Esmaspäev, 31. august 2015

Uued tassid mu kollektsioonis!

Tartu Raekoda ja Suudlevad Tudengid


Kallis sõbranne, poetess Riina Einasto
     Juhuu! Olen taas uue tassi (või õigemini uute tasside) omanik! Mõned tunnid tagasi kohtusin 15 minutiks oma armsa sõbranne Riinaga, kes on Pärnut väisamas. Ja ta kinkis mulle sünnipäevaks selle imelise Tartu vaatega tassi. Raekoda ja suudlevad tudengid, fantastiline! Oli kunagi ju Tartu ka minu kodulinnaks mõneks ajaks. Tassi autoriks on Helina Tilk. Aitäh, kallis Riina selle imelise kingituse eest! Ja muidugi ka selle eest, et leiad alati aega kokku saamiseks! :) Oled kallis mulle!
Pärnu Ammende Villa ja Tartu Raekoda koos Suudlevate Tudengitega
  Kuna läksin (Mai? Papiniiud?) Selverist Germole jogurtit ostama, jäi mulle poes üks Pärnu vaatega tass teepeale ette. No, kuidas ma saan Tartu tassi ilma Pärnu tassita jätta? :) Riina mainis, et las see Tartu tass meenutab mulle teda, ma siis ostsin Pärnu tassi, ehk enda selle kõrvale. Koos neil lõbusam, nagu ka meil, kuna jutt ei taha iialgi lõppeda :)
  Siin me siis nüüd oleme, mina ja Riina!

31.08.2015.a. Mai

Läbi pimeduse valguse poole...

minu Päikesekiir Germo :)

Järg eelnevale blogile AITÄH SÕBRAD, ET TE MUL OLEMAS OLETE! Ja veel eelnevale TÕUS LANGES MÕÕNA...
   Nagu näete on "päevakangelane" täna hoopis teine inimene. Justkui tahaks hea tujuga tagasi teha eilse päeva, mis oli viimase aja üks kohutavam. Germo on tõesti lõbus. Vaatab telekat ja kuulab muusikat üheaegselt. Ja väga palju tahab rääkida, kuigi eile oli see suht võimatu.
  Kui poodi läksin, tellis jäätist. Tõin ka loomulikult. Jäätis ilmselt leevendab ta keelehaavade valu. Igal juhul on tänane päev palju päikeselisem. Meil on taas valgus majas! :) Aitäh, aitäht  teile, sõbrad, kes te hoolite ja tahate, et ma teid asjaga kursis hoian! Aga täna tuleb veel üks töö ette võtta, ehk siis hakkan varsti juuksurit mängima. Kuangi, ammustel aegadel pidasin seda ametit hobikorrast tihti, aga nüüd ei ole enam aastaid...Ehk õnnestub.
minu armas õepoeg Raido Soomets

  Täna oli vahepeal meie kodu neljaliikmeline, kuna meid külastas minu armas vanema õe noorem poeg Raido. Kolm tundi köögis kohvitassi taga lausa kadus kätte. Ja muidugi jagus poistel aega ka omavahel suhtlemiseks, kuni mu noorem poeg tööle sõitis.
  Ka minu enesetunne on kordi parem, sest oma laste haiguseid elame me kõik ilmselt nagu enda haiguseid läbi. Kui laps jääb haigeks, tunduvad teised probleemid täiesti tühised selle kõrval. Mul on sihuke tunne, et midagi karjub varsti paberile. See on hea näitaja, sest inspiratsioon on tagasi!

Olge kõik hoitud! :)
Margit
31.08.2015.a.
Mai

Aitäh sõbrad, et te mul olemas olete!

Germo sättis ennast telekat vaatama, kuid uni tuli istudes peale. Aga siin on ta juba inimese nägu, kuna hommikul oli näost täitsa sinine...


   Järg eelnevale blogipostitusele (TÕUS LANGES MÕÕNA...)
Olen teile siiralt tänulik toe eest, mu armsad sõbrad! Teid oli päris, päris palju! Postkastis kestab vilgas kirjavahetus siiani. Paljud helistasid ja olid moraalseks toeks ning täna ma tunnen, et mul on palju häid tuttavaid kes, justkui ise elaks seda kõike üle, mis mu poja Germoga täna juhtus. Kunagi üks mu lähedane inimene noomis, et ma läheksin tööle, see käis seest nii läbi või õigemini jäi mu sisse, kuigi solvumine ja viha kandmine ei ole hea. Mul on siiralt kahju, kui lähedane inimene ei mõista, et sotsiaaltöö on ka töö. Olen neljandat aastat ühe inimese isiklik abistaja ja teen seda tööd hingega. Mõni lihtsalt ei mõista selle töö suurust. Ja ma teen nn sotsiaaltööd tegelikult 24 h ööpäevas, kuna olen erivajadustega lapse ema. Olen ju tegelikult 24 h valves. Kuigi (loodan) et raskemads ajad poja tervise suhtes jäid 10 aasta taha. Siis oli kohutav aeg. Siiani meenub kuidas ta mu enda käte vahel koomast ärkas...Jah, ma ei tööta riigitööl 5 päeva nädalas, aga ma tean ja tunnen seda töö iseloomu, erinevalt mõnest. Olen terve tänase päeva jooksul vist saanud toetust rohkem (ka võõrastelt inimestelt) kui kogu elu jooksul lähedastelt kokku. Ma ei mõista kedagi hukka, aga nii see on. Vahel lähedasemad inimesed ei suuda või ei taha mõsita (või kardavad?) eribajadusega lapse kasvatamist. Mina olen seda juba 1993 aastast kogenud ja saan põhimõtteliselt hakkama. Olen palju õppinud tegeledes erivajadustega inimestega. Mulle see sobib, kuigi viimasel ajal tunnen, et tahaks sammu võrra edasi astuda. Ja unistus oma elamisest on mul siiani, kuna olen põhimõtteliselt kodutu, kuna elan üürikast üürikasse.
  Praegu jäi Germo magama. Panin ta juuksed patsi, et need talle igale poole ette ei jääks. Nimelt tõmbas ta need hommikuse epilepsiahoo ajal kurku :( ...ja homme lõikan need maha, kuigi ta väga fännab pikki juukseid ja hoiab neid ka hästi korras. Aga rääkisin temaga ja sai aru.
  Õnneks päeva jooksul ühtegi epilepsiahoogu enam ei kordnud. Ta lausa sõi mitmel korral, kuigi keel on haigushoost katki ja valus. Ja muusika rahustas ja ravis teda ka. Kuulas vanu, vanu kassette, üheksakümnedatest. Isegi tuju oli vahepeal rõõmus. Kuigi mingil hetkel jäi lausa istudes magama diivanile.
Fakt on see, et ma täna öösel ei maga. Aga tegin Facebooki uue albumi, kuna ise sellises hingeseisundis lugeda ja kirjutada ei saa. Võtsin küll Evelin Ilvese KIRJU kätte, kuid...no ei saa süveneda, sisemus on närvis, kuigi ise püüan kannatlikku meelt säilitada.
  Aitäh, et te olemas olete ja head ööd!

Tänulik Margit

31. august 2015.a.
Mai

Pühapäev, 30. august 2015

Tõus langes mõõna....

kallis poeg Germo toibumas üliraskest epilepsiahoost...


  Elu on kord juba nii seatud, et tõusule järgneb mõõn ja vastupidi. Peaksin ju olema õnnelik, kuna paar viimast päeva on mu facebooki ajajoon õnnesoovidega üle kullatud, kuid paraku haiguse ägenemine ei küsi aega ega ruumi. Nii ka seekord. Alles hommikul tõustes olin õnnelik, kuigi ka enda tervis on neli viimast päeva olnud kidur, kohutav väsimus ja liigesed ei kuula sõna. Jah, ma tean, et ülekaal on selles suurel määral süüdi, kuid ka haiged hambad lausa lõhuvad liigeseid. (räägin nagu elatanud memm jah?) Aga ma käin regulaarselt igal kuul hambaarstil, kuna tihedamini ei ole rahaliselt võimalik ja pealegi olen endale saanud väga hea raviarsti, kelle vastuvõtule on järjekord juba ise pooleteist kuu pikkune.

sünnipäevale järgneval päeval...
  Reedel sain aasta vanemaks. Mina olen selline inimene kes igal aastal sünnipäeva ei pea. Milleks? Mulle täitsa piisab sellest, et sõber mulle helistab või kasvõi facebooki õnnitluse paneb. See on juba ise armas sünnipäevakink. Et miks ma ei pea? Aga kas peaksin? Saaks iga aastaga aastakese nooremaks, siis see oleks vast rõõm. Kindlasti kunagi pean, siis, kui esimene juubel tuleb, ehk siis, kui saan 50. Aga sinna on ikka hulga aastaid aega. Sellel reedel olin väga õnnelik. Suurelt jaolt ka teile, mu sõbrad! Aitäh! Ja õhtul läksin oma parima sõbrannega ühte pubisse, kus ootas ees minu uue loo esmaettekanne,, aga sellest ma juba kirjutasin. Laupäeval olin koos kalli inimesega, kes on suurelt jaolt päikeseks mu ka kõige sombusematel päevadel, kes on olnud kaua aastaid ka mu luulemuusa, kes on....Kõik kulges kenasti. Aitäh, aitäh!
sünnipäevale järgneval päeval...
  Kuid täna on kahjuks see päev, kus tahaks täiest kõrist karjuda. Miks? Kui oleks see minu teha, siis ma võtaks oma laste haigused ja valud enda kanda, aga kahjuks inimene ei ole kõikvõimas.
 Millegipärast on augustikuud (minu sünnikuu) olnud mulle alati kõige raskemad. Sellessse aega jääb mu noorema poja kõrvaoperatsioon 10 kuusena (kuna Pärnu arstid lasid meid haigalst koju, et kõik olevat korras). Läksin toona omal käel Tallinna Lastehaiglasse ja selgus, et kõrvapõletik oli nii tugev, et tuli viivitamatult teha kõrvaoperatsioon. Tänud Tallinna Lastehaigla ja poja raviarst Liis Toome, kes sa juba imikust saati mu lapsega südamest tegelesid! Operatsioon kulges kenasti ja poja tervis taastus (kuigi oli oht ühest kõrvast kurdiks jääda).

alles eile õhtul olin õnnelik ja jäädustasin endast uues vanuses esimese selfi...

  Augustikuu sai saatuslikuks ka mu vanemale pojale, kes haigestus algul kopsupõletikku ja siis meningiiti. Ma ei hakkaks siin haiguslugu lahti rääkima. Lugeda saate 2009 aastal Hille Kõrgessaare kirjutatud artiklist minust ja mu pojast ajakirjas "NAISTELEHT!"
  Täna oma "teise kodus" ärgates tuli mulle telefonikõne mitte just hea uudisega. Vanemale pojale, ehk siis Germo oli tulnud peale vägaväga raskekujuline epilepsiahoog....Aga õnneks oli kiirabi ka juba teel. Ise jõudsin koju peale kiirabi lahkumist. Pulss oli lausa 133 olnud...jne. Aga praeguseks on haigushood kontrolli all ja taastume. Just hetk tagasi lubasin ta voodist välja, televiisorit vaatama. Kuid see tähendab seda, et paar päeva olen ma põhimõtteliselt ööpäevaringselt poja valves. Katsu sa sellises hingeseisundis kirjutada või lugeda. No, ei õnnestu...
   Ahjaa, selle kõige keskel olen unustanud...reedel ilmunud Nelli Teatajas on minu artikkel Esileedi Evelin Ilvesest. Ja nagu olen ennegi maininud, olen juba pea kolm kuud selle ajalehe kaasautor. Mulle väga meeldib kirjutada ja see oli mulle väga hea väljakutse. Mõni võib ju parastada, et näe, kirjutab siin oma isiklikke asju jne...Aga teate, parastajaid leiab alati. See on minu elu ja ma armastan seda lahti kirjutada (magamistuppa laskmata). See siin on endiselt minu isiklik päevik, mida ei pea lugema inimesed, kes kipuvad minu elu elama. Ja neid paraku jagub...

minu artikkel Nelli Teatajas
 Inimesed, olege tolerantsemad! Ja veel tähtsam, hoidke oma kalleid inimesi!...

30. august
Piiri-Vaeste Patuste Alev- Mai

Laupäev, 29. august 2015

Sünnipäev!



  Aitäh selle hiigelkoorma õnnede eest, armsad (fb) sõbrad! Teid oli kokku lausa 756+ need kes postkastis õnnitlesid, helistasid ja reaalselt õnne soovisid! Aitäh ka imelise sünnipäevaõhtu ja mu uue laulu sünni eest Pööloy Gläänz! Olen nüüd kordi õnnelikum! :)
  Kuna ümmargust sünnipäeva mul ei olnud, möödus päev vaikselt. Õhtul läksin oma maailma parima sõbranne Jaanikaga pubisse VEEREV ÕLU natuke oma tähtpäeva tähistama. Seda enam, et bändi PÖÖLOY GLÄÄNZ solist Meelis Sarv teatas, et täna tuleb seal esmaettekandele minu sõnadele uus lugu.  Ja laulusõnad ka siia:

SÕJA JALUS


kui rutakas aeg rebib
lõuendilt viimsegi tooni
jääb poolikuks kunstiteos
nagu öös lõppenud itk

siis kollased linnud kui
päikesed taevastefoonil
sind viipavad üles saab
möödunuks maapealne retk

kuu kummardab varjudest
kääbikuid all pilvepiiri
neist ühel on nägu kui
teatrimask muigena suul

ja teine kel silmis ei
sädele elavaid kiiri
kaob aegade taha ning
hääbub kui taganev tuul

kui surmalind õhtute ootel
vaob varjude alla
jääb maailmast alles vaid
kõdunend värvitu peek

sea minekuks sammud
löö maailma väravad valla
las lõpuni põlevad need
kellel võbeleb leek



1-2.09.2014.a.
Mai

  Loo nimi on "Sõja jalus" ja selle on viisistanud ka Pärnu punkbänd "Rotiküla Kõutsid." Olen õnnelik oma 24. laulu sünni puhul ja tänan PÖÖLOY GLÄÄNZI! Sama bänd on viisistanud ka mu luuletuse "Eemal", mis on ka bändi plaadil PEATUS täitsa olemas. 

PööLoY GlääNZ 2014 on Olavi Kõrre, Erik Nisu, Toomas Hindrichson, Raer Saar ja Meelis Sarv.

1. Arutus
2. Tahad, mängime 
3. Lootusetu lootja 
4. Eemal 
5. Peatus 
6. Armastus... vmm 
7. Unenägu 
8. Lähen... ehk leian sealt armastust 
9. Nukk 
10. Sügis 
11. Öine linn 
12. See on lõpp

PööLoY GlääNZ sai alguse 1989. a sügisel Viljandis ning 2009. aasta sügisest on bändi kodulinnaks Pärnu. Kroonikate ylestähenduste järgi on PG sõbrustanud ajavahemikus 1989-2014, kas lyhemat või pikemat aega, tervelt 30 persooniga, tuntumatest nimedest Valner Valme, Lauri Sommer, Jaanus Kõuts, Janek Harik, Erki Pärnoja, Sander Udikas. On reisitud ja tuuritatud mööda kaunist isamaad, osaletud nii suurtel massiyritustel kui ka väikestel underground-pidudel.
25 aasta vältel on antud pea 400 kontserti ning publiqt on rõõmustatud selliste igiroheliste löök-lauludega nagu näiteks "Meil pole ideaalix pruunid särgid", "Baby don´t cry", "Tuleviqs keegi meid ei mäleta", "Aheldatud klaasi", "Väike tydruk katusekambris", "Qu igatsus", "Lähen… ehk leian sealt armastust", "Hei, Punapea", "Kadunud", "Armastus… või midagi muud" jne.

Plaat on ka veel müügil. Vaata SIIT.





28-29.august. 2015.a.
Mai

Neljapäev, 27. august 2015

Kõõrdis silmadega...



KÕÕRDIS SILMADEGA...

ta kandis siidisukki
ja sukksaapaid
isegi poodi ei läinud
ta meikimata ega
kübarata mis tema
elegantse stiili alati
esile tõi

liinibussi istudes
võttis ta seljast
musta maani mantli
asetas kübara istme peatsisse
võttis õlakotist meigipeegli
ja hakkas huuli üle võõpama
ise silmadega põnevikku
kirjutades

nii lausa aastakümneid
kuni temast sai legend
ajaloo prügikasti unustatud
ja maha maetud nagu
Eesti riik ja eestlus
mis mineviku varjude
tolmu all on hinge heitmas
silmad tulevikku suletud

ta kandis kalosse
sidus rätiku kurgu alt kinni
tõmbas valge kitli üll
ja läks lauta lehmi lüpsma
kange Eesti naine
hing paelaga kaelas
aga ta läks...

ka aeg läheb
tõmbab minevikule
kardinad ette sülgab olevikku
tulevikku nägemata
sest tulevikul on kõõrdis silmad


27.08.2015.a.
Mai

Lõkkeõhtu Vana-Pärnus



   Ei saa lasta vabal ja imelisel suvepäeval ju niisama raisku minna. Eriti veel, kui kuum suveilm ei väsita ja mõnus tuuleiil su pead paitab. Tuuleiil paitas ka lõkketuld ja võlus sellest välja põnevaid tegelasi.
  Ühesõnaga sõitsin täna külla oma armsale sõbrannele Katrinile Vana-Pärnusse, sest imelised augustiõhtud lausa meelitavad lõkketule valgele istuma.
foto: Urmas Luik (mina ja mu vanem poeg Germo)
foto: Urmas Luik (mina ja mu vanem poeg Germo)
  Ülejõe linnaosa ja Vana-Pärnut ühendab kena jalakäijatesild, üle mille ma kunagi esmaspäeviti viisin oma vanemat poega Pärnu Toimetulekukooli. Seega oli üle aastate seda ületada päris mõnus nostalgia. Sai ju kunagi tehtud seal ka fotosessioon (fotograaf Urmas Luik) "Äripäeva" tarvis, kuhu armas Hille Kõrgessaar meist artikli kirjutas. Toona õppiski mu vanem poeg (kes saatuse tahtel on erivajadustega, kopsupõletiku tagajärjel) seal lähedal asuvas koolis. Aritiklit Germo haigusloost "Naistelehele" saate lugeda SIIT. Selle kirjutas 2009 aastal meist ka armas Hille Kõrgessaar.
 

Kati on üks armas ja särtsakas hing. Täna just meenutasime, et kaua aastaid me suhelnud oleme ja ilmselt vist leidis meie tutvus alguse 2007. aastal. Kindlasti teadsime linnapildist teineteist enne, aga siis hakkasime suhtlema.
  Jään igatsema tänast õhtut, sest see on nii positiivne ja ilus. Ainult hilisõhtu tuli kiirelt kätte ja aeg oli suunduda tagasi kivilinna magalarajooni, et ennast homseks (juba tänaseks, sest kell on 1.37) tööpäevaks välja puhata. Ja hea, et meil veel öised bussid sõidavad, eriti veel väga lahkete bussijuhtidega (siin jään kidakeelseks;) ) Aga mul jäid sellest toredast päevast vähemalt fotod. Ja siia veel üks jäädvustus lõkketulest, millest ma terve seeria pilte tegin. Tuli annab ja tuli võtab. Annab head energiat ja võtab halva energia.
Sulnist augustiööd, sõbrad! :)

26-27. august. 2015.a.
Vana- Pärnu...Mai

Teisipäev, 25. august 2015

Otsin küljendajat oma lasteraamatule PETU ?!

tegelased mu lasteraamatust PETU
 

   Septembris jõuavad Lapimaalt minuni mu lasteraamatu PETU viimased illustratsioonid. Siis saab küljendja tööle hakata. Käsikiri on juba toimetatud. Plaan on oma esimene lasteraamat ikka jõuluks valmis saada. Selle (ja ka teise lasteka) raamatu illustraator on endiselt Signe Lauk, kes lisaks PETULE illustreerib ka raamatu järge, ehk siis noortekat PETU LÄHEB KOOLI.
  Kas keegi oskab soovitada mu esimesele lasteraamatule PETU head küljendajat? Kõik pakkumised on teretulnud. Peaasi, et töö oleks kvaliteetne. Praegu on veel aega valida, seega paluksin sõbrad, et te jagaksite seda blogi.
  Plaanin lasteraamatu PETU ise välja anda. Pealegi tegelen oma kirjastuse loomisega.


25. august. 2015.a.
Mai

Esmaspäev, 24. august 2015

Esileedi Evelin Ilvese "Kirju" esitlus Pärnus, Rahva Raamatu kohvikus "Piano"

Esileedi Evelin Ilves ja mina. Foto: Mehis Palotu
 

   Täna õhtul kell 18.00 oli kõigil võimalik osa saada Esileedi Evelin Ilvese uue raamatu "Kirju" esitlusest Pärnus, Rahva Raamatu kohvikus "Piano". Kohale oli tulnud (minu andmetel) üle 60 inimese, kellest paljud kasutasid võimalust soetada endale ka raamat ning küsida Esileedilt sinna pühendus ja autogramm. Loomulikult tegin seda ka mina.
uhke on olla Esileedi raamatuga ühel riiulil ja ühel pildil
  Tegelikult sellest, et selline sündmus aset leiab, kuulsin ma möödnud nädalal oma armsa Ema käest, kes soovis endale pühendusega raamatut. Nii ma siis kohale läksin ja ka endale selle soetasin. Olin ju ennegi käinud Esileedi Evelin Ilvese eelmise raamatu "Leib" esitlusel ja seega ei olnud see esmakohtumine.
  Sain põgusalt juttu rääkida ka autori endaga. Võin ütelda, et Evelinil Ilvesel ilmub kunagi ka midagi ilukirjanduslikku ;)
Evelin Ilves ja Viljo Vetik
Esileedi Evelin Ilves
  Kinkisin Esileedile ka oma romaani RIST TEEL mis juhtumisi asetses tema raamatuga ühel riiulil, müügiedetabelis, Esileedi raamat 1. kohal ja minu oma 7. kohal. Evelin Ilves küsis kas ta 12 aastane laps võib ka seda lugeda, kuna ta pidi väga lugeda armastada. Kuid mina väga ei soovitanud, kuna see ei ole siiski lasteraamat. Aga ise ta armastab ka muidugi lugeda.
kirjutab mu raamatusse pühendust
  Aga minu üllatuseks küsis siiras ja sõbralik Esileedi, et kas tahan ka temaga koos pilti teha. Kuidas ma ikka keelduda sain, kuigi ei olnud selleks just valmis. Aga pilt sündis ja tänud Pärnu Postimehe fotograafile Mehis Palotule, kes lahkelt küsis ka mu meiliaadressi ja lubas pildi hilisõhtuks saata ning pidas lubadust :) Lisan siia ka nüüd pildi, kus natuke näha edetabeli raamatuid.
üks KIRJU mu Emale ja teine mulle
  Port Arturi kaubamajadeketi omanik Viljo Vetik kinkis autorile imelise lillekimbu. Ja rahvas esitas aktiivselt küsimusi. Saime teada, et Evelin Ilves on tegelikult arstipaberitega naine, kuid pole omala alal saanud tööd teha, teadagi, kaua aastaid. Samas vestles ta, et peaks kirjutama lasteraamatu, kuna ainest ja inspitratsiooni on. Jääme huviga ootama.
  Ja siia ka jäädvuatatud hetk millal Evelin Ilves kirjutab mu raamatusse pühendust. Ning kaks raamatut, üks Emale ja teine mulle.


Rohkem pilte tänasest sündmusest saate vaadata SIIT.

Ja kohalik leht, ehk siis Pärnu Postimees kajastab sündmust ka, kuid kahjuks saavad lugeda ja vaadata vaid lehe tellijad. Link on SIIN.


24. august. 2015.a.
Mai

RIST TEEL Pärnu Rahva Raamatu TOP 7!

 
   Mis saab veel rohkem autorit rõõmustada, kui see, et tema raamatuid loetakse ja laenutatakse?
Tegelikult ma ei arvanud, et mu uus romaan RIST TEEL nii edukaks kujuneb, kuna see on nn nõiaromaan. Väga palju on eestlaste hulgas inimesi kes väidavad, et nad ei usu müstilistesse "asjadesse,"aga tegelikult see nii ei ole. Nimesid nimetamata pöördus minu poole kunagi üks meesterahvas, kes rääkis oma nägemustest ja kontaktidest, kuid ta ei julgenud nendest oma lähedastele rääkida, kuna esimesel katsel juba tembeldati ta hulluks. Ega inimene ei kipugi endale paljusid asju tunnistama, kui ta ise ei ole kokku puutunud (või kogenud ) üleloomulike situatsioonidega.
  Täna Pärnu Rahva Raamatu kauplusesse minnes, teatas armas Kristel Vaga. et mu romaan on müügiedetabeli 7. kohal. Uskuge või mitte, see oli ikka ülivõimas tunne (on siiani). Ootasin ma selle raamatu sündi väga. Ja nüüd veel müüb ka...
  Täna meie Esileedi (mulle jääb ta ikka selleks) Evelin Ilvesega põgusalt vesteldes, mainisin ka ära, et see oli minu elus see periood, kui ma seda rada suuremate sammudega astusin (vihjan raamatule, aga pikemalt ei selgita). Nüüd on raamat kaante vahel ja võin selle perioodi oma elust lõppenuks kuulutada.
Aitäh sõbrad, et te mul olemas olete ja minusse usute!
Siiras rõõm! :)

