Ka pedagoog on inimene

KA PEDAGOOG ON INIMENE Vihm üha klimberdab aknaklaasil nagu oleks Motzardi 21. klavierkonzertile sattunud. Sama moodi klimberdas sügis ennast kirevama kleidi ostule marketisse, sest suvekleidiga võib sügise ära hirmutada, kuigi vananaistesuvi jäi tänavu niigi hiljaks ja ta isegi ei vabandanud meie ees, mida iga soojalembelise indiviidii hing ihkaks. Aga eksimine on inimlik olnud aegade algusest saati. Pole ka täna erndeid. Viimase septembrikuu päeva otsustasin teha niiöelda kodukitli päevaks, sest võimaluselt võimaldan endale neid päevi vähemalt paar korda kuus. Aga sellel korral sain vahetult peale hommikusööki võõralt telefoninumbrilt kõne. „Tere hommikust ja vabandust, et tüütan! Loen teie lugusid ja olen, pehmelt öeldes, kade, sest teil näib ideid jaguvat ja fantaasia on ka fenomenaalne. Ausalt öeldes olen teie kontakte ammu otsinud, aga ega ei olegi nii lihtne neid leida. Ahjaa, Meeri olen. Pedagoog.“ Kuulan ja imestan, et millistest lugudest käib jutt ja mille peale kade ollakse. Lisaks ei tunne ma omateada ühtegi pedagoogist Meerit. Ja ainult ühte Meerit ma tunnengi, aga see pole küll tema hääl.Minu teada pole Meeri ka ametit vahetanud. Kortsutan kulmu ja sügan silmanurka, kuid ka sealt ei tule ühtegi tuttavat Meerit nagu ei tule mul ka üle huulte ühtegi sõna. Vaikin. „Kas ja kuidas teil ajaga on? Mina vabanen töölt pärastlõunal. Oleks tore kohtuda. Kas?“ Vaikus võtab maad. Kummaline, et keegi võõras tunneb minu aja vastu huvi, tõesti kummaline. No mitte ei taha kittelkleiti linnariiete vastu vahetada ja nägu pähe joonistama hakata. Ei jõua õiged mõtted ja sõnad minuni, vaikimine on endselt mu parim kaaslane. „Hmm, kas te olete ikka kuuldel!?“ Võõras köhatab häält puhtaks, või otsib ta niiviisi minuga kontakti, sest ilmselt vaikimist ta ei oodanud. „Ikka olen kuuldel ... „ja kõik sai öeldud. „Olgu. Aga ma praegu lõpetan, pean tundi minema. Suhtlemiseni!“ Sellega kõne piirdus. UudishimU minus tõstis pead, tõksisin võõra telefoninumbri internetis otsingumootorisse aga targemaks ma ei saanud. Jah, ma ei ole just kõige teravam pliiats internetimaailmas, ikka üsna tihti vajan teritaja abi. Lõin käega ja unstasin ennast lugema, sest viimasel ajal saan seda kirge üha harvemini rahuldada, sest aega lihtsalt napib ja igasugused teised tegevused ja tööd võtavad oma osa. Unustasin kõne ja toimetasin oma asju edasi. Niiske ja rõske sügis sundis pliidi alla tuld tegema ja toidud tulidki maitsvamad ja kodusemad. „Ma olen teie ukse taga. Paun avage!“ Kuulen läbi telefoni sama häält kuid mind hämmastab, et üks pedagoog niiviisi mu ellu tungida tahab. Mõnikord, nagu ka täna, tunnen hetkeks, et empaatia minus laseb mind ära kasutada, sest pean mugavustsoonist välja astuma ja hakkama tegelema võõra inimese probleemidega, sest juba ta hääl kõneleb murede keeles. Niipalju siis endale mõeldud ja lubatud kodukitli päevast, pomisen endamisi ja lähen avan ukse. „Prrrr, see paganama vihmavari ei pea üldse enam vihma, on teien nii vana, aga elu üha kallineb, palgad järgi ei jõua, ei jaksa mina uut ka osta!