Nii vähe ongi õnneks vaja, suts maale ja suts linna tagasi :) Niikui bussist välja sain, mille Ave Liivi lahe kaldale parkis, kohe läksin Oma Mere hõngu sisse hingama, ennast puhastama. Niiiiiiiiiiiiiiii mõnus! Kui me linnast välja sõitsime, hakkas taevas nutma ja kuni Ainažisse välja, seal alles vihmasadu taandus. Sestap ka Lemmes vähest aega olime, kraapisin käbid kokku. Tegelikult oli neid seal suvila ümber minimaalselt. Olgugi, et viimati riisusin novembri lõpus. Aga ööseks veel suvilasse ei kannata jääda, kuigi arvasin, et juba aprillis on see võimalik, no ei ole. Nii külma kevadet ja veel mai kuud ma ei mäletagi. Loodan südamest, et järgmisel nädalal saabub soe kevad, et saaks minna ja nautida, sest süda kutsub. Ja nagu näha, käisime välismaal ka. Ei ole need konservid seal alko poes enam odavamad midagi kui Eestis. Lehmakommid on ka kallid, ligi 5 eurot pakk, aga ühe siiski võtsin. Lapsepõlvekommid. Ausalt öeldes pole mul seal poes midagi teha, no pole sinna asja. Kolmandat korda elus käisin ja alati olen enne sealt käinud konserve ostmas, sest alkot meie peres keegi ei tarbi. Ka alkovabasid jooke mitte, sest need on suure suhkrusisaldusega. Energijoogid on veel kõige jubedamad ja ebatervislikud ka. Nüüd vähemalt tean, et Lätti konservide järgi minna pole mõtet. Aga mõnus seiklus oli ikkagi. Pidasime bussi seal kinni, kus viib tee Ainaži muulile, sest seal olid imeilusad puud, suurte roosade õitega, aga meil pole aimugi millega tegu on. Kas keegi teab? Ja sealt lähistel asub üks ilusamaid maju üldse, selline uhke lossi moodi hoone, kus kallis Ave lapsepõlves palju aega veetis, sest seal elas ta lemmik vanatädi, kes oli talle nagu ema eest, hoidis ja armastas teda. Küll on ikka imeilus hoone, kahju, et räämas ja tundub, et ka laguneb, elu seal ei ole ... Pugesime keti vahelt hoovi ja Ave meenutas, kus oli vanatädi korteris toad, köök jne... Nostalgia missugune! Ja nagu ma ennegi kirjutanud olen, seob meid mõlemaid selle piirkonnaga lapsepõlv. Ave lapsepõlve Ainžis ja minu sealt Lemme suvilast 1 km kaugusel ja veel kaugemal, sest meie pere elas mitmes erinevas kohas. Kolimine oli millegipärast tollel ajal nii tavaline, aga lapse hinge jäävad ikka just kõige ilusamad ajad lapsepõlvest. Kõige esimesena elasimegi Orajõel. Söömas käisime täna juba Eesti poolel. Piiripunktis. Aitäh, mu kallid Ave ja Aet! 15. mai 2025. Vana-Rääma
