Möödunud öö veetsin taas selle raamatu seltsis ja ausalt öeldes oleksin tahtnud veel lugeda. Mitte, et raamat lõpetamata oleks, pigem vastupidi. Ma lihtsalt ei tahtnud, et see raamat lõppeks, sest see on minu viimase aja üks suuremaid lugemiselamusi. Katsun nüüd kirjutada blogi nii, et ma süžeed ette ei reeda, et teie saaksite ka sellise elamuse nagu mina sain. Ma olen nii lummatud ja samas olen ma õnnelik, et aasta eest TUULE LINNU avastasin.
Aasta tagasi lugesin ma tema sulest esimese raamatu ja arvustasin ka. Nii sai alguse meie virtuaaltutvus. Olen selle üle väga õnnelik ja loodan kunagi autoriga tutvuda ka reaalselt.
Tuule Linnu eelmise (minu loetute hulgast) raamatu arvustust saate lugeda SIIT.
Kui ma TAVALISE PEREKONNA mõne õhtu eest kätte võtsin, avastasin ma kohe, et see raamat on eriline, midagi mulle. Algas see 1930. aastatega. Kuna minu enda Ema on sündinud 1935. aastal ja rääkinud palju tolle aja elust, siis tundsin vägaväga palju äratundmisrõõmu. Seega hakkas raamat tööle minu jaoks juba esimestest ridadest. Tuule Linnu huvitav käekiri ja süžee ülesehitus lausa kutsub lugema. Oli, kuidas mulle meeldib kui järgnev peatükk tekitab alguses segadust, et kes see tegelane küll on, kellest autor kõneleb. Ja sujuvalt loed välja kellega tegu.
Seda raamatut lugedes pidin ma ka korduvalt pisaraid valama. Aga õnneks jäid rõõmupisarad lõppu.
Kui ma öösel kell 3 raamatu sulgesin, ei saanud ma und, sest elasin Angela maailmas, elasin ja tundsin seda kõike nagu omal nahal. Suutsin ilmselt lugedes Angelaks kehastuda ja ei tahtnud rollist väljuda. Seda ei juhtu minu puhul väga tihti.
Oo, jaa, ka Pärnumaa (Libatse kant) ei jäänud raamatust puudumata...
Raamat on nii tõe- ja elutruu. Just selline oligi elu eelmisel Eesti ajal, Vene ajal ja nüüd. Ühesõnaga autor jõuab raamatuga tänapäeva välja. Väga palju on üllatusmomente. Üllataval kombel alles ukse avanud tegelane hakkab selles raamatus nii elama, et teikib tunne nagu tunneksid teda. Sama tunne mida tundis Angela...Eriti puudutas see kroonuteema, aga ma siin peatuksin. Lugege ise! Mina olen väga õnnelik, et see raamat ehib mu riiulit ja olemas on. Selle eest võlgnen tänud raamatu autorile. Aitäh!
P.S. Ühtegi halba sõna ei ole tõesti ütelda, kaantekujundus on ka täitsa omal kohal. Kui norida siis selle kallal, et kiri on liiga pisike, aga see on juba kivi kirjastuse kapsaaeda. Eks ma nüüd natuke punasemate silmamunadega ringi käin, kas lugemisest või nutumisest, mine võta kinni!
6. veebruar. 2017.a.
Vana-Rääma
Rahva Raamatu lehelt:
RAAMATTAVALINE PEREKOND
Angela elu ei alga just kõige paremini. Ta pere on maailmasõja keerises üsna korralikult laiali pillutanud ning juba rahulikumal ajal, tüdruku sündides, ei ole arstid sugugi kindlad, kas sest lapsest elulooma saab. Aga saab, ja ehkki füüsiliselt pisut väeti, kasvab temast väga terane laps. Ent juba teismeeas tuleb ta ellu ootamatu pööre. Tuule Linnu seitsmes romaan jutustab ühe tavalise Eesti perekonna erilise loo. Loo, mis vähemalt mingis osas tuleb tuttav ette pea kõigile meist.