“ Võõras raputab uksetaga vihmavarju enamvähem kuivaks ja asetab minu imepisikesse esikusse, muudkui otsides kohta kuhu see ära mahutada. Vaatan teda hämmastunult ega oska ikka veel ühtegi sõna öelda. „Niisiis,“ kutsub ta ennast mu poja tuppa pöehmele sohvale istuma ning mina longin nagu poolemeelne tagant järgi, mal veel häbi ka, et kodukittel seljas ja hommikupesu veel ka võtmata. Tunnen kaena all higi lehka ja tahaks maa alla vajuda, kuigi olen omas kodus ja oma kvaliteetajas, või õigupoolest hetk tagasi veel olin. „Vaadake, kohe on tulemas õpetajatepäev, mul on, pehmelt öeldes, juhe täitsa koos. No ikka totaaalselt koos, nagu vanaema lõngakera, haruta millisest otsast tahad, ei hakka kusagilt see lõng jooksma. Vajan teie abi. Või noh, äkki sinataks?“ Vaatan teda vast endiselt jahmunud pilguga ja püüan seostada ennast õpetajatepäevaga. Meenub kuidas kooliajal sai sellel päeval õpetajaid asendatud ja vajun muigelsui mälestustesse. „Ma teadsin! Mu sisetunne ütles, et ma saan teilt abi!“ Meeri tõlgendas minu muigel ilmet valesti, arvates, et kohe tõttan talle abi andma, ehkki ma ei olnud siiani aru saanud kes see naine päriselt on ja miks ta siin on. „Mida te või sina minult ootad, sorry?“ Mind hämmastas kogu see tutvus algusest saati. Olen ju ise karmi nõukaaja kasvatisega, pedagoogd minu teada nii ei käitu. Nad ka ei valeta mitte kunagi, nagu mainiti ka hetke aja popimas meelelahutussaates, mis küll püüab müüti murda. Kas just saade ise, aga seles osalevad pedagoogid. „Ideid. Sooviksin, et genereeriksite mõne põneva idee seoses läheneva õpetajatepäevaga. Teil on hea fantaasia.“ 'Lõpuks saan selgeks mida minult vajatakse ja oodatakse. „Ma luban, kätt südamele pannes, et ei kasuta neid ideid kurjasti ning panen nendele teie nime alla.“ lubab Meeri. Ma jälle ei jõua ilmselt temaga ühte sammu astuda. Kuhu ta need siis kirjutada kavatseb, et minu nime alla paneb? Ja siis jõuab mulle kohale üks vana ja armastatud idee. Pakun selle lahkesti välja. „Minu meelest oleks kõige vingem kui teie – õpetajad – kehastuksite nõuka aja õpilasteks, paneksite need sinised mütsid kooli minnes pähe, selga sinised miniseelikud/poisid kukepüksid ja valged vormiplusid ning ikka need ehedad koolisussid, mida nõuka-ajal kõik lapsed koolis kandsid, eranditult. Selga pange ka ranitsad ning äkki on võimalik kusagilt ka suleped ja tindipotid välja võluda. Oge nagu esimese klassi õpilased, kes vaatavad süütu pilguga helge tuleviku suunas. Kuid, üht ma ei julge soovitada mie kurjas ja segases ühiskonnas, Leninit igaks juhuks ärge ülistage, sest paljud tegelased ei pruugi mõista seda hetkel, msi on ka mõistlik. Aga ega alles kooliteed alustav laps ei osanud ka nõuka-ajal Leninit ülistada, seega võtke vabalt ja rivitult. Kas sobib?“ „Geniaaalne! Supergeniaalne! Ma teadsin, et ma saan sinult abi, ma teadsin, võtab Meeri ridikülist suure šokolaadi, ualatab selle tänutäheks mulle ja lahkub sam aruttu nagu tuli. Vaid vihmavari minu kitsukeses esikus kõneleb – mul käis külaine- keeles. Vaatan iga natukese aja tagant telefoni. Õpetajate päeva oli juba mitme päeva eest, aga lubatud kõne ei tule. Pagan küll, oli mul vaja seda kõnelogi tühjendada! Jõuan mõtteis kiruda kui tulebki kõne; „See oli maailma vingem õpetajatepäev ja ma pälvisin kõikide kolleegide heakskiidu ja, nagu ma lubasin, ei jätnud ka mina sinu nime mainimata ja meie armas koolipere ootab nüüd pikisilmi sind meile külla, eks sa juba vast ise aimad mida esitlema.“ Jah, esimene veerand saab oktoobriga ühele poole ning november ei ole enam mägede taga. Ehk on selleks ajaks mu järgmine lasteraamat ka ilmavalgust näinud, on hea ju koolilastele kohe uut raamatut tutvustada. 30. september 2022.a Vana-Räämma