Teie Margit

24.august. 2015.a.
Mai

Tasside kollektsioon (värvi muutev Eesti tass)



  Täna täiendasin ise oma tasside kollektsiooni. Tõesti ei ole kahju raha välja käia nii imeilusa, vaid 8.90 maksva tassi eest! Tassi ostsin Mai Selverist. Lisan siia ka teise pildi, kuna see tass muudab värvi, kui valad sellesse kuuma vett. Miks just seda värvi ostsin? Sellepärast, et türkiissinine on jätkuvalt mu lemmikvärv. Aga vaadake millist värvi muutub tass kuuma veega.
  Sarnase tassi kinkis mulle armas Seili Ülper Tartus esinemas käies, aga see on punast välvi ja Tartu logoga.
Aitäh! :) Selveris on ka veel Pärnu logodega tasse, eks ma tasa ja targu muretsen neid endale. Aga nüüd lubatud värvi muutnud tassi pilt ka:
Võite mulle endiselt tasse kinkida ja reisidelt osta. Muidugi ka esinemiste eest. 10 euroga olen nõus neid ka ise ostma. Peale selle on natuke liiga kallid. Sellel aastal peaks veel minuni jõudma tass Austraaliast, mille armas Ema Ene mulle toob. Ja sõbranne Maarika Siim lubas Portost tuua. Ja Merike Kill lubas järgmise Soome tassi tuua. Aitäh, sõbrad! :)


24.august. 2015.a.
Mai

Pühapäev, 23. august 2015

Läbi aegade artiklid minust "Maalehes" läbi Urmas Saardi pilgu vol 2.

Margit Peterson: täna on „Segaverelisel“ sünnipäev

June 26th, 2014
Ariel Marksalu ja Margit Peterson
Juhtmõte
Margit oli enne meie kohtumist raamatu ootevalmilt lauale asetanud. Kaanel Ariel Marksalu joonistatud Pent sellise välimusega, kuidas noor hobikunstnik loetu põhjal raamatu peategelast vaimusilmas nägi. Nagu ikka, oskab Margit igat minutit talle antud ajast kasulikult täita. Nii seegi kord. Raamatut avades lugesin esimese asjana kaunis käekirjas kirjutatud pühendust, mis võinuks olla ka juhtmõttena esilehele trükitud: „Sellise maailma oleme me ise loonud!“ Pisikeselt juurde joonistatud naeratav ikoon meelitas järgmisi lehti sirvima, et saada kujundusest üldmuljet.
Hea Tegu hea tegu
Sisuga õnnestus tutvuda juba siis, kui raamat oli kirjastuses Hea Tegu parajasti toimetamisel. Eilsest jutuajamisest nüüd kokkuvõtet kirjutades lugesin facebookist, et „Segaverelisel“ on täna sünnipäev. Raamat ilmus trükist täpselt kuu aega tagasi. Kuulsin Margitilt, et päev enne kuuvanuseks saamist võttis kirjastus käsile järgmise 500 eksemplari trükkimise. Kas „Segaverelisest“ võiks saada bestseller? Sama kirjastus on trükkinud ka kõik Margiti senised luulevihikud ja needki pole jäänud raamatukaupluste riiulitele tolmu koguma. Segavereline on kirjastuse Hea Tegu esimene kõvakaaneline raamat ja köidetud selliselt, et romaani oleks mugav lugeda. Kuid mitte ainult see pole raamatu juures hea. Ka tekst on paarisajale leheküljele paigutatud õhuliselt, mis jätab lugejale piisavalt hingamise ruumi. Raamatut lugemata võib tekkida isegi ennatlik küsimus, kas nii väikese mahuga raamat ikka kannab romaani nimetuse välja? Harjumuspäraselt arvatakse romaanid olevat ikka märksa paksemad ja lehed äärest ääreni peent kirja täis tipitud.
Olles raamatu terviklikult kaanest kaaneni läbi lugenud, imetlen Margiti sõnakasutuse oskust. Ka vähene tekst annab romaani mõõtmed välja. Tekstis puudub tühi sõnade vaht. Lugejat väsitamata lendab aeg käest tegelaste ellu sisse elades ja lugemisele pühendatud tunnid muutuvad märkamatult autoriga kaasa mõtlemise hetkedeks, mis paneb korduvalt ja korduvalt elu üle väga tõsiselt mõtlema.
Pliiats noore kunstniku käes täiendab teksti

Ariel Marksalu ja Margit Peterson eilsel kohtumisel Piano kohvikus
Sõnade ahmimisele vahepalukesteks on Ariel Marksalu joonistanud pliiatsit ja kustukummi tarvitades lisaks kaanepildile veel kümme pilti. Ariel on lõpetanud Pärnu Ülejõe Gümnaasiumi ja õpib praegu Tallinna Ülikoolis dirigeerimist. Ainsa neiuna mängib ansamblis POSÕ. Sellele tähtede kombinatsioonile annab meie vestlusega veidi hiljem liitunud Ariel mitmeid huumoriga küllastatud nime sisu tutvustusi. Margit on elanud samas alevis, Lavassaares, kus Ariel sündinud. Nad on ammused head mõttekaaslased, kuigi vanusevahe umbes kahekordne. Kunstniku talendi avastas Margit neiu juures mitte palju aega tagasi. Raamatu illustreerimisel pole oluline üksnes pildi tegemise oskus. Tähtis on ka autori mõtte täpne tabamine, et seda võimalikult üheselt üle kanda pildi sisse. Margiti sõnul on see tal kohati ka erilise telepaatilise sidemena õnnestunud. Oma sõnade kinnituseks väitis Margit, et Raimondi voodielamus Vivianiga meenutab kunstniku poolt kujutatud kehas ja näos talle ammusest ajast üht väga konkreetset meest. „Olin seda pilti esmakordselt vaadates täiesti šokis,“ tunnistas Margit ja palus selle pildi kindlasti sisse panna.
Ariel ei ole joonistamist õppinud, küll selgub jutuajamisest, et tema emal on käsitöölist kunstimaitset. Võibolla seepärast, et puudub klassikalise joonistamise tehnika kogemus, valmivad Arieli pildid n.ö. tagurpidi tehnikas. Ta ütles, et portreede puhul alustab alati silmadest ja mitte näo proportsioonide paika panekust. „Silmad on hinge peegel ja seepärast alustan kõige tähtsamast,“ selgitas Ariel, kes ei pea vajalikuks ka kõige sügavamaid intiimseid hetki selgitada vaatajale robustselt toorel viisil. Ta suudab sama mõtte ka hoopis teistsuguses pildis ühemõtteliselt edasi anda. Ja see meeldibki kõige rohkem Margitile, sest raamatu keskseks eesmärgiks pole lugejas seksuaalseid kirgi äratada, vaid kirjeldada elu sellisena nagu me seda oma ümber päev päeva kõrval kohtame. Seksuaalsusel on seejuures määramatu jõud meie elu sageli suunata nõnda kuidas ise ei tahaks.
Märkamatud märgid ei jää siiski märkamatuks
Põnevalt konstrueeritud romaanipikkune jutustus ei ole Margiti sõnul raske mõttetegevuse tulemusena valminud fantaasialend. „Olen kohtunud väga paljude inimestega. Romaanis moodustavad kuuldud killukesed tervikliku mosaiigi sellest maailmast, milles me elame. Kirjutama asudes teadsin eesmärki, aga mitte seda kuidas sündmustik täpselt kulgema hakkab. Igal kirjutamise päeval sain teada, kuidas edasi. Minu ülesandeks on olnud peamiselt kirjutamine, mitte järgnevate arengute nuputamine,“ kirjeldas Margit oma romaani kujunemise lavatagust tausta.
Vaatamata ennast unustavalt kaasa elama kutsuvale lugemisele märkasin mõningaid märke, mis võinuks hoolimatuma lugemise korral ka märkamatuks jääda. Need märkamised ei toimunud kummalisel kombel mitte peategelase juures, vaid teiste oluliste romaanitegelastega. Alles pärast poole romaani läbilugemist tabasin Viviani mõtiskledes küsimast: „Mida ma siin elus nii valesti teinud olen?“ Ilmselt oli sellise tõdemuseni jõudmine autori poolt ajastatud taotluslikult nii nagu tegelikus elus. Küsimus esitatakse ikka suure hilinemisega ja siis, kui kuidagi väga kitsaks läheb.
Olin läbilugenud kolmveerand raamatut, mida võinuks võrrelda tinglikult ka sama pika elutee läbimisega meile antud elust. Alles siis võttis Alain taskust piibli, väikese mustade kaantega raamatu, pani käe sellele ja palus mõtteis perekonnalt andeks. Valede tegude äratundmisele jõudmiseks kulub sageli väga pikk tee. Või kui seda teataksegi, siis viivitatakse selle tunnistamisega lubamatult kaua. Hea kui üldse jõutaksegi andestuse otsimisele. Samas oli vapustavalt hea teada, et noor perepoeg suutis isa vigu lepitada mõistva suhtumisega. Taas sooja jõudu eneses tundev Pent ütles oma väikestele vendadele elutargalt: „Me kõik teeme elus vigu. Uskuge!“ Ja lõpuks, üsna viimastel lehekülgedel mõistab Viviangi valusat kogemust: „Eks oleme mõlemad ju tegelikult patused, kes vähem, kes rohkem.“
Õnnelennul märgist mööda
Mälu värskendamiseks googeldasin sõnal ‘patt’. Algteksti mõistes on tegu märgist mööda laskmisega. Lihtsamini selgitatult on patt eksimus. Just need eksimused, mis sageli näivad paljutõotavad, ahvatlevad, kiremöllu tekitavad ja pilvedesse tõstvalt naudidavatena, võivad mingil hetkel osutuda mõrumaitselisteks eluviljadeks, millest otsitakse väljapääsu või lepitakse olevaga.
Margit on kirjeldanud paljude elude sasipundart väga teravate tähelepanekutega ja ilma inimeste viletsust osatamata jäänud üksnes vaatlejaks, keda saadab pidevalt väga eluterve mõistmine.

SIIA ka lin!

Kolhethi kohvik oli Pärnu kirjandusrahva päralt

October 12th, 2014
Siiri Metsamägi raamat “Nurrikud Pärnus”
        
Tulihobu                                                                                 Lea Jaanimaa
Paavo Kanguri raamat Santiago de Compostela muljetega läheb Kati Saara Vatmannile

Kolhethi kohviku leiab hõlpsasti üles Georgia lippu nähes
Oktoobrikuu 11. päeval oli pärnakatel ja kaugemaltki tulnukatel võimalus kohtuda üheaegselt üheksa autoriga, kes kõik oma viimaseaja loomingut tutvustasid. Kohtumispaik on juba mõnda aega muudetud ja varem mitu aastat Marja-Magdaleena Gildimajas toimunud kogunemised asendunud kooskäimistega Hommiku tänava äärses kohvikus Kolhethi. Asukoha leidmine ei valmista vähimatki raskust, sest õdusa paiga uste avatuna hoidmise ajal on Georgia lipp uhkelt maja seinale heisatud.

Esimesed kohale jõudnud ja esimene lahkuja seadsid ennast kohviku ette pildile
Probleemi võivad tekitada üksnes lünklikult salvestunud meelespidamised, iseäranis siis kui tähtsad kutsed jäävad juhuslikule lipikule märgituna vähem oluliste paberite vahele unustushõlma. Sel juhul olgu kiidetud ja tänatud mõni hea juhuslik tuttav uulitsanurgalt, kes parajal hetkel meeldetuletust korraldab. Sõitsin omalinna mehega Sindist Pärnu. Bussist väljudes temal teadagi oma tegemised, minul oma. Peatselt kohtusime vastassuundades liikudes uuesti. Tema küsima, kuhu lähed? Mina: muidugi koju! Tema mitte, minevat hoopis kirjandusõhtule. Ai jaa…, häbenesin hajameelsust ja siunasin unustamist, aga ei salanud, et uudis tuli kuidagi ootamatult. Lubasin koduteelt tagasi pöörata ja meelt parandada, et siiski õnnelikul kombel õigeaegselt ja sõnapidavalt kohal olla.

Christian ja Heli Künnapas
Margit Peterson on luule ja proosaga põimitud kirjandusõhtuid korraldanud vist alates 2011. aastast saadik. Eile koguneti aga kolmandat korda Kolhethis. Vastupidiselt saabujatele väljus kogunemise ajal kohvikust Pärnu Postimehe ajakirjanik Anu Jürisson, naeratas, tervitas ja järgmisel hetkel oligi maja nurga taha kadumas. Jõudsin hüüda: kuhu nüüd? Tema vastu, et tal olevat juba Heli ja Margit intervjueeritud ja pool tööd tehtud. Mõtlesin: näe, jõudis ette. Tahtsin samuti Heli Künnapast ja tema suvel ilmunud noorte romaanist „Tristan“ kirjutada. Esimesed sada lehekülge küll alles loetud, aga piisab sellestki, et hinnata raamatu väärtust. Kindlasti ei jäta raamatut pooleli ja tahan esimesel võimalusel ka lugemata jäänud 150 lehekülge ära lõpetada.

Heli Künnapas ja Christian
Künnapas oli esimene esineja, kellele õhtujuht Meelis Sarv sõna andis. Kolmanda raamatu autor tuli maakonna ääremaalt linna koos pisikese pojaga. Christian on vaatamata oma väga noorele eale hästi kasvatatud poiss, kuulekas ja tasane. Jälgis kõike toimuvat teraval pilgul ja hoidis ennast ema esinemise ajalgi kenasti süles, mõne olulise ütlemise juures aga sirutas ennast käsivarrepikkuselt sirgeks, et kõigi tähelepanu peamisele juhtida. Tegelikult tulingi põhiliselt „Tristani“ autorit kuulama. Kuulasin sama pingsa tähelepanuga, nagu alustasin tema raamatu lugemist.

Margit Peterson ja Meelis Sarv esitlevad oma loomingut, et hetk hiljem need omaniku vahetusse anda
Alati on Margit saanud kokkuleppele ka muusikutega, kes kirjandusõhtuid laulu ja pillimänguga sisustavad. Samuti on Meelis Sarv esinenud oma ansambliga Pööloy Gläänz. Eile oli võimalus omada tema ansambli uut plaati. CD neljas lugu kannab pealkirja „Eemal“, viisi autor Meelis Sarv ja sõnade autor Margit, kes kolmiku esinemise ajal oma esinemise järge kerge rambipalavikuga ootas.

Heiko Kivila
Umbes aasta koos musitseerinud tegijad “Kolm Meest Said Kokku” polevat Meelise sõnul Kuldne trio, aga kiiduväärt muusikud selletagi. Heiko Kivila, kes mind tänaval teises suunas astuma pani, mängib enda valmistatud dudokoni, basskitarri keeli tõmbab Jaanus Allik, laulab Alar Sinimeri. Valdavalt on repertuaaris Ott Arder, Juhan Liiv, Debora Vaarandi. Sinimeri loob valitud luuletustele viisid.

Irja Salova loeb Tristanit
Margit esitles oma esikromaani “Segavereline”, millele on tehtud ka esimene kordustrükk. Olen tema romaani läbi lugenud ja täiesti loetavaks tunnistanud, ehki leidub ka teistsuguseid arvamusi. Mõtteid romaanist saab lugeda siia klikkides. Märkasin, et üks noor naine oli keskendunud “Tristani” kaanepildiga raamatut lugema ja harva pööras tähelepanu muule. Seisis vankumatult kuid kergelt seina toetades. Margit ütles, et kaunist soengut teeb talle toosama naine.
Siiri Metsamägi tutvustas ennast ja oma raamatut mulle veidi enne suure rahva ette astumist. “Nurrikud Pärnus” on mõeldud kuni 10-aastastele lastele.

Siiri Metsamägi
„Olen Pärnu Kastani Lasteaia õpetaja. Kevadel ilmunud kogupereraamatu “Nurrikud Pärnus” tegelased on juba minu raamatust välja tulnud. Kunagine Vana-Pärnu tüdruk, kooliõde Maritsa aitab neid meisterdada, ise Inglismaal elades,“ jutustas Metsamägi raamatusõpradele ja hoidis kahte Nurriku maskotti kõigile nähtavalt rinnal. Raamat sai alguse kaks aastat tagasi veebruaris, kui ilmus esimene pildike või nagu filmilõik mu ettekujutusse. Raamatu ainetel toimus maikuus lasteaedade laulupidu Pärnu kolledži aasal, kus ma ise Kassikaku rollis olin.“

Kirjandusõhtul on teisigi lapsi
Illustratsioonidki tegi Metsamägi värske kunstikooli kogemusega iseseisvalt valmis. “Linnavaadetega õlimaalid said lõuendile ja paberile tulid figuure kujutavad söe-värvipliiatsi-joonistused.“ Osa maalidest asuvad praegu näitusena Port Artur 2 ülemisel korrusel.  „Plaanis on Nurrikute raamat peagi vene keelde tõlkida. Venekeelsed pärnakad on juba huvi tundnud ja oma poolehoidu avaldanud.“

Tavaliselt on fotograaf Pilleriin Järve kaameraga kohal, sedakorda otsustas teisiti, puhata
Raamat on tema enda kirjastatud ja praegu kogub Hooandjas hoogu värvimisraamat väiksematele lastele. “Nurrikute värviraamat värsside ja Pärnu piltidega” tutvustab Pärnut, abistab häälikute õpetamisel ja pakub nuputamisülesandeid. Seegi raamat pakub väikestele ja suurtele võimalust koos tegutseda. Raamatu esitlus toimub 30. novembril Port Artur 2 Rahva Raamatu kaupluses.

Jüri Soo
Eks Nurrikute raamat räägib ise enda eest, leidis Metsamägi, kes kinkis kaks Nurrikut Margitile.
Inimesi tuli järjest juurde. Sisenes klassiõde Mare, klaasikunstnik Jüri Soo astus pika sammuga mööda tänavat ja pööras samuti ukse suunda. Margit püüdis kõiki külalisi kokku lugeda. Kuuldes, et juba on loendatud 40, ei tahtnud isegi uskuda näiliselt väikesele pinnale mahtuva ruumi suurust.

Delia Randmäe tuli kirjandusõhtule koos õe Dianaga
Delia Randmäe esitles oma raamatut “Maailmapäästmise muinasjutt” ja Tulihobu, kodaniku nimega Natalja Mereäär esitles oma debüütluuleraamatut “Valgus ja varjud”. Mõlema raamatu tutvustus jättis emotsionaalse elamuse, mis kutsuvad neid lähemalt lehitsema või koguni kaanest kaaneni läbi lugema.

De Krafinna
De Krafinna esitles oma loomingust luuleraamatut “Tark loom”, mida on toimetanud (:)kivisildnik. Samal ajal märkasin seltskonnaga liitunud “Tuusik teisele kaldale” raamatu autorit. Kati Saara Vatmann oli hästi liikuv. Pisike kaamera otsis osava käeliigutuse saatel paremat asendit inimeste vahel, et saada võimalikult hea pilt Christianist. Poiss ei näidanud vähimatki vastumeelsust, et teda nii suure huviga pildistatakse.

Jaanus Allik
Arvata, et Christianil midagi märkamatuks jäi, olnuks asjatu pettekujutlus. Väga terased silmad. Kahelda ei saanud ka Kati Saara Vatmani terases pilgus ja mõttes. Varsti istus ta minu kõrval ja sihtis objektiivisilmaga mõnd härrasmeest. Äkki olin koos noorusliku naisterahvaga selfievõtte abil kõrvuti ühel pildil. Palusin vilksamisi nähtud fotot veelkord näha, aga keeruline elektroonika tillukese kaamera sisemuses käis meie mõlema mõistmisest sellel hetkel üle ja nii see pilt silmist kaduski.

Kati Saara Vatmann annab autogrammi
Siis kutsus Meelis daami minu kõrvalt kuulajate ette. Aga enne pikemat jutustust kirjutas ta autogrammi oma neljakümneviiendana ilmunud raamatusse ja ulatas Paavo Kangurile. Samal ajal tuli istus uudistama ka kohviku peremees Andri Arula. Kuulsime, et autor on samuti luust ja lihast inimene, nagu me kõik. Vahe on võibolla selles, et kõik ei taha olla nii avameelselt julged kui tema.

Andri Arula, kohviku peremees
Kati Saara Vatmann nimetas kolme asja, milles on valesid otsuseid teinud ja kõneles nauditava monotoonsusega veel mitmest muust asjast oskusega, mis tekitas kuulajas mulje justkui loetakse kirjanduslikult hästi viimistletud teksti ette. Minu kõrvadele oli hea kuulda, et ta peab Heli loomingut peatselt ilmuva raamatu „Minu ilus elu maal“ põhjal hinde neli vääriliseks. „Heli Künnapas on väga andekas kirjanik,“ ütles seda raamatutut toimetav Kati Saara Vatmann, kelle hinnang kinnitas, et olen õigel teel Heli loomingu vastu huvi tundes.


SIIA  ka link!

Lõpel kõneldi Jumalast, küülikutest ja raamatutest

October 27th, 2014
Mineval kesknädalal kohtusid Pärnumaa kirjanikud Heli Künnapas ja Margit Peterson Lõpe raamatukogus väikese seltskonna Koonga valla kirjandushuvilistega.
Margit Peterson ja Heli Künnapas esitlevad Lõpe raamatukogus oma uudisloomingut
Christian lubas emal suurte inimestega juttu puhuda

Terje Roseniit
Raamatukogu juhataja Terje Roseniit oli aegsasti erilise hoolikusega väikese kohvilaua ettevalmistanud. Ei külasta ju tillukest raamatukogu kuigi sageli raamatute autorid, veel vähem kaks kirjutavat naist korraga. Kitsuke ruum oli parajasti sedavõrd suur, et Heli ja Margit mahtusid kenasti oma kaasa võetud kirjandusega ühe laua taha ja viis naist teise samasuguse laua äärde istuma. Maalehe ilmatark Ilmar Tiismaa sättis ennast veidi mugavamalt lauast kaugemale akna alla, et pilk kõigile naistele ülevaatlikum oleks. Ise püüdsin võimalikult kaugemat nurka valides jätta kõige osavõtmatuma kohalviibija mulje. Raamatukogu perenaisel oli palju toimetamist, aga viimaks sättis temagi end raamaturiiulite ette. Üksnes Heli käevangus kantud lapsehäll jäi eesruumi.

Ilmar Tiismaa
“Poiss või tüdruk?”, uuris Ilmar. „Poiss, Christian. Tal on viieaastane vend, kolme-pooleaastane vend ja kaheaastane õde. Pisikseid on meil maja täis. Igapäevaselt siis nende väikeste kõrvalt saabki kirjutatud. Seni pidasin küülikuid, aga väikeste laste kõrvalt polnud see enam võimalik. Nüüd peame kõigest 13 lammast ja kahte hobust. Tegeleme talumaja renoveerimisega. Hetkel olen üksikema kuna mees töötab Soomes. Neli last ja loomad on praegu minu käsutada,” vastas Heli konkreetsele küsimusele pisut põhjalikuma enda tutvustamisega.

Koonga valla kirjandushuvilised naised kuulavad, mida Margit Peterson ja Heli Künnapas räägivad Lauas istujatest keskmine on Linda Kaas
Tunnikese kestnud kohtumine kujunes vestluskolmnurgaks, milles üritasid võistu sõna saada Ilmar ja kaks naist, Heli ja Margit. Kõik kolm olid lahkelt valmis ka teistele küsimusteks sõna andma, aga viimased jätsid suurepärase võimaluse oma tagasihoidlikkuses kasutamata ja jälgisid huviga Ilmari katseid jutujärge juhtida. Ilmataat ei pea ennast ilmatargaks nagu Maalehes teinekord teda tituleeritakse ja eelistab olla lihtsalt ilmavaatleja. Margit nimetas ammust tuttavat hellitavamalt ilmataadiks. Kui Margit oli ennast paari sõnaga jõudnud tutvustada, tundis ka Ilmar naises ära kunagise väikese tütarlapse, kes Koonga valla Veltsa külas sündinud, seal kandis kasvanud ja koolis käinud. “Näe, Kaasi Linda noorem tütar ju,” rõõmustas Ilmar ja vaatas viiest laua ääres istuvast naisest keskmisele otse silma ning arvatavasti kiitis mõttes ka Margiti ema.
Kui Miia saab lapse
Sedakorda jäi siiski ilmajutt rääkimata, kuigi erakordselt külm oktoobrikuu õhk võinuks selleks põhjust anda. Ilmselt pani aknast paistev ere päikese valgus ja soojus unustama talviselt mõjuva karguse ja jutt levis teistele ilmaelu asjadele. Ilmar vedas jutu koguni ilmaruumi kaugemates oletatavates paikades pesitsevate olevusteni, ent külla tulnud kirjanikud eelistasid maisematele küsimustele pühenduda.

