teisipäev, 29. september 2026

Jaansoni rada 899. päev

Nonii, 7 km kõnnitud, raamatud posti viidud ja Germo ravimid välja ostetud. Ahjaa, hommikul ikka armsa ämmaga ka. Korstnapühkija käis. Ma viisakalt küsisin, ega tal juhuslikult lahtist nööpi ei juhtu olema. Kahjuks ei olnud. Ei julenud ise näppima ka minna, saab veel nii ahistamissüüdistuse :) Just sellel teemal me korstnapühkijaga rääkisime. Vanasti olid natuke teisemad lood ja tänapäeval kipuvad kahjuks ka rahvapärimused ajale jalgu jääma ...Aga meile tuleb alles tuleval nädalal korstnapühkija. Õnneks pole veel kütta vaja olnud, päike kütab. Ja ongi päev õhtus. Hommikul ärkame vara ja sõidame maale tööle. Ehk tuleb ilus ilm, sest maal meil hetkel küttekoleded kasutuses ei ole ja kolmest on alles vaid 1 ahi. Seda ka ei küta enne, kui korstnapühkija on loa andnud. Aga ilmselgelt tuleb enne korsten korda teha jne ... Igal juhul täna on ilus päev olnud. Olen rahul. Olge teie ka rahul ja rõõmsad ning õnnelikud! 29. september 2026. Vana-Rääma
class="separator" style="clear: both;">

esmaspäev, 28. september 2026

28. septmebril maakodus

Hommikul oli Pärnumaal nii paks udu, et isegi läbi ei näinud, aga antud foto (peatsis) on tehtud juba kell 8.15, siis udulaamid taandusid ja päike tõusis. Aga külm oli, krdi-krdi külm oli! Samas maal oli mõnus. Täna jõudsime vanaraua elamisest välja tarida. Käru sai liiga raske, aga abivalmis naabrimees aitas lükata. Siis said osad liistud veel välja viidud ja nipet-näpet. 7 tundi kadus kuidagi jube ruttu kätte ära. Täna enamuse ajast nokitsesime alumisel korrusel. Mul on 3 soojamüüri, üks neist on värvist puhas, teine pooleldi ja kolmandaga tegin ka algust. Germo oli täna ülitubli, sai alumise korruse elutoa akna kohalt kipspaneelid tervena kätte. Oli ise ka nii õnnelik. Ja üldse ta sõrgkanguis kogu päeva. Mina vahelduva eduga. Päeval hakkas juba nii palav, et vahepeal tegime ka akna ja välisukse lahti, aga siis hakkas kusagilt meeletult sääski tulema ning sulgesime. Lisaks üks põdrakärbes otsustas mu kaelale kolida, aiiiiii... Homme on ämma päev ja ülehomme oleme juba taas maal töötamas. Olge teie ka ikka rõõmsad ja tegelge sellega, mis positiivset energiat juurde toob. P.S. Täna 2 kuud tagasi sain maakodu võtmed kätte, juhhuuuuu! 28. september 2026.

pühapäev, 27. september 2026

PIPRATOOSI TONDID - Herta Laipaik

Loetud sai ühe oma lemmikkirjaniku Herta Laipaiga 6 jutukesest koosnev kogumik. Tõsi küll, lugemise käigus avastasin, et olin seda raamatut enne ilmselt lugenud. Mis muu selgitaks tõsiasja, et need lood on tuttavad. Või on ta neid ka mujal avaldanud? Igal juhul oli palju äratundmisrõõmu. Ja no kirjanik Laipaiga käekiri on klass omaette. Tema loomingus on kõike, pisut ka kriminaalseid sugemeid, müstikat ja elu ennast, kõige ehedamas tähenduses, ilma maskideta. Ma vist ei väsi iial ta teoseid lugemast. Lugesin just üle, mu koduraamatukogus on suisa 9 kirjanik Herta Laipaiga teost. Need lihtsast satuvad mu teele, kas taaskasutuskauplustest või netipoest Kaemus.ee. Ise ma naeran, et jätan Laipaiga raamatud magustoiduks ja tihtilugu nii ka teen. Selle raamatu lemmikuim on minule nimilugu, et "Pipratoosi tondid," mis kätkeb endas kurba lugu ühest lastekodulapsest. Rohkem ma ei reedagi, lugege ise, väga soovitan. Ja nüüd siia ka raamatut tutvustav tekst: Kogumikus on kolm päevateemalist ja kaks ajaloolist jutustust ning üks muinasjutt. Jutustusest «Nõiavits» kiirgub kodusoojust ja põlvkondade järjepidevuse turvalisust. Kahes järgmises tänapäevaloos valutab autor südant tõusikluse, sellest tuleneva südametuse pärast ning lastekodulapse kiivakiskunud lapsepõlve pärast. Nii ajalooainelistes jutustustes kui ka muinasjutus on ilmne rõhk eetikaprobleemidel. 27. september 2026. Vana-Rääma

