan novellides. Puhas eestlaslik armastuslugu koorub lahti. Tahaks öelda, et omad vitsad peksavad. Ja lõpp jääb õhku, on mitmeti mõistetav, nagu novellides. Põnev ju - novellromaan. Katariina Libel on tõesti põnev käekiri ja omanäoline lauseehitus ning süžee loomine. Ma ei olnud enne ta loomega kokku puutunud, kuna ma loen lasteraamatuid harva. Olgu siis mainitud et peategelasteks on kaks lapsepõlvesõpra, kelle karakterid on vastuolulised, tüdruk on poisilik ja poiss on tüdrukulik. Kui poiss oma perega kortermajast ära kolib, jääb nende sõprus katki, aga kuna neid seob tugev energeetiline side (tugev tõmme), hakkavad nad pidevalt juhslikult kohtuma, ka isegi Hispaanias, kuhu tüdruk emigreerub. Millega on tegu ja kas nendest saab paar või ei saa, sellest loe juba ise. Tegelikult sisemas ma nii ootan ja loodan, et autor kirjutaks sellele loole järje, sest lõpp jäi lahtseks. Samas... Igal juhul aitäh, et kirjutad! Nüüd kopeerin siis ka tutvustava teksti. Lenka ja Leon juhtuvad kasvama sama hoovi peal, ning kuigi nende elud kulgevad pärast lapsepõlve kuidagi paralleelselt, eri radu pidi, näib saatus neid teatud intervalliga ikka ja jälle kõige ootamatumates olukordades kokku viivat. Ja hoolimata sellest, et need kohtumised on põgusad ja juhuslikud, tundub neile, et midagi on justkui veel, midagi on kusagil sügaval ja kipub kõigele vaatamata pinnale. 22. veebruar 2026. Vana-Rääma

VABRIK - Avo Kull

Loetud sai Avo Kulli romaan "Vabrik." Avo Kull jõudis oma elu jooksul kirjutada 6 romaani, millest 5 on minul loetud ja ka koduraamatukogus olemas. Puudu ja lugemata on üksnes veel "Kaubamaja," aga ehk õnnestub mul endale ka see hankida ja läbi lugeda. Ma nii naudin tema loomingut, sest see on ajastutruu, kirjutatud lihtsas keeles ning antud raamat viib ka lugeja taasiseseisvunud Eesti algusesse, kus firma loomine, ehk kapitalistlikule elulaadile üleminek oli meile täiesti võõras, ei sujunud valutult, sestap pole ime, et nii mõnigi entusiastlik ärimees otseses mõttes ämbrisse astus ja laostus. Eks see nõuka mentaliteet ja surve annab siiani tunda, jääb vaid loota, et järeltulevad põlvkonnad oskavad maailma teise vaatenurga alt vaadata ja suhtuda. Pole midagi parata, tundugu see lause nii kulunud kui tahes, aga 50 aastat okupatsiooni on jätnud meile jälje. Nii on ja see kajastub ka raamatutetes, nagu paljudki ajastu karakterid ja samuti kiiksud. Väga hea lugemine. Soovitan! 1990. aastad oli karm aeg, mil murenesid aastatega kujunenud arusaamad, purunesid pikalt kehtinud tavad ja seniomandatud elutarkus kaotas olulise osa oma endisest väärtusest. Need olid aastad, mil läbi ületamatutena tunduvate raskuste, läbi valu ja vaeva, kujunesid uued omandi- ja inimsuhted, põrkusid ning purunesid vastandlikud huvid ja soovid, sünnitades vastasseise, mis tihti tervet ühiskonda vapustasid. Paljudele oli see suurte segaduste ja kurjade kannatuste aeg, kuid mitmetele enneolematute võimaluste, otsingute, leidmiste ja loomingu aeg. Selle romaani tegelased ujuvad oma äridega just selles segases vees, püüavad kapitaalselt muutunud olukorras kuidagi toime tulla ning alustada elu ja äri viisil, millist nad varem näinud ega kogenud pole. 21. veebruar 2026. Vana-Rääma