Heli Künnapas
„Romaani “Homme on ka päev” puhul on hea kontrollida, kas inimene, kes ütleb, et on seda lugenud, ka tegelikult on. Kes pole lugenud, arvab, et räägitakse sellest, kuidas meil on palju aega ja kõike võib edasi lükata. Tegelikult räägin mina hoopis sellest, et me ei tea kunagi, kas homne päev veel tuleb ning kes siis meie kõrval veel on. See ei tähenda suremist, aga inimestega võib juhtuda mida iganes. Nii et suur oskus on elada tänases päevas ja näha kõike head, mis meil juba praegu käes on,“ tutvustas Heli üht oma seni ilmunud kolmest raamatust.
Heli viimane noorsooromaan “Tristan” räägib edukast õpilasest Miiast, kes on väga hea tantsija, kuid ettevaatamatuse tõttu jääb rasedaks. „Kui täiskasvanute puhul võetakse seda paratamatusena, siis noore puhul pannakse kohe tempel külge. Nii saab seni hinnatud noorest kõrvaletõugatu, isegi kui ta on valmis oma teo eest vastutust võtma. Ma ei propageeri teismeliste rasedust, kuid mulle ei meeldi silmakirjalikkus meie ühiskonnas.“
Ilmaril on küsimusi
Aga Ilmar soovis ka vastust küsimusele, kas kirjanikud usuvad Jumalat: “Kas te usute Jumalasse, Loojasse, et see maakera ja universum on tehtud tema poolt?” Ilmar soovinuks veel pikemaltki oma küsimust selgitavate märkustega avardada, aga Heli napsas oma vastusega tal sõnad suust.

Heli Künnapas vastab Ilmar Tiisma küsimusele Jumalast
“Jah, mina usun, et Jumal on olemas. Milline ta täpselt on ja mida teinud? Mul on usuteaduses teoloogia magistrikraad. Kõik Jumala ja usu teemal meieni jõudev teadmine tuleb läbi inimeste. Kellel siis on õigus? Mind on õpetanud erinevad õppejõud, kes räägivad mõnikord ka teineteisele vastu või päriselt üksteise vaateid ei toeta. Ja mina, üliõpilasena, pidin siis aru saama, kellel on õigus. Kõige rohkem sain magistriõpingutest teada seda, et see kõik on inimlik. See, mida mina täpselt usun ja milline on minu arusaamine või kogemus – seda pean ma ikkagi lõpuks ise tunnetama, mõistma ning leidma need tükid, mida mulle näidatakse. Kirik on olnud minu jaoks oluline läbi elu. Suviti korraldan Pärnu praostkonna laste religioosseid laagreid, kus olen ise õpetaja. Kõik võivad tulla. Seal pole eeldatud, et nad oleksid pühapäevakooli lapsed või peaksid kuuluma kristlikku perekonda. Võtame kõik vastu. Siiski peavad nad arvestama, millist tõde me selles laagris kuulutame. Kristlastel on Piibel, teistel religioonidel teised pühakirjad. Usu pärast tapmist ei saa mitte mingil juhul heaks kiita. Täpselt sellel põhjusel, et tegemist on inimlikkusega, mis alguse saanud inimestest. Erinevate religioonide vahel on küll oma jumalad, aga tegelikult on teda ju ikkagi üks ja ainus. Kõrgeima loovjõuga ei saa olla nii, et Eestis on üks ja üle piiri minnes mingi teistsugune jumal. Vahe tegemine on vaid inimlik nähtus,” selgitas Heli, millele mitte keegi ei söandanud vastu vaielda.
Ilmar: „Arvatavasti olete te ristitud. Mina olen ’43. aastal, ma olen juba nii vana mees.“
Heli: „Jah. Mina lasksin ristida selle aasta augustis 3 last korraga.“
Ilmar: „Te teate muidugi ka, mis tähendab ristimine?“
Heli: „Jah!“
Ilmar: “See on pühalik toiming, mis tuletab meelde Jeesus Kristust. Kui teil on see kõik raamatus kirjas, siis ma loen kõik need raamatud läbi. Mulle on Jumal andnud sellise lobisemise järje. Pean ennast alati tühjaks rääkima. Ma võtan teie meili aadressid ja kirjutan tänasest päevast ka oma arvamuse.”
„Segavereline“ pole ainus
Margit on kannatlikult Ilmari ja Heli kahekõnet kuulates oma kauneid lokke keerutanud, kuid võtab viimaks samuti jutujärje üle: „Nüüd on mul 4 raamatut ilmunud, 3 luuleraamatut ja sellel suvel ilmus esikromaan „Segavereline“. Kokku on minu loomingut avaldatud 30 raamatus. Meil on välja antud ühised almanahhid. 2011. aastal ilmus „Pärnu romanss“, kus on esindatud 3 Pärnu luuleklubi: suleklubi, mida juhib Pärnu tuntud poetess Luule Luuse, vene klubil on Nadežda ja luuleklubi Luuletaeva-Latern, kuhu ma ka ise aastaid kuulusin. Olen sellest klubist välja kasvanud ja nüüd korraldan viiendat hooaega kirjandusõhtuid. Alustasin luuleõhtutega, Varem käisime iga kuu korra koos, aga nüüd kohtume olenevalt sellest kuidas tuttavate ringis jälle ports raamatuid valmib. Tuleme ühel õhtul mingi kaheksa kirjanikuga kokku, et kõik saaksid oma uut loomingut tutvustada. Sekka kuulame muusikat.“
Heliga tutvus Margit facebooki vahendusel. „Kati Saara Vatmann, endine Kati Murutar rääkis, et on olemas keegi väga tore naisterahvas, kes kirjutab ja tema nimi on Heli Künnapas,“ ütles Margit ja kasutas aega ka mõne enda luuletuse lugemiseks.

Margit Peterson Lõpel
Veel rääkis Margit, et on pannud kokku „Pärnu kirjarahva antoloogia 2“, mis on praegu kirjastamisel ja peaks ilmuma veel sellel aastal. „Kunagi ’98-dal ilmus Pärnu kirjarahva antoloogia esimene köide. Sellele järgnes pikk vaikuse periood. Ma tundsin, et on vaja Pärnu kirjarahva antoloogiat nr 2 ja juba on koostamisel ka nr 3. Pärnus ja Pärnumaal on nii palju kirjutajaid, et selle järele on karjuv vajadus. Ühiskogumikes ei ole ainult luule, on ka näidendid ja proosa. Kui on rahvast, kes tahab midagi kirjutada, võtku aga ühendust.“
Margit: „Sotsiaalluule kogumikuga sai televisioonis esinetud. Sisult veidi räigem luule, millest punkbändid saaksid laulusid teha. Paljud ei kirjuta sellist luulet.“
Ilus elu maal
Heli: „Küsiks, kas kellegil on mingi teema, millest võiks rääkida? Mida te meist teada tahate või kuulda soovite?“
„Kui palju teil kõige rohkem on küülikuid olnud?“ Üldine naerupurse muutis olemise avatumaks ja Heli vastusest saadi teada, et kahesaja ringis. „K…r…t, mul on 70 olnud ja praegu ainult 1,“ tundis Ilmar naisele allajäämise kibedust.

Heli Künnapas ja Christian koduteele asutamas
„Nendega ongi keeruline olnud. Millal ma söötsin küülikuid? Siis kui lapsed magasid. Ma jootsin küülikuid paar tundi. Õhtul tuppa jõudes oli väga väsitav tunne. Seitsmest tuli lastega juba ärgata,“ jutustas Heli. Ja viimaks tunnistas ta, et eelistab kirjutada öösel, siis kui keegi ei sega.
Detsembrikuus on tal ilmumas “Minu ilus elu maal”, mis on päeviku vormis teos Heli ja tema elukaaslase elust maamajas koos laste ja loomadega. „Kirjutan sellest, kuidas me hakkama saame või millega hakkama ei saa. Lähipäevil hakkan Hooandja.ee keskkonnas selle teose trükkimiseks raha koguma.Samal ajal veenis Kati Saara Vatmann, et Christian oskab ka tema süles istudes olla viisakas ja tore poisslaps.Lea Jaanimaa esitles oma raamatut “Äratundmishirm” ja viimasena rääkis Paavo Kangur kahest raamatust: Eri Klasist ja palverännakut kirjeldavast raamatust Santiago de Compostela’s.

SIIA ka link!

Jüri Saar rääkis slaavi-kristliku tsivilisatsiooni lähedusest islamiga

January 23rd, 2015
Jüri Saar, kriminoloogia professor
Professor Jüri Saar tutvustas eile Pärnus Rahva Raamatu kõrval asuvas Piano kohvikus oma raamatut „XXI sajandi väljakutse: tsivilisatsioonid, kultuurid, väärtused“.

