Jaansoni rada 842. päev

Me liigume igapäevaselt aga endiselt ma ei viitsi enam blogida kui kilomeetreid tuleb alla 5 ja blogin siis kui neid tuleb veidi rohkem, täna tuli 6. Õues on 18 kraadi sooja ja tuulevaikne, õnneks. Niikui tuult pole, on tervis ka korras. Hammaste tervist pean silmas, enda tervis on mul kogu aeg korras. Aga mu hambad ei talu tuult ja üleüldse on kohutav tuuleaasta olnud, ehk tuleb kuum suvi. Viimastel päevadel on palju müttamist olnud, pole paigal seisnud. Reedel ladusime 3 tundi puid ja osasid neist oli vaja saagida ning lõhkuda. Tänaseks on kõik tööd omadega ühelpool. Lisaks oli eile veel emadepäev. Mul on imearmas ämm, kes on mulle sama hea et ema eest. No tõesti. Sai ka šašlõkki, grillkana ja torti. Meespere üllatas. Laupäeval sattusime Germoga juhuslikult imearmsale emadepäeva kontserdile PK-sse, kuulatasime ja nautisime seda veidi. Jnejne... ning täna liikusime Vanalinnas, Kesklinnas ja Ülejõe linnaosas ka. Käisin Magaziinist ka kellarihma otsimas, no ei ole ...Muide, ühes kohas soovitas müügineiu mul netist otsida, et neid lihtsalt enam ei olegi peaaegu. Täitsa lõpp. Mul on nii vaja, sest see imearmas kuldkellake, mille mu maailma armsam ämm mulle kinkis, vajab rihma. Kui keegi oskab öelda kus kohast neid saab siis andku teada. Tänud ette! Ega ma kirjatööst ka ei maga, ikka vaikselt nokitsen ja salamisi võin öelda et ühe järgmise raamatu käsikiri on toimetaja käes, aga me võtame asja tasa ja targu. Ilmub vast sügisel alles mu raamatuaasta raamat. Nüüd, kui ilmad on soojad, mõtlen juba maale minemise peale ka. Käisime varumas kiirsuppe ja putrusid, et häda korral saab neid tarbida, kui juhtume kauemaks maale jääma, sest meil seal kauplust ei ole. Vahelduseks on neid isegi hea süüa, kuigi tercvislikud need ei ole, kubisevad säilitusainetest. Aga mõnikord harva teen ma ka patupäevasid. Selle nädalaga peaks kiire mööda saama, võibolla järgmisel nädalal oleme juba maal. Kes teab, kes teab. Ja järjekordse Super Summi lotovõidu tõin ka välja. Olge ikka terved ja rõõmsad! 11. mai 2026. Vana-Rääma

class="separator" style="clear: both;">

NELI LIHTSAT JUTTU -- Kerttu Rakke

Loetud sai Kerttu Rakke proosaraamat "Neli lihtsat juttu," mis koosneb neljast lihtsast aga haaravast jutust. Ma kõigepealt, enne kui meelest läheb, kiidan väga seda tagakaane portreefotot, mille minu arusaamist mööda on autor ise joonistanud. Super! Palju efektsem ja usutavam kui mõni pärisfoto. Oled ka andekas kunstnik, Kerttu! Jutud on tõesti haaravad, ma elasin need kõik ise läbi, lasin raamatu läbi enese või lasin ennast läbi raamatu. Võta siis kinni kumb variant, aga no elasin kaasa ja samastusin. Koroona teemas olen nii sinuga ühte meelt, sest olen ka see, kes ei lasknud ennast vaktsineerida ning sattusin paljus mõttes põlu alla. Karm, aga tõsi! Koroona muutis elusid ja võibolla aitaski välja selekteerida need, eks su ellu kuuluma ei pea? Võibolla ja võibolla mitte, kuid karm reaalsus, millele tuleb otsa vaadata. Nii kuradima ausalt ja hästi oled kirjutanud sellest ühe jutukese. Teine lugu on selline psühholoogilisem aga ka omanäoline ja aus. Aga kolmanda looga... vaat see on kõige erilisem siin. Tundsin selles ära sind ennast - Kerttu ja muutusin ka ise HullaHellaks. No ausõna! Oled ennast hästi palju sellesse jutukesse kirjutanud, nii palju või vähe kui ma sind tunnen. Ja üks põnev matemaatika jookseb selle looga paralleelselt. Nüüd saab lause või väite "igas külas oma ullike" ümber ristida "igas külas oma HullaHella!" Ilmselt ma samastusin ka sellepärast, et me oleme peaaegu sinuga ühevanused ka, aasta vahet aga samast tähtkujust. Neitsi-naised on sarnased. Neil on kriitikameelt ja ausust, otsekohesust ja võitlusvaimu. Iseloomu ka (karsklust ka). :) Vimane lugu läks minu jaoks natuke tehniliseks, samas on see väga ajakohane ehk aktuaalne. Aga mina tehnikavõhikuna ei jaga lihtsalt seda AI matsu, seega ei paku teema erilist huvi, kuigi sinu käekiri ja loo ülesehitus on alati omamoodi põnev ja üllatav. Aitäh, et kirjutad ja aitäh selle raamatu eest sulle, armas Kerttu! Läheb teiste sama saatusega raamatute riiulisse, kus ootavad paljud (ka sinu) pühendustega raamatud. Ja nüüd kopeerin ka lühitutvutuse raamatust. Lood räägivad tavalistest inimestest erilistes ja vähem erilistes olukordades, nende muredest, rõõmudest, hirmudest ja unistustest. 11- mai 2026. Vana-Rääma

Jaansoni rada 841. päev

Oh, uskumatu, nüüd õhtul hakkas rajal palav! Kepikõndisime 6,7 km. Täna siis Rääma ja Ülejõe linnaosades. Ma naeran, et mu kodust on 1 km linnapiirini, ehk siis tegelikult Voorimehe tänava lõppu, kus majad lõppevad ja algab mõnus kergliiklustee paralleelselt sõiduteega. Liikusime sealt lennujaama suunas, 3 km enne lennujaama keerasime Sauga aleviku suunas jne ... Ma ärkasin hommikul liiga vara. No oligi tegelikult plaanis palju varem ärgata aga uni läks juba kella 5-st, ju oli teatud ärevus sees ja peale kella kuut ronisin voodist välja, polnud enam uuesti mõtet magama jääda, sest kell oli seitsmeks tirisema pandud. Samas hommikukohvi jõime alles kusagil peale 9 ja Ave juures, koos Ave ja Kalviga. Sellised hommikused seiklused. Aga ega ma kõigest ei blogi, eraasjad jäävad siiski eraasjadeks. Blogin nendest, mida arvan sobivat ja ülejäänu jääb taba taha. Igal juhul homme lõunast on meil ka üks toiming, füüsisline, lausa raja eest, aga sellest juba homme või siis mitte. Ilmad lähevad ka tasapisi ilusamaks ja see kõik kutsub ennast järjest rohkem liigutama. Liigutamine aga lisab positiivsust ja ma päriselt tunnen, et elu on ilus, positiivne ja meeleline. Ma ei kurda millegi üle. Näen päikest ka pilvede taga. Vaata sina ka, kas näed!? Olge terved! 7. mai 2026. Vana-Rääma

class="separator" style="clear: both;">