reede, 24. aprill 2026

NAERU ÕPILANE - Eeva Park

Loetud sai Eeva Pargi romaan "Naeru õpilane," mis on põige ühe pere ellu, õigupoolest kõneleb vanemate suhtumisest ja suhtlemisest lastega, mis pole just kõige meeldivam. Eks need varjuküljed jäävadki paljudel märkamata ja siis öeldakse, et oi kui armas pere teil on. Katkisest perest võivad vormuda väga katkised lapsed, kes ei ole vanemate armastusest mitte iialgi tunda saanud, ei oska ka ise armastada ning näevad kogu elu jooksul kolli seal, kus teda olnudki ei ole. Jälle need rääkimata loo, jälle need tegemata teod! Ühesõnaga väga ehe lugu ühest perekonnast, kus koheldi lapsi halvasti ning laps on, mõistagi - pere peegeldaja. Eks lugege ise. Minu on au olnud kirjanik Pargiga ühel päeval ühel laval raamatuid esitleda. See oli kunagi aastate eest Võtikvere külas, kus armas kirjanik üritusi korraldas. Küll oli ilusad ajad! Aitäh selle eest, kallis Imbi Paju! Nüüd siis raamatut tutvustav tekst ka. «Naeru õpilases» järgib autor oma tegelaskuju püüdu vabaneda vanemate verepärandist, mis kord on juba purustanud ta lapsemaailma (romaan «Tolm ja tuul», 1992). Nii perekonnas kui maailmas on ühtmoodi haiglaslikku hullust, inimesed on samavõrra iseenda kui süsteemi vangid, ning õnnemiraaž on alati puudutuse kaugusel. «Eeva Pargi proosal on omadus, mida eesti kirjanduses ei kohta just üleliia sageli: ta on põnev, kergesti loetav ja mõistetav, ta voolab iial igavaks muutumata, äratab uudishimu, mõjumata mingilgi viisil pealiskaudsena.» (Cornelius Hasselblatt). 24. aprill 2026. Vana-Rääma

neljapäev, 23. aprill 2026

"Raamatu ja Roosi päev" Pärnu Keskuse Apollos

Sellel aastal kohtusime taas koos Kerttu Rakkega lugejatega ja roositoojatega Pärnu Keskuse Apollos ja lubame, et see jääb traditsiooniks. Ehk siis igal aastal 23. aprillil leiab see traditsiooniline päev aset. Mina juba ei mäleta mitmendat aastat ma osalesin, kipub sinna 10 aasta kanti vist juba. Aga meie koos Apollo raamatukauplusega järgime ja austame vanu "Raamatu ja roosi päeva"traditsioone, mis kunagi Barcelonast alguse said. "Pärnu Postimees" käis ka meiega kohtumas, ehk isegi Kristo Niglas jäädvustab seda lehes. Igal juhul mulle tundub, et sellel aastal käis rekordarv inimesi ja raamatuid päeva lõpuks kippus nappima. Tore on, et ka sõbrad järgivad seda traditsiooni ja käivad roosi vastu raamatuid vahetamas või raamatu vastu roose vahetamas, võta kuidas tahad. Ja oli ka neid, kes olid teise tiiruga tagasi, tulid uue roosisülemiga ja läksid raamatuportsuga. Põgusalt sai vesteldus raamatutest, kirjanikest, kirjastamsiest ja üldse kirjaniku elust-olust. Vahetasime Kerttuga omavahel raamatud ja siis ka Andrus Eelmäega. Germo nüüd räägib kodus, et tal on uus sõber. Vaatab ta ju "Naabriplikat" ja küsis Andruse käest isegi kuidas Mihhailoval läheb :) Selline armas päev oli meil Pärnus. Aitäh kõigile ja ka Apollo armsale ja töökale kollektiivile! Ning tänud ka sulle kutsumast, armas Julia! Ja täna ilmus ka Audru valla lehes arvustus minu romaanist "Vihmatüdruk". Aitäh, Ülle!chrome-extension://efaidnbmnnnibpcajpcglclefindmkaj/https://parnu.ee/OV/AudruOV/Audru_ajaleht/Audru-ajaleht-2026-04-web.pdf?fbclid=IwY2xjawRXV7tleHRuA2FlbQIxMABicmlkETFwaGJ1cEFYS2VLNzM0UDhSc3J0YwZhcHBfaWQQMjIyMDM5MTc4ODIwMDg5MgABHsU10LJYVGk9_PRMmBIYW3cwUcwHMTQyf9CyGNQ0YUN0C9pk0MVcYGPApITC_aem_cKwpHZsbaFCL5uKq6S_aiQ 23. aprill 2026. Vana-Rääma
class="separator" style="clear: both;">
JA JUBA KAJASTAS KA "PÄRNU POSTIMEES." https://parnu.postimees.ee/8458158/raamatu-ja-roosi-paev-taitis-poe-oieiluga?fbclid=IwY2xjawRXVwlleHRuA2FlbQIxMQBicmlkETFwaGJ1cEFYS2VLNzM0UDhSc3J0YwZhcHBfaWQQMjIyMDM5MTc4ODIwMDg5MgABHsfSkDQELErKm6Y9xdUIru6NqYjYEn0l_y4ByV7SJp3yPV24rE3tq7q5MwMq_aem_DWlFLFT-9qu9vNt8VrBwSA

