Ma ei mäleta kas Marje Erintsa raamatuid on kõige rohkem laenutatud, ostetud või on neid kõige rohkem ilmunud, aga igal juhul midagi nendest variantidest. Olen minagi tema loomingut korduvalt lugenud ja nüüd lugesin ka ära mitu antud autori raamatut mul koduraamatukogus olema on, neid on lausa 11, aga lugenud olen ma neid veel rohkem. Loen kindlasti veel, sest kirjanik Ernitsa raamatud on nii kaasahaaravad, et neid ei saa enne käest panna kui lõpp paistab. No maksimum 2 õhtut ja raamat on loetud. Ega need just telliskivi paksused ka ei ole, aga ... Mulle meeldivad kiiresti kulgevad lood, kus pole liialt nämmutamist ja teemast eemale kaldumist. Lisaks on Ernitsa raamatud kirjutatud lihtsas kirjas ja on väga loetavad kõigile. Need on lood elust enesest meie ümber. Nii on ka see raamat. Tegu on küll väga valusa raamatuga, mis kõneleb võikast perevägivallast, aga selline ongi elu meie ümber kahjuks. Uhh! Inimesed, ärge kannatage perevägivalla all, võtke ometi midagi ette! Aga tänud Marje Ernits selle raamatu eest! Nüüd kopeerin ka raamatut tutvustava teksti. Kui Sandra üle pika aja jälle koolivend Pauliga ülikooli ühiselamutoas kohtub, ununevad tüdruku peas kõik läbielatud mured ja õnnetused. Taas vallutab poiss ta hinge oma näilise hoolitsuse ja armastusega. Paul on Sandrat alati ihaldanud, kuid mitte armastanud. Paul ei oskagi armastada, sest mees on hingelt toores. Ajapikku jõuab see arusaam ka Sandrale ja ta teeb julge otsuse. 7. oktoober 2024. Vana-Rääma
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar