Jaansoni rada 803. päev

Kui me hommikul tööle läksime, oli vähemalt meie teekonnal pinnatuisk. Ikka selline et vahepeal oli silmade lahti hoidmisega raskusi. Mõneks ajaks tuisk taandus ja ilm muutus isegi ilusaks. Aga kui me pärast lõunat uuesti läksime, sadas juba jäävihma ja peksis vastu nägu nii, et ma olin nagu keedetud vähk, näost punane. Nagu ka tunni aja eest, kui me 5 km pikkuselt rajalt jõudsime, kuigi termomeeter kesklinna sillal näitas 0. Tuul on nii vastik, et kergematele inimestele ma Pärnu kesklinna sillale minna ei soovita kui telliskivi tasku panna ei ole. Meilgi oli raskusi silla ületamisega. Aga kodus me oleme. Elamine on küll köetud, aga sellise tuule juures ilmselt hommikul ärkame jahedast toast. Aga taas üks samm kevade poole. Olge terved ja hoitud, sest elu on üürike, iial ei tea meist keegi millal ta maapealne elu otsa saab ... Kurvad sõnumid teevad kurvaks. Kati lahkus olles vaid 51 aastane ...ei ole see päriselt kohale jõudnud. Tervist, sõbrad! 26. veebruar 2026. Vana-Rääma

class="separator" style="clear: both;">