Tsivilisatsioonid, kultuurid, väärtused pakkusid Piano kohvikusse kogunenud inimestele elavat huvi
Üle paarikümne aasta kuritegevust käsitlevas teaduses töötanud Jüri Saar rääkis, et viimati ilmunud raamatu koostamise juurde jõudis ta juhuslikul viisil. „Tahe tutvustada erinevaid tsivilisatsioone laiemale ringile huvilistele sündis sellest, et hakkasin kirjutama üht erialast raamatut kuritegevuse ja kultuuri omavahelistest seostest,“ selgitas teadlane. Teda huvitas küsimus, miks on kuritegevus ühes kohas karistatav kuni surmanuhtlusega, teises kultuuriruumis oleks see täiesti ennekuulmatu tegu? „See oli minu lähtekoht ja tundsin, et pean selle kaudu liikuma sügavuti erinevate kultuuride poole. Kogutud materjalide rohkus võimaldas aga kirjutada lisaks algselt kavandatule veel hoopis teist teemat puudutava raamatu.“

Kriminoloogia professor Jüri Saar esitleb oma uut raamatut, mis võrdleb kolme suuremat tsivilisatsiooni
Raamatu põhisisu keskendub väärtustele. Kust need väärtused tulevad, mida ei saa eksportida, müüa, peale suruda? Saar kinnitab, et väärtused lähtuvad religioonidest. Samas lisas juurde, et see pole tema originaalne avastus. Suur hulk antropolooge ja kultuuriteoreetikuid on seisukohal, et väärtuste allikas on religioon. Kuna religioonid on erinevad, siis pole ka väärtused kõigis kultuurides ühesugused. Tänapäeval puutume tihedamalt kui kunagi varem kokku erinevate arusaamade ja kultuuridega.
„Üks lemmikautoreid, kellelt olen palju inspiratsiooni saanud, on Harvardi ülikooli teadlane Samuel Huntington, kes sündis 1927. aasta kevadel New Yorgis ja suri 2008.“ Huntington oli ametilt politoloog ja juba 1990-ndate alguses esitles arusaama, et pärast külma sõja lõppu satub maailm täiesti uude olukorda. Enne seda oli maailm jagunenud enamvähem kaheks. Ühel poolel asusid kommunistid sotsialismi leeri ja Nõukogude Liiduga, teisel poolel kapitalistlik maailm, USA ühes oma liitlastega. Külma sõja lõppedes kõneldi võimalikust võistlemise lakkamisest, aga tegelikult tekkisid uute piiridega vastandumised. Huntington kuulutas tsivilisatsioonide ajastu tulekut. Ta rääkis, et järgnevad tsivilisatsioonide põrkumised hakkavad määrama tulevaste asjade käiku. Ometi kaotas Huntington vahepeal oma populaarsust. Tundus, nagu ei peaks tema jutt paika, kuid nüüd meenub tema nimi taas sagedamini.

Jüri Kask ja Margit Peterson on ühed huvilised mitmekümnest inimesest, keda tsivilisatsioonid rohkem huvitavad
Teatud jaotuse järgi liigitatakse 7 tsivilisatsiooni. Saar vaatleb neist kolme suuremat: lääne-kristlikku, slaavi-õigeusklikku ja islamit. Kuidas need omavahel hakkama saavad, määrab ka Eesti käiku. „Iseseisvuse taastamine 1991. a tähendas meie jaoks liikumist ühest kultuuriruumist teise,“ osundas Saar, kes võrdleb tsivilisatsioone mõneti tektooniliste laamadena. „Omal ajal peeti Saksa geograafi Alfred Wegener’i juttu hullumeelseks, et maakera sisemus võiks koosneda mingitest hiiglaslikest plaatidest, mis pidevas liikumises üksteist nügivad. Tänapäeval võetakse seda teaduslikult tõestatuna.“
Raamatut „XXI sajandi väljakutse: tsivilisatsioonid, kultuurid, väärtused“ lugemisel ilmneb hämmastav slaavi-õigeuskliku ja islami hoiakute sageli esinev sarnasus, mis olevat professorit ennastki üllatanud. „Kirjastuses oli raamat juba poolteist aastat valmis, trükkimine viibis kuni eelmise aasta sügiseni. Seega polnud veel tänane Ukrainas toimuv kohale jõudnud. Nüüd teame, et tšetšeenid sõdivad Ukrainas kahe slaavi vennaskonna vahelises heitluses islamistidena venelaste poolel ja kiidavad Allahi nime.“ Põhijäreldusena tuleb pidada Venemaa ja islami omavahelist lähenemist läänemaailmale hoiatavaks märguandeks.

Sindi Gümnaasiumi ajaloo ja ühiskonnaõpetuse õpetaja Lembit Roosimäe on Jüri Saarega hea sõber juba Paikuse erikutsekooli ajast saadik
Üks tuntumaid vene geopoliitilise doktriini viljelejaid Aleksandr Dugin räägib venelaste oma tsivilisatsioonist, aga pannes tähele mõlemat Venemaaga peetud Tšetšeenia sõda avastame kummalise asjaolu. Tšetšeenias sõdis Venemaa separatismi vastu, mille esimesel korral venelased kaotasid. Teise sõja lõppu on raske dateerida, aga tegelikuses on tšetšeenid kindlustanud endale sisuliselt erikorra. Kui läänes ei mõisteta kohut Jumala nimel, siis islami õigus on siiani lahutamatult seotud püha õigusega, mis toetub Koraanile. Šariaat, mida nimetatakse ka islamiseaduseks, kehtib vääramatu õigusena Putini Venemaa koosluses asuvas Tšetšeenias. Alles hiljuti protesteeriti Groznõis 300 tuhande inimese osavõtul Muhameedi pilapiltide vastu. Arengud naabruses on meie jaoks mõtlema panevad.

Elmo Joa, Pärnu Rääma Põhikooli direktor
Saar esitas veel mitmeid huvitavaid näiteid slaavi-kristlikust sarnasusest islamiga ja teineteisele lähenemisest, millest kõige parema pildi saab ikkagi raamatut ise lugedes. Aga siinkohal veel mõned näited. Korruptsioon on ühiste ressursside kasutamine isiklikes huvides. Läänes rikub see normaalset arengut ja tekitab ebaausat konkurentsi. Läänele võõrast võimudistantsi, kus ülemus on alluvatest hästi kaugel ja lähemal jumalale, kohtab nii islami ühiskonnas kui ka slaavi-kristlikus võimuhierarhias. Iraagi diktaator Saddam Hussein pidi võimule jäämiseks kindlustama ennast tugevalt oma klanni inimestega. Kunagine Moskva linnapea Juri Luškov oli mõjuvõimas koos naisega ja mitte keegi ei öelnud halba sõna seni, kuni ta hakkas oma tegevusega endast kõrgemalseisjate suhtes liialt piire ületama.
„Natuke meenutab sama asja ka Tallinna linnas toimuv. Savisaar on poetanud mõtte, et meie inimesi ei huvita mitte niivõrd kui palju keegi kedagi petab; selle asemel tahetakse transporti, sooja vett, tänavad lumest roogitud ja liivatatud oleksid jne.,“ tõi Saar näite korruptsioonist siitsamast Eestist, mis asub Narvast algaval Huntington’i poolt määratletud slaavi-kristliku ja lääne-kristliku tsivilisatsiooni piiril. Saar lisas juurde, et tõenäoliselt ei andnud Savisaar endale aru, mida ta selliselt, võibolla ka tahtmatult väga ausameelselt, välja ütles.

Ivo Ilmsalu tahtnuks professoriga veel pärast kohtumist väga pikalt vestelda, aga teisedki ootasid, et Jüri Saar leiaks nendegi jaoks aega
Ajaloos leidub huvitavaid paralleele. „Kahel korral on Euroopal olnud islamiga tõsiseid probleeme. Viimati türklastega. Võibolla ootab meid nüüd ees sama mure kolmandat korda. Peame olema tähelepanelikud ja jälgima, kust kaudu uus arvete klaarimine meieni jõuab,“ võttis Saar üle tunni kestnud esinemise kokku. „Põhitõde seisneb selles, mida me endast arvame. Kui selge ja tugev on meie enda arusaam. Välised väljakutsed annavadki selleks võimaluse ka paremini endas selguseni jõuda. Kindlasti peab lääs olema meelekindlam.“

SIIA ka link!
Märkamatult jõudis kolme tunni pikkune kirjanduse tutvustamise maraton läbi.