Jaansoni rada 850. päev

Jah, lõpuks on Jaansoni raja vasakkallas ka avatud liiklemiseks! Kaua oodatud kaunikene avati paari päeva eest ja meie jõudsime sinna alles täna, sest eile oli kodune päev ja enne seda liiklesime Rääma linnaosas. Tänane kilometraaž tuli 6,5. Ekskursioonigrupid käivad Elo Liiva tehtud "Suurpõgenemise 1944" monumendi juures ennast jäädvustamas ja koos giidiga. Ilmselt said nad seda pikka aega oodata, sest kuidagi kaua renoveeriti seda kallast. Tegelt renoveeritud oli juba ammu, aga milllegi taga see avamine seisis. Nüüd on õnneks jälle hea tervet Jaansoni ringi hakata takistuseta kepikõndima. Meie tegimegi kaks kesklinna tiiru, esimese üle Rääma silla ja tagasi ning teise üle kesklinna silla ja tagasi. Ja muidugi hüppasime ka postimajast läbi, sest see on mu üks lemmikkohti :) Ja siis käis kallis Ülle külas ja meil jätkus juttu kauemaks. Aitäh, Ülle! Selle kuu numbris Audru valla lehes "Kodused hääled" on arvustus Arkadi Kallaste raamatu "100-aastase mehe elu lood" kohta, mille pani kirja Ülle Varik. Aitäh! Minu käest (kirjastus "Kröömike") saad soovi korral seda raamatut endale veel soetada, käest kätte maksab 11 eurot. Mõni on veel vaid saadaval. Nõndaks! Ongi kõnnitud ja blogitud, täna on ensetunne ka päris normaalne, võib vist vahepeal ühe lugemispausi teha ja siis vaatan mida edasi, olen täna laisk. Vahel võib. Aknad tahaks pesu ja elamine koristamist, aga olen laisk. Olge terved ja hoitud! 22. mai 2026.

JOONIK KIVI - Enn Põldroos

Loetud sai Enn Põldroosi romaan "Joonik kivi." Tegu on järjekordse raamatuga, mis on osalenud romaanivõistlusel ning noppinud sealt suisa 3. koha. Aastal 2002. Ütlen kohe alguses ära, et tegu on raamatuga, mis kohe kindlasti ei kuulu minu lemmikute hulka. Puudub see haaravus, kompaktsus ja kõik venib, kogu süžee venib, hakib, vajub laiali, jookseb minema. No ei ole üldse seda romaanile omast haaravust. Üks lõik räägib ühest ajastust, teine teisest, kolmas kolmandast. Sellise romaani juures oleks nummerdatud peatükid lausa hädavajalikud. Vabandust, aga sellise skeemi järgi kirjutatud raamatut on lausa vastik lugeda. Nagu ma aru saanud olen, on see erudeeritud ja tunnustatud kirjanikul (kunstnikul) ka ainus romaan, mille ta kirjutanud on. Ju ei sobinud see romaani formaat talle. Ega ei sobigi igale ühele. Romaani tuleb osata kirjutada. Paljud tänapäeva kirjanikud ei teagi mis asi see romaan on. Annavad raamatu välja, väidetavalt romaani, aga romaanist on asi väga kaugel, enamus on jutustused. Novellid samuti, aga romaane kirjutavad siiski vähesed. Palun, head proosakirjanikud, tehke omale selgeks romaani olemus! Polegi midagi nagu lisada, sest tegu on raamatuga, mida ma lugeda ei soovita ja pikemalt kommenteerima ka ei hakka, lisan vaid tutvustuse. Eks valik on teie. “Joonik kivi” on põnev ja intrigeeriv romaan, mis viib lugeja maailma täis saladusi, seiklusi ja ootamatusi. See raamat on täis põnevust ja mõistatusi ning jälgib peategelase Jooniku seiklusi, kui ta avastab müstilise kivi. Teos saavutas 2002. aasta romaanivõistlusel III koha. 21. mai 2026. Vana-Rääma

Jaansoni rada 849. päev

Ma reeglina siis ei blogi kui liigun alla 5 km, aga täna liikusimegi ainult 4 km. Loll on see, kes vabandust ei leia, aga ma leian, sest kiirustasime koju Bingot mängima, ei olnud aega seda viiendat kilomeetrit teha, aga mul jäi 3 täismängust puudu. Oli üks imekena õhtupoolik kallite Ave ja Kalviga. Aitäh! Armsat Avet on soovi korral võimalus igapäevaselt näha, aga Kalvi sõidab peagi oma Hispaania koju tagasi ning vast alles suve lõpus kohtume taas. Ja ilusad hetked lausa peab blogisse jäädvustama. Üldiselt oleme tänse päeva üldse rahulikumalt olnud, sest eile sai 12 km maha kepikõnnitud. Pool päeva tegelesin oma käsikirjade korrastamisega ja päev vajus kiiresti õhtusse. Meie rada kulgeski Ave juurde ja tagasi. Ehk siis mööda Rääma linnaosa. Peagi lähengi raamatuga voodisse, sest uus (kuu)päev pole enam mägede taga ja uuel päeval juba uued tegevused. Alates kella 11 olen homme tööga hõivatud, seega kõnedele vastan hiljem. Olge terved ja rõõmsad! 20. mai 2026. Vana-Rääma

KOHTUMINE EMAGA. JUTUSTUSI JA LAASTE - Helgi Soots

Ja nagu ikka, loen ma jätkuvalt Eesti autorite raamatuid. Helgi Sootsist ma polnud enne midagi kuulnud, aga just sain loetud ta lühijutukogumiku "Kohtumine emaga. Jutustusi ja laaste." Kogumik koosneb 11 lühijutust, millest esimene on kõige pikem, 30 lk. Teised on vägagi miniatuursed. Aga ega alati ei peagi pikka jutukest kirjutama, kui saab lühidalt öeldud kõik, mida öelda soovid. On ju luuletuski nagu üliminiromaan, vähesega kõik öeldud. Tean, millest räägin, kuna kirjutan ju ise ka luuletusi, novelle, jutustusi, romaane, vesteid följetone, artikleid jne ... Ja just kunagi ajakirjade "Saatus & Saladused" ning "Müstilised lood" tarvis ma neid tellimuslugudena kirjutasin. Ongi kuidagi kentsakas, et Anne-Mari Alveri lahkumise järel pole ma enam neid peaaegu üldse kirjutanud, olen keskendunud romaanidele ja luulele. Üks jutustus on ka poolik. Aga Helgi kirjakeel on väga lihtne, kohati isegi lapsemeelne, seega loetav kõigile. Iseasi, kuidas ja kas lugeja ta jutukesed omaks võtab või ei võta. Mina, kes ma olen suure lugevusega, võtsin lihtsast keeles ja lapsiku süžeega jutukesi, mis ei vajanud pikalt mõtlemist, sest need on pmst puust ette tehtud ja suisa punaseks ka värvitud. Aga mis seal ikka. Kopeerin ka teksti: „Kohtumine emaga” on liigutav perelugu: täisealiseks saanud tütar otsib üles oma ema, kes ta tädile kasvatada oli jätnud. Ema elu on läinud aasta-aastalt allamäge, kuid tänu tütre abile suudab ta emotsionaalselt ja füüsiliselt terveneda ning omakorda tütrele ja poegadele toeks olla. Kõik Helgi Sootsi lood on kantud pereväärtustest ning püüdlusest läbi eluraskuste edasi areneda ning uuele põlvkonnale parem elu jätta. 19. mai 2026. Vana-Rääma

Jaansoni rada 848. päev

Ma ei tea kuidas mujal ilmaolud on, aga Pärnusse on suvi jõudnud, sest me kepikõndisime täna üle 12 km. Sooja ilmaga ma lausa naudin enda liigutamist. Germo oli vahepeal t-särgi väel suisa, Lemmetsas. Vana-Pärnusse jõudes pani pusa selga tagasi. Algul plaanisime lennujaama ja tagasi kepikõndida, sest tean, et meie kodust sinna ja tagasi tuleb täpselt 10 km. Kõik on ära mõõdetud. Aga siis 1 km enne lennujaama plaanid muutusid, keerasime otse Audru suunas. Issver, isegi see vana raudtee sild on veel alles! Olen seal kunagi üle 20 aasta tagasi oma Nissan Stanzaga üle sõitnud, päris kõhe oli. Täna jooksime üle, sest üks auto tuli parasjagu vastu, aga ta jäi kenasti sinna taskusse seisma ja ootama. Ja siis olimegi juba otsapidi Lemmetsas. Siis Papsaares ja sealt läksime vana teedpidi (Kambi mõis) linna suunas, kuid keerasime vasakule, sealt jõudsime vanale tuttavale niiöelda metsarajale, kus autodega ei sõideta ja läbi Vana-Pärnu me koju naasesimegi. Veepudel oli kenasti kaasas, aeg-ajalt tegime joomispause ja ma tihti küsisin kuidas Germol on. Ta ei kurtnud üldse, ega ta ei kurdagi kunagi. Mina tunnen kerget väsimust, see on nii mõnus. Mõned aastad ma üldse ei tundnud, võisin päev läbi kõndida, aga nüüd on kaalu tagasi tulnud ja tunnen. Jääks ometi pidama! Ma ei taha taas hiiglaseks saada! Liigun palju, söön tervislikult, hoian igati režiimi ja muudkui kilod tulevad. Täitsa õudne! Ausalt! Arsti juurde ka ei saa, sest mul ei ole haigekassat. See on see meie riik, üldse inimestest ei hoolita. Mina omast taskust ei jaksa neid arstide vahet käimisi kinni maksta. Juuni lõpus nagunii tuleb maksta, sest siin lähen hambaarstile. Aga kallis Urmas maksab selle kinni. Lihtsalt nii kallis on see Eesti elu, pole ime kui siit minema joostakse...Ma ei taha halada, aga vaatan tõele näkku ja ütlen seda, mida ma tunnen ja kogen. Kuigi just liikumine teeb mind rõõmsaks ja lisab positiivset energiat juurde. Liikuge ka, siis saate teada! Nüüd aga suur fotogalerii ka siia ja saabki blogitud. 19. mai 2026. Vana-Rääma