kolmapäev, 22. aprill 2026

Jaansoni rada 835. päev

Täna me tegime kõigest 6 km tiiru. Tegelikult kepikõndima minnes mõtlesin, et lähme Tallinna mnt Selverini ja tuleme tagasi, aga see oleks teinud kõigest 4 km ning ma alla 5 km ei lepi. Läksime ikka edasi mööda Ehitajate teed ehk siis Kuldse Kodu veel edasi.... 6 km võib juba rahule jääda, kuigi ma tundsin kohutavat puudust rajal kinnastest, sõrmed külmetasid. Germol ka. Talv vist tuleb kohe-kohe. Nii külma kevadet ei mäletagi. No ausõna ei mäleta. Kui lumi varakult sulas, siis sai rõõmustatud, et kevad on käes, aga ei taha see soe kevad tulla. Mai kuu avab varsti juba väravaid, tahaks maale, aga sellise külmaga ma ei suuda seal meretuulte käes üldse olla. Samas igatsus on suur. Peale blogimist teen aga taas tuled alla, saab vähemalt kodus sooja, mis on ikka väga hea, kui on ahjuküttega elamine ning kütmist ei lõpetata teatud kuupäevast. Võin vajadusel ka suvel kütta, kui pikalt sajab ja külm on, nagu eelmisel aastal, kui suvi vahele jäi. No näitas kaheks nädalaks ennast ja läkski, lõplikult. Näljane räägib leivast, mina räägin siis oma leivast, ma armastan sooja, kuuma suve, 30+, alla selle ma lihtsalt külmetan ja külmetamine ei ole hea. Hommikul uurisin pikalt Hispaania ja Portugali kinnisvara. Osta sinna ei jaksa nagunii, sest mõne aastaga on hinnad ikka mitmekordistunud, aga tuleb ilmselt talveks sooja minna, no ei talu enam seda külma. Aga nüüd on vähemalt rajal käidud, meel hea ja enesetunne ka. Eks tuleb seda vastikut külma trotsida ja ennast liigutada. Liigutage teie ka ja siis tundub, et suvi jõuab ehk kiiremini kohale. 22. aprill 2026. Vana-Rääma
class="separator" style="clear: both;">