laupäev, 26. september 2026

26. septembril (supsti!) maakodus

Siis kui sina tuiutad jõude linnas ja su sõbrad su maakodus tööd teevad. Õnneks bussid sõidavad :) Aitäh, mu kallikesed, homme hommikuks saab meie maakodu metallist priiks. Kordan: õiged sõbrad ei ole maamunalt otsa saanud! Kas te mäletate lapsepõlvest mängu; "Osta elevant ära?" Näed, meenus, sest ma käisin neid ostetud elevante maale viimas, sest mu kallil lapsepõlvesõbrannal oli sünnipäev, juhuuu! Kui me kokku saame, läheme nagu pool sajandit ajas tagasi, sest lihtsalt nii põnev on, jutt ei taha otsa saada ja kuidagi eriliselt mõnus on ennast tunda aastakümneid nooremana. Aitäh, kallid Kaie ja Toivo ja Mairold ka, selle ilusa pooleteistunnise aja eest! Peatse kohtumiseni taas! 26. septmeber 2026. Vana-Rääma
class="separator" style="clear: both;">

reede, 25. september 2026

Jaansoni rada 898. päev

Käisime nüüd õhtul 6 km tegemas. No tegelikult veidike üle ka, aga vähemalt sain oma liikumisisu rahuldatud. Hommikul olid muud tegemised ja käisime ka Kaubamajakas järgmise Telia digiboksi järgi, mille siis imekombel ise ühendatud sain. Vahepeal võõrustasin venda ja päris mitu tundi tuikas pea, mis on minu puhul suhteliselt haruldane. Olin lõpuks sunnitud valuvaigistit võtma ja see niitis mind kaheks tunniks voodisse. Õnneks ärkasin peavaluta ja siis tuligi tahtmine ennast liigutada. Päeval ju sadas ka kogu aeg, eriti märjaks saada ei viitsi. Ja endiset teeb vasaku käe pöial haiget, vist põrutasin selle maakodus ära, aga vahepeal saab ehk paraneda, sest liigume sinna ilmselt alles esmaspäeval. Ja ma katsun talle mitte raskusi anda. Eks sundasendid hakkavad ikka liigetele, kuigi muidu ma ju liigun ja ka füüsilist tööd ei karda. Kütteperioodi pole mina alustanud, no ei raatsi juba septembris kütma hakata, elamises on hetkel 19,5 sooja, minu jaoks külm, aga panen rohkem riideid selga. Olen otsustanud et enne oktoobrit ei küta. Lisaks tuleb meile alles 5. oktoobril korstnapühkija, las puhastab ära, vast siis peale seda vahel teen tule alla. Ma tean juba tunnet, et kui korra kütad, jäädki. Kokkuhoid pole koonedramine, tuleb asja inimlikult võtta, nii külm ju ei ole, et elada ei saa, lihtsalt jube niiske september on olnud ja ma olen lisaks veel pidev pesupesija, sellel suvel sai vähe õues kuivatatud, toas on ka niiske, kuivab kauem. Maalt naastes pesen tavaliselt 2 masinatäit järjest. Aga mis seal ika. Muide, nüüd kulen et sajab akna taga, ladistab. Olge terved! 25. september 2026. Vana-Rääma

