Elu vanavanemate talus

ELU VANAVANEMATE TALUS „Palun too kaevust vesi enne ära kui sa põllule lähed. Mul on peopesa juba villis, ma lihtsalt ei jaksa nende kodutöödega hakkama saada.“ Pealinnas sündinud ja kasvanud noor pereema Karita ei suutnud kuidagi maaeluga leppida. Kogu elu pealinnas elades ei olnud tal õrna aimu ka mitte mida kujutab endast elu maal. Kunstripsmed ja geelküüned ning kõikvõimlikud massažid ja iluprotseduurid võtsid suure osa tema ajast. Lisaks käis noor naine peaaegu igapäevaselt jõusaalis ja erinevatel tantsutreeningutel, sest oma saleda talje eest tuli ju hoolt kanda. „Rahu, ainult rahu, toon ära. Aga ole siis muss ja pese need seakünad enne ära ka, need on juba liiga ropud. Olgugi, et sigadele pole see oluline.“ Penno nentis, et aeg-ajalt võiks siiski loomade toidukausse pesta, nii ei saa parasiidid ligi ja paljuneda. Tegelikult pidasid noored salAja sigu, sest nad ei olnud ametlikult talunikud ja nii, nagu nõuka ajal, võtad endale sead ja kasvatad, enam lubatud pole. „Väkk, ma jälestan seda tööd! Fakk, ma vihkan seda Eesti elu! Oleks need elektrihinnad normaalsed, poleks vaja siia kokasse kolida olnud!“ Nii nagu Karita ütles, nii ka mõtles. Kevadel oli nende pere otsustanud Penno vanavanemate tallu, mis juba paar aastat tühjana sesis, elama kolida, sest elu linnas üürikorteris muutus iga päevaga üha kallimaks. Lisaks sellele, et korteriomanik üüri tõstis, muutusid ka kommunaalkulud igakuiselt kopsakamaks, eriti elektriarved. Karita polnud üldse vaimustuses, et ta protseduurid saamata jäävad, aga äsjane uudis, et nad saavad lapsevanemateks, pani teda Pennoga nõstuma, elu maal tuleb odavam, kuid mitte kergem. Naine võttis halli alumiiniumtoobri, täitis selle kaevuveega ning valas seakünasse, mile peale aktiivsed koduloomad kohe seda lürpima hakkasid. „Kaduge minemaaaa! Aaapii, nüüd ma olen üleni pasaga koos! Väkk, ma hakkan oksele!“ Karita pühkis oma ligast otsmikku ja kadus öökides loomalauda nurgataha. Sead pääsesid laudast lahti ning tormasid põlluservale püherdama. Karita istus maha ja lihtsalt nuttis. Lisaks sellele, et ta hommikud algasid öökides ja oksendades, pidi ta päeva jooksul seda ebameeldivust kordi uuesti üle elama, sest kogu aeg iiveldas. „Siit sünnib pikk poiss, kui süda pidevalt paha on,“ targutas ämm, Penno ema Berta, kes aeg-ajalt maale noortele appi tõttas, sest vanaemaks saamine oli tema jaoks maailma kõige meeldivam uudis. Ja sündiski. Pen kaalus sündides suisa 5 kg ja oli 55 cm pikk. „Ikka õige mehemürakas, uus talumees, kes suudab ka seitse vakka tangusoola üksi alusele laadida,“ rõõmustas Karita isa, põline pealinlane, kes oli ennast vaid kultuurselt maamehetöödega kurssi viinud, luges palju ja käis kõik teatrietendused läbi. „Tõusta tuleb ikka kuke ja koiduga, et vili õigel ajal salve ja kartul mulda saaks! Egas maaelu pole meelakkumine! Tööd tuleb teha ja vaeva näha, et kõhutäit saada!“ Jah, targutada Penno äi oskas, aga kätt talutöödele külge panna mitte. Siidikäpp, muheles väimees endamisi, aga jättis selle targu enda teada, sest äiaga riidu minan ta ei soovinud. Äi oli lahke mees ja toetas noort pere materiaalselt. „Penno, kui Pen ükskord suureks saab, siis peaksime ikka elektri majja panema, muidu tal jäävad siin poolpimedas silmad haigeks,“ nentis Karita, kes polnud üldse õnnelik, et nende elamises andsid valgust küünlaleegid ja vanad pirrulambid, mille keegi meistrimees oli töökorda seadnud. „Kannatust, kallis abikaasa, kui me selle kohutava elektrihinna tõusu elame üle, elame ehk kunagi päris hästi. See, mis hetkel maailmas toimub, ja eriti veel Eestis elektrihindadega, pole kaugeltki normaalne. On viga valitsuses või kotermann kusagil mujal tegutsemas, seda ei oska meie öelda, aga mu kadunud vanaisa armastas alati öelda, et peale vihma tueb päike välja. Ise samal ajal taevasse vaadates. Vanaisa ma usun, tema ütemistes oli alati tõetera sees. Kui ma väike olin, uskusin, et mu vanaisa on võlur, sest tema soovid läksid kohe täide. Lisaks pidasin ma vanema nõiaks, sest tal kogu aeg midagi podises pliidil ning kogu taluköök oli ravimtaimede lõhna tulvil. Ja tema juurde käis palju rahvast neid tinktuure ja reviteesid ostmas, või kinkis vanaema neid niisama, egas mina ei teagi. Aga iga mure jaoks oli tal alati midagi sahvrist võtta, mõni tinktuur või leotis. Ning alati peale nende tarbimist sain ma kohe terveks ja tugevaks. Karita kuulas huviga abikaasat ja ta isegi vaimustus. „Kui õige hakkask ka neid tinktuure ja leotisi keetma, aga ma ju ei oska, ei tunne taimi ega oska nendega midagi peale hakata. Kes mind küll õpetaks?“ „Ohoo, mu naine hakkab maaleuga harjuma, ohoo!“ Penno tõesti tundis siirast heameelt oma naise üle, kes lõpuks hakkas maal elamisega leppima. „Ja elektrienergia kokkuhoiu eest võiks me talveks kogu perega soojale maale puhkama sõita,“ tõdes Karita. „No see oleks armas, aga sa unustad tõsiasja, et meie pudulojused vajavad meid ka talviti!“ nentis Penno. Karita mossitas. „Olgu-olgu, ehk leian emaga kompromissi ja ta tuleb siia meie reisi ajaks, aga vaid üheks kuuks,“ tegi perepea järelandmisi. „Jess, ma armastan sind!“ sõlmis Karita käed ümber abikaasa kaela ja andis talle musimopsi. 11. september 2022.a. Vana-Rääma