teisipäev, 21. aprill 2026

NÄGU, MIS JÄI ÜLE - Armin Kõomägi

Loetud sai järgmine raamat Armin Kõomäe sulest. Sedakorda on taas tegu tema novellikoguga. Kui ma õigesti mäletan, on tal just novellikogusid kõigi rohkem ilmunud, aga ma võin ka eksida. Viimati kohtusime enamvähem aasta tagasi, kui kirjanik Armin Kõomägi käis Pärnu Keskraamatukogu lugemissaalis lugejatega kohtumas. Ja enne seda aastal 2012. JI kirjastuse suvepäevadel Kavastus. Mis siin ikka öelda, lugedes tuleb mõelda, sest ka kõige mitmemõttelised tekstid on kirjanik Kõomägi pannud kirja väga oskuslikult, sest nendest tõesti-tõesti leiab mitu mõtet ning ei puudu ka see erootiline iseloom, mis on kõomägilikult talle ju nii omane, ilma milleta tema tekste ette ei kujutagi. Aga kõige selle juures oskab kirjanik Kõomägi jääda intelligentseks tegelaseks, kes teab täpselt, mis ajal ja millisele nupule vajutada, et tema tekstid ei muutuks vulgaarseks. Ja tehke või tina, mina sain ka naerda ja mitte vähe. Väga hea fantaasia on Kõomäel või Kõomägil. Õige vist oleks mitte nimesid väga käänata või kes neid tänapäeva reegleid enam tead. Aga seda mina tean, et Armini raamatuid loen mina kindlasti veel. Aitäh naerutamast! Ja lisan siia ka ühe armsa foto eelmisest aastast. Aga enna kopeerin raamatut tutvustava teksti ka ikka. Keegi ei vaata sind. Sa märkad ukse kõrval seinal silti, mis käsib välisjalanõudest loobuda. Aga keegi ei vaata, ei näe. Sa jätad kingad jalga, astud igaks juhuks hästi õrnalt, proovid lausa inglina linoleumi kohal lennelda, et ühestki etteheitvast pilgust mitte häiritud saada ja leiad oma kapi. Kapi, mis on maailma kõige kitsam. Kui sa oleksid sumo-maadleja mõõtu, siis mahuks sinna ehk vaid sinu vasaku jala sokk. Parem jalg on ju enamikul inimestel vasakust suurem. Kuid väike kapike neelab aplalt kõik su kraami endasse. Sa seisad ja vaatad ennast peeglist. Vaatad, milline sa oled, kes sa oled. Kes sa siis oled selline? Hallil, päevitamata kehal Itaaliast ostetud tulevase hooaja ujukad. Number väikse-mad kui võiks. Või on siiski kõhulihased vaatamata regu-laarsele pingutusele üks number liiga suured. Ühe mõttena lipsab veel peast läbi võimalus, et need neoonkarva püksi-kesed on äkki paarkümmend aastat noorematele isastele mõeldud. Aga selle ebameeldiva mõtte viskad sa pealtnäha hooletult kõrvale. Silmad on sul imelikku värvi, püüavad olla rõõmsad. Vahel isegi on ka. Aga kindlam on nad läikivate, kastekindlate, kahe reguleeritava paelaga ujumisprillide taha peita. Ei lähe miskit silma ja ei kipita. Maailm tundub suitsuse klaasi tagant turvalisem ja rahulikum. Eriti kui su vanus algab numbriga neli. Tuglase novelliauhinna laureaadi Armin Kõomäe teine jutukogu sisaldab kümmet juttu. Võrreldes esikkogu „Amatööriga” on autori stiil läinud veel naturalistlikumaks ja julgemaks, tegelaskujud on värvikad ja sündmuspaigad konkreetsed, tegevustik kohati õõvastav, kuid samas jätkuvalt kaasahaarav. Teost ilmestavad Ivar Veermäe fotoillustratsioonid Mart Andersoni töötluses. 21. aprill 2026. Vana-Rääma

Jaansoni rada 834. päev

Ja niikui niuhti 7 km läbitud! Aga tegelikult kahes osas, kuid siiski. Hommikul oli mõnusalt soe, aga õhtul sundisin Germot sooja mütsi pähe panema, sest eriti sildadel on vastik tuul. Õhtuti on sellepärast mõnus et loojangu ajal on palju erinevaid värve ja taevas mängib. See on nii romantiliselt ilus, seda peab nägema. Sellel aastal on loojang kuidagi eriliselt roosamanna, aga mulle meeldib. Kuid peale loojumist läheb kohe külmaks, nagu troopikas tavaliselt. Külm kevad aga ilus. Ma pole kaotanud lootust, et tuleb kuum suvi. Aitäh teile kõigile, kes te minu tänase päeva ilusaks tegite! Teid oli päris mitu. Ilusat aprilli jätku ja olge kõik hoitud ja armastatud! 21. aprill 2026. Vana-Rääma