LUULEKEVAD 2026 - Eesti Luuleliit

Eile õhtul sai loetud järjekordne luulekogumik sarjast "Luulekevad 2026." Nagu ikka, vanast nostalgiast, olen ka mina sellel konkursil osalenud ja juba aastakümneid, eelmisest sajandist ja tulnud ka laureaadiks. Aga ilmselt sellel korral osalesin viimast korda, sest reegelid on muudetud ja mulle need ei sobi. Nagu kogumik kõnelb, on tegemist luulevõistluse parimate luuletuste kogumikuga, siis on see raamat vasturääkiv, sest sellel aastal esmakordselt ei saa osaleda konkursil need, kes on juba laureaadiks tulnud. Ma leian, siis peaks üldreegelid muutma, et ka luulet saata saavad vaid need, kes pole laureaadiks tulnud. Praeguse seisuga trükitakse ka nende luuletused kogumikus ära, kes on parimad, aga nad ei saa osaleda laureaadi valmistel. Nojah ... Mitte, et ma mingit laureaadikohta igatseksin, kaugel sellest, ma olen ammu välja kujunendud poetess, annan ise oma raamatid välja, aga asi on põhimõttes, vasturääkivuses ja reeglite eiramises. Sellistes asjades olen mina ise väga täpne, ei salli valesid otsiseid, jään lõpuni ausaks. Veel eriti luuleteemal, mis on suur osa minu hingest, sest olen luuletanud peaaegu sama kaua, kui ennast mäletan ja nii mõnelgi võistlusel häid kohti ja finalistide hulka tulnud. Tean, mis on luule ja ei lase ka seda solkida. Aga, ausalt öeldes, selle kogumiku tase on väga nõrk. Iga aastaga jääb nõrgemaks, mis on ka üks põhjustest, miks ma osaleda ei taha. Väga paju on plagiaati või vanainimeste luulet, kus jääb lausa hirm, et peale neid ridu ongi kõik ... Luule on toimetamata, esineb kirjavigu ja osad üllitised koosnevadki üksnes kujundidest, mis tervikut ei loo, need read jäävad luulest kaugete valgusaastae kaugusele. Jah, ma võin kõlada karmilt, aga ma kordan - jään alati luule teemal ausaks. Avaldada raamatus nn luulet, mis kuidagi luule alla ei kvalifitseeru, no jah ... Ma teen igal aastal väga paljudes luulega seonduvates žüriides tööd ja nii nõrka taset ma ei mäletagi. Ausalt öeldes tunnen isegi piinlikkust. Väga vabandan, aga ütlesin välja kõik, mida arvan antud kogumikust, mille hind ja sisu ei ole kaugeltki tasakaalus. Aga ega midagi, tänulikuks jään ma ikka Ingvar Luhaäärele, sest ma tõesti ei tea, kes veel selle valiku taga on. Tänu temale tulin ma oma luulega sahtlist välja juba eelmisel sajandil. Ja aastakümnete pikku on mu riiulid neid luulevõistluse vihikud täis, kus on minu luulet ka avaldatud. Selle kogumikuga sai lihtsalt üks etapp minu elust ühele poole, aga luule elab minus edasi, see ei kustu kunagi, kui sa oled luuletaja, ja just luuletajaks ma ennast pean, lapsest saati, kuigi lapsena häbenesin seda "sõna." Ja nüüd kopeerin ka raamatukaupluse lehelt tektsi raamatu kohta. Luulevõistlusel Luulekevad 26 osalenute parimad luuletused. 10. juuli 2026. Vana-Rääma

Jaansoni rada 875. päev

Ei tunne mind ära või? :D Kusjuures eile ma käisin ennast Bellissimas lille löömas, aga kilomeetreid tuli vaid 4,8 ja ma ei viitsinud blogida. Täna tuli 6 km ja kohe kirjutan blogi valmis. Täna muidugi liikusin juba kell 8.30 kesklinna, et endale naeratus tagasi saada. Jätkuvalt kiidu- ja tänusõnad doktor Krista Toomesoole, kes selle ebamugava protseduuri meeldivaks muudab, seda juba oma päikeselise loomusega. Ja nüüd ma saangi laia naeratust taas naeratada, nii vähe on õnneks vaja! Apollosse oli ka asja, sest sain kätte luulekogumiku "Luulekevad 2026," kus on ka minu 5 luuletust avaldatud. Aga kunagise laureaandina minu selle kogumiku luuletused luulevõistlusel ei osale. Selline kentsakas otsus on tehtud. Ma ei tea kas see on õiglane või mitte, aga ma leian, et kentsakas on küll. Kui tegu on luulevõistluse kogumikuga, milleks siis üldse nende luulet avaldatakse, kui luulevõistlusel osaleda ei saa? Ja, ma vanast harjumusest osalen, aga nüüd juba kipun kahtlema, kas ma seda enam teen. See "formaat" ei ole minu arust aus. Aga sellel korral siis on mu luuletsed seal avaldatud ja fännid saavad vähemalt neid lugeda. Juba üks eile õhtul kirjutas mulle üks võõras inimene pika kirja, et talle ka see süsteem ei meeldi ja et ta osaleks laureaatide valimistel üksnes siis, kui saaks ka endiste laureaatide poolt hääletada, tahab mind parimaks hääletada. Minu jaoks polegi oluline, kas olen parim või halvem, mulle lihtsalt tekitab see uus taktika segadust. Ja tundub, et ka paljudele teistele, kes on otsustanud enam mitte sellel üritusel osaleda. Aga tänusõnad võlgnen ikkagi korraldajatele ja lähen eluga endiselt edasi ning kirjastan ka oma raamatuid edasi. Mõnus, mekin siin poolt viilu ühte imehead saia, kuigi ma saia ei söö, no ei saa süüa, aga pisike viil mahub ikka. Armas Ene ise küpsetas ja kinkis. Aitäh nii maitsva saia eest, oled super küpsetusmeister! Ja ongi päev õhtus. Aitäh! 9. juuli 2026. Vana-Rääma