Müstilised Lood ja Nelli Teataja

Jah, oktoobrikuu Müstilised Lood on ilmunud ning sellesse numbrisse kirjutasin ma loo sellest, kuidas ravitseja Antonina nägi hingede lahkumist. Aitäh kogemust jagamast, hea Antonina! Ja Nelli Teatajasse kirjutasin sisuka loo vägivalla teemal. Kui ka sina tunned, et tahad mulle oma lugu rääkida, võta julgelt ühendust kasvõi Facebooki kaudu või helista. Kena reedet! 30. september 2022.a. Vana-Rääma

Jaansoni rada 275. päev

Jesss! Täna alustasime siis taas kepikõndimisega. Viimati harrastasin oma lemmiktegevust 8. augustil, ehk siis nädal enne operatsiooni ja tunduvalt suuremana, kui hetkel olen, aga siiski kepikõndisin. Ma tean, et ma olen kange naine, seda ei pea mulle isegi ütlema :) 9 km kepikõndisime ja 15500 sammu. Enesetunne on ülim. No jah, eks me põikasime ju metsa ka, sest tee ääres tervitasid meid juba puravikud ja tindikud. Tundub, et Pärnus hakkavad alles nüüd seened ennast näitama. Panin juba pannile, varsti praen Germole, ise ju neid süüa ei tohi. Lisaks kepikõnnile alustasin täna hommikut oma uuel vidinal trenni tehes. Õigupoolest ma ei teagi mis selle tegelase pealkiri on, aga mingi trenazööride sugukonda peaks ta kuuluma. No igatahes 100 sammu võtsid hommikul korralikult higi lippama ja ma ei lasknudki seda kergema peale reguleerida, mida raskem tammuda on, seda põnevam. Parema jala lihase võttis korra krampi, aga selle jalaga astusin eile valesti, ilmselt sellest. Hommikul, kui ma maokaitse tableti sisse võtan, pean ootama pool tundi millal hommikuputru süüa saan, seega on paras aeg treeninguks. Oehh, energiat on nüüd nii palju... Muide, jalutamisel ja kepikõnnil on ikka suur vahe, energiat annavad mulle mõlemad, aga kepikõndimine on palju kiirem, 5 km tunnis liikusime täna, olen nagu paisu tagant valla pääsenud. Nii ülihea on olla. Ja, natuke nalja ka, nii naljakas on rajal pükse üles kangutada ja ka see tunne, et püksisääred lehvivad :) Jah, kintsudet kaob kaal kõige rutem, alakõht on mu kõige probleemsem koht ning kätel on taas tiivad tagasi, mis vahepeal olid rasvast täitunud, aga nüüd nahk lotendab, aga mul poogen, ma ise vaid näen, ei lehvita neid üldsusele. Kui oled ise postiiivne ega pane igale asjale rõhku ning ei muretse iga liigutuse pärast, tervened ja saavautad eelmärgi lihtsamat teed pidi, see on kindel. Ausõna :) Muide, mets oli külluslik, andis lisaks meile veel ka õunu, punaseid ja magusaid, seega ka tema rõõmustab ;) Olgem õnnelikud! 20. september 2022.a. Vana-Rääma

Tänane trenn on peaaegu tehtud

Miks peaaegu tehtud? Kui lõpuni loed siis saada teada, sest linnast 7 km-lt ja 12000 sammult tagasi tulime juba kolmekesi :) Täna oli taas kesklinna asja, eks ma endiselt käin oma raamatuid uutele omanikele viimas, kellele posti, kellele otse kätte jne ... Kuna kesklinna silda ületades tundus, et päikeseline ilm on salakavl, väga valus tuul puges krae vahele, arvasin ma, et kõnnime vaid mõne kilomeetri, sest ma pean siiski meelde tuletama, et mu immuunsus ei ole veel kõige tugevam. Üsna varsti läksid plaanid vett vedama, sest olime otsapidi Rannapargis elevante paitamas ning seal vahetusläheduses asub kohe maailma ilusam Pärnu rand. No ei saanud ju ilma rannas käimata koju tagasi tulla. Tõsi küll, laudteed on tänaseks talvekoju viidud, aga see ei takistanud meid rannapiirile minemast. Vesi on väga kaugele taandunud, tahab vist Kihnu minna :) Rannaribalt vaadates tunduvad rannas olevad hooned hirmus kaugel olevat. Aga tuulepoisid olid ka meile armulised, läksid selleks ajaks siestale, kui meie rannas olime. Oi, milline kiusatus on vette minna, aga sellel sügisel jäävad ilmselt mu suplused tegemata, aga ma ei heitu, järgmisel aastal ehk uue hooga. Eks me rohkem sisemaal ehk mööda tänavaid kõndisime pärast tuulepoiste sisetalt naasemist ning ühele kiusatusele andsin ma siiski alla, nüüd on mul kodus vahend millega või millel saan trenni teha, kui ilmad õues eriti sõbralikud ei ole. Juba katsetasin ka, natuke raske on, pean laskma mõnel spetsialistil vaadata kas annab kuidagi või midagi ka reguleerida. Germo ka juba sammub seal. Tema võtab seda kui enda peagi saabuva juubeli kingitust, las ta siis olla nii, üks leibkond, ühed huvid ja tegemised. Ja noh kahtlemata ka oma ema poeg :) Meie oleme õnnelikud, olge teie ka! 28. september 2022.a. Vana-Rääma

