Loetud sai Nasta Pino romaan "Igal õhtul Solenzaras," mis on 1985. aastal romaanivõistlusel äramärgitud teos. Olen ennegi Nasta Pino raamatuid lugenud, näiteks "Trepikoda," mis oli minu jaoks kordi huvitavam. Antud teos minu jaoks venib, heietab ühte ja sama situatsiooni mitmeid korda, nagu mantrat, kuigi ega mantra halb ei ole. Nojah, põhiline raamatutegevus toimub kaheksakümnendatel, kuhu jääb ka minu lapsepõlv, sestap leidsin siit ka palju tuttavat ja nostalgilist, aga see kõik kuidagi on liiga isklik, nagu oleks autor selle oma elust maha kirjutanud ja sellepärast arvan ma, et raamat pakuks rohkem huvi teatud setskonnale, mitte üldsusele. Aga ju tollane romaanivõistluse žürii nii ei arvanud, ju oli lihtsalt vähe häid konkurente sellel võistlusel osalemas, et see töö äramärgituks sai. Muidu on Nastal ka paremaid teoseid. Aga lugemist kannatab, kuigi teisel korral ma enam ei loeks. Ja nüüd ka raamatut tutvustav tekst. 1985. aasta romaanivõistlusel äramärgitud teose teemaks on meie tänane külaelu, põimituna tagasivaadetega sõja lõpuaastatesse. Arutlustele sõja ja rahu üle on taustaks autori mure maailma püsimajäämise pärast. 16. aprill 2025. Vana-Rääma
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar