Neljapäev, 22. september 2022

ŠAMAANI SILMADEGA MEES - Margit Peterson

Nagu ma alati teinud olen, loen peale ilmumist ka oma raamatud läbi, tegin seda ka nüüd. Ja eranditult kõikide loetud raamatute kohta kirjutan ka blogi. Tõsi küll, need head ajad on kahjuks jäänud seljataha, mil ma lugesin vähemalt 100 raamatut aastas, sest mu silmanägemine pole enam hea. Diabeet on oma töö teinud. Aga ma siiski ei suuda lugemata olla. Kirjutamata ammugi mitte, nagu tõestab ka see, mu viies jutu- ja novellikogu ŠAMAANI SILMADEGA MEES, mis 20. septembril ilmavalgust nägi. Jah, see on mõtteline järg mu elnevatele neljale novellikogule tõesti, sest enamus raamatus kirjutatud lood on müstilise või sotsiaalse alatooniga, sest just selliseid lugusid kirjutan ma ajakirjadele juba päris pikki aastaid ning lõpuks köidan need kogumikuks kokku. Ausalt öedes lugedes ma ka ise üllatun, sest tihtilugu on nii, et ma kirjutan jutukese valmis, viskas pilgu peale, et parandada need vead, mida näen, kui näen ning mõnikord unustan loo. Nii on tihti juhtunudki, et raamatut lugedes üllatun ise ka. Sorry, ma ei te akas teietel kirjanikel ka selliseid asju juhtunud on, aga minul on. Kuna blogisse ei saa taandridadega teksti lisada ja mul on alles vaid toimetamata faili, kopeerin ma sealt siia, teile lugemiseks lõigu, aga olgu veelkord mainitud, see tuleb ühe joruna... Teen seda kohe, muidu unustan. Aitäh kirjstusele HEA TEGU! Ja tänud mu imelisele toimetajale Irene Õmblusele! 22. septe,ber 2022.a. Vana Rääma Nimede kokkukõla Leeno istus aurava kohitassiga suvemaja terrassil ja jälgis varahommikust luikede armumängu. Põhjus, miks naine juba kevadel suvemajja naases, pole üldse proosaline. Eks see võib tunduda linnakärast vabanemisena, kuigi siiski just tänavune pandeemia sundis naist omasse mulli sukelduma. Ise armastas ta öelda ja mõelda et suvemajas tunneb ta ennast justkui vanajumala seljataga. Küllap nii ka on, sest Leeno pakkis auto pagasniku söögipoolist täis ning otsustas pikemaks ajaks suvilasse jäädagi. Seal on ju kõik eluks vajalik olemas, renoveeritud vana taluhäärber, mis suhteliselt mere kaldal asub, on ju parimaks lõõgastumise paigaks. Lisaks ei saanud säästlik naine rahanappuse järel kurta, aga töötuna suurlinnas vegeteerimine ei andnud talle ka midagi. Lisaks kiusas naist siiani poole aasta eest lahutatud abikaasa, kes oli endale juba uue pere loonud, aga tundis võimu ja haiglast vajadust ikka veel Leeno elu elada. Jah, tõsi ta on et eksabikaasale ei olnud võimatu võtta teekond ette eksnaise suvemajja, kuid Leeno lootis südamest et seda ei juhtu. Mehel ei ole õigust teha etteheiteid taluhäärberi suhtes, selle pärandas Leenole kadunud vanatädi ning naine lasi hoone renoveerida ka pärandiraha eest. Eksabikaasa kätt seal mängus ei olnud. Tema ei raatsinudki Leeno heaks midagi teha, pigem kuldas ta oma toonase armukese kulla ja karraga üle. „Oi, kuidas sooviks ise ka seda õrnust ja armastust tunda!“ möönis naine, nähes luigepaari südamekuju moodustamas. Kunagi lapsena armastas ta alati luikede armumängu vaadata, igatsedes ka seda öilist tunnet tunda, nagu iga inimene igatseb. Lisaks armastas nääpsukesest punapeast Leeno unistada ennast printsessiks, keda kannab kätel karune prints. Tõsi küll, printsi ta leidis, aga mitte just karuse. Eksabikaasaks osutus pigem lüheldane, naiselike joontega Artur, kes mitte kuidagi ei osutunud oma nime vääriliseks, sest enne noorte tutvumist kujutles Leeno et Arturid ongi suured ja karused mehed, aga pettus, kuigi saatus liitis nad kokku suisa viieteistkümneks pikaks aastaks. Piirangud, mida allameetrimees, kelleks Leeno oma toonast elukaaslast endamisi kutsus, ahistasid naist tegelikult juba suhte algusest saati. Küll ei lubanud ta Leenol minikleite kanda, küll pidas sobimatuks kontskingadega tema kõrval käimist. Jah, Leeno on ka ilma kontsadeta Arturist peajagu pikem. Tagant järgi mõõnab naine miks ta küll üldse Arturiga kokku jäi, mehega, kes teda nende pikkade kooselu aastate jooksul korudvalt pettis ning ahistas. Ju oli see vajadusest armastuse järgi, igatsedes seda õilsat ja kättesaamatuna tunduvat tunnet, mida ta kodust kunagi ei saanud. Leeno vanemad olid nagu töörobotid ning toonasele pisikesele piigale tundus et ta on nagu segavaks teguriks oma vanematele, kes pidevalt kahekesi mööda ilma reisisid ning tütrele lapsehoidja palkasid. Ja mitte kunagi ei meenutanud Leeno vanemad talle armastavat luigepaari. Mitte kunagi ei näinud piiga neid omavahel hellust ega armastust jagamas, mida ei jagatud ka oma ainsale lapsele, haprale Leenole. Puberteedieas hakkas Leeno juba kahtlema kas ta ongi oma vanemate tütar, ehk on hoopis lapsendatud, sest ta ei näe kummagi vanema moodi olevat. Aga paraku ei tarvitsegi laps nagu vanemate suust kukkunud olla, Leeno näeb välja täpselt oma vanatädi ehk isapoolse vanaema õe koopia, nii välimiselt kui ka sisemuselt. Just see vanatädi Liisa hoidis ja armastas Leenot kõige rohkem, aga ka tema ei jaganud hellust, kui jätta välja tüdruku sünnipäevad, mil tädi Liisa alati lapsele kalleid kingitusi tegi, sülle võttis ja kallistas. Vaid siis sai tüdruk kallistust tunda. Oma vanemad äratasid last sünnipäeva hommikul koogi, laulu ja põlevate küünldega, nagu möödaminnes, ei kallistusi, ei musisid. Aga vaatamata .... /järgneb raamatus ... / VEEL SAAD OTSE MINU KÄEST TELLIDA! * * * APOLLOS MAKSAN 18.- Minu viies lühijutu- ja novellikogu „Šamaani silmadega mees“ on mõtteline järg eelnevatele raamatutele „Virtuaalmees,“ „Röntgennägemisega mees,“ „Mustade silmadega mees“ ja „Roheliste silmadega mees.“ Need raamatud kannavad endas lugusid, mis oleks nagu alguse saanud elust enesest, sest paljud situatsioonid meie eludes korduvad või juhtuvad isegi samal ajal ja samas kohas nii sinu, minu kui ka temaga. Siiski on meie kõigi elutee kordumatu ja elulugu ainulaadne nagu ka see kogumik. Aitäh, mu armsad lugejad! Autor

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar