Jaansoni rada 888.päev

Täna on nii mõnusalt soe suveilm, et õues ennast liigutades hakkas väga palav. Isegi praegu, kui kell näitab 18.12 on sooja 20 kraadi. Lõunast liikusime ämma juurde, siis viludas näitas 22 aga vahepeal oli raudselt soojem. Mõnus, selline suvi mulle meeldib ja ma olen alati uhke, et ma olen suvel sündinud, et suvi on minu aastaaeg. Plaan oli ka randa minna, kuid see muutus. Küll liikusime kesklinna, sest käisin oma Bingo raha välja võtmas ning paarist kohast silkasime ka läbi. Mõnus õhtu on. Inimesed Pärnus naudivad suve. Meiegi! Tänased toimetused on tehtud, õhtul lõpetan ühe mõnusa romaani lugemise, mille niiöelda magustoiduks jätsin. Olengi juba mures, sest öökapi pealne on peagi tühi, vaid mõni raamat veel. Ma ei tee enam peaaegu üldse lugemispause ja ilma raamatuta ma magama jääda ei oska. Ma usun, et mul on palju mõttekaaslasi ja olen kindlamast kindlam, et need, kes pidevalt loevad, on palju õnnelikumad ja rahumeelsemad inimesed, kui need, kes uhkusega tõdevad, et nad ei loe raamatuid. Õudne! Teate teie, kes te üldse ei loe, te olete igavad inimesed ja te ei tea kui paljust heast te ilma jääte, sest iga raamat harib, lausa iga raamat. Leia see nupuke sealt üles ja tunnista endale. Mina armastan raamatuid, igatahes! Ja ma armastan ka neid inimesi, kes loevad ja kellega saab raamatutest rääkida. Ja ma armastan ka teid, kes te mu jaoks olemas olete, isegi ka siis, kui me vahel mõne aasta isegi ei näe. Sõprus ei kao, see vaid tugevneb. Need, kes teid siunavad ja kaovad, need ei ole teie sõbrad kunagi olnudki, nad lihtsalt on tahtnud (ja kahjuks ka saanud) teie elu elada. Liikusime 5,2 km. Olge terved ja õnnelikud! 27. august 2026. Vana-Rääma

class="separator" style="clear: both;">

Jaansoni rada 887. päev

Ja tänane rada tuli tagasihoidlikult 5 km pikkune ja võibolla veidi ka peale. Ning õhtu tõi endaga 16. lotovõidu sellel aastal. Väike sünnipäevakingitus endale :) Kui ei mängi siis pole ju lootust ka võita. Olgugi, et Bingo võidusummad on sellest ajast kuidagi väga väiksesks jäänud, kui ETV2 seda saadet tegema hakkas. Kuid varsti vist muutub, kusagilt poole kõrvaga kuulsin. Aga olen tänulik sellegi eest ning alati lisan kõikvõimalikud võidusummad niiöelda varasalve kasvama. Täna liikusime pmst Rääma ja Ülejõe linnaosas. Väike tiir sai tehtud ka Magaziini ja sealt naasin juba ühe nunnu kassiga, mille Maarja mulle pooljuubeliks kinkis. Aitäh! Täna ta veel päikest nii palju ei saanud, et silmad põleks. Päikesepatareil laetuna hakkavad ta silmad põlema. Nimeks on Simba, Germo pani. Üks armas päev on seljataga, millest päris mitu tundi veetsin ka oma kalli ämmaga. Olge hoitud ja terved! Kaunist suve jätku! 26. august 2026. Vana-Rääma

Jaansoni rada 886. päev

2 ühes, täna jõudsime lõpuks nii seenemetsa, kui ka rajale. Uhh, hea tunne on! Üle 7 km tuli liikumist. Mõnus ilm oli ka ja nüüd on käes riisikate aeg, podisevad köögis potis, panen soolveega purki. Korjasime tammeriisikad, haavariisikaid, kaseriisikaid, kamperriisikaid, pihkaseid liimikuid, kukeseeni, pilvikuid, kasepuravikke, lambatatikuid ja miskit oli veel. Ühesõnaga käes on seeneaeg, oh sina helde aeg! :) Nii vähe ongi õnneks ja rõõmuks vaja. Tegin meelega vaba päeva, et metsa minna. Sellised lood siis. Homme ja ülehomme on siis ämmapäevad ja reedel vaatan, mis saama hakkab. Minge metsa! Liikuge ja olge terved! 25. august 2026. Vana-Rääma

24. augustil maakodus

Jälle üks päev õhtus. Midagi on veel ikka alles, kogu elamist me veel maha lammutanud ei ole. No vannitoas alustan ka nullist. Sealt pole midagi päästa, sest teen ka uued seinad. Jõhkrate naelte ja koledate laudadega ehitati kunagi seinu. Ma ei saa neid pikki naelu sealt kättegi, sest teravad otsad on kõveraks murtud, täna sõrgkangiga jändasin nagu pöörane, kuniks sai siiber. Pisike tuba ülemisel korrusel on juba enamvähem kipsi (karkassi) ootel. Uksepiidad vaja veel ära võtta. Ühesõnaga ülemine korrus hakkab ehitusprahist vabanema. Peaaegu kuu aega juba seal tegutsetud. No esimene pool sellest läks endise omaniku risu likvideerimiseks. Õudus... Täna sain ära anda külmkapi ja OKA pesumasina, need on täitsa töökorras. Ja kuna ma enne ei saa ülemisel korrusel midagi teha, kui uksed ja uksepiidad eemaldatud on, võtsime alumise korruse ette. Ikka kipsi eemaldamise. Muide, õnneks ei olnud maakodus ühtegi sipelgat enam, abi sain vaid pulbrist ja kobrast. Kõiksugu soolad ja asjad ei aita. Ikka on keemiat vaja. Katsetatud. Nii see tänane päev möödus. Homme ei lähe. Kolmapäeval ja neljapäeval olen juba kalli ämmaga. Eks ma reedel vaatan, kas põgenen maakoju või suvilasse, või olen rahulikult linnakodus või veel ühes kodus :) Heal lapsel 4 kodu. Olge terved! 24. august 2026. Vana-Rääma

AHASVEERUSE UNI - Ene Mihkelson

Ühe hea ja mahuka romaani sain loetud. No täna ongi selline lugemise ilm. Tõsi küll, lugesin antud raamatut kaua, sest maakodu taastamise käigus ma lihtsalt olen õhtuti nii väsinud, et üle paarikümne lehekülje lugeda ei jaksa, silm vajub kinni. Eks see varajane tõusmine ole mulle raske. Olen ööinimene. Aga antud raamat on ligi 500 lehekülge pikk. Oli sisukas, mõtlemapanev ja tõsine lugemine. Eks tollest ajastust on jäänud nii mõnigi asi lahti rääkimata ja inimesed on oma saladused vedanud hauda kaasa. Teema kõneleb valdavalt repressioonist. Aga siin jookseb paralleelselt ka peategelase uni, mis on tähenduslik või lausa selgeltnägelik. Tuttav tunne, sest olen ise ka unenäos palju ette ja taha näinud, kuid alati ei oska seda kõike kohe tõlgendada. Igal juhul kirjutan kirjanik Mihkelson usutavalt ja ausalt, pisut isegi natuke liiga pikalt, aga antud (kon)teksti see sobib. Kindlasti loen tema raamatuid veel ning nüüd kopeerin siia raamatut tutvustava teksti, et blogi lugeja saaks ka aimu millest raamat kõneleb. Head lugemist! Romaani peategelaseks on umbes 1944. aastal sündinud naine, kes püüab iseseisvuse taastanud Eestis, 1990. aastate teisel poolel leida nõukogude aja arhiividest infot oma vanemate saatuse kohta pärast Teist maailmasõda. Tema isa Meinhard ja ema Vilma läksid pärast maailmasõda repressioonide hirmus metsa, isa hukkus segastel asjaoludel ja ema tuli hiljem metsast välja, kuid ei hakanud enam tütart kasvatama. Naine kasvab esmalt sugulaste juures, siis internaatkoolis. Vanemate käekäigu avanemise looga paralleelselt kulgeb peategelase mõistatusliku unehaiguse lugu, milles unenäod vahelduvad tegelikult toimunuga. 22. august 2026. Vana-Rääma

Mööda romaani "Kaks kuud Eestimaa Siberis" radu

Täna viis mu romaan "Kaks kuud Eestimaa Siberis" mind oma radadele. Jah, ma tõesti ei olnud enne käinud Varbla rannas. Kuigi just see väike ja armas küla Lääne(rannikul)rannas inspireeris mind seda raamatut kirjutama. Lisaks ka üks imearmas sõbranna lapsepõlvest. Ei, see ei ole meie elu ainetel kirjutatud, sest tegu on siiski ilukirjandusliku teosega, mis on fiktsioon. Kõik kokkulangevused on juhuslikud. Meie teekond, mille Germoga läbi jalutasime, tuli 10 km pikkune. Ma sain teada, kus asub ammustest aegadest teadatuntud Taaratamme talu, nägin, kus asub Villu Müüripeali ehitatud tamme laudadest püramiid ja püstkoda ja tõdesin et rannikul on ikka metsa taga meri, kus kohalikke tüdrukuidki kohata võib 😃 Tänusõnad saadan Villule, kes need postuumselt kindlasti kätte saab. Lõik ajakirjandusest: /Varbla valla Taaratamme talu peremees Villu Müüripeal jättis 9. detsembril maised rajad, kuid läheb viimase soovi kohaselt tagasi oma kätega ülesehitatud talukohta. Sinna, kus ta pöördumatust haigusest teadlikuna hakkas rajama kiviaeda, et mingigi jälg maha jääks. Nüüd on kiviaeda sadu meetreid. Töö alustaja Villu Müüripeal sündis 1937. aasta 17. juunil Varblas, õppis Tartus agronoomiks ja töötas selles ametis 1958.-1988. aastani Virumaal. Siis naasis ta lapsepõlvemaile, hakkas rajama Taaratammet. Aastatel 1995-1997 oli ta Riigikogu liige, maainimeste eest asus kostma aga juba 1989. aastast Maaliidu liikmena ning sai Rahvaliidu auliikmeks./ * * * Aitäh, kallis Kaie! 21. august 2026. Vana-Rääma