Jaansoni rada 800. päev

Jess, juubel! :D No tõesti, talve kiuste ajasime ennast toast välja ja raja pikkuseks tuli 7,2 km. Nüüd on süda rahul. Kui ma lõunast töölt jõudsin, hakkasin lastekale järge kirjutama ja vahepeal vupsas ka paar uut luuletust, millest ühe panin Fb-sse. Kui elamine köetud ja kõht täis söödud sai, läksime. No ma ei jaksa lihtsalt kevadet ära oodata, lisaks tagasi tulnud lisakilod tahavad mind maha jätta, kuid mina vist ise hoian neid kinni. Vahel õnnestub ka logistika paika saada ja ennast liikuma ajada. Mul on tõesti mitmeid erinevaid toiminguid päevas, üks neist lõppeb 4. märtsil, siis läheb ka päevakava natuke lahedamaks. Seniks ikka täie rinnaga edasi, ei sammugi tagasi. Ja katsu sa kevad kaua tulla, märts on kohe käes ja ma tahan tihti hakata rajal käima! Germo võttis tegelikult ka kepid aga ma panin need tagasi, praegusel ajal on neid taga vedada nagu veel üks koorem, nagunii tuleb ennast kubujussiks pakkida, et külm ei hakkaks. Aga üks hea asi on sellel talvel, pole olnud seda kohutavat kiilakat, kuid ega talv pole veel läbi, aga ma loodan, et kiilakas ei tulegi. Lootma ju peab, onju. Aga mis seal ikka. Mõni tunnike veel kirjatööd ja siis ootab mind üks raamat öökapil. Tegelikult lugesin möödunud öösel ühe luulekäsikirja läbi, millalgi hakkan sellele arvustust kirjutama, aga läheb aega seniks las seedib ja kindlasti loen ma seda ka veel enne. Blogin sellest kunagi hiljem. Niisiis! Olge terved ja ikka rõõmsad! 20. veebruar 2026. Vana-Rääma

class="separator" style="clear: both;">

Väikesed plaanid

Täna käisime õues, mõtelge! :) No tegelikult olid mul eilseks ka väikesed plaanid, aga need läksid kahjuks vett vedama, sest mõnikord ei suju kõik asjad nii nagu sooviks. Minu viga, et ka 1 pannkoogi ära sõin. No Germo soovis, küpsetasin ja ... sain sellest sellised hullud valud, et ...aga tänaseks on kõik korras, kuigi magu on veel hell ja väga aktiivselt kepikõndida veel ei julge. Küll aga saime täna noorpoetessidega kokku. Tutvusime armsate Rebeka ja Lisandraga hiljuti ühel kirjadussündmusel, kus ma järjekordselt tööd tegemas käisin, žüriitööd. Aga ega ma rohkem ei räägigi, plaanid jäävad plaanideks, need ei ole avalikult jagamiseks, vähemalt mitte veel. Igal juhul oli armas teiega taaskohtuda ja jääme siis uute kohtumisteni. Muidu on kõik endine, käib usin kirjatöö ja toimetajaga jagame siin käsikirju teineteisele. Illustraatorid ka töötavad. Mine tea, ehk sünnib millagi mõni uus raamat ka. Jään kidakeelseks. Igal juhul panin eile veel 2 käsikirja lukku, sest üks neist sai toimetatud, on valmis trükki minema, aga veel ei lähe. Teine sai lihtsalt valmis, millalgi saadan toimetajale. Ja kohe-kohe on ka järgmise lasteraamatu käsikiri valmis. Illustraator teeb ka usinasti selle nimel tööd, sest ma plaanin selle veel kevadel välja anda. Aga kõigest alles siis kui asi seal maal on. Lisaks sain sellel aastal oma kolmanda lotovõidu. Aitäh! Nüüd praksuvad küttekoldeis puud ja enesetunne on ka kordi parem. Aitäh, tüdrukud, ma kohe varsti kaon ja teie vaid teate kuhu! 19. veebruar 2026. Vana-Rääma

Jaansoni rada 799. päev

Saime lõpuks oma päevalogistika ka paika ning liikusime 5,5 km. Õhtul näitas termomeeter kesklinna silla juures juba -9, seega tuleb taas külm öö. Hommikul kella 9 ajal oli Pärnus igatahes veel 20 kraadi külma. Krõbe ja karge. Aga lohutan ennast sellega, et kohe-kohe saab veebruar otsa ja algab kevadkuu. Nii me pärast Mart Juurega kohtumist oma kilomeetrid täis käisimegi, sest mul oli nagunii asja veel ka Rahva Raamatu kauplusesse. Nüüd prakub tuli pliidi ja ahju all, hommikupuder keeb ja pesumasin peseb pesu. Mina vaid blogin ja varsti ongi päev õhtus, raamat juba karjub öökapil. Sammhaaval kevade suunas, sest päike on juba kõrgel ja päeval on õhus palju kevade hõngu, see teeb rõõmsaks. Olge teie ka rõõmsad ja terved. 17. veebruar 2026. Vana-Rääma