Taas käisime jalgsi raamatuid viimas

Küll on hea kapata, kui samm on 16 kg kergem ja täna sai kuus nädalat operatsioonist. Nüüd võin raskusi tõsta, aga täna polnud veel tunnet, et tahaks kõnnikeppe kaasa võtta. Ehk peagi hakkame taas kepikõndima. Aga täna viisime suurema portsu raamatuid taas kesklinna postimajja, homme vaadake igaks juhuks juba postkasti. Lisaks viisime ka Kaevu tänavale 2 raamatut. Taas ühendasime kaks kasulikku tegevust. Postikulu on kallimaks läinud, nagu elugi kallineb. Enam ei saa ma uut novellikogu ka mitte 2 euro eest posti panna, tuleb kokku 2.85. Seega ... Aga meie teekond tuli 8 km pikkune ning kokku kõndisime 14000 sammu. Enesetunne on hea. Natuke tunnen kerget väsimust, aga see on mõnus. No mul ei ole söögiisu üldse. Olen täna söönud 2 supilusiakatäit kaerahebeputru 7 mustikaga (hommikul), tassi kohvi, 2 tassi puljongit, 1 proteiinibatooni ja 1 pirni. Söön teise pirni veel ja ühe õuna ka. Ja õhtul teen ilmselt taas kanapuljongit. Tuleb ette päevi kui söögile mõeldes ütleb mu mõte, "uhh, juba jälle peab sööma hakkama!" Aga osadel päevadel söön natuke rohkem. Lihtsalt paljud toiudud, mida enne tarbisin, ajavad öökima ning ma ei tarbi enam grammigi jahu,, sealiha söön üliharva, eile sõin paar merevaiguga hakkvorstikest. Aga üldiselt värske kurk, mille fänn ma enne eriti ei olnud, on mu lemmik ning tomat, mida olen kogu elu jumaldanud, ajab iiveldama. Pmst saan ka kõhu täis ühest proteiinibatoonist. Niisiis! Aga mis seal ikka, liikuge teie ka! Ma võin energiat anda, sest mul on seda ülearu! 26. september 2022.a. Vana-Rääma

Kaevu ja Tammiste

Jah, ühendasin kaks kasulikku tegevust omavahel. Käisime rajal ja raamatuid viimas. Kuna enne Tammistesse minekut oli vaja üks raamat Kaevu tänavale viia, siis kulgesime mööda Ilvest Kaevu ja sealt mööda Ojat Raba tänavale, edasi Rääma tänavale, silkasime korraks Bestri poodi ja tegime esimese istepeatuse Niidupargis, kui meie juures kohe nr 18 buss peatus, eks sõitsime siis ühe peatuse, sest see buss kulgeb edasi Kaubajaama. Jaama peatuses, ehk teisepool uut silda tulime maha ja liikusime Hooldekodu peatusesse, kus armas Terje meile juba vastu tuli. Sain imeilusa foto temast. Ja üleüldse oli armas kohtuda taas. Sellel korral olime küll vähem koos, aga küll me varst taas näeme. Tammistest tagasi tulime juba autoga ja kokku läbisime täna kõigest 9000 sammu ja 5,5 km. Asi seegi. Liikuda on hea. Ja tegelikult läksime täna niiöelda plaaniväliselt, aga imekena ilm kutsus. Ja hommikul ka plaanid muutusid. Jah, ma valin enne liikumise, kui miski muu, sest see on minu elus hetkel üks olulisemaid tegevusi. Liikuge teie ka! 24. september 2022.a. Vana-Rääma