neljapäev, 24. september 2026

Mälumäng "Gulliveri kultuurikilb" alustas järjekordset hooaega

Täna kell 16.00 alustas mälumängusari "Gulliveri kultuurikilb" Jaak Kännu juhtumisel järjekordset hooaega. Ja olgu mainitud ka Jaagu abikaasa Karin Känd, kes on alati abikaasal toeks. Ka meie võistkond "Vanad sõbrad" oli kohal, kooseisus: Teolan Pärtels, Margit Peterson, Jaak Eamets ja Tarmo Kuningas. Aitäh, poisid, et olete mind punti võtnud. Minu jaoks on see Gulliveri mälumängus üldse 4 mäng, alustasin mullu kevadel kahe Jaagu kutsel. Ma nii loodan, et Jaak Eamets jääb ka ikka meiega, kuigi ta soovib niiöelda pulti mulle üle anda, et ma hoolitseksin selle eest, et igakuiselt 4 liikmeline võistkond oleks kohal. Olen nõus võtma, kui Jaak tõesti enam ei soovi, aga lootus ikka jääb. Täna oli registreerunud 9 võistkonnast kohal 8. See on kõigi aegade rekord, mis näitab et huvi mälumängu vastu on suur, mtte raugemas. Meie võistkonnal oli vahepeal isegi au mängu juhtida, aga siis juhtus nii, et me ei tundnud ühte omaenda lauljat ära, kes Mercury lugu laulis ja tuli 0 ring. Lõppkokkuvõttes saavutasime 19 punkti ja esimesele kohale kandideeris 21 punktiga suisa 3 võistkonda kuid võitjaks valiti see, kes +-2 mängus oli punktidega kõige ligilähedamal. Ehk siis võitis võistkond "Lühis" ja nendega koos jagasid ühist punktisummat (21) võistkonnad "Ülejõe" ja "Paikuse." Jõudsin juba unustada kes meist pool punkti, ehk siis 19,5 sai. Aga mäng oli üsna tasaväigine ja ma julgen öelda, et meil läks hästi. Aitäh, poisid ja kohtumiseni juba 15. oktoobril samal ajal ja samas kohas, ehk siis Endla teatrikohvikus. 24. septmeber 2026.

kolmapäev, 23. september 2026

23. septembril maakodus

Ma ei tea kuhu see 7 tundi täna maal kadus aga kadus. Ja niikui sügis saabus, oli ka külm, pool päeva hoidsin välisust kinni, aga mingilt maalt ikka avasin, sest tolmu tuleb palju. Nagu nr 1 fotol näha, hakkab alumise korruse sein ka varsti looma ehk kipsist vabaks saama, aga need osad, mis veel seinas on, on kinni, raske on eemaldada. Kuid koridori sisemise ukse tagant tuli hiigelpirakas auk välja (foto nr 2), ju oli 1970. aastal vaja ehitusmaterjali koju viia. Täna me Germoga alumisel korrusel müttasimegi. Ma üritasin endise puupliidi (enam ju pole) kohalt seinast neid plaate ära võtta, no on kõvasti kinni. Ja no köök on üleni oranžiks värvitud, ka lagi, kõik koorub ja on kole. Täna eemaldasin selle oranži alumise korruse soojamüürilt, no veerandi sain vast eemaldatud. Lihtsalt see sõrgkangiga trampimine hakkas randmele ja siis võtsin niiöelda aja maha. Germo müttas väiksema sõrgkangiga, sest hetkel on meie kasutuses neid kaks. 7 kotti ehitussodi läks taas kuuri ja kaheksas jäi elamisse. See on suurem kott. Peagi võetakse alumise korruse sisekoridori uks ka koos piidaga maha, aga see välisukse esine sein jääb hetkel nii nagu on, seal ma laamedada ei saa, sest seal on voolumõõtja. Aga nagu ma eelmises blogipostituses mainisin, ootab ülemise korrse tulemüür ka eemaldamist, täna lihtsalt ei saanud, ranne oli liiga hell. Köögi seinad on kõik veel hullud, aga aega on ja kiiret ei ole nendega. Lihtsalt ma ei saa kontakti enam Kvaliteetaknaga, sest nad ei vasta emailile. Esamspäeval juba kirjutasin. Rahad on kõik makstud aga mida pole, on aknad. Augusti alguses sai tellitud ja aega pidi minema 4-6 nädalat kuid siiani on vaikus. See ootamine on vastik. Saaks ülemisele korrusele aknad ette, oleks ka juba teisem tunne. Silmale ka ilusam. Alumine korrus on nagunii tagaplaanil ehk me üritame algul ülemise korruse korda saada ja siis alles alumise, kuigi elektriku tuleku ajaks on vaja mõlemad enamvähem selliselt korda saada, et elektrik saaks oma tööd tehtud. Aga see on kevade teema, elektrikud on kallid ja ma pean alles mammonat tallele panema, siis ... Ja siis veel torud, torud ja torud. Vanad torud on vaja eemaldada ja endiselt ootan seda, kes radikad minema viis ning lubas peagi ka need turritavad torud eemaldada ning radikate konksud. Kahjuks on see seniks lubaduseks jäänud. Ei teagi milles asi. Ise ma ei jaksa ja loodan, et ta siiski täidab oma lubaduse. Keldrisse ka täna ei jõudnud. Vett seal ei tundu olevat, õnneks. Aga selle eest on sodi nagu terve elu jagu, ausõna. Tööd on kõvasti, töökäte puudus on. Hea meelega korraldaks talgud, aga no mul pole elektrit, et talgusuppi keeta jne... Kevadel ehk. Talvel tuleb nagunii asi pausile panna, sest külmaga eriti midagi seal teha ei kannata. Aga eks näis, täna algas alles sügis ja meie müttame edasi. Olge terved! 23. septeber 2026. Vana-Rääma

teisipäev, 22. september 2026

Jaansoni rada 897. päev

Leia pildilt Kalvi!? :) Olgu-olgu, andsin andeks, et ta ennast kommikarbi sisse ära peitis. Aitäh mõnusa õhtupooliku eest, kallid Ave ja Kalvi! Nüüd maiustame siin Hispaania maiustustega. Kalvi, naudi siis veel mõned päevad Eestimaa sügisust ja vaata, et sa väga palju lollusi ei tee! :D Uute kohtumisteni! Meie Germoga liikusime täna 7 km. Hommikul olin natuke laisk, ei viitsinud kohe rajale minna. No eks ma ei sõltu alati ka üksnes endast. Vahepeal võõrustasin venda ja alles pärastlõunal läksime. Ja Ave juurde liikusime alles kella 17.00-ks. Nüüd pesumasin peseb pesu, varsti lõpetab, üks väike raamatu lugemine ja juba kell 5.45 oleme taas jalgel ning buss viib meid maale linnast juba kell 7.04 ning 8.15 oleme kohal ja asume tööle. Loodan, et läheb kõik nii, sest Germol ei ole täna just kõige rõõmsam päev, on ärev ja ei lase endale midagi öelda ning tõrjub paljusid asju, nagu ikka noil päevadel. Ehk ei vallandu haigushoog öösel ...Siis oleme hommikul jalul. Nii see eluke meli veereb ja ega minul ei olegi aega nõrk olla, pean kogu aeg ehk 24 h valves olema. Pean 24 h ema, isa, arst, koristaja, hooldaja, isiklik abistaja, valvur jne olema. Kes teab - see teab! Kes peab-see peab! Olge terved ja liikuge ka! 22. september 2026. Vana-Rääma
class="separator" style="clear: both;">

SURMA RATSANIKUD - Karl Ristikivi

Loetud sai Pärnumaalt, Uue-Varbla asundusest pärit menukirjanik Karl Ristikivi romaanitriloogia kolmas raamat "Surma ratsanikud." Muide, ta lõpetas ka Varbla 6-klassilise algkooli. No on ikka andekaid kirjanikke meil olnud! Ma usun, et ükski teine /vähemalt ei meenu/ Eesti kirjanik ei ole nii veenvat ja usutavat ajaloolist triloogiat, mille tegevus toimub 14. sajandil, kirjutanud. Kataloonia palgasõdurid sõdivad rüütlitega, toimub verine võitlus türklaste vastu, samas ei saa nad vahepeal isegi aru, kes kelle vastu sõdib, nagu sõdades ikka - vend venna vastu. Aga väga kosutav lugemine oli vahelduseks nüüdisaegsele Eesti kirjandusele, sest teist Karl Ristikivi kindlasti enam ei sünni ja ma usun, et nii head rüütli ja surma ratsanike romaani ka enam mitte. On ikka uhke tunne küll, et meie maal on elanud palju andekaid kirjanikke! Oma maa ajalugu võiks iga endast vähegi lugupidav eestlane tunda ja sellest lugeda, eriti just läbi oma rahva kirjanike käe läbi kirja pandud teostest. Ja nüüd kopeerin ka raamatut tutvustava teksti. Kroonikate triloogia ("Põlev lipp", "Viimne linn", "Surma ratsanikud") viimane raamat viib meid 14. sajandi algusesse. Meie silmade ees elustuvad Katatoonia palgasõdurite lahingud franki rüütlitega, nende surmakülvav võitlus türklaste vastu, selle muutmine lõpuks mõttetuks tapmiseks. Kõige sellega käib kaasas moraalne kaos ja inimisiksuse laostumine. 22. september 2026. Vana-Rääma