Olen Margit Peterson, kolumnist, literaat, poetess, kirjanik, lastekirjanik, Pärnu kirjandusõhtute peakorraldaja ja ema kahele täiskasvanud pojale. Minu sulest on ilmunud luuleraamatud: 1. "Õitsvate pärnade alleel" 2. "Avali aegadesse" 3. "Veerekese pääl" 4. "Külalood ehk vaaderpass" 5. "Ööde Tütar" 6. "Vana-Rääma uulitsal" Novellikogud: 1. "Virtuaalmees" Romaanid: 1. "Segavereline" 2. "Rist teel" (2015) 3. "Westoffhauseni häärberi saladus" (2017) Lasteraamat: 1. "PETU"
laupäev, 26. aprill 2025
LIIVAKELLA HELINAL - Tuule Lind
Loetud sai Tuule Linnu järgmine raamat, sedakorda "Liivakella helinal." Olen ennegi tema teoseid lugenud, vaimustunud ja bloginud. Üks Tuule Linnu raamatutest ilutseb ka mu pühendustega raamatute riiulis. Antud raamat on teistsugune, õhuke ja ma ütleks, et selline naistekas, mida ma eriti lugeda ei viitsi, aga kuna ta on õhuke ja juba austusest autori vastu lugesin ikka lõpuni ja muidugi ka ootuses ja lootuse, et ehk hakkab ometi midagi toimuma. Aga samas on see väga eluline ja oluline raamat, mis hoiatab igasuguste internetitutvuste eest. Mitte ükenes naisi, vaid ka mehi, iial ei tea milliste otsa võime kukkuda. Reaalsus on reaalsus ikka. Antud juhul on tüütuks tegelaseks peategelasest ja naisterahvas, Õudne! Olgugi, et autor on selle kirja pannud läbi huumoriprisma, on see peategelane üks tüütumatest tüütum tegelane, lausa piinlikult labane ja tüütu. Sestap mehed, olge ka teie ettevaatlikud internetitutvustega! Raamat ei köitnud, aga autori inimestet tundmise oskus on fenomenaalne. Eks lugege ise! Ja nüüd tutvustus. Et mida ma siis kardan? Ilmselt muutusi, mis võivad mu igapäevasest rutiinist välja kiskuda. Kardan avada hinge ja südame seni veel võõrale inimesele, kes erineb täiesti mehest, kellega aastaid koos sai elatud. Kes tuleb su ellu hoopis teistsuguste arusaamade ja harjumustega, paneb sind tundma tundeid, mis ammu varjusurmas olnud, paiskab segi su näiliselt rahuliku kulgemise läbi igatsus- ja erutusvaese elu. Kas ma olen selleks valmis? Pean ju olema, ega mul siis enam esimene noorus pole. Kardan ma veel ühte asja. Nimelt tean – ja see on puhtalt minu eripära, arvan ma –, et kui esimene mulje uuest tuttavast pole hea, läheb mul esialgu ikka väga kõva aur mulje tagant inimese loomuse ülesleidmiseks. Ma seletan. Kui minu eas naine läheb teisele ringile, on ju loomulik eeldada, et potentsiaalne kavaler kannab endas kindlaid ealisi muutusi: kurrud näos on sügavad, juuksed on pealaega hüvasti jätnud, vaadet kinganinadele varjab kõht, lõua all on lott ja oma teed on läinud vasakult viies ülahammas. Võibolla koguni mitu hammast ... Sooja huumoriga räägib peategelane, naine 50 +, oma otsingutest. Tema hing keeldub vanust tunnis¬tamast ja süda ei loobu unistamast ... 26. aprill 2025. Vana-